MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 New life ( UUS !)

Go down 
+4
swessu
Anny
Keiti
Diana.
8 posters
Mine lehele : Previous  1, 2
AutorTeade
Diana.
Maailmapäästja
Diana.


Female Postituste arv : 791
Age : 29
Asukoht : Rakvere.

New life ( UUS !) - Page 2 Empty
PostitaminePealkiri: Re: New life ( UUS !)   New life ( UUS !) - Page 2 Icon_minitime26/10/2009, 08:31

Hihi, uus osa Very Happy
Enjoy!




Mu elus on möödunud nädal.
Ma olin koolis. Käes oli neljas vahetund ja see tähendas suurt vahetundi. Kõik jooksid nagu metslased klassist välja söökla suunas, aga mina lonkisin aeglaselt. Polnud mõtet joosta, niikuinii keegi söömata ei jää niiet – pointless.
„Sunday Rose!“ hõikas mind keegi üle koridori. Keerasin end ümber ja tundsin kuidas sagimine vaibub. Nägin enda poole Jasonit jooksmas. Hakkas sosistamine ja ma tundsin end väga ebamugavalt.
„Jason!“ ütlesin ma pahaselt poisile, kui ta hingeldades minu juurde jõudis.
„Jason, sa ütlesid selle nime!“ kriiskas üks blond tibi ja tuli käed puusas Jasoni juurde. Ma köhatasin, et mitte välja näidata, et piinlikust tunnen.
„Mitte praegu Rayonda,“ lausus ta kindlalt ja tõstis käe, et Rayonale vaikimismänguanne anda.
„Jason!“ kriiskas Rayonda veel kord ning Jason saatis talle külma pilgu.
„Äh,“ lasi tibi kuuldavale ja pani käed rinnal risti.
„Mul on nendest troppidest kõrini. Tule minuga!“ ütles Jason, rabas mu käest kinni ja tiris endaga kaasa. Seisma jäi ta alles õues oma auto juures.
„Sa oled oma aina aruraasu kaotanud või? Mida sa tegid just praegu? Mul maine niigi maas ja sa tegid seda veelgi rohkem maatasa. Sa oled idioot! Sa sakid sajaga, ei, miljoniga! Kas sa üleüldse...“
„Tee mulle teene ja ole vait,“ ütles ta karmilt ning pani oma käe mulle suupeale.
„Ma löön su maha mees,“ hoiatasin surmtõsiselt ja võtsin ta käe oma suult. „Nagu mulle ei piisaks sellest, et mu kõrval igas tunnis istud, nüüd hakkad mind siis veel koridoris ka ahistama?“
„Sunday...“ alustas ta ja ma suunasin talle vihase pilgu „Bloodrose,“ ma muigasin ja ta jätkas „sa õpi enne selgeks mis tähendab sõna ahistama ja siis tule seda mulle ütlema!“
„Hah, nõmedik!“ laususin talle.
„Ma võin ju seda olla, aga arvesta, et see nõmedik võtab su nüüd endaga kaasa!“ lausus ta ning avas enda auto ukse.
„Mk?“
„Sa tuled minuga kaasa. Sinu teha kas heaga või halvaga. Sinu valik.“
„Sa oled totaalne tüütusehunnik! Hullem kui inimesed, kes mind vihkavad,“ ütlesin ja istusin autosse.

„Kas me jõuame kunagi kohale ka?“ küsisin haigutades ja vaatasin hämarat teed enda ees. Jason keeras rahulikult rooli ja vastas: „Mhmh.“
„Okei, teeme nüüd ühe peatuse,“ lausus ta ja peatas auto. Jason võttis käigukangi kõrvalt musta salli ja ulatas selle minule „Seo see endale silmade ümber. See, kuhu järgmisena lähme, on üllatus.“
Hakkasin juba suud paotama aga tema kordas oma viimast lauset. Nii, sidusin musta salli ümber silmade. Ja edasi? Kuhu ta mind viia kavatseb? No tore. Ta keeras muusikat ka veel kõvemaks.
„Me oleme kohal,“ sõnas Jason. Ta läks kiiresti autost välja ja aitas mind uksest välja. „Ettevaatlikult, ettevaatlikult!“ ütles ta ja võttis minult käest kinni. Kõndisime natuke maad ja siis jäi ta seisma.
„Suprise!“ lausus ta pidulikult ja võttis salli mu silmilt. Vaatepilt oli... vaimustav. Meie ees laius meri ja liival oli piknikutekk ning selle peal piknikukorvike. Lume sees veel!
„On´s mingi nali?“ küsisin igaksjuhuks ja vaatasin Jasoni poole. Ta tuli ümber minu ja seisis minu ette.
„Ei,“ alustas ta „See ei ole nali. See on väga kaugel mingist naljast.“
Kergitasin paremat suunurka ja juba ta hõiskas: „Sa tahad naeratada! Haa, ma sain aru! Väga tore ju!“ rõõmustas ta. Raputasin selle peale pead ja võtsin ette jälle oma pohhuistliku silmavaate. „Said nüüd,“ pomisesin pahaselt. Jason tegi näo naguta poleks seda kuulnudki! Appi! Kuidas võib üks inimene selline olla?
Jason istus maha ja osutas käega enda kõrvale.
„Ma ei saa. Mul hakkab külm,“ üritasin vabandusi välja mõelda. Jason vaatas mulle taunivalt otsa.
„Okei noh,“ ütlesin viimases hädas ja istusin ta kõrvale. Loomulikult hoidsin distantsi. „No ja edasi?“ küsisin kärsitult. Jason võttis korvist kaks klaasi, täitis need punase veiniga ning ulatas ühe mulle: „Meie terviseks!“

Istusin käed ümber põlvede lumel ja kiigutasin end edasi-tagasi. Vaatasin merd. See tundus nii kutsuv... Mul tekkis soov juba sisse hüpata, aga mulle meenus, et on talv. Lumi sajab ja õues on külm ning ma tahan ujuma minna. Ei no, jumal pole mulle absull mõistust mu mõistuse kontole üle kandnud.
„Äkki võtaks mingi teema üles? Me oleme siin juba pool tundi põhimõtteliselt vaikuses passinud,“ ütles Jason lõpuks. Keerasin end tema poole ja vaatasin talle silma.
„Mida sa siis lootsid kui emopliksi endaga autosse vedasid ja siia pärapõrgusse tõid?“
„Sunday...“
„Lootsid, et hakkan sulle oma elulugu pajatama või?“ Jason vaikis selle peale. Ma tasandasin hääletooni ja ütlesin siis: „Sa ei tahaks seda kuulda. See on isegi sinu jaoks liiga õudne...“
„Sa võiksid rääkida ju... Aga ise valid,“ ütles ta mõistvalt ja tõusis püsti. Olin kahevahel. Kas rääkida või mitte. Otsustasin viimase kasuks.
„Ma parem ei räägi,“ ütlesin vaikselt ja tõusin samuti püsti. „Kas me lähme?“
Jason raputas pead.
„Mida siis veel?“ küsisin ning järgnev juhtus väga kähku:
Ta tõmbas mind enda vastu ning surus oma huuled minu omadele.
Rabelesin end lahti ja virutasin talle jalaga teatud kohta „Mingi väärakas oled või?“ karjusin talle ja taganesin tema juurest.
„Kurat. Vabandust, ma ei teadnud, et nii võid reageerida! Ma tahtsin sind ainult suudelda!“ ütles ta ja tõusis püsti. Lisan, et ta kukkus minu hoobi tagajärjel pikali.
„Keri perse f*king tropp! Ma vihkan sind! Vihkan! Vihkan!“ laususin, võtsin maast oma koti ja hakkasin elu eest jooksma.
„Sunday! Sunday!“ karjus ta mulle järgi „Ma viin su ära!“
Ma ei mõelnudki teda kuulata. Ma jooksin vaid elueest. Ma tahtsin temast eemale saada.
Varem ma isegi tundsin, et meie vahel võib hakata arenema mingi sõprus, kuid nüüd oli mul küll tunne, et vaikselt tekkima hakanud sõprus on arenenud vihaks.
Tagasi üles Go down
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
Murtagh


Female Postituste arv : 2326
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

New life ( UUS !) - Page 2 Empty
PostitaminePealkiri: Re: New life ( UUS !)   New life ( UUS !) - Page 2 Icon_minitime26/10/2009, 12:12

*naerab*
Hahahaa xD

Väga hea xD
Uut xD
Tagasi üles Go down
VanniJenny
Võlur
VanniJenny


Female Postituste arv : 71
Age : 25

New life ( UUS !) - Page 2 Empty
PostitaminePealkiri: Re: New life ( UUS !)   New life ( UUS !) - Page 2 Icon_minitime26/10/2009, 20:28

Murtaghiga nõus, see oli alles üks pauk xD
Tagasi üles Go down
Diana.
Maailmapäästja
Diana.


Female Postituste arv : 791
Age : 29
Asukoht : Rakvere.

New life ( UUS !) - Page 2 Empty
PostitaminePealkiri: Re: New life ( UUS !)   New life ( UUS !) - Page 2 Icon_minitime22/12/2009, 13:18

Here i’m now. Alone in my home, alone in my room and alone in my bed.
Koju sain ma tänu kellelegi suvalisele. Hakkasin hääletama ja mingi naisterahvas võttis mind peale..
Kuidas ma ka ei üritaks/püüaks, ei suuda ma eemale viia oma mõtteid Jasonist. Ta on küll paras tropp, aga no ta tahtis ju mind ainult suudelda ja mis mina tegin? Virutasin talle valusa hoobi nn G- punkti.
Ma .. olen selles mõttes koguaeg imelik olnud. Ma ei ole kunagi lahendanud asju sõnadega. Mkm. Seda pole veel minu elus kunagi juhtunud. Tavaliselt kas siis jalaga khm kohta või – tüdrukutel siis – juustest kinni ja jalaga kõhtu.
This is me :)
Aga.. nüüd... et mul meelest ära ei läheks – see ei saagi mul meelest ära minna, aga ikkagi – ning ka selleks, et koormat südamel kergendada, jutustan oma eluloo. Õigemini panen kirja.
Ma olin siis üheteist aastane, kui mu ema ja õde autoavariisse sattusid. Õde suri kohe. Ema aga sügava depreka ja valuvaigistite tõttu paar kuud hiljem. Mu elul... polnud enam mõtet. Minu emmet, enam polnud ja see oli valus hoop.
Hakkasin muutuma.
Minust sai kinnine inimene, oma veidrate mõtete ja unistustega.
Heledad riided vahetusid kapis õigepea tumedateks. Õppimine läks alla. Rääkimata mu meeleolust. Väga tihti leidsin end vannitoas kraanikausi juures, isalt pihta pandud ¾ilett sõrmede vahel. Suur kiusatus oli see veenidele suruda ning edasi-tagasi seda üle veenide tõmmata. Käsi värises. Veenidest oli vaid paar sentimeetrit puudu. Pisarad jooksid ojadena. Vaatasin peeglisse. Must meik oli laiali valgunud ja suunurgad tõmblesid.
Ma nõrkesin.
Lasin ¾iletiteral kraanikaussi langeda ja vajusin vannituppa maha. Hingeldasin. See... oli jube katsumus. Mul oli valida – elu või surm. Ning sellel hetkel valisin elu. Kui ma vaid teaks miks ma seda tegin...
Möödus aasta ja ma kohtusin ühe emokambaga, kus oli ka Curt. Ma koperdasin neile lihtsalt rannas kõndides otsa. Nii hale ma olengi.
Enivei, nad võtsid mu enda kampa. Paljud olid küll vastu, et miks nad 12 aastast kampa peavad võtma, aga Curt, kes oli siis 14, seisis mu eest. Kui ta seda tegi, sai ta minult nn tänutäheks naeratuse. Ja samas õnnistas mind ka oma naeratusega. See oli imeline! Tema... naeratus... jääb mu mällu igaveseks.
Möödus veel aasta.
Ma olin siis 13. Curt tegi mulle ettepaneku, et me võiks käima hakata. Meie vahel oli juba terve aastakese midagi särisenud, kuid nagu meile kohaselt, surusime me selle maha. Kambas oleks meid lihtsalt imelikult hakatud vaatama.. Rääkimata muust rahvast. Aasta möödudes me sellest ei hoolinud. Pohh, mida teised arvavad. Kui ei meeldi, siis tõmmaku minema. See oli meie moto. Õnneks kambas meid aktsepteeriti ja kõik oli selles suhtes korras! Koolis vihati meid endiselt, isegi rohkem. Rääkimata vanematest.
Kui... kui ma olin juba 14.... jäin ma Curtist rasedaks.
Meile Curtile... oli see parim asi meie elus, mis siiani juhtunud oli! Me olime tõsiselt õnnelikud. Ma ootasin last! Väikest titakest, kes võis muuta meie elu igaveseks!
Mu isale oli see aga viimane piir.
Ta võis ju taluda mu musta riietust, kahtesi tunnistusel ja mu pohhuistlikku pilku, aga rasedus... Mkm. Ta käskis mul aborti teha. Ütles, et see on ainuke võimalus et mitte häbisse jääda. Khm, mis häbisse? Ta oli kõigest Honda autopoe müügimees. Mis kuradi prestii¹ tema töökoha juures? Siiamaani aru ma ei saa... Isa aga jäi endale kindlaks. Pani mu valiku ette: kas abort või lendan ma kodust välja. Ta oli julm!
Valisin teise variandi ja läksin Curti juurde. Oma asjadega. Nagu muinasjutus, aga temal polnud selle vastu midagi. Ma jõudsin juba mõelda, et mu elu on täiuslik! Mul on olemas poiss, keda ma ülekõige siin ilmas armastan ja mis kõige parem – ma ootan last.
Aga.. paari kuu pärast ehk siis kahe kuu eest juhtus autoõnnetus. Mina, Curt, Janet ja Zac olime teel ühelt peolt koju. Curt oli roolis ja mina istusin ta kõrvalistmel. Ütlen nii palju, et me kõik olime natuke vindised. Curt kimas mis hirmus. Aina pani gaasi juurde ja kurvides keeras hoo pealt nii, et pidurid krigisesid. Noomisin teda, kuid kas ta mind kuulas? Ühmas midagi vastuseks ja siis sõitis sama kiiresti edasi.
Tol õhtul... meist keegi enam koju ei jõudnud. Toimus autoõnnetus... Kahe auto lauskokkupõrge, milles said surma 5 inimest + minu kõhubeebi. Meie autost lahkusid Janet, Zac ja Curt ning teisest autost kaks noormeest. Oli ainult üks ellujääja ja see olin mina.
Kui ma haiglas toibusin ja isa ütles mulle, et Curt on surnud ning et ma kaotasin lapse... sulgusin endasse. . Ma olin ju harjunud mõttega, et ma saan emaks. See.. tunne mis mind tol hetkel tabas oli jube. Tundsin nagu oleks mu maailmast kõik hea kadunud. Kõik mu unistused ja lootused lendasid vastu taevast. Mu elu oli läbi.
Ma sain õnnetusest ainult jaaluumurru ja peapõrutuse ning hunnik sinikaid. Curt aga... – isa jutu järgi – lendas esiklaasist välja. Tal ei olnud turvavööd peal. See ta põhimõtteliselt tappiski...
Nelja aasta eest surid mu ema ja õde. Nelja kuu eest said surma Curt ja pisike. Kas elu saab veelgi halvemaks minna kui see juba niigi on või on lõpuks piir käes?

Vahet pole. Kas mööduvad päevad, kuud või isegi aastad. Valu, mis mu mällu süübinud on, ei lähe kunagi meelest...
Mu elu on siiani läbi. See on ja jääb nii.

12.10.
B.R.


Avasin lauasahtli ja võtsin seal liimi. Laua peal oli mul valmis ootamas juba Curti pilt – keskmist kasvu, tumepruunide silmade ja pikemate juustega tumedat kandev noormees. See pilt oli tehtud paar päeva enne õnnetust ja on tema viimane mälestus mulle.
Tegin pildi tagumise poole liimiga kokku ja vajutasin vihikusse. Alla kirjutasin: Love you always and forever, never mind whether you’re dead or alive. Toetasin pea käte najale ja jäin pilti vaatama.
Tagasi üles Go down
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
Murtagh


Female Postituste arv : 2326
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

New life ( UUS !) - Page 2 Empty
PostitaminePealkiri: Re: New life ( UUS !)   New life ( UUS !) - Page 2 Icon_minitime22/12/2009, 18:31

Nunnuuh.
Tõesti.


Uut (A)
Tagasi üles Go down
Sponsored content





New life ( UUS !) - Page 2 Empty
PostitaminePealkiri: Re: New life ( UUS !)   New life ( UUS !) - Page 2 Icon_minitime

Tagasi üles Go down
 
New life ( UUS !)
Tagasi üles 
Lehekülg 2, lehekülgi kokku 2Mine lehele : Previous  1, 2
 Similar topics
-
» Nothing but life.
» New life
» Life ..
» This is the life.
» My life. (Minu elu)

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Ebaaktiivsed kaustad :: Diana looming-
Hüppa: