Vabandage.

[i]Võibolla on see jutt liiga tavaline ja ei ole asja mille ümber see keerleb aga ma ikkagi kirjutan. Loodan, et loete ka ja ilma ühe komentaarita uut osa ei tule. MA EI KIRJUTA ENDALE VAID TEISTELE!
"WARING!" Võibolla teile ei meeldi see.

"Ups, vabandust," Viskasin pikad blondid juuksed seljataha, mis olid mu silmadele vajunud, et pidin komistama inimesele vastu.
"Heii, vaata kuhu astud," Sättis vanamees vihast oma pintsakut.
"Ma ütlesin ju vabandust," Karjusin tagasi ning koperdasin uuesti. "Vohaa, mul pole täna kohe üldse antud õnne kaasa, ma ainult komistan," Hingasin sügavalt välja, komistasin õnneks isale otsa.
"Sa juhmard," Sosistas isa mulle kõrva ja läks pidulisi tervitama.
"Pluto," Lehvitasin käega klassivennale, keda kutsuti Plutoks.
"Agatah," Viipas ta käega vastu ja sättis oma lipsu otseks.
Prauhti olin ma oma helesinise maani ulatuva kleidiga murul põlvili ja tagant kleit kärisnud.
"Keegi ei näinud," Tõusin ruttu püsti, nägin laua alt välja sirutuvat jalga, kuidagi psike oli see," Kükitasin maha ning tõstsin laudlina ülesse.
Laua all oli mu kuue aastane pisike Ken-Marti.
"Kennu, tõmba jalg eest ja mida sa siin teed?"
"Ma niisama," Ei suutńud vend kihistamist lõpetada. Otsustasin ta sinna jätta ning minna Pluto juurde.
"Heii Pluto."
"Hei Agatha, ma poleks arvanud, et ma sind kohtan," Vaatas Pluto juhamarina ümberringi toimuvat.
"My party," Võtsin laualt küpsise ning pistsin suhu.
"Sinu pidu, vauuu kui kihvt, sa elad siin lossis," Oli Pluto hämmingus.
"Ahh mis loss see on, tavaline maja," Võtsin ta käevangu ning tirisin maja poole.
"Ma kdestan sind," Pühkis ta jalgu uksematil ning astus sisse.
"Pole vaja," Tegin talle pisikese eksursiooni.

Õhtu!


"Kennu, mida sa plaanitsed," Toetusin ta voodile ja vaatasin venna, askeldamist.
"Ehitan reaktiivlennukit," Ei osanud vend sõna õigesti hääldada.
"Lennukit?" Potsatasin ta voodile istuma.
"Reaktiivlennukit, ära unusta nendes kahes on vahe," Mässas vend laua taga.
"See tuleb ju pisike."
"Tuleb jahh, ma teen selle Adolfile," Näitas vend näpuga pisikese valge roti poole.
"Aga Mr Stuvart?"
"Hmm, teamel ma teen alvelaeva."
"Poriloiku paned alvelaeva," Hakkasin naeru kihistama.
"Eii, sa tead ise ka, et vanaisa oli suur viiking ja tema teab, kus on parim meri, parimad lained ja vaade."
"Nii ta vähemalt rääkis," Võtsin Stuvarti puurist ja hakkasin taga mängima.
"Näpud eemale mu rotist," Jooksis vend mu juurde ja pistis roti puuri tagasi.
"Nohh, ega ma ei tahnud taga nagunii mängida, nõme rõveda pika sabaga elukas," Jalutasin uksest välja.
"Räägid endast," Asus vend uuesti meisterdama.

Keksisin mööda pikka koridori enda tuppa. Voodil magas mu pehme kiisu. Läksin teda kohe paitama ja nässerdama.
"Oii kiisu, kui sa vaid teaks kui palju ma täna koperdasin, või äkki sa tead, ohh jummununnujullu," Häälitsesin kassile.
"Kurr," Tuli vaud vastuseks.
"Tahad süüa okei, lähme kööki," Võtsin kassi kaenlasse ja suundusin kööki.
Ronisin trepp toolile ja hakkasin ta todu karpide vahel valima.
"Tahad printsessi putru, hakklika rotti või kirbukoti magustoitu," Panin kolm karpi kassi ette.
Printsess ehk mu kass lihtsalt jalutas köögist minema tagasi mu toa poole.
"Ohh reetur," Jooksin kassile järgi.

Panin muusika suhteliselt kõvaks ja hakkasin tantsima. Ema oli vahepeal mu tuppa tulnud. Emal olid samuti ilusad blondid juuksed ja ta oli niisama kena.

"Tütar, pane muusika kinni ja jää magama, su vend keerab juba teist külge unes," Istus ema mu voodile.
"Nojaa," Tõmbasin pikad blondid juuksed ühele küljele ja hakkasin neid punuma.
"Tütar mis asi see su kaelal on?" Nägi ema märgikest mu kaelal, selleks oli päike mille sees oli kuu ja täht.
"See on raju sübol," Katsusin ise joonistatud märki oma kaelal.
"Tatoveerin?"
"Eii enda joonistus," Hakkasin uuesti punuma.
"Võta riided on siin," Viskas ema padja alt mu tudukad.
"Tsau emme," Panin juuksed patsikummiga kinni ning panin pikad triibulised püksdi jalga ja valge topi selga.
"Head ööd kallike," Sulges ema vaikselt ukse ja läks minema.
Nagu tavaliselt hiilisin ma kööki salaja krõbinaid sööma. Valasin kaussi krõbinaid ja siis piima lasin aga heal maitsta. Kui söödud läksin oma tuppa tagasi ja võtsin Printsessi kaissu ja läksin magama.
"Head ööd, reetur," Sosistasin kassile, reeturit ta kindlalt ei kuulnud.

Jätkan või mitte?

Mulle meeldis:)
Natuke kirjavigu ei midagi muud.
Mul endal on ka kirjavigu:)
Thee Beest:)

hm, vigu oli natukene, aga igal yhel juhtub.
Teema on natukene liiga tavaline nagu mulle tundub.
Kuigi esimese osa kohta on raske teemast r22kida.
Mulle sisu v2ga ei meeldinud, aga see on kuidagi meeldivalt kirjutatud.
Kasutatud palju erinevaid ja ebatavalisi s6nu ja see on lahe.
Hea meelega tahaks teada, mis edasi saab!

Kohe kohe tuleb uus vaheaeg ka ja nüüd aega teha:)

Täineee oaa:)

Katu sa beest;)

Alguses vaikne, siis valjenev ja nüüd juba karjuv äratuskell mu öökapil ajas mind vihale. Panin suure matsuga vastu äratuskella, mis lendas vopsti vastu maad.
"Kas õppisid laamendamist isalt," Istus ema mu voodiservale ja tirib mu tekki.
"Emaa," Venitan sõna kuni suudan. "Ma olen viisteist ja iga hommik iga õhtu sa passid mu juures, ma tahan privaatsust. Palun ema." Tõmban Printsessi endale sülle ja hakkan teda paitama.
"Okei, ma tahtsin ainult õelda, et õhtuti proovi paremini varjata, et köögis käsid endale sööki otsimas ja oma kassile ka." Viskas ema roosa ümbriku mu voodile.
"Tänks emme." Krabasin ümbriku ja hakkasin kirja ümbrikust välja rebima.

"Tsau, kena, kallis, armas bestikas. Mu vanemad tahavad minna nädalaks suvilasse. Mereääres ja puha, mina aga ei taha ja tahan hoopis kodus pidu panna. Oleksid nõus muga pidutsema? Koolis näeme.
xoxo.
Maare."

"What," Topin ümbriku suu ette ja küsin.
Ma ei tea mina tahaks hoopis minna ta vanematega mereäärde suvilasse, mitte pidutseda nagu iga viimane teismeline teeb ja juua. Ei taha mängida pudelikeerutamist, pilgutamise mängu ega sinumustvalget.

"Töhh," Väristan õlgu ja külmavärinad võtavad mu keha enda valdusele ja tekitavad sinna kananaha, mis meenutab pisikesi turris punne. Oma kapiuksed lahti tõmmates kukub kolinal alla mu talvejalanõude karp.
"Kennu," Kisendan kõvasti üle toa.
Jalanõude karbiga kaasa kukkunud tumesinised teksad, valge topp ja must vest krahman nad maast ja viskan voodile.
"Hüüdsid sa mind," Vahib vend lollaka näoga mulle otsa.
"Sa sobrasid eile mu kapis, ma ütlesin, et ei sori mu kapis," Käratasin vihast vennale ja saatsin ta toast välja.
"Oli tal ikka vaja siia tulla, oma rotile nagunii mingit karpi otsima. Karpi? Ma vajan neid," Jooksin kiiresti venna tuppa. Tema toas aga ilutses minu katki lõigatud karp, kus olid kõik mu peo kleidid.
"Mhh," Panin käed puusa ja trampisin enda tuppa tagasi.
Viskasin saapad tagasi karpi ning karbi asetasin tagasi kõige ülemisele riiulile. Lõin kapiuksed pauguga kinni ja läksin voodi juurde riideid vahetama. Riided vahetatud võtsin Printsessi kaenlasse ja jooksin alla kööki, kus juba terve pere sõi.
"Vabandust, aga mul oli vaja hilineda," Võtsin söögilaua taga istet ja viskasin kassi oma sülest.
"Söö," Lükkas ema mulle lehehunniku nina alla.
"Olen jänes," Võtsin piraka singiviilu ja hakkasin juba hammustama, kui isa mul selle käest ära võttis ja ise ära sõi.
"See oli minu sink," Vaatasin isa kurjalt.
"Sorry, aga ma oleks selle ise ära söönud nagunii, kui see poleks jäänud mul kahe silma vahele."
"Nii siis ongi, mina pean lehti sööma, sink võetakse ära ja siis õeldake ei näinud," Vaatasin kõiki solvunult.
"Mina pole midagi teinud," Hakkas vend juba nutma.
"Tegid, sorisid mu kapis ja võtsid mu karbi ära," Tõusin laua tagant ja läksin esiku poole. Panin peegli ees omale lõhnaõli, natuke puudrit ja silmavärvi. Värivisn ripsmed ka ära. Toppisin madala tallaga kingad jalga ja musta vööga jaki selga. Viskasin pikad blondid juuksed ühele küljele.
"Tsau ma lähen," Karjusin enne uksest väljumist.
Võtsin ukse kõrval oleva helesinise, valge korviga ratta, viskasin oma käkoti korvi ja hakkasin sõitma värava poole. Värava juures seisis postimees.
"Tere," Hõikasin üle õla ja keerasin kõrval tänavale.
Küllap postimees midagi vastas aga ma ei kuulnud. Väntasin aga kooli poole ja kooli poole. Kooli juures viisin ratta varjulisse pöösasse. Ma ei tea midagi rattalukust. Ahh suva. Mulle meeldib see sirelipöösas, mis on õites ja ootab mind. Seadsin siis sammud kooli uksepoole. Pühkisin jalad matil ja läksin koolimaija sisse. Taskust urgitsesin oma võtme, et avada kapiuks ja panna oma kingad ja jakk kappi. Kingade asemele panin mustad litritega plätud. Esimene tund oli vene keel. Ma võin õelda, et pole selles eriti tugev.


a) Jätkan?
b) Ei jätka.

Vastake mu küsimusele:)

a)Jätka:)

Kirjavead panid mõnes kohas silma kinni pigistama, aitab kindlasti üle lugemine, sest paljud tõesti paistsid olema näpukad.
Kuid tegelikult, küllaltki meeldiv jutt. Tüdruk paistab veidi erinev olema kui tavalised, seega ootan uut osa! :)

Kolmas osa:)



Maare lõi pauguga oma kapiukse mu kõrval kinni ja mossitas minu poole.
"Mida sa mossitad," Toppisin õpikuid kanelasse.
"Pidu."
"Ahh, et pidu ei kuku nii välja nagu sa tahad," Keerasin pisikese võtmega kapiukse kinni ja liikusin treppide poole.
"Mida? Ta lihtsalt ei kuku nii välja nagu mina tahan vaid, seda ei toimugi."
"Miks siis," Koperdasin Maare otsa ja ta pillas oma õpiku maha.
"Ouu mutt vaata kuhu astud," Vaatas Maare kulm kortsus minu poole.
"Sorry," Korjasin õpiku maast üless ja andsin talle tagasi. "Aga ikkagi, miks see ei toimu?"
"Mu vanemad tahavad minna mereäärse suvilasse ja mina ei taha," Jäii ta korra vait.
"Ohh mina küll unistaks liivast,merest ja päikesest ja veel eriti perega reisimist," Jäin unistama.
"Suvilasse tahaksid perega reisima minna," Lõi Maare mulle vihikuga vastu pead.
"Noh aga miks pidu siis panna ei saa," Proovisin välja näidata nagu mind huvitaks aga kui aus olla siis natuke huvitas, kes küll suudab temale midagi keelata.
"Mu vanemad tahavad, et vanaema tuleks mind hoidma," Karjus ta peaaegu üle kooli.
"Tsss, ära karju," Eii suutnud naeru tagasi hoida.
"Ära itsita, kas sina tahaksid rohkem olla mu vanematega suvilas kui peol?"
"Võibolla," Plaksutasin erutusest käsi.
"Memmekas," Lõi Maare õpikuga mulle kõhtu ja tormas bioloogia klassi poole.
"Memmekas," Vaatasin silmi punnitades talle järgi.
Biloogia klassi juurde jõudes istusin pingile mis oli ukse kõrval. Nägin enda kõrval sosinat, taga sosinat ja ka ees sosinat. Otsustasin kõigest ennast välja lülitada ja kuulata muusikat. Panin kõrvaklapid kõrva ja süvenesin muusikasse liigagi hästi äkitselt ehmatavale muusika rütmile silmad avades oli koridor täiesti tühi. Krahmasin oma õpikud sülle ja astusin bioloogia klassi. Minu õnnetuseks oli tund juba minuteid kestnud ja õpetaja oli klassis.
"Ma kogematta," Suundusin tühja pingi poole ja vaatasin põlastusega Maaret.
"Preili Agatha, teie pink on uksepoolt viimane mitte akna poolt kolmas," Näitas õpetaja mulle mu õiget kohta.
"Vabanudst aga meil on erimeelsused," Tõmbasin kõrvaklapid peast ja toppisin ruttu kotti.
"Huvitav, kui paljud teist mäletavad kalade teemat. Olime seda õppinud seitsmendas klassis. Kalade keha kaitseb soomused ja nad hingavad lõpustega," Võttis õps kõige kergema asja mida korrata.
Vaikselt ja sujuvalt avanes uks sisse astus natuke püsti geelitatud juukse tukk ja muidu ilusad pleekinud pruunid juustega poiss. Ta keha oli natuke lihaseline tal oli seljas mustad teksad, tennised ja triipuline kampsun. Ühele õlale toetuv koolikott.
"Tere," Ütles poiss üle klassi ja lasi silmadega üle klassi pilgu.
"Ahaaa, teie olete Troy," Pani õpetaja kriidi lauale ja vaatas poissi.
"Vist jahh," Peatusid poisi silmad Maarel.
"Vist oled aga kindlalt mitte," Kripsutas õps kulmu.
"Olen ja," Vaatas poiss nüüd õpetajale otsa.
"Täisnimi paluks."
"Troy Tammer," Astus ta õpetaja lauale lähedamale.
"Vali kas istud akna poole või ukse poole tühjadele kohtdadele," Viipas õps käega üle klassi.
Poisi sujuvad sammud lähenesid ja lõpuks viskas ta koti laua kõrvale ja võttis minu kõrvale istet.
Maare põletavad silmad tahtsid mind tappa, kuigi ma neid ei vaadanud.
"Sinu nimi," Lükkas poiss oma suure käega ühe luuptassi minu poole..
"Agatha," Hakkasin õpetaja antud luuptassi uurima.
"Agatha, oled mingi imeliku nimega," Muigas poiss ja uuris samuti tööd.
"Ma arvan, et mu vanemad on imelikud," Itsitasin vaikselt.
"Ega ma parem pole," Kirjutas poiss vastuse tühjale valgele paberitükile mis õpetaja oli andnud.
"Paistad tark," Kirjutasin teistmoodi vastuse paberile.
"Kindlalt," Võttis poiss taskust oma telefoni ja luges taskus värisenud telefoni sõnumit.
"Ära kiika," Hakkas poiss naerma.
"Ma isegi ei mõtlenud sellele," Loksutasin vedelikuga pastakat.
"Kirjuta number," Lükkas poiss oma puutetundliku mobiili minu ette.
"Mille eest," Pillasin kogematta pastaka maha mille imekiirelt Troy üles korjas.
"Selle eest, et ma su pastaka üles korjasin," Leidis Troy napaka põhjuse.
"Mhm kindlalt," Toksisin numbri ta telefoni ja kirjutasin nime juurde.
"Sa armastad päikest?"
"Miks sa seda arvad," Vaatasin poissi läbi ripsmete.
"Sa paistad pruun."
"Whatever," Hakkasin õpikuid kotti panema kuna tund hakkas lõppema.
"Kihvt päevik," Nägin ta käes oma lillelist päevikut.
"Ära puudu," Kritseldasin kiiresti päevikusse kodutöö ja tõusin püsti.
"Preili Agatha tund pole läbi," Lõi õps käega vastu lauda.
"Kriitiline," Panin jalad risti ja hakkasin hüpplema.
"Mine," Leebus õpetaja ja laskis ka teised vabaks.

Teised tunnid olid nagu ikka tunnid välja arvatud matemaatika, kus Troy tõmbas tooli mu alt ära ka pidin peaaegu istuli maha kukkuma. Kui tunnid läbi suundusin kohe sirelipõõsa juurde ja võtsin oma ratta millega koju väntasin.


a)Jätkan?
b)Ei jätka?

See ei osa ei meeldinud mulle.
Liiga tyypiline. Kuigi tore, et Troy ja Agatha vahel kohe mingit v2rki toimuma ei hakanud.
Siiski ootan uut osa.

Leidsin m6ne vea ka.

4.Osa

Ma olen ülii happy kuna keegigi loeb ja komenteerib:)


"Maare, sa helistad koguaeg ja tahad mind sõimata, ma ei vasta sulle enam," Vihastasin telefoni taga.
"Wate, ma tahtsin õelda, et sa oled pea külaline mu peol. Küpsised ja pisikesed teetassid ootavad sind mu vanaema juures," Noris Maare.
"Jahh lähengi, ei tahagi su nõmedast peost osa saada kus pole ühtegi normaalset.
"Sa solvasid oma kutti Troyd."
"Ta pole mu kutt ja ma ei istu taga enam," Olin valmis kiirelt kõne lõpetama aga Maare vatras edasi.
"Ohh gaashhh ma minestan ta istub siis minu kõrvale," Ähkis ta torru.
"Istub jahh ja nüüd nägemist," Katkestasin kõne mida ma ka kohe kahetsesin. Oleksin tahtnud ta nõmetat juttu kuulata aga siis kui mul see võimalus on tunnen ennast halvasti ja pean siis kõne lõpetama.
"Ohh Printsessike," Läksin istusin kassi kõrvale ja hakkasin teda nässerdama.
All korrusel kostusid vihased kriisked ja need kuulusid mu vanematele. Hiilisn vaikselt trepini ja jäin kuulama.
"Kallis, me peame siit ära kolima," Proovis isa rahulikuks jääda.
"Oled sa hull, me ei koli oma lastega tagasi Londonisse sinna pisikesse ridaelamusse," Kukkus midagi maha, küllap ema lemmik raamat, mida ta koguaeg endaga kaasas vedas.
"Sina, mina ja Kennu saaksime sellest üle," Rääkis isa nii külmalt kui suutis.
"Aga Agatha," Kriiskas ema.
"Tema, tema leiab uued sõbrad ja unustab selle kuradima Maare," Lähenesid järsku isa sammud.
"Me ei koli," Karjus ema isale järgi.
"Jahjahhh," Lõi isa pauguga oma kontori ukse kinni.
"Vopaaa," Ajasin ennast trepil püsti ja ehmatasin väga. Kohe nii väga, et veeresin müts ja müts trepist alla.
"Õdeee," Jooksis mind ehmatanud vend mu juurde maha, kus ma lebasin.
"Idioot," Sosistasin vaikselt kuna ema tuli ja ei tohtinud seda kuulda.
"Ta kuulas teie juttu pealt ja mina otsustasin teda selle eest ehmatada," Vatras vend ruttu kõik tõe välja.
"Ma saan ise püsti," Ajasin ennast aeglaselt maast püsti.
"Agatha, mis kombed need sellised on," Kortsutas ema kulmu.
"Jahh Kennu mis kombed need sellised on," Pöörasin ema sõnad ümber.
"Ma lähen nüüd ülesse õppima," Vehkisin kätega ja jooksin ülesse.

"Printsess mida sa teed," Karjatasin uksest sisse astudes, sest kass näris hoolikalt mu väga vanat salapäeviku mille oli kapi otsast juba eile leidnud ja olin selle pannud oma öökapile seisma. Olin isegi unustasin sellelt tolmu pühkida.
Tõmbasin ruttu kassi päeviku juurest ära ja võtsin oma kaelas oleva kaelakeeti külest psikese võtme, olen seda igavikku oma kaelas kandnud. Avasin piskese võtmega luku, mis tegi suure praksatuse. See meenutas kohe seda, kui ma selle päviku sain ja see selle imeliku praksatuse tegi. Jooksin siis kohe vanaisa juurde nutma, et mu pävik läks katki aga tegelt kõigest lukk avanes. Pärast arvasin, et see on salasõna, mida ma kunagi järgi ei osanud teha.
Esimene lugu:

Tere pävik, olen alati tahtnud sind endale, Rohkem kui pisikest venda, kelle ma endale saan. Koolis olen kõigile juba rääkinud, et saan pisikese venna. Emma ütles, et saan endale pisikese venna ja siis ma hakkasin nutma. Ma tahan olla ainus. Ma tahan olla ainus. Siis kui see pärdik nagu vanaisa ütleb sünnib unustavad nad nagunii minu ja viivad poodi tagasi, kust nad mu ostsid. Ma olen kaheksa aastane ja ma ei mäleta kust ma tulin, kuigi emme räägib, et kured tõid arvan ma, et mu emme ja issi ostsid mu poest kuna nägin pisikesena välja nagu printsess nüüd aga olen ma kuninganna. Mul on kroonidega ja lossidega seinad. Voodi on ka kuninganna oma. Eputan sellega koguaeg koolis. Ma kolisin siia kohta kus ma praegu elan aasta tagasi. Ennem elasin emme ja issiga Londonis. Small Street oli selle koha nimi. Nii äge oli seal. Ma musitasin peaaegu igapäev ühe poisiga. Ta oli nõus muga abielluma ja lapsi saama juba kümne aastaselt. Pean kahe aasta pärast sinna tagasi minema.
Okei emme tahab, et lähen sööma.


"Issand, ma ei mäleta seda üldse ainus asi mis mulle kohe silmade ette lööb on mu seinad," Rääkisin vaikselt omaette.
Viskasin ennast selili ja nagu väiksena jäin ma alati siis magama.

Jätkan?
Ei jätka?

Ma võin õelda, et see jutt tuli elukiirelt mul oli kiire:)

Hm, arenguruumi veel on. Aga seda on alati, nagu ma alati ytlen.
Kirjavigu oli ka p2ris palju. Eriti h2iris s6na *pävik* - tegelikult peaks ju olema *päevik*
Soovitan sul selle mingi aeg yle lugeda.
Sisu poolest on p2ris tore. Lihtne lugeda. Hea.
Ootan uut!

Hah, noh kui alus olla, siis heast algusest võib-olla nii head jätku ei tulnud. Kuid loodan, et ehk on see mingisugune ajutine madalseis ning varsti tulevad jälle sisu poolest tugevamad osad.
Aga jätka, sest harjutamine teeb meistriks! :)

Eem, mind häirib täiega see, et kui otsekõne on ära olnud, siis saatelause on suure tähega. Nagu "Aga Agatha," Kriiskas ema." Peaks olema: "Aga Agatha," kriiskas ema."
Vott, see häiris ja natuke kahtlane tundub sõna "vopaa".

Aga muidu meeldib suht nii, et edasi ikka.

Nii ma tänan kriitika eest:D Ma vabandan, et ma eelmist osa pole parandanud. Nagu näha pole ammu siia midagi kirjutanud ja see tähendab, et pole aega.

5.Osa

Ema tuli pisarais minu tuppa ja läks karpe võtma pisikese ukse tagant. Seal ruumis oli palju karpe.
"Ema mis juhtus," ajasin ennast istukile ja lükkasin tuka silme eest.
"Paki," kokutas ema ja puraskas uuesti nutma.
"Paki? Mismõttes paki?" pilgutasin silmi kiirelt.
"Kolime," peatus ema hetkeks tõmbas käega üle silmade ja kokutas edasi "Kolime Londonisse tagasi," Võttis ema lõpuks kolm karpi kaenlasse ja kõndis vaikselt, kuid nõtkelt kuigi ta nuttis.
"Aga su alles avatud firma ja mu kooool," oleksin edasi nimetanud viisteist asja vähemalt aga ema lahkus ja lõi ukse kinni.
"Londonisse!" karjatasin äkki kõvasti.

London on ju see koht, see koht, kus elab mu vanaema ja on minu parimsõbranna, aga vot on üks aga ma ei taha sinna, ma ei taha. Mind noriti ma elasin ridaelamus ja kõige jubedam on see, et hakkan taga igatsema Troyd.
"What, mida ma just ütlesin," Lõin käega vastu pead ja punastasin.
Ta ei meeldigi mulle aga hakkaksin teda igatsema. See pole loogiline, võibolla ta siiski meeldib mulle, aga mina tean, et ei meeldi. Kõik läbi.

Tõusin kiirelt voodist ja võtsin ukse kõrval olevast nagist oma siidise hommikumantli mille tõmbasin oma lühikese samuti siidise kleidikese peale. Nohh öösärk. Jooksin kiirelt peaaegu enda vastas olevasse tuppa ja hakkasin siis hingeldades rääkima.
"Millal, miks ja milleks," puterdasin kiirelt.
"31päeva ja siis lähme," viskas ema roosa piduliku kleidi karpi ja teipis selle kinni.
"Miks me juba pakime," Läksin istusin akna all olevale diivanile ja jälgisin igat ema liigutust.
"Tütar, meil om suur maja, me ei jõua eales paari päevaga kõike tühjendada. Vaata kella, sa pead liigutama ja kooli minema," kriiskas ema ja saatis mind ukseni.
"Ma tean kus uks on," kui ema ukse pauguga kinni lõi jookisn enda toani. Noh otse kihutasin kapini ja valisin riided. Võtsin kollased teksad ja kollase pluusi kus peal oli rokki soenguga plika ja natuke litreid kaunistasid ta silma. Pluusi alla oli kirjutatud Girl can rock to. Läksin kiirelt suure pleegi juurde, kus olid kõik mu meigi asjad ja juuksevahendid. Panin pleekimise vastu vahendit ja mis ajaks mu juuksed kohevile. Tekin lokitangidega paar lokki ja lasin siis lakki ka pähe. Tegin oma tavapärase meigi. Musta silmapliiatsiga ja värvisin ripsmed ja natuke puudrit ka. Olen alati ilus olnud. Ma ei egotse aga saan sellest ise ka aru. Söömiseks enam aega ei jäänud ja täna otsustasin ka rattaga kooli minemise vahele jätta. Olin täna kollane nagu päike ja rattas ei sobinud mu kollase olemisega kuidagi kokku. Välisukse juures lasin endale lõhnaõli peale ja panin oma 23peenikest käevõru kätte. Mõned olid kuldsed, valged ja hõbedad. Erimustriga olid ka mõned. Panin tavalised mustad madala tallaga kingad ja võtsin oma mutsa käekotti kaenlasse. Olin juba kõndinud 400meetrit, kui kuulsin tuttavat poisi häält oma seljataga.

"Agatha," Karjus poiss aina kõvemini.
"Mis on," Keerasin ennast ümber ja nägin punapäiset tedretäppidega klassivenda järgi kihutamas.
"Lähme koos," jõudis poiss mu järele.
"Milleks," tõmbasin koti endale lähedamale.
"Näee, Troy seisab seal nurga juures ja tahab üle tee tulla, ootame," sikutas poiss mind enda kõrvale seisma.
"Ma ei taha," rahmeldasin ennast lahti ja seadsin kiired sammud edasi.
"Agatha," Jõudsid poidis siiski mulle järele.
"Mida te tahate," ei heitnud ma ühtegi pilku nende poole.
"Ma ju meeldin sulle," proovis Troy oma käega minu omast haarata.
"Eiiii," võpatasin ta küsimuse üle ja vastasin mõtlematult.
"Mina talle meeldin," Hõiskas punapea Haarald.
"Kuulge isegi Pluto on teist normaalsem," kõndisin natuke nendest ettepoole.
Tagant kuulisn kohe küsimusi.
"Milline see Pluto on," päris Troy.
"See blondide, natuke pikemate juustega ja küllalt pikk ja natuke lihselisem poiss," Korrutas Haarald sõna natuke.
"See kes seda Agathat terve keemia tunni jõllitas?"
"Jahhh," kuulsin itsitamist aga ei teinud sellest välja.

Kooli teele pöörates peaaegu juba jooksin sinna poole. Ma poleks suutnud enam neid kuulata ega nende lähedust tunda. Ratta hoidjate juurest keeras Pluto mu teepeale ette.

"Heii Pluto," Läksin ta kõrvale ja naeratasin.
"Heii Agatha, kuule äkki kutsuksid vähemalt sina mind Krisjaniks," vaatas ta mind küsivalt.
"Okei," müksasin teda sõbralikult ja muigasin.
"Lähme, kell helises," võttis ta mu käe enda kätte ja tõmbas mind joostes edasi.


a)Jätakns?
b)Ei jätka?

Kriitika:D

Vähe vanaaegne nimi, Agatha.

"What"-sõna häirib.