Wicked. [lõpetatud!]

Ma tean. Ma olen täiega nõme. Ma jätsin oma teise "suurepärase" jutu unarusse. Lihtsalt... seda inspiratsioonitulva nagu kuskilt ei leki. Selle jaoks lekib. Niiet palun ärge vihake mind. See lihtsalt suht hale katse, mis kukub ilmselt läbi, aga nalja pärast võib ju proovida, niiet jahh...

I

Olivia hammustas alahuulde, käsi rusikasse pigistades. Ta taarus kergelt, mis siis, et kohapeal, põrgates kohati vastu klassitahvlit, mille peale kõlasid tasased naeruturtsatused. Õpetaja saatis üle klassi karmi pilgu ja vahtis tüdinult aknast välja. Ilmselt teda ei huvitanudki, et klassi ees piinlev neiu, kes oli ehku peale õppimata jätnud, soovis palavikuliselt maa alla vajuda. Fakt on, et teda ei huvitanud absoluutselt see tund, see kool ja need õpilased ning ainuke asi, millest ta hoolis, oli päikeserand Tais.
Olivia oleks hea meelega klassi eest minema jalutanud ja kohale vajunud. Oleks see võimalik, oleks ta kuulutanud välja kahe aastase koolivaheaja, aga see tema võimuses polnud ja maailma parimaks inimeseks võis ta end ainult kujutada. Tema „kogemata“ piprane sarkasm ei olnud eriti ligitõmbav, veel vähem populaarne.
Nende klassis ei olnud tegelikult must-valgeid võrdlusi „rikas“, „vaene“, „popp“, „nõmedik“ jne. Mõnele meeldis lihtsalt mõelda, et on ja siis oma fantaasiast teistele vadrata. Nagu näiteks tema parim sõbranna Jasmiin, kes oma süsimusti tikksirgeid ja puusadeni ulatuvaid juukseid kahte patsi punus ning samal ajal õpikusse pilke heitis, et klassi ees pabistavale neidisele midagi huultega hääletult vormides ette öelda.
Kui Olivia nägi, kuidas Jasmiin rahumeelselt kohapeal oma patse näpib, sundisid instinktid tedagi leekivpunaseid salke siluma. Tema omad polnud küll nii pikad kui sõbrannal, aga siiski... vähemalt poolde selga ulatuvad. Ta kandis neid tavaliselt lahtiselt, et vajadusel nende taha kardina kombel varjuda. Et mitte välja näha nagu metslane, kinnitas ta viltuse tuka külge erksaid ja neoonseid klambreid, mis ta... veel veidramaks tegid.
Bioloogia õpetaja ohkas sügavalt ja sõnas näiliselt pettunud häälega: „Kahju. Sinust loodaks ikka rohkem.“ Olivia eemaldus tahvlist ja õpetaja lauast, tammudes kohale morni näoga ja peas keerlemas segaduses mõtted. Kõigest väest oleks ta tahtnud suruda end Jasmiini juurde istuma ja temaga kedagi tähtsusetut taga klatšida, sest tema silmaäärtele ja ripsmetele tikkusid pisaratilgad, mida ta ägedalt pilgutades eemale peletas. Ise teadmatagi miks, hakkas ta nuuksuma.
Ta polnud kunagi hinnete pärast muretsenud, veel vähem nutnud. Ta leidis, et ta oleks eriti nutikas, kui ta seda kõik kaheteistkümnenda klassi alguses, eksamite eel teeks, ent sinna oli veel kolm aastat pabistada. Erutunult tiris ta pluusiäärt ja löristas valjult nina, taibates hetk hiljem, et kogu klass seirab teda vaikuses. Bio õpetaja ohkas taaskord ja vedas end vaevaga püsti, kirtsutades nina. Kahestsusega haaras ta Olivia õlast, mille peale tütarlaps rängalt võpatas, kuigi tal ei olnud põhjust, sest veel terasemalt polnud mõne õpetaja lähenemist võimalik jälgida ja tõmbas püsti, selgelt ja napisõnaliselt lausudes: „Mine tualetti.“
Rabinaga tõmbas neiu maha oma õpikud, mis lauanurgal ebakorrektses virnas lebasid ja lõi end vastu lauanurka tasase põmmuga ära. Vaikselt sisisedes kõndis ta lohisevate sammudega klassist välja ja jättis kriuksuvatel hingedel ukse pärani lahti.
Jõudnud koridori, seiras Olivia kulmu kortsutades välisust, mürkroheliste raamidega klaasust, mis võimaldas väljapääsu vabadusse. Kuigi tüdrukut tabas kihk sinna joosta, uks lahti kiskuda ja põgeneda, siirdus ta siiski teisele poole, et vetsu jõuda. Kajavas koridoris põrkas heli vastu seinu ja mattus siis lõplikult vaikusesse. Viimaks jõudis ta koridorilahkmele ja pidi otsustama, kas minna paremale või vasakule. Nii loogiline tundus pöörata paremale, ikka tualeti poole, kuid kõhutunde järgi sundis tüdruk end minema vasakule, ise masendavalt ohates.
Astunud inimtühja ja hirmutavalt hauavaiksesse kõrvalruumi, leidis ta eest pingil konutava poisi, väga kurva poisis.
Olivia pööritas pähkelpruune silmi, nagu märkaks ta iga päev mõnda surmahimus kutti nendel kõvadel ja nigelatel puupinkidel passimas. Paistis, et noormees silmas ka teda, sest tüdinult kerkisid ta kulmud ja suust väljus kerge ohe. „Ma ei soovi su küsimustele vastata.“ Neidise kulm tõmbus kipra. „Ma ei kavatsenudki su käest midagi küsida, tobedik.“ Poiss turtsatas. „Kenad sõimusõnad,“ pobises ta üleolevalt muiates, mille peale tütarlaps käed ristatas.
„Sa oled nõme.“ Tüdruk vajus nooruki kõrvale ja toetas küünarnukid põlvedele, pea omakorda peopesadele. „Depressioon?“ päris poiss mõrult ja sülitas jahedale kivipõrandale. Olivia vahtis taunivalt imetillukest loiku maas ja kirtsutas nina. „Eiiii...“ venitas ta neelatades. Ta ei saanud isegi aru, miks ta sellepärast nii ebamugavalt end tundis. „Ma kukkusin bio tunnis pillima, sest ma sain halva hinde. Väga... haige, ma tean,“ vuristas tütarlaps hingetult ja pigistas silmad miskipärast kinni.
„Sa oled imelik,“ kostis poisi monotoonne vastus ja ta hõõrus higiseid peopesi üksteise vastu. Olivia silmad plaksatasid lahti ja huulte vahelt lipsas tasane küsimus: „Oli see kompliment või solvang?“ Noormees turtsus jälle, mis tüdrukul juba kergelt üle viskas ning poiss kehitas muiates õlgu.
„Ma olen Markus,“ tutvustas nooruk end, otsustades alustada viisakalt. Olivia muigas ülbelt ja sõnas tõustes: „Ma ei taha teada, kes sa oled. Ma nagunii vihkan sind.“ Tütarlaps lahkus ruumist, jättes poisi talle hämmeldunult järele vahtima.

Critics?

Ma tean. Mul pole õrna aimugi, kust mul sellised mõtted tulevad.

Mulle tundub, et see sattus valesse kategooriasse.

II

„Mis sa nüüd teed?“ Jasmiin oli oma patsid jälle lahti kiskunud ja lasi neil pea ümber keerelda. Kohati jäid karvad talle virsikukarva huuleläike külge kleepuma, kuid säravalt naeratades lükkas ta need ära ja tõmbas kergelt ühele poole pahmakasse. Olivia kehitas mõrult õlgu ja tõmbas vaevaga pooleldi roostetanud autoukse lahti. Pahuralt tõmbas ta jopehõlmad koomale ja haigutas.
Õues vilises jäine sügistuul, mis ka kõige paksemate karvamantlite voodrite puges ja lõdisema pani. Neiu vajus nahkkattega esiistmele ja kiskus ukse kinni, tundes näpistavat külma ikka põues. Ebaleva ilmega Jasmiin tammus jalalt jalale ja kummardus lõpuks ohates sõbranna näo juurde. „Isa ei saa mulle täna järgi tulla ja õues on räigelt külm ju,“ tüdruk saatis Oliviale anuva pilgu, „ äkki viskad mind koju?“
Neidis vaatas autos kõhklevalt ringi. Kõik oli üsna sassis ja konditsioneer oli rikkis, seega õues oli sama külm kui autos. Jasmiin õhkas, niiet udupahvak ta kurgust välja tuli ja ta turtsatas. Olivia pööritas tibilikult silmi ja lausus ohates: „Eks sa tule siis.“ Jasmiini suust kõlas kõrvulukustav õnnelik kiljatus ja ta silmad hakkasid kergelt kilama., kui ta autosse istus ja end võimalikult väikseks tegi, et mitte nende esemetega, mis sõbranna sõidukis leidusid, kokku puutuda.
Olivia käivitas suure mürina ja suitsupilvedega, mida auto tusaselt välja sülitas masina ja väljus rappudes parklast. Kümme minutit hiljem, peatus see pidurite väljakannatamatul kriginal helesinise, hiiglasliku betoonamaja ees, mille ees seisis süsimust, läikiv Hummer ning tütarlaps õhkas unistavalt, enda nina alla pobisedes: „Oleks mul selline.“ Jasmiin naeratas lõbusalt, tänas sõbrannat napisõnaliselt ja väljus autost, keksides mööda krudisevat niisket sissekäigu teed kodu poole.
Olles poolel teel ja sõites oma vana loguga 90km/h – vähim, mis sõiduk suutis – hakkas tema vana Nokia kuskil nurgas helisema, tuues aegajalt kuuldavale prõksuvaid helisid, andes teada, et kavatseb varsti katki minna. Olivia kobas närviliselt autos ringi, sirutades kätt nii kaugele kui suutis. Viimaks sattus talle pihku põrisev ese ja ta vajutas rohelisele klahvile, kontrollimatagi, kes see on. Mobiili kõlaritest tuli kuuldavale sünge hääl.
„Hei, Olly!“ Tüdruk sisises tasa, telefoni pomisedes: „Ma vihkan seda hüüdnime ja sa tead seda. Mida sa tahad?“ Hääl teisel pool ohkas ja sõnas: „On sul õhtuks plaane?“ Olivia surus küüned kramplikult rooli ja surus läbi hammaste: „Jah.“
„Ma tean, et ei ole. Sa ei viitsi kunagi välja minna.“ Tütarlaps vandus vaikselt ja vastas: „Juhul, kui sul oli plaan mind kuhugi kutsuda, siis võid arvestada eelneva arvamusega. Ma ei tule.“ Hääl naeris võikalt ja palus näiliselt: „Olly, täna on Kaspari juures pidu. Ise tead kas tuled. Kell kaheksa.“ Läbi kõlarite kostus ainult tuututamist ja tütarlaps loopis telefoni kõrvalistmele, murelikult teed jälgides.

„Olivia, kallis, tule sööma!“ Tüdruk haaras voodilt oma läpaka ja avas kriibitud kaane. Lahti plõksatas valge kastike, punasega teade ees vilkumas. „Tuled või ei?“ Olivia ohkas ja tippis aeglaselt klaviatuuril sõnad: „Ma ei tea.“ Seejärel ajas ta end kiirelt püsti, peatudes, et mõelda ja karjus siis vastu: „Mul pole kõht tühi.“ Samal ajal sammus ta riidekapi poole, kulmu kortsutades.
Kapis vedelasid segunenud erksates toonides riided, millest enamus tundusid kõlbmatud kanda. Neiu virutas vihaselt kapiukse kinni ja vajus aknalauale istuma, takseerides tusaselt halli vihma, mis koos terava rahega vastu katuseid ja teed peksis, sundides kiirelt jooksma pahaaimamatuid inimesi, läbivettinud ajalehed pead varjamas. Olivia nohises.
Poleks ta sel hetkel akna juurest lahkunud, oleks ta märganud rohevalget massi tänaval jooksmas ja seejärel silmipimestavat sähvatust, mis hetkeks hõivas kogu tänava. Pärast seda oli olend tänavalt kadunud ja valitses hauavaikus. Kõik lambipostid olid kergelt vilkunud ja seejärel lõplikult kustunud.

Uuh, mulle see asi meeldib. Loodan varsti näha uut osa... :)

Vist ikka ei sattunud valesse kategooriasse.
Aamh, tänud Marmelaadile!


III


Neiu avas oma toa ukse ja sütitas klõpsatades laualambi, mille tõttu täitus tuba ereda valgusega. Väsinult vajus ta voodile, haarates paksu raamatu, silmitsedes kuldpunast pealkirja: „Harry Potter ja surma vägised“, mis pani juba ohkama ja rusikaga kaant patsutama, sest ümmarguste prillidega poiss, sihtides mustja pulgaga õhku, tekitas juba tülgastust. See oli tal juba umbes viis korda läbi loetud ja rahulikult lasi ta raamatul padjale libiseda, püsti hüpates ning raamaturiiuli poole siirdudes.
Ta lasi mõtlikutel silmadel kiirelt üle rea lennata, otsides hoolikalt sobivat raamatut. Viimaks kiskus ta teiste vahele topitud kuldjate kaantega „Sõrmuste isanda“ välja ja sirvis seda tüdinult. Surmvaikuses möödunud minutid purustas vali ja kile autosignaal, mis piiga võpatama pani ja raamatu peaaegu käest loopis. Ta viskas selle plaksatusega lauale ja suundus akna juurde.
Väljas parkis sädelevmust Lamborghini, millest kostus tümpsuv ja õieti ilma muusikatundeta rütmikas lugu ning masina luugist sirutus välja sale keha. Geeliga kohendatud kahvatublondid turritavad juuksed, silmatorkavad sügavsinised silmad, lihtne triiksärk liibumas kehale ja mahe meelitav hääl: „Olly, sinu võimalus, tuled või ei tule?! Kaspar on kõik juba kokku ajanud.“
Lõbusa karjatusega libises keha autosse ja nähtavale tuli kuldpruunide, mõne harva kärtsroosa salgu ja sillerdava silmahäiriva hõbedase minikleidiga tütarlaps, Vana Tallinna konjakipudel paremas käes loksumas. „Tule, tibi, lähme lööme platsi puhtaks!“ karjus ta pehme keelega ja vahtis kõõrdiselt neidisele aknal otsa. Kõhklevalt seiras Olivia paari, mõlemal kutsuv pilk silmis. „Emm, ma jätan vist vahele.“
„EI!“ hüüatas purjus neiu ja kukkus puterdavalt naerma, aeg-ajalt köhides, kuid see vaid suurendas ta naermishimu. Kohmetult surus nooruk tütarlapse autosse, kust summutatud naeru ikka oli kosta ja naeratas vabandavalt. Olivia kadus hetkeks aknalt ja ilmus siis uuesti nähtavale, tasaselt vastates: „Viis minti.“ Poiss noogutas heakskiitvalt ja laskus sõidukisse. Rabinaga kandis tüdruk huultele läikekihi ja tõmbas jalga uuemad teksad ning nahkjaki, kahmates väikese musta õhtukoti, loopides sinna sisse võtmed ja mobiili, pidades ebavajalikuks kaasa võtta raha.
Vaikselt suundus ta alumisele korrusele, kust ta veel esikust kähku hüüdis: „Lähen Jasmiini juurde, tšau!“ ja põgenes vastust ootamata. Närviliselt siirdus ta auto juurde ja tundes kõhus kogu sissesöödud toidu keerlemist, istus ta pisut liiga kiiresti autosse, jättes pabinas peaaegu oma jala uksevahele. Kui sõiduk sujuvalt liikuma sai, uuris Olivia hämaruses autos viibivaid inimesi.
Roolis istus talle tundmatu noormees, temast pisut vanem ja vahtis pingsalt teed. Tema kõrval naeris heledate laineliste juustega tüdruk, süsimustad läätsed kummaliselt vilamas. Taga istus Aaron, tuttav telefonilt, kelle süles konjakipudeliga ikka irvitav neidis ja keskel elektersinise nahkseeliku ja platvormkingadega, brünett piiga, kelle juuksed olid otstest kergelt kaardunud ja ulatusid lõuani.
Sõites 135km/h jõudsid nad viie minutiga lillepottidega kaunistatud – mis olid juba segi löödud – maja juurde, pealtnäha korralik, aga seest täiesti sassi pekstud. Tundmatu poiss parkis auto kõige nähtavamale kohale ja väljus ülbelt autost, süüdates otsekohe pimeduses süttiva suitsu, mida nõudis ka Aaron. Nii endale, kui oma tüdrukule, kes ennast siiani valitseda ei suutnud ja püsis ainult noormehe toel, suutmata lõpetada juba äratüütavat naeru, mis kõlas kahtlaselt.
Olivia kiirustas seltskonnast eemale, kuigi oleks pidanud püsima Aaroni lähedal, sest ta ei tundnud pooli peolisi. Astunud uksest sisse, vajus mingi ilastav kutt talle kaela ja kukkus sisse kokku. Majas käis kõrvulukustav tümps ja kisa ning lõhkumine oli selgelt, eraldatavalt kosta. Lohutuseks haaras neidis tumedast eebenipuust laualt, millele olid tekitatud kahtlased punakad plekid siidripurgi, rüüpas lonksu ja laskis sellel siis käest libiseda, jättes gaasilise loigu põrandale voolama, tundes sügavat vastikust äsja maitstud joogi vastu. Küünarnukkidega murdis ta endale rahvamassi seest teed.
Ta oli juba kahetsema hakanud, et peole oli saabunud ja kavatses juba lahkuda, kui märkas äkki tuttavat inimest. „Kaspar!“ hüüatas ta kergendusega ja poiss trügis läbi summa naeratades Olivia poole ning too vajus talle rahunenult kaela, poisi piparmündi ja odekolonni järgi lõhnavat hõngu sisse hingates. Paistis, et peoperemees oli siiski veel mõistusega ja tüdruk hakkas kergelt itsitama, vahele pistes: „Sa oled vist ainuke kaine siin.“ Kaspar naeris temaga kaasa ja ohkas siis.
Vaikselt libistas ta õllepurgi, mille ta just oli endale kurku kallanud, lauale ja vastas reipalt: „Pole lonksugi alkoholi saanud.“ Olivia noogutas õhetades ja neelatas, oskamata midagi öelda. „Kaspar!“ Kuskilt kaugemalt kostsid murelikud hüüded, mis kuulusid tüdrukule, kuid panid nooruki kiirustama. Pealtnäha külma rahuga haaras ta Olivia käest ja tiris neiu kaugemale, kust hüüded jäid kostmatuks.
„Kas sa sinna ei peaks minema?“ Tüdruk suskas näpuga õhku, osutades ettepoole, näidates koha poole, kust hüüded kõlasid. Kaspar puhkes tahtmatult naerma ja raputas pead, närviliselt teemat vahetades. „Tahad üles minna? Seal ei ole nii palju lärmi, aga...“ Poisi jutt katkes, kui neidise teise käe haaras Aaron, põletav pilk silmis. „Olly, tule korra kaasa.“ Piiga üritas end lahti raputada, kuid pidi siiski kaasa minema, saates Kasparile kohmetu pilgu.
Jõudnud pisut kaugemale, lasi Olivia oma vihahool välja voolata. „Mis sul viga on, me ainult rääkisime!“ Aaron sundis end rahulikuks jääma, tasakesi vandudes ja siis sisistades: „Ta veab iga lihtsameelse plika voodisse, hoia temast eemale!“ Tütarlaps turtsatas ja ristatas käed, nähvates: „Ta ei ole selline!“ Raevunult kihutas ta noormehest eemale, põrgates ägedalt kokku tundmatu noorukiga, sama poisiga, kes autot juhtis. Paistis, et too oli end juba piisavalt sisse elada suutnud, sest tema laaberdav samm ja joobunud, lääge naeratus oskasid seda hästi väljendada.
„Mina olen Rasmus,” tutvustas poiss end pisut kõrgeks kiskuval häälel ja surus oma pikad jahedad sõrmed Oliviale pihku, mille peale tüdruk hapult muigas, sõnades: „Olivia.” Imekspandav oli see, et noormehe käes ei leidunud ühtki purki ega plaskut, ometigi oli temast ütlemata selge, et ta on vähemalt natuke purjus. Ta kahmas neiu käes ja vedas ta rahumeelselt trepist üles, samal ajal, kui Olivia ise tõrkus nagu okkaline siil, tajudes juba kerget hirmupistet.
Rasmus lükkas ta ühte suurtest tubadest ja viskas end voodile pikale, sügavalt ohates. „Mul on vaja kellegagi...” ta vehkis dramaatiliselt kätega, „nagu, rääkida.” Neidis pööritas silmi ja virutas noormehele korraliku kõrvakiil, mille peale too oigama kukkus ja pooleldi karjudes küsis: „Miks sa seda tegid?” Poisi kulm tõmbus kortsu ja kätt punetavalt põselt ära libistades, liikus ta sõrmedega mööda punakaspruuni harjasoengut, küll väikest, aga siiski... armsat.
Olivia turtsatas ja limpsis huuli, mesiselt naeratades. „Et sa reaalsusesse tuleks. Ja sest sulle kulus üks ära. Ja sa oled väga ebaveetlev, aga siiski armas.” Nende sõnadega lajatas tütarlaps enda järel kinni ja jättis juba teist korda päeva jooksul ühe poisi talle, lõuad lahti imestunult järele vahtima.

Tsiteerin: :

vajus mingi ilastav kutt talle kaela ja kukkus sisse kokku.

Ainus asi millest ma täpselt aru ei saanud...

Aga muidu on endiselt väga meeldiv jutt! :)

Emm, see on nagu nii, et lause on tõesti kahtlaselt üles ehitatud, aga peaks tähendama, et talle vajus mingi teadvuseta poiss kaela ja tüdruk lükkas ta ära ja poiss kukkus põrandale pikali, noh nagu... teadvuseta.
Aga tänks muidu!

ülihea,
tahaks teada mis värk selle teise osa lõpus oleva sähvatusega oli.
uut! :)

Tänks, uus osa tulen täna või homme!

Jamh, emm.

IV

Vihma oli uuesti sadama hakanud. Kuigi oli alles oktoober, kaasnesid teravate veepritsmetega ka vedelad lörtsihunnikud, mis maapinda puudutades ära sulasid. Tumedat muru kattis õhkõrn, kergelt sädelev härmatisekiht, mis lasus ka puudele ja taimedele. Taevas hõljusid rasked ja sünged pilveraugad, eemaldades iga pisemagi lumivalge koha.
Olivia kõmpis sörksammuga kodu poole, soovides palavalt joosta, kuid hõõruvad stilettod takistasid teda iga hinna eest. Tema selja taha jäi muusikast värisev lärmiga täidetud maja, mille tõttu neiu oli sunnitud käed kõrvadele suruma, et talumatu heli summutatum oleks. Ta oli astunud esimese sammu bussipaviljoni hallika katuse alla, kui kellegi niiske, raske käsi talle ebameeldivalt õlale langes. Neidis pöördus kiirelt, valmistudes juba midagi põlastavat ütlema, kuni ta nägi, kes see on.
Hõbedases kleidis, kuldpruunide juustega, roosade salkudega... ainuke, mis puudus oli konjakipudel. Mirteli silmad olid täis muret ja viha, tema sillerdavatele ripsmetele ähvardasid tikkuda kibedad pisaratilgad ja ta nõjatus silmi sulgedes ning meelekohti hõõrudes seina najale. „Kõik korras?” ühmas Olivia tobedalt ja taganes ebamugavust tundes sammukese. Mirtel raputas ägedalt pead ja suunas traagilise pilgu teise tütarlapse näole, läbi hammaste surudes: „Aaron jättis mu maha.”
Olly tundis üha enam kohmetust, uurides vaatevälja vasakule, lootes seal näha pimeduses helendavat bussi numbrit, kuid kaitseinglit ei tulnud. Mirteli kahvatult põselt nirises alla soolane pisar, kuid ükski tema näolihas ei liikunud. Ta jõllitas Oliviat vaenulikult, nagu oleks tema hukule määratud suhte purunemises süüdi. Tüdruk hammustas alahuulde ja otsis igalt poolt kedagi, midagi, mingitki märki, mis ta sellest piinavast vaikusest vabastaks, kuni ta taipas, et ainus võimalus on oma suud paotada.
”Kuule, mul on väga kahju. Ma tõesti loodan...” Mirtel peatas neiu kahetsuskõne takistava käega, mida Olly sügava kergendusega hindas. „Sa loodad mida? Et meie suhe terveneb? Et me jääme sõpradeks? Sa oled üks valelik mõrd ja sa tead seda!” Olivial läksid jahmatusest silmad suureks ja ta hakkas juba kaitsekõnet pidama, kuid Mirtel jätkas.
„Me mõlemad teame, et ta on koguaeg sind tahtnud. Ja sa ei hoia ennast tagasi ka.” Pärast seda lõi neidis pilgu maha. Alles hetk tagasi oli Olivia märganud, et tüdruku ripsmetušš oli segunenud veega ja laiali läinud ja tema huultel polnud enam läike jälgegi. Alles nüüd saabus turtsuv ja liigselt mürisev, rappuv bussivolask ja hämmendunult astus Olly ühistranpordi sõidukisse ning seiras veel soolasambaks tardunud Mirtelit, kes eluisuta peatuse jäisele pingile vajus.

Olivia oli kergelt üllatunud olekuga ka kodus ning läks varakult magama, kuid ei suutnud pehmetel linadel kaua aega uinuda, mõeldes Mirteli sõnadele. Järgmisel hommikul ärgates, avastas tüdruk, et kell on vaid pool kuus ja äsjasest kellaajast vapustatud, suundus ta kööki, et pisut süüa. Köögilaua taga istus juba Kristjan, Olivia vend, kes suurema osa ajast kodust eemal oli, praktiliselt elas oma tüdruku juures. Ta töötas laotöölisena, mis andis õele põhjuse teda rängalt maha teha, kuid noormees lubas, et kui ta on ülikooli lõpetanud, hakkab ta kõrgtasemel advokaadiks. Ta õppiski kolmandal kursusel juurat.
Vend ei öelnud talle isegi „hommikust, vaid lükkas hapult oma punakaspruuni tuka ette ja luges vaikides mingit mõtetut raamatut. Neid mõlemaid oli õnnistatud punaste juuksesalkudega, kuigi nende isa oli süsimusta peaga ja ema kaldus pruunikast blondi poole. See oli alati imelik tundunud. Aeglaselt venides tõstis Olivia endale hommikuhelbeid ja piima ning võttis siis laokile vedelema jäetud Postimehe uurides huvitult suurte tähtedega trükitud pealkirja: „Ebatavaline ilmutus õhtukülmas”.
Selle all oli väiksem kokkupressitud tekst: „Eile õhtul, 23. oktoobril, toimus Supi tänaval midagi kummalist. Politseisse saadeti häire kell 20.38 ja teatati äkilisest ilmutusest väljas. Hetkeks sähvatas midagi rohekat ja keegi lippas tänaval ringi. Mõni moment hiljem oli elusolend kadunud. Asja uuritakse pingsalt Tallinna Keskpolitsei Prefektuuri poolt ning antakse rahutule rahvale otsemaid juhtniitidest teada. Senikaua peavad elanikud kannatama. Loe lähemalt leheküljelt 6.”
Tütarlaps ei vaevunud lehte nii palju edasi keerama, kuid tema hingele jäi kripeldama asjaolu, et tema elaski Supi tänaval. See tänav ulatus alleena küll pikalt silmapiirilt kaduvasse kaugusesse, kuid fakt, et tänav oli suur, ei parandanud Olivia meeleolu. Tal oli selline tunne, et sähvatus oli toimunud just tema akna taga.

Kui neiu kooli jõudis, käisid jutud juba üle terve maja selle kohta, mis lehes kirjutatud. Jõudnud sumisevasse klassi, tormas Jasmiin tema juurde ja lõi küüned talle kramplikult õlgadesse, närviliselt kähisedes: „On sinuga kõik korras?” Olivia turtsatas ja potsatas kõvale puupingule, tusaselt ühmates: „Loomulikult.” Jasmiin takseeris teda hirmunult, nagu oleks ta tee peal mutandiks moondunud.
Neidis ohkas ja lausus veelkord kinnitavalt: „See oli mingi jama lihtsalt. Kellegi loll nali. Sina kohe hakkad kinni ja usud. Kammoon, Jassu, see oli mingi nõmedus lihtsalt.” Sõbranna istus graatsiliselt ja natuke rahunenumalt Olivia kõrvale ja hakkas teda tavapäraste moealaste küsimustega pommitama, kuid taaskord ei pööranud pinginaaber talle tähelepanu ning noogutas vahepeal õrnalt ja pobises midagi „jaa” sarnast. Kuid nii väga kui ta ka tahtis, ei suutnud ta Jasmiinile öeldud sõnu ise uskuda.

Eeem...imelik...üsna imelik ,aga mitte halb...vist hea...jah hea, täitsa hea .

See oli nüüd küll selge kommentaar. Aga aitäh... vist.

Uuh, see oli imelik kuid äärmiselt hea,:)

wow, mulle endale küll ei tundu nii imelik, aga autori ego vist takistab... okei. uus osa tuleb homme ilmselt, aga on ka väike võimalus, et see tuleb täna. :) Kuna kool, siis... jahh, hakkab harvemini osi tulema.

Üle niiiii piiiika aja uus osa. Aga suht mõttetu, though.

V

„Olivia!“ Neiu vahtis uimaselt korvpallitreenerile otsa ning torises vaikselt: „Mida on?“ Tüdrukute reas kõlasid tasased naerikihinad, mitte põlgavad ja naeruvääristavad, sellised nagu ikka, kui keegi midagi imelikku teeb. Olivia sai enam-vähem kõigi tüdrukutega läbi ning oleks tavaliselt juhul ise ka naernud. Tema jalad olid aga nõrkemas ja silmalaud sama rasked kui kivid, mistõttu oli ta ebatavaliselt uimane ja tuikus reas eest-taha. Ta oli järjekorras teine, mille järgi pidi tõdema, et nende klassi tüdrukud on hämmastavalt jupatsid. Ja seepärast oli ka tagumistele neiudele näha, mis tütarlapsega toimub.
Treener asetas käed trotslikult puusa ja ohkas, taunivalt küsides: „Oled sa joobes?“ „EI!“ karjatas neidis jahmunult, kuid taipas siis, et eile õhtul oli ta end raskekujulisse pohmelli joonud. Kõhkleva ilmega lisas ta siis: „Aga eile olin. See loeb?“ Treener urises midagi noorte hukkaminemisest, kuid põrgatas siis kõrvulukustava kõlavusega palli ja Olivia kriiskas, mille peale vallandusid jälle naerupahvakud. Veider oli see, et hommikul polnud tal midagi viga. Isegi pea ei valutanud.
Treener oigas ja viskas palli Olly kõrval seisvale brünetile tütarlapsele, kes energiliselt seda vastu maad põrutas, unustades sõbranna peavalu. Teeseldud pisaratega surus Olivia käed kõrvadele ja kähises: „Kas ma võin koju minna, palun?“ Treener raputas jäigalt pead ja suunas neidise näpuga pingile. Oiates tõmbas ta kapuutsi sügavale pähe ja potsatas ebamugavale pingile. „Poole päeva pealt ära ei lähe! Järgmine kord jätad peo ära!“ hüüdis mees talle järgi ja turtsudes toppis Olivia kõrvaklapid kõrva ning tema silmad libisesid kinni.
Tund aega hiljem voogas tüdrukute hord riietusruumi uksest sisse ja lobisedes rohkem, kui riietudes liikusid nad kappide juurde. Ainult Olivia jooksis meeleheitlikult duširuumi juurde, lootes saada paremat enesetunnet jäiselt veejoalt. Kümme minutit hiljem väljus tüdruk lõdisedes duširuumist ja ajas värisedes selga riided, mis niiskele nahale raskelt selga läksid. Jasmiin silmitses teda kaastundlikult, kuid haaranud spordikoti, kiirustas ta riietusruumist välja, sõbrannat ootamata.
Neiu torises vaikselt, kuid saanud riided selga, siirdus ta arstikabinetti, et aspiriini küsida.

Olly sorkis vedelas, kahkjas kartulipudrus ning lükkas ebameeldivustundega selle kõrval oleva jogurtikausi eemale. Kui seda sai jogurtiks nimetada. Pigem kausis hüplevaks kahtlaselt kollakaks olluseks. Äkitselt maandus tema vastu... Rasmus. Poiss oli üllatavalt heas tujus, kuigi eile õhtul oli tunne, et tema on ikka kõvasti rohkem alkot maha joonud, kui tüdruk. Pohmakas oli aga olematu.
Noormehe kandikul lebas ainult veripunane õun, šokolaadikohuke ja pudel pepsit. Tütarlaps piidles Rasmuse lõunat ja pomises: „Sellest saad kõhu täis?“ Nooruk kortsutas kulmu, suunates pilgu neiu toidule ja lausus teravalt: „Ja sinu söök on muidugi dessert.“ Neidis nohises ja tõukas kandiku eemale, pirtsakalt vastates: „Ma pole öelnud.“ Olivia võttis sõõmu oma apelsinimahlast ja neelas põlgusega alla, üritades vastikuks osutunud joogi maitsest lahti saada, mis kangekaelselt tema keelele ja suulaele kleepus. Olly pilk rändas nooruki pepsipudeli peale.
Leidis hetke, mil poiss uniselt ringi vahib, kahmas ta pudeli ja keeranud vaevaga korgi maha, loputas ta maitse suust minema. „Hei!“ hüüatas Rasmus nördinult, ilmselt ärakasutamise pärast. Ta üritas pudelit enda valdusesse saada, kuid kõik tema neli katset olid tulutud. „Mis sa siin üldse teed? Sa oled liiga vana, et koolis käia.“ Olly kõlgutas jooki enda käes, juues aja jooksul pool pudelit ära. „Ma olen praktikant. Teen teie treeneriga kaasa. Hakkan siin homme ise treenima. Praktikandina,“ vastas Rasmus mesiselt.
Olivia purskas vedeliku kurgust oma kartulipudrule, mis söögile veelgi ebameeldivama välimuse andis, vahtides vapustatult noormehele otsa. Poiss noogutas aeglaselt ja võidukalt. „Ma olin sööklas ja polnud kellegagi istuda. Siis märkasin sind ja mõtlesin, et äkki sa tahad minult kõrvakiilu pärast vabandust paluda,“ selgitas ta sõbralikult, kuid tema silmis oli ikka üleolev pilk. Kasutades võimalust, haaras ta piigalt pepsi ja võttis õuna, haugates sealt raksuva ampsu.
„Ei, tänan,“ pobises Olivia tusaselt, kui oli pisut rahunenud ning tõusis, visates õlale koolikoti ning hakates juba astuma, kui Rasmus ta randmest haaras ja küsis naeratades: „Kas sa tahaksid minuga kinno tulla? Lihtsalt, mitte kohtingule.“ Trotsivalt seiras neiu noormeest. „Kuidas sa lähed kahekesi kinno, niiet see pole kohting?“ protestis ta jonnakalt. Rasmus ohkas ja kallutas pead, lausudes: „Palun?“ Neidis kõhkles ja hingas sügavalt sisse, siis pahvatades: „Okei!“
Rasmus muheles ning surus tütarlapsele pihku kärtsutatud paberitüki ja tõusis siis isegi, jättes asjad lauale vedelema. Astunud sööklauksest välja, põrkas ta kokku Jasmiiniga, kes talle närviliselt küüned õlga surus ja eemale tiris. Kontrollides ega keegi ei vaata, sosistas sõbranna talle kõrva: „Ma otsisingi sind. Minuga juhtus üks hull asi.“ Olivia pööritas silmi, arvates, et tüdruk on mõne eksiga kokku põrganud ja too tahab teda tagasi. Nagu alati. Tema peale tõmbusid poisid ligidale nagu mesilased meele.
„Mäletad Carelit?“ Olly aimdus sai aina tõendust. Carel oli liivakarva juuste ja huuleneediga ning tõmbas tüdrukuid nagu elektriga. Kahjuks ka suurim naistemees, kelle raskeim katsumus oli kellegile truu olla. Jasmiin oli totaalselt lõksu langenud. „Tahab sind tagasi?“ pakkus Olly tüdinult, kuid sai üllatava peadraputava vastuse. Jasmiin tasandas veelgi häält, muutes hääle juba peaaegu arusaamatuks kähinaks. See pidi ikka väga salajane asi olema. „Ta veab narkot ja tahab, et mina ka äriga liituks.“

VI

Olivia jalutas mageda ilmega klassi poole, õpikud vedelalt näppudes rippumas, ähvardades kohe maha kukkuda. Kuigi tal keeras sisemiselt äsja teada saadud uudise pärast, manas ta näole võimalikult hapu näo, et sisemist segadust, hirmu ja uudishimu varjata. „Olivia!“ kriiskas keegi tema seljatagant. Jasmiin pidurdas ähmi täis ja kriitvalge näoga ning aeglustas sammu.
„Mis sa arvad?“ päris ta tasaselt ja näppis väriseva käega oma raamatu kattepaberi nurka. „Midagi ma ei arva,“ torises tüdruk tasa ja müksas Jasmiini. Olly üllatuseks valgus üle sõbranna näo üleolev naeratus ja nagu sõge skisofreenik kargas ta üles alla, elavalt karjudes: „Uskuma jäid!! Jäidki!“ Seejärel puhkes neiu ohjeldamatult naerma, haarates vaba käega kõhust kinni.
Olivia jalutas maruvihaselt minema ning tõukas kõiki, kes tal vähegi ees olid. Seda nimetatakse sõpruseks?

Neiu sikutas kitsa t-särgi Good Charlotte'i pildiga allapoole ja ohkas sügavalt. Ta paelus leekivpunased juuksed hobusesabasse ja kiirustas majauksest välja. Jõudnud jahedasse õhku, jäi ta tardunult autotulede valgusvihku seisma, nagu soolasammas. Talle küütles vastu smaragdroheline valguspahvak, tulenedes samadest autotuledest. „Mida kuradit?!“ karjus tüdruk paanikaga. Rasmus kohkus ja ronis rabistades autost välja, üritades seletada, kätega juhuslikke žeste tehes.
„Mu sõbrad huvituvad autodest ja nad toppisid minu autotuledele need tuled, noh. Miks sa nii hulluks läksid?“ Olivia ohkas hapult ja küsis: „Kas sina välgutasid nende tuledega siis siin see õhtu, millest ajalehes kirjutati? See polnud mingi ufo?“ Nooruk sattus silmnähtavasse vaimustusse ja hakkas elevalt rääkima. „Ma käisime linna peal tiirutamas ja sattusime siia tänavale ja tuled läksid läbi. Noh, kõigepealt nad välgatasid ja siis kustusid täitsa ära. Ja meie panime minema.“ Rasmus hingeldas kergelt.
Neiu kibrutas kulmu ja päris rahutult: „Aga see mass-olend või mida iganes, mis see siis oli?“ Poiss pööritas silmi ja lausus vaikselt: „Hah, see oli Aaroni kass, tüübid toppisid talle riided selga ja lasid tänavale. Aga pärast seda tulevälku, võttis keegi autost ta käigu pealt kaasa.“ Olivia turtsatas ja pomises: „Väärakad olete.“ „Misasja?!“ „Te hirmutasite pool linna surnuks! Kõik arvasid, et mingid tulnukad käisid siin tordi ja lilledega kedagi kastreerimas.“
Rasmus itsitas lapselikult, mille peale Olly talle laksuva kõrvakiilu virutas. „Mida sa irvitad, proovi parem mingi kilp endale ehitada, selleks ajaks kui rahvas sind munade ja tomatitega loobib.“ Neidisele näol tikkus tahes-tahtmata üleolev muie, mille peale Rasmus küsis: „Miks nad peaks mind loopima?“ ja turtsatas. „Sest sa tunnistad kõik üles ja nad ei ole selle teadaande peale õnnelikud.“
„Ma ei tunnista midagi üles.“ Kogu selle aja peale, libises jahe õhk tüdruku jopevoodri vahele ja pani värisema. Neiu põsed õhetasid ja nina tõmbus ühes kõrvadega punetavaks. „Sul on külm?“ päris Rasmus lühiajalist vaikust katkestades. Olly noogutas kergelt ja poiss viipas käega, auto poole sammudes. „Ei, ma ei tule sinuga enam. Ma lähen tuppa.“ Poiss jõllitas neiut põlastavalt, kui see kangel sammul majaukse poole kiirustas. „Head ööd!“ lõugas tüdruk veel enne ukse sulgumist.

Vihm krabistas teravalt aknaklaasile ja aknalaual istuv Olivia maalis jäisele klaasile imeilusaid kujundeid. Tema vanemad olid just teatanud, et nad kolivad ja kuigi asjad läksid käiku alles kuu pärast, tundis Olly, et ta süda hüppand õnnest kurgust välja. Ta ei pidanud enam kedagi vanast linnast nägema, kuigi nemad siin olid üpris normaalsed, oli tüdrukul juba ammu soov juuksed blondiks värvida. Ta ei pidanud enam kellestki hoolima.

LÕPP

No more ideas.

Tee veel mingi taoline see oli nii hea

Heh, eks vaatab.

See oli...imelik. Väga-väga imelik. Lõpp oli kuidagi nii järsk. Liiga otsekohene, ma arvan ja kuidagi...imelik, ei sobinud kokku, kuskil ei olnud kirjas ju, kuidas ta Rasmusega kinno läks ja miks seal sööklas "Olivia!" karjuti ja miks ta enam mitte kunagi ei tahtnud Rasmusega kusagile minna ning miks Rasmus teda põlastavalt vaatas, minu jaoks oli jutt kuidagi nii...seosetu. Kuigi lugu oli hea ja hästi kirjutatud, oli see pisut imelik :) Aga muidu meeldis.