Soov {LÕPETATUD}

Jah, Tiina on nii sõbralik tüdruk xD *irvitab*

Viimati muutis seda Everleigh (31/5/2010, 17:11). Kokku muudetud 1 kord

Muidugi olen ma sõbralik ^^

Ja et seda tõestada, esitan ma teile uut osa

Kuid see osa on teisiti kirjutatud, loodan et see ei häiri teid väga palju XD

Osa 15

Ei läinud kaua kuni Thomas tagasi hüppas ja valuga põlvili valus. Amanda vaatas ehmunult Thomast ja läks noormehe juurde. „Thomas, mis on?“ küsis Amanda hirmunult. „Olgu viimane kord, kui sa mind ründad, sa ei ole mitte keegi ja minule sa vastu ei saa,“ kostus Alexi sõnad, mille peale vaatas Amanda tumeda päise mehe poole, keda ta arvas et teab, kuid nüüd oli selgemast selge et ta ei teadnud Alexist mitte kui midagi. „Mida sa tegid?“ küsis Amanda vihaselt. Alexi tumedad silmad peatusid Amandal, vaadates teda läbistavalt. „Ma andsin talle veikse õppetunni, õigemini meeldetuetuse,“ vastas Alex rahulikult ning siis lõtvus Thomase keha ja Amanda kuulis vaikset ohet, mis Thomase suust tuli.

Amanda pöördus Thomase poole. „Me peame siit ära saama,“ ütles 'Mandy üritades mitte nutma hakata, kuid see oi raske. Terve ta elu oli peapaele keeratud ja suureks põhjuseks oli Alex, kes käitus nagu jobu. Thomas raputas pead täpselt sel ajal kui kostus valju teadaanne: Thomas Sanderson, kolmas stardirida!“

Thomas ajas end püsti Amanda abiga. „Sa ei saa minna,“ ütles Amanda koheselt, kuid näha oli, et Thomas ei kuulanud Amandat. „'Mandy, need on võistluses, ma ei saa puududa,“ ütles Thomas vaikselt ning tõsiselt. „Thomas, kas sa aru ei saa, mis juhtub kui sa lähed? Sa saad surma!“ ütles Amanda, lootes, et sõber võtab mõistuse pähe ja jätab selle vahele. „Ma võtan varuratta siis, see et selle kallal on keegi käinud, see ei tähenda, et ma ei saa sõita veel, mul on ka varu olemas, kui midagi sellega juhtub,“ lausus Thomas ning naeratas naeratust, mis oli segunenud valuga, mis endiselt alles oli., olgugi, et valu oli väiksem.

Thomas vaatas telgis ringi. „Alex on kadunud,“ ütles Thomas, mille peale ka Amanda ringi vaatas. Mõnes mõttes tõi Amandasse kergenduse, kuid süda jäi endiselt raskeks. „Kui see läbi saab, ma tahan teie mõlemaga rääkida ja seekord te ei hakka valetama,“ ütles Amanda tõsiselt ja Thomas vaatas tüdrukule otsa ning noogutas. „Sa saad vastused,“ vastas Thomas ja läks telgist välja, Amanda kohe tema järel.

Alex polnud aga kuhugi läinud, ta lihtsalt seisis väljaspool telki. Amanda ja Alexi pilgud kohtusid vaid sekundiks, kuid Amdandale tundus see pikema ajana. Ta ei mõistnud Alexi pilku, see oli midagi muud, midagi mida ta enne tähelepannud. Amanda langetas pilgu, kuid tunds endiselt Alexi silmi endal. „Kus su varuratas on?“ küsis Amanda Thomase poole pöördudes. „Jää siia, ma panen asjad valmis ja tulen enne sõitu siit läbi,“ ütles Thomas ja kiirustas rahva sekka. „Tore..“ pomises Amanda mõrult, kuid sel hetkel tundis ta kui keegi ta seljataha oli tulnud. Ta ei pidanud isegi inimest nägema, kui ta teadis kes see oli. Alex oli alati talle värinaid tekitanud, mis mööda selgroogu alla läksid. Aeglaselt pööras ta end Alexi vaatama, kuigi see oli vastutahtmist. Ta ei tahtnud Alegile otsa vaadata, tal oli häbi, et ta tema lõksu oli langenud, kuid see polnud ainus põhjus. Alexi nägemine tekitas tema kõhtu liblikad, jah, talle meeldis Alex, kuigi ta oli täielik tõbras.

„Sa tõesti hoolid Thomasest nii palju?“ küsis Alex vaiksetl ja tundus et ta tegi seda muuseas. Ta ei vaadanud Amandale otsa ja ka Amanda ise vaatas pigem Alexi särki, kui tema silmi. „Jah, hoolin, ma arvan, et ma olen seda alati teinud,“ vastas 'Mandy neelatades. „Miks sa teda nii vihkad?“ küsis Amanda järsku, mille peale Alex talle nüüd otsa vaatas. Taas tekkis silmside, mida oli veelgi raskem lõhkuda, olgugi, et Amanda oleks sisimas tahtnud peituda selle pilgu eest. Neil oli nagu hüpnotiseeriv toime. „Ma ei vihka teda,“ vastas ta raputades vaevumärgatavalt pead. „Siis miks sa nii käitud, et vihkad?“ päris Amanda nukralt. „Sest ma pean, ma ei saa olla temaga sõber ja kui ta mind vihkab on mul lihtsalt kergem,“ sõnas Alex, kuid Amanda ei pidanud küsimagi miks kuna Alex jätkas enne seda: „Sa ei tea pooltki, minu töö on jahtida ja tappa sinu suguseid, sinusuguseid ajarändureid.“

See jahmatas Amandat, ta ei oodanud sellist vastust. Tal polnud õrna aimugi, kuidas sellele ülesunnistusele vastata. „Sina rändasid ajas tagasi, Thomas suri, küllap oli sinu soov teda päästa nii tugev, et see käivitas selle protsessi,“ lisas Alex tõsiselt. Amanda avas suu, kui talle tuli kohale nüüd. „Sa ei ole siin Thomase pärast, vaid minu pärast?“ see polnud küsimus, kuigi ta esitas selle küsimusena. „Mind saadeti siia, sinu rändamise lained olid tugevad ja jõulised, see oli üsna huvitav, teistel ei ole need nii tugevad, kuid sinu puhul ma isegi mõistan seda, sa olid meeleheitel ja murtud, mis tegi su soovi nii võimsaks,“ ütles Alex vaiksetl, kuid toon oli tõsine.

„Haigla..“ pomises 'Mandy ja tiris oma pilgu Alexi silmadelt lõpuks ära. Alex lasi ta lahti. Selline tunne tekkis, kui ta viis pilgu ära tema silmadelt. Tundus, et ta nagu hoidis teda kinni, laskmata teda taganeda, kuid nüüd ta tegi seda. „Ma ei teadnud sind, kuid sellegi poolest ei viinud ma oma ülesannet lõpule,“ olid Alex sõnad mis kostusid kui kajana Amanda kõrvades. „Sa üritasid mind tappa..ja siis...ja siis sa magasid minuga?“ küsis Amanda kibedalt. Mööda põski veeresid alla üksikud pisarad, mida te ei suutnud tagasi hoida enam. Ta ei saanud enam millestki aru. Kõik oli kui pudru ja kapsad. Alex oli mõrtsukas, kuid kuidas teda ei oldud veel tabatud? „Ma ei tee neile füüsiliselt midagi,“ lausus Alex justkui lugedes Amanda mõtteid. „Kuidas-?“ küsis Amanda, kuid ei suutnud küsimust lõpetatagi.

„See ei ole oluline,“ ütles Alex. „Fakt on see et ma ei teinud sulle lõppu peale ja ülemused ei ole minuga just eriti rahul,“ lisas noormees oma juukseid sasides. Tummalt vaatas Amanda jällegi Alexile otsa. Tüdruku pilk oli etteheitev ning haavunud, Alex ei saanud Amandat süüdistada, tal oli õigus olla vihane ja solvunud. „Miks sa ei teinud seda siis?“ küsis 'Mandy jäiselt. „See on küsimus, mida ma küsin ka endalt iga päev,“ vastas Alex ohates. „Sinus oli tugevust, mida ma ei mäleta ühelgi teisel ajaränduril, sul oli kindel soov, sa ei teinud seda hüpet lihtsalt lõbu pärast,“ sõnas Alex mõtlikult. Amanda hammustas huulde, „Ma isegi ei teadnud, mida ma tegin ja kuidas..“ sosistas tüdruk löödult. „Vahest ei olegi sel tähtsust,“ arvas Alex, mis pani 'Mandy üllatuma. „Miks sa seda kõike räägid?“ küsis Amanda poolsosinal ning selle peale Alex astus talle lähemale. „Ma tegin midagi, mida ma poleks kunagi teha tohtinud,“ ütles ta. „Ja sa olid seotud Thomasega, see oli teine põhjus, miks ma seda ei teinud,“ lisas Ales kiirelt.

Amanda kallutas mõtlikult pead. Tegi midagi, mida ta poleks tohtinud, mida? Ning Thomas, mis rolli tema siin selles loos mängib. „Thomas ja mina olime parimad sõbrad, kuni ta takerdud ja armus. Ta armus oma sihtmärki ning ülemad saatsid mind seda ülesannet lõpetama. Arvasin, et nii on parem, et Thomas saab temast üle. Ma ei teagi, mis täpsemalt juhtus tol korral, kuid Thomas hiljem läks erru,“ seletas Alex rahulikul toonil. „Thomas oli ka sinusugune?“ küsis Amanda ehmunult. „Ta oli üks parimaid, ta tegi oma töö kiirelt ja puhtalt, tema võttis vist ainukesena nende elud valutult,“ turtsatas Alex tahtmatult. Amanda ei öelnud midagi. Ta ei oleks uskunud, et Thomas selline oli.

Thomas tahtis teda kaitsta, seda juba siis, kui ta haiglas oli. Ta mõistis ka seda miks Thomas Alexit vihkas. „Thomase surm...on ülemuste tahe, Amanda. Nemad on selle õnnetuse taga, see ei loe, kas Thomas võtab varu ratta või mitte, see juhtub niivõinaa,“ ütles Alex viimaks ja seda ütles ta tungivamalt. „Kui Thomas elada tahab, siis ta peab siit ära saama.“ Amanda kortsutas kulmu. „Mida sa sellega öelda tahad, et ülemuste tahe? Miks nad Thomast tappa tahavad?“ küsi Amanda segadusse sattudes. „Thomas ei ole lihtsalt Thomas, ta pole seda kunagi olnud, ülemad hoidsid teda nende juures, kuna Thomas on neile vastasel juhul oht. Thomasel on võime ja ta suudaks nad kõik maatasa teha. Pealegi ülematel on tõsine plaan inimkonnale aga enne seda peavad nad Thomase ära koristama,“ ütles Alex vaikselt ja viis pilgu inimestele, kes neid ümbritsesid ja pingestus siis. „Nad on siin!“ teatas ta ja hakkas suvalises suunas edasi minema, tõmmates Amandda endaa kaasa. „Oota, kes on siin ja Thomas kohtub meiega siin ju!“ ütles Amanda ja üritas end lahti tirida.

„Me peame Thomase leidma,“ sõnas Alex
„Ja mis ajast ta sulle korda läheb?“ küsis Amanda mürgiselt vastu.
„Ta on endiselt mu sõber, pealegi, ma olen niikuinii üle piiri astunud, parem juba teha seda korralikult,“ vastas Alex kuivalt. Amanda ei öelnud sellepeale midagi, mida ta oskakski öelda. Ta peas oli segadus, ta aju ei võtnud pooli asju vastu. „Kui sina mind ei tapa, siis nad saadavad kellegi seda tegema?“ küsis 'Mandy järsku. „Jah,“ tuli napisõnaline vastus, mis pani tüdruku oigama.

Õnneks ei läinud kaua, kuni nad jõudsid garaažide juurde. „vabandage, oskate öelda kus me leiame Thomas Sandersoni?“ küsis Alex võõralt mehelt, kes tundus olevat mingi mehhaanik, kuna ta riided olid mustad ja õlised. „Ta on neljandas garaažis, kuid te ei tohi sinna minna!“ vastas mees, kuid meie olime juba sinna poole minemas, kuulamata mootorrataste putitajat. Alex tõmbas neljanda garaaži ukse lahti ning tõmbas mind sisse, pannes siis ukse kinni. Thomas tõstis pilgu. „Mida kuradit te siin teete?“ küsis Thomas pahaselt. „Sa ei saa sõita,“ ütles Amanda kindlalt. „See on tõsiselt pikk jutt, kuid see ei loe, et sa võtad teise ratta, et sõita, ülemused on sinu surma taga ning Nikolai on juba siin,“ ütles Alex kiirelt. Thomas ei öelnud midagi, kuid vaatas Alexit kahtlevalt. „Thomas palun. Ma nägin seda meest ja ta ei olnud siin,et võistlusi vaadata, Alex räägib tõtt,“ palus Amanda Thomast vaadates, kes nüüd pööras pilgu temale. “Sa ei tea teda, sa ei tea, kas ta valetab või mitte,“ ütles Thomas jahedalt. „Ma tean kõike, Thomas,“ ütles Amanda tõsiselt. „Kõike,“ rõhutas ta sõna veelkord. Thomase pilk oli nüüd jahmunud ja vaatas siis Alexit, kes otsis midagi.

„Sa rääkisid?“ küsis Thomas ilma keerutamata. „Ta oleks saanud teada sellest nii või naa,“ vastas Alex ja võttis kätte metallist toru. Thomase pilk ei leebunud, kuid seal oli midagi uut. Üllatus? Mõistmine? Thomas ei jõudnud midagi rohkemat öelda, kui Alex läks ukse juurde ning avas selle. „Mu auto on teisel pool seda koha, me ei jõua sinna ilmaski, ilma et nad meile järgi jõuavd,“ teatas ta mõtlikult. „Sa võta Amanda, minge tema koju, ma kardan, et talle saadeti uus peale, mis tähendab, et nad alustavad tema kodust,“ lisas Alex ja Amanda avas suu, et küsida midagi, kuid Alexi pilk vaigistas ta. „Ma tulen teile järgi,“ selle lausega ta lahkus.

Thomas ei viitnud enam aega. Võistlused olid unustatud ja eesmärk ümberseatud, nad pidid sealt välja saama. „Mis Alexist saab?“ küsis Amanda suutmata seda mitte küsida. „temaga saab kõik korda,“ vastas Thomas ja krahmas oma koti ning läks ukse juurde, „Tule,“ lisas ta ja avas ukse. Seda ei pidanud kaks korda ütlema. Nad olid juba mõned meetrid edasi liikunud, kui Thomas järsku peatus. Tüdruk hakkas küsima miks, kui ta juba märkas selle põhjust. Nendest umbes kümne meetri kaugusel seisis tumeda jakiga mees, kelle pilk oli juba kaugelt näha mõrvarlik. „Nikolai,“ sosistas Thomas ja hakkas teises suunas minema. „Neid on rohkem kui üks,“ oigas Thomas viimaks. 'Mandy vaatas ringi, alguses ei näinu ta midagi, kuid siis märkas ta veel kahtlaseid kujusid. Kuidagi ta tajus, et need ei olnud siin võitlejatele kaasaelamas.

:):):):):):):):):):):):):):):):):):)

Mida arvate osast?
Meeldis?
Ei meeldinud?

Noh, polnud just see, mida ma ootasin, aga siiski super

Uut (A)

*pööritab silmi*

Mida sa siis ootasid?

Suudlust?

Armsat Alexit?

Ma arvan, et jutt hakkab lõpule jõudma XD

Ei oodanud neid asju xD

Ei saa läbi!! x_O

Saab, paus tuleb vahele

Mõnus osa! Very Happy

Mismõttes tuleb paus, ei tule siin midagi!!

Otseses ?

Olgu, pausi suhtes vaatab veel, oleneb XD

Uues osa saate mingi viie-kuue päeva pärast

Nii kaua te ikka suudate kannatada eks?

Ei jah, vabalt. No problemo.

*pikk vaikus*

(/"(/&¤(/)/"%¤( ¤/&)="()=&/¤(&%!!!!!

OSA TAHAN!

*muigab*

Palju tahad, vähe saad, tead seda ikka jah?

Hah. xD

Palju tahad, vähe saad; vähe tahad, mitte midagi ei saa; mitte midagi ei taha, peksa saad; peksa ei taha - ikka saad!

*naerab*

Haha. Naljatila oled!
uus osa nüüd...

TÜNG!

*Jah, mul oli igav*

*naerab*
Minu puhul see ei õnnestunud, ma nägin sõna TÜNG enne, kui eespoole kirjutatud teksti *naerab*

Ja ma nii lootsin
Olgu. Tõde on, et mul pole õrna aimugi, millal uus osa siia tuleb
Kunagi kindlasti tuleb, tho...

Karrm...
*ootab uut*

Jäädki ootama.. lol

Ma ei tea millal siia uut osa kirjutan..pea hetkel muid asju pungil täis suht..kui veab, siis see nv saate aga ei luba midagi xD

MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA! MA TAHAN SIIA UUT OSA VÕI MA EI TEA MIS MA TEEN! KOHE UUT OSA! Ropuma osa saad hiljem vbla msn'is. UUT OSA!

Vabandan admini ees, aga teistmoodi ei saa.

OMFG! xD

Murtagh on segaseks läinud...

Olgu, FAIN, sa saad oma osa, kuid ära looda midagi suurepärast siit ;D

Osa 16

Ma vaatasin kartlikult inimesi enda ümber. Ma ütlen ausalt, ma ei teinud vahet, kes on nüüd halvad ja kes on head. Seal oli koos igasugust rahvast. Thomas juhtis mind läbi rahvamassi teadmata suunas. Ma ei hakanud küsima, kuhu me läheme, see oleks olnud mõttetu küsida ja kas Thomas isegi teadis, kuhu nad liiguvad. Peagi Thomas peatus ja vaatas samuti ringi. Miski häiris teda, seda oli ta silmist näha. Endamisi tekkis küsimus, et kuidas ma selles nii kindel olla saan, mida Thomas tundis ja millega ta rahul oli ning millega mitte. Kummaline

Ma raputasi pead, et saada need mõtted mu peast välja. Üritus vähemalt. Mu näol oli vist suur küsimärk, kuid Thomas kõnelema hakkas: „Me peaks lahku minema, mine Alex auto juurde, ma kohtun sinuga seal.“ Mu silmad läksid suureks selle peale. „Oota, mida?!“ küsisin ma kohkunult. Mul polnud mingit isu lahku minna nüüd ja joosta ära mingite kahtlaste meeste eest, kes mind tappa tahtsid...või siis Thomast tappa tahtsid. „Sa ei saa üksi minna, nad saavad su kätte, ja mis siis, kui nad su lõksu püüavad ja ma ei saa sind aidata?“ küsisin ma puterdades. Thomas aga üllatas mind, kui ta naeratas mulle ja asetas oma käed mu õlgadele.

„Minuga ei juhtu midagi, usalda mind, kuid sa pead siit minema saama,“ lausus Thomas rahulikul toonil. Ma vaatasin talle paluvatel silmadel otsa. „Ma ei taha üksi olla,“ sosistasin ma löödunult. See oli tõsi. See kogu eest jooksmine hirmutas mind rohkem, kui ma arvata oleks osanud. „Sa ei ole üksi, ma olen kohe sinu juures, ma lähen ainult teist teed pidi, kui sa autoni jõuad, ootan ma sind juba autos,“ sõnas heledapäine noormees. Ma ei osanud midagi rohkem vastata, tundus,et ma pean selle plaaniga leppima. „Sa ootad mind autos?“ küsisin ma üle ja Thomas noogutas vastuseks. „Näeme siis seal,“ lisasin ma ja astusin Thomasest eemale. „Ole ettevaatlik,“ ütles poiss enne, kui ta minema ruttas. 'Ma üritan,' mõtlesin ma endamisi ja vaatasin nüüd uuesti ringi, üritades olla tähelepanelik.

Kui vaatasin, et kedagi kahtlast ei ole läheduses, hakkasin ma uues suunas edasi liikuma. Mulle meenus, et ma ei tea kus pool auto nüüd asubki, kuid ma ei jäänud seisma, ma ei saanud jääda seisma. Edasi minnes ei märganud ma tükk aega kedagi, kui viimaks silmasin kedagi, kes oli juba mõnda aega mul kannul käinud. Algul ma ei pööranud sellele suurt tähtsust, mis oli viga, kui nüüd mõelda. Neelatades läksin ma suvalise poiste kamba juurde. „ee..tere..sorry et segan, kuid ega te ei oska öelda, kuhu poole väljapääsu väravad jäävad?“ küsisin ma tundes end närvilisena. Noormehed vaatasid mind irvitades ning vahetasid omavahel pilke, kui mu küsimust kuulsid. „Ma võin sulle näidata,“ vastas üks poistest ja astus mulle lähemale. „Kuid kuhu sul kiiret on, jää veidikeseks siia?“ pani too nüüd ette.

Vahtisin kannatamatult enda taha. See mees oli kadunud kuhugile aga see ei muutnud mind rahulikuks. „Ma tõesti pean minema,“ vastasin ma lõpuks ja hakkasin edasi minema, kui sama noormees, kes kõnelenud oli, mu käsivarrest kinni võttis. „Vabandust, ma ei tahtnud pealetükkiv olla, ma juhatan su sinna,“ ütles ta ning naeratas vabandavalt. „Mu nimi on Greg,“ lisas ta enesetutvustuseks, mille peale ma kulme kergitasin. Mul ei olnud selleks aega! „Ugh...Amanda olen,“ vastasin ma kõhklevalt. „Meeldiv,“ sõnas Greg muigega ja vaatas nüüd oma kamba poole. „Ma olen varsti tagasi,“ ütles ta oma sõpradele ja pööras siis tähelepanu minu poole. „Siit kaudu,“ ütles ta ja nõksatas peaga suuna poole.

Noogutasin ja hakkasin minema, Greg täpselt mu kõrval. „Mis sa siin siis teed?“ küsis Greg uurivalt ja vaatas minu poole. Tundsin, kuidas ta mind puurivalt vaatas. 'Sa kujutad seda ette lihtsalt,' ütlesin ma endale. „Ma tulin sõpra otsima..ta pidi võistlema,“ vastasin ma lõpuks ja vaatasin noormehele otsa, kes nüüd pilgu ära suunas. Ma ei jäänud kauaks Gregi vaatama, vaid suunasin pilgu enda taha. Kedagi polnud enam näha ja seda kogu ümbruses. See oli imelik, tõesti. „Kes su sõber on?“ kuulsin ma uut küsimust, mille peale ma pilgu tagasi Gregile viisin. „Thomas,“ vastasin ja jäin järsult seisma. „Mul ei ole vaja mingit ristküsitlust ega ka külge löömist, mul on vaja väravani jõuda nii kiiresti kui võimalik. Sa kas sa ütled mulle, kuidas ma saan sinna või oled lõpuks vait ja näitad mulle teed?“ laususin tõsiselt, mille peale Greg tõsisemaks muutus, kui mitte vihaseks.

Noormees noogutas vaid ja hakkas sõnagi lausumata edasi minema. Mina järgnesin talle vaikides, olles endaga hetkel rahul, kuid valvsust ma sellegi poolest ei kaodanud. Tee väravateni kestis kahtlaselt kaua. Kui ma hakkasin pärima, et kas nad lähevad ikka õiges suunas, jäi Greg seisma. „Seal on väravad,“ ütles ta ning pöördus tagasi minema. „Gerg, oota,“ ütlesin ma kiirelt. „Andesta, et ma ennist nii ütlesin, lihtsalt mul oli..on kiire,“ lisasin ma vabandavalt. Noormees noogutas ja tundus et ta ei pea mu peale viha. „Aitäh,“ ütlesin ma veel enne, kui ma minema hakkasin.“Ehk kohtume veel kunagi,“ kuulsin ma Gregi ütlemas ja ta näol oli lai naeratus, mis oli nunnu, kui nüüd aus olla. „Äkki tõesti,“ vastasin ma samuti kergelt naeratades ja pöördusin kiirelt Värava poole, kuid seisatasin, kui nägin sama meest seal värava juures seismas.

Ma oigasin ning lasksin pilgul üle koha libiseda. Mida ma nüüd pidin tegema? Ma ei pääse kunagi sellest mürakast mehest mööda. „Kas midagi on valesti?“ kuulsin ma kedagi küsimas. Vaatasin kõneleja poole, kelleks oli Greg. Ma arvasin, et ta läks juba ära, kuid ma ei jäänud sellele kauaks mõtlema. „Seal on keegi, kes mind näha ei tohi,“ vastasin ma kõhklevalt. „Näed seda mustas mantlis meest?“ küsisin ma ning näitasin väikselt müraka poole. See mees oli tõeliselt suur! Greg noogutas kergelt.

„Ja?“
„Ja ma ei saa temast mööduda, mis tähendab, et see tee on mul läbi lõigatud.“
„Läbi lõigatud?“
„Jah,“ vastasin ma tüdinult.
„Sa räägid nagu sa oleksin mingi põgenik,“ ütles Greg turtsatades, mille peale ma saatsin talle terava pilgu.
„Tule,“ ütles Greg viimaks ja võttis mu käest kinni, hakates mind teises suunas edasi tirima.
„Ee...Greg, mida sa teed?“ küsisin ma segadusse sattudes, kuid siiski läksin temaga kaasa.
„Sul on vaja minema saada siit, et keegi sind ei märkaks?“ küsis ta edasi liikudes.
„Jah, kuid..“ alustasin ma aga Greg katkestas mind.
„Ma tean kust sa saad minna,“ teatas ta muigega.

Ma vaatasin teda kahtlustavalt. See ei olnud sugugi midagi, mis oleks hea enne olnud. Möödus kümme minutit umbes, kui me jõudsime, minu jaoks, tupikusse. See oli väike ja kitsas vahe, mis oli kinni pandud lõpus. „Siit,“ ütles Greg ja hakkas ees minema, kuid ma ei järgnenud talle seekord. „Ma ei tea, kas see hea mõte on,“ ütlesin ma viimaks. See tegi minust täieliku argpüksi, kuid ma ei saanud sinna midagi parata, ma ei usaldanud Gregi ja koht, kuhu ta näitas lõhnas lõksu järele. „Sa tahtsid siit välja saada, sa küsisid minult abi, ma aitan,“ ütles ta toonil nagu oleks see selgemast selge.“Seda küll, kuid see ei ole väljapääs,“ vastasin ma peaga kitsale käigule näidates. „Siin on aed katki, siit saab sisse tulla, isegi kui sul ei ole piletit,“ pööritas Greg silmi.

„Sul ei ole piletit?“ küsisin ma üllatunult. „Oota, siin on vaja piletit?“ lisasin ma eelmisele küsimusele veel ühe küsimuse, mis nüüd kuidagi väga lollilt kõlas. Nad said Alexiga küll sisse, ilma et piletit küsiti ja siis see lõi mind. Kogu see koht oli järelikult lõks, kuhu nad lihtsalt sisse jalutasid! „Kes sellest käigust veel teab?“ küsisin ma nüüd teravalt. „Mina ja mu semud,“ vastas noormees äreval. „teeme nii et sa ei keera meile nüüd sitta kokku,“ lisas Greg koheselt. „ma ei kavatse teist kellegile rääkida aga ma ei tea, kas see koht ikkagi valveta enam on,“ vastasin ma ja vaatasin enda taha. Ma oleks nagu ette näinud seda, nagu oleks ma tajunud seda, sest nüüd liikusid meie poole kaks mustas mantlis meest, nendega olid kaasas Gregi sõbrad.

„Pagan, lähme!“ ütlesin ma mõtlemata ning lükkasin Gregi edasi, kes oma sõprade poole nüüd vaatas. „Pagan, liigu!“ karjusin ma valjemini. Poiss vaatas mulle ehmunult otsa. Ma ei kavatsenud enam oodata, vaid nügisin Gregist mööda ja hakkasin avaust otsima. Enne kui ma sinna vahekäiku jõudsin, vaatasin ma tagasi. Nad olid sammu kiirendanud, peaaegu et jooksid. „Kus see ava on?“ karjusin ma paanikasse sattudes. Greg taganes kiirelt minuni. „Edasi,“ ütles ta kiirelt ja läks minust mööda. Jooksime peaaegu et lõppu, kuni jõudsime avani, millest Greg rääkinud oli. „Mine siit läbi,“ ütles ta mulle kiirelt. „Sa jääd siia?“ küsisin ma keeldudes edasi minemast, kuigi pahad olid juba käigus. „Ma pean sõprade juurde tagasi minema,“ vastas poiss õlgu kehitades.

Ma raputasin ägedalt pead. „Ei, nad tapavad su, sa aitasid mind, sa ei tunne neid mehi,“ ütlesin ma tõsiselt. „Tule kaasa,“ lisasin ma vaikselt ja pugesin avast välja. Ma kahtlesin, et Greg minuga tuleb, kuid enda üllatuseks oli poiss mulle järgnenud. „Siit kaudu saab väravani,“ ütles ta ja hakkas sinna poole jooksma, mina täpselt tal kannul, saates pilke enda taha. Mehed olid samuti avast läbi tulnud ja jooksid meile järgi. „kiiremini!“ ütlesin ma ja kiirendasin veelgi sammu. Greg oli väle jooksja, mis oli hea, õnneks olin ma ennast samuti vormis hoidnud jooksmisega, mis tähendas seda, et jooksmine polnud mulle mingi probleem.

Lõpuks jõudsime parklani, mis oli autosid ja mootorrattaid täis. Üritasin meenutada, kuhu Alex auto parkis. See oli kusagil ees. „Me peame ette poole minema.“ teatasin ma, kui Greg taha vaatas. „Ja kiiresti..“ lisas poiss mu jutule juurde. Noogutades pistsin ma jälle jooksma, Greg kannul. Ette jõudes ei silmanud ma Alexi autot kusagil, kui ma järsku oma nime kuulsin, keegi kutsus mind..kusagil. Vaatasin enda ümber ringi, pahad lähenesid meile...ja nüüd silmasin ka Alexi autot, milles istus Thomas. „Tule,“ ütlesin ma kergendust tundes. „Kuhu me läheme?2 päris Greg, kes mulle järgi jooksis. „Minu juurde ja sealt vaatame edasi, kuid sa pead mõtlema, kuidas sa mõneks ajaks maa alla kaoksid,“ vastasin ma autoni jõudes ja selle ukse lahti tõmmates.

Thomas vaatas küsivalt mulle otsa. „See on Greg, ta tuleb meiega,“ teatasin ma toonil, mis ei kannatanud vastu vaidlemist. Thomas noogutas ja ma lasin Gregil taha istmele ronida ja siis istusin ma autosse. „Sõida!“ ütlesin ma koheselt, kui üks meestest mu ukse juurde astus ja seda lahti tahtis teha. Õnneks panin ma ukse lukku, kuid see ei hoidnud kaua, kuna järsku oli kõik kohad klaasikilde täis.. seda muidugi peale valjut klirinat. Thomas pani gaasi põhja nii, et tagumised rattad käsisid kohapeal ringi ja võttis seejärel kohalt, põigates teistest autodest mööda ja seda üsna osavalt.

***********************

Meeldis?
Ei meeldinud?
Tahate, et jätkan veel?
Andke teada

Tead? EI MEELDINUD. Sa tead, miks. xD

Tegelt norm.

Uut tahan. xD

Ma teen diili nüüd.
Elad üle selle et selles osas Alexit ei olnud ja ma ei lõpeta veel seda juttu ära...või siis lõpetan ja toon Alexi sisse kohe

*muigab*
Võtan esimese varjandi, kui järgmises osas Alex on. xD

Ma ei tea veel kas järgmises osas tuleb ta sisse
Vaatame seda asja xD

Phääääh.

*snort*

Elad üle

Ma tahaks täna uue osa kirjutada siia, kuid ma pole veel kindel xD

Oled küll kindel. Kirjuta.

» Soov.
» Veel viimane soov