Soov {LÕPETATUD}

Aga ei saanud
Ma ei tea millal ma viitsin selle kalla jamada xD
Kunagi saad osa..

Kohe viitsid?

Uus osa teie rõõmuks, kes te veel olete selle jutu lugejad xD
Ma loodan, et siin on lugejaid veel? (A)
Sry, et nii pikk vahe sees oli, mul pole selleks mingit vabandust peale selle, et suvi on

But..let's get on with the story.

Osa 17

„Mis kurat siin toimub?“ kuulsin ma Gregi küsimas, kes oli leebelt öledes paanikas. Vaatasin Thomase poole, kes vastas mu pilgule hetkeks, kuid siiski piisavalt kaua, et mõista anda kui vastu ta Gregi kaasa tirimisele tegelikult oli. „Greg, mitte praegu,“ ütlesin ma ja vaatasin kõrvalpeeglist taha. Me olime jõudnud maanteele, mis oli päris tihedalt autosid täis. Tipptund? Siin oli alati tipptund. „Turvavööd,“ ütles Thomas ja ei mingi hoiatuseta tegi ta parempöörde, otse teiste autode ette. „Mida sa teed?!“ karjusin ma Thomasele, kui me oleks äärepealt kokkupõrke teinud tagant tuleva autoga. Thomas ei vastanud, ma ei tea miks ma taha vaatasin, kuid nüüd nägin ma põhjust. Meil oli sabas must land rover . 'Pagan!' kirusin ma mõttes ning krahmasin turvavöö ja panin selle kinni, sama tegi ka Greg, kes samuti taha vaatas.

Me võtsime kõrvaltee, kuigi minu meelest oleks olnud ohutum maanteele jääda, kuid nüüd oli selleks hilja. Kiirus kasvas, kuid must auto ei jäänud maha vaid lähenes meile. „Pane gaas põhja!“ ütlesin ma õudust tundes ja sel hetkel sõitis land rover meile tagant sisse nii tugevalt et Thomasel oli raskus auto teel hoidmisega. Hoidsin hinge kinni, kui Thomas pidurit pani ja keset teed järsult seisma jäi, kuid seda mitte kauaks. Koheselt pani Thomas uuesti hääled sisse, kuid enne kui ta kohalt võttis lausus Thomas: „Ma tahan, et te välja hüppaksite.“ Vahtisin Thomast nagu oleks too segaseks läinud. „Mida?“ küsisin ma ehmunult ja neelatasin.

„Sa kuulsid mind,“ vastas heledapäine noormees ja vaatas mulle korraks otsa ning tema hääletoonist mõistsin, et ta ei teinud nalja. „Sa ei saa mõtelda seda tõsiselt, me ei saa sõitvast autost lihtsalt välja hüpata!“ ütlesin ma ärritunult. Thomas raputas pead. „Nii pea kui me kaugenema võtan hoo väiksemaks, ma tõmban endale tähelepanu, teie peate siit välja saama, Amanda, sa pead leidma endale ohutu varjupaiga..teie mõlemad peate,“ lausus Thomas tõsiselt.

Ma ei osanud midagi öelda. Alguses jättis meid Alex, nüüd tegi seda sama ka Thomas. „Sa ei saa meid siia lihtsalt jätta!“ ütlesin ma ahastusse sattudes. See ei olnud võimalik! „Mis mu isast saab? Me pidime sinna minema, Alex on seal!“ lisasin kui me mingile metsateele keerasime. Seda tehes ei vaevunud Thomas isegi kiirust õieti vähendama. „Või siis on meil tõesti ohutum kuskil pärapõrgus olla, kui siin autos, mis võib iga kell teelt välja sõita,“ lisasin ma mõrult. Vaatasin peeglisse, land roverit ei paistnud veel ja Thomas võttis hoo maha. „Minge!“ käskis ta.

Tegin vastumeelselt turvavöö lahti ja sama tegi ka Greg, kes oli kummituslikult kahvatu. Arvasin hetkeks, et ta saab infarkti või siis paneb roberti maha, kuid tundus et siiski mitte. „Thomas, kuidas me siit omapead ära saame?“ küsisin närviliselt. „Me leiame su, lihtsalt varju praegu,“ vastas Thomas ning sulgesin ukse, kui Thomas viivitamatult kohalt võttis. Vaatasin hetke autole järgi, kui kuulsin uut mürinat, pöörasin pilgu enda taha. „Tule!“ ütlesin ma vaikselt ja kiirustasin kraavi poole põõsaste taha, tõmmates Gregi endaga kaasa. Jõudsime napilt varjuda, kui land rover teele keeras ja meist mööda kihutas. Hingasin raskelt sisse ja välja ning palusin jumalat, et Thomasega midagi ei juhtuks.

Greg ei olnud tükk aega midagi öelnud ja hetkeks arvasin, et teda polegi seal, kuid enda taha vaadates nägin ma poisi hirmunud nägu ja suurt nähtamatut küsimärki, mis ta otsa ees oli. Ohates istusin kraavi servale ning vaatasin hetke enda ette. Mu pea ei töötanud ja ma ei teadnud, mida edasi teha. Ma pidin koju saama, ma pidin isa hoiatama aga kuidas ma sinna ometi sain, kui ma olin ma ei tea kus?!

„Kas sa seletaksid mulle ära, mis toimub?“ küsis Greg vaikselt ja silmitses mind uurivalt. Uskumatu, et ma teadis teda vaid mõni tund ja juba suutsin ta sellesse jamasse kaasata.
„Ma ei tea kes nad on, kuid nad tahavad mind tappa, mind ja Thomast,“ vastasin ma viimaks raskelt.
„Seda polnud just raske aru saada,“ märkis noormees turtsatades ja istus mu kõrvale. „Nii et..kes te olete?“ päris ta, mille peale ma kulme kergitasin. Kes me olime? See oli hea küsimus.
„Mina ja Thomas oleme klassikaaslased,“ vastasin ma kõhklusega.
„See ütleb kõik,“ lausus Greg sarkastiliselt.
„Kuule, ma ei palunud sul endaga kaasa tulla, et mulle teed juhatada seal platsil!“ ütlesin ma pahaselt. Mul polnud vaja sellist käitumist. Mu päev oli niigi sitt ilma selletagi.
Greg ei vastanud midagi ning torkas oma käed tasku . „Me peame minema saama siit,“ teatasin ma külmalt ja tõusin püsti ning hakkasin tee poole tagasi minema, kui Greg mu käsivarrest kinni haaras ja mind tagasi tõmbas. „Vabandust, kuid meie vestlus ei ole läbi,“ ütles ta toonil, mille peale mu süda lööke vahele jättis. „Lase mind lahti,“ käskisin ma tuliselt ja üritasin oma kätt vabaks tõmmata, kuid see ei õnnestunud. Greg pööritas mu püüdluste peale silmi. „Sinu tabamine oli kergem kui ma loota oskasin,“ ütle ta lõpuks. Enam polnud ta näos küsimärki ega hääles hirmu. Ta toon oli külm ja kindel.

Tardusin paigale ja vaatasin tummalt Gregi. Turtsatasin. „Kas su nimi tõesti Greg on või oli see osa kokkumängust?“ küsisin ma mürgiselt. Ja mina veel muretsesin tema pärast! Greg irvitas kergelt. „See on mu õige nimi, kui Alex oleks sinuga olnud, oleks minu mäng kohe läbikukkunud, kuid kuna teda polnud, siis ma sain edasi mängida..“ lausus ta rahulikult ja kallutas pead. „Praeguseks aga ilusaid unenägusid.“ Enne kui ma reageerida jõudsin tundsin teravat valu oma kaelal. Ma ahmisin õhku, kuid siis, kuid pind kadus mu jalge alt kiirelt ja vajusin pimedusse.

Ma ei teadnud palju aega oli möödunud, tegelikult ei teadnud ma üldse kus ma olengi. Kui mu meeled piisavalt erksaks muutusid tajusin ma pehmet aset enda all. Arvatavasti vood..ilma padjata. Üritasin oma käsi liigutada, kuid mind tabas pisike üllatus, ma ei saanud neid kuigi palju liigutada. Avasin lõpuks silmad ja vaatasin otse lakke. See oli tuhm ja räpane, mille peale ma nina krimpsutasin.

„Lõpuks sa ärkad, arvasin, et ma andsin sulle liiga suure doosi,“ kuulsin ma kedagi ütlemas.
Pöörasin pea Gregi poole, kes minust paar meetrit eemal oli. Ta silmitses mind lõbusa pilguga, mille peale oleks talle nähvata soovinud aga mu mõte oli takerdunud. „Kus ma olen?“ küsisin ma viimaks.
„Hüljatud häärberis, kust keegi meid leida ei oska,“ vastas keegi teine, mille peale mu sisikond krampi läks. Ma teadis seda häält, kuid kust ma seda teadsin? Üritasin meelde tuletada, kuid see pani mu pea valutama hullemini, kui eales varem. Oigasin vaikselt.

„Ole mureta, sa ei pea siin kaua olema, ainult seni kaua, kuni sa kõne teed ja teatud inimese teatud kohta kutsud,“ lausus Greg minu juurde tulles. Ta asetas oma jaheda käe mu põsele ja ma pöörasin pea ära. Noormees naeris jahedalt. „Sa oled südikas meil..“ lisas ta imetlevalt.
„Aitab, tee kõne ära ja liigume edasi plaaniga,“ uratas mees tagumises nurgas.

Mu süda trummeldas nii tugevasti, et ähvardas rinnust välja tulla. Ma teadsin vaid üht, ma ei kavatsenud helistada Thomasele ega ka Alexile. See oli lõks ja mina ei kavatse mingit sööta mängida, pealegi nad tapavad mu niivõinaa, vahet ei ole kas ma helistan või ei. Parem juba kaitsta ja aidata teisi. Aeglaselt viisin pilgu kätele, mis olid mingi tugevast materjalist nööriga kinni seotud ja ka jalad olid seotud. Mul polnud lootustki siit pääseda.

„Ma ei helista kellegile, kui te seda loodate, võte põrgu käia,“ ütles ma jäise sisinaga ja vaatasin mürgiselt Gregile otsa, kes endiselt muigas. „Ma ei muretseks selle pärast, lõpuks sa teed seda..või siis lõpuks tulevad nemad ja otsivad meiega ühendust aga ... me saame mitut moodi sõnumit saata, valikud meil jagub, kullake,“ lausus Greg ja kummardas minu kohale. Ma nägin ta sügavsiniseid silme, mis oleksid kindlasti ilusad olnud ja kõike muud, kui ta ei tahaks mind ja mu sõpru kõrvaldada. „Sa oled haige,“ sisistasin ma rabelema hakates, kui Greg oma käe mu kõrile pani ja mu hinge kinni vajutas. „Sa teed endae selle ise raskeks rabeledes,“ sosistas ta ja eemaldas siis käe mu kõrilt.

Vaatasin Gregi vihkavalt. Milline mees paneks naisele kätt külge?! Muidugi tuli siin erand, need idioodid tapsid inimesi, haiget tegemine ja piinamine oli nende jaoks arvatavasti väike asi, tühisetu tapmise kõrval. „Ta teeb meile kasu. Nii või teisiti tulevad nad meid otsima ja meie ootame neid, see ei loe kas tüdruk teeb kõne või ei..muidugi kui nad kontakteeruvad meiega tahavad nad temaga rääkida,“ lausus mees kes pimedas oli ja nüüd välja astus. Mees oli kiilakas ja noh..kole, kui aus olla, kuid too tundus ohtlikum kui Greg. „Jätame meie preili nüüd vaikust nautima,“ lisas too ja suundus ukse poole ja mida ma vaevu nägin, kuna ma ei saanud just eriti kõrgele end ajada. Ma olin kinnitaud voodi külge, mis tegi mu liikumise veelgi minimaalsemaks.

Greg noogutas kergelt ja muigas mind silmitsedes. „Näeme hiljem,“ ütles ta ja minu meelepahaks kummardas ta uuesti minu kohale, kuid see kord suudles mu laupa. Ausalt, kui ma oleks saanud, oleks ma talle lajatanud! Vaikselt naeru kihistades lahkus ka temagi toast.

Nüüd sain ma rahulikumalt ringi vaadata ja mõelda, muidugi, esimene mõte oli see, et Thomas oli pääsenud, teda poldud kätte saadud, see oli uskumatult kergendav teada, nüüd olin ainult mina, kes pidi pääsena kuidagi. Ohates kergitasin oma pead ja vaatasin lõpuks oma ahelad üle. Ma pidin need kuidagi lahti saama, küsimus oli – kuidad? Hea asi oli see, et käed olid kokku pandud ette, kuid jama oli selles, et mul oli võimatu nendega midagi teha. Jalgade ahelad olid liiga kaugel ja ma ei ulatunud nendeni. Nöörid olid tugevalt kinni pandud. Need tegid haiget, kui üritasin oma rannet kuidagi vabamaks teha. Kui see ei õnnestunud jätsin ma selle praeguseks sinna paika ja pöörasin pilgu toale endale. See oli keskmise suurusega ja vägagi räpane ning tolmune.

Oleks tahtnud nina kratsida, kuid jah, kus ma siis sain, kui ma olin kinni aheldatud nagu mingi loom! Ma sain vihaseks ja kaalusin karjuma hakata aga pidasin siiski suu. Ma ei soovinud endale praegu jama, ma pidin mõtlema kuidas ma siit ära saan..ja siis mõtlema, kus kuradi kohas ma lõppude lõpuks olen. Sellest tuleb pikk päev..ja arvatavasti ka öö, kui ma siia mitte kauemakski ei jää.

***

A/N.Land Rover

***

Kuidas osaga rahule jäite?
Tahate uut veel?
Või siis ei taha?
Andke teada!

Ei jäänud rahule.
Tahan uut.

Oki, tegelt oli suht norm, aga Greg on täielik ass.

Järgmise osaga hüppad rõõmust lakke...

Ma juba praegu siin vaikselt...

*otsib hästi happy't smaili siit*

Lol.

Kõik ei pruugi hästi minna, you know that, right?

Jah, ta jääb peale seda koomassse raudselt. xD

TEAM ALEX! : P

Ja nüüd on KILL ALEX?!

Külaline

Ja nüüd ma lugesin ka kogu su jutukese läbi ja üritasin mitte tukkuma jääda aga kuna see pole veel läbi (õnneks) siis ma otsustasin sind premeerida (ei tea mille eest) oma täiuslike ideedega (loodetavasti kardad sa mind rohkem kui Marellet.. olgu kui aus olla siis tegelikult ju kardadki seega on mul lootust oma tahtmine saada)
Eniveizz.. TAPA ALEX ÄRA!!! Thomas ka soovitatavalt Very Happy

Greg jäta kindlasti ellu.. kui tema ära sureb siis ma veel ei tea mis ma sinuga teen aga midagi jubedat kindlasti Wink

Praegu kõik ^^

Ei tglt.. veel üks asi. Palun ära tee seda mingiks imalaks love story'ks. Tunnete avaldamisest ja muus taolisest romantikast ja laavist aitaks eks..

*naerab*

So, you like Greg?

*Muudan veidike listi ja panen ta esimeste ritta, kes surma saavad*

Nii, edasi...ma teen seda jutt nii kuidas mulle meeldib, te võite öelda mida tahate aga ma teen ikkagi seda mida mina tahan

Kerttu, vait ole. *muigab*
Mina olen kauem lugenud, minu sõna jääb peale.

Külaline

See ei loe kaua sa seda lugenud oled..
Ning isegi kui sa tahaksid vastupidist praegusele ehk siis Alexi surma jääks ta ikka ellu..

Ja Tiina kui sa Gregi ära tapad siis tead isegi mis juhtub... Cool

Noh, TEGELIKULT on asi Tiina enda otsustada, mitte meie. : P
Tema jutt siiski.

Vähemalt Marelle saab sellest aru, et see on minu otsustada mida teen selle jutuga...

Mis sellest, et ma pidevalt räägin, mida tahan, eksole? xD

*naerab*

Alati võib rääkida, vahest saan hea idee just lugejate arvamustest ja kommentaaridest, kuigi see ei tähenda, et ma jutu teie tahte järgi valmis kirjutan

Haha. xD Tegelikult on see tõde, jap.

Külaline

Halb näitemäng..
Ma võiks ka mõistvat mängida aga ei vaeva ennast sellega ^^

Aga Tiina kuna sa siin kriitikat oled pakkunud siis ma otsustasin sulle seda veel pakkuda..
Pinget ja põnevust on liiga vähe... võiks rohkem actionit olla Razz

Külaline

Vabandage topeltposti pärast aga ma pean oma kirjavigu parandama

Palunud*

Lol. No, eks seda annab parandada
Millalgil saate uue osa, mitte veel, mul jookseb juhe teise jutuga hetkel.. xD

Dr. Fang kirjutas:: Halb näitemäng..
Ma võiks ka mõistvat mängida aga ei vaeva ennast sellega ^^

Aga Tiina kuna sa siin kriitikat oled pakkunud siis ma otsustasin sulle seda veel pakkuda..
Pinget ja põnevust on liiga vähe... võiks rohkem actionit olla

U know, ma olen kogu aeg aru saanud, et ta ei tee seda, mida tahab, see ei tähenda, et ma peaksin siis ütlema - ah, okei. xD

Needusemurdja... lalalala Postituste arv : 302 Age : 28

Lugesin kõik osad läbi , nii ülimalt hea (Y)

Minu kindel lemmik on Thomas (LLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLLL)
Thomas ei tohi ära surra, muidu ma hakkan nutma :)

Ja uut !! Very Happy

Huh? Marelle, mida kuradit sa ajad ? -.-
Ma teen mida ma tahan..meie arvamused on lihtsal kokku jooksnud..muud ei midagi, ära küta oma lootuseid üles, ma võin vabalt kõik kolm ära tappa

Täielik veresaun

Okei, ma ei tea seda veel, kuid vaatab seda..

Dreams - Mul on hea meel, et meeldis, uut saate varsti :)

Ma vastasin Kerttu postituse kahele esimesele reale *pööritab silmi*

Jah, tee suur tapatöö.

» Soov.
» Veel viimane soov