Korter number 52. (14. Osa + 3. Ekstrat; Lõpetatud!)

FOOOOOO oma vahestiga! xD
Ja WoO on tõesti mõjunud. Väga. Teistmoodi asjad on juba jamad. xD
Larsson ka mõjunud... varsti hakkan lesbidest kirjutama.

Fial.
Saadame siis vaheaja Urmase ja Birxiga minema ilusti. :)

11. Osa

...?

Urmas:

Täna on suurepärane esmaspäeva õhtupoolik. Ametikõrgendus ja... katus on pea kohal ja... püksid on jalas ja... kuigi see vast pole nii hea... Vähetähtis on fakt, et Birgit ja Joonas pausi peavad.

Eksole?

Massive destruction. says:
Mul on kahju kuulda... Kuidas sa ennast tunned?
Birx. :* says:
Ääh... pole viga. Emotsionaalsel tasandil pole kunagi midagi erilist olnud.

Oi.

Oi oi.

Oi oi oi.

Kas see siis tähendab, et nad...? Hingan sügavalt sisse ja välja, üritades seda infot seedida. Birgit... ja Joonas... Ma pole armukade, ega ju?

Ei.

Ma tahaksin selle kluti sellepärast maha lüüa, et noh... noh... sest... ma olen armukade.

Okei. Ma olen armukade.

„MA OLEN ARMUKADE!“ Karjun seda täiest kõrist isegi mõistmata, mida ma teen.

„OKEI!“ kostub kusagilt mehehääl. Ehmatan ning vaatan ringi. Paberõhukesed seinad... muidugi.

Birx. :* says:
Kuku?! Oled siin ikka?
Massive destruction. says:
Sorry. Käisin köögis.
Birx. :* says:
Mm. Mida head sul siis täna repertuaaris on?

Võtan lonksu õlut ja naeran. Mina ja Birgit ja meie söögid...

Massive destruction. says:
Midagi eriti head. Tahad näha?
Birx. :* says:
Jaa!

Naeratan ning panen oma veebikaamera käima. Birgit teeb sama ning ma tunnen värinat mööda selgroogu alla voogamas. Ma pole teda nii ammu näinud... Pildid ei loe.

Võtan sahtlist kõrvaklapid ning panen nad läpakale taha. Näen, kuidas Birgit sama teeb ning mu naeratus venib veel laiemaks.

„Noo? Kas ma siis näen su järjekordset meistriteost?“ küsib ta naeruselt. Kurat, ta on naeratades nii armas...

„Kohe...“ Venitan dramaatilise pausi andmiseks ning tõstan siis kaamera ette oma õllepudeli. „Ainult täna, eksklusiivses Urmase Massive Destruction restoranis oooon... SAKU HELE!“

Birgit vaatab hetke ekraani täiesti midagiütleva ilmega ning lõpus käib ta silmade taga nagu klõps ning ta hakkab naerma. „Oled jah eputrilla mul siin.“

Tõsinen ning vaatan skeptiliselt tüdruku poole. Temal... Birgitil... olen mina.

Surun naeratuse näole. „Olen jah sinu eputrilla.“

Nüüd on Birgiti kord tõsineda.

Rüüpan õlut. Täitsa lõpp kui hea kohmetusepagendaja üks hea õllelonks on. Tunnen, kuidas külm vedelik mööda söögitoru seinu alla voolab ja mul hakkab kohe palju kergem. Võtan veel ühe lonksu.

„Miks sa veini või midagi ei joo?“ küsib Birgit küünarnukkidega lauale toetudes ning arvutiekraani jõllitades. „Ma mõtlen, et ma olen seda vist kõikidelt oma meestuttavatelt küsinud ja nad kõik on vastanud, et see on maitsev...“

Lehvitan äraolevalt käega ning vastan:„Õlu hoiab mehed liikvel.“ Panen pudeli lauale ning vaatan tüdrukut mõtlikult. Ma pole kunagi tema juures käinud... Huvitav, milline ta tuba välja näeb... Praegu on kõik nii tume.

„Urmaaas....“ venitab tüdruk mu tähelepanu tagasisaamiseks. Võpatan ning naeratan tobedalt. No kaua me vindume siin... Nüüd on Joonas ka tee pealt eest ja... Tahaks nägu triikida, aga Birgit jälgib iga mu liigutust.

Äkki neil oli ikkagi emotsionaalne side ka... mingisugune. Ta ei tahaks kohe... Ma ei suuda mõeldagi. Mida ta vanemad mõtleks? Kas meie klapiksime? Oleks mõtet proovida? Ohkan.

„Aga mida sa kõikidelt oma meestuttavatelt küsinud pole?“ pahvatan järsku välja. Noh... see pole just väga ilmne küsimus. Noh et... jutu jätkuks või nii. See ei tähenda absoluutselt midagi. Sellel pole mingisugust flirtivat tagamõtet...

Birgit:

Mida ma oma teistelt meestuttavatelt ei küsi...? Hea küsimus. Ma ei küsi neilt paljusid asju. Ma ei küsi kui palju nad kaaluvad või milline poos neile voodis meeldib. Ma ei uuri kui suur nende sissetulek on ning millal nad viimati... ma ei tea, Mõisa poolsuitsuvorsti sõid.

Samas... vaatan Urmast kaalutlevalt. Ta oli rõõmus kui kuulis, et meil Joonasega “paus“. Ta ei suudaks seda varjata kuidas ta seda ka ei sooviks. Energiline olek, lai naeratus... Ohkan.

Joonas oli... kena vaheldus. Temaga sai pidutsetud ja ennast igakülgselt rahuldatud, kuid... Kusagil me ületasime selle nähtamatu joone, mis meid maaslebades ootas. Enam ei olnud temaga nii hea olla, rääkida...

Ja ma ei mõista, millest see tuli.

Urmas... võimalik, et tema on osa sellest, kuid... Ma ei tea. Urmas on nagu... Urmas. Ta on kena mees, ta on vahva mees, ta on naljakas, teeb hästi süüa, naeratab armsalt ja pillub oma anekdoote siia-sinna... Ta on minuga kannatlik, ta paneb mind vahest nalja pärast magama nagu väikest last...

Ja siis see kahe nädala tagune intsident. Poleks vanemad üleval olnud... Mis siis saanud oleks? Enne isa hääle kuulmist polnud ma olukorras, kus oleksin suutnud minema kõndida... Ja järsku oli pea niivõrd selge...

„Urmas, Urmas, Urmas...“ pomisen vaikselt.

„Mh? Kas sa ütlesid midagi?“ paneb ta uuesti oma õllepudeli lauale. Keeran pea kergelt viltu ja silmitsen teda.

Meie vahel on särtsu ja mu keha on justkui erutusseisundis kui ma tema lähedal olen, aga... kas see on tõeline? Ta on must nii palju vanem, kogenum...

Raputan pead ning toetan selle ühele käele. Urmas naeratab põgusalt.

„Kas ma saan oma küsimusele vastuse?“ küsib ta samuti ettepoole nõjatudes.

„Millisele?“ küsin vastu. Tahaks talle keelt näidata.

Silme eest vilksatab õhtu Urmase toas... Selle mälestuse peale mul lendabki keel suust välja. Naerame.

„Esimesele.“

Silmitsen mõtlikult arvutiekraani ning kehitan õlgu. „Noh... Ma ei küsi näiteks seda...“ Olla väljakutsuv või ei? Iseenesest võib ju. Mida halba see teha saakski?! Süütu... flirt. „...et kas ta tahaks minuga midagi aretada.“

Urmas naerab. Sunnitult, nii palju kui mina aru saan. „Isalt on seda tõesti raske küsida.“

Puristan ning sirutan käe voodisoleva mängukaru poole. Lehvitan seda ekraani ees ja ähvardan Urmast sellega visata. Mees vaid kehitab õlgu eks-sa-ürita näoga.

„Kas sa seda minult küsiksid?“ küsib ta mõne hetke pärast.

Vaatan üllatunult üles. „Ee... vist mitte,“ ütlen liigagi kiiresti. Hammustan huulde.

„Miks mitte?“ tulistatakse kohe järgmine küsimus.

„Sest minu arust on seda tobe küsida. Asi peab arenema spontaanselt.“

„Birgit...?“

„Mh?“

„Palun vaata otse kaamerasse.“

Kortsutan imeliku soovi peale kulmu, kuid täidan selle. Kuulen Urmast ohkamas. Vaatan taas tema pilti ning näen, kuidas ta toolil tahapoole nõjatub ning käed kukla peale paneb.

„Millal sa Tallinna tuled?“

Vaatan Urmast kahtlustavalt. Mis temal...? Ja siis on mul vastus justkui varnast võtta. Ei ole midagi loogilisemat.

Ma tahan teda näha... Ma ei saa seda salata.

„Mida sa see nädalavahetus teed?“

UUUUT!

Ja rohkemat ma tõesti ei oska enam öelda

Tärru - mkm. Parandasin ära. Ja ma ka avastasin, et ma olen täiega Ummit eelistanud... Siis otsustasin, et aeg Birgit ka sisse tuua. Muidu me temast ei tea muhvigi. Btw, sa esimene inimene, keda ma mäletan põhjendavat, miks Ummi ja Birx numpsid on.

Lammas - Tead, ma ei tee vähemalt 3kuulisi pause sisse.

Ma vist enam-vähem saan aru. Ma üritan vaikselt oma jututegelastele iseloomu andma hakkama. Ja nagu... üritan vastupidiselt sellele, et ma ise tahaks ikka neid kohe paari panna, asja natukene... loogilisemalt ajada. V mai tea...

HAAAH. XD
Vanuste aspektist ma polegi veel jõudnud vaadata.
*naerab südamest*

Üldiselt... 6 osa vist veel tulemas. :)

Sel juhul hop hop kirjutama:D vähemalt viite osa ootan veel homse päeva jooksul:D

Haaa.
Mul teisipäevaks kõne + vene keele kodune töö.

sa oled nõme, nõme, nõõõõõõõme
kirjuta kähku uus ja ma tõesti ei suuuda oodata :d

iga kord kui ma seda juttu loen siis ma olen nii krampis ja vaatan et mis neil nüüd edasi saab. oeh.
muarust urmas ja birgit on megalahedad koos :)
aga nüüd tahaks ruttu uut osa küll et teada saada mis nad siis teevad nädalavahetusel

*naerab*
Tänan! :)
Ma ise ei tea, kas selle osa teostusliku poolega rahul olen. Sisuga vist olen...
Et siis... loodan, et see pole osa, kus pooltest ridadest pilk üle lastakse.
Ja loodan, et pika kirjeldusega igavaks ei läinud. ;D

12. Osa

Enam...

Birgit:

Sätin end Urmase kõrvale istuma, jalad üle tema omade. Mees võtab mul kahe kerge liigutusega sussid jalast ja viskab need teise toa nurka. Toetan pea diivani seljatoele ning sulen silmad, kui ta mu jalgu mudima hakkab.

Siiatulek polnud kindlasti halb mõte. Ma pole kunagi siia tulnud lihtsalt Urmase pärast. Siin on mõnus.

Laua peal on poolik pudel veini ja pokaal, mida me kordamööda tühjendanud oleme. Põrandal on väike plekk, kuid see on hetkel viimane asi, mille pärast me muretseme.

Urmase käed on soojad... Nii kuramuse soojad. Ja mu kõht on täis... Imelikul kombel vaid makaronisalatist, mis oli oivaline. Nagu Urmas.

Mehe käed liiguvad mu säärtel üles-alla kuni jõuavad lõpuks reiteni. Avan silmad ning näen Urmast endale kavalalt naeratamas. Muigan ning nihutan end diivanil nii, et laman, reied Urmase süles.

Tunnen, kuidas ta keha korraks pingule tõmbub, kuid ta jätkab mu jalgade mudimist. Ikka üles ja üles... Mõmisen ning vaatan pilukil silmadega Urmast, tema tugevaid käsi, nurgelist lõuajoont, siiliks pügatud pead... Ta huuled on kergelt kaardunud... ja äkitselt tunnen ma soovi teda suudelda.

Mitte nagu varem ühel-kahel korral. Mitte õrnalt, et lihtsalt väike musi huultele... Ei, ma tahan midagi... kirglikumat. Ma tahan kirge, jõudu... Ma tahan-

„On mõnus?“ küsib Urmas mesimagusa häälega. Justkui ta teaks, mis mu kahe kõrva vahel hetkel toimub.

Mõmisen talle vastuseks ning tunnen, kuidas ta käed juba liiga kõrgele tõusevad.

Ohkan ning tõusen istukile, võttes oma jalad tema omadelt ära. „Ära mind ära hellita,“ patsutan teda semulikult õlale.

Miks ma püsti tõusin?

Urmas minu kõrval on vaikne ning paneb teleka käima.

Tore, ma rikkusin meeleolu ära.

„Mis sa mossitad nüüd...“ torisen mehele kaksiratsi sülle istudes ning tema suunurki üles tõstes. Urmas vaatab mind tujutult ning kiikab üle mu õla telekat vaadata.

Ohkan ärritunult ning Urmase õlast kinni hoides laskun diivanilaua poole, võtan sealt telekapuldi, panen teleka kinni ning viskan puldi nurka. Kuuleme valju kolinat, mis tähendab puldi tükkidekslendamist.

Urmas kortsutab veel rohkem kulmu ning hakkab mind oma sülest ära ajama. „Nüüd veel koristama ka. No Birgit...“ ajab ta end püsti ja puldi järele. Tunnen väikest pistet.

See oleng pole üldse mitte nii välja kukkunud nagu mul plaanis oli.

Vaatan nurgaskössitava Urmase poole ning ohkan. Ajan end diivanilt püsti ning sammun vaikselt Ummi juurde. Ta tõuseb ning me seisame hetke vastakuti, tema silmad minu omadesse puurimas.

„Mida sa praegu saavutada tahad?“ küsib Urmas väsinult kukalt kratsides.

Vaatan teda skeptiliselt. Ta tuju läks pahaks kui ma tõrkuma hakkasin. Mulle ei meeldi pahas tujus Ummi.

Astun tast sammu eemale ning mu näole ilmub kaval naeratus. Tema tahab seda. Mina tahan seda. Mida me veel ootame?!

Hakkan Ummi jahmunud silme all oma särki lahti nööpima. Ta nagu tahaks midagi öelda, kuid suust ei tule ühtegi häälitsust. Naeratan veel laiemalt ning nööbin särgi lõpuni lahti.

Vaatan teda lähemale astumas. Me mõlemad hingame katkendlikult. Ma libistan särgi üle õlgade põrandale.

Urmas:

Tunnen, kuidas sisikond krampi tõmbub, kui Birgit tahapoole sammub ning mind järgnema kutsub. Neelatan ning järgnen talle samal ajal oma T-särki seljast võttes. Tema näljane pilk peatub hetkeks minu rinnal ning ta jätkab oma taganemisteed.

Kiirendan sammu ning minu lõbustuseks teeb seda ka Birgit, kes sokki jalast kiskudes ühel jalal köögi pole keksleb. Naeran. Kuramuse tüdruk.

Järgnen talle kööki, et seejärel peatuda ning vaatepilti mällu talletada. Birgit on end juba aluspesu väele võtnud ning ma lasen silmal rahulikult tema kuuvalguses kumavatel kurvidel peatuda. Tüdruku huulil mängleb endiselt vallatu naeratus ning silmis on kelmikas tuluke.

Tüdruk tõmbab juuksed patsist lahti ning need langevad ta õlgadele. Seksikas.

Kolme piinavalt aeglase sammuga on ta minu juures ning põimib oma käsi mulle kuklale. Me vaatame üksteist veel ühe kaalutleva hetke. On see asi, mida me tahame? Kindlasti. Aga on see õige?

Kurat sellega.

Panen oma käed tüdruku kuumavale seljale ning tõmban ta enda rinna vastu. Kummardun ning tunnen tema huuli enda omade vastas paotumas. Mu keha läbib värin, kui ma tunnen tema keelt oma suus ning ma tugevdan instinktiivselt oma haaret Birgiti pihal.

Ma ei lase sind enam kunagi lahti.

Birgit liigub suult mu kaelale ja sealt aina allapoole. Mu käed libisevad mööda tema selga ülespoole ning ma tunnen, kuidas ka tema väriseb. Erutusest, mitte hirmust. Siin pole küsimustki.

Birgit suudleb mu vöökohta ning kohmitseb püksivöö kallal. Mõne hetke pärast tunnen, kuidas Birgit need aeglaselt üle mu puusade maha aitab ning reie sisekülgedel aeglaselt ringjalt masseerima hakkab.

Mu keha läheb pingesse ning ma sulgen hetkeks silmad.

Ja siis ma enam ei suuda.

Tõmban tüdruku pooleldi jõuaga püsti ning surun oma huuled tema omadele. Birgit mähib oma käed taas minu kaela ümber ning toetab oma jalad mu puusadele. Toetan teda oma kätega.

Naeratan ning avan hetkeks silmad. Tema omad on endiselt suletud.

Pimesi endale teed kobades liigun esikusse ning sealt edasi järjekindlalt oma toa poole. Järsku lõhub Birgit suudluse ning oigav, kui ta oma käed lahti laseb, et haigetsaanud kohta hõõruda.

Panen ühe käe toetamiseks ta seljale ning pooleldi kukun valusalt vastu oma toa uksepiita. Oigan ning lasen lõbustatud ilmega Birgitil end maha toetada.

Tüdruk on oma vigastused juba justkui unustanud ning nügib mind nüüd edasi minu tuppa, kus ta mu kõhuli voodile lükkab. Tunnen ta niiskeid huuli oma selgrool ning keharaskust mu tagumikule toetumas.

Kui tüdruk oma suudlustega mu kõrvani jõuab, oigan, ning keeran end ettevaatlikult selili, et tema huuled taas enda omadele saada. Mu käed liiguvad taas tema rinnahoidjahaagi juurde ning lõpuks ometi suudan need avada. Nügin selle meievahelise mõttetu riidehilbu minema ning mu pulss kiireneb kui tema väikseid rindu enda vastas tunnen.

Birgit keerab end minu kõrvale voodisse pikali ning hakkab oma püksikuid jalast nügima. Kummardun tema kohale ning aitan need üle tema puusade. Lasen pilgul hetke tüdruku peal puhata.

Ta vaatab mind poolsuletud laugude vahelt ning tõuseb pooleldi istukile, et mind suudelda. Ühe käega ajab ta mu boksereid mööda tagumikku allapoole ning ühel hetkel olen ma kindel, et mu nägu on tulipunane.

Täiesti põhjuseta. Nagu see oleks esimene kord.

Lõpuks maistest asjadest vabastatuna lükkan Birgiti uuesti voodile pikali ning laskun tema peale. Tüdruk on igal pool minu ümber ning mu keha tõmbub juba teab mitmendat korda tänase jooksul krampi.

Birgit vaatab küsivalt minu poole.

Ahjaa.

Sirutan käe öökapi poole ning tõmban selle sahtli lahti, kuid Birgit võtab mu käest kinni ning suudleb seda.

„Ma võtan hommikul SOS-pilli,“ pomiseb ta mind endale lähemale tõmmates.

Silmitsen teda skeptiliselt.

„Kindel?“ Ja see küsimus ei olnud vaid SOS-pilli kohta. Sellel küsimusel on palju sügavam tähendus.

Birgit on hetke vait, kuid mähib oma jalad taas minu ümber ning kergitab pead, et mind suudelda.

^^^

Mu pea valutab, kuid ma tunnen end hästi. Kuramuse hästi. Terve mu keha hõljuks justkui teises universumis. Nii kerge on olla.

Naeratan, kui eilne õhtu meenub. Birgit on... ta on eriline. Temasarnast teist lihtsalt ei ole. Need eelnevad naised... erutus, mida ma Birgitga tundsin pole eelmistega võrreldavgi. Kuidas tema pisimgi liigutus mind sütitada suudab...

Eilne oli lihtsalt imeline.

Ja akna taga sirab päike.

Koban käega teist voodipoolt, et Birgit endale kaissu tõmmata, et teda veelkord enda läheduses tunda, kuid taban vaid tühja õhku.

Avan kulmu kortsutades silmad ning tunnen, kuidas sisimuses miski murdub.

Voodi on tühi.

Ja mis veel hullem... Korter on vaikne.

*naerab* XD

Mõnus SISUKAS kommentaar!
Loodetavasti tuleb neid veel ja kõik pole nii hirmunud kui sa eeldad.

Haaa....
Jah.
Ma ise ka vahest kartnud seda... xD

Ükskord andis Harles mulle ühe lingi. ja ma avasin selle, isa tuli ukse peale rääkima ja rääkisime ja ühel hetkel ta, et mis sul seal ekraanil on. Ma siis vaatan jumala segaduses ekraanile ja näen, et jõuluvana tegi seal ümber korstna striptiisi v midagi. XD

Haha.

Aga.. FAINNALLLIIIIIIIIII.
ööh. Need ^^^ märgid seal vahel meenutavad mu foorumit, kus pannakse vahele lihtsalt tärnid, mis nilbet osa tähistavad.

See oli nii õige ja nii reaalne. Mulle nii meeldis see, et Birgit end vahepeal ära lõi. Lisas reaalsust. Ja üldse.. urh. Vot NÜÜD ma enam ei arva, et Urmas on õllekõhuga vanake. See massaaž oli ka nii urr ja..

RAWR ühesõnaga.

Ja see lõpp. No HELL YEAH!! Girl power. Paras talle. Kuigi ma tglt arvan, et Birgit oli kas väga vaikselt kusagil või siis läks SOS-pilli ostma.

Aga see sobis sinna. Ja just see, mis Ines välja tõi, et see viimane lause ja.

AAH!!

Uut? (A)

Mul on lai naeratus suul praegu.
Siiamaani on hästi vastu võetud.
Ja väga hea kui Ummi enam vanake pole.
Tänan. :)
Uut varsti, ma loodan.
Hetkel tegelen kõnega teemal "Hridus". (Due to tomorrow.)