Üks jutt, üks õudne jutt! :D

Minu ja Signe jutt! (hh) Kordamööda, minu kirjutatud esimene osa, tema teine. ;d
Lugege, kommenteerige, kritiseerige! (:

I osa

Oli kottpime õhtu. Pikad, paksud puud kõikusid hirmuäratavalt ja tõid kuuldavale valju raginat. Iga samm metsas tõi esile veel valjema praksatuse ja seetõttu üritas pimeduses hiiliv kamp võimalikult aeglaselt liikuda.
Kolm poissi ja kolm tüdrukut kõndisid kambas ringi, suutmata alla suruda hirmujudinaid, mis üle selja jooksid. Kostis järjekordne praksatus ning üks poistest vandus sosinal.
"Kurat, ma vihkan seda metsa," pomises mustade lokkis juustega noormees, kelle juuksed tänu pimedusele täiesti nähtamatud olid. Eemalt vaadates võis täiesti kindel olla, et poiss on juba varajases eas oma juuksed kaotanud. Poiss tõstis ennast väristades oma käed ning ringutas haigutades. "Ma olen tõsiselt väsinud. Kus see paganama maja on?"
"Rahune maha, Marcus, ja ole vait," sosistas punakate juustega neiu, vaadates silmi kissitades oma kaaslast. Erinevalt noormehest tahtis tema võimalikult käratult kohale jõuda. Nimelt oli tal niiöelda kinnisidee, et seal metsas on mingisugused elukad, kes valjema lärmi peale neid ründavad. Ohates kõndis ta edasi, valgustades enda käes oleva taskulambiga ümbrust.
Järgmine hetk karjatas heleblond pikka kasvu noormees vihaselt.
"NO KURAT!" karjus ta, vaadates vihaselt Dalia poole. "Kas sa võiksid selle taskulambiga vähem vehkida?" Poiss pilgutas paar korda silmi ning pöördus siis sõrmega punapeale osutudes. Seejärel langetas ta pead raputades käed ning pomises midagi ebamäärast tüdruku vabanduse peale. Edasi kõnniti jälle vaikuses.
"Ei, tegelt ka. See ei ole enam naljakas! Kes ütles, et siin on kusagil mingisugune maja?" urahtas René, vaadates kordamööda kõiki kaaslasi. Noorte metsas viibimise põhjus oli just see, et olid levinud kuuldused metsas olevast ägedast majast. Nüüdseks olid nad seda kummalist maja juba paar tundi otsinud ning pimedus oli kätte jõudnud.
"Ee, mina. Aga mina ju ka ei tea, mulle öeldi, et siin on," vastas Emma, kehitades õlgu ja lükates oma meekarva juuksed seljataha. René turtsatas kuuldavalt, kuid ei öelnud rohkem midagi, teades, et neiu ei kavatsegi oma viga tunnistada.
Möödus ligikaudu pool tundi, kui Dalia äkitselt peatus ja taskulambi ühel majal peatas. Või õigem oleks olnud öelda lossil. Kuue noore ees seisis musta värvi hirmuäravav loss, millele oleks vabalt võinud juurde fantaseerida paar nahkhiirt ning isegi mõned vampiirid. Kõik kuus võpatasid tahtmatult, kui viimane mõte nende mõistusesse jõudis.
"Ee.. kindlad, et me tahame sinna minna?" küsis Kayla, kes oli seal viibijatest ilmselgelt kõige arem. Ennast mittu korda väristades vaatas neiu sõpru ja tema näolt võis välja lugeda ahastust. Hoolimata tüdruku enesekindlatest näojoontest oli tal hirm nahas. Selle kohta võis ideaalselt öelda, et välimus on petlik.
"Jah, Kay, me läheme sinna sisse. See on täiesti tavaline maja. No kuulge, vampiire pole ju ometigi olemas!" vastas Marcus, üritades pimedusse tuua natukenegi positiivsust ja astudes esimese sammu lossi poole. "Mis te olete tited vä?"
Emma pööritas silmi ja astus värisemata edasi, tõmmates enda järel ka Timo, pikka ghettostiilis poissi. Naeratades vaatas ta taha teiste poole ja kiirustas siis edasi, mõtlematagi peatuda.
"Mina igatahes lähen sinna, mul ükskõik, kas teie ka tulete," sõnas ta uhkelt nina püsti ajades ja enda ees kõrguvat maja jõllitades.
"Ja minul ei jää midagi üle," pomises Timo, vaadates kulmukergitusega maja. Ohates võttis ta Emma käest ning läks tüdrukuga kaasa. Ka teisied järgnesid neile, küll natuke vastumeelselt, aga teades, et tagasitee ja väiljas ööbimine ei tuleks kõne allagi.

hhea .
Millal uus? (:

Hea, ootan uut :)

Urrr, uut I love ghoststories (or vampire in this case )

uut
liccalt hää jutt:D

Tõsiselt meeldis muidugi meeldiks rohkem kui lõigud oleksid :)

heaheahea
UUT!

Tõsiselt meeldib
UUT !

Super spooky story, mulle meeldis..ootan järgimst

rohkem kui aasta on möödas ning ikka veel pole uut osa?!

Samasugune tähelepanek mis Maiulgi

Võiks juba järgmine osa tulla :p ootan!

Ma tean millal uus osa vist tuleb
Kahe aasta pärast ehk
Aga jah Tärru, mida sa laiskled?
Inimesed ootavad

murusõja asemel võiks kirjutada ju!

"Oodake nüüd," ütles Kayla ning sundis teised seisma. Marcus, Timo ja Emma läksid temast välja tegemata edasi. "Kas te tõesti arvate, et me peaksime sinna sisse minema? Meil on taskulamp, me leiame kindlasti kodutee üles." Dalia ohkas ning patsutas sõbrannat õlale. "Ma usun, et pole mõistlik lahku minna. Läheme teistele järgi ja räägime siis asjad selgeks." Viimaks võtsid Rene ja Kayla sellest ideest vedu.
"Noh? Hakkasite puid kartma?" küsis Marcus pisut põlastavalt muiates. Tundus nagu oleks pimedus ning loss tema teatud halvemad iseloomuomadused välja toonud.
"Ah, ole vait," lausus Timo, kellel sai üsna kiiresti igasugu jagelemistest isu otsa. "Vaatame parem maja. Lisaks - mul on tunne, et tuleks ettevaatlikult kõndida, kui me end just keldrist leida ei soovi."
Pominal võeti poisi ettepanek vastu ning kõige ees kõndinud Emma avas ukse. See tõi kuuldavale kriiksatuse, mis kuuiku enesekindluse lõpuni proovile pani. Isegi Marcus oli vait jäänud ning vaatas veidi kahtlustaval ilmel pimedusse. Viimaks astusid nad edasi ning leidsid end suurest, ämblikuvõrkudega kaetud vestibüülist. Selle laes oli vähemalt kolmesaja küünlakohaga lühter, millest mõned olid isegi täidetud. Mustade küünaldega, nagu noortele tundus. Seinu ilmestaid peale ämblikuvõrkude ka maalid: neid oli igas seinas vähemalt kolm tükki. Iga seina keskmine maal oli kõige suurem ning neil oli kujutatud mehi. Teistel olid naised ning tundus, et väikeselt oli maalidele ka midagi kirjutatud.
Vestibüüli põrandale oli veripunastest kividest laotud ümar sümbol, mille tähendust keegi ei teadnud, kuid mida siiski pahaendeliseks peeti. Kaks treppi läksid ülemisele korrusele, saades vahepeal veel vestibüüli vaatamiseks mõeldud rõdul kokku. Lisaks kõigele muule olid uste asemel suured avad, mis viisid koridoridesse. Neid oli kolm - üks paremale, üks vasakule ja üks ette.
"Mõnus esik," muigas Rene, üritades teha vapramat nägu, kui ta tegelikult oli. Tundus, et sellest oli vähemalt nii palju kasu, et teised end natukene liigutama hakkasid, kuna juba kümmekond minutit olid nad paigal seisnud ning tardunud pilkudega kogu vaatepilti silmitsenud.
"Huvitav," pomises Dalia. "Ma mõtlen, et kui siin keegi käib, siis miks põrand nii tolmune on? Ja kui arvestada, et enamik siin käinud inimesi on noored, peaks see villa täitsa ära lagastatud olema."
Tundus, et teisi sellised tähelepanekud ei huvitanud, kuna nad astusid sisse ning sulgesid ukse aeglaselt. Seejärel sammus igaüks eri suunda, jäädes uurima seinte kummalisi mustreid, poolpõlenud tõrvikuid ning maale. Renele pakkus eriliselt huvi laes olev lühter, mis oli tõrvikuid arvestades ilmselt pidulikumate sündmuste puhuks mõeldud. Ja see suur osa oli vaid üks ruum kogu lossist!
"Hei, kas keegi näeb, mis seal kirjas on?" küsis Marcus, osutades näpuga vasakule, mehest tehtud maailile. "Tundub, nagu mingi nimi või sünniaasta," pomises ta omaette ning vaatas tooli või muud kõrgemat eset otsides ringi.
Maal oli meisterlikult tehtud. Ilmet, mis tundmatul oli, sai iseloomustada külma ja kalgina, samas salapärase ning suursugusena. Tema juuksed olid sirged ning paksud, langedes õlgadele ühtlase elegantsiga. Kandis ta pisut vanamoodsaid riideid, kuid nende peale oli justkui hooletult visatud must, nahksest materjalist keep.
Kayla vaatas pilti õudusega. Ta oli kogu kambast kõige nõrganärvilisem kuid ometi seiklushimuline. "Teate," pomises ta vaikselt, "ma ei taha teid ehmatada või midagi, kuid mulle meenutab ta vamp-.." Lõpetada tüdruk oma lauset ei saanud, kuna teiselt korruselt kostunud heli sundis noored taas tarduma.
Tundus, nagu oleks keegi nende kohal midagi rasket liigutanud ning varsti oli kuulda kerget mütsatust, mida all olijad ei osanud millegi muu kui hüppamisega seostada.
"Oeeh, hommik," lausus keegi vaikselt, peaaegu nii tasa, et noorukid all ei osanud öelda, kas olid seda tõepoolest kuulnud või siis lihtsalt ette kujutanud. Taas kostis millegi suure ja raske nihutamise häält ning siis saabus vaikus. Üle kuueliikmelise grupi levis üks tunne - hirm.
--------------
Üle aasta tagasi kirjutatud nagu. MA AARRMASTAN SEDA JUTTU!!

ja ei võinud siis varem postitada?

eniveis. kohati grammatiline pool lonkas ja mõned laused olid ebaloogiliselt üles ehitet, ent muidu oli huvitav. sisu oli hea. ja lõpp oli selline... mõnus. :) (Y)

ega siin VÄGA palju rohkem polegi ju (kui mul nimelist kausta poleks, oleks märgatavalt rohkem )
ja come on, ma ei jaksa oodata nii kaua, et inimesed seda teemat siin märkaksid ja loeksid.
i really really need a new one

pääris hea, uut

Tead mis,Tärru?
Ma olen täna haige. Ja ennem mu pea valutas. Aga pärast selle jutu lugemist mu pea enam ei valuta. Seega. Sa ei lase mul ju peavalude käes vaevelda,ja kirjutad ruttu-ruttu uue,eksole??
Igatahes.
Jutt on super. Nii Tärru kui Espada osa.
Loss,vampiir...mõnus.
Emma on äge.
Ja nüüd hakkas mu pea jälle valutama.
Uut!

näed?!
We Want New Part!

Maiu (Miks sa üldse Maiu oled? XD).
Jeah, ma sain aru, et TEIE tahate. Aga vaadake, praegu loeb, mida MEIE tahame. x)

Emma.
Nagu ma näen, on meil oma Emma täitsa olemas. Aga. Jah, noh, ega ma ei oska meie jutu supervõimete kohta midagi öelda. Ma olen alati arvanud, et sellel jutul on selline.. halb maagia, aga et ta midagi head ka teeb.. Nojah, mis ma oskan öelda? Aga mul on väga hea meel, kui see su peale niimoodi mõjub

VanniJenny.
Ma tänan. Ja ma usun, et Signe tänab ka


Oeh, eks ma teen pahandust. Ehk Signe riidleb minuga pärast (a) Aga tegelt ka. Meil ei ole neid osasid nii palju, et me järjest loopida võiksime. XD Aga palun, Emma peavalu vastu. (Kusjuures mind täiega häirivad, et nii lühikesed osad on, aga.. neid ei ole võimalik ka pikemaks venitada XD)



III

"K-kindlad, et oli õ-õige otsus s-siia tulla?" sositas Kayla, suutmata enda värisemist lõpetada. Neiu haaras tuge otsides René käsivarrest ja vaatas suurte silmadega tema poole, anudes, et noormees midagi rahustavat sõnaks.
"Rahune, Kay, siin ei ole midagi hullu. Arvatavasti on see kõigest üks.. mees, kes on maja omanik," vastaski poiss sosinal, saades kaaslasele enesekindla pilgu.
Järgmisel hetkel võis kuulda samme, mis tulid ilmselgelt allapoole. Midagi mõtlemata jooksid kõik erisuunas, soovides ennast võõra eest peita. Nii juhtuski, et endisest kuuikust oli saanud kolm paari. Emma ja Timo olid suundunud paremal olevasse koridori, René ja Kayla vasakusse ning Dalia ja Marcus keskmisesse.
Nüüd võis kuulda juba ragisevat häält, mis reipalt noortele tundmatut viisi ümises ja aina alla poole tuli. Peagi võiski koridoridest märgata mustas ülikonnas pikka meest. Tema juuksed olid korralikult üle pea kammitud ja üleüldiselt oli ta välimus parimas korras. Kui ta ukseni jõudis, avanesid mõlemad uksepooled iseenesest - selle peale pilgutasid kõik kuus noort hämmastunult silmi, kinnitades endale, et ta polnud väikest sõrmelüket tähele pannud - ja mees astus käsi sirutades välja.
"Kuidas ma sind küll igatsesin, mu kullakallis," võis kuulda mehe reibast häält juba pimedusest. Enam ei eristanud ükski silmapaar meest tema ümber olevast pimedusest.
Paari minuti pärast, kui Dalia oli veendunud, et mees on kusagile läinud, jooksis ta vasaku koridori juurde..
.. ning avastas, et seal ei olnud kedagi. Kayla ja René olid mõlemad kadunud, ilma, et tüdruk seda tähele oleks pannud. Suurte silmadega vaatas tüdruk koridori. Seal põlesid iga natukese vahemaa tagant tõrvikud, kuid sellegipoolest ei olnud piisavalt valge, et käigu lõppu näha. Ohates pöördus Dalia ümber ja jooksis tagasi Marcuse juurde.
"Kay ja René on läinud," sõnas ta selgitades ja nõksatas peaga uuritud koridori poole. "Kuidas Emma ja Timoga on?"
"Läinud. Ma ei tea, millal või nii, aga seal neid pole. Mis meie edasi teeme? Jääme siia ootama?" vastas noormees ja vaatas siis kulmukergitusega tunneli suunas. Täpselt sel hetkel ilmus ukseavasse jälle see mees ja naeratus tema näol oli kõike muud kui heasoovlik.
"Tibukesed, kus te olete? Ma tean küll, et te olete kusagil siin!" hõikas ta, vaadates silmi kissitades vestibüülis ringi. Dalia vaatas hirmunult Marcuse poole ja mitte midagi ütlemata hakkas ta mööda koridori edasi jooksma, lootes, et maja elanik nende samme ei kuule. Mida kaugemale kaks noort jõudsid, seda kindlamad olid nad mõttes, et see pidi üks igavesti kummaline ja kummituslik loss olema. Kahtlevalt vaatasid nad kivist seini, millel olid iidsed ladinakeelsed tekstid.
"Kuule, kas sulle ei tundu, et need on.. loitsud?" küsis Dalia äkitselt, vaadates kahtlevalt kaaslast ja seejärel pikki ridasid, mis seintele kirjutatud olid. Kõik olid täiesti arusaamatud ja mõistmatud, kuid sellegipoolest tundus tüdrukule, et need on kuidagi maagilised.
"Äh, ära ole loll. Mingit maagiat pole olemas," turtsatas Marcus, raputades oma mõtete väljendamiseks pead. Oli ilmselge, et noormees oleks tahtnud tüdrukut väikseks titeks sõimata. Dalia turtsatas vaikselt, kuid jooksis edasi, suutmata ennast siiski peatuma sundida.
Kui noored olid tükk aega jooksnud - nende arust paarkümmend minutit - jagunes koridor taas kolmeks. Dalia ja Marcus vaatasid kulmukergitusega hargnemist, suutmata otsustada, kuhu minna. Siis aga kuulsid nad samme enda taga ning põikasid esimesse koridori.

give me more action aga ei. tegelt hea.
ja mismõttes te pole kahe aastaga suutnud piisavalt osasid kirjutada?!

Maiu olen ma oma eelmise kirjanduseõpetaja pärast tema mind selleks ristis, kui ma ühe korra seda pakkusin xD

agaaaa ma siiski tahaksin UUT!

Meeldib :) Hea on vahelduseks mingit kergelt jubedat jutukest lugeda