Physical Education 12

Bee: Oh, siis läks hästi, ma tahtsingi põnevalt seda osa lõpetada :)

Murtagh: Tõsiselt- mul on uus osa ammu valmis... Hah

nasicc: No ära uuri elu (tegelikult tahaks hullult öelda, kuid ma pole selle peale veel nii väga mõelnud, seega ei saa ma ka hetkel vihjeid anda )

EITC: Minu meelest oli ka see koht armas.
Lahtiriietamiskoht... Ma üritasin jätta natsa muljet nagu F oleks külmast/jahedusest natsa kange või nii ja siis Sebastian kuivatas ta kiirelt ära.
Ja ma panin pimeduse koha pealt tõesti natsa puusse Kellaajaliselt ka. Juhe jooksis nii kokku. Kõik hakkas nii kiirelt toimuma...
Samas kui ikka päris võimas torm on, siis pilved teevad õue pimedamaks või nii.
Ah, pole oluline
Aga hästi, et meeldis

see oli jah armas :)
uut

Teemasse. ^^

Aga Farrahil on mingi hullem saladus, eksole? Aga kui tal mingi surmahaigus on, ss see lugu pole kena.

Kas just hullem aga pisike saladus on jah...
Aga no mingi surmav haigus see küll pole. Sinu õnneks.., aga no damn, see on sul üsna hea mõte :)

-.-

Tahate õudsalt teada saada, mis toimuma hakkab onja?
*muigab*

Äääh... kus sa sellega.

Niiii armas oli.

See riietumis koht võttis kll ikka suu ammuli. Et poiss võttis püksid jalast jne, samuti see rätiku koht. :D

Aga muidu, supper, ootan uut. :)

nasicc-

Murtagh- Miks sa peaaegu täppi panid??? -.-

KK- Positiivselt suu lahti?

Kohe panengi uue :)

Uus osa :) Loodan, et meeldib -.-



8.

Farrah avas ehmatusega silmad ja vaatas ringi. Sebastian magas tugitoolis, pea küljele vajunud ning õhuke tekk oli lohakalt ümber jalgade mässitud. Poiss norskas õrnalt ja maigutas armsalt läbi une suud.
Farrah lükkas naeratades lambavillase teki, mille sebastian talle toonud oli, kõrvale ja tõusis. Ta otsis kiirelt silmadega üle elutoa lastes seinakella. Lõpuks märkas ta pisikest ajanäitajat raamaturiiulite kõrval.
Mõni minut üheksa läbi.
Farrah astus elutoast välja ja jäi hetkeks trepi ees seisma.
Riided. Kus need on?
Ta kiirustas trepist üles ja otsis vannituba. Esimene uks, mille ta avas oli suure voodiga. Farrah taipas, et see võis olla Sebastiani vanemate tuba. Selles oli suur lai voodi ja toa sisustus, nagu ka ülejäänud majas, oli üsna luksuslik ja peen. Farrah avas järgmise ukse. See tuba oli üsna tühi. Esialgu arvas ta, et see ongi Sebastiani tuba, kuid siis taipas, et see on külaliste tuba. Järgmine uks, mille tüdruk avas, viis vannituppa. Kohe sisse astudes nägi Farrah oma sviitrit ja lühikesi pükse. Ta astus lähemale, et katsuda, kas need on kuivad. Õnneks olid.
Farrah lükkas vannitoa ukse koomale ja tõmbas siis Sebastiani sviitri üle pea. See tõi talle meelde eilse õhtupooliku, kui ta seisis pesuväel Sebastiani ees.
Farrah astus suure peegli ette, mis eemal dushikabiini kõrval oli ja vaatas end peeglist. Tema juuksed olid üsna kohevad ja äramagatud, kuid neil polnud suurt häda midagi.
Kannatas küll rahva sekka minna. "Üsna okei..," sosistas ta omaette.
Aga siiski...
Tänu taevale, et vähemalt pime oli. Ikkagi piinlik oleks olnud ju seista Sebastiani ees peaaegu poolpaljalt.
Farrah tõmbas oma sviitri selga ja püksid jalga. Ta hoidis Sebastiani sooja sviitrit enda käes ja pani selle nöörile. Hetk hiljem taipas ta, et võiks selle ju poisi tuppa viia. Ta väljus vannitoast ja tõmbas ukse vaikselt kinni. Seejärel vaatas ta mõtlikut kahte ust- kumb neist on Sebastiani oma?
Ta otsustas proovida õnne uksega, mis jäi vannitoaukse kõrvale. Ta avas selle ja oli justkui muinasjutumaal. Tuba oli roosades toonides ja paraja suurusega. Farrah vaatas imetlusega riiulitel seisvaid mänguasju. Ta võttis riiulist ühe tumedate juustega nuku, kellel oli seljas kena kollane kleit. Ta silus aeglaselt nuku karedaid juukseid ning vaatas voodit, mis oli arvatavasti ka pisikese Maybelle'i jaoks liiga suur.
Oli sulaselge, et Maybelle oli selles majas printsess. Kahju, et ta Sebastiani väikest õde ei näinud.
Farrah naeratas ja pani nuku endisele kohale riiulis tagasi. Ta astus toast välja ja kõndis koridori lõpus asuva ukse poole.
Ettevaatlikult vajutas Farrah ukselingi alla ning astus tuppa, mis oli täidetud tõusva päikese kiirtega.
Sebastiani voodil keskel olid mõned Maybelle'i mänguasjad, mis olid selgelt sinna unustatud.
Farrah muigas.
See oli armas.
Ta vaatas toa seinu, kus olid erinevad postrid ja astus edasi.
Sebastiani tuba oli mõnus. Tuba oli korras, mis Farrahile väga meeldis. Ta jalutas akna poole ja nägi siis läikivat jalgpalli. Ta müksas seda kergelt jalaga ning seejärel meenus talle Sebastiani sviiter.
Farrah pani selle voodile ja kõndis siis akna juurde tagasi, et nautida ilusat vaadet, mis siit avanes.
Möödusid sekundid... Möödusid minutid ja Farrah ahmis endasse endiselt ilu.
"Mida sa siin teed!?"
Tüdruk pöördus ehmunult ning tema näole ilmus süüdlaslik ilme. Farrahi keha läbistasid värinad ja ta vaatas Sebastiani, kes ukselävel seisis, näol ilme, millest oli võimatu midagi välja lugeda.
"Ma tõin... sviitri ära... ja... vaatasin õue. Sul on kena tuba..," lausus Farrah end kokku võttes. Ta lõi pilgu maha. Sebastian vaatas Farrahit ja muigas. Ta lähenes tüdrukule mõned sammud ja jäi seisma.
"Tore, et meeldib."
Farrah tõstis pilgu ja kortsutas hetkeks laupa: "Sa polegi vihane, et ma..?"
"Ei. Mul pole saladusi. Noh, eriti..." poiss muigas kavalalt.
Tüdruk ohkas kergendatult: "Väga hea."
Sebastian hakkas naerma: "Ära pabista. Kaua sa juba ärkvel oled olnud?"
"Mitte väga kaua. Kell on alles suht vähe... Ma peaks koju minema. Mulle tuli meelde, et keegi tuleb täna külla."
"Kes, kui küsida tohib?"
"Ee, sõber..," kogeles Farrah ja kiirustas toast välja.
"Sõber või sõbranna?" uuris Sebastian valjemalt ja järgnes Farrahile.
"Sel pole ju vahet?" üritas tüdruk teemat vahetada.
"Mingil määral on."
Farrah hammustas kimbatusest huulde: "Sõbranna, kes siis veel?"
Sebastian noogutas: "Mõistetav. Linnast?"
"San Fransiscost, seega jah. Elas kõrvalmajas..."
"Olgu," venitas Sebastian. Ta saatis tüdruku esikusse ning keeras välisukse lukust lahti, et õue vaadata. Poisi ninna tungis värske õhk. Maa oli juba üsna kuiv ja tuul oli vaibunud.
Farrah tõmbas jalanõud jalga ja võttis oma koti. Ta vaatas üllatunult Sebastiani, kes nagist halli kilejope võttis ning selle talle ulatas. Farrah tänas ja tõmbas selle endale selga. Seejärel võttis Sebastian nagist veel ühe jope.
"Õues on üsna jahe veel," seletas ta.
Farrah noogutas: "Oota, aga kas vool on tagasi?"
Sebastian vajutas esiku tule korraks põlema: "Tundub nii."
"Olgu. Ma pean nüüd lippama..," lausus Farrah ja astus uksest välja terassile.
"Hei, mida sa kiirustad?"
Farrah pöördus: "Mida..?"
"Ma saadaks sind."
"Aa," pomises Farrah ja vaatas kuidas Sebastian välisukse lukku keeras ja võtme taskusse pistis.Ta neelatas.
Nad kõndisid vaikides tee äärde ja keerasid seejärel vasakule.
Sebastian üritas aega sisustada naljadega, kuid kui ta nägi, et need Farrahile ei mõjunud jäi hoopis vait. Nad kõndisid veel mõni minut, kuni Farrah kitsa kruusatee ees seisma jäi. Tee mõlemas ääres kasvasid suured võimsad vahtrad.
"Kohal või?" imestas Sebastian ja vaatas ringi.
Farrah osutas teeraja poole, mille teises otsas vähemalt pooleteise kilomeetri kaugusel paistsid majad.
Sebastian vaatas Farrahit üllatunult: "Seal sa..?"
"Seal," kinnitas tüdruk ja noogutas. "See pruuni katusega maja... Nüüd sa siis tead, kus ma elan." Seda öelnud, võttis ta halli tuulejope seljast ja andis selle poisile tagasi: "Suur aitäh."
Farrah astus kiiruga Sebastianist eemale: "Tsau!"
Sebastian vaatas Farrahit, kes kaugenes temast sammhaaval. Ta köhatas ja avas suu: "Farrah!"
Tüdruk jäi seisma ja pöördus.
"Nägemiseni!" hüüdis Sebastian ja viipas talle käega.
Farrahi näole ilmus muje. Ta viipas poisile vastu ja jätkas kõndimist. Nüüd juba rahulikumalt.
Sebastian saatis Farrahit pilguga ning pöördus siis, et koju tagasi minna.
Vähemalt ta teadis nüüd kus tüdruk elab...

kirjeldav osa , kus kahjuks midagi ei juhtunud
uut

See meenutab mulle üht mu sõpra.. Tema ühel sõbrannal oli ka sitapeast kutt ja siis noh.. Natuke kakluseid ja voila. Nad on teist aastat koos nüüd.

uut tahaks.. Sisukat. Oli jap kirjeldav.

Väga tore, kirjuta edasi!
*kustutas ära terve pika jutu, mis ütles kokkuvõttes täpselt seda sama*

bbrit . : tegelikult midagi juhtus küll... Hah Aga see on vist mulle endale arusaadav...

Kärolyn: Ikka saab Siis kui ma uue osa valmis nikerdan... Pole praegu rohkem.

Karolin: Ohv koorsh, et kirjutan :)

EITC: Ma tegin meelega, et Farrah teda just EI kallistaks :)
Alguses oli mul põsemusi mõte aga siis jäi see ära.

Asja tegema, hahaa
Ikka saab uut

Ma mõni minut tagasi kirjutasin natsa :) Mõtlesin ühe sinisilmse tegelase välja Aga osa on veel poolik.

Ma arvan, et sa saad seda alles pühapäev lugeda. kirjutamine venib. ma pean end kokku võtma, sest see millest ma hetkel kirjutan nõuab natsa rohkem ...eee... keskendumist

Aga ma arvan... Pigem loodan, et see osa tuleb nunnu välja.