et siis, kuna ma ei võitnud, õvin ju viimase peatüki ka avaldada
enjoy!
23. peatükkEi kellegi üllatuseks valisid mu toetajagrupi liikmed mind mu teekonnal saata.
„Me korraldame Phil’ile matused, veel täna,“ sõnasin otsustavalt veidi teisest teemast ning läksin saali. Vaatasin veel pisarsilmil oma surnud kaaslast ning tassisin ta tema tuppa, mis õnneks tühi oli. Kapist otsisin puhtad riided, täpsemini siis triiksärgi ja pintsaku, mille talle pärast keha puhastamist ja kontrollimist, et haav kindlalt suletud on selga panin. Mõned nuuksed siiski tekitasid müra muidu hääletus toas. Võtsin kallima taaskord sülle ja kõndisin saali. Teadsin, et seal on mõnigi tuttav, kellelt järgnevast infot küsida. Minu õnneks oli vastavaks vampiiriks Angelica.
„Saad hakkama?“ pöördus ta kurva näoga minu poole.
„Saan. Kas vampiiride jaoks on eraldi surnuaed ka, või me matame ta lihtsalt metsa?“
„Mööda Oru põhja vasakule kõndides jõuad metsa. Sinna meid enamasti maetakse. Teised on juba seal ettevalmistusi tegemas.“ Noogutasin tänulikult ning hakkasin minema, teades, et Ang mul veidi eemal seljataga järel käib. Treppidest alla, uksest välja, Oru põhja, sealt vasemale, otse edasi. Kui kaljusein ära lõppes, tuligi nähtavale juba rohelisem pinnas oma kõrgete puudega. Nägu karm kõndisin ma edasi, kuni nägin mõnda kuju. Tähelepanu nendele pöörates nägin, et nendeks olid Tristan, Matthew, Mirabelle, Leofrick Charlie, Stewart, Christina ning Rowan. Olin üllatunud, et isegi Charlie raatsis aega raisata sinnatulekuks. Mu pilk kohtus kõigi teiste omadega ning ilmed olid neil nagu minulgi kurvad ja tõsised. Jõudsin peatumispaigani ja nägin maas äsjakaevatud auku, mille kõrval mullahunnik laius. Keegi ei lausunud midagi, vaikimisega oma kaastunnet avaldades. Taaskord tõmbusid mu silmad märjaks, kui ma maha põlvitasin ja Phil’i surnukeha aeglaselt ja ettevaatlikult hauda asetasin.
„Kuigi ma teadsin Phil Buron’it vähest aega, tundus see rohkem terve igavikuna. Tema jäägitu isetus ja hoolimine teistest paistsid esimesel silmapilgul välja. Ta kiirgus positiivsusest. Ta ei lasknud kunagi vihal, kadedusel või muul negatiivsel emotsioonil oma härrasmehelikkusest ning viisakusest väitu saada. Ma armastan, sind, Phil Buron, ja jään seda igavesti tegema, kuid ma ei andesta sulle seda, et astusid minu pärast kuuli ette, mu siia nõnda masendavasse olukorda jättes,“ ütlesin kõik oma südamest välja ning lasin taas pisaratel valla. Pöördusin esimese inimese poole, kes mu kõrval oli, ning selleks osutus Rowan. Nutsin ta õlal mõned minutid, samal ajal tundes ja teades, et ta ei tea, mida täpsemalt teha. Kui suur on võimalus, et tal ennegi teismeliseas tütarlaps „lapseks“ olnud on? Peatselt aga sai vedelik otsa ning vaatasin taas hauda, nüüd aga vaikselt ainult nuuksudes. Tänasin hääletult meest ja vaatasin nüüd teistele otsa, kas ka nemad midagi ütlevad.
„Selle lühikese aja vältel tõestasid sa meile oma ustavust liigikaaslaste, mittetolerantsust mõrvarite ning armastust Morelya vastu. Jääme sind igatsema,“ otsustas Matt ka sõnakese sekka lausuda. Napisõnaliselt kommenteerisid ka teised armsama lahkumist, avaldasid mulle kaastunnet ning seejärel kaevati talle muld peale, siluti enamvähem tasapinnaliseks maapind ja hakati pärast vaikushetke Oru poole sammuma.
„
Kas laos nööri on?“ küsisin vaikselt, kuid kõigile kuuldavalt, kuna kusagilt ei kostnud mingit müra.
„Kindlasti on,“ vastas Stewart veidi kahtlustaval toonil. Noogutasin ning teekond lõppes samasuguses käratuses. Sisenenud, läksin ma otsejoones suurde laoruumi. Tuuseldasin veidi ringi, kuid väljusin haamri, peitli ja nööriga. Hoolimata oma uhkeist rõivaist, läksin treppe mööda viimasele korrusele, sealt maapinnale Oru kohale ning teisele poole lõhet. Pind oli ebaühtlane, seega sain ilusti nööri ühe muhu alumise ääre taha panna, kartmata, et see üles ja ära libiseda võiks. Ühe otsa sidusin endale vöö külge, teise võtsin kätte nagu ka haamri ja peitli. Läksin ääre juurde ning kallutasin end vaikselt üle ääre. Tasapisi andsin nöörile järele ja liikusin selle võrra allapoole. Lasin pilgul ringi käia, otsides Buron’i nime. Nägin seda veidi vasakul ning oma kümme meetrit allpool. Laskusin ning ronisin selle suunas. Kohale jõudnud, sidusin nööri teise otsa aasa külge oma vöö peal ning võtsin haamri paremasse, peitli vasakusse kätte. Jalgadega end kindlalt kohal hoides alustasin tööga.
Oma viieteistkümne minuti möödudes ilutseski Oru seinal uhkes gooti stiilis nimi „Phil Buron“, otse ta vampiiristunud vaarisa Philippe Buron’i all.
Taas oma toas. Teadsin, et väljas on keskpäev, kuid ma olen lihtsalt tuimalt terve selle aja pärast matuseid oma voodisse tulles lage passinud. Seest oli nii tühi. Süda ängistatud, kildudeks purunemas. Oleksin tahtnud ka ise mehe kõrvale hauda heita ja temaga koos siis ilmast lahkuda, kuid ei saanud oma kaasliigilisi reeta, Phil poleks seda tahtnud. Ta uskus minusse, et ma saan hakkama ning peatselt polnud vaja enam inimmõrvade pärast muretseda. Kõik, mis ma edasi tegema pidin, oli nüüd Phil’i nimel, ainult tema.
Koputus uksel. Märkasin, et olin tukkuma jäänud, lõpuks.
„Sisse,“ vastasin vaikselt, teades, et kui vampiir tahtis tulla, siis ta ka kutset kuulis. Sisenejaks oli Leofrick, kes mulle kaastundliku pilgu jälle heitis.
„Sul on vaja midagi teada saada,“ sõnas ta vaikselt ning vaatas mind nüüd täie tõsidusega. Ootasin, et ta jätkaks. Pärast üürikest mõttepausi ning aeglast liikumist mu poole ta seda ka tegi.
„
Tohib?“ küsis ta istekoha kohta mu kõrval taas seina äärde nihutatud voodil. Noogutasin ja ta maanduski seal, jäädes mulle otse silma vaatama, teadmata, kuidas mulle midagi ütelda.
„Ma pole sinuga päris aus olnud ning asja täpsemaks selgitamiseks pean ma su hüpnotiseerima.“
„Kui see aitab, siis tee seda.“ Ta tõusis taaskord püsti ning jäi mu ette seisma, võttis õrnalt ühe käega mu lõuast kinni, silmsidet aina tugevdades.
„Maga!“ hüüdis ta äkitselt ning mu keha vajus tuimalt pikali.
„Nõndaks. See on üks hüpnoosi liike. Ajule äkkkäsku andes ta vastavalt talitabki. Ma tegin seda sinuga enne piinamisülesannet ning pärast seda. Lisaks ka Tristan. Kui ma enne muutsin su mäletamist ja teadmist, siis nüüd vabastan su alateadvusest kogu peidetud info. Sa mäletad ja tead kõike, mis juhtus ning mida ma sinuga teinud olen. Kui ma ütlen „null“, siis sa ärkad ülesse. Kolm, kaks, üks, null.“ Silmad avanesid ja ma jõllitasin taaskord lage. Tahtsin kohe süüdistama hakata, kuid pidin enne mõtlema hakkama, algusest peale. Nate oli olnud mees, keda ma siiski kohtasin ja seda mitte kohe alguses, teisel päeval. Ta oli mulle meeldinud ja mina nähtavasti talle. Seejärel kohtasin Phil’i, kes mulle isegi nõnda atraktiivne ei tundunud. Ta oli lihtsalt alati mulle toeks ja aitas, tegi isegi söögi välja. Nate avaldas mulle enamasti oma välimusega muljet. Kaine pilguga asjale vaadates sain aru, et ta teeskles. Kõik oli tegelikult puhas vale. Sepitses pidevalt midagi mu selja taga, aga kohtudes tegi mesimagusa näo pähe, et mulle meelejärgi olla. Mulle tundus, et silmaklapid oleksid justkui peast võetud, kuna ma mõistsin kogu juhtunut. Leo rääkis mulle esimesel hüpnoosil, et ma ei kohkuks millegi ees tagasi, kui vangi piinama pean. Ütles, et mu kreatiivsus mängu tuleks ning ma ohvrit ära ei tapaks. Lihtsalt mõjutaksin teda, jättes rääkimiseks vajalikud kohad terveks. Ülejäänud brutaalsus tuli juba minust enesest. Ma ei suutnud uskuda, mida ma vaese mehega teinud olin. Kuid seejärel meenutasin Phil’i sõnu: kättemaks kõigi tema tapetute ja nende perede eest. See lohutas mind veidi, kuid mitte väga märkimisväärselt. Samuti asendas ta Nate’i mu mälus Phil’iga, natukene ajalugu ümber kirjutades. Ta tegi seda minu heaolu pärast, kuna Nathaniel tundus kõigile kahtlane ning teda ei saanuks usaldada. Jumal tänatud, ma arvan, et selleta oleksin ma kindlasti surnud. Mis tegelikult ei tundunudki nii halb mõte enam.
Igatahes ma jätkasin peas aruteluga. Teine hüpnotiseerimine. Leo muutis mu äsja toimepandud piinamistest mälestusi. Ausalt, ma ei mõelnud sellele vahepeal isegi, aga ma olin kindel, et kõige hullem asi, mis ma ohvriga teinud olin, oli talle nuga jalga löönud. Siis tulid tasapisi ette pildid ta tuimadest jäsemetest, veritsevatest sõrmedest, maaslebavast jalast ja palju muud. Süda läks pahaks. Tristan rääkis, kuidas ma end varjama peaksin. Mida rääkima, kuidas toimima. Ei midagi hullu, kõigest näpunäited. Hüpnoosiga säästis ta lihtsalt aega ning mu liigset mõtlemist, millega suurematesse pahandustesse sattuda võinuks.
Ma tapsin Nathaniel’i, oma „esimese armastuse“. Mu tõeline armastus, Phil, ohverdas oma elu mu eest. Tundsin end hävingu põhjustajana. Kuid veel rohkem häbenesin ma oma idiootsust. Kuidas ma võisin Nate’iga üldse koos olla, kui Phil’isugune härrasmees mulle igal pool toeks oli. Alles siis sain ma aru, mida tõeliselt tundsin, kuna ei allunud enam kellegi käsule.
„Aitäh,“ pidin siis ütlema, et ta proovis mind aidata, seda koos või ilma mu vaba tahteta.
„Ära mind nüüd tänama küll hakka,“ vastas ta täie tõsidusega, end kogu juhtunus osalise süüdlasena tundes. Vaikisin veel mõned hetked, asju peas täiesti selgeks klaarides.
„Kell üksteist stardime,“ sõnasin otsusekindlalt oma eesmärki meelde tuletades.
„Üle kolme tunni aega, olgu. Edastan teistelegi info,“ noogutas ta nõustuvalt ja lahkus ruumist. Pidin veel kogu infot seedima ja jäin voodisse vähemalt pooleks tunniks. Lõpuks tõusin püsti ja panin riided, mis Phil’ile enim meeldisid selga, mantli taskutesse kõige vajalikumad asjad mahutades. Samal ajal leidsin põuetaskust ta plasku, mille mulle pikale teekonnale kaasa oli andnud. Seda nähes hakkasin taaskord nutma. Ta oli mu jaoks nii hea ning ma ei osanud seda isegi väärtustada. Vajusin selga seinale toetades allapoole, pea põlvede peale toetatud kätesse peites.
Taas end veidi tühjemaks nutnud, väljusin toast. Kell mu käel väitis, et oma kaks tundi oli minekuni aega. Veetsin selle Phil’i toas, seal ta lähedust tundes. Kogusin ta asjad kokku, pakkisin kotti riided, vaatasin muud nännid läbi, mis ta kaasa oli võtnud. Leidsin sealt ta päeviku, mille olemasolust mul õrna aimugi polnud. Avasin selle lõpupoolt ning lugesin.
Morelya, mu unistuste naine, sooritas eile kolmanda ülesande. Ta ronis Oru seinast üles, lõpetades selle väga valusalt. Täielikus energia- ja verepuuduses vaeveldes pidime ta unest üles äratama, kuna muidu olnuks lõpp kiire tulema. Hoidsin tal päev läbi silma peal, kuid ei suutnud ka seda ülesannet korralikult täita, ikka tukkusin. Õnneks lõppes asi positiivselt, ta elas väsimuse siiski üle.
[...] Ma ju proovin end talle avada ning ta isegi vastab samaga, aga ei näe minus siiski midagi enamat kui sõpra, millest mul lihtsalt kahju on. Sellest hoolimata kavatsen talle alati toeks olla, saagu, mis saab.
[…] Ta on lihtsalt nii tark! Ma langen aina sügavamale ning ei suuda sealt üksinda välja tulla, ma vajan teda. Pluss, ma arvan, et talle meeldivad mu pid¾aamapüksid.
Ta tuli mu juurde diivanitele, suudles mind ja käitus nagu me juba ammu nii lähedased oleksime olnud. No muidugi ei olnud mul otseselt selle vastu midagi, aga see ei olnud minu Morelya, seega pöördusin mehe poole, keda ta vahepeal näinud oli: Leo. Muidu väga sõbralik ja tore tuttav, aga läks minu meelest veidi üle piiride. Ta selgitas, et järgmise päeva ülesande täitmiseks oli Mor’i hüpnotiseerinud, aga samas ta möödunut veidi teisiti mäletama pannud. Ta selgitas oma arusaama Nathaniel’ist, Morelya poisssõbrast ning ma mõistsin teda, seega otsustasin kaasa mängida ning ma pean tõdema, et nautisin seda…Pisarad niisutasid taas mu silmi, kuid pigem õnnest, et olin midagi tema õnnelikuks saamise nimel teinud. Mahutasin ka selle märkmiku oma päeviku kõrvale ja lahkusin Orust. Olles maa peal jäin seal teisi ootama. Kasutasin juhust, et emale helistada. Aku hakkas üsna tühjaks taaskord saama, seega tegin kiiresti.
„Morelya, oled see sina?“
„Jah, ema.“
„Ma kuulsin, et sa olid koolis käinud.“
„Käisin ja ma pean sulle suurepäraseid uudiseid edastama! Mulle tehti suurepärane pakkumine, millest ma lihtsalt ei suutnud ära ütelda. Ameerikasse, tasuta kool ning elamine. Ma saan arheoloogiks!“ proovisin võimalikult lühidalt ning positiivselt uudiseid edastada.
„Ameerikasse? See on ju… teisel pool ookeani,“ vastas ema vaikselt, mõistmatult ja kurvalt.
„Jah, aga sa ju mõistad. Ainulaadne võimalus, pluss tasuta!“ leidsin omale vabandusi.
„Ma ei tea, see tundub kahtlane.“
„Palun, usalda mind. Sa ju ise soovisid, et ma elus midagi korralikku saavutaksin. See on minu võimalus.“ Tekkis pikk vaikusmoment, mida kumbki murda ei julgenud.
„
Oled sa kindel?“
„Jah, ema, olen.“ Ta ohkas valjult ning allaandvalt.
„Olgu peale, kui sa tõesti seda tahad, meid maha jätta ja eemale kolida. Ma ei hakka sind vägisi kodus hoidma, kui hing mujale ihkab minna.“
„Ma teadsin, et sa saad must aru. Mul on sinuga nii vedanud! Tea, kui kallid te kõik mulle olete. Kirjutan ja helistan pidevalt koju!“ lubasin.
„Sa… sa ei tule koju? Kus sa üldse praegu oled?“
„Endiselt sõbra juures, kellest ma rääkisin. Aga auto tuleb mulle homme järele, mul on kõik asjad ka juba siin, seega muret ei ole. Vaheaegadel tulen ikka koju.“ Sellele järgnes pikk loeng ning halamine, kui kahju tal oma vanemat tütart nii minema on lasta, isegi enne temaga hüvasti jätmata! Lohutasin teda ja leidsin endale pidevalt uusi vabandusi, millega ta lõpuks nõustuma pidi. Jõudsin veel head-aega ütelda, kui aku täiesti tühjaks sai. Peatselt nägin kaaslasi minuga ühinemas ning kella vaadates mõistsin, miks.
„Te teate, kuhu me minema peame?“ küsisin neilt oma tõsise ilmega, mis mind edaspidigi pidevalt saatis.
„Teame,“ vastas Leo nende kõigi eest ning rohkemat ütlemata me teele asusimegi, FMV’ga arveid klaarima.
Me liikusime läbi metsa, peatusime ühes väikeses nõos, kus teised peale minu magada said ning jätkasime varaõhtul oma teekonda. Sihtmärgiks osutus üks vana kindlus, mis väljast nii tühi ja hüljatud näis. Tellistest laotud nelinurkne, mõned tornidki veel püsti. Liikusime kindlal sammul selle peasissekäigu juurde, milleks osutus kandiline ava ühes küljes. Sinna jõudnud, nägime seina taha kummalgi pool ühte valvurit.
„Kes te olete?“ küsisid nad nõudlikult, meid oma ähvardavate silmadega piieldes.
„VSA’st, tulime FMV’ga rääkima,“ vastasin mina kui nende juht.
„Lõpuks ometi. Minge otse edasi, suurtest ustest sisse,“ juhendas toosama mees meid edasi. Noogutasin ning talitasime nõnda nagu kästud. Mina ees, teised järel, sammusime mööda koridori otse edasi, kuni kõrged puust uksed meid tervitasid. Lükkasin jõuga need lahti ning me ees laius tohutu kokkusurutud rahvamass, kes kõik meid jõllitasid. Koht tundus olevat justkui kindluse keskpaik, kust erinevatesse kohtadesse sai. Seda järeldasin koridoridest ja treppidest, mis üsna tihti ruumis ringi vaadates silma hakkasid. Ühel trepil seisid kaks vampiiri, kes arvatavasti kõnet just pidanud olid.
„Palun, astuge edasi, me oleme teie külaskäiku juba kaua oodanud,“ kõlas ühe mehe selge hääl platsi teisest otsast. Rahvamassis hakkas väike tee moodustuma, mis meid sirgjooneliselt nii-öelda lava poole lasi. Kõndisime hanereas sealt läbi, tundes, kuidas käik meie selja taga sulgub. Läksime kahe mehe kõrvale trepile seisma ning nende pilkude järgi saime aru, et antud on võimalus rääkida.
„Tervitus, kaasliigilised,“ alustasin.
„Me oleme tulnud Vampiiride Salajasest Assotsiatsioonist, et teiega arveid klaarida. Meie põhimõtete ega etiketireeglite aluselt pole lubatud ohvrit, kellest toitute, tappa. Te olete seda eiranud. Nüüd pakun teile võimalust peidust väljatulemiseks. Ma kutsun teid kahevõistlusele. Valige enda seast üks, kes tuleb minuga rinda pistma kolmel erineval vastupidavustestil, mille aluseks on veri, millest toitume. Kui teie võidate, ei takista ega halvusta me teie harjumusi. Kui meie võidame, peate te igaveseks inimeste tapmise või nendelt kriitilise piirini vere joomise jätma. Mida te ütlete?“ Kuulsin teeseldud naeru enda kõrvalt.
„See on küll väga ahvatlev pakkumine, kuid milleks? Me saame praegu väga hästi hakkama just nõnda nagu varemgi. Teie plaan ei lähe läbi. Me jääme alati vabadeks, seda teie toetusega või mitte.“ Sellist vastust ma oodanud ei olnud. Kadusin hetkega lavalt ning peatusin metsas kindluse ümber. Peatselt tulid ka teised mulle järele.
„Jätke mind! Ma tean mida ja kuidas teha. Te usaldasite mulle ühe ülesande ning selle täitmisel ma ei vea teid alt. Kui protsess on lõpule viidud, annan ka teile teada. Nüüd aga mine ja elage oma elu!“ proovisin mitte liiga dramaatiliselt kõlada, aga asja oma täies hiilguses neile edastada. Pärast väikest sõnavahetust ning edusoovimist nad läksidki, arvatavasti Orgu, jättes mu üksinda oma ängistatud südame ja hingega metsa seisma.
Olles ajamulli sisenenud, läksin ühest aknast teisel pool kindlust sisse. Kedagi ei paistnud ning lootsin oma kiiruse ja vaiksusega ka tähelepanu endale mitte tõmmata. Kuna see nende peakontor oli, pidi ju ka kellelgi tähtsal isikul oma ruum või koht olema, kus ta ühingu dokumente hoiab. Ma vähemalt lootsin, et on. Kuuldes „saalist“ endiselt häält rääkimas, teadsin, et nii kaua ei tohiks mind midagi ohustada, kuni see lõppenud ei ole. Vaatasin ringi, otsisin, käisin erinevates ruumides, kuid eimidagi. Lõpuks suundusin allakorrusele, kus samamoodi toimisin.
„Leidsin!“ sosistasin endamisi, kui ühes konkus paberimajandust silmasin. Hakkasin kiiresti lehtedes sobrama, ainult ühte dokumenti otsides. Riiulid, sahtlid, kapid ning lauapealne. Muidugi oli see viimases. Panin paberid põue ning tegin nii kiiresti minekut, kui sain. Peatusin seekord veidi kaugemal metsas. Murdsin kirjad kokku ja toppisin taskusse. Mida ja kuidas ma järgmisena tegin jätan parem lugejate heaolu nimel avaldamata. Mainin vaid nii palju, et see hõlmas endas palju magamata päevi. Isetehtud lõhkekeha. Mul polnud aimugi, mida nad seal kindluses nii kaua tegid, aga nii palju, kui ma aega selle ümbruses veetsin, ei lahkunud sealt kedagi. Arvasin, et võib-olla olid nad kusagile keldrisse trobikonna inimesi peitnud ja vangistanud, et toitu jätkuks. Aga see selleks. Ma kaevasin tunnelilaadse tee kindluse alla, nii kaugele, kui sain. Asetasin pommi oma kohale ning kui olin kilomeetrite kaugusele läinud, kuulsin pauku. Mõne minuti pärast julgesin kohale lähemale minna. Laastatus. Kivihunnikud ümberringi, maapind lohkus, mõned puudki teistele otsa kukkunud, kuid nende najale siis siiski seisma jäänud. Ning ei mingit jälge ellujääjatest. Tõsine ilme mu näolt ei lahkunud kordagi. Üks asi tehtud, kuid pikem teekond veel ees.
Võtsin suuna lähimasse linna. Kasutades avalikke internetipunkte võtsin ma taskust alati varastatud dokumendid välja: nimekirja FMV liikmetest. Alustasin algusest ning otsisin vampiiride kohta infot. Küsitlesin inimesi, käisin endistes kodudes, lugesin ajalehti ja uudiseid ning ükshaaval kriipsutasin kõik nimed kolmeteistkümnelt A4 lehelt maha. Vahepeal oli ka pärleid hetki, näiteks, kui ma Juliaga kohtusin.
„Ma tulin sulle järele,“ ütlesin, kui ta parasjagu üht inimest tapmast tabasin.
„Sina!“ vaatas ta mulle veidi kartlike kuid ähvardavate silmadega otsa. Seekord laius mu näol õel muie ning pärast lühikest võitlust labas ta elutu keha maas. Ma ei andnud armu kellelegi, ei painanud mind ka süümepiinad. Kui ei saa nõuga, siis saab jõua. Olin andnud neil võimaluse loobumiseks või ausat teed pidi minemiseks, kuid sellega naersid nad mu välja. Nüüd oli minu kord naerda.
Möödusid aastad, nimekirjas nähtaval olevad nimed ei paistnud eriti silma end ümbritseva seitsme mahakriipsutatu seas. Perekond ning sõbrad olid mälestustes aina sügavamale ja kaugemale vajunud, seega suutsin nemad oma tööst eemal hoida. Teadsin, et nad võisid väga mures olla ning mu kadunuks kuulutada, ehk lõpuks isegi surnuks, kui nende otsingud tulemusi ei andnud. Muidugi oli mul selle pärast häbi, aga inimrahva heaolu nimel ma ju kõike seda tegingi! Kui asi poleks neid puudutanud, siis ma oleksin juba ammu kuhugi muretusse paika läinud ja muredega oma mõtteid mitte piinanud. Iga saja ohvri järel võtsin ma ühe päeva vabaks. Selle veetsin võimalusel Londonis, Hyde Park’is. Öösiti on seal viibimine riskantne nagu te teate, kuid iga järgneva korraga, kui ma sinna sattusin, oli turvalisuse ohustajaid aina vähem. Inglismaa tänavatel võiksid inimesed nüüd ka pimedas jalutada julgeda.
Kui ma vahepeal ühe poe ees peatusin, mille klaas mulle vastu peegeldas, ei tundnud ma end äragi. Olin täiesti veendunud, et mu kõrval seisab mingi teine naine. Möödunud aastatega oli mulle nii palju vanust näkku lisanud. Paar armi oli juurde tekkinud, silmad veidi rohkem auku vajunud, nägu kortsulisemaks näinud, kuid elukogemus oli see, mis mind esmalt ära kohutas. On olemas kolmekümneaastaseid, kes nii noored ja süütud välja näevad, aga nüüd, kus ma kuusteist välja nägin, oleksin justkui kogu elu juba näinud ning valmis hauda minema. Kuid ei, seda siiski mitte veel nii pea.
Keerasin tal pea kahekorra ning matsin surnukeha metsa. Tõmbasin viimase nime paberilt maha. Valmis. Kõik FMV liikmed olid surnud. Ma läksin ühte tätoveerimissalongi, istusin toolile maha ning vaatasin kunstnikule otsa.
„Isikut tõendav dokument on olemas?“ küsis too mult. Otsisin taskud läbi ning võtsin viimasest oma rahakoti välja. Näitasin oma ID-kaarti. Selle järgi olin ma juba 25aastane, aga nägin vähemalt viis aastat noorem välja. Ta vaatas hämmeldusega seda, ent pilt oli sama, kaart oli õige ning ta pidi mu soovi täitma. Pärast paari tundi ilutses mu õlavarrel üks punane süda, mille eest jooksis laineline lint läbi, peale kirjutatud Phil Buron. Kõik tema nimel. Ulatasin mehele raha ning kadusin sealt linnast.
„Kui mina suren, võtab keegi teine juhtimise edasi, kuid me ei peatu mitte kunagi“ kordusid Nathaniel’i sõnad mu peas. Nad ei peatu kunagi… kuid kui neid juurde ei teki, siis nad on ju ometi peatunud? Pidin sellesse uskuma ning vastavalt ka talitama. Minust sai öövalvur Inglismaal. Kuna Euroopast, kus 99% vampiiridest elasid, olid mõrvaritest liigikaaslased oma teenitud palga kätte saanud, võisin nendest 80%’l oma kodumaal silma peal hoida. Läksin tagasi Orgu, kus DCCXLVI Koosolek pidi peatselt algama. Ma lubasin teada anda, kui ma oma missiooniga lõpetan ning tol hetkel see sellises seisus oli. Ma ei peatunud paigal pikemalt, vaid läksin sinna, otsejoones Saali, kus Stewart oma kõnet pidas. Nähes mu ilmet ja suundumist lavale, andis ta mulle sõna.
„Vampiirid, kodanikud, sõbrad. Kümme aastat tagasi pandi minu õlule ülesanne FMV peatada, kõik inimsööja vampiiridega midagi ette võtta, nende tegevust pärssida. Tänase päeva seisuga ei näe te enam ühtki eelnimetatud ühingu liiget elusana. Kahtlen, et ka surnuna, kuna peitsin oma jäljed enda meelest oskuslikult. Minu ülesanne on täidetud, kuid kartke mitte, mu sõbrad. Ma hoolitsen ka edasise ees. Ei pea te enam selle pärast muretsema, et öine mets te lapsele ohtlik võib olla, et keegi tuleb ja murrab oma kaasliigilise maha. Ei. Kuniks te Inglismaal olete, ei juhtu teiega midagi. Te olete minu korravalvetsoonis. Ma tänan tähelepanu eest.“ Nende sõnade saatel ma ruumist ka lahkusin. Treppidest ülesse ja Orust välja. Peaaegu.
„Morelya!“ seisis Matt äkitselt mu ees.
„Jah?“
„Mis sinust saanud on?!“
„Inimeste ja vampiiride kaitsja reeturite eest.“
„Kas Phil oleks seda tahtnud?“
„Phil tahtis alati oma pere juurde naasta, kuid see ei olnud võimalik. Tema aga uskus sellesse. Ja miks ka mitte? Me ei ole ju nõnda ohtlikud. Korraliku re¾iimi peal ei ohustanuks me kedagi. Ta ei tahtnud noortele vampiiridele sellist tulevikku, rääkimata nende terve igaviku kestvast lapsepõlvest ilma oma vanemateta. Seda ta oleks tahtnud.“ Rääkisin nii kiiresti, et arvatavasti poleks ise ka aru saanud, mida ütlesin. Mõtlesin hetke ning vaikisin nagu Matt’ki.
„Anna andeks,“ sõnasin ohke järel.
„Ma teen seda ka sinu pärast. Sa olid minu vastu liiga hea, kui ma seda äragi ei olnud teeninud. Vastutasuks sulle hoian ma auväärt kodanike ohutusel silma peal. Kuid nüüdseks jää hüvasti, mu kallis õpetaja ja kaaslane nii raskeis kui lihtsais olukorris.“ Pöördusin taas minekule.
„Oota,“ peatas ta mu ning ma tardusin paigale. Aeglase sammuga tuli ta minu juurde ja vaatas mulle silma. Kartsin, et ta hüpnotiseerib mu nagu Leo’gi varem, aga, jumal tänatud, ta ei teinud seda.
„Hoia end.“ Naeratasin õrnalt üle pika aja.
„Nii ennast kui teisi,“ lubasin talle ja lahkusin kagu suunda.
Ma võisin oma öövalvuri ametit tõsiselt pidama hakata. Kui kusagil sündis või tehti uus vampiir, olin ma seal kohal. Ma jälgisin nende arengut ja suhtumist reeglitesse ning inimestesse. Kui keegi inimese toiduks tappis, surusin ta nurka ning hävitasin nii tema kui ka kaasosalise, muidugi ainult kellegi sellise eksisteerimisel. Minu peamiseks peatuspunktiks sai Hyde Park, kus ostetud tühja raamatut oma mälestuste kirjapanekuga täitma hakkasin.
Nädalake hiljem läksin Cambridge’i, oma kodulinna. Metsatukas seistes piilusin oma koduakendest sisse. Ema ja isa olid mõlemad palju vanemaks jäänud. Claudia’gi oli kodus. Õest oli vapustavalt kaunis naine sirgunud. Vaatasin neid õndsa näoga, kuna nad nii õnnelikud koos välja nägid. Oh, kuidas ma oleks tahtnud nendega ühineda, neid kõiki emmata ja öelda, et minuga on kõik korras. Aga ma ei saanud. Liiga pikk vahe oli jäänud viimase kontakteerumiseni. Ma olin nende jaoks surnud. Majas hakkas asi rahulikuks jääma, kuna kõik magama heitsid. Puhkasin ka mina natukene kodu lähedal metsas. Oleksin seda veidi pikemalt teha saanud, kui kohutav lärm mind üles poleks ajanud. Liikusin selle allika suunda ning algselt tundus, et see mu pere majast tulebki, kuid ma eksisin. Üle tänava, meie vastasmaja. Nelly kodu. Aeglaselt ning hääletult hiilisin sinna lähemale. Nägin hoovis rodu toole ning pulmakaart nende ees. Rahvas käis igal pool ringi, kuni lõpuks omale istekohad leidsid. Märkasin Nelly vanemaid, eriti uhkelt riides. Peatselt rahunes kõik maha. Vaikus, kuni pulmamarss mängima hakkas. Majast astus välja mu parim sõbranna ülimalt kaunis valges kleidis. Alles siis vaatasin pinkide ette, kus peigmeest nägin. Johnny! hüüdsin mõtteis ning tõsiselt pika aja järel naeratasin ma laialt ning seda südamest. Ma poleks iialgi osanud arvata, et nii sobival hetkel koduseid vaatama tulen. Nad nägid nii suurepäraselt armsad koos välja, et tahtnuks neile kohe õnne soovima minna, kuigi Nel polnud veel oma avakõndigi lõpetanud.
Kuulasin ja vaatasin, tugevalt silmi koguaeg kissitades, pulmad lõpuni ja soovisin neile mõtteis kõike head. Positiivse tundega lahkusin linnast õhtuhämarikul oma lemmikpaika.
Siin ma nüüd lõpuks olen, taaskord Londonis. Istun Hyde Park’is pingi peal ja kirjutan viimast peatükki oma memuaare üles, mille tahaksin ka kunagi avaldada. Seda juba Phil’i mälestuse nimel, kuna kui inimesed ehk saavad teadlikuks meie olemasolust ja mitte nii mõrvalikest harjumustest, ei peaks me enam varjus elama. Saaksime koos, harmoonias olla ning noored vampiirid kenasti pere juures vanemaks kasvada. Kuid ma kardan, et ükski kirjastus seda teha ei kavatse. Kogu südamest ma siiski loodan vastupidist ja jään ootama võimalust koju naasta, kui ka nendeni see teos kunagi jõudma peaks. Praeguseks ma aga lõpetan ning naasen oma kohustuste juurde – Londoni tänavate ohutuna hoidmine.
Igavesti ustavalt teie,
Morelya Manthony.
Pealkiri: MMS 
9/2/2010, 20:57
