Hannah'i Elulugu.

Pole kunagi midagi sellist kogenud, niiet kõik puha väljamõeldis.. Kuid arvasin, et ehk kuulub see siia, Draama teema juurde. Vabandan ette ära kirjavigade pärast, neid võib siin olla hulgaliselt (: Ja kogu see värk võib vahepeal natuke ülepiiri minna. Aga jah, loodan et meeldib. Kriitika on samuti lubatud, ei keela üldse..

Pool aastat varem:

Olin klassi üks kõige lollim nohkar. Ma ainult tuupisin-tuupisin-tuupisin. Õhtuti passisin õpikute ees, kuigi mul oli olemas ka arvuti ja telekas. Lausa minu toas. Mul oli erinevalt mõnest teisest klassiõest-või vennast olemas kõik, mida hing kunagi ihaldanud oli. Aga ma ei tahtnud sel ajal oma elu rikkuda. Või jah, ma tahtsin kaugele jõuda - juristiks hakata.

Tihtipeale noriti mind lolliks nohkariks, tuupuriks, lihtsalt lolliks või pugejaks. Kurat! Kuidas ma sain pugeja olla, kui ma õppisin ja sain tänu sellele pidevalt viisi. Erinevalt oma teistest klassikaaslasest, kes spikkisid või lootsid, et tööd ei tule. õpetajad lihtsalt austasid mind, kuna olin pea-aegu kooli parim õpilane.

Meie klass oli kooli üks kõige hullemaid - enamus olid kriminaalselt karistatud. Nad mängisid, et on lahedad, kuigi tegelikult peitus nende 'lahedate' varjus üks pisike olevus, kes ei julgenud midagi teha.

Nende pealik, Lugupeetud Härra Olen-Lahe-Kutt, ehk siis tõlkes Oskar, oli lihtsalt mingi hale poiss, kes 'juhatas' vägesid. Ta oli oma alluvatest kõige vanem. Erinevalt meist, kes olid 13-14 aastased, oli tema 16. Ise ta kekkab, et mõelge, ta oleks praegu 9. klassi õpilane.

Tüdrukud jälgivad teda suiammuli, poisid on lihtsalt õnnega üle kaetud.

kui ma ükskord hõikasin, et näe, sa ju ei ole. Sa seisad ikka selles samas, 7. C klass pinkidel, läks ta vihaseks ja virutas mu silma siniseks.

Tänkjuu meen, ütleks ainult selle peale.

See silma lugu polnud veel kõige hullem. Mind on vähemalt kümnel korral pildituks sõna otseses mõttes tambitud. Aga no, aru ka ju saada.. Mõned lihtsalt on jooobud.. Ei muud.

Oleks tahtnud teada, mis nende tulevikuplaanid on. Unistavad nagunii hauakaevaja või prükkari ametitest.. Sest eriti paremat kriminaalkorras karistatutele ei anta.. Võinoh, keda huvitab, mis neist edasi saab. Mind igaljuhul ei huvitanud nende asjad üldse..

Ütleks ausalt ära, et nad olid lihtsalt kadedad. Nad ohkasid ja vaatasid silmanurgast, kui õpetaja tuli minu poole viielise tööga. Samas, kui nemad said heal juhul kolme kätte.

Tore ju, kolmede ja kriminaalkorras karistatuna teha karjääri.

Aga ausõna, sel ajal ei huvitanud mind, mis neist tulevikus saab.

Ühel päeval, võinoh, õhtul, misvahet sel on, sest ma käisin raamatukogus mingit raamatut lugemas, et üht kirjandit valmis kirjutada, sain teada julma uudise.

Ema seisis uksel, tõsine nägu peas. Isa tuli peagi sinna, pani käe ema õlale ning koos nad mind siis vahtisid. Kui küsisin, et mis siis on, sain vastuseks, et neil on tõsine jutt.

Õde ja vend, esimene 5 aastane ning teine kaheksane, kupatati õue.

Lõpuks, peale umbes kümneminutilist ootamist sain teada, et olen lapsendatud. Erinevalt oma õest ja vennast, kes olid sündinud sellesse perre ise.

Ma ei osanud kuidagi muidugi reageerida. Alguses naersin, seejärel hakkasin nutma. Ema tuli lohutama, et ma võin seal ju edasi elada jne, aga see polnud enam see kodu, vaid hoopis teine. Vähemalt oli see tore, et nad olid söendanud seda nii 'vara' teha. Ma teadsin, et osad saavad alles kekskooli alguseks teada.

Mõnes mõttes olin ma löödud. Kuid samas - mul oli olemas kodu, mul oli oma EMA ja oma ISA ja mul oli olemas kõik, mida ühe tüdrukutirtsu hing tahtis.

Seejärel hakkas aga märgatav allalangustee. Mu tööd ei olnud enam viielised, vaid healjuhul suutsin välja venitada 4-. Kõik tänu sellele, et õpetajad said aru, et mul on kodus halvad ajad. Mõnes mõttes ju olidki, aga eks ma olin ise ka kõiges selles jamas süüdi. Ma ei viitsinud enam niipalju pingitada ning siis võisin juristide ametist vaid und näha.

Kuid pidudel ma käima ei hakanud, kuigi suhtlema hakkasin klassitüdrukutega rohkem. Mul olid ju kenad riided ja kenad ehted ja kena koolikott ja kenad küüned ja kena soeng jne. Ega nad lollid polnud. Nad said aru, et siin oli tegemist rahaga.

Ema ja isa ei reageerinud mu hinnetele kuidagi. Nende arust oleks mul võinud ainult kahed ka olla. Nad ei hoolinud minust enam niipalju, kui varem.

Igal õhtul istusid nad köögis, laua taga ja arutasid midagi. Minust. Ma ei saanud aru, millest nad rääkisid, aga tihti kõlas seal minu nimi.

Nad ei rääkinud minuga enam. Käisid mööda, kui olematust inimesest. See tegi veelgi rohkem haiget. Jah, ega ma ei olnud rauast südamega või südametu, kellele ei tee miski haiget.

Tegelikult ma alguses ei reageerinud sellele kuidagi. Lootsin, et ehk lõpetavad ära. Mõne nädala pärast olin ma ise pea-aegu samasugune. Rääkisin siis, kui häda käes ning vastus tuli siis lühidalt.

Kuna olin harjunud, et mind tõrjutakse, siis ei teinud pikka aega vanematest väljagi.

Ühel hetkel sain aru, et mu pangakaardile ei tule enam niipalju raha, kui varem.

Kui küsisin siis lõpks, et miks nad nii mulle teevad, hakkas ema, võikesiganes ta enam polnud, et nad ei saa. Et mu pärisisa suri ja neil polnud mulle kuskilt raha anda. Et nad näpistasid raha oma rahakotist jne.

Lõpuks sain ma teada, et ma võin pärandusele järgi minna. Kui arvate, et see oli 10.-, siis eksite.. Summa kokkuvõttes ületas miljoni piiri. Niiet nüüd polnud vaja kellegi rahakotist midagi näpistada.

Järgmised kolm kuud olid muidugi paras piin. Mu 'ema' ja 'isa' solvusid, et ma ei maksnud nende hoolitsuse eest. NO KURAT! Mida nad siis lapsendasid? Et laps terve elu neile mingeid kasvatamismakse maksaksid? Unistagu edasi!

Nad solvusid nii hullult, et sõitsid neljaks nädalaks kariibimerele, koos oma pisikestega. Jahh, neli, saate aru, NELI nädalat oli neist puhkust.

Esimesed paar päeva ei osanud olla või midagi teha. Passisin niisama tühja. kuna aga olin hakanud suhtlema nonde oma klassi plikadega, otsustasin, et kutsun tüübid enda poole. Sain aru, et nood pole midagi nii haledad vennikesed. Kes olid varastanud kokku 100 000 krooni väärtuses kaupa, kes olid lasknud endale tatokad teha, kes olid niisama 'lahedad'. Enamustel olid nabas ja keeles auk, mida kaunistasid igal päeval uus ehe.



Sain alles siis aru, kui 'lahedad' nood tjüüdid olid. neist sai suht minu iidolid. Ma käisin, nagu nemad. Ma naerisin, nagu nemad ja ma isegi sõin, nagu nemad.

Ja kuna nad erilist midagi ei söönud, sai minust peagi anorektik. Täpselt selline, nagu nemad. Ma sõin päevas küll kolm korda, kuid siis ka ühe kartuli ja natuke salatit. Ja šokolaadist või kommidest võisin ma ainult und näha.

Ma ju PIDIN olema selline, nagu nemad. Sest muidu poleks me olnud ühtekad ja bestikad ja mida kõike veel.

Lugupeetud Neid oli kokku viis : Jessica, Krista, Heidy, Mariell ja Lianne.

Kaks neist elasid suures majades ning 'kaitsesid' ülejäänud kolme. Need kolm, Krista, Mariell ja Lianne, olid Jessica ja Heidy nn. teenrid.

Nüüd olin mina see, kes neid siis käsutasin, sest mul oli suur maja ja palju raha. Ning see tegi peagi mind kõigi nende viie pealiku.

Tihtipeale ei läinud me kooli vaid istusime selle asemel kodus, et siis kanepit tõmmata, suitsetada või juua.

Minust, klassi korralikumast õpilasest oli saanud paras narkar ja joodik.

Poiste seas oli mul nüüd lööki, sest erinevalt neist viiest, olid mul pruunid, lokkis juuksed, mis poiste seas hetkel eriliselt kuum kaup oli.

Ma olin pea-aegu, nagu nukk. Kui üks oli minu ära käperdanud ja suudelnud, jõudsin järgmise juurde, kes minuga sama tegi.

Kui ühel hetkel minupool igav hakkas, liikusime järgmise plika juurde ja hakkasime seal siis jälle pea-aegu elama. Koolis käisime harva. Siis, kui parasjagu paremat teha polnud. ja see juhtus nädalas korra. Heal juhul.

Ühel hetkel lõppes trall ära. Kui mu 'ema' ja 'isa' koju tulid. Kodu oli korras. Ka mina olin hoolitsetud ning polnud mingeid märke, et oleksin millegi halvaga hakkama saanud. Kõik oli justkui korras. Mu 'vanemad' olid veidi õnnelikumad.

Hakkasin tihedamalt kooliminemise asemel sõbrannade poole maanduma. Mu kasuvanemad ei saanud sellest arugi. Nende jaoks olin ma ikka see korralik tüdruk. Nad oleks võinud õhupallist välja tulla ja maale astuda, sest terve elu pole lill. Aga nad ei saanud sellest aru ja kopitasid siis päevad läbi kodus.

Mina käisin aga kanepit tõmbamas. Ma ei saanud päevagi ilma. Oli tunne, et kui ei saa, kukun kokku ja suren. Jube tunne oli. Aga alati oli kellegil anda.

Suitsetasin kaks paki päevas. See oli kohutav raharaiskamine, aga suitsetamine tundus ainuke asi, mis mind maha suutis rahustada. Muidugi peale narkootikumide. Nendega oli tõepoolest tunne, et elu võibki lill olla. Aga nii see ei olnud, sest peagi kadus ka toime. Aga ikka oli hea olla.

Kuid ühel hetkel sai vist õpetajate kannatus otsa ning nad helistasid mu kasuvanematele. Rääkisid sellestki, et ma polevat mitu nädalat koolis käinud jne.. Nomidaiganes, eksole. Kui ned varem ei kottinud, siis ma ei tea, mis neil nüüd hakaks, aga igaljuhul said nad pealju vihasemaks, kui varem.

Käskisin neil aru pähe võtta ja ütlesin, et miks nad siis juba varem midagi ette ei võtnud. Nemad ütlesid ainult, et ega nad paha pärast. Et nad tahavad ainult et nende TÜTREL hästi läheks.

Ma sain muidugi vihaseks ja jätsin oma kooliasjad sinnapaika. Jooksin Jessica poole. Too püüdis mind lohutada, aga sellest polnud eriti kasu.

Andsin talle mitu sajalist ja sain selle eest ühe pläru, mille ma endale ette toppisin. Otsustasin, et ööbin paar päeva seal. Jessica oli sellega nõus, sest ta emal olevat olnud savi.

Kasukad(nii hakkasin oma kasuvanemaid kutsuma) otsustasid, et viivad mu andmed pollarisse ja teatavad, et olen kadunud. Ilmusin samal õhtul koju ja oi, milline oli imestus, kui ma olin paremas tujus. Politseijaoskonnas oli pikka aega mingi jama, aga lõpuks saime sealt minema. Ilma kriminaal asjadeta. Tore. Vähemalt sain mina sel ajal veel normaalselt elada.

Miskipärast tuli mu kasuvanematel mingi ilgem tuhin jälle kuhugi reisida. Nüüd läksid nad juba kuueks nädalaks. Hullud, oli minu ainuke väljend neile. Mõeldud, tehtud. Jälle põrutasid nad kuhugi soojale maale. Ma nii hirmsasti lootsin, et nad saavad nahavähi ja surevad seal ära. Sest siis oleks olnud mina ainus pärija. Kui just mõni tittedest ellu oleks jäänud. Siis oleks nemad pärijad olnud.

Igaljuhul kobis Jessica minupoole, nii suht elama, või midagi. Meist said bestikad. me julgesime üksteisele rääkida kõigest ja kõigist. Me usaldasime kohutavalt üksteist.

Ta oli ainus plika neist viiest, kes ei olnud endale keeleneeti või nabaneeti või tatokat teinud. Okei, pisike tatokas ta seljal siiski oli, aga võrreldes teisetega oli see ikka väga väike. Aga mina ei kavatsenud ennast rikkuma hakata. Vähemalt sel teel.

Elatusin peamiselt narkost. See oli nii osavalt ära peidetud, et kui narkokoer meie juures miskipärast käis, ei osanud ta asukohta öelda. Politsei vabandas, ütles, et mu kasuvanemad olid muretsenud ja mida kõike veel. Okei siis.. Niipalju siis neist.

Jess! ja siis see lõpuks juhtuski. Ma mängisin kurba, kui mulle tuli kiri, et mu kasuvanemad, koos nende tittedega olid mingis lennuõnnetuses surma saanud. Ja kuna ma olin 14 ja ainus pärija, jäeti kogu kupatus - nii maja, kui ka raha - mulle.

Jessicaka sebisime me poisse, me elasime samuti koos, minu pool. Ja mis sellest siis ikka järeldada võis.. Me elatusime armastusest ja õhust.

Okei, nali, päris armastusest ja õhust ära ei elaks. Meie elu - peod, narko, suitsud, alko, poisid.

Me olime oma linna kõige julmem kamp. Mina olin ikka see paitüdruk. Õpetajad ei viitsinud minuga enam vaielda ning seepäraast visati mind koolist välja. Kah mul asi.

Ja kuigi nüüd oli mu unisus - saada juristiks - täielikult kadunud, sain ma oma gümnaasiumiklassid ka hiljem korrata. Sest kunagi pole ju hilja õppida, nagu mingi vanasõna, või asi ütleb.

Ma ei käinud koolis. Mul polnud selle jaoks aega, tuju ja mida kõike veel. Ma tahtsin äkki õppimisega lahe välja paista.. Võibolla hakkan tulevikus põdema, et oma elu selliseks tegin, aga igaljuhul, ma tegin vähemalt nooruses midagi. Midagi, mida kõik kadestavad. Kõik noored.

Vanad ei taha mind nähagi. Räägivad ainult, et noorus on hukas..



20 aastat hiljem:

Nüüd. Nüüd on nii, et ma olen ise lapsendanud 3 last. Marie, Kristjani ja Tiina. Nad kõik kolm on kolmikud, pärit ühest perest ning on 13 aastased. Nad teavad, et on lapsendtatud ning seepärast on mure väiksem.

Pole oma juhtunut siiamaani kahetsenud. Elu ongi selleks, et elada. Nohikust pealoomaks poole aastaga pole ju paha.

Norkootikumidest olen üle saanud, samuti suitsust ja alkoholist. Kõik kolm hakkasid ajapikku vähenema ning harjumus kadus lõpuks sootuks. Samas ei pea ma õigeks, et noored tarbivad narkootikume joovad ja suitsetavad. Ütlen ausalt - see pole normaalne elu.

Meest mul pole. Töötan ikkagi juristina, sest mul pole mingeid jälgi, et oleksin midagi teinud. Näen välja täiesti normaalne. Tõin põhjuseks, miks ma kooli ei läinud, et kõik läks jumala allamäge.

Jäin küll ühe aasta istuma, aga samas lõpetasin kooli taas täielikult viitega. Ning kõik olid pahviks löödud. Noodsamad, mu vanad klassikaaslased, töötavad madalatel ametipostidel. Loodetavasti on nad seal õnnelikud.

Jessicaga suhtlen edasi. Ka tema sai kõigest üle. Peale suitsetamise. nagu ta ise ütleb, siis ta lihtsalt peab saama ühe suitsu päevas. Aga jah, vast see ei tapa, kuigi mina ei poolda enam suitsetamist. Ja ma ei taha, et minu lapsed midagi sellist tundma peaksid.

Narko võib anda küll hea tuju, aga see ei võta ära valu, mis südames on.

Tuleb põdeda, et äkki ikkagi jään vahele või äkki ikkagi ei saa lahti. Võibolla paljud nii ei arva. Aga mina arvan. Ja tahan, et ka minu lapsed nii arvaksid.

Mu lapsed ei tea, et ma selline olin. Kogu see jama on teada vaid minu ja veel viie tüdruku vahel. Aga naed ei räägi sellest kunagi kellegile.

Ja mu lapsed ei saa seda ka kunagi teadma. Mitte ükski inimene ei saa.

Jessica käib tihti minu pool. Mingit kontakti meil teiste klassikaaslastega pole. Ainus, mida me neist teame, on see, et nad ei ela siiamaani normaalset elu.

See oli minu lugu. minu elu. Minu, 34 aastase Hannahi elu. Tol ajal olin just saanud 14. See peab lihtsalt kedagi õpetama. sa ei tohi minna kogu halvaga kaasa. Ma saan aru. Suitsuproovimised ja pisikesed peod, aga mitte narkootikumid, enda augustamised ja tatoveeringud. Neid võid teha täisealissena. Sa lihtsalt ei saa teismelisena aru, mida sa tegelikult tahad. tahad olla lahe, aga kogu see jama muudab su elu täielikuks põrguks. Eriti veel narkootikumid.

Ning kui sa lõpetad kooli viitega ning saad edasi mõnda nooblisse kooli, siis oled sa justkui oma klassikaaslaste jumal. Keegi, kes on saavutanud midagi, mis jääb neile alatiseks kättesaamatuks..

Vauu, see on üks tõeliselt hea lugu

Tõesti hea

Mm.
Alustuseks ütleks ära, et polnud päris see, mida ma ootasin.
Tavaliselt on taoliste lugude puhul tulemuseks ikka see, mis mallide järgi tulema peaks - totaalne allakäik.
Siis paar kohta olid (minu jaoks) ebaloogilised.
See, kuidas alati lapsed saavad tohutuid rahasummasid. "Ahjaa. Muide. Su pärisisa viskas sussid nurka ja su kontole lisandus mill." Tekib küsimus, et miks inimene lapsendatud oli. Pluss see, et, jah...
Ja igal pool lähevad vanemad järsku ja pikaks ajaks ja midaiganes reisile. Noh, vbl kuskil see tõesti käib nii... ei kommenteeri.
Aga see pool aastat varem ja siis 20 aastat hiljem oli ka kahtlane.
Kuskil oleks pidanud "Praegu" olema.
Aga see selleks.

Mõnus oli lugeda. (:
Kuigi mingit mõtet lõpuks sealt välja ei koukinud.
Üldiselt ma fännan ilusaid lõppe, aga selle jutu mõjuma panemiseks oleks olnud vist 20 aasta pärast all tema sammaldunud hauakivist rääkida.

Sellegipoolest meeldis. (Y)
Lase oma lugudega julgelt edasi!

Ma sellessuhtes ei püüdnudki midagi eriti reaalset juttu sisse tuua. Vahepeal oli sellinne mõte küll, aga noojah, sinna see mõte jäigi (: Ma üldiselt sellised hullude pärandamiste ja hullude perekonnaliikmete surmaga lugusid ei armasta kirjutada, aga vahel on päris hea hoopis mingi kolmandat asja kirjutada, mitte seda, mida ma olen harjunud kirjutama. Ja noo, erilist mõtet ma vist ei üritanudki sealt vist välja tuua.

Aga jah, aitäh siis ka kriitika eest, järgmine kord olen targem ja ei lähe niipalju ülepiiri ,, sest enamasti on selliseid, kes ka kritiseerida julgevad, väga vähe (:

Ma arvasingi et ega seda juttu pole väga reaalselt mõeldudki. See pole loogiline et alaealine tohib üksi elada ja värki.

Aga just selle ebaloogilisuse tüttu mulle see jutt meeldibki.

Jah, Griffu, selles suhtes tglt nõustun. Kuid jamh... Ma oleks siiski halba lõppu eelistand.

Ka minuarvates oli see kohati ebaloogiline, aga sellegipoolest hästi kirjutatud

Ausaltöeldes ei meeldi mulle halvad lõpud Vahel harva, vägaväga harva lõppevad jutud kuidagi vähe halvemalt. Ja no minustiil on see, et ma ei mõtle midagi korralikult välja. Ma lihtsalt kirjutan seda senikaua kuni mulle tundub, et nüüd mulle aitab ning lõpetan siis jutu ära. Parandusi juttudes teen ka peale seda nii vähe, kui võimalik, sest enamasti peale ühe veidi pikema jutu kirjutamist mitu nädalat ei mõtle sellele, et võiks nüüd midagi uuesti kirjutada (: Siis hakkavad jälle mõtted kuskilt tulema.

Aga nagu ma juba enne ütlesin, siis midagi loogilist ma vist juttu ei püüdnukdi tuua. Aga no jutud ongi minujaoks selleks, et veidi ebaloogilist sisse tuua. Kui hakata kohe kindlalt päriselust kirjutama, siis on kindel reegel, et kõik peab loogiline olema :)

Ma ise ka oma juttu eriti läbi ei mõtle... Tuleb mõte ja hakkan lihtsalt arendama seda. Muud midagi.:d

Esiteks, kirjatükk ise oli väga hea - mis sellest, et teema niivõrd äraleierdatud.
Lugemisel tekkis palju küsimusi - näiteks, mis klõps "kasukatel" käis, et nad üks päev teatasid tüdrukule viimase tegelikust minevikust ja kas Hannah mõni hommik pärast joomingut oma mao sisu välja oksendades kahetsust tundis oma allakäigu pärast - ja see on ainult positiivne.
Ebaloogilisus ebaloogilisuseks, nagu Sa juba mainisid - see on hoopis teine kirjutamisviis kui Sulle omane.

AGA.

Selle nimi ei peaks olema "Hannah'i elulugu", võib-olla siis, kui ta oleks end tiinekana surnuks joonud vms. Pigem midagi "Hannah'i puberteet" taolist.
Loo alguses Sa kirjutasid, et pole ise midagi sellist kogenud ning seepärast jäi minu jaoks lõppus moraalitsemine väga... pealiskaudseks.

Kokkuvõtvalt - Kui ainult ideid on, anna pastakale valu, sest annet Sul on.

Mul on mingi leierdamise haigus, lahti enam sellest ei saa. Proovin küll, aga juba nii käesees see enter arvutis, et täitsalõpp. Paberil ei viisti ma mingeid taandridu kuskil jutu keskel küll teha.

Pealkirja osas olen nõus. Mul ei ole annet pealkirjade peale, niiet ei pruugi jutuga pealkirjad kokku üldse minna. Ja ma ka ei väida, et mul kirjutamine hästi välja kukuks, aga jutud tulevad iseenesest, pealkirjad mitte.
Ja selle jutu toppisin tegelikult siia ainult selleks, et teada saada, kas on mul mõtet üldse midagi kirjutada.

Seda algust sa nagu kirjeldasid kuidagi nii täpselt, aga seda allakäigu teed sa hakkasid nagu kuidagi nii... pealikautselt kirjeldama. Aga lugedes oli kogu aeg see sama inimene. Vahest on nii, et nagu kirjastiil muutub nii palju, et tundub nagu lugu räägiks kahest erinevast inimesest. Ja minu arvates oli see lugu pigem julgustuseks joomisele, suitsetamisele ja narkootikumidele. Et ''kui tahad saad välja''

See oli nunnu ja hea (y)