MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Under the blue-blue sky... 7

Go down 
Mine lehele : 1, 2, 3, 4, 5  Next
AutorTeade
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Under the blue-blue sky... 7   21/3/2010, 09:39

Igav oli ja otsustasin niisama proovida midagi kirja panna, noh nii pisikeseks vahelduseks teistest juttudest.
Kasutasin ära mõned oma mõtted, mis mu peas olid ja välja kukkus siis midagi sellist...
Sellele peaks tulema järg ka ikka, sest see ongi s e e jutt, mida ma olen nii kaua üritanud kirjutada, kuid see pole lihtsalt õnnestunud.
Eile lõpuks ometi õnnestus midagi asjalikku kirjutada ning siin see siis on...
Esimene osa, mis kukkus välja üsna pikk *That made me so happy :)*
Esimene osa, kus asun kohe asja kallale...
Aga OK. Jään vait ja lasen teil juttu lugema hakata Very Happy
Loodan, et teile ka meeldib.
PS: Praegu tundub pealkiri nii vale, seega on võimalik, et ma kunagi muudan seda... Võib-olla... Wink

One day I heard a sweet-sweet melody. A song about sea, flowers and blue-blue sky.
One day -I remember that so well- you gave me that smile and it made me so shy.
One day, long time ago, i didn't know you so well
One day, just couple of days ago, i had those three words to tell:
I love you.


Under the blue-blue sky...

1.

Vaatasin mõtteid mõlutades helesinist taevast ja nautisin sooja suvise päikese paitust oma nahal. Üritasin harjutada end mõttega, et põhikool on läbi, et ees ootab kaks ja pool kuud vabadust.
"Kuidas siis tunne on?" uuris ema ja parkis auto meie kortermaja boksi ette. Ta väljus autost ja võttis tagumiselt istmelt kaks rohelist toidukotti ja võttis suuna välisukse poole.
"Päris uhke..," nentisin õlgu kehitades. "See lihtsalt ei mahu mulle veel pähe. Noh, see, et kool läbi on ja terve suvi ootab ees."
Väljusin samuti autost ja hoidsin oma rohelise lõpukleidi seelikuosa kinni, et see tuule käes lendlema ei hakkaks ning hoidsin teise käega hoolikalt oma lõputunnistust. Kontsaklõbina saatel astusin paariastmeliselt trepist üles ning avasin emale ukse, et ta rasked toidukotid köögis ruttu käest ära panna saaks. Järgnesin talle kööki, kus ema kotid kohe söögilauale pani ja neid tühjaks tegema hakkas.
"Mida Laurena nüüd teha kavatseb?" uuris ema mõne aja pärast, kui ma olin õunakotist ühe õuna välja õngitsenud ja selle söömisega poole peale jõudnud.
"Oh, ma ei tea," vastasin kiirelt. "Arvatavasti ta sõidab koos vanematega kuhugi reisile."
Ema noogutas seepeale ja viis mõned asjad külmkappi. Seejärel pani ta röstsaia kappi ja voltis poekotid kokku ning pani needki ära.
"Niisiis..," ohkas ema keset meie pisikest kööki ja vaatas mind: "Sa peaksid riided ära vahetama."
"Jaa, ma kavatsen seda teha kohe, kui ma õunaga lõpetanud olen," vastasin talle naeratades ja kõndisin köögist välja esikus oleva kitsa trepi juurde. Võtsin kõrged kingad jalast ning haarasin need näpuotsa, et oleks mugavam üles minna. Mu jalad niigi lõid tuld välja ja kogu see aktuse värk oli nii kurnav. Kingade jalastvõtmisega kadus kogu see pinge, mis hommikust saadik mind rõhunud oli. Ja see oli super, et nüüdseks kõik möödas oli. Ma ei pidanud enam mitte millegi pärast muretsema- ma olin head hinnetega põhikooli lõpetanud, olin oma kooli kümnenda klassi nimekirjas juba sees ning ei pidanud langetama otsust, kuhu kooli edasi minna. Kõik oli väga hästi. Ainult see muserdas mind, et mul polnud mitte mingit ettekujutust, mida ma suvel teen. Kuhugi tööle ma ei lähe, sest töökohti lihtsalt pole. Ma lootsin sisimas, et mu parim sõber Laurena jääb siiski linna ja me saame koos rannas vedeleda. Teisalt lootsin, et emal on varuks armas üllatus ja me sõidame kuhugi kihvti kohta koos puhkama, kuigi ta märkis juba eelmise kuu lõpus, et igasugustest reisidest võib sel aastal suu puhtaks pühkida. "Meil lihtsalt ei jätku selle jaoks raha," olid tema täpsemad sõnad.
Muidugi olin ma pettunud, kuid hiljem sain temast suurepäraselt aru. Selleks, et end hästi välja puhata pole vaja ööbida kallites hotellides ja lamada paar kraadi soojemal rannaliival, kui on siin meie kodulinnas Cairnsis.
Heitsin end voodisse pikali ja sulgesin hetkeks silmad. Nii mõnus oli lamada. Tundsin mõnusat rammestust kätes ja jalgades ning ükskõik kui väga ma oleksin tahtnudki voodile lamama jääda, ajasin end püsti.
Imetlesin oma ilusat rohelist kleiti ja kuldpruuni juukseid, mis olid mõnusalt kohevad tänu suurtele lokkidele.
Astusin peegli eest ära ja otsisin riidekapist omale mugavad, kodused riided selga. Tirisin kleidi üle pea väga ettevaatlikult ära ning panin siis lühikese seeliku ja tavalise valge t-särgi selga. Peitsin kleidi kappi ja suundusin alla tagasi, et kasvõi telekat vaadata. Loomulikult tahtsin midagi süüa, kuid hetkel tahtsin olla niisama. Lihtsalt lõõgastuda. Harjuda mõttega, et mind võib ees oodata kaks ja pool kuud igavat suve.
Istusin teleka ette diivanile, kui kuulsin ukse sulgumist. Vaatasin üle õla ja nägin ukseavas seismas ema, käes ajaleht ja mõned ümbrikud. Ta silmitses uudishimulikult
kollakat ümbrikku, mis oli natuke nurgadest viastada saanud ning keeras selle teistpidi, et arvatavasti saatja nime ja aadressi näha.
"Mis see on?" uurisin mõne aja pärast ja keerasin end ringi, nii et jäin põlvili diivanipatjadele. Ema tõstis pilgu: "See on sulle."
Kergitasin üllatunult kulme. Minu nimele tuli väga harva kirju. Mul ei tulnud üldse pähegi kellelt see olla võis. Ema astus minu poole ja ulatas mulle kirja, sõnades: "See on sinu isalt."
Mu väljasirutatud käsi langes nagu kaaluks kiri mitu kilo. Ma olin selle võimaluse, et mu isa endast märku annab täielikult unustada suutnud. Vaatasin kirja, kus oli ilusa selge käekirjaga kirjutatud minu nimi. Silmitsesin mõtlikult ümbrikut, kui ema mu õlga puudutas: "Tee see lahti."
Noogutasin kiirelt ja läksime kööki. Otsisin riiulist käärid, et ümbrik lahti lõigata, sest noaga polnud mul selle kallale küll isu minna. Sikutasin kokkuvolditud kirja ümbrikust välja ja lasin silmad kiirelt, ilme süvenemata, üle ridade.
"Noh, millest ta kirjutab?" uuris ema oma häält rahulikuks sundides.
Ma ei vastanud veel talle, sest olin lugemisega alles poole peal ning siiani keerles kogu kirjutatud tekst õnnitluste ja koolilõpetamise ümber.
Mu vanemad kohtusid umbes 17 aastat tagasi. Isa oli alles 20 saanud, ema oli alles 19. Nad armusid üksteisesse ruttu, neil oli tormiline suhe ja ühel hetkel avastasid nad, et saavad lapse. Minu. Võbolla oligi see siis, kui asjad alla hakkasid käima? Muidugi käskisid mu vanaemad-vanaisad neil abielluda ning nii ka juhtus, sest siis mu ema ja isa armastasid üksteist meeletult.
Olime õnnelik pere kõigest viis aastat. Elasime Brisbane'i lähedal Warwickis, ema sõnul ilusas, kuid tol ajal üsna vaikses maakohas. Mu emale hakkas kogu see maaelu närvidele käima, sest ta oli siiski linnatüdruk. Ta oli kogu oma elu elanud Brisbane'is ning Warwick oli ja jäigi talle võõraks. Pealegi polnud ta harjunud tööd tegema, mis talupidamise juures oli vajalik. Isa ei suutnud kõike ju üksi. See ja paljud teised probleemid andsid aga ainet nääklemisteks ja lõpuks andiski ema lahutuse sisse. Ta tahtis maalt ära minna, elada linnas. Teha tööd mis ei määriks käsi nii plaju, kui talutööd...
Lahutus kujunes üsna raskeks. Mina sellest muidugi eriti midagi ei mäleta, kuid kindlasti rasek oli see mu emale ja isale, sest nad pidid kokkuleppele jõudma, kelle juurde jäävad lapsed. Isa tahtis meid vennaga enda juurde, kuid ema oli sellele vastu. Ta tahtis meid linna viia, kus kõik vajalik palju lähemal on kui pisikeses maakohas.
Muidugi põhjustas see vanemate vahel veelgi rohkem tülisid ning lõpuks otsustati, et mina jään ema juurde ja mu vend jääb isa juurde Warwicki. Mul oli raske olla isa juurest eemal, kuid aja jooksul ma harjusin sellega. Vahel pühadeks tuli minust kolm aastat vanem vend Ruben meie juurde linna ning aeg-ajalt saatis ema mind ka isa juurde, kuid seda juhtus harva. Ma ei tahtnud isa juurde minna, sest ta oli mulle võõraks jäänud ja isaks oli teda väga veider kutsuda. Loomulikult sundisin ma end talle isa ütlema, kui vahel tal külas käisin, kuid rohkem kasutasin ma tema nime, milleks on Ray. Võibolla ka seetõttu, et Ruben isa juures elas, ei arenenud minu ja tema vahel õe-venna vahelisi suhteid, kuid sellest hoolimata pidasin ma teda oma vennaks. Seda ta ju oli. Kui olime suuremaks kasvanud helistasime ikka üksteisele, kuid kui olime mõlemad teismeikka jõudnud, oli meil mõlemal muud tegemist ja ühenduse pidamine ununes täiesti.
Ma tunnistan üles, et salamisi sisimas unistasin ma ikka sellest, et ema ja isa saavad oma probleemidest üle ja oleme jälle üks suur õnnelik pere, kuid vaevalt, et mu soov täituks. Nad olid ligi kolmteist aastat lahus elanud ja see on piisavalt pikk aeg, mille jooksul võib paljugi muutuda. Ma ei teadnud, kas isal on keegi, kuid ema käis küll aeg-ajalt meestega väljas. Ma mäletan õhtuid, kui olin oma toas ja piilusin kardina vahelt õue, kus ema jälle kellegiga soojalt hüvasti jättis. Mulle meeldis, et ta oma eluga edasi läks, kuid tihti leidsin end mõtlemas, et miks nad isaga uuesti proovida ei võiks? Võib-olla läheks nüüd kõik palju paremini kui paljude aastate eest..?
Lasin ohates silmad üle viimaste ridade ja ahhetasin.
Ema rabas kirja mu käest ja hakkas seda valju häälega mulle ette lugema: "...suveks minu juurde... Misasja!? Ray tahab sind suveks enda juurde?"
"Tundub nii," sosistasin vaikselt ja prunditasin mõtlikult huuli.
"Ma helistan talle!" lausus ema valjuhäälselt ja marssis telefoni juurde, mis trepi lähedal seinal asus. Ta toksis kiirelt isa numbri sisse ja jäi ootama, samal ajal astusin ma temast mööda ja istusin trepile.
"Tere Ray!" lausus ema jahedal häälel ja kuulas.
"Jah, saime kätte. Jah, Rebecca luges seda..."
Võtsin kätega oma põlvede ümbert kinni ja vaatasin ema, kes keeras end aeglaselt minu poole ja jäi mind silmitsema.
"Miks sa arvad, et ta sellega nõus on?" küsis ema ja tema hääletoon oli muutunud järsku väga leebeks. "Noh, võibolla."
Ema kuulas isa juttu ja noogutas, ta isegi naeris, mille peale mina kulmu kortsutasin. See oli väga kummaline, et ema naeris selle üle, mida isa talle rääkis.
Varsti lõpetas ema kõne ja lõi käed kokku: "Tead, see polegi nii paha idee, kui sa Warwicki läheksid."
"Iu," vingusin nina krimpsutades. "Miks mina peaksin sinna tahtma minna, kui sulle seal üldse ei meeldinud? Arvad tõesti, et mulle meeldib seal? Ma olen ju ka linnaga harjunud ja..."
"Be, ole nüüd," sõnas ema. "Sa saaksid seal tööle minna, raha teenida ning saaksid isa ja Rubeniga koos olla."
"Ema, nad on ju mulle nii võõrad," üritasin välja tuua ühe enda meelest mõjuva põhjuse, miks ma ei peaks Warwicki minema.
"Just nimelt sellepärast sa peaksidki minema, kallikene," naeratas ema ja sasis käega mu juukseid. "Et oma suhteid venna ja isaga üles soojendada!"
Tõusin jonnakalt püsti ja sammusin kööki, et natuke külma vett juua. "Kui sulle see mõte nii väga meeldib, tule ka!"
"Mul on ju töö. Ma ei saa end nii kauaks vabaks võtta."
"Nii kauaks?" küsisin üle kartes, et kuulsin valesti. Lootes, et kuulsin valesti. "Kui kauaks siis?"
"Suve lõpuni..," vastas ema naeratades ja vangutas pead: "Pole just muusika sinu kõrvadele, eks?"
"MIDA?" pärisin ma shokeeritult ja pillasin klaasi kraanikaussi, millele järgnes vastik kolin. Õnneks jäi see terveks. "Ma pean sinna kaheks ja pooleks kuuks minema? Jumala eest..."
Ema ohkas: "Ma arvan küll, et sulle tuleks see vaid kasuks, kui sa sinna läheksid. Sa sõidad sinna pühapäeval. Lähed lennukiga Brisbane'i ja sealt edasi bussiga Warwicki. Ray tuleb sulle bussijaama vastu."
Tundsin kuidas mu suu lahti vajus ja silmitsesin ema. Ma olin natuke solvunud isegi.
"Mis võlusõnad ta sulle ütles, et sa selle jamaga nõus oled?"
"Ei ütle," lausus ema särades, astus minu juurde ning embas mind kergelt: "Kullake! Kujuta ette, kui põnev suvi sind nüüd ees ootab. Ikka parem, kui päevad läbi veeta ülerahvastatud rannas ja niisama igavleda, kuid sind võib Ray juures tõeline seiklus ootada?"
"Jaa, ma ei suuda ära oodata, millal ma sinna saan," pomisesin solvunult ja ema lihtsalt naeris selle peale. "Ka see ei loe üldse, kui ma ei taha sinna minna?"
Ema tõsines ja silitas mu juukseid: "Noh, muidugi... Aga ürita vähemalt nädalgi vastu pidada. Kui seal sulle ei meeldi, tulen sulle järgi. Ma luban, kullake."
"Hea seegi," laususin rahunedes ja mu huulil mängles mu enda üllatusekski naeratus.
Nädal. See läheb kähku. Ehk...
Kui ma tujutult peagi teleka ees istudes kanaleid klõpsima hakkasin, tundsin isegi huvi selle vastu, mis Warwickis toimub. See oli ju siiski minu tegelik kodu, mis sest, et ma seda eriti ei mäleta. Ma olin ju seal sündinud ja mõned aastad kasvanud. Paari päeva pikkused visiidid Ray juurde polnud iial eriti põnevad, sest ega ma talust kaugemale ei läinud. Ma ei näidanud kordagi oma nägu selles pisikeses linnakeses, kus tegelikult suurem osa rahvast oleks kohe taibanud, et ma olen Ray Cardemoni tütar. Ma nagu... üritasin vältida tähelepanu... Vähemalt mingi määral. Seega ei teadnud ma eriti, milline see linnake tegelikult välja näeb. Ma vist ei tundnud selle vastu huvigi.
Lühikesed külaskäigud olid just sellepärast head, et parimal juhul ei kohanud ma võõraid, kes minust tegelikult nii mõndagi teadsid, sest on mu isa väga head tuttavad ning isa rääkis neile minust tihti. Ruben oli neil ju kogu aeg silma all. Peale lahutust hakkas huvi pakkuma teine laps. Tütar, kes koos emaga lausa Brisbane'ist ära kolis, sest noore ema meelest oli Warwick linnale liiga lähedal. Cairnsi kaugus Warwickist oli paras ning lõpuks jäädigi sinna elama.
Lülitasin teleka kinni ja sulgesin ohates silmad. Üks asi, mis mulle selle kõige juures meeldis, oli võimalus oma vennaga suhteid soojendada. Noh, võib-olla ka isaga.
Loodetavasti on Warwick nüüdseks ellu ärganud ja teeb mu suve huvitavamaks.

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.


Viimati muutis seda Audrey (16/1/2011, 11:39). Kokku muudetud 6 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
FlyWithMe
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 241
Age : 24
Asukoht : EiKunagiMaa

PostitaminePealkiri: Re: Under the blue-blue sky... 7   21/3/2010, 11:28

Algus meeldib. Praegu midagi muud ei oskagi eriti öelda, sest jah, alles esimene osa.
Aga ootan juba, mis edasi saab.
Hea oli igatahes.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
WorldIsYours
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 150
Age : 26
Asukoht : Seal, kus juhtub:)

PostitaminePealkiri: Re: Under the blue-blue sky... 7   21/3/2010, 15:25

Huvitav oli lugeda :)
Ootan juba põnevil, mis edasi hakkab saama. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
LittleMissy
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 171
Age : 23
Asukoht : aga mis see sinu asi on ? :)

PostitaminePealkiri: Re: Under the blue-blue sky... 7   21/3/2010, 19:42

mulle just meeldib pealkiri Very Happy
ja see enne juttu luuletus vms oli ka täiega armas :)
mulle üldse meeldib
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
EITC.
Tindisüda
avatar

Female Postituste arv : 1073
Age : 24
Asukoht : Tallinn&Võru.

PostitaminePealkiri: Re: Under the blue-blue sky... 7   21/3/2010, 21:57

Kuule, see on täitsa mõistlik! :)
Pluss, pealkiri on hea.
Pluss, aastaaeg on hea.
Miinus, jälle mingid välismaalased, aga selle elan üle.
UUT.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
KK
Naljatila


Female Postituste arv : 95
Age : 25

PostitaminePealkiri: Re: Under the blue-blue sky... 7   21/3/2010, 23:13

Üks asi on kuidagi imelik, et vanematel oli tormiline suhe, siis avastasid, et saavad lapse ja siis vanavanemad sundisid abielluma. Nii, ja hiljem seal lahtutuse asjas tuli teemaks, et tal on 3 aastat vanem vend. Aga kust see vend sinna sai. Et kas siis kui tema vennast rasedaks jäi, et kas siis vanavanemad ei sundinudki abielluma. Ja, et vanemad kohtusid 17 aastat tagasi, aga ta vend peaks praegu jutus olema kuskil 18-19... et, jhm, väike arusaamatus vist. Very Happy või jäi minul midagi kahe silma vahele...

Ja teine see aastaarvude jama on, et 17 aastat tagasi kohtusid, 13 aastat olid lahus elanud ja 5 aastat oli õnnelikku pereelu. Very Happy

Pisi kirjavigu oli ka, aga need on suva. :)

Ega ma ei taha noriv olla või midagi, aga lihtsalt jäi silma. :) Muidu jutt meeldis ja ootan uut huviga.:)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Under the blue-blue sky... 7   25/3/2010, 19:53

Oooooooh, kui palju teid on Very Happy Aga OK.

FlyWithMe: Ma tegelen teise osaga, mis on üsna raske... Very Happy Õigemini hakkan tegelema, kui ma end nüüd välja puhkan. Praegu ma lihtsalt ei jõua... Wink

WorldIsYours: Thanks Wink

LittleMissy: Thank you Very Happy See luuletus on ka mu omalooming ja see oli olemas ammu enne seda juttu. Ma hakkasin lihtsalt luuletama, kuna jutu kirjutamine ei istunud... Tuligi välja siis selline luuletus, mis sobib üsna hästi selle jutuga kokku.

EITC: Mis oli/on mõistlik? Very Happy
Ma saan välismaalastele ägedaid nimesid orgunnida jälle, yays Wink

KK: See aastate teema on vist jah natsa viltu- küll parandan ära aga mitte täna. Ei jõua lihtsalt. Very Happy

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
EITC.
Tindisüda
avatar

Female Postituste arv : 1073
Age : 24
Asukoht : Tallinn&Võru.

PostitaminePealkiri: Re: Under the blue-blue sky... 7   25/3/2010, 20:52

Jutt ise oli mõistlik. Aga no, vaata, kui palju aega on möödas ja ei olegi uut osa? :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Under the blue-blue sky... 7   25/3/2010, 20:57

Kiired ajad on olnud ja teise osa algus on kuidagi raskevõitu... Läheb aega. Ma olin paar päeva üldse suht eemal... Täna jõudsin alles koju. Kui ma homme terve päev ei maga, hakkan äkki isegi kirjutama. Ehk tuleb häid mõtteid... Aga sundima end ma ei hakka Very Happy

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Under the blue-blue sky... 7   28/3/2010, 09:58

Mul tulid eile õhtul mõned tähtsad asjad meelde... Nagu näiteks see, et kui tegevus toimub Austraalias, siis seal ei saa olla suvi juuni,juuli,august vaid hoopis detsember, jaanuar, veebruar. Mingi asi oli veel aga ma suutsin selle ära unustada. Aa, eelmises osas see numbrite jama. Ma parandan selle varsti ära :)
Ja... Siin on teile uus osa...
Very Happy

2.

Peale õhtusööki otsustasin minna Laurena poole, et rääkida talle, kuhu ma võib-olla terveks suveks minema pean. Otsustasin asja ära teha kohe samal õhtul, sest viimane päev Cairnsis oleks muidu lihtsalt liiga raske. Mul oleks kahju veeta see koos Laurenaga.
Parem käia kohe tema juures ära, rääkida... Teha asi ruttu ära.
Nagunii kulub terve laupäev või siis suurem osa sellest asjade pakkimisele. Ema ütles, et ma kohe väga palju asju kaasa ei võtaks. Oleks hea, kui võtaksin kaasa kõige hädavajalikuma, sest ülejäänud asjad võib ta hiljem Warwicki saata. Või toob siis ära, kui ta ise samuti korra Warwicki tuleb.
Õigeid sõnu ritta asetades jõudsin Laurena kodu juurde. Astusin paariastmelisest trepist üles ukse taha ning koputasin sellele tugevalt.
Kuulsin kedagi midagi hüüdmas ning surusin käed valge jaki taskusse, et õhtuse jahedusega hakkama saada.
Ukselink vajutati alla ning lävele ilmus lühikeste juustega pikk naine. Tal oli ees lilleline põll, mis oli natuke jahune ning näol oli mind nähes lai naeratus: "Oi, Rebecca... Tulid Laurenale külla?"
"Tere," vastasin kähku. "On ta kodus?"
Naine noogutas ja jäi minu poole küljega seisma. "Laurena!" hüüdis ta valjult. "Sulle tuli külaline!"
"Kes?" kuulsin teiselt korruselt Laurena väsinud häält.
"Eks tule vaata!" hüüdis naine talle vastu ja pöördus siis minu poole: "Küll ta tuleb. Sa võid üles minna... Ma lähen nüüd kööki tagasi- mul on küpsetamine pooleli..."
"Olgu," venitasin vastuseks ja hakkasin vaibaga kaetud trepist üles minema. Kuulsin Laurena toast, mille uks oli irvakil, madinat ning lükkasin ukse ettevaatlikult lahti: "Laurena?"
"Rebe!" hüüatas Laurena rõõmsalt. "Oota hetk, ma vahetan riideid..."
Istusin voodiäärele ja ootasin. Lohutasin end, et ma ei saa ju sinna midagi parata, et isa juurde pean sõitma. Siin polnud mina otsustajaks... Ja kui Laurena seda mõistab on kõik hästi.
Laurena ilmus kapiukse tagant välja ja tuli minu kõrvale: "Mis sind siia tõi?"
"Ma pean sulle midagi rääkima ja vaevalt see sind rõõmustab..."
Laurena vajus näost ära ning vaatas hetkeks mujale: "Midagi nii hullu siis?"
Noogutasin ja vaatasin oma käsi. Mõtlesin kiirelt mida öelda, kuidas öelda.., kuid mõtted ei liikunud üldse. See oli nii vastik. Lisaks sellele ei suutnud ma oma suud avada, sest kartsin üle kõige Laurena reageeringut. Isegi kui see minek pole minu otsustada, võib ta siiski minus pettuda.
"Räägi juba. See vaikimine hirmutab mind," lausus Laurena vaikselt ja jäi mind vaatama.
Hingasin sügavalt sisse-välja ning laususin kiirelt need kolm sõna: "Ma sõidan ära." Mulle endale tundus, et ütlesin need nii kiirelt välja, et Laurena ei saanud arugi, mida ma silmas pidasin. Seega kiirustasin täpsustama: "Ma pean isa juurde Warwicki sõitma."
"Oo... oota nüüd natuke," pomises Laurena mõne minuti möödudes. "Sa lähed isa juurde? See on ju üsna hea. Sul on selline nägu nagu oleks see maailma lõpp."
Mühatasin ning olin tema sõnade peale üllatunud: "Kas sa polegi ... vihane, et ma lähen ära?"
"Ei, miks ma peaksin olema? Sa ei saa jätta oma isa juurde sõitmata, kuna sa muretsed selle pärast mida mina ilma sinuta siin tegema hakkan. Mingi draama korraldamine oleks ju nõme."
"Ee, ja-jah," noogutasin kiirelt ja naeratasin.
"Kui kaua sa pole oma isa näinud? Ja venda?"
Kerisin aega tagasi ning üritasin selgusele jõuda, millal ma Warwickis viimati käisin. Võib-olla kaks aastat tagasi? Kaks pool? Igatahes ma ei mäleta, seega oli see kaua aega tagasi.
"Ma ei tea, ausalt."
Laurena müksas mind: "No näed nüüd. Mind näed sa põhimõtteliselt igapäev. See, kui me vahepeal üksteist ei näe võib isegi päris huvitav olla. Me ju saame üksteisele helistada."
Mu suule ilmus naeratus. Enam ei tundunudki see minek isakoju nii jube. Ma saan ju sõpradega ühendust pidada. See võib isegi kasuks tulla, kui me kaua üksteist ei näe.
Lahkusin Laurena juurest üsna hilja.
Tema ema surus mulle kätte pisikese karbi, kus oli paar koogitükki sees ning koduteel, mis polnud õnneks väga pikk, sõin ühe kiiresti ära, sest ei suutnud kiusatusele kaua vastu panna.
Mul oli nii hea olla, et ma sain sõbrannaga rääkida ja talle oma hirme kurta seoses Warwicki minekuga.
Lisasin sammudesse kiirust ning varsti jõudsin koju.
Elutoas ja köögis põlesid tuled ning kui ma majja sisenesin kuulsin ema telefoni teel kellegiga rääkimas. Ta hääl oli palju helisevam ja meeldivam kui tavaliselt ning sellest järeldasin, et ta rääkis mõne oma meesõbraga. Mind nähes üritas ta kõnet kiiremini lõpetada ning kui ma olin andnud talle käega märku, et ta ei kiirustaks, naeratas ta mulle tänulikult. Läksin viisin karbikese koogitükkidega kööki ja üritasin karbipõhjast koogipuru kätte saada. Valasin tassi natuke kohvi ja jäin ema ootama.
"Ray ootab sind väga," sõnas ema kööki astudes.
Kergitasin kulme. Ema rääkis isaga..?
"Sa rääkisid Rayga?" küsisin tassist pisikest lonksu võttes.
Ema istus mu kõrval asuvale toolile ja noogutas. Ehmatusest tõmbasin omale natuke kohvi kurku ja hakkasin köhima.
"Rääkisin temaga mõni aeg tagasi. Praegu rääkisin Rickiga," lausus ema selgitavalt ning lõi mind tugevalt abaluude vahele, et mind mu piinadest päästa. Köhatasin hääle puhtaks ja pomisesin talle mõned tänusõnad.
"Sa arvasid, et ma rääkisin Rayga?" naeris ema ja raputas uskumatult pead. "Rumaluke! ma rääkisin temaga tükk aega tagasi."
"Okei... Aga mida sa siis Rayga rääkisid?"
"Ma küsisin mõned asjad järele... Näiteks kuidas su toaga lood on ja nii edasi. Noh, enda rahustamiseks. Mulle on väga oluline, et sul seal kõik ikka hästi on." Ema vaatas kulmu tõstes mu ees seisvat koogikarpi. Lükkasin selle tema poole, selgitades, et Laurena ema andis mulle mõned tükid kaasa.
Ema võttis kiirelt ühe suurema tüki, mis karbi ääres oli. "Cathyle istub küpsetamine jube hästi. See viib lihtsalt keele alla, eks ju?"
Jõin tassi üheainsaga sõõmuga tühjaks ning tõusin. Kell oli juba palju ja ma tahtsin kohutavalt magama minna, sest ma olin väga väsinud.
Ema jäi veel kööki, kui ma trepist üles läksin ning oma tuppa sisenesin. Vahetasin kohe riided magamisriiete vastu, kustutasin laetule ja kobasin käega oma öölambi poole. Lõpuks sain selle põlema ning pugesin teki alla.
Nüüd voodis olles kadus mu uni ära ning seega tundus olevat kõige parem viis, kuidas aega sisustada, koostada nimekiri asjadest, mis ma kindlasti Warwicki kaasa võtan.
Otsisin öökapist natuke paberit ja ühe pastaka ning võtsin paberi alla kõvade kaantega raamatu, et oleks hea kirjutada. Kõigepealt panin kirja asjad, mida ma mingil juhul maha ei või jätta- mobiil, mp3, rahakott ja meigitarbed, päikesekreem...
Kolm esimest asja olid peaaegu alati minuga, kuid enese rahustuseks panin need siiski kirja. Muidugi pole mõtet end Warwickis meikima hakata, sest kuuma päikese käes näeks ma siis kohutav välja, kuid natuke ripsmetushi kuluks kindlasti ära. Kui ilmad on ilusad saan ma äkki isegi päikest võtta... See oleks ülihea ja väga vajalik, et natuke jumekam välja näha.
Võib-olla peaks mõned pidulikumad riided ka kaasa võtma? Varsti on nagunii mu sünnipäev... Aga samas mis mõttega ma vean pidulikke riideid kaasa, kui ma seal sünnipäeva nagunii ei tähista? Peale Ray ja Rubeni pole seal kedagi, kes mu sünnipäevast midagi teaks. Ehk saab ka tavaliste riietega hakkama.
Jalanõud- plätud, tennised...
Raha.
Loomulikult!
Ajasin end voodist püsti ja ruttasin oma kirjutuslaua juurde, et sahtli sügavustest oma tagavarad kätte saada. Võib-olla on nüüd Warwickis isegi poode kust saab lahedaid riideid osta? Siis oleks hea kui mul piisavalt raha kaasas on, et ma Raylt seda nuruma ei peaks hakkama. Panin raha öölambi kõrvale ning asetasin oma mobiili rahatähtede peale, et need kindlalt kapil püsiks ega kuhugi ei lendleks, kui ma äkki öösel voodis vähkrema hakkan.
Lõpuks, kui kõik vajalik oli kirjas ja enamus asju isegi kohvrisse topitud, tuli uni üsna ruttu.
Hommikul ärgates olin veelgi rohkem pabinas kui oodata oskasin. Ma ei suutnud isegi hommikust süüa vaid hakkasin kohe kohvrit pakkima. Otsisin riidekapist väiksema spordikoti üles ning pistsin mõned pisemad asjad sinna sisse. Kui kõik asjad olid pakitud, pidin kohvri iseenda rahustuseks vähemalt kolm korda lahti pakkima, veendumaks, et kõik asjad tõepoolest olemas on.
Ema naeris mu välja, kui ma musta kohvrit juba neljandat korda lahti pakkida üritasin.
Nagu võluväel sai laupäevast pühapäev ning iga minut tõi lähemale hetke mil pean lennukile minema, et Brisbane'i lennata.
Kõik toimus nagu unes. Kiirelt ja arusaamatult.
Ühel hetkel ema kallistas mind, endal pisarad silmas, siis istusin lennukis... Kõik toimus kuidagi liiga ruttu. Kõik tundus lihtsalt nii vale.
Aga lõpuks oli kõik ikkagi reaalne ning nii ma üritasingi püüda Brisbane'i lennujaama ees taksot, et saada kuidagimoodi rongijaama, et jõuda rongile, mis sõidab läbi Warwicki Dirranbandi poole. Muidugi oleks võinud ma sõita Warwicki bussiga, kuid rong tundus olevat parem lahendus, sest see on ju kiirem, kui rahvast täis buss. Ma pidin Rayle rongijaamast helistama, kui tean enam-vähem millal ma pärale jõuan. Küsisin infopunktist, mis kell rong Warwicki jõuab ning vastasin isale samamoodi nagu mulle infopunktist öeldi: "Umbes pooleteise tunniga on see Warwickis."
Ray lubas mulle poole seitsmeks rongi vastu tulla ning sellega meie lühike kõne lõppes.
Üritasin terve tee kuulata muusikat, kuid klõpsisin lugusid alati edasi, sest ei suutnud mitte ühtegi neist lõpuni kuulata.
Ma olin lihtsalt liiga närvis.
Üritasin vaadata aknast välja, lootes, et äkki see rahustab mind, kuid erilist muutust ma ikka ei tundnud. Ikka oli selline tunne, et ei tea kuhu lähen ja nii edasi. See oli ebamugav ning selline stressamine pani mu pea valutama. Õngitsesin peagi rahakoti senditaskust ühe valuvaigisti välja ning pistsin selle suhu. Selle maitse oli jube, kuid vähemalt see aitas.
Ühel hetkel hüppasin ehmunult püsti, sest olin magama jäänud ning hakkasin kartma, et magasin Warwicki peatuse maha, kuid õnneks kellale pilku heites nägin, et olin silma looja lasknud kõigest veerand tunniks. Warwickini oli veel natuke vähem kui 15 kilomeetrit...
Rong jõudis kohale isegi natuke liiga vara. Kell oli 18.18 kui ma sättisin kohvri ja spordikoti peroonile, istusin kohvrile ja vaatasin inimesi, kes minust möödusid. Märkasin eemal piletite müümiskoha juures pisikest kioskit, kust sai osta ajakirju ja muud pudi-padi. Otsisin rahakotist raha, et omale näiteks üks väike sokolaad osta, kuid siis mõtlesin ümber. Pole just tark oma kotte siia omapead jätta. Võib-olla tagasitulles on need kadunud?
Ohkasin sügavalt ja toppisin raha rahakotti tagasi.
Vaatasin kella, mis oli alles 18.23. Ray lubas tulla siia poolest... Kas helistaks talle ja ütleks, et ma olen juba kohal ja ootan?
Ei. Küll ma need seitse.., nüüd juba kuus minutit vastu pean...
Siiski hakkasin otsivalt ringi vaatama. Mingis mõttes oli Ray ootamine ka põnev, sest mul polnud aimugi milline ta välja võib näha. Ma polnud teda ju terve igavik näinud.
Milline auto tal on? Mõni vana tolmune pick-up? Kena ja moodne auto, mis oli väga kallis?
Veel paar minutit...
Inimesi tundus mu ümber aina rohkem ja rohkem olema ning vahepeal mõtlesingi, et isal on mind väga raske üles leida. Aga äkki ta ootab mind kuskil eemal? Toetub autole ja lihtsalt ootab, mil ma tema juurde minna suvatsen..?
Ei, ta ju lubas vastu tulla... Ta otsib mind ise üles.
Kell sai pool seitse.
Tõusin kohvrilt püsti ja hakkasin ümber oma kottide jalutama. Mõned mööduvad inimesed vaatasid mind kummalise näoga, kuid sel hetkel oli mul tõepoolest ükskõik mida nad minust arvata võivad.
Peagi lõpetasin tiirutamise ära ja sättisin end uuesti kohvrile istuma. Ray on iga hetk siin... Võibolla on ta juba siin ja sammub minu poole?
Keerasin pead vasakule-paremale ning vaatasin kahtlustava pilguga eemalt lähemale astuvat kauboilikku meest.
Tõusin.
Märkasin mehe näos naeratust ning arvasin, et see ongi mu isa. Kummardusin, et spordikott õlale võtta, kuid siis märkasin endast mööda ruttavat kerges suvises kleidist naist, kes selle kauboi-tüübi juurde jooksis ja teda kallistas. Lasin spordikotil maha langeda ning istusin uuesti kohvrile. Loodetavasti pole Ray end maaelust mõjutada lasknud ning ei kanna kauboikübarat, nahkpükse ega narmastega jakke. See oleks liiga ülepakutud minu meelest...
Ohkasin vaikselt ja langetasin pea. Selline ootamine oli nii tüütu...

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
WorldIsYours
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 150
Age : 26
Asukoht : Seal, kus juhtub:)

PostitaminePealkiri: Re: Under the blue-blue sky... 7   28/3/2010, 16:04

Väga hea :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Under the blue-blue sky... 7   28/3/2010, 16:27

Aitäh :)

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
ayy2757
Kuri põhjapõder(???)
avatar

Female Postituste arv : 198
Age : 24
Asukoht : Tallinn/Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Under the blue-blue sky... 7   28/3/2010, 17:30

Super! :)

Ootan huviga uut.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
KK
Naljatila


Female Postituste arv : 95
Age : 25

PostitaminePealkiri: Re: Under the blue-blue sky... 7   28/3/2010, 21:39

HEA!!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Under the blue-blue sky... 7   29/3/2010, 14:39

KK: Tänud Wink

ayy2757: Aitäh, kolmas on pooleli but I'm working on that... Very Happy

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Under the blue-blue sky... 7   5/4/2010, 13:23

uus osa üle pika aja... Loodan, et meeldib... Very Happy


3.

Pidin ootama veel mõne minuti, kui lõpuks kuulsin mahedat häält mu nime ütlemas: "Rebecca?".
Pöörasin pead, et üle õla vaadata.
Ma polnud isa terve igaviku näinud, kuid nii noor ta olla küll ei saa. Vahtisin vaikides enda kõrval seisvat tüüpi: no täielik... kauboi. Noh, peaaegu.
Poiss kandis tavalisi natukle kulunud teksapükse ja kollast, roheliste kirjadega t-särki. Tal oli peas pruun ja tolmune kauboikaabu, mis varjutas kergelt nägu ja tundus olevat siinne moehitt number üks.
Lahe, aga mina seda vabatahtlikuna pähe ei topi.
"Jah, ma olen Rebecca," laususin emotsioonitult ning keerasin pilgu temalt ära. Ma isegi ei tõusnud püsti kuigi teadsin, et kohe-kohe peab hakkama minema.
Ma hakkasin kohutavalt pabistama jälle. Tegelikult ma polnud pabistamist järele jätnudki.
"Jah, ma tean, et sa oled Rebecca."
"Miks sa küsisid siis?" pärisin jonnakalt ja hakkasin aeglaselt spordikotti õlale panema.
"Tahtsin kindel olla," vastas poiss naerdes. Ta astus mulle sammukese lähemale ja sirutas käe spordikoti järele. Ehmusin ja hoidsin kotti tugevalt kinni: "Kes sina oled?"
Noormees lasi mu kotist lahti ja hakkas naerma: "Jumal küll, sa ei tunne omaenda venda ka ära või!?"
"Ruben!?" hüppasin kiirelt kohvrilt püsti ning vaatasin teda. "Sa oled teistsugune!"
"Jeps, seda nimetatakse muutuseks. See juhtub aja jooksul... Ja eriti veel siis kui üksteist pole umbes sada kaks aastat nähtud," seletas Ruben lõbusalt ning embas mind kiirelt.
Vahtisin teda ikka veel ning üritasin meenutada, milline ta siis välja nägi, kui ma viimati siin käisin.
Noh, kui tal enne olid mustad juuksed siis neist polnud enam jälgegi. Nüüd olid need pruunid. Ta käed olid lihaselisemad, kui paar aastat tagasi ning kõige parem muutus oli muidugi see, et ta käitus nagu normaalne inimene. Vähemalt esialgu...
Ta tundus palju viisakam ja tasapisi hakkasin ma lootma, et ta ei nori mind enam nii nagu tal paar aastat tagasi kombeks oli.
"Olgu, viime asjad autosse." Ruben võttis mu kohvri ja spordikoti ning hakkas minema. Tippisin talle kiirelt järgi ning märkasin peagi eemal puude varjus seisvat kreemjat pikapi.
See oli vastikult määrdunud ja tolmune ning kui Ruben valmistus mu kotte pikapi kasti panema, ruttasin ma tema juurde ja hüüatasin "Ei".
"Miks mitte?"
"Seal... on ju must..."
Ruben vaatas hindavalt pikapi kasti.
Ma üritasin sama teha, kuid kuna ma olin lühike ja pikap oli üsna kõrge, ei õnnestunud see eriti hästi.
"Ja ees on liiga vähe ruumi," lausus Ruben peagi ning avas mulle autoukse. Ronisin nina krimpsutades sisse, kuid selleks polnud põhjust, sest kabiin oli võrreldes kastiga väga puhas.
Ruben tõstis kohvri mu jalgade juurde ja ulatas mulle spordikoti, mille ma oma sülle jätsin. Ega mul niimoodi väga mugav polnud, kuid ma ise tahtsin, et mu kotid puhtaks jääks, seega üritasin olukorraga hakkama saada. Seejärel ta lippas ümber auto ja istus rooli taha.
"Pabistad ka?" küsis ta autot käivitades. Pikap hakkas mürinal tööle ning auto värises nii nagu laguneks see kohe-kohe siinsamas ära. Jah, olgem ausad, see auto oli paras logu. Arvatavasti aastakümneid vana...
"Mida?"
"Isaga kohtumise pärast?"
"Noh... võib-olla natuke. Aga miks tema mulle vastu ei tulnud?"
Ruben hakkas naerma ja sirutas käe autoraadio poole. Hetke pärast täitus auto tempoka kantrimuusikaga.
"Isa pidi ajama veel mõned kiired asjad korda. Jagama töölistele töökavad kätte ja nii edasi. Eks sa varsti ise näed, milline majandamine meil kodus on."
Noogutasin ja vaatasin teele. Ruben keeras muusika vaiksemaks ja vaatas kiirelt mind: "Ole mureta. Küll sulle kodus meeldima hakkab. Ja et sa teaks... Isa ootab sind väga."
"Siis ta oleks mulle vastu tulnud, kui ta mind nii väga ootas," märkisin silmi maha lüües. Mitte, et ma polnud sellega rahul, et mu vend mulle vastu tuli. Ma lihtsalt... otsisin põhjust, et viriseda.
Sõitsime rongijaamast ära ning vaatasin aknast suure huviga välja, kui sõitsime alevikust läbi. Mõned vanad majad olid mul üsna hästi meeles.
Natukese aja pärast keerasime peale parki ühele kõrvalisele kruusateele. Kruusatee oli tegelikult väga vale öelda. Kive polnud teel vist praktiliselt mitte ühtegi. Kõigest liiv. Kuid see tundus seda metsikut kuumust arvestades kummaliselt niiske.
"Kas teil sadas siin vihma?" küsisin uudishimulikult.
"Vihm... Oleks see vaid nii. Poolteist nädalat pole piiskagi alla sadanud."
"Aa," venitasin huuli prunditades ning nägin eemal ristmikku. Ma ei mäletanud, kas see tee, mis paremale keeras, viiski koju, kuid ma ei tahtnud seda ka Rubenilt uurima hakata. Sättisin end toolil natuke mugavamalt sisse.
"Me niisutame ise seda teed. Mitte just meie aga üks mees siin tegeleb sellise asjaga. Hea on- auto ei saa vähemalt tolmuseks," lausus Ruben ja keeraski ristmikult paremale. See tee, natuke kitsam, tundus samamoodi niisutatud olevat.
"Selle eest peab maksma ka, eks?"
Ruben hakkas lõbusalt naerma: "Loomulikult. Aga paps ei maksa Montgomeryile mitte midagi."
"Ma ei saa aru," pomisesin pead venna poole pöörates.
"Isa nokitseb vahel Montgomery masinate kallal. Teene teene vastu. Muide, kui me juba selleni jõudsime- isa töötab autoremondi töökojas."
Kergitasin üllatunult kulme. Peab talu ja käib tööl? Kuidas ta küll suudab?
"Kes siis talu eest hoolitseb? Sina?"
Ruben naeris: "Isa ikka. Mina teen ka erinevaid töid, kuid meil on päris mitu palgalist sulast. Paps niiöelda teenib lisaraha. Ta käib töökojas ainult kolm päeva nädalas- esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel."
Sõitsime aeglaselt mööda teed ning varsti märkasin suurte puude varjus suurt kivimaja, mis isegi mingil määral lossi mulje jättis.
Selle, et maja tegelikult nii suur oli, olin ma suutnud kiiresti unustada.
Ruben parkis auto kenasti teise, natuke ilusama auto kõrvale ning keeras süüte välja. Ta trummeldas sõrmedega roolirattale ja vaatas mind. Mina kallutasin end natuke ettepoole, et oranzikatest kividest laotud maja vaadata.
Mulle meeldisid aknad, mida oli majal võib-olla isegi rohkem kui vaja. Meeldis suur avatud terass, kus olid mõned mugavad korvtoolid...
Ruben väljus autost ja lõi ukse kõva pauguga kinni. Ta tuli minu juurde, avas ukse ja tõstis mu kohvri ja spordikoti välja. Sättisin käekoti mugavalt õlale ning astusin mõned meetrid maja poole.
Mulle ei meeldinud eriti see, et maja ümber nii palju kõrgeid puid oli, sest need varjasid päikesevalgust. Kui mul veab ja mu tuba endiselt vaatega jõele on, siis peaks päike minu tuppa paistma. Maja taga ei olnud minu mäletamist mööda taolisi kõrgeid puid nagu siin ees.
Jäin seisma, kui märkasin kedagi terassile astumas.
Ray.
Minu isa.
Ta toetas end kätega terassipiirdele ja vaatas minu poole.
Vastasin samaga.
Ta sinise särgi käised olid üles keeratud ning kulunud teksade peal oli vöö, mille pannal paistis kaugele silma.
Üritasin naeratust näole manada, kuid kui Ruben jõudis mu kottidega minust mööda, unustasin naeratamise sootuks ja sammusin vennale järgi terassi poole.
Ta pani mu kohvri ja spordikoti ukse kõrvale ning vajus seejärel ohates toolile istuma. Seisin kohmetunult terassil ja vaatasin isa.
"Tere tulemast, kullake," lausus isa lõpuks ja kallistas mind.
Ma ei osanud mitte midagi arukat vastata. Tegin kiirelt vaid "mhmhh" ja lasin silmadel ringi rännata. Ma ei kippunud isaga suhtlema.
"Viime asjad sinu tuppa," pakkus isa peale lühikest vaikust ning sirutas käe mu kohvri järgi. Ta andis märku, et Ruben mu spordkoti võtaks ning seejärel sisenesime majja.
Esimene asi, mida ma majas nägin oli lai trepp, mis otse esikust teisele korrusele viis. Paremale käele jäi elutuba. Vasakul oli köök. Nii köök, kui ka elutuba olid lausa meeletult suured. Nii hiiglaslikud, et seal on vaja kaarti, et mitte ära eksida.
Kui ma mäletasin õieti, oli alumisel korrusel veel üks vannituba ja kabinetiruum.
Teisel korrusel oli neli magamistuba, mis olid üsna väiksed, kuid siiski paraja suurusega, et kõik vajalik ära mahuks. Teisel korrusel oli veel üks vannituba.
Kui ma isa ja Rubeni järel kriiksuvast trepist üles läksin, meenus mulle, et jõepoolsetel tubadel on rõdu, kuhu mind väiksena ei lastud. Lühikeste külaskäikude ajal ei tõstnud ma oma jalgagi rõdule.
"Su tuba on ikka siin," lausus isa ja avas minu tuppa viiva ukse. Ta pani kohvri keset mu tuba ning Ruben pani spordikoti selle kõrvale. Astusin aeglaselt tuppa ja panin käekoti voodile, mis oli mõnusalt lai.
Vaatasin toas ringi. Kõik oli täpselt nii nagu viimaselgi korral, kui Rayl külas käisin. Nagu isal tavaks öelda oli, hoidis ta alati tuba minu jaoks valmis.
Toa seinu katsid kõikvõimalikud asjad: mõned vanad joonistused, mis ma väiksena joonistanud olin, mõned pildid, ajakirjadest väljalõigatud pildid... Tõmbasin tumeda kirjutuslaua sahlti lahti ning nägin selles mõningaid kulunud kaustikuid, kuhu mul mõnikord kombeks oma mõtteid kirjutada oli, kui end üksikult tundsin. Nüüd, üle pika aja, on neid kindlasti väga huvitav sirvida.
"Et siis... Me jätame su asju lahti pakkima," lausus Ray ja sügas kohmetunult kukalt.
"Olgu. Aitäh," laususin ja naeratasin talle. Oli selgemast selgem, et isale oli see isegi natuke võõras, et mina jälle siin olen. Ta nagu.. ei osanud olla. Ma olin kodus alles pool tundi olnud, kuid panin väga hästi tähele, kui harjumatu isa jaoks taoline olukord oli. Võib-olla ma kujutasin seda ette, kuid nii mulle tundus.
Tõmbasin kohvriluku lahti ja võtsid sellest mõned riideesemed, mis ma voodile viskasin. Ausalt öeldes polnud mul üldse viitsimist kohvri lahtipakkimisega tegeleda, kuid varem või hiljem pean ma selle ära tegema.
Istusin voodiäärele ja vaatasin akent, mis kergelt irvakil oli. Kuulsin koera haukumist, masinate mürinat... Tõusin ja läksin akna juurde, et välja vaadata.
Maja taga oli suur aed... Jõe äärest mõned meetrid eemal, oli pisike puukuur, mille ees oli suur kuhi puupakke. Üle kitsa jõe viis puust sild. Teiselpool jõge asusid aidad, laudad, tööriistakuur...
Nägin aida taga väikses koplis paari hobust. Lauda lähedal nägin kanu, kaugemal märkasin lehmakarju...
Igav see suvi küll ei tule.

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2334
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

PostitaminePealkiri: Re: Under the blue-blue sky... 7   5/4/2010, 16:50

Ma ei tea miks, aga see on minu meelest Videviku moodi. Sellised pisiasjad, aga kohutavalt häirib. Mind Very Happy

Muidu on selline... normaalne, ei oska veel midagi öelda.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Under the blue-blue sky... 7   5/4/2010, 20:06

Ära mõtle Videviku peale *uriseb* Very Happy
Viska Videvik metsa, jookse järgi ja viska veel kaugemale ning siis loe kõik need kolm osa uuesti läbi ja siis ehk ütled, et see ei tundu sulle Videvikuna Very Happy
Aga mnjah, kõik lood mis algavad kuhugi kolimise/minemisega ei ole veel Videvik Wink
Ja peagi tulevad siia juttu sisse asjad, mis ehk hajutavad sinu häirivad mõtted Very Happy
*naerab*

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
ayy2757
Kuri põhjapõder(???)
avatar

Female Postituste arv : 198
Age : 24
Asukoht : Tallinn/Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Under the blue-blue sky... 7   5/4/2010, 20:17

Päris hea Very Happy

Mulle küll Videvikku ei meenutanud.:)

Ootan uut!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Under the blue-blue sky... 7   5/4/2010, 20:59

Thank you :)
Saab ikka millalgil Very Happy

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
padjanägu, [h]
Tolstoi meets Gaiman
avatar

Female Postituste arv : 1847
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Under the blue-blue sky... 7   5/4/2010, 21:14

Ma tahaks kohe teada, et mis siin videvikku meenutab? Enne tolle kommetaari lugemist mulle küll videvik pähe ei torgand..
Meeldis muidu. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Under the blue-blue sky... 7   5/4/2010, 21:15

Siis on hästi Very Happy

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2334
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

PostitaminePealkiri: Re: Under the blue-blue sky... 7   5/4/2010, 21:56

Nooh... just isa juurde minek, siis et nagu väike koht, pikap... mets...
Noh, on palju erinevusi ka, aga need pisiasjad täiega torkasid silma Very Happy
Võib-olla teistele tõepoolest ei meenuta, aga mulle meenutab :)

Ma loodan, et muutub. See asjade kulg. Ta võiks enda vennaga sebida Very Happy
*muigab*
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
padjanägu, [h]
Tolstoi meets Gaiman
avatar

Female Postituste arv : 1847
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Under the blue-blue sky... 7   5/4/2010, 21:59

Potteris oli üks lendav sinine auto.. nüüd ma hakkan iga järjeka juures, kus kellegil on sinine auto ütlema, et see on potteri järgi tegemine, juhhei
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2334
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

PostitaminePealkiri: Re: Under the blue-blue sky... 7   5/4/2010, 22:01

Kas kõik peavad nii tähenärijad olema? *muigab*
Ma vaid mainisin. Igalühel oma arvamus Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Under the blue-blue sky... 7   

Tagasi üles Go down
 
Under the blue-blue sky... 7
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 5Mine lehele : 1, 2, 3, 4, 5  Next

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Audrey looming-
Hüppa: