eino eino.. palun

Hah, hea oli

Siiani meeldib =)
Edasi!

Ma mäletan seda hetke ähmaselt, kaasosalised, kes seda pealt nägid, on mu mälestusi parandanud ning mingil määral olen ma oma arvamuse sellest välja kujundanud. Oli inka. Telefon polnud mul hääletu, nagu tavaliselt. Ma torkasin käe taskusse, nii kiiresti kui võimalik, sest seda vähem õps pahandada tavatses. Telefoni kõlari sõrmega kinni katnud, avasin ma sõnumi ning kiirustasin klassist välja. Ma olevat karjatanud, ja seina najale istuma vajunud. See on üks vähestest asjadest, mida ma kindlalt mäletan, jalad ei kandnud enam. Tavaliselt jäävadki sellistest situatsioonidest meelde kõige mõttetumad aspektid. ES, kes ukse kõrval istus, olevat ukse lahti tõmmanud ning mind kuidagi arsti juurde talutanud. Edasijuhtuv ei olnud enam oluline. Oluline on see, et keegi ei tea peale minu, mis mulle siis teatati. Sõnumit tunnevad praeguseks kõik, seal oli üks lause: "Helista esimesel võimalusel." Seda, aga kellega ma rääkisin, ja mis ta mulle ütles, ei tea keegi. Keegi peale minu. Ja karu. Kuna nüüd olen ma otsustanud selle loo kirja panna, ilustamata ja tõeselt, siis kirjutan ma siia ära, sest ükski asjaosaline seda iialgi lugema ei juhtu ja kui isegi juhtub, siis ei tea ta käesolevast loost piisavalt, et midagi taibata. Kindlasti tundub see teile väike asi või midagi, aga minu jaoks ei olnud see väike asi. Ahjaa, asi ise ka siis. Mu kass. Ta oli maja ees auto alla jäänud. Ma armastasin teda väga. Ilmselt see tundub teile tavaline pask... "Ma armastasin teda väga"... Jah, ausalt öeldes, ongi see tavaline pask, aga ma ei oska kuidagi teisiti seda ka sõnastada. Me olime lõpmata lähedased. Kuidas see oleks?
*
Kui mind arsti juurest minema lasti, kästi mul kellegagi koos koju minna, kuigi arst ei avastanud mul midagi viga olemas. Pole ka ime. Arvo pidi täna otse koju minema, kuid ta nõustus siiski venna juurde minema, kui arst oli seda palunud. Koolimajast väljudes, märkasin juba tuttava nurga taga Karu pusa nurka. "Ma saan hakkama, sa võid koju minna," laususin mitte eriti veenva häälega. Ta küsis veelkord üle, kas minuga on ikka kõik korras ja kui ma olin talle porisedes jaatava vastuse andnud, lasi ta mul üksi minna. Kuigi ma teadsin, et tüüp seal nurga taga passib, sammusin ma sellest kohast julmalt mööda. Ta hüppas mu kõrvale, ning ma isegi ei pilgutand silma. "Ema-ema, hiir kukkus piima sisse. - Kas võtsid välja? - Ei, ma viskasin kassi järele," rääkis ta esimeseks asjaks. Ma ei tea, kas ma seda muidu oleks naljakaks pidanud. Tema esituses suht kindlalt jah. "Mitte täna.. Palun," vastasin talle nukralt, ise palju löntsima olemusega olles kui tavaliselt. "Mis lahti?" küsis ta hoopis teine toon. Ma olin temaga kaheksa aastat ühes klasssis käinud, niiet tundsin teda risti-põiki ja tagurpidi ka. See oli tema parastav toon, isegi kui ta püüdis sellele mingit muud muljet jätta, alateadvus valis selle tooni. "Eimidagi. Lihtsalt.. palun ole tasa," sõnasin ma katkendlikult, kuid teadsin, et ta ei jäta mind rahule. "Mis on?" küsis ta nüüd juba nõudlikule toonile üle minnes. Mul polnud tõesti vist midagi muud teha, kui tema toonide vaheldust jälgida. "Ei. See asi on tühine.." kaitsesin ennast ettevaatlikult, kuid sellest ei tulnud midagi välja. "Mis on?!" küsis järele andmata. Tegelikult olen vist tänaseni tänulik, et ta seda tegi. "Kurat, jää vait!" karjusin talle järsult ning pöörasin ära sel pöördel, mis meid alati lahutanud oli. Ta mõtles korra, ning siis hüppas taas mu kõrvale, nii me siis kõndisime paar minutit vaikides minu kodu poole. "Okei, sa ei pea mulle rääkima, kui sa ei taha, aga siis vähemalt tea, et minu tugi on sul olemas," sõnas ta lõpuks tõsiselt. Tüüpiline seebikas, kas te ei leia? Ma teadsin juba mis juhtub. Ma ütlen selle välja. Mul oli vajadus kellelegi rääkida. Siis ta turtsatab, võib-olla isegi hakkab naerma ja pöörab ümber, et minema kõndida. Aga ma tegin seda siiski. "Mu kass suri ära." See kajas mitmeid kordi, mitmekümneid kordi minus. Mu kass suri ära, mu kass suri ära, mu kass suri ära.. mu kass suri ära... Vill on surnud.... mu kass suri ära.. Vill on surnud!
__

ohh see on esimene kord kus ma poole jutu pealt pooleli jätan
igatahes siis sellekoha pealt peaks järgmine kord jätkuma iseasi kui palju eks me näe ja siis mussmuss ka teile

põnevik seisneb kassi surmas?
mm xD kindlasti.. huvitav

Mm.. veider
aga ma tahaks ikkagi vägaväga edasi lugeda ^^

eitakirjuta -.-

xD Ma mõtsin, et raudselt mingi tibi.

Aga ei, kass.

Aga väga lahe ja originaalne.

UUT!!

agaei kirjuta jah
pole enam sellejutuisu