Ta astus vannitoa peegli ette. Ta oli näost lapiline. See oli veider. Põsesarnad olid tulipunased, silma alt oli veri aga täiesti kadunud. Hallikasvalge. Laubal ja ninal oli märgata pisikesi arme, vinniarme. Siin-seal oli mõni laik jumestuskreemi ja silmameik oli sootuks laiali valgunud. Silmavalgetes oli isegi kaugelt näha pisikesi punnitavaid veresooni. Need ronisid nagu maod üle ta silmade, sõid neid, panid nad vett jooksma. Juuksed olid sorgus ja mitu päeva pesemata.
Ta oli nutnud.
Ta lasi silmalaugudel langeda. Ta seisis seal keset vannituba nagu mõni elutu olend, kuju, postament, kelle mõni eriti hirmuäratava maitsega sisekujundaja sinna poetanud võis olla. Vaid sõrmed, siniselaigulised ja kondised, värahtasid aeg-ajalt.
Järsku ahmis ta õhku, nagu oleks ta vahepeal hingamise unustanud. Silmades peegeldus meeletu segadus ja hirm. Maod võtsid võimust.
Äkilise liigutusega haaras ta kraanikausi kõrvalt klaasi, keeras teise väriseva käega kraani lahti ja lasi leigel veel voolata. Osa ei jõudnudki klaasi. Vesi läks mööda ka siis, kui ta klaasi pihkude vahele võttis ja suhu ammutas. Möödus hetk. Ta vaatas peeglisse. Lõug tilkus, käed olid märjad ja vist külmetasid.
Tervet ta keha läbis hullumeelne jõnksatus ja suust tuli hale, tahtmatu, summutatud karje, ta üritas uuesti klaasi täita, vesi pritsis laiali, ta suu läks hääletust valukarjest pärani ja, nagu väike laps, väike, kohmakas, hirmunud laps, kes oma ema käte vahele vigisedes peitu poeb, nagu tooks see mingit leevendust ja kaotaks maailmast kõik halva, jõi ta kraanivett, ahmis, korralikult neelamata. Täitis klaasi uuesti ja kulistas kõik uuesti alla. Ja veel korra. Ja siis -
Klaas kukkus õudse kolinaga vastu kraanikausi malmpinda. Vesi voolas ikka veel. Uhtus minema kõik valamu põhjas oleva mustuse, surnud naharakud, bakterid, küünetükikesed, kuskilt sinna sattunud karvad, sodi, rämpsu, minema viis nad, kaotas ära. Ta jälgis seda. Veevulinaga tundus lahkuvat mingi osa tema südamest. Prügi. Rinnus pitsitas meeletult. Ta tõmbus nii kägarasse kui see püsti seistes võimalik on. Vulin oleks võinud ta juba tervenisti kaasa võtta. Rämpsu.
Möödus mitu minutit.
Ta vaatas peeglisse. Veesolina saatel märkas ta lapilist nahka, jumestuskreemiplekke, vinniarme, sorgus juukseid ja veremadusid silmades. Maod olid teinud oma töö: parema silma juurest immitses suur pisar. Kukkus mööda halle silmaaluseid, veeres mööda punaselaigulisi põski, peatus lõual. See hakkas sügelema.
Ta pühkis pisara, kratsis lõuga ja läks kraani sulgemata vannitoast välja.
Pealkiri: masendus paneb kirjutama 
26/3/2010, 00:24