Pühapäeval me küpsetame pannkooke, sest nii on hea!

Nii. As I call it - soperdis. Ma ei tea, mille kuradi pärast see olevikus kirjutatud on. Otseselt inspireerivat muusikat polnud, seega see võib veidi jama olla. Aga te andestate mulle ehk.
Kui te üldse loete. :)

Head lugemist neile, kes loevad. Kirjavead võib ilusti ja julgesti välja tuua.

Magamistuba on sassis. Riided vedelevad lootusetult põrandal, tugitooli juures on lahtipakkimata spordikott. Tõsi, kotilukk on lahti ja osad asjadki on sealt välja tõstetud, kuid enamus asju on siiski kotti jäänud. Tegelikult ei sisalda see must Adidase kott suurt palju. Kõigest mõned riided ühe nädalavahetuse jaoks. Linad, tekk ja padjad on voodis segamini aetud, nende vahel lebavad kaks noormeest teineteise embuses ja kingivad üksteisele kirglikuid suudlusi. Kõik koosveedetud hommikud mööduvad neil nii. Ärkamine ja ülestõusmine on pikkaajaline protsess. Kuid nii ongi parim. Ärgata oma kallima kätevahel, naeratada talle ja siis taas silmad sulgeda. Uuesti avab mustajuukseline Kristjan oma silmad siis, kui Kert magusa musi tema huultele vajutab. Noorukid vaatavad teineteisele silma ja naeratavad, sõnu polegi vaja. On lõpmatu mõistmine. Ja tunnid voodis mööduvad nii kiiresti, kuid ometi sisukalt. Ning viimaks lebavad nad taas teineteise embuses.

„Kas me teeme täna pannkooke?“ küsib Kristjan äkki ja piidleb oma kallimat siniste silmadega. Sellest on saanud juba pühapäeva traditsioon. Armas ja hea tratitsioon.

„Ikka,“ naeratab Kert, tema pruunides silmades põleb armastuse leek, ja suudleb Kristjani huuli. Neist sõnadest nad mõnda aega kaugemale ei jõua.

Viimaks kisub Kristjan teki endale: „Lähme pannkooke küpsetama.“

Aegamööda, kiirustamata, ajavad nad endid riidesse.
„Ma sain enne sind riide,“ imestab Kert ja vaatab Kristjani, kes pole bokseritest kaugemale jõudnud.

„Mhmh,“ muigab Kristjan ja hakkab ka ennast riidesse panema. Ja siis algab teekond kööki, mis iseenesest on kõigest mõne sammu kaugusel, kuid suudluste rohke teekond ja väike peatus peegli ees, teevad sellest pika reisi.

„Mina pesen nõud, sina teed taina,“ sõnab Kristjan kindlalt ja põimib oma käed ümber Kerdi kaela. Nad suudlevad taas ja naeratavad teineteisele. Kristjan sasib Kerdi kastanpruune juukseid. Ta võikski noormehe ilu vaatama jääda. Kerdi tõmmu nahk, pruunid silmad, pehmed huuled. Nad suudlevad veel, enne kui asuvad oma ülesandeid täitma. Aeg-ajalt, kingivad nad teineteisele musisid ja suudluseid. Kristjan jälgib Kerdi taigna segamist. „Mina lisaks sinna veel jahu,“ märgib ta naeratades.

Kert saadab Kristjanile kahtlustava pilgu: „Kui on vedel tainas, tulevad õhukesed pannkoogid.“

„Jah, aga see tainas on liiga vedel,“ jääb Kris endale kindlaks. Kert ohkab ja lisab jahu. Mõne aja pärast on nõud pestud ja Kristjan vaatab taas tainast: „Mina lisaks veel jahu.“ Kert saadab Kristjanile vaid muigava pilgu ning lisab jahu. Kui ta on tainaga juba 15 minutit möllanud ilmub Kristjan eikusagilt: „Mina lisaks veel jahu.“

Kert viskab lusika kaussi ja hakkab köögist lahkuma. Isegi pannkoogitaigna tegemisega ei saa ta hakkama? Kristjan põimib oma käed kiirelt ümber kallima. „Rahu nüüd, pole hullu. Me teeme selle korda. Musii, kõik on ju korras,“ räägib ta rahustaval toonil, aga Kert ei kavatsegi noormehele otsa vaadata. Kristjan külvab ta suudlustega üle ja pärast pikka moosimist, saab ta lõpuks hääleka vastuse. Nad kallistavad mõnda aega ja siis sõnab Kris: „Ma lõpetan selle taigna ära, sa tee endale teed ja mulle kohvi, palun.“

Kert asub vaikides oma uut ülesannet täitma ja Kristjan lõpetab tainaga. Pann on juba soe, ning ta kallab esimese koogimaterjali küpsema. Kuid tema küpsetamisoskused pole kiita ja ta silmitseb lootusetult pooltoorest kooki. „Ma ei saa hakkama,“ sõnab ta ja ohkab. Kert võtab talt pannilabida ja ülesande üle. Samal ajal rüüpab Kristjan lonksu oma kohvist. „Sa oled parim koogiküpsetaja,“ sõnab ta surmkindlalt ja vajutab Kerdi põsele musi.
„Kui suurtega hakkama ei saa, tuleb väikseid teha,“ sõnab Kert ja võtab taignakause, seda lusikaga veidi seganud naerab ta, "Kus nüüd tegi taina." Ta moodustab pannile südamekujulise koogi. Kristjan vaatab seda ning naeratab. Koogikuhi kasvab ja tainas väheneb.

Taldrikul on hunnik pisikesi ahvatlevaid koogikesi ning Kristjan napsab neist ühe. See on ülihea. Tehtud armastusega. „Tead, see on maailma parim kook, mis ma saanud olen,“ sõnab Kris ja silmitseb poolikut koogitükki oma käes. Kert naeratab talle. „See on nii hea, et ma ei raatsi seda sullegi anda,“ naljatleb Kris ja sööb ülejäänud koogikese ära. Kert turtsatab ning jälgib oma kallimat samal ajal, kui ta pannile tainast lisab. Kristjan seisab Kerdi selja taha ja põimib oma käed talle ümber.

„Ma armastan sind,“ sosistavad nad koos ja naeravad. Tainas saab otsa ja taldrikul on hunnik kooke. Kerdi pilk langeb kellale ja ta ohkab.

„Ma võin teha näo, et auto ei käivitu,“ lausub Kristjan vaikselt.

„Sa tead, et see ei lähe läbi ja mul on ühikas pärast jamad,“ ohkab Kert ja Kris noogutab lootusetult. Nad istuvad laua taha, Kristjan otsib moosi ja istub Kerdile sülle. See tõstab Kerdi tuju ja ta põimib oma käe ümber kallima. Kristjan asub Kerti hoolega pannkookidega toitma. Ükshaaval „hävitavad“ nad pannkooke ja kui pool taldrikut on tühi, ohkab Kert: „Mina ei jõua enam.“

„Nii vähe söödki?“ küsib Kristjan muigega.

„Mhmh,“ noogutab Kert.

Veidi aega istuvad nad köögis, enne kui avastavad, et kella seierid on julmalt edasi liikunud. Noormehed tõusevad ja suudlevad kirglikult.


Järgmiste minutite jooksul pakib Kert oma asjad. Siis langeb ta voodile ja ohkab. Kurb on. Kurb on teada, et ta peab kohe lahkuma. Kristjan ronib talle otsa ja suudleb teda kirglikult. Ka temal on kurb. Ainult nädalavahetused neil ongi. Ja ka siis ei saa nad avalikult igalpool käia. Linnapeal võib tulla mõni tüli noriv ülbik ja nad läbi peksta ainult selle pärast, et nad on geid. Ühiskond on endiselt ebatolerantne. On endiselt ja jääb selleks igavesti.

Kakskümmend minutit lebavad nad voodil teineteise kaisus. Ühel ajal nad tõusevad. Longivad kööki. Kert võtab oma spordikoti. Nad ajavad omale tossud jalga. Kristjan tõmbab pusa selga, Kert jaki peale. Nad väljuvad majast ja kõnnivad autoni. Punane Mazda seisab oma kohal, Kristjan avab selle uksed, Kert viskab oma koti tagumisele istmele ja koos istuvad nad autosse. Kristjan jõuab võtme süütesse panna, kui Kert ta näo oma kätevahele haarab ja teda taas suudleb. Suudluse lõppedes seiravad nad teineteist armunud pilgul.

„Sa võiks oma emale öelda, et sul on palavik ja sa ei saanud kooli minna,“ lausub Kristjan, kui ta on auto käivitanud.

„Sa tead, et ma teeks seda, aga ma ei saa omale praegu jamasid lubada ja mu ema ei usuks seda elusees. Ma tahaks ka jääda,“ vastab Kert nukralt.

„Varsti saabub vabadus,“ ohkab Kris ja tagurdab autoga teele.

Nad ei sõida vaikides. Nad räägivad. Nad naeravad ja aegaajalt nad suudlevad.
Kui nad on raudteejaama jõudnud ja perroonile seisnud silmitsevad nad mõlemad hoolega ümbrust. Näib, et läheduses pole ülbikuid „ma taon su üles kuradi pederast“ ja nad suudlevad. Kaks sõbrannat, kes neist mööduvad naeratavad kelmikalt. Mis saaks veel kuumem olla, kui suudlev geipaar?

Ühiskond ei suuda ise ka otsustada, kas ta vihkab või sallib. Kõik meist on osa ühiskonnast ja kui üks juba sallib, on ühiskond parem koht.

Rong jõudis täpselt õigel ajal. Kui tobe nendest. Kui sa kuskile jõudma pead, jäävad nad hiljaks, aga kui sul aega on enam kui küll, tulevad nad täpselt, kui mitte varem. Veel viimane embus ja suudlus. Sosistused: „Ma armastan sind!“ Kert astub rongi. Kristjan seisab veel perroonil. Usked sulguvad ja rong hakkab liikuma. Suur raudne masin, mis liigub mööda rööpaid nagu kella seier, lahutab kallimad teineteisest järgmiseks nädalaks. Neil on terve nädal aega olla üksi, kuulata kuidas kõik teised on koos.


Ma armastan sind!

Neil on terve nädal aega olla üksi, kuulata kuidas kõik teised on koos.

Mind häiris see lause. Mitte, et seal midagi valesti kirjutatud oleks. Mind häiris selle sisu.

Aga mulle meeldis see jutt. Kuigi seekord liikus mu mõte vales suunas. Ma editin seda kommentaari või jutustan sulle msnis, mis mulle kõik meeldis, kui mu käed on üles soojenenud.

EDIT: Niisiis. Mulle meeldis see nunnudus, mis seda juttu ümbritses. See, et nad koguaeg kaisus olid ja üksteise küljest käsi ära ei saanud.
Siis mulle meeldis, kuidas sa alustasid seda lugu hoopis spordikoti kirjeldamisest. Mis oli ülimalt äge ja kiskus kohe kogu tähelepanu endale.
Siis mulle meeldis see, et üks neist end kohe korralikult riidesse ei pannud. Ma juba aiman, et ta lihtsalt jõllitas, kuidas teine seda tegi.
Siis mulle meeldivad need nimed ja üllataval kombel ei tulnudki mulle lugedes mingid tuttavad silme ette, kes samade nimedega on. See on hea märk.
Siis mulle meeldis see, kuidas sa kirjeldasid aja liikumist.
Siis meeldisid veel need kihistavad sõbrannad.

Üks asi mulle ei meeldinud. Viimane lause: ma armastan sind. Ma saan aru, miks see seal oli, aga kogu jutt oli temavormis ja siis see viimane lause kiskus jutu reaalsuse piiridesse.

Aitäh. Ja palun jutusta nüüd.

EDIT: Aitäh su lahke ja pika kommentaari eest. Mulle meeldisid ka kõik need asjad. Aga ma kartsin, et need ei kukkunud nii hästi välja, kui ma oleks tahtnud.

OMFG, siin on mesilane. *Paanika* OMG! OMG! OMG! Mida ma teen? *Ei julge ennast liigutada.*

Meie sinuga, kuskil foorumis pannkooke küpsetamas? Hmmmn... Hea mõte.

Ma olen hetkel kiituste suhtes hell, (hea aja leidsin ka, millal su kommentaarile vastata siis), nii et ma ütlen lihtsalt aitäh su lahkete sõnade eest.
Ja geidest järjekat kirjutada? Hmmm, ma kardan, et ma ei oska. Läheks liiga ropuks.

Siis ma ei saaks seda järjekat kuskile üles panna ja peaks ainult sinuga sheerima.

See ei tähenda, et ma seda kirjutaks.