Näkineiust

Ta naeratab väljakutsuvalt ning kaob näkineiuna lainetesse piimvalgete vahuharjade keskele. Kui ta end eemal libedale kajakamusta täis kivile vinnab ja mind kelmikalt silmitsedes oma kuldseid kiharaid palmikusse seadma hakkab, tunnen kihku talle järgi minna.
„Tule.“ Ta hääl kõlab pehmelt ja sametiselt, kuid jääb üha valjeneva viiulihelina mu kõrvus painama. Tema naerukihin vaikib lainete kohinas. Sügavsinised silmad kutsuvad mind vette. Ma tahaks veel enam talle järele anda, olgugi, et tean – ta tahab mind ainult märga hauda peibutada, sest ujuda ma ei oska.
Vali kärgatus.
Ta vajus aeglaselt kivilt maha, jätte enesest purpurse jälje ning lainete vahuharjad hakkasid punetama. Nüüd kohisesid lained tuttava naerukihina asemel leinaliste nutuna ja uhtusid kaldale elutu kogu.
Meri oli võtnud tema silmade sinise ja need sulgenud, liiv oli palmikust lahti harutanud kullakarva juuksed ning sai nendega üheks.
Helesinine ebamääraste kontuuridega kogu langetas haavlipüssi, hambahaldjas?
„Kohv on külm.“
Ja veel külmem oli vesi.

----

Radu debüütpostitus siin foorumis.
kritiseerida/arvustada, palun.
Palun tooge välja ka õigekirja vead, see on mu nõrk koht.

Veidi segane, aga hea oli!

Tänan.

ma ei saanud küll päris täpselt aru ( raudselt olen ma lihtsalt liiga väsinud vms )
aga lugu ise oli kuidagi nii salapärane ja kokkuvõttes mulle meeldis... selline imelik meeldimine ...