Elus on ka muud. (lõpetatud)

Pealkiri: Elus on ka muud. (lõpetatud) 7/9/2008, 21:27

Nh kuna mul siin ainult kaks juttu siis ma peaks vist natuke vanu asju lisama, et ma ikka seda kausta omada saaks:D:D
See üks lühike jutt siis:)

Elus on ka muud.

Ma jooksin. Jooksin eemale sellest mida olin alati kartnud kuid südames lootnud.
Jooksin eemale inimesest keda olin armastanud ja vihanud.
Jooksin eemale temast kelle eest ma ei oleks tohtinud ära joosta vaid oleks pidanud püüdma talle läheneda.
Ma jooksin, jooksin eemale oma suurimast hirmust, hirmust mida olin alati kogeda tahtnud.
Ma jooksin eemale kõigest. Jooksin ära oma soovide eest, oma suurimate hirmude eest ja ka armastuse eest mida olin alati soovinud.
Ma oleks tahtnud peatuda kuid samas ei tahtnud ma seda.
Ma oleks tahtnud joosta kuid enam ei suutnud ma sedagi.
Ma teadsin et see oli minu võimalus kuid ma ei kasutanud seda.
Ja kogu see oligi mu suurim hirm.

**

Ma tõusin järsku oma voodis istukile. Vaatasin toas ringi ja veendusin et midagi ei olnud toimunud.
Seepeale ma ohkasin sügavalt ning korrutasin endale et: „see oli ainult uni“.
„Tanel tule sööma“ kuulsin ema köögist hüüdmas.
Tõusin kiiresti voodist püsti ning panin suhteliselt kortsus koolivormi selga.
Peegli ees seda natuke siluda üritades nägin ma ennast.
Ma olin suhteliselt pikk, heledate juustega ning siniste silmadega. Muidugi olin ma ka piisavalt musklis. Kui vorm oli enam vähem sirge siis panin koolikoti õlale.
Läksin alla korrusele kööki kus istus ema koos hunniku võileibadega. Krabasin neist ühe ning liikusin edasi.
„Tule ikka söö veel“ ütles ema mulle.
„ei mul pole kõht tühi“ laususin talle ning läksin korteri uksest välja. Vaatasin võileiba enda käes ning viskasin selle esimesse prügikasti mida kohtasin.
Jah. Just nimelt prügikasti. See oleks olnud vääääga kahtlane kui sellises elurajoonis vedeleks võileib kusagil tee ääres.
Igatahes liikusin ma bussipeatuse poole mis ei olnud õnneks väga kaugel.
Kui ma sinna jõudsin ei olnud seal õnneks väga palju rahvast.
Muidugi olid mul ka kõrvaklapid peas.
Buss tuli üsna varsti ning ma läksin peale. Nagu ikka ei olnud bussis mitte kedagi tuttavat.
Esimesel päeval võiks ju keegi ikka ringiga kooli minna mõtlesin ma naljaga ning vaatasin bussis ringi.
Varsti istus mu kõrvale umbes minuvanune tüdruk. Ta vist ütles mulle midagi kuid ma ei kuulnud.
Võtsin ühe kõrvaklapi peast ära ja küsisin et mis on.
Seejärel esitas neiu mulle küsimuse: „Vabandust, mis peatuses peab maha minema et jõuda Gustav Adolfi gümnaasiumi?“
Mida tahab selline inimene minu koolist? Mõtlesin mina kuid ütlesin talle ikka peatuse nime.
Ma vaatasin teda hoolikalt. Ta oli muidu üsna kaunis kuid muidugi jäid silma tüdruku natuke kulunud riided ja odavad jalanõud. Tüdrukul olid pikad tumedad juuksed ning rohelised silmad.
Mõne aja pärast loobusin mõtlemisest ning kuulasin muusikat edasi.

Pealkiri: Re: Elus on ka muud. (lõpetatud) 7/9/2008, 21:28

2.

Varsti jõudis buss peatusesse kus pidin maha minema. Ootasin kuni tüdruk mu kõrval püsti tõusis ja ukse poole liikus ning järgnesin talle.
Kui buss peatus tuli sealt maha suhteliselt palju inimesi ning sagimist oli kõvasti. Enesekindlalt hakkasin kooli poole kõndima.
Nähes palju tuttavaid koolivorme läks tuju kohe paremaks. Suvevaheaeg oli küll tore ,kuid ka oma sõpru taas näha on väga meeldiv.
Muidugi leidsin oma sõbrad väga kiiresti üles ja nagu ikka tekkis meie klassist kokku neli kooslust. Eraldi gruppides seisid popid poisid (muidugi olin seal ka mina), popid tüdrukud, heidikud ja nohikuid.
Kuid oli ka üks inimene kes ei kuulunud veel ühegisse gruppi ning see oli sama tüdruk ,kes bussis minu kõrval istunud oli.
Kõik poisid (ning arvatavasti ka tüdrukud) rääkisid temast ning ei teadnud ,mida arvata.
Mõne aja pärast hakkas ka aktus kus diektor midagi rääkis ning peale seda liikusime oma klassi , kus pidime õpetajat kuulama ja tunniplaanid saama.
Me jõudsime klassi kus endale kiiresti kohad valisime. Mina istusin muidugi oma parima sõbra Mihkeli kõrval.
Varsti tuli klassi ka Triin ,kes liikus otse minu juurde. Ta istus mulle sülle ning suudles mind tervituseks.
Mina vahtisin teda juhmi pilguga ning hakkasin naerma. Õnneks tuli kohe sisse ka Annika.
Mina läksin , siis tema juurde ning tervitasin teda suudlusega. Kuulsin kuidas Triin ohkas ning lõpetasin suudluse.
„Tsau kallis“ laususin Annikale ning võtsin ta piha ümbert kinni. Seejärel saatsin Triinule ülbe pilgu.
Nagu ikka oli see kohutavalt igav ning kõik soovisid , et see läbi saaks.
Kuid siiski oli see tund hetkeks huvitav. Just sellel hetkel kui õpetaja tutvustas uut õpilast , kes meie klassiga liitub.
Väga kahtlane oli vaadata inimest , kes varem oli olud täiesti võõras ning keda olin bussis kohanud näha meie klassi ees seismas.
See ei olnud just eriti levinud juhus ,et üheksandaks klassiks minnakse teise kooli , kuid siiski nii see oli.
Ma sain teada ,et ta nimi oli Reelika , aga rohkem ei kuulnud vist keegi midagi ,sest oli vaja ju ennast suve sündmustega kurssi viia.
See tund läks väga kiiresti ning varsti oli aeg minema hakata.
Peale tundi oli suuremat sorti klassi kogunemine kus arutati iga aastast pidu mis kooli esimesel päeval toimus.
Seekord pidi seda korraldama Rein ning see tõotas väga suur pidu tulla.
See oli ka ainuke pidu ,kus käisid kõik (selle kõik all mõtlen ma isegi nohikuid) ning vahest käisid seal isegi inimesed teistest klassidest või koolidest.
Seekord pidi pidu toimuma ööklubis.
Peale suurt kogunemist istusime Annikaga veidi ühe pingi peal ja rääkisime suvest.
Varsti märkasin ,et kell on juba päris palju.
„Tulen sulle kell kaheksa järgi?“ küsisin ma neiult.
„jh“ vastas ta ning me tõusime püsti.
Ma veel suudlesin teda hetkeks ja ütlesin „Tsau“ ning juba ma jooksingi bussi peale.

Pealkiri: Re: Elus on ka muud. (lõpetatud) 7/9/2008, 21:29

3.

Mõne aja pärast jõudsin ma koju. Kogu tee mõtlesin ma muutustest. Mõtlesin sellest, et kõik mu sõbrad on ikka täpselt samasugused ja lapsikud nagu nas on koguaeg olnud, kuid mina ei ole enam selline. Ma ei tunne enam rõõmu ilgetest naljadest mida teised koguaeg teevad. Ma ei tunne rõõmu nendest lapsikutest tegudest mida ma kogu elu teinud olen.
Ma olen lõpuks ometi aru saanud, et elu pole ainult populaarsuses, klassiõdede lumepallidega viskamises ja mis kõige tähtsam, et elu pole ainult joomises ja suitsetamises.
Mul tekkis küsimus, kes need inimesed üldse on kellega ma olen juba 8 aaastat ühes koolis õppinud ja ühtedel pidudel käinud.
Nad on täpselt samasugused nagu olin mina enne, aga ei, nemad ei muutu iialgi.
Ma istusin elutoas diivani peal ning olin üsna enda maailmas. Ema vist rääkis midagi, aga selles ei maksaks päris kindel kh olla.
Elutuba olui täpselt samasugune nagu kõik muud toad meie majas. Heledate seinade, kõrgete lagede, lukslike esemete ja kõige tänapäevasema tehnoloogiaga.
Mu musta värvi kass istus minu kõrval valgel nehkdiivanil ning ma sügasin teda automaatselt.
Mõne aja pärast olin ma otsustanud, et ma ei taha enam nende oma nn sõpradega suhelda. Nüüd tundusid nad nii lapsinkud.
Ma läksin üles oma tuppa, mis oli jälle ära koristatud nagu igakord kui mu emal vaba päev on.
Mu ema omab üht kohvikut kesklinnas ning ei pea just eriti tihti tööd tegema.
Mu isa, aga töötab arhitektina, kuid kodus ei ole teda kunagi. Paari aasta eest mu vanemad lahutasid ning rohkem pole ma oma isast midagi kuulnud (kui mitte arvestada seda taskuraha mis iga kuu mu pangaarvele laekub).
Ma istusin arvutilaua taga ja vaatasin ekraani. Ma avasin msni lootes sealt leida kedagi kellega normaalset jutt rääkida, aga sees olid ainult minu klassi inimesed.
Muidugi hakkasid paljud inimesed kohe rääkima, kuid mina ei teinud sellest välja. Ma vaatasin tuimalt kuidas kõik kutsuma hakkasid. Kui ma kellegile ei vastanud hakkas mu telefon teises toa nurgas helisema. Helina järgi sain aru, et see on Annika.
Ma ei liikunud ikka paigast ning otsustasin msnist välja logida.
Kui tüütud võivad inimesed olla mõtlesin ma ja logisin ratesse sisse. Ma vaatasin veidike saiti ning blokkisin siis oma konto ära.
Peale seda tõusin ma püsti ja läksin kiiresti majast välja. Ema küll küsis kuhu ma lähen kuid ma ei vastanud talle. Ma läksin aiast välja ja astuin tänavale mis oli sel hetkel täiesti inimtühi.
Ma kõndisin mööda tänavat ning varsti pöörasin metsa. Metsast läbi läks väike teerada mida just väga tihti ei kasutatud. Tuul sahistas puude lehti mis olid kohe kollaseks muutumas. Mets tundus väga kõle ja külm kuid siiski oli seal väga rahulik.
Ei olnud kedagi, kes liigseid küsimusi küsiks, kedagi kes mõtetut loba ajaks.
Ma kuulsin kuidas kajakas üle metsa lendas ning kuidas laine loksumine järjest lähemale tuli.
Ma nägin et puid jäi järjest vähemaks ning kuldne liiv hakkas paistma.
Puude vahel olid päikeselaigud ning kusagil lehtedes sahistasid loomad ja linnud.
Lõpuks jõudsin ma metsast välja. Ma sattusin pirita randa kus liival olid viimased päevitajad ja lainetes hullasid lapsed.
Rannas ei olnud väga palju inimesi, kuid piisavalt et tekiks lärm.
Ma nägin inimesi ranna kõrval teel kes veeresid, kõndisid või jooksid mööda.
See kik tundus kuidagi kohutavalt kauge. Ma küll nägin neid asju kuid ma ei mõelnud nende peale.
Kaugemalt triivis laev mööda ning tekitas laineid. Ma istusin kivi peal ning jälgisin kogu seda melu.
Järsku helises telefon mu taskus. Ma võtsin telefoni ning ootasin et helin lakkaks. Peale seda ma lihtsalt lülitasin selle välja. Mul ei olnud sel hetkel tuju oma sõprade või vanematega suhelda.
Mul oli vaja kedagi võõrast kellega rääkida. Kedagi kes mind mõistaks.
Ma vaatasin sillerdavat merd ja tõusin püsti, võtsin taskust telefoni ja rahakoti. Seejärel võtsin seljast oma pusa ning asetasin selle koos teiste asjadega kivi peale. Ma muigasin ning jooksin vette.
Mõne minuti pärast tulin ma välja. Mu riided olid vettinud ja külm oli.
Ma istusin jälle kivi peale ning võtsin pusa ümber. Kohutavalt naljakas oli olla.
Ma nägin et keegi tuli metsast välja ja kõndis rannas ringi. Se keegi tundus kuidagi väga tuttav kuid samas ka võõras.
Niisiis otsustasin ma tema juurde minna.

Pealkiri: Re: Elus on ka muud. (lõpetatud) 7/9/2008, 21:29

Kõik lõppeb

Ma läksin tuttava neiu juurde ning tervitasin teda vaikselt. Ta vastas mulle samaga ning oli kuidagi teistsugune.
Ta ei olnud selline nagu teised. Isegi ta pilgust oli aru saada, et ta pole tavaline.
Ma hakkasin Reelikaga rääkima. Me rääkisime kõigest. Tundsin, et ei pea midagi varjama ning võin tüdrukut usaldada.
Me rääkisime kaua, isegi väga kaua. Väljas oli juba pime kui me lõpetamise hakkasime siis koos kodu poole minema kuna elasime lähestikku. Jõudsime teelõiguni, kus enam ei saanud teekonda koos jätkata.
Seisime keset väikest tänavat kus liikusid harva autod, me rääkisime ikka veel ning teemad ei saanud otsa. Lõpuks otsustasin siiski koju suunduda.
Ma laususin talle: „Headaega!“ ja hakkasin eemale kõndima. Tema jäi sinna mulle järele vaatama.
Järsku kuulsin selja tagant müra ning vaatasin taha. Kogu tänavat valgustasid auto tuled mis mulle silma paistsid.
Nägin auto ees musta siluetti ning ei uskunud seda mida nägin.
Kõndisin aeglaselt kogu poole mille juurde oli kiirustanud ka autojuht. Ma sain aru, et see keha ei liigutanud ennast.
Kuulsin kuidas autojuht abi karjus, kuid mina ei suutnud midagi teha. Üksik pisar langes üle mu põse ning ma ei suutnud seal enam olla.
Ma hakkasin jooksma. Jooksin ära kõige selle eest mida olin kartnud, jooksin ära armastuse eest mis oli minus äktiselt tärganud, jooksin ära selgituste eest mida oleksin pidanud andma hakkama.
Ma jooksin nii kaua kuni jaksasin. Langesin keset silda maha. Lamasin maas ning laususin vaikselt: „Ma armastasin teda“ seejärel l kuulsin veel viimseid pidurite kräuksumisi enne, kui kogu see piin minu jaoks lõppes. Käis veel läbi viimane valusähvatus ning enam mind ei olnud.
Alles nüüd olin aru saanud et elus on ka muud peale raha ja populaarsuse. Sain aru, et eluks on vaja sõprust, soojust ja armastust ning nüüd kui ma olin aru saanud mida need sõnad tähendavad ei tahtnud ma enam ilma nendeta elada.

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

Nähh, nii kurb Sad

» Muud luuletused