The real me (Lõptatud)

Pealkiri: The real me (Lõptatud) 7/9/2008, 21:45

Nh üks vana jutt siis veel:D

1.

Ma ei suuda enam… Ma lihtsalt ei suuda enam teeselda. Ma tean et ma olen tore ja sõbralik, lohutan alati teisi ja meeldin kõigile, aga saage aru ma olen ainult inimene. Ma tahan elada oma elu mitte teiste ja tõesti ma ei jaksa enam olla toredik kellel mingeid probleeme ei ole.
Mitte ükski inimene ei ole aru saanud milline ma tegelikult olen. On küll tore et mul on palju sõpru ja tuttavaid aga mul oleks vaja üht inimest keda ma võin usaldada ja kelle juuresolekul ei peaks ma olema koguaeg tugev. Peaks praegu niiöelda sõpradega välja minema, aga ma ei usu et ma seda teen. Lähen vist hoopis metsa kännu otsa mõtteid koguma.
Ütlen emale headaega ja läinud ma olengi. Lähen kõnnin järjest sügavamale metsa ja mõtlen, kui lihtne elu on puudel ja loomadel.
Jõuan lõpuks oma sihtmärki ühe palgi juurde jõe ääres. Imestuseks näen seal üht omavanust tüdrukut. „Tere“ ütlen kahtlevalt, sest pole seal veel kunagi kedagi kohanud. Tüdruk vastab samaga. Lähen istun palgi peale. „Jane“ tutvustan ennast tüdrukule. „Lea“ tutvustab ta ka ennast. „Uus?“ küsin mina, sest pole tüdrukut kunagi näinud ja teadsin et uus pere kolib linna äärde. Lea noogutab ja ütleb „15“.
Tore keegi tuleb veel meie klassi ja vastan „Ma kaa“. Lea naeratab ning jälgib jõge.
Seal ma siis istun: 15 aastane pikkade punaste juustega, roheliste silmadega täiesti tavaline inimene kellel ei ole millestki puudust ega ka midagi üle. Kõrval istub mul Lea. Samuti 15 aastane pruunide juustega ja siniste silmadega. Mõtlen, et ta meenutab mind ennast. Mitte seda mind kes kõigiga alati sõbralik ja tore on vaid just seda päris mind ennast.
Loodan, et äkki olen leidnud endale sõbra. Mitte sellise kellega lihtsalt koos hängida vaid sellise kellele ka oma muresi kurta ja kes oleks alati olemas nagu mina olen alati olemas olnud kõigile teistele nagu lootuses, et siis kui mul seda vaja on siis on mul ka tugi olemas.
Me istume seal vaikides kuni lõpuks minema hakkan. Ütlen „Head aega“ ja hakkan läbi metsa kodu poole minema. Kuulen ja tunnen kuidas oksad mu jalge all praksuvad. Lõpuks jõuan metsast välja ja vaatan enda maja. Ohkan hetkeks ja lähen siis sisse. „Juba tagasi?“ hüüab ema köögist „Jaaa“ vastan ma ja lähen üles oma tuppa. Loen natuke ja juba ootan homset koolipäeva. Ja jälle üks vaheaeg läinud mõtlen ma ja lähen magama.

Pealkiri: Re: The real me (Lõptatud) 7/9/2008, 21:45

2.

Hommikul ärkasin ema hüüdmise peale, et ma sööma läheks. Panin siis ruttu riidesse ja läksin alla. Sõin ära ja rääkisin natuke emaga. Kui üles tagasi läksin tuli trepi peal vastu ka padja näoga isa. Läksin kiiresti oma tuppa: kammisin juuksed, tegin õrna meigi ja võtsin koti.
Hakkasin siis kooli minema. Teel, nagu tavaliselt sain kokku oma poisi Lauriga. Poiss tegi nagu tavaliselt põsemusi ja me suundussime koos kooli poole. Teel liitusid meiega veel: Sille, Kätlin, Krista, Martha, Loore, Karl, Henri, Mihkel, Taavi ja veel mõned inimesed. Ühesõnaga saabus peaaegu kogu klass korraga.
Koolis nägin ma eelmisel õhtul kohatud Lead. Mulle tundus, et ta ei sulandu just väga hästi meie seltskonnaga.
Esimene tund oli kohe meie klassijuhataja Esli Maduga. Muidugi käskis õpetaja tal ennast tutvustada. Ta tutvustas ennast umbes nii: Olen Lea Rannapalu. Olen 15 aastane ja kolisin paar päeva tagasi Tartust siia Türile.
Madu vaatas klassis ringi ja leidis minu kõrval ühe vaba pingi. Minu teisel pool kõrval istus Lauri, ees oli Sille ja taga oli Martha.
Vaatasin kuidas Lea tuli aeglaselt ja jälgis kõiki õpilsasi väga hoolikalt. Ma naeratasin talle julgustvavalt ning vaatasin kuidas ta oma kohale istub. Tund oli nagu ikka väga igav ja Madu nagu ikka väga kuri.
Vahetunnil kogunesid peaaegu kõik Lea juurde. Võtsin endale kohustuseks teda kõigile tutvustada.
Me rääkisime tunni ajal päris palju ja ma sain Least juba üsna palju teada. Peale kooli lubasin ma talle ka linna ja veel inimesi tutvustada.
Kõik tunnid läksid väga hästi ning Lea sulandus järjest rohkem meie seltskonnaga.
Kui kool sai läbi läksime me koos tema kodu poole. Sellest ma olin juba enne aru saanud, et tae lab mulle väga lähedal aga põhimõtteliselt olime me naabrid. Kui mitte vahepealset metsatukka arvesse võttes. Kui me tema juurde jõudsime oli esimene inimene keda ma nägin umbes 17 aastane noormees. Ta oli päris nägus ning ka sõbralik.
Lea viis oma asjad üles korrusele oma tuppa ning me suundusime minu poole et ka mina oma asjad saaks ära viia. Me läksime otse läbi metsa ning rääkisime paljudest huvitavadest teemadest.
Kui me olime juba minu pool kh käinud hakkasin ma talle linna tutvustama. Kui meil kogu linn oli juba läbi käidud oli Lea tuttav juba enamuste toredate inimestega Türil.
“Nh kuidas siis linn, kool ja inimesed meeldivad?” küsisin ma päeva lõpu poole.
“Tore. Kõik on siin nii sõbralikud. Poleks iial arvanud, et ma siin nii lihtsasti sõpru leian” vastas Lea mulle.
Naeratasin ja ültesin “sõbralikud ollakse siin küll jh”
“A se poiss sinu juures oli su vend?” küsisin kuna ei olnud ka teda enne näinud.
“Vend jh. Andres on nimi. A mis sul sellest, kavatsed ära sebida või?” küsis ta naerdes.
“ei tea veel midagi” ütlesin naerdes.
“Aga sul ju on poiss. Nagu ma olen aru saanud. Se Lauri vist ?”küsis ta kahtlevalt
“On küll. Aga jh… aga nh eriti ma tema vastu midagi ei tunne küll. Ta on pigem nagu lihtsalt hea sõber natuke teise nimetusega” vastasin ma lõbuaslt. “Aga ole rahulik kui ma üldse kavatsen kedagi teist ära sebida siis selleks läheb veel kaua aega. Aga siiski sa võid meid ju tutvustada” lisasin ma veel.
Lea hakkas naerma ja vastas “Ei no võin küll jh aga eks seda asja veel vaatame”
“Oki tsau siis” ütlesin mina.
“Tsau” vastas tema ja hakkas kodu poole minema.
“Lea!” hüüdsin talle järgi. Kui ta tagasi vaatas siis ütlesin. “Ära sellest kellegile räägi eks”
“loomulikult mitte”vastas ta ja hakkas minema.
“Kuule!” hüüdsin talle jälle järgi. Kui ta jälle tagasi vaatas siis ütlesin “Lähme homme koos kooli?” Lea naeratas ja vastas “Muidugi. Pool kaheksa siin samas”
“Oki. Tsau!” hüüdsin ma, lehvitasin talle ja hakkasin kodu ukse poole minema.

Pealkiri: Re: The real me (Lõptatud) 7/9/2008, 21:46

Hommikul ärkasin ema hüüdmise peale, et ma sööma läheks. Panin ruttu riidesse ja läksin alla.
Sõin ära ja rääkisin natuke emaga.
Kui üles tagasi suundusin tuli trepi peal vastu padja näoga isa. Läksin kiiresti oma tuppa: kammisin juuksed, tegin õrna meigi ja võtsin koti.
Seejärel hakkasin kooli minema.
Teel, nagu tavaliselt sain kokku oma poisi Lauriga. Ta tegi nagu tavaliselt põsemusi ja me suundusime koos kooli poole. Teel liitusid meiega veel: Sille, Kätlin, Krista, Martha, Loore, Karl, Henri, Mihkel, Taavi ja veel mõned inimesed. Ühesõnaga saabus peaaegu pool klassi korraga.
Koolis nägin ma eelmisel õhtul kohatud Lead.
Mulle tundus, et ta ei sulandu just väga hästi meie seltskonnaga.
Esimene tund oli kohe meie klassijuhataja Esli Maduga. Muidugi käskis õpetaja tal ennast tutvustada. See oli umbes nii:" Olen Lea Rannapalu, 15 aastane ja kolisin paar päeva tagasi Tartust siia Türile."
Madu vaatas klassis ringi ja leidis minu kõrval ühe vaba pingi. Teisel pool minu kõrval istus Lauri, ees oli Sille ja taga oli Martha.
Vaatasin kuidas Lea tuli aeglaselt ja jälgis kõiki õpilsasi väga hoolikalt. Ma naeratasin talle julgustvavalt ning vaatasin kuidas ta oma kohale istub. Tund oli nagu ikka väga igav ja Madu oli nagu ikka väga kuri.
Vahetunnil kogunesid peaaegu kõik Lea juurde. Võtsin endale kohustuseks teda kõigile tutvustada.
Me rääkisime tunni ajal päris palju ja ma sain Least juba üsna palju teada. Peale kooli lubasin ma talle linna ja veel inimesi tutvustada.
Kõik tunnid läksid väga hästi ning kiiresti ja Lea sulandus järjest rohkem meie seltskonnaga.
Kui kool läbi sai läksime me koos tema kodu poole. Sellest ma olin juba enne aru saanud, et ta elab mulle lähedal aga põhimõtteliselt olime me naabrid. Kui mitte vahepealset metsa arvesse võtta.
Kui me tema juurde jõudsime oli esimene inimene keda ma nägin umbes 17 aastane noormees. Ta oli päris nägus ning ka sõbralik.
Lea viis enda asjad üles korrusele oma tuppa ning me suundusime minu poole et ka mina oma asjad saaks ära viia. Me läksime otse läbi metsa ning rääkisime paljudest huvitavadest teemadest.
Kui me olime juba minu pool ära käinud hakkasin ma talle linna tutvustama. Mõne aja pärast kui meil kogu linn juba läbi käidud oli tundis Lea juba enamus toredaid inimesi Türil.
“Nh kuidas siis linn, kool ja inimesed meeldivad?” küsisin ma päeva lõpu poole.
“Tore. Kõik on siin nii sõbralikud. Poleks iial arvanud, et ma siin nii lihtsasti sõpru leian” vastas Lea mulle.
Naeratasin ja ültesin “sõbralikud ollakse siin küll jh”
“A se poiss sinu juures oli su vend?” küsisin kuna ei olnud ka teda enne näinud.
“Vend jh. Andres on nimi. A mis sul sellest, kavatsed ära sebida või?” küsis ta naerdes.
“ei tea veel midagi” ütlesin naerdes.
“Aga sul ju on poiss. Nagu ma olen aru saanud. Se Lauri vist ?”küsis ta kahtlevalt
“On küll. Aga jh… aga nh eriti ma tema vastu midagi ei tunne küll. Ta on pigem nagu lihtsalt hea sõber natuke teise nimetusega” vastasin ma lõbuaslt. “Aga ole rahulik kui ma üldse kavatsen kedagi teist ära sebida siis selleks läheb veel kaua aega. Aga siiski sa võid meid ju tutvustada” lisasin ma veel.
Lea hakkas naerma ja vastas “Ei no võin küll jh aga eks seda asja veel vaatame”
“Oki tsau siis” ütlesin mina.
“Tsau” vastas tema ja hakkas kodu poole minema.
“Lea!” hüüdsin talle järgi. Kui ta tagasi vaatas siis ütlesin. “Ära sellest kellegile räägi eks”
“loomulikult mitte”vastas ta ja hakkas minema.
“Kuule!” hüüdsin talle jälle järgi. Kui ta jälle tagasi vaatas siis ütlesin “Lähme homme koos kooli?” Lea naeratas ja vastas “Muidugi. Pool kaheksa siin samas”
“Oki. Tsau!” hüüdsin ma, lehvitasin talle ja hakkasin kodu ukse poole minema.

Pealkiri: Re: The real me (Lõptatud) 7/9/2008, 21:48

3.

Läksin siis tuppa. Vaatasin ema oli tugitoolis ootas juba mind. „Tsau“ ütlesin talle. Muidugi hakkas ta pärima, et kus ma olnud olen nii kaua ja mida ma teinud olen.
Ta on muidu täitsa lahe, aga küsimusi võiks küll vähem olla. Vastasin mõned küsimused. Seejärel soojendas ema mulle toitu soojaks. Sõin natuke ning läksin üles oma tuppa. Avastasin ehmatusega, et homseks on lausa mitu asja õppida. Vaatasin korra üle ning läksin arvutisse.
Muidugi esimese asjana tuli lahti msn. Vaatasin kes sees olid. Kõigepealt hakkas rääkima Martha.

Martha/pidu!pidu!pidu!pidu!/ says:Tsau!
Jane: ) mis toimub??says:Tsau!
Martha/pidu!pidu!pidu!pidu!/says:Reedel minu suvilas pidu: )
Jane: ) mis toimub??says:Ohh lahe! Kes veel tulevad?
Martha/pidu!pidu!pidu!pidu!/says:Kõik. Kutsun kõik kes vähegi tahavad. Ütle edasi siis nt sellele uuele. Lea vist oli nimi?. Ja et ta võimalikult palju tuttavaid tooks.
Jane: ) mis toimub??says:Lea jh. Oki. Siis tuleb kõvasti vabandusi vanematele mõtlema hakata? Very Happy

Martha/pidu!pidu!pidu!pidu!/says:Jajah.
Jane: ) mis toimub??says:Igatahes lähen. Homme näeme.
Martha/pidu!pidu!pidu!pidu!/says:Oki. Byby
Jane: ) mis toimub??says:Byby

Rõõmustasin, et saab midagi lõbusat teha ja vaatasin oma listi. Avastasin, olin unustanud Lea msni küsida. Saatsin ruttu sõnumi oma msniga ja, et ta tuleks msni.
Ootasin arvuti taga kuni nägin lõpuks et keegi oli mind lisanud. Vaatasin igaks juhuks aadressi üle, et see türklane poleks. Sain kohe aru, et see oligi Lea msn. Hakkasin kiiresti rääkima.

Jane: ) wiii!says:Tsau
Lea:*says:Tsau
Jane: ) wiii!says:Tead mis?
Lea:*says:Ei tea veel
Jane: ) wiii!says:Reedel pidu Martha pool. Kutsus sind kh. Ja ütles et too tuttavaid kaasa.
Lea:*says:Ohh lahe.
Jane: ) wiii!says:Jp. Tuled siis?
Lea:*says:Ikka. Kes siis peole ei tuleks? Very Happy

Jane: ) wiii!says:Njh:D Kelle kaasa võtad?
Lea:*says:Venna nt?
Jane: ) wiii!says:Hea mõte:D ütle talle kh et ta sõpru kaasa võtaks.
Lea:*says:Muidugi. Lähen küsin nüüd talt.
Jane: ) wiii!says:lahe:)
Lea:*says:brb
Lea:*says:Küsisin
Jane: ) wiii!says:Nhh?

Oiii ma vihkan oma ema. Just sellel hetkel tuli ta sisse, avastas et kell on liiga palju ja tõmbas arvuti juhtme välja. Üritasin talle selgitada et mul jäid seal asjad pooleli aga ei kes mind ikka kuulab.
Allusin siis talle ja läksin voodisse. Ta võttis arvti hiire kh ära et olla kindel et ma ikka magama jään.
Haa haa ma ütlen väga ma jäängi magama nii huvitva koha peal. Võtsin siis salaja telefoni voodisse kaasa ja kirjutasin sõnumi Leale:

Ema tõmbas arvuti juhtme välja:S aga mis su vend ütles?

Panin telefoni ruttu hääletule et mu ema sellest teada ei saaks. Ruttu tuli ka Lealt sõnum vastu:

Muidugi tuleb. Ütles et minu järgi valvama, aga tegelt tahab lihtsalt lõbutseda. Lubas isegi ema ees vabanduse välja mõelda ja palju sõpru kutsuda.

Olin väga rõõmus kuna Lea vend oli mulle tore tundund. Vastuseks saatsin lühikese kuid tabava Wii.
Vaatasin siis kelle ja minu imestuseks oli see juba kolm läbi. Ups mõtlesin, panin telefoni padja alla ja jäi peost mõeldes magma.

Pealkiri: Re: The real me (Lõptatud) 7/9/2008, 21:50

4.

Hommikul ärkasin selle peale kuidas ema minuga õiendama tuli, et ma nii kaua üleval olin. Ma ei saa aru kuidas emad alati teavad mida või kui kaua nende lapsed midagi teevad. Emadel mingi võluvõime vist.
Igatahes ta teadis vägagi täpselt mida ma olin edasi teinud ja kui kaua. Lõpuks kui ta mu toast lahkus tõusin voodist üles. Kõigepealt võtsin kapist rätiku ja läksin pesema. Siis natuke kuivasin ja panin riidesse.

Ema hakkas juba alt hüüdma, et söök on valmis. Karjusin nagu alati vastu et „Kohe tulen“. Pesin hambad ja üritasin end korda teha. Seda sai tõesti nimetada ainult üritamiseks sest mu juuksed olid sellel hommikul eriti sassis.
Kui sain enam vähem normaalseks oli juba päris tükk aega möödas sellest, kui ma pidin kohe sööma minema. Ema muidugi koguaeg karjus alt ja mina vastasin ikka, et „Kohe tulen“.

Mõne aja pärast siis võtsin koti ja läksin alla.
Ema oli muidugi veel kurjem kui varahommikul, sest toit oli juba ära jahtunud. Lõpuks sain siis söödud ja olles õnnelik, et sealt lõpuks pääsen läksin ma välja.

Alles siis tuli mul meelde, et me pidime ju Leaga koos minema. Vaadates, et ma olen juba paar minutit hiljaks jäänud jooksin ruttu sinna kus pidime kokku saama. Muidugi oli tema juba seal ja ootas. Vabandasin, et mul nii kaua läks. Alles siis märkasin, et ta pole üksi. Seal samas oli ka Lea vend.
Ma ei tea miks, aga ma muutusin kuidagi kohmetuks. „Jane“ tutvustasin ennast lühidalt ja naeratasin. „Andres“ tutustas ka tema ennast. Wii mul oli õigesti rõõmus mõtlesin ma. „Lähme?“ küsisin ning hakkasime minema.
Rääkisime paljudest asjadest. Muidugi ka reedesest peost. Kui ka Lauri meiega liitus siis panin tähele et Andres jäi palju vaiksemaks. Kuid tegelikult ma arvan et mulle ainult tundus nii.
Igatahes jäin mina küll vaiksemaks. Mis teha ma ei tundnud ennast nende inimestega kes meiega liitusid nii mugavalt, kui Lea ja Andresega. Ma olin neid küll vähe tundund kuid siiski tundus, et nad tunnevad mind palju paremini kui minu senised nö sõbrad.

Nii nagu alati liitusid meiega paljud inimesed. Koolis ja eelkõige meie klassis oldi peo pärast väga elevil. Tunnid läksid nagu ikka ja alati igavalt. Sain võibolla ka paar hinnet kuid keda need hinded ikka huvitavad?.
Peale kooli läksime muidugi koos Leaga ka koju.
Me olime kokku leppinud, et mina ütlen oma emale, et lähen reedel Lea juurde ööseks. Ja Lea ütleb oma emale, et tuleb minu juurde ööseks.
Meil jäi üle ainult loota, et emad meid ka lubaksid. Leppisime kokku, et uurime välja kas saame ja kui see teada kohtume metsas jõe ääres seal samas kohas kus olime esmakordselt kaks päeva tagasi kohanud.

Niisiis läksime mõlemad koju. Ma lootsin kogu südamest, et isa on emale aru pähe pannud ning ema ei ole enam vihane.

Mu ema oli muidu väga tore inimene, aga nh vihasena ei ole keegi tore. Ta oli 47. aastane ning töötas kohalikus pagariäris. Ta tööplaan oli lihtsalt super. Ta oli kaks päeva tööl ja siis kaks vaba. Aga kui ta tööl oli siis pikalt. Nimi oli Kertu. Ta oli nagu ikka tüüpiline ema. Õiendas ja muretses jne.
Mu isa oli väga rahulik. Kunagi ei puutunud ta minu ellu kui vajadust ei olnud. Ema rahustas kh alati maha kui vaja oli. Ka tema oli 47. aastane. Töötas ühes arvutifirmas mingi spetsialistina. Muidugi meeldis mulle isa rohkem kui ema. Loogish. Isa andis ikkagi raha ju.

Igatahes jõudsin siis maja ette. Ohates avasin ukse ja hüüdsin emale „Tere“ läksin siis üles oma tuppa ja jätsin koti sinna.

Mõeldes mida ma emale ütlen läksin siis alla kööki, kus oli ema. Kogusin ennast natuke ja küsisin siis „Kas ma reedel Lea juurde ööseks võin minna?“.
Ema vaatas mind natuke ja küsis siis: „Kas Lea vanemad lubavad?“. „Jah“ vastasin kiiresti ja lootsin, et ema ei saanud aru, et ma valetan. „Ma arutan seda isaga“ lausus ema.
Olin rõõmus, sest teadsin, et isa ei ole kunagi selliste asjade vastu. „Okei“ ütlesin ma ja läksin üles oma tuppa. Võttes kotist telefoni ja rahakoti läksin ma jälle alla. „Ma lähen välja“ ütlesin emale ja läksin siis õue.

Rahulikult kõndisin jõe läbi metsa jõe äärde lootes, et Lea on juba seal. Kui aga sinna jõudsin avastasin, et seal pole kedagi. Istusin siis palgile maha ja jäin ootama.

Ootasin tükk aega. Vaikselt hakkas juba pimedaks minema kui kuulsin lõpuks, et keegi tuli. Ma ei hakanud isegi vaatama kes se oli, sest olin kindel et see on Lea. „Saad tulla?“ küsisin ja vaatasin ikka veel jõge.
Tundsin kuidas keegi istus mu kõrvale ning lõpuks vastas „Mina saan aga Leaga on veel kahtlane“ olin imestunud, et hääl mis mulle vastas ei olnud isegi mitte Lea sarnane. Vaatasin lõpuks kes minuga rääkis.
Avastasin, et see oli hoopis Andres. „Kus ta on siis?“ küsisin veidi kogeledes. „Kodus. Vaidleb emaga. Saatis mind siia“ vastas ta mulle. „Okei“ ütlesin ja olin rõõmus, et vähemalt temagi tulla saab. „Sa saad tulla?“ küsis ta peale mõningast vaikimist minult. „Arvatavasti. Ema pidi isaga rääkima, aga isa lubab niikuinii“ vastasin mina. Siis jäi jälle vaikseks.
Tundsin ennast natuke ebamugavalt kuna ta oli mulle väga lähedal. Tõusin siis püsti ja ütlesin: „Ma lähen nüüd. Homme lähme kh koos kooli?“. Ta vaatas mind ja vastas. „Ikka. Tsau“. Ütlesin veel „Tsau“ ja hakkasin siis kodu poole liikuma.
Kui ma koju jõudsin oli isa juba õnneks kodus. Läksin siis kohe elutuppa kus isa ja ema rääkisid. „Tere.Võin?“ küsisin neilt kohe.
Ema noogutas ning süvenes siis jälle vestlusesse isaga. Ma keksisin rõõmsalt oma tuppa ja avastasin et olin ka arvutihiire tagasi saanud. Rõõmsalt läksin kohe arvutisse. Msnis nägin et Lea oli sees.
Muidugi hakkasin ma kohe temaga rääkima.

Jane:* wiiiiiii:võid?
Lea(: yay: Jp.
Jane:* wiiiiiii: wiiiii. Oli kõvasti probleeme?
Lea(: yay: Jh ema hakkas vastu, aga rääkisin pehmeks.
Jane:* wiiiiiii:Tore. Ma lähen nüüd. Homme näeme
Lea(: yay: jh. Byby
Jane:* wiiiiiii:Byby

Veel õnnelikumalt kui selle avanud panin ma msni kinni ja läksin magama.

Pealkiri: Re: The real me (Lõptatud) 7/9/2008, 21:50

5.
Järgnevad päevad läksid kõik tavaliselt. Iga päev olin ma koos Lea ja millegipärast ka Andresega.
Olin nende mõlemaga väga headeks sõpradeks saanud. Ma tundisn, et lihtsalt võin neid usaldada.
Reedel olid kõik väga ärevil. Mulle tundus et millsetki muust ei räägitagi enam kui peost ja peost. See pidi tulema suur läbu.
Olin rõõmus, sest ei olnud kunagi läbul käinud. Oli küll olnud niisama istumisi tüdrukutega ning ka väikesed joogi, aga mitte midagi sellist.
Mulle tundus ka, et selle nädalaga on Lauri ja minu suhted vägagi muutunud.
Enne me olime koos peaaegu iga päev. Aga nüüd… me enam peaaegu ei räägigi.
Igatahes reedel kõndisin ma koos Lea ja nagu ikka ka Andresega kodu poole.
Kell oli alles kaks ning me pidime minema koos seltskonnaga jala Martha suvilasse kuhu oli umbes 5 km. Minema pidime hakkama alles kell 6 nii et aega veel oli.
Läksin siis koju.
Muidugi esimese asjana kodus pakkisin mõned asjad kaasa. Siis läksin msni. Nagu ikka oli sisse jõudnud ka juba Lea. Hakkasin temaga kohe rääkima.

Jane:* yay says:Tsau
Lea:) wii says:Tsau
Jane:* yay says:Nh mis teed?
Lea:) wii says:Ootan:D Kell võiks juba rohkem olla.
Jane:* yay says:Jh.
Lea:) wii says:Mis sa arvad mis seal toimuma hakkab?
Jane:* yay says:Kindlasti on seal pudeli mäng ja joomine. Rohkem ei oska pakkuda.
Lea:) wii says: Njh. Loodame et on lõbus
Jane:* yay says:jh ega muud üle jää
Lea:) wii says:Oki ma läen nüüd. Andres tahab arvutisse.
Jane:* yay says:Oki byby
Lea:) wii says:byby

Siis tuli kiri et ta läks offline. Ohh jhh mõtlesin ma ja läksin siis internetti. Muidugi käisin oma tavalistes kohtades. Rate, hot ja veel mõned mitte nii tuntud kohad.
Rates oli minu imestuseks ka uusi kommentaare.
Mingid sellised et vääga ilus ja lahe jne. Vaatasin siis lõpuks kes se tüüp on.
Pilte tal muidugi ei olnud. Aga muidugi oli tal kool: See oli TG ehk Türi Gümnaasium. Vanus: 17. Nime tal ei olnud kuid juba aimasin kes se on. Vaatasin siis veel sünnipäeva ja iseloomustusi.
Nagu ma alguses olin arvanud oligi see tüüp Andres.
Kui ma oma asju vaatasin tuli mul vahepeal msnis kiri, et keegi on mind lisanud.
Nagu tavaliselt acceptisin ma inimese.
Kohe hakati minuga ka rääkima:

(L) says: Tsau
Jane:* yay says: Tsau
(L) says: Mis teed?
Jane:* yay says: Midagi. Kes sa oled üldse?
(L) says: Ma olen kuri ja salapärane koll kes naerab pidevalt ja sööb sind iga hommiku natuke.
Jane:* yay says:wtf?
(L) says: arva nh.
Jane:* yay says: Mina ei tea ju.
(L) says: Oki.
Jane:* yay says: Ütled kh?
(L) says: Oki. Ma olen kuri ja salapärane koll kes naerab pidevalt ja sööb sind iga hommiku natuke ja kelle nimi on…
Jane:* yay says:nh
(L) says:Andres olen nh:D
Jane:* yay says: Lollakas. Ei võinud öelda?
(L) says: nope
Jane:* yay says: nh keda sa laavid siis et sul lausa selline nimi on?:d
(L) says: on üks inimene.
Jane:* yay says:kas ma tean teda?
(L) says: Karta on.
Jane:* yay says:Kes siis?
(L) says:ei ütle(H)
Jane:* yay says: lollakas
(L) says:Jälle? Very Happy

oki. Lepin. Võtan süü omaks.
Jane:* yay says:irw:D
(L) says:jp
Jane:* yay says:igatahes ma läen nüüd.
(L) says: oki byby(K)
Jane:* yay says:byby:/
(L) says: mis?
Jane:* yay says: mida see märk seal lõpus tähendama pidi praegu?
(L) says: ei midagi(A)
Jane:* yay says: aga päriselt?
(L) says: vahet pole
Jane:* yay says: if you say so
(L) says: jp
Jane:* yay says: oki byby siis jälle.
(L) says: byby

Panin arvuti kinni ja läksin istusin oma voodile. Ma olin segaduses ning ei teadnud mida sellest arvata mis just juhtunud oli.
Ma võtsin raamatu kätte ja hakkasin lugema.
Varsti märkasin et kell on juba nii palju küll et võib minema hakata.
Ema luges muidugi sõnad peale et ma ikka korralik oleks ning Lea vanematele meelehärmi ei põhjustaks.
Lõpuks kui ma minema sain olin rõõmus. Läksin siis sinna kus pidi kokkusaamine toimuma. Päris paljud inimesed olid juba kohal.
Kaasa arvatud ka Lea ja Andres.
Läksin muidugi nende juurde ja ütlesin „Tsau“. Nad mõlemad vastasid samaga. Rääkisime natuke aega sest minekuni oli veel suht palju aega. Siis tuli Leale meelde et tal jäi üks tähtis asi koju. Ta ütles et käib kiiresti ära ja jooksis koju.
Me jäime Andresega kahekesi rääkima.
Lõpuks võtsin siis julguse kokku ja küsisin talt: „Aga ikkagi mida see märk tähendama pidi?“ Ta kogeles natuke ja vastas siis „ Ei vahet pole. Unusta see üldse ära.“
Mõtlesin natuke ning vastasin siis: Ma ei saa unustada. Ma tahan tõtt teada“
Oli näha et ta mõtles ning ta vastas siis suht vaikse häälega ja kogeledes „ää. See oli kogematta aga sa vist meeldid mulle“ Ma olin shokis ja ei osanud midagi öelda.
Ma lihtsalt vaikisin ja nagu üritasin midagi öelda kuid ma ei suutnud otsustada mida.
Mul oli valida kas ma ei usu teda, solvan teda või ütlen mida mina tunnen. „Vist?“ küsisin ma lõpuks. „Mitte vist vaid päris kindlasti“ vastas ta mulle silma vaadates.
„aga… aga… mul juba on poiss“ vastasin ma ise mõistes kui loll tegu see tegelikult oli. „Ma tean jh“ vastas ta mulle.
Siis tuli jooksuga Lea tagasi. „Nh mis teema oli?“ küsis ta. „ midagi „ vastasime Andresega nagu ühest suust. Lea vaatas meid korra imelikult kuid siis oli kõik jälle nii nagu ennem. Vähemalt Lea arust.
Mina mõtlesin pidevalt sellest mida just olin teada saanud ning arvatavasti mõtles sellest ka tema.
Lõpuks oli kogu seltskond seal ning me hakkasime Martha suvila poole liikuma. Me Lea ja Andresega küll rääkisime kogu tee kuid eriti ma vestlusesse ei süvenenud.
Lõpuks hakkasime me ka kohale jõudma.

Pealkiri: Re: The real me (Lõptatud) 7/9/2008, 21:50

6.

Selleks ajaks kui me kohale jõudsime olin ma otsustanud, et ei mõtle selle peale enam ja lihtsalt lõbutsen.
See koht seal oli väga ilus. Igalpool ümber oli mets ning naabritest võis seal vist ainult unistada.
Me läksime siis kogu seltskonnaga majja sisse. Maja oli väike ning tavaline. Kõik panid oma asjad ära ja tekitasid õue olemise.
Sinna tehti ka väike lõke üles ning hakati jooma, sööma ja lõbutsema. Õhtuks oli mul see asi juba unustatud mis enne juhtus.

Muidugi ei olnud see ainuke asi mille ma ära olin unustanud. Ma olin vist väga täis sest ei mäletanud suht midagi. Lihtsalt oli lõbus olla.
Ma oli küll täis aga võrreldes teistega olin ma vist ikkagist väga kaine.
Muidugi hakati seal ka pudelit mängima.

Kuna kogu seltskond oli väga lõbusas tujus siis muidugi olid seal ka suht rõvedad asjad.
Suurema osa ajast olid sellised tavalised asjad nagu musid, kallid, suudlused jne.
Ma lihtsalt istusin seal. Naersin päris palju ja lihtsalt elasin kaasa. Järsku tundsin et keegi hakkas mind käperdama.

Lükkasin ta eemale ja nägin et see oli Lauri. „Mida sa teed?“ küsisin talt olles segaduses. „Mina“ hakkas ta kogelema. „Mina teen sinuga“ üritas ta edasi rääkida „mida ma ise tahan“ midagi üritas jälle öelda ning lõpuks sai öeldud „sina oled minu tüdruk“ ütles ta siis „ja mina teen sinuga mis ise tahan“ lisas ta jälle. Ma tõukasin ta eemale ja lootsin et ta jätab mu rahule.
Aga ei seda vist oligi liiga palju loota. Ta üritas ikka ja jälle. Ma lihtsalt karjusin et jäta mind rahule ja et sa ei ole enam minu poiss kuid kas tema kedagi kuulab?.
Ma olin küll täis olnud kuid see mida Lauri tegi see oli mulle kui külm dush.
Alles nüüd mõistsin ma milline jobu ta on. Ega teised seal paremad ei olnud. Kõik lihtsalt vaatasid ja naersid.
Millegipärast olid mõned inimesed ka kuskile ära kadunud. Ei näinud seal enam ei Lead ega Andrest. Ja just siis neid ei ole kui neid kõige rohkem vaja on mõtlesin mina ja üritasin Laurit endast eemale saada.
Üritasin ka teisi omale appi saada kuid kõik olid kas liiga täis või liiga ülbed et seda teha.
Varsti ilmusid kuskilt ka Lea ja Andres välja.
Lõpuks ometi mõtlesin ma ning ajasin ikka veel Laurit eemale. „Äkki aitaksite?“ küsisin kohe kui nad kuuldeulatuses olid.
Lõpuks kui nad said aru milles asi tulid nad mõlemad joostes minu juurde.
Lea tiris mu sealt ära ning Andres läks Lauri juurde. „Mida sa teed omaarust?“ küsis ta Laurilt. Muidugi hakkas Lauri seletama. „Ta on minu tüdrk“ oii see oli tüütu aga midagi polnud teha
„Enam mitte“ hüüdsin talle vahele. „Ja see pole sinu asi mida mina teen“ jätkas ta siiski. „See on suuresti minu asi“ ütles Andres ja hoidis Laurit kinni et too jälle mind tülitama ei saaks tulla.
Lõpuks Lauri loobus ja läks teisi tülitama.
Olin rõõmus ning Andresele väga tänulik. Ma vaatasin ainult teda ja laususin vaikselt: „Tänan“. Ta noogutas ja ütles „Sinu jaoks alati.“ Siis ta lahkus ja Lea jäi sinna.
Lea tundus väga segaduses. „Mida see tähendas?“ küsis ta mult. „Lauri tükkis väääga ligi“ vastasin ma ja tegin näo et ei mõistsin seda küsimust tõesti nii. „Mitte see. Mida Andres selle viimase lausega mõtles?“ küsis ta uuesti.
„Mina ei tea ju“ ütlesin mina ja üritasin usutavat nägu teha kuigi ma olin silmnähtavalt selle viimase lause üle õnnelik.
„Aga päriselt?“ küsis ta uuesti.
Nüüd teadsin et mul pole enam võimalust ja ma pean kõik ära rääkima. „Oled kindel et teada tahad?“ küsisin veel igaks juhuks sest ei olnud just väga kindel et sellest rääkida soovin.
„No miks ma muidu küsin?“ ütles ta ja jäi ootama et ma rääkima hakkaks.
„Nh enne kui sa koju selle asja järgi läksid siis ta…“ kogelesin ma ning mõtlesin enne kui edasi hakkasin rääkima. „Nh mis oli siis?“ küsis ta juba kannatamatult. „Ta ütles et ma meeldin talle.“ Ütlesin mina.
Lea vaatas mind uskumatu näoga ja ei osanud vist midagi öeldagi. „mis sina vastasid?“ küsis ta lõpuks mult.
„Ma ei osanud midagi vastata.“ Laususin ma Leale. „Aga… aga kas ta meeldib sulle?“ küsis ta minult seejärel. „Ma ei tea. See on veel liiga uus teadmine“ vastasin mina ning vaatasin maha.
Me istusime seal vaikides päris tükk aega. „Aga kus te käisite vahepeal?“ küsisin ma Lealt.
„Me käisime niisama metsas jalutamas“ vastas ta mulle.
„Oki. Kle lähme magama?“ küsisin ma lõpuks sest olin juba päris väsinud. Teised muidugi ikka veel jõid ja hängisid kuid mul oli kogu lõbus tuju rikutud.
„ok“ vastas ta mulle ning hakkasime koos maja poole minema.
Jõudes ühte tuppa panime selle igaks juhuks seest lukku ja sättisime ennast magama.

Ma mõtlesin kogu õhtu sellest mis sellel päeval juhtunud oli ning üritasin välja mõelda ka mida ma Andresele ütlen või mida ma üldse tunnen kuid ega see mul hästi välja ei tulnud. Me rääkisime veel Leaga päris tükk aega ning lõpuks olin ma lihtsalt nii väsinud et ei jõudnud enam rääkida ega mõelda.
Ma jäin magama ja magasin sellel ööl väga sügavalt.

Pealkiri: Re: The real me (Lõptatud) 7/9/2008, 21:50

7.

Hommikul ärgates märkasin et Lea veel magab. Ma tõusin voodist üles ja panin riidesse.
Võimalikult vaikselt hakkasin ma välja minema. Siis nägin järsku et Lea ärkas üles. „Kus lähed?“ küsis ta minult kohe. „Välja. Mul on paljugi mõelda“ vastasin mina. Lea noogutas arusaavalt ja toetas pea uuesti padjale.
Mina hiilisin võimalikult vaikselt majast välja et mitte teisi äratada. Kui välja jõudsin vaatasin korra kella. Märgates et see on alles pool kuus läksin ma metsa.
Metsas natuke jalutades leidsin ühe suure kivi kuhu ma maha istusin. Ma ohkasin ning jäin sinna mõtlema.
Varsti oli seal keegi veel. Ta istus mu kõrvale ning küsis „Sa oled korras?“. Ma noogutasin ning vaatasin siis tema poole.
Täpselt nagu ma arvanud olin oli see keegi Andres. Ma lihtsalt vaatasin teda ja ei osanud midagi erilist öelda.
„See mis ta tegi oli lihtsalt ehmatav“ ütlesin ma lõpuks.
Ta vaatas mind arusaavalt ja pani oma käe mulle toetuseks seljale. Ma olin küll veidi ehmunud kuid ei teinud midagi.

„Vabandust“ ütles ta järsku mulle vaikselt.
Vaatasin teda arusaamatult ja küsisin „Mille pärast?“
„Selle pärast et mind seal ei olnud“ vastas ta mulle
„Sa ei pidanudki seal olema ju. Ma oleks pidanud ise hakkama saama“ vastasin mina.
„Ma oleksin pidanud ikkagi seal olema ja sind kaitsma“ vastas Andres mulle.
„Sa ei pea ju minu järele valvama“ ütlesin mina ja mõtlesin kuidas ta sellele ideele üldse tuli et ta peab pidevalt minuga olema ja mind kaitsma.
„Ei pea, aga tahan“ ütles ta mulle.
Ei osanud enam midagi erilist öelda ning laususin siis „aga sa ju tulid“ning naeratasin talle.
Ma tundsin ennast nii vabalt ning temaga lähedaselt võibolla isegi liiga vabalt ja lähedaselt.
Ma arvan et ka tema tundis seda sama sest just sellel hetkel üritas ta mind suudelda.
Mina aga tõmbusin eemale ning ei lasknud tal seda teha.
Ta vaatas mulle oma ilusate silmadega otsa ning ma muutusin kohmetuks. Kogu see tunne mis oli just olnud oleks justkui ära pühitud.

Ka tema mõistis seda ning tõusis püsti. „Ma lähen nüüd“ ütles ta ning hakkas minema“.
Ma vaatasin teda ning ütlesin „oota“. Ta peatus ning vaatas mind üsna segaduses oleva pilguga. Ma tõusin püsti ning läksin tema juurde. „Ma ei ole selleks valmis“ ütlesin ma esmalt. „Veel“ lisasin ma veel ning naeratasin.
Ta vaatas mind ning naeratas samuti. Ma läksin tagasi kivile ning olin nüüd juba tunduvalt rõõmsamas tujus kui ma enne olnud olin. Ma vaatasin kuidas Andres metsast välja kõnnib ning naeratasin omaette.
Kui ma olin mõnda aega seal istunud, loodust imetlenud ja mõtelnud hakkasin ma lõpuks tagasi maja poole sammuma.

Kui ma maja juurde tagasi jõudsin avastasin ta et keegi ei olnud ikka veel üleval.
Ma läksin siis minu ja Lea tuppa ning panin oma paar asja kokku.
Muidugi oli üleval ka juba Lea ning valmis minema. Me jutustasime mõnda aega ning lõpuks otsustasime minema hakata.
Leal oli veel tarvis üks asi üles leida ning mina pidin minema Andrese üles otsima.
Ma läksin elutuppa. Seal ei olnud kedagi. Kuulates kust võiks mingit häält tulla jäin vaikselt paigale seisma. Siis tuli järsku Andres ühest toast välja ja nägi mind seismas.

Ta puhkes naerma ja küsis „ Mis sa mängid soolasammast siin või?“ selle peale hakkasin ka mina naerma ning vastasin: „Ei tegelt ma üritasin kuulata millises toas sa oled.“
„aa“ vastas ta mulle. „aga miks sul seda vaja teada oli?“ küsis ta mõne hetke pärast.
„Me Leaga arvasime et võiks minema hakata.“ Ütlesin ma talle.
„Oki. Ma võtan oma koti ja saame väljas kokku.“ Vastas ta mulle.
„jh“ vastasin mina seejärel ja läksin tagasi meie tuppa.

Lea oli selleks ajaks oma kaduma läinud kammi üles leidnud ning valmis minema.
Me läksime välja, ootasime Andrese ära ja hakkasime jutustades tagasi linna poole kõndima.
Aegaajalt meie pilgud Andresega kohtusid ning me mõlemad muutusime kuidagi kohmetuks, kuid Lea sellest aru ei saanud.
Kui me lõpuks linna jõudsime avastasid Lea ja Andres et see oleks ebaloogiline kui nad korraga koju jõuaksid.
Me leppisime kokku et kõigepealt läheb Lea ning hiljem Andres. Mina jäin muidugi koos Andresega natuke ootama.
Me rääkisime paljudest asjadest ning meie sõprus tundus isegi veel tugevam kui eelmisel päeval.
Ma küll ei teadnud kas see on pelgalt sõprus või midagi enamat kuid lootsin rohkem seda teist varianti.
Lõpuks oli juba piisavalt palju aega möödas et ta võis koju minna. Me jätsime hüvasti ja läksime mõlemad kodu poole.

Pealkiri: Re: The real me (Lõptatud) 7/9/2008, 21:51

8.

Läksin siis koju. Astusin uksest sisse ning hüüdsin „Tere“ olin imestunud et keegi mulle ei vasta.
Kehitasin õlgu ja läksin siis üles oma tuppa. Läksin kohe arvutisse ning muidugi ka msni.
Paari sekundi jooksul hakkas juba Lea minuga rääkima.

Lea:/ oi deem says: Tsau
Jane:) says:Tsau. Millest selline nimi?
Lea:/ oi deem says:sa ei tea veel?
Jane:) says:eii
Lea:/ oi deem says: su vanemad on siin.
Jane:) says:misasja???
Lea:/ oi deem says:jh
Jane:) says:mida asja nad sinu juures teevad?
Lea:/ oi deem says: meie emad olid kusagil linnapeal kohtunud ja aru saanud et me pole üksteise juures
Jane:) says:oioi
Lea:/ oi deem says:täpselt.
Jane:) says: nad teavad kus me olime?
Lea:/ oi deem says: vist mitte
Jane:) says: sa said väga õiendada?
Lea:/ oi deem says: ja kuidas veel.
Jane:) says:jama. nad said teada et Andres oli kh seal?
Lea:/ oi deem says:jp.
Jane:) says:kuidas??
Lea:/ oi deem says:ta tunnistas ise et oli meiega koos nii äkki õiendatakse meiega vähem. Sest võtsime ju nö. Suurema inimese kaasa.
Jane:) says:loodetavasti
Lea:/ oi deem says:oii sul ei vea. Su vanemad on marus.
Jane:) says:arvata võib. Paar nädalat koduaresti on minimaalne karistus vist.
Lea:/ oi deem says: jh. Ole valmis nad hakkasid tulema
Jane:) says: deem. Aga mis te ütlesite neile? Et me üksteisest mööda ei räägiks
Lea:/ oi deem says: me ajasime midagi et käisime ühe sõbra pool kus oli väike pidu.
Jane:) says: väike? Irw:D aga nh jh eks ma siis ajan seda sama rida edasi.
Lea:/ oi deem says: soovitatav oleks küll.
Jane:) says: oki nad vist tulevad. Keegi nagu keeraks ust.
Lea:/ oi deem says:oki. Edu!
Jane:) says:tarvis. Ja kuidas veel. Byby.
Lea:/ oi deem says: Byby.

Kuulsin et keegi astus all sisse.võtsin ruttu arvutihiire ja peitsin selle ära et ema vähemalt seda ära võtta ei saaks.
Võtsin oma iPodi istusin voodi äärele üritades teha nägu et kõik on tavaline.
Siis tuli ema sisse. Ta seisis ukse peal ning vaatas mulle kurja näoga otsa. Võtsin ühe kõrvaklapi peast ning küsisin „mis?“.
Ta vaatas mind isegi veel kurjemalt (kui see võimalik oli sest ta oli juba enne väääga kuri) ja seejärel küsis mult „Kus sa täna öösel olid?“
Mõtlesin hetke mida vastata ning ütlesin „Sa ju tead juba. Mis mõte on veel küsida. Me olime Lea ja Andresega ühe sõbra juures.“
„Jah aga miks sa meile ütlesid et sa oled Lea juures?“ küsis ta seejärel ning vaatas ikka mind.
„Sest ma arvasin et te ei luba mind kui ma tõtt räägin.“ütlesin ma kohe.
„Kas sa ikka saad aru mida sa tegid? Sa valetasid ja olid tundmatus kohas. Kui midagi oleks juhtunud…“ seletas ta mulle.
„Midagi ei juhtunud“segasin talle vahele oma õigustamiseks.
„Aga oleks võinud juhtuda. Mida me isaga tundma pidime kui saime teada et sa polegi seal kus sa ütlesid?“ küsis ta.
See ei kõlanud küll aga väga küsimuse moodi ja sellepärast ei vaevunud ma ka sellele vastama.
„Me ei teadnud kus sa oled või kellega sa oled või mida sa teed. Me ei teadnud mitte midagi. Me ei teadnud isegi kust sind otsima tulla.“ seletas ta järjest edasi.
„Te ei oleks mind mõistnud kui ma oleksin öelnud kuhu ma päriselt tahan minna“ ütlesin nuuksudes ja lootsin et see tekitab emas kasvõi natuke haledustunnet ja ma pääsen veid**e kergemalt.
Ema vist mõistis et mul on õigus. „et järgmine kord seda enam ei juhtuks“ lausus ta.
Ma noogutasin ning mõtlesin imestusega et kas nii kergelt olengi pääsenud.

Vist olingi sest ema pööras otsa ringi ja läks ära.
Ma olin nii õnnelik kui sain aru et mingit karistust ei tule. Ilmselt mõistis ta mind kuigi see oleks küll esimest korda juhtunud mõtlesin ma ja keksisin toas ringi.

Otsisin siis voodi madratsi alt oma hiire jälle välja. Läksin taas msni. Muidugi oli seal ikka ka Lea. Hakkasin kohe rääkima.

Janee:):):) says:wiiiiiii. * eluhappy* ei mingit karistust. Ainult natuke õiendamist.
Lea:/blää says:oii vedas sul.
Janee:):):) says:jp.
Lea:/blää says:mul nädal koduaresti.
Janee:):):) says:ei vea.
Lea:/blää says:totaalselt.
Janee:):):) says: a sa ei kujuta ette mis täna hommikul oli kui ma väljas mõtlemas käisin.
Lea:/blää says: ei kujuta kui ei räägi.
Janee:):):) says: Andres oli kh seal
Lea:/blää says: ja siis.
Janee:):):) says: me rääkisime ja…
Lea:/blää says:mis oli siis?
Janee:):):) says: ta püüdis mind suudelda.
Lea:/blää says:päriselt või? Ei ole võimalik. Mis sa tegid.
Janee:):):) says: päriselt.a ma tõmbusin eemale.
Lea:/blää says:miks?
Janee:):):) says: ma tundisn et ei ole veel valmis selleks. Selgitasin talle kh.
Lea:/blää says: veel? issand kui kahtlane on mõelda:D sina ja minu vend.
Janee:):):) says:jp veel. Mul kh kahtlane. Igatahes ma pean siit välja saama. Õhk on vääääga paks.
Lea:/blää says:arusaadav
Janee:):):) says: lähen jõe äärde.
Lea:/blää says: oki. Saadan Andrese kh sinna?
Janee:):):) says:võid(A) byby
Lea:/blää says: oki. Byby.

Ma panin arvuti kinni, võtsin telefoni, iPodi, rahakoti ja võtmed ning läksin alla.
„Ma lähen välja“ ütlesin emale. „Metsa siia samasse“ täpsustasin nähes ema nägu.
Ta noogutas ning ma läksin välja. Pannes kõrvaklapid pähe hakkasin ma jõe äärde jalutama.

Pealkiri: Re: The real me (Lõptatud) 7/9/2008, 21:51

9.

Jõudsin siis lõpuks kohale. Istusin nagu alati palgi peale. Kuulasin vaikselt muusikat kuni tundsin et keegi istub minu kõrvale. See on vist juba harjumuseks saanud mõtlesin ja vaatasin siis et see oligi Andres.
Võtsin kõrvaklapid peast ja ütlesin talle siis „Tsau“.
Ta vastas samaga.
„Mis se on sulle juba harjumuseks saanud?“ küsisin ma naljaga.
„Misasi?“küsis ta ja vaatas mind arusaamatu pilguga.
„See et sa koguaeg minu kõrvale istuma ilmud“ vastasin mina talle.
„Vist küll jh“ ütles ta mulle naerdes.
Siis jäi jälle vaikseks. Vaatasime mõlemad kuidas jõgi voolab.
Ma võrdlesin jõge ajaga mõeldes sellele milline ma olin olnud alles nädal tagasi.
Toetasin ennast õrnalt vastu Andrest ise naeratades.
Mul oli küll hirm sellise läheduse ees kuid eirasin seda hirmu.
Kui ta aru sai mida ma tegin naeratas ta mulle julgustavalt ning pani oma käe mu õlale.
Vaatasin kordamööda jõge ning teda.
Tundsin et oleks võinud niimodi igavesti jääda kuigi teadsin et se pole võimalik.
Ilma ise aru saamata olin kogu selle aja väga laialt naeratanud.
„Mille üle sa nii rõõmus oled?“ küsis ta mult mõne aja pärast.
„Selle üle“ vastasin mina ning vaatasin Andresele otsa.
„Päriselt?“ küsis ta vaikselt ning vaatas ikka veel mind.
„Päriselt“ ütlesin mina tundsin ennast Andresega veelgi lähedasemalt kui kungi enne.
Võibolla isegi liiga lähedaselt kuid hetkel ei hoolinud ma sellest põrmugi.ja endale arugi saamata lähenesin ma ta huultele.

Pealkiri: Re: The real me (Lõptatud) 7/9/2008, 21:52

10.

Liikusin talle järjest lähemale. Viimasel hetkel kui meie huuled olid juba peaaegu kokku puutumas hakkasin kartma.
Ma olin küll tohutult õnnelik kuid kartsin et just seda ta tahabki ja siis on kõik. Mul pole õrna aimugi kust ma sellise mõtte võtsin aga just nii ma sellel hetkel tundsin.
Ma tõusin järsku püsti
„vabandust“ pomisesin vaikselt ja hakkasin kodu poole jooksma.
Nägin veel kuidas ta mulle arusaamatult järgi vaatas.
Ma jooksin nii kiiresti kui suutsin kartes et ta mulle järgi tuleb ja selgitusi nõuab.
Poole tee peal mõistsin mida ma teinud olin ning üle mu põse hakkasid pisarad jooksma kui ma mõistsin et võisin sellega olla ta kaotanud.
Jõudsin lõpuks koduni. Ma ei aeglustanud sammu vaid jooksin nuttes otse oma tuppa.
Keerates ukse lukku läksin ma oma voodisse.
Ma mõtlesin selle üle mis just juhtunud oli ja arvasin et ta ei taha minuga enam kunagi suheldagi rääkimatta siis veel sellest et minuga suhet arendada.
Mõtlesin ka sellele et oleks võinud teda lihtsalt usaldada kuid teadsin et on väga raske kedagi usaldada kui ei ole terve oma elu mitte kedagi usaldanud kuigi sind on koguaeg usaldatud.

Kui ma olin kõik oma mõtted peas välja mõelnud otsustasin ma arvutisse minna ja üritada enam mitte sellele mõelda. Muidugi logis kohe ka mu msn lahti. Ja loomulikult hakati minuga ka kohe rääkima.

Lea:(wtf?says: mis juhtus?
Jane(u)says: mis mis juhtus?
Lea:(wtf?says: mis teil Andresega juhtus?
Jane(u)says: mis meil juhtuma pidi?
Lea:(wtf?says:ära valeta et midagi ei juhtunud.
Jane(u)says:üritan
Lea:(wtf?says: ma ju nägin Andrest.
Jane(u)says:mis oli siis?
Lea:(wtf?says: ta oli täiesti murtud näoga
Jane(u)says:päriselt?
Lea:(wtf?says:jp
Jane(u)says:jama
Lea:(wtf?says:jp aga ikkagi mis juhtus?
Jane(u)says: mai taha sellest rääkida. Küsi temalt.
Lea:(wtf?says: huvitav kuidas?
Jane(u)says:sa elad temaga koos kui sa veel ei ole tähele pannud.
Lea:(wtf?says:jh aga tal on olemas ka selline asi nagu oma tuba ja uks ja lukk. Ja pragu on need kõik kasutuses.
Jane(u)says: nagu minulgi.
Lea:(wtf?says: ??
Jane(u)says: päriselt ma ei taha sellest rääkida.
Lea:(wtf?says:oki. Ohh ta tuli msni. Eks ma uurin siis temalt kui sina ei räägi.
Jane(u)says: uuri kui tahad.
Lea:(wtf?says:uuringi.

Sellega jäi meie vestlus hetkel pooleli. Ma jäin arutama kas hakata Andresega rääkima või mitte.
Lõpuks otsustasin talt vähemalt vabandust paluda.

Jane(u)says: Tsau

Alustasin ma lootes et ta üldse minuga räägib.

(L)(u) says:Tsau

Mõtlesin natuke mida öelda ning hakkasin siis rääkima.

Jane(u)says: vabandust
(L)(u) says: sa ei pea vabandust paluma.
Jane(u)says:pean. Ma ei oleks tohtinud ära joosta.
(L)(u) says:tohtisid küll. See ei olnud sinu süü. Ma olingi looga pealetükkiv.
Jane(u)says: eii. Sa ei olnud üldse pealetükkiv.
(L)(u) says: milles siis asi oli?
Jane(u)says: ma hakkasin kartma vist.
(L)(u) says: miks?
Jane(u)says: ma pole veel kellegiga nii lähedane olnud.
(L)(u) says:okei
Jane(u)says:ja ma ei olnud veel valmis.
(L)(u) says:oki.
Jane(u)says:anna andeks. Lihtsalt… ma ei ole kedagi veel niimodi usaldanud ja ma hakkasin kartma.
(L)(u) says:andeks antud. Ja ma saan aru. Ja anna sina mulle kh andeks.
Jane(u)says:mille eest sul on vabandust paluda?
(L)(u) says:ma oleks pidanud mõistma et sa pole veel valmis kuid sa tundusid endas lihtsalt nii kindel oleva
Jane(u)says:ma olingi endas kindel. Ja see ei olnud üldse sinu süü ma ei mõistnud ise kh et ma valmis pole.
(L)(u) says:oki vahet pole. Sõbrad?
Jane(u)says:ei usu.
(L)(u) says:mida?
Jane(u)says:et me sõbrad oleme.
(L)(u) says:miks?
Jane(u)says:mulle vähemal tundus et me oleme midagi enamat aga ma võisin ka valesti aru saada.
(L)(u) says:eii.
Jane(u)says: mis ei?
(L)(u) says:sa ei saanud valesti aru:)
Jane(u)says: ei saanud?
(L)(u) says:nope.
Jane(u)says: tore:)
(L) says: jp
Jane says: aga kes me siis oleme kui me sõbrad ei ole?
(L) says: paar? Kui soovid.
Jane says: Kui mina soovin? Ma peaks mingi koll olema kui ei sooviks.
(L) says: ei olegi siis we? Very Happy

Jane says: haa haa haa.
(L) says: (A)
Jane says:aga kas sa tahad öelda et sina soovid?
(L) says: ega minagi mingi koll ole ju.
Jane says: kahju:D
(L) says: jhjh.
Jane says: et me oleme siis paar?
(L) says:juu siis.
Jane says: siis järgmine kord olen ma juba selleks valmis:)
(L) says:kindel?
Jane says: ma pean ju õppima sind usaldama.
(L) says: seda küll:D
Jane says: oki ma lägen nüüd. Keeran uke lahti ja hakkan lugema.
(L) says:ahjaa õigus tnx et meelde tuletasid.
Jane says: mida?
(L) says:ma pean kh ukse lahti keerama
Jane says: Very Happy

oki byby siis. Homme näeme.
(L) says: kindlasti. byby

Ja ma panin arvuti kinni. Ma olin väga õnnelik ning mõtlesin naljaga et näed kui õnnelikuks saab msn inimese teha.
Õnnelikult keerasin ma ukse lahti ja läksin voodisse raamatut lugema.
Varsti kuulsin ma et mulle tuli sõnum. Vaatasin kes se oli ning avastasin et Lea sõnumis oli kirjas et palju õnne.
Segaduses saatsin ma talle vastu küsimärgi. Varsti tuli mulle vastu et: Kui mu vennal selline meeleolumuutus on siis ma uurin ikka välja milles asi.
Muiates saatsin ma talle vastu et: njh tnx siis:D
Oma rõõmsa tujuga lugesin raamatut edasi ning varsti oligi aeg magama minna.
Kuna ma olin õnnelik siis jäin ruttu magama mõeldes nüüd juba hoopis teistsuguseid mõtteid kui seda olin teinud alles päeva alguses.

Pealkiri: Re: The real me (Lõptatud) 7/9/2008, 21:52

11.

Hommikul ärkasin ema kolistamise peale. Kas ta vaiksemalt ei oskagi nõusi liigutada mõtlesin ja ajasin ennast voodist püsti.
Olin rõõmus, et oli alles pühapäev. Nädalavahetusel oli juhtunud nii palju, et kõik tundus juba nii ammu.
Ilma et oleksin viitsinud ööseärkigi ära vahetada läksin siis alla sööma sest arvestades kolistamisega olid teised juba söönud.
Sõin ära ja läksin siis arvutisse. Muidugi oli esimene asi msn.
Ja kohe hakati minuga ka rääkima.

Lea:S says:Tsau
Jane:) says:tTsau
Lea:S says:Halb uudis…
Jane:) says:mis?
Lea:S says:me pidime emale kogu värgi ära rääkima. Ta puuris meid nii kaua kuni teada sai. Nüüd lubas helistada kõigi nende inimeste vanematele.
Jane:) says:oioi
Lea:S says:täpselt minu mõte.
Jane:) says:helistas juba?
Lea:S says: ei tea. Aga oii inimesed koolis saavad kurjaks. Eriti Martha.
Jane:) says:jh
Lea:S says:mind hakatakse ilmselt vihkama aga suht vahet pole.
Jane:) says: ei tea. Igatahes kui keegi midagi ütleb siis ma ütlen et mina pidin oma emale rääkima. Ja tema rääkis sinu emale. Nad teavad väga hästi milline mu ema on ja loodetavasti ei hakka siis mind süüdistama.
Lea:S says: sa ei saa nii tehaaa…. Kõik teavad juba et mina. Ja pealegi ei tohi sina vastutada. Sina ei teinud ju midagiiii.
Jane:) says:jh aga see on väiksem võimalus et nad mind heitima hakkavad kui sind. Ma ütlen Marthale et mina pidin ütlema. Kui tema teab teavad juba kõik seda versiooni.
Lea:S says:eiiii. Äraa tee niiii.
Jane:) says: Teen ja jutul lõpp. Hakkan nüüd rääkima nendega.
Lea:S says: oki ega ma vist midagi sinu takistamiseks küll teha ei saa.

Mõtlesin korra mida täpselt öelda ning hakkasin siis kõigepealt Marthaga rääkima lootes et too jääb teda uskuma.

Jane:)oioi says: Tsau
Martha jama says: Tsau
Martha jama says:kle sa tead mis Lea tegi???
Jane:)oioi says:eii minuteada pole ta midagi teinud.
Martha jama says: haa. Ta rääkis oma vanematele sellest et MINU juures toimus pidu. Ja muidugi said mu vanemad sellest teada ja nüüd on mul mingi tuhat aastat karistusi ja see kõik on tema süü!!!
Jane:)oioi says:See ei olnud Lea.
Martha jama says:misasja???
Jane:)oioi says:see ei olnud tema tänu kellele su vanemad teada said.
Martha jama says:wtf?
Jane:)oioi says:mu ema pressis välja minult.
Martha jama says:sinu ema??
Jane:)oioi says: jh.
Martha jama says: ja miks Lea siis ütles et tema??
Jane:)oioi says:ma tõesti ei tea.
Martha jama says:oki see oli siis sinu süü.
Jane:)oioi says:jh
Martha jama says: krrdi lollakas olid we??? Kuidas sa said oma EMALE sellest rääkida??
Jane:)oioi says: ma ju ütlesin ta pressis minult selle välja.
Martha jama says:kuidas ta üldse teada sai et sa ei olnud seal kus ütlesid??
Jane:)oioi says:ta kohtus inimestega.
Martha jama says:krrdi lollakas pidid minu ikka sisse rääkima?? Ja kõik teised??
Jane:)oioi says:sry mul ei jäänud midagi üle
Martha jama says: jaa jaa räägi aga

Ja sellega läks ta offline. Deem nüüd on ta kuri varsti teab sellest kogu rahvas, väikelinn ju mõtlesin mina ja vaatasin aknast välja.
Sel päeval ei tahtnud ma enam kuhugi välja minna.
Igavledes õppisin ma mõnda aega ning üritasin kuidagi oma igavust peletada.
Lõpuks kui jõudis kätte õhtu olin ärevil sest kartsin selle pärast mis homme koolis toimub siis teavad inimesed juba kõike.
Peale pikka üritamist suutsin ma ka lõpuks magama jääda kuid se öö oli minu jaoks väga rahutu.

Pealkiri: Re: The real me (Lõptatud) 7/9/2008, 21:52

12

Hommikul ärkasin üles. Ema ei olnudki mind veel äratama tulnud.
Vaatasin kella ning sain aru, et koolini on veel kõvasti aega.
Otsustasin siis tubli olla ning ennast juba valmis sättida.
Selleks ajaks kui ma muidu ärkama oleks pidanud olin ma juba peaaegu valmis välja minema.
Mõtlesin siis sellel päeval varem välja minna.
Hakkasin aeglaselt kõndima kohani kus pidin kokku saama ka Lea ja Andresega.
Sinna jõudes oli kõik täpselt nii nagu arvanud olin ning nendest kummastki polnud veel jälgegi.
Istusin siis maha ja hakkasin ootama.
Ma mõtlesin sellele mis sellel päeval koolis juhtuma hakkab ning tundsin selle ees ka veid**e hirmu.
Mõne aja pärast märkasin ka endale lähenevaid kogusi.
Muidugi hakkasin neile natuke ka vastu minema.
Nendega kohtudes kallistasin mõlemaga tervituseks ning lubasin Andresel endale ka ühe põsemusi anda.
Nägin kuidas Lea selle peale muigas ning mõtlesin kui kahtlane see veel talle näib. Tema parim sõber ja vend. Ise ma vist küll seda taluda ei oleks suutnud.
Hakkasime siis vaikides kooli poole jalutama.
Mõne aja pärast küsis Lea: „Miks sa seda tegid?“
„Mida tegin?“ küsisin temalt olles segaduses sest ei saanud aru mida ta selle „Selle“ all mõtles.
„Miks sa ütlesid Marthale, et see olid sina kes oma emale kõik ära rääkis?“ vastas ta mulle seejärel.
„Ma… ma tean milleks nad võimelised on. Mina elan selle üle, aga kuna sina oled uus ja ei ole nende usaldust võitnud oleks nad su… teid mõlemaid täielikult hävitanud“ ütlesin ning vaatasin siis mõlemale kordamööda otsa. „Ma ei oleks suutnud seda vaadata“ lisasin veel.
Tundsin kuidas Andres õrnalt mu käe võttis. Ma sain aru, et ta mõistab mind täielikult ning ka toetab kui ma seda vajan.
Naeratasin talle sõbralikult ning vaatasin siis Leale otsa.
„Aga…aga… aga mida nad sinuga teha võivad?“ küsis Lea minult kahtlevalt.
„Ma arvan, et kõige hullem variant on see, et nad heidavad mu kambast välja ja räägivad taga“ ütlesin kindlalt kuid tegelikult südamest lootsin et see ka tõsi on.
„Aga isegi see on vastik. Sa ei pea seda tegema ME võime öelda, et sa valetasid“ütles Lea ning vaatas sõna ME ajal käskivalt Andresele otsa.
„Ma ei saa seda lubada. Teile on nad võimelised tegema kõike, et teid siit minema ajada ja vot see on asi mida ma endale küll lubada ei saa. Ütlesin mina ning vaatasin siis jälle kordamööda Andrest, kes ikka mu kätt hoidis ning Lead kes silmnähtavalt üritas mõelda välja põhjust miks ma ei peaks seda tegema.
„Aga mis takistab neil sinuga sama tegemast?“ küsis Lea peale mõnd aega mõtlemist.
„Nad lihtsalt ei tee seda. Esiteks tean ma suurema hulga inimeste suuri saladusi ja teiseks nad olid ennem siiski ju niiöelda minu sõbrad ning ma arvan et nad ei suuda vaadata kuidas mina nii kannatan kui nad teavad kui palju kordi olen mina neid lohutanud ning aidanud positiivsemalt mõeöda. Nii palju südametunnistust neil siiski on nii palju tean ma kindlalt“ laususin mina.
Nägin et me olime selle ajaga koolile juba päris lähedale jõudnud ning panin ka tähele et keegi ei olnud meiega liitunud vaid kõik vahtisid meid ja imestasid miks Andres ja mina käsikäes käime.
Lea jäi peale minu seletamist vaikseks. Ma ei tea kas selle pärast et ta sai minust aru või hoopis selle pärast et nüüd võisid teised meid kuulda.
Ma lootsin siiski et Lea oli minust aru saanud.
Vaatasin korra veel Andresele naeratades otsa ning teadsin et vähemalt tema sai minust aru.
Pigistasin õrnalt Andrese kätt ning sain sellest ise julgust juurde.
Märkasin ka Lea pilgus natukene hirmu ning sain sellest täiesti aru.
Selleks ajaks olime me juba kooli juurde jõudnud ning õue vaikus täitus õpilaste kisa ja karjumisega.

Pealkiri: Re: The real me (Lõptatud) 7/9/2008, 21:53

13. osa

Jõudsime siis koolimajja sisse. Kuulsin veel kuidas kõik inimesed minust avalikult taga rääkisid.
Kui aga mind märgati jäi koridoris aga kuidagi väga vaikseks.
Kõndisime siis üsna kiiresti edasi. Inimesed hakkasid jälle rääkima ning kõik tundus normaalne. Kuigi teadsin et nii see ei ole olin siiski rõõmus et ka midagi hullemat ei olnud.
Esimene tund pidi hakkama sellel samal korrusel. Esimest korda olin rõõmus et meie ajaloo õpetaja oli range.
Me olime juba treppideni jõudnud ning klass juba paistis kui tundsin, et Andres mind teelt kõrvale tõmbab.
"Oota korra" ütlesin Lelale kiiresti ning allusin Andresele. Ta juhtis mind nurga taha kus ei olnud kedagi.
Sina jõudes küsisin temalt: "Mis?"
"Mul hakkab üleval tund. Saad hakkama?" küsis ta ja vaatas mind murelikult.
"Ikka saan" ütlesin kindlalt ning üritasin isegi naeratada.
"Tore" ütles tema ning naeratas samuti.
Andres andis mulle veel ühe põsemusi ning hakkas siis trepist üles minema.
Hammustasin huulde ning läksin kindlal sammul tagasi Lea juurde.
"Valmis?" küsis ta minult.
"Valmis" kinnitasin mina ning me hakkasime klassi ukse poole suunduma.
Jõudsime siis lõpuks klassi. Kõik jäid väga vaikseks.
Tabasin ära Martha vihase pilgu. Võtsin julguse kokku ja manasin näole õela irve.
Mul võis küll ükskõikne ja kindel nägu olla kuid tundsin ma siiski risti vastupidist. Mõtlesin kas nad on tõesti võimelised mind südamest vihkama pärast kõike seda mida ma nende aitamisks teinud olen.
Vaatasin siis klassis ringi ning kõige ükskõiksem tundus Lauri.
Vähemalt üks ei vihka mind. kuigi selle pärast et mina vihkan teda ja tal on ilmselt mark, aga siiski ei vihka ta mind. mõtlesin mina.
Kõndisin siis Lea minu sabas oma kohale. Loomulikult ei istunud minu kõrval enam Lauri nagu ennem vaid minu kõrval oli koht vaba ning sinna istus Lea.
Õnneks helises kohe ka tunnikell nii et ei pidanud seda pingelist õhkkonda enam taluma.
Tunni alguses kui õpetaja oli juba klassis lendas minu lauale üks paber. Ma vaatasin kust paber tuli ning avastasin et see oli Laurilt.

Kiri oli selline:
Kohtume sellel vahetunnil treppide juures. Meil on vaja rääkida.

Nägin kuidas ta mind ootava pilguga vaatas ning hakkasin siis talle vastu kirjutama:

Saa aru meil pole millestki rääkida ja mingit meid ei ole enam olemasgi nii et unusta ära.

Vaatasin milliseks ta nägu muutus kui ta kirja luges.
Mõne aja pärast saabus jälle minu lauale üks kiri. Taaskord oli see Laurilt.

Päriselt kaa. Mul on sulle midagi öelda. palun ära keeldu.

Vaatasin kirja ning mõtlesin kas nõustuda või mitte.
Näitasin kirja Leale ning küsisin temalt kirja teel: Kas peaksin nõustuma?
Nägin kuidas Lea mõtles ja seejärel kirjutas ta mulle vastu: Võibolla peaksid sa tea ära kuulama.
Võtsin Lea soovitust kuulda ning noogutasin Laurile märgiks et ma olen sellega nõus.
Ma pöörasin oma tähelepanu jälle tunnile.
Ülejäänud tund möödus suhteliselt tavaliselt. Kui muidugi välja arvata see te mind nagu suht vahiti.
Kui Kell helises panin ma oma asjad kokku ning hakkasin liikuma. Ma saatsin veel Leale pilgu et ta minuga kaasa ei tuleks.
Kõndisin siis treppide juurde kus Lauri mind juba ootas.
Ta liikus vaikselt sinna samasse kohta kus ennem Andres mind vedanud oli. Ma järgnesin talle.
"Mis?" küsisin kohe kui olime paigale jäänud.
"Mis mis?" küsis tema ning tundus seda öeldes üpriski segaduses olevat.
"Mis sa öelda tahtsid?" täpsustasin mina seejärel küsimust.
"Ma... Ma..." kokutas tema ning ütles siis lõpuks: "Ma tahtsin selle asja pärast mis peol juhtus vabandust paluda"
"Okei" ütlesin mina külmal toonil. "Aga ainult ühel tingimusel" lisasin ma veel.
"Nhh" ütles tema tahtes kuulda minu tingimust.
"Sa ei tohi enam mitte kunagi. MITTE KUNAGI nii teha" vastasin mina rõhutades teist mitte kunagit et talle seda asja selgeks teha.
"Sobib" vastas tema mulle seejärel.
"No siis on andeks antud" vastasin mina külmal toonil.
Seejärel tundsin kuidas ta mulle lähemale tuli. Ilma et ma oleks jõudnud midagi teha suudles ta mind.
Ma tõmbusin niipea eemale kui ma midagi taipama hakkasin.
Ma taganesin lauri juurest ning vaatasin teda hirmunult.
Siis vaatasin ma koridoris ringi ning nägin seal ka Andrest. Ta vaatas ainiti mind ning paari sekundi jooksul läks ta minema.
Ma sain aru et Andres oli seda näinud ja sellest ka valesti aru saanud.
Ma taganesin ikka veel selg ees Laurist ning ütlesin talle: "Sa rikkusid just oma viimase võmaluse minuga veel kunagi rääkida" ma vaatasin veel hetkeks teda ning jooksin siis ära.
Tee peal nägin ma ka et Lea oli seda pealt näinud. Ma jooksin temast mööda ning ka koolimajast välja.
Ma oleks tahtnud küll nutta kuid ei tahtnud ka teistele nõrgana näida.
Ma jooksin nüüd juba mööda tänavaid ning kavatsesin väja jõuda metsa jõe äärde.
Mõne aja pärast kui ma olin juba väga väsinud ning ka pisarad jooksid üle mu põskede jõudsin ma kohale.
Nüüd ole ma ta igaveseks kaotanud mõtlesin mina ja istusin nuttes palgile. Ma tõmmbasin ennast seal kerra ning pisarad ei lakanud ikka veel. Ma olin liiga väsinud, hirmunud ja kurb selleks et üldse midagi teha.
Vaikselt seal keras istudes mõtlesin ma ja lootsin et kunagi see kõik muutub.

Pealkiri: Re: The real me (Lõptatud) 7/9/2008, 21:54

14. osa

Ma jäin vist isegi seal kogematta magama. Mitte sügavalt ja õnnelikult vaid väga hapralt ja nukralt.
Varsti ärkasin ma selle peale et mul hakkas soe. Nägin silma nurgast et mulle pandi jakk ümber kuid ma ei liigutanud ennast.
Siis istus se keegi mu kõrvale ja ma sain juba sellest aru et see on Andres.
Ma võtsin jaki nurgad ning tõmbasin need endale veel rohkem ümber.
Seejärel vaatasin ma talle oma pisaratest märgade silmadega otsa.
"See ei olnud..." hakkasin ma talle vaikselt ütlema.
"Nii nagu paistis?" lõpetas ta minu lause.
See kõlas küll jh väga tüüpilisena mõtlesin mina ja kaalutlesin mida öelda.
"Jh" pidin siiski temaga nõustuma.
Andres pööras oma pea teisele poole ja vaatas mujale. Ma lihtsalt jälgisin teda ega osanud midagi öelda.
"Aga... see...tõesti... ei..." ütlesin ma väga aeglaselt.
"jaa jaa ei olnud nii nagu paistis." lõpetas ta jälle minu lause.
Vaatasin teda paluvalt kuid ta ei vaevunud isegi enda pead minu poole pöörama ta lihtsalt üritas mind vältida.
Ma ei teadnud mida talle öelda või kuidas saavutada seda et ta mulle andestaks.
Vähemalt ta ikka veel hoolib minust. järeldasin mõeldes sellele et Andres oli siiski sinna tulnud ja isegi oma jaki talle hoolitsevalt ümber pannud.
Ma lihtsalt istusin seal. vaatasin teda ja mõtlesin sellele kuidas ma nüüd veel selle üle elan et peaaegu kogu kool mind vihkab ning mul pole ka Andrest toeks.
Ma ei suutnud seda enam taluda. me vaikisime ning ta ikka veel vältis mu pilku.
Järsku tõusin ma püsti. Ma võtsin jaki ja panin selle Andrese kõrvale palgile enda kohale.
"See tõesti ei olnud nii nagu paistis. ta suudles mind järsku. ma läksin eemale ütlesin talle paar asja ja jooksin minema. Sa nägid täpselt kõige halvemat kohta. Saaa aru ma armastan sind mitte seda lollakat tolgust kes mind ära kasutada tahab. Aga arvatavasti ei ole see vastastikune ni et byby" ütlesin ma kiiresti ja nüüd juba suht vihaselt.
Ma hakkasin aeglaselt jõe äärest ära minema.
"Jane?" kuulsin järsku kuida Andres mu nime nimetas.
Ma pöörasin otsa ringi ning vaatasin talle põgusalt silma. Ta pööras pea aeglaselt ära ning ei öelnud midagi rohkemat.
Siis hakkasin ma järjest kiiremini edasi liikuma. Ma kuulsin veel õrnalt et Andres pomises midagi kuid sõnu ma kahjuks või õnneks ei kuulnud.
Ma kõndisin järjest kiiremini metsa ääre poole kuni lõpuks ma juba jälle jooksin.
Ma jooksin kuni jõudsin juba teele. Ma jooksin keset teed. Ma ei teadnud seda kohta ega osanud midagi teha ega kuhugi minna. Ma lihtsalt seisin keset teed ning viimane asi mida ma mäletan oli auto signaal.

nh nüüd tuleb see sama värgendus andrese seisukohast. kh mina vormis.

13-14/2

Ma kõndisin siis rahulikult trepist üles. Muidugi olid levinud juba kõlakad minu ja Jane kohta kuid mind need ei huvitanud.
Esimene tund läks rahulikult ning midagi ei juhtunud. Kui tunnikell oli helisenud läksin trepist alla.
Jalutasin mööda koridori ja nägin seal nurga taga kus me enne Janega olnud olime kaht inimest.
ma vaatasin neid natuke ning lõpuks sain aru et üks neist on Jane. Lähemal uurimisel sain aru et teine inimene seal on Lauri.
Ma nägin kuidas nad suudlesid ning tundsin südames torget. ei tegelikult mitte torget vaid tõelist valu.
mõtlesin sellele kuidas ta sai mind niimodi reeta. ja veel kellega. ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. kuigi nägin omaenda kahe silmaga mis toimus.
Ma nägin kuidas Jane taganes Laurist ning lahkusin kiiresti viimase pildina mu ees Jane hirmunud nägu.
Ma ei teadnud enam mida arvata. Kas ta oli mind reetnud, mulle valetanud, mind petnud. või oli hoopis teda petetud ja ära kasutatud.
Ma läksin enda järgmisesse klassi. Seal hakaks vist matemaatika. ei ole päris kindel sest mu tähelepanu küll igatahes matemaatikal ei olnud.
Kõik tunndi möödusid väga aeglaselt ning tähele ei pannud ma küll midagi.
Peale tundide lõppu ma läksin metsa. Ma aimasin et Jane on seal.
Ma küll ei teadnud täpselt kas ja kuidas ja millal ma teda näha tahan kuid siiski ma läksin sinna sest kõige enam tahtsin ma selgitusi.
Sinna jõudes nägin ma kuidas ta oli pingi peal keras. Ta nägi välja nii väike ja abitu kuid eelkõige siiski ilus ja armas. Ma vaatasin teda veid**e ning nägin et tal on külm sest ta värises õrnalt.
ma võtsin oma jaki seljast ja panin talle ümber, seejärel istusin ma tema kõrvale(nagu alati) ja vaatasin teda.
"See ei olnud..." alustas tema. ma aimasin mida ta öelda athtis ning sellest võis küll välja lugeda et ma ei taha selgitusi kuid siiski ma lõpetasin tema lause:"Nii nagu paistis?" .
nägin kuidas ta pingsalt mõtles ning üritas leida mingit paremat modust selle ütlemiseks kuid siiski pidi ta minuga nõustuma "Jh" ütles ta lõpuks.
ma pöörasin oma pea kõrvale ning otsustasin teda enam mitte vaadata. muidu oleks mu süda lihtsalt sulanud.
"Aga... See...tõesti... ei..." lausus ta aeglaselt.
"Jaaa jaa ei olnud nii nagu paistis"lõpetasin ma jälle ta lause.
ma sain aru et ta jälgis mind kuid ei vaadanud teda siiski.
Mingi aja pärast kui me olime kõvasti vaikinud tõusis ta püsti ja pani jaki pingi peale.
"See tõesti ei olnud nii nagu paistis. ta suudles mind järsku. ma läksin eemale ütlesin talle paar asja ja jooksin minema. Sa nägid täpselt kõige halvemat kohta. Saaa aru ma armastan sind mitte seda lollakat tolgust kes mind ära kasutada tahab. Aga arvatavasti ei ole see vastastikune ni et byby" ütles ta mulle suhteliselt vihaselt ja hakkas aeglaselt ära minema.
Ma mõtlesin hetke sellele mis Jane öelnud oli ning hüüdisn siis talle järgi: "Jane" ma vaatasin tema poole nng jälgisin kuidas ta ennast ümbre pööras.
Siis kadus mul kogu julgus midagi öelda ning ma pöörasin oma pea jälle ära.
kuulsin kuidas ta järjest sammu kiirendas.
"Ma armastan sind ka" pomisesin talle järgi ning teadsin et ta ei kuule mind.
Mõne aja pärast ei suutnud ma enam ning jooksin talle järgi.
Ma jõudsin välja sama teeni ning seal ta oligi. Vaatasin teda ahastusega ja pisarad hakkasid voolama.

Pealkiri: Re: The real me (Lõptatud) 7/9/2008, 21:54

15.

Ma avasin vaikselt silmad. Nägin enda kohal kummardamas Andrest kellel jooksid ka pisarad.
Järgmine asi mida ma kuulsin oli kiirabisignaal. Ma sulgesin jälle silmad ja edasi ei ma ei teinud ma enam midagi.
Järgmisel hetkel olin ma juba haiglas.

***

Ma tõusin nõrgalt oma voodis istukile.
Nägin kuidas mu ema kohe minu juurde tormas ning isa lihtsalt lähemale tuli. Olin ka pettunud et ei Andrest ega Lead seal ei olnud.
"Mis juhtus?" küsisin olles natuke segaduses oma emalt.
"mis mis juhtus?? sa sattusid autoõnnetusse ja olid paar päeva teadvusetu." ütles mu ema mulle.
"Aga kuidas se juhtus?" küsisin mina tahtes täpselt teada mis toimunud oli.
"Sa sattusid kuidagi teele ja üks inimene sõitis sulle otsa" Vastas mu ema mulle.
"Kes?" küsisin mina sest Türil teati ju kõiki inimesi. Ja eks minagi teadsin seal paljusi.
"See pole teada. See inimene oli põgenenud selleks ajaks kui sind leiti" ütles mu ema mulle.
Ma otsustasin et ma olen veel liiga väsinud et midagi teha ja ma toetasin ennast tagasi padjale.
Tühja pilguga jälgisin ma lage ning mõtlesin sellest mis oli olnud enne õnnetust.
Mul tuli meelde kogu see valu mis mu hinges oli ning neid haavi mis mul väliselt olid ei andnud sisemistega võrreldagi.
"Te võite koju minna. Te olete siin vist päris kaua olnud" ütlesin mina ning pöörasin pea oma vanemate poole kes mind murelikult vaatasid.
"Njh" ütlesid nad justkui ühest suust ning imestasin et nad on üldse nõus praegu minu juurest lahkuma.
Vaikselt korjasid nad oma asjad kokku ja lahkusid minu palatist.
Ma sulgesin oma silmad ning tundsin ennast suht väsinult.

***

Umbes viis minutit peale seda kui mu vanemad olid lahkunud ning ma üritasin magama jääda kuulsin ukse plõksatust ja seda, et keegi sammus mu palatisse sisse.
Ma arvasin et see võib mingi õde või arst olla ja ei vaevunud ennast liigutama. Ma ainult kuulatasin mida se mu palatis viibija teeb.
Natukese aja pärast istus see inimene mu voodi kõrvale tooli peale.
Selleks ajaks olin ma juba aru saanud et see on Andres. Ja olin aru saanud ka sellest et ta ei teadnud et ma jälle teadvusel olen.
Mina aga tahtsin teada mida ta teeb.
Üritades võimalikult paigal olla et ta mu teadvusel oleksust veel aru ei saaks kuulasin ma mida Andres teeb.
Ma tundsin kuidas poiss oma küünarnuki mu voodile toetab ning seejärel õrnalt mu pead silitab.
Ta andestas mulle mõtlesin mina ning tundsin suurt soovi kohe silmad lahti teha ning teda kallistada.
Andres silitas pikalt mu juukseid ning ma lihtsalt tundsin sellest mõnu.
Ma tundsin ka kuidas märg piisk kukkus ülevalt mu põsele ja ka seda kuidas õrn käsi selle hellalt ära pühkis.
"Ma armastan sind" ütles Andres vaikselt mulle arvates et ma seda ei kuule.
Enam ei suutnud ma teeselda. "Ma armastan sind kaa" ütlesin õrnalt ning seejärel avasin silmad.
Ma vaatasin tema märgadesse kuid siiski armsatesse silmadesse.
Hädiselt naeratades jälgisin ma kuidas ta mind vaatas.
Ta tundus olevat suhteliselt segaduses ning ma ei mõistnud kas sellest et ma olin öelnud et armastan teda või sellest et ma olin teadvusel.

Igatahes tundus ta väga rõõmus. Ka Andrese näole valgus naeratus ning ta vaatas ainiti mind.
Seejärel tuli ta mulle järjest lähemale ning suudles mind. See oli mu esimene suudlus ning seekord ei tõrjunud ma Andrest vaid tundsin suudlusest mõnu.

Pealkiri: Re: The real me (Lõptatud) 7/9/2008, 21:54

16.

Sel hetkel olin ma väga õnnelik. See oli tundunud seni mu elu õnnelikeim hetk kuid lootsin et selliseid hetki tuleb veel ja veel.
Suudlus tundus kui igavikuna kuid tegelikult oli see üsna lühike.
Ta lõpetas selle ning tõmbus eemale. Ka Andres tundus väga õnnelik.
Me olime seal veel pikka aega. Lihtsalt vaatasime üksteist.
Mina lamasin haiglavoodis ja Andres istus seal kõrval tooli peal.
Ma vaatasin talle otsa ning naeratasin.
„Anna andeks“ ütlesin ma lõpuks Andresele ning vaatasin talle paluvalt.
„See tõesti ei olnud nii nagu sa seda nägid“ lisasin ma veel.
„Kuidas mul olekski võimalust sulle mitte andeks anda? Siis sa langeksid masendusse ja siis ma tuleks tagasi ja annaks ikka andeks“ seletas Andres.
Ma turtsatasin korra selle peale ja ütlesin siis: „Ega sul vist jah muid valikuvõimalusi pole.“ Ütlesin naeratades.
Peale seda jäi kõik jälle kuidagi vaikseks. Andres pani õrnalt oma käe minu omale ja silitas seda.
„Kas sina leidsid mu peale õnnetust?“ küsisin ma mõne aja pärast.
„Jh“ vastas ta mulle väga lühidalt.
Seejärel vaatasin ma teda ja ka ta välimust. Ta lühikesed pruunid juuksed olid väga sassis. Ta rohelised silmad olid küll väga armsad kuid üdna vsinud moega.
Ta riided olid kortsus ning püksid olid põlvede juurest mustad.
„Sa oled kogu aja siin olnud?“ küsisin imestades järeldades sedda poisi välimusest.
„Ikka“ ütles ta mulle nagu oleks see täiesti normaalne.
„Miks?“ küsisin ma arusaamatult.
„Ma ei saanud ju siit ära minna kui ma ei teadnud et sinuga kõik korras on“ vastas Andres mulle.
„Kus sa magasid siis?“ küsisin mina Andreselt seepeale.
„Koridoris. Siia sisse mind ju ei lastud“ lausus ta mulle.
„Siis on küll jama. Aga nüüd kõshh mine koju magama“ ütlesin mina seepeale.
„On sinuga kõik korras?“ küsis ta minult ja vaatas mind murelikult.
„jah on küll“ ütlesin mina talle kindlalt.
„Oled sa ikka täiesti kindel?“ küsis ta mult jäjepidavalt.
„Jah. Täiseti täiesti kindel“ vastasin mina Andresele.
„Kõshhh nüüd“ ütlesin mina jälle.
„Jaa jaaa juba lähen“ ütles ta mulle.
Andres võttis tooli seljatoe pealt oma jaki ja tõusis püsti. Ta kummardas minu kohale ning andis mulle veel ühe suudluse.
„Ära nüüd hoogu mine ma võin sellega nii ära harjuda“ vastasin mina naeratades peale suudlust.
Ka Andres naeratas ning ütles „Tsau siis“
„Tsau“ ütlesin mina ning vaatasin kuidas poiss minu palatist lahkub.
Ma olin õnnelik ning vaatasin aknast välja kus ma nägin päikest majade taha kadumas.
Vaatasin siis kella ja avastasin et see on juba üheksa õhtul.
Mu näole tekkis veelkord naeratus kui Andresele mõtlesin ning peale seda sulgesin ma jälle oma silmad ning jäin magama lootes et hommne tuleb veel parem ja et ma varsti ka haiglast välja saan.

Pealkiri: Re: The real me (Lõptatud) 7/9/2008, 21:55

Jeeps lõpp on tõesti kahtlane:D:D

17.

Hommikul või tähendab öösel, sest kell ei olnud veel isegi viis, tõusin ma üles.
Mul oli millegipärast paha tunne. Seda alla surudes heitsin ma jälle oma voodile.
Ma lihtsalt lamasin seal näoga ukse poole ning vaatasin ust.
Oli tunne nagu ma oleks midagi oodanud, kuigi tegelikult ma seda ei teinud.
Ma panin silmad kinni ja üritasin magada, aga ma lihtsalt ei suutnud seda.
Ma üritasin ka millegile lõbusale mõelda, kuid isegi see ei tulnud mul välja. Andresele mõeldes tuli mul meelde kuidas ta minu peale vihane oli.
Otsustasin, et pean haiglast välja saama. See on väga masendav koht.
Tõusin püsti ning panin end ruttu riidesse.
Hiilisin haiglast välja ja suundusin kodu poole.
Jooksin, sest nüüdseks oli see tunne, et midagi on valesti, veelgi suurem.
Koju jõudes silmasin ema telefoni juures. Ta nuttis.
Vaatasin teda murelikult ning ootasin. et ta mulle midagi ütleks.
Sain aru, et tal on väga raske seda mulle öelda.
„Sul… sul on ajukahjustus“, ütles ta mulle lõpuks.
Ma ei saanud aru, mida ta täpselt selle all mõtleb ning mis sellega kaasneb.
„Kas… Kas see tähenda, et ma suren?“ küsisin ma ja lootsin et see ei ole nii, sest just nüüd olin ma õnnelikuks saanud.
„Sul on kõige rohkem seitse aastat“ vastas mu ema mulle.
Ma sain täieliku shoki. Ma teadsin et mul tuleb nüüd elu täiega nautida nii palju kui saan.
„Ma lähen välja“ ütlesin emale ning läksin kiiresti uksest välja.
Alles nüüd jõudis mulle kohale, mida mu ema öelnud oli. Ma suren lähima seitsme aasta jooksul.
Ma hakkasin jooksma. Muidugi jooksin ma Andrese juurde, sest ma ei saanud seda ainult enda teada hoida. Tema majani jõudes helistasin kella ja ootasin, et keegi vastu tuleks.
Kui uks avanes nägin seal Lead. „Tsau, mis sina siin teed?“, küsis ta minult ning me kallistasime tervituseks.
„Mul on vaja kiiresti Andresega rääkida. On ta kodus?“ küsisin ma Lealt.
„Loomulikult mitte. Täna on neljapäev ju. Ta käib ka koolis. Mina olen haige“, vastas Lea mulle.
„Ahjaa.“
„Mis sa tahtsid? Ma võin edasi öelda“, lausus Lea.
„Ei, ma pean seda talle ise ütlema. Aga ma võin seda sulle kh rääkida“, vastasin Leale.
„nhh“, muutus Lea juba kärsituks.
„Mul on autoõnnetuse tagajärjel ajukahjustus. Arstid ütlevad, et mul on elada jäänud kõige rohkem seitse aastat“, vastasin ma talle muretult.
Lea vaatas mind silmad pärani ega osanud midagi öelda. Ta küll liigutas vahepeal suud nagu tahaks midagi öelda, kuid häälega ta seda igatahes ei teinud.
„Mis kell Andresel tunnid lõppevad? Ma pean ju talle ka rääkima“, ütlesin peale pikka vaikimist. Tundus nagu ma oleks Lea mingist teisest maailmast ära toonud, sest ta klaasistunud pilk muutus jälle elavaks ning ta hakkas jälle rääkima.
„Kell 2 peaks tulema“, vastas ta mulle lõpuks.
„Okei. Kas ma võin siin oodata? Ma ei taha koju minna. Ema ja isa hakkavad ilgelt poputama“.
„Muidugi“, vastas ta mulle ja tuli ukse eest ära, et ma saaks sisse minna.
Läksin sisse ning me rääkisime paljudest asjadest. Õnneks ei küsinud Lea rohkem midagi. Aeg läks kiiresti ja varsti oli kuulda ka ukse avamist.
„Tsau“, kuuldus Andrese hääl koridorist.
Tõusin kohe püsti ja nägin kuidas Lea muigas. Jooksin koridori ja kallistasin Andrest.
„Tule, mul on vaja sulle midagi rääkida“, ütlesin ja liikusin välisukse poole, hoides Andresel käest.
Ta pani koti maha ja järgnes mulle.
Kui me olime välja jõudnud, jalutasime rahulikult. Ma ei suutnud enam teeselda, et olen väga rahulik ja rõõmus. Pisarad kogunesid mu silmanurkadesse ja valgusid põskedele.
„Mis on?“ küsis Andres minult ja pühkis õrnalt mu põskedelt pisaraid.
„Sain täna teada, et mul tekkis ajukahjustus ja mul on elada jäänud kõige rohkem seitse aastat“, nuuksusin mina ja vaatasin Andresele otsa.
„Miks just sina?“ küsis Andres ja potsatas muru peale istuma. Nüüd nägin, et ka Andres nutab. Ma istusin Andrese kõrvale maha ja toetasin ennast õrnalt tema õla najale.
Ta võttis mul ümbert kinni ja embas mind hellalt.
„Kuidas sa ise sellega hakkama saad?“ küsis ta mult vaikselt.
„Ma kavatsen elu nautida seni kuniks saan. Loodetavasti ka koos sinuga?“ Jäin ootama, mida Andres selle peale vastab.
„Looda sa, et ma su rahule jätan. Ma jälitan sind ja olen sinuga pidevalt. Isegi kui sa seda ei taha“, vastas ta mulle sõjakalt.
Naeratasin õrnalt ning suudlesin teda.

Edasi hakkas kõik minema väga ladusalt. Mul õnnestus oma klassiga ära leppida. Olime Andresega otsustanud, et ma lõpetan üheksanda ära ja siis läheme koos reisima.
Täpselt nii me ka tegime.
Me reisisime paar aastat ning see oli väga lõbus. Isegi mu ema nõustus sellega lõpuks.
Meil oli koos väga tore.
Selleks ajaks kui me Türile naasime olin mina juba 19 aastat vana. Õnnetusest oli möödunud kolm aastat.
Just siis kui me olime koju tagasi tulnud palus Andres ka mu kätt.
Loomulikult nõustusin ma sellega.
Ma sain täpselt selle mis oli iga väikese tüdruku unistus. Mul olid ilusad pulmad, ma lõbutsesin koguaeg, ma sain endale ka ilusa väikese tütre kes oli ka terve.
See oli mulle küll väga suur risk kuid siiski ma tegin seda ja elasin selle üle.
Muidugi kõige parem mu elu juures oli Andres. Meil oli koos väga lõbus.

Oli möödunud täpselt seitse aastat ja kakskümend päeva kui ma tundsin et midagi on valesti.
Selleks ajaks oli minu ja Andrese tütar Liisa natuke üle kolme aasta vana.
Ma sain sellest aru et aeg on käes ning ütlesin seda ka Andresele. Lea tuli Liisat hoidma ning me läksime metsa.
Selleks ajaks kui me sinna kohale jõudsime olin ma juba väga nõrk. Ma toetusin peaaegu täielikult Andresele.
Me istusime palgi peale maha kus meil oli nii palju õnnelike hetki olnud.
Ma toetasin Andresele ja ütlesin talle: „Need on olnud mu parimad aastad.“
„Minul samuti“ vastas tema ja vaatas mulle otsa.
„Ma armastan sind“ ütlesin talle nõrgalt.
„Ma armastan sind ka. Igavesti“ kuulsin veel Andrest mulle ütlemas. Mul voolas üks pisar üle põse ning seejärel ma sulgesin silmad.
Minu viimane mälestus oli see kuidas Andres mu kohal nuttis.
Lõpuks ometi. Siis kui ma olin suremas sain ma olla mina ise. Tõeline mina.

The end

Pealkiri: Re: The real me (Lõptatud) 8/9/2008, 15:45

Hea,perfect story..
Ma hakkasin jälle nutma. Sad

Ma kogu aeg nutan Su lugude peale.:d

Pealkiri: Re: The real me (Lõptatud) 8/9/2008, 16:20

Haha:D

Kärameister Postituste arv : 1036 Age : 30

Südamlik...Kurb...Superhea! I love you

» The real thing: Vinn.
» Crashing&Burning(It turns out so real)