Mis on surm?

Pealkiri: Re: Mis on surm? 12/10/2008, 10:53

Nh see vist suht venib aga nh uus siis:D

7.

Avan silmad ja kõnnin otse edasi. Taaskord kuulen oma sammude kõla. Seekord kuulan ma hoolikamalt ning mõistan, et minu taga kostuvad samuti sammud.
Ma tean väga hästi kelle omad need on ja ma tean ka miks ta seal on ning, mis kõige olulisem ma tean, et ta seal on.

Ma kõnnin aeglaselt edasi. Vaatan otse edasi, mitte tagasi. Mulle täitsa meeldib nii. Mulle meeldib teadmine, et keegi on siin minu lähedal, kuid ma ei ole kohustatud temaga rääkima või isegi teda vaatama. Mõne aja pärast kui ma sellest tüdinema peaks siis on ta lihtsalt siin.

Ma kiirendan järsku sammu ning leian, et mulle järgnetakse sama kiiresti. Kõnnin nii veel tükk aega. Liigun edasi sihteliselt kiiresti. Peaaegu nagu joostes.
Siis jään järsult seisma. Tunnen kuidas keegi mulle otsa kõnnib. Täpselt nii nagu ma arvasin, tal ei ole väga kiired reaktsioonid.

Käed põimuvad mu piha ümber nin tõstavad mu õrnalt õhku. Ta keerutab ennast ning mina keerlen kaasa. Ega mul midagi muud üle jäägi.
Mõne aja pärast ta peatub. Mul on hea meel, sest kõigest sellest hakkaski pea ringi käima juba.

Ta istub maha ning tirib mind endaga kaasa. Maandun õrnalt talle sülle. Tekib hetk kus me mõlemad tunneme piinlikust.
Ma veeren kiiresti ta kõrvale ning heidan sellili. Ta liitub minuga ning heidab mu kõrvale.

Meie käed on üksteisega põimunud ning me vaatame lakke.
Tegelikult pole ma kindel, et see on lagi. Võibolla on see väga valge taevas. Võibolla oleme me mingis teises galaktikas kus ongi kõik valge. Seda ei oska ma öelda ning vaevalt keegi teinegi seda teab.

Igatahes lamame me seal üksteise kõrval ning vaatame üles.

Nagu romantiline paarike kes vaatab keskööl tähti ainuke vahe on see, et me pole ei romantiline paarike ega taevas pole ka tähti ja tegelikult ei ole vist ka kesköö.

„ Huvitav kas siin WC on?“ küsin ma lõhkudes selle pika vaikuse.
„ Sul on vaja minna?“ vastab ta mulle küsimusega ning kergitab kulmu.
„ Ei aga ma tahaks peeglit,“ sõnan ning keeran pea tema poole.
„ Noh lähme vaatame,“ lausub ta ning tõuseb kiiresti püsti.

Ma ajan ennast istukile ning võtan poisi käest kinni. Ta aitab mu püsti ning ma naeratan.
Vaatan hetkeks ringi ning märkan midagi uste sarnast meist natuke eemal. Huvitav kas need on need samad uksed või mõned teised. Ilmselt siiski need samad, aga me ju ei tea mis nende teiste uste taga on.

Hakkame aeglaselt kõndima. Nagu ikka valitseb vaikus. See hakkab juba tegelikult tüütuks muutuma. Kogu see vaikus. Samas ei taha nagu väga rääkida ka. Tegelikult lihtsalt ei ole millestki rääkida. Me ju võiks küll arutleda selle üle kus me oleme aga mis kasu sellest oleks? Me ei tea seda ju niikuinii. Alati on võimalus rääkida huvialadest ja sellistest asjadest, aga mis tähtsus neil on kui sa oled surnud?

Uksed liiguvad järjest lähemale ning lõpuks me peatume.
Heidan kiire pilgu poisile mu kõrval ning asetan käe lingile. Astun tuppa sisse ning ma ei ole seal üksi. Või noh…niivõrd kuivõrd. Toas on kaks suurt peeglit. Täpselt see mida ma tahtsin leida.

Seisatan ühe peegli ees ming vaatan peegeldust. Ma olen valge. Olin juba elusast peast väga kaame aga see…ma oleks nagu lumivalge. Mu silmad on veel rohelisemad kui tavaliselt. Mu nahk on on puhas…täisulik. Ei ole ühtki armi, kortsu ning sünnimärki.

Tõstan aeglaselt käe ning panen selle vastu peeglit. See siiski siis olen mina.
Vaatan poissi, kes ka ennast peeglist silmitseb. Alles nüüd märkan, et ka tema nahk on sama täiuslik kui minu oma.

Jõllitan teda täpselt nii kaua kuni tema lõpuks mind vaatab.
Astun talle lähemale ning me läheme koos toast välja…järgmise ukse juurde.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Hea. :)
Selline... hõljuv tegevustik. Wink

(ära küsi

)
Ja imelik.
Loorelikult imelik.
Ja omapärane.
Ja mulle meeldib. Very Happy

Uuut!

Pealkiri: Re: Mis on surm? 7/11/2008, 16:32

Üle pika aja uus osa:D:D

8.

Oleme järgmise ukse juures ning hoian lingist kinni. Aeglaselt vajutan selle alla ning lükkan ukse lahti.
Seal ruumis on üks valge kirjutuslaud, suur kuhi pabereid selle peal, valge tool ning üks must sulepea mis paberile kirjutab.

„ Vabandust,“ sõnan kiiresti ning näen kuidas see mulle imestunult otsa vaatab.
Kirjutamine on peatunud ning ma vaatan kuidas tint valge paberi peale plekki tekitab.
Raputan õrnalt pead, justkui muutuks sellest midagi. Ei muutu ning otsustan ukse sulgeda.
Rahulikult astun sammu tagasi ning tõmbad ukse kinni.
„ See oli veider,“ lausub Nat peale lühikest vaikust.
Noogutan aeglaselt ning vaatan järgmise ukse poole.
„ Ma arvan, et jätame nüüd uksed rahule,“ sõnan vaikselt ning tean, et poiss nõustub minuga.

Hakkame aeglaselt sealt ära kõndima.
Ühel hetkel tunnen kuidas keegi mul õlgade ümbert õrnalt kinni võtab.
Huvitav… tundub, et tema teab mind paremini kui mina isa.
Tõstan käe ning asetan selle oma õlale, tema käe peale. Hoian sealt õrnalt kinni. Vaatan teda.

Ta näol on muhe naeratus ning ta vaatab mind. Manan samuti näole naeratuse ning pööran siis pea ära.
Kõnnime natuke maad edasi. Järsku näen maas lamavat kogu. Lasen kiiresti poisist lahti ning kiirustan kuju poole.

Jõuan natuke lähemale nin olen nüüdseks juba veendunud, see on inimene. Inimene…kuidas saab olla siin inimesi. Ilmselt ainult tänu sellele küsimusele ma praegu siin olengi.
Asetan ome käe ta õlale. Tunnen kuidas keha mu kõrval võpatab ning aeglaselt ennast ümber keerab.

Ta tundub umbes sama vana kui meie. Ta juuksed on säravalt blondid, silmad rohelised ning ta on pruunim kui meie.

Pööran hetkeks pilgu Natile ning siis tagasi poisile. Juba selle lühikese hetkega muutus ta nahavärv natuke heledamaks. Ilmselt on selles süüdi surm.

„ Kas ma olen…?“ alustab ta, kuid katkestan teda kuna tean omast käest mida ta küsida tahab.

„ Jah,“ vastan kiiresti.
„ Aga kes teie siis olete?“ sõnab ta kiiresti. Ta hääl on meeldiv… väga mahe.
„ Inimesi sureb iga päev,“ vastan mina.
„ Ja kus siis kõik ülejäänud on?“ küsib ta ning ajab ennast püsti.
„ Vot sellega on nüüd asi natuke jama. Kuna me oleme siin siis pole me elus täitnud oma ülesannet ja meile antakse uus ülesanne ning saadetakse meid uute inimestena tagasi maale. Kui me ülesande täidame siis saame siit kuhugi paremasse kohta.“
„ Ja mis seal keerulist on?“
„ Tegelikult ei olegi.“
„ Oot aga miks teie siin olete.“

„ Vot nüüd tuleb keeruline osa. Kuna meie elu ülesanne oli võimatu siis nüüd anti meile sama võimatu ülesanne ning me keeldusime ja tulime sealt ära.“
„ Kui tohida küsi siis kuidas sa surid?“ sekkus nüüd vestlusesse ka Nat
„ Ma…“ kogeleb ta ning saadan Natile tähendusrikka pilgu.
„ Meie ka,“ sõnan vaikselt.
„ Sinu ülesanne elus oli välja uurida mis on surm ning nüüd on su ülesanne välja uurida mis on elu,“ lausub poiss ning astub mulle lähemale.

„ Nüüd saan ma aru mida te võimatu all mõtlesite.“
„ Niiet…?“ alustan ma kuid nagu ikka õnestub siin mulle keegi vahele segada.
„ Ma jään siia,“ sõnab poiss.
„ Nathan.“
„ Charlotte.“
„ Simon,“ tutvustab ta ennast ning naeratab.

Pealkiri: Re: Mis on surm? 25/12/2008, 01:08

9.

Õhkkond on nüüd pingelisem kui varem. Mõlemad poisid jõllitavad kordamööda mind ja üksteist.
„ Sulle peaks varsti keegi järgi tulema,“ sõnan ma lõhkudes tundidena näiva vaikuse.
Näen silmanurgast kuidas Nat nõustuvalt noogutab. Me istume ringis ning siiski ei julge ma hetkel kummaile neist otsa vaadata. Ma vaatan täpselt nende vahelt läbi ning seega näen ma siiski mõlemaid.
Huvitav kas sellega võib ka kunagi ära hajuda, et maailmas on ainult kaks poissi ja mina ning nagu ma nende pilkudest lugeda võin tahavad nad mõlemad mind.
Kas on ka mingi põhjus miks mina neid tahtma peaks kuna see, et nad on ainukesed ei ole ju ometi piisav. Kas see on neile piisav või meeldin ma neile tõesti?
Liiga palju küsimusi, et neid kõiki vastata…või tegelikult, et ühtki neist vastata.
Jõuan järeldusele, et ei ole mõtet esitada küsimusi kuna vastuseid ei ole kusagilt tulemas.
Ma sirutan ennast ning selle käigus nihkun natuke Natile lähemale.

Järsku näen kuidas eemal avaneb uks ning sama mees hakkab meie poole kõndima. Tundub, et mu nägemine on paremaks läinud. Võibolla ei olegi surnud olla nii kohutavalt halb kui ma alguses oletasin.
Mees jõuab nüüd lähemale ning viskab meile põlastava pilgu. Ilmselt ei meeldi talle, et me ka teisi siia jääma julgustame, aga seda teeme me paratamatult.

Simonile saadab ta oma kurjakuulutava naeratuse ning käseb siis poisil temaga kaasa minna.
Me jääme jälle kahekesi ning pinge kaob nagu võluväel. Mõtlen, et kas nii ei olekski parem. Leian end lootmast, et mees suudab Simon mujale meelitada.
Ajan need mõtted kiiresti peast välja ning naeratan helgelt Natile. Alles mõne hetke pärast saan aru, et lähenen talle. Kiiresti käivad peast läbi mõtted. Kas ma tohiks seda teha? Olen siiski ju surnud niiet mis mind takistab. Ta on siin ja ta on ideaalne…mida veel tahta? Et ta oleks elus ja mina kaa. Ma ju alles kohtasin teda. Mul oli inimene keda ma armastasin. See on teisiti.

Lõpuks otsustan et vahet pole ning kiirendan meie huulte kohtumist. Ta on arglik, kuid peale seda kui ma olen oma käed ümber ta kaela põiminud muutub ta julgemaks. Siiski on ta hell. See kõik on täpselt nii nagu ma olin ette kujutanud…võibolla isegi parem. Saan aru, et ma olin seda ette kujutanud kuigi ma ise seda ei teadnud.
Ma ei taha lõpetada, aga leian et peaks seda tegema. Tegelikult mis vahet sel enam on? Õige ja vale piirid ei tohiks kehtida kui sa surnud oled.

Kuidagi leian endas jõudu temast eemalduda. Me jätkame vaikuses üsuksteise jõllitamist.
Äkitselt avame mõlemad suud ning sõname :„Vabandust.“
Alles mõne hetke pärast mõistame, et olime seda öelnud kui ühest suust ning purskame naerma.

Naer on kergendav ning nüüd olen täiesti veendunud, et ei peaks nii palju mõtlema kuna mida halba se ikka enam kaasa tuua saab.
It’s not like I’ts going to kill me mõtlen irooniliselt.

Näen, et eemal seisab Simon kes vaatab meid tõsisel pilgul. Näen ta silmades mõistmist.
Naeratan talle kurvalt ning vaatan kuidas ta tagasi uksest sisse läheb.

Nii on kõige parem veenan ennast ning vaatan siis lõbusalt Nati kes näeb välja nagu ta arutleks kas mind uuesti suudelda või mitte.
Purustan ta mõtted surudes ta huultele kerge musi.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

It’s not like I’ts going to kill me mõtlen irooniliselt.
GOOOOOD. xD
Aga ei.
SJUUPER ! :)
Niiniiinii mõnus lugemine. :)
Jutt kaob. Very Happy

Damnit !
Kiiremini uusi !
Phh...
Ootan uut. :)

Pealkiri: Re: Mis on surm? 29/12/2008, 13:09

10.

„ Huvitav mis Simonist sai?“ küsin ma järsku. Nat istub vastu seina ning mina kasutan teda padjana. Ma vaatan tema poole ning ta kehitab õlgu.
Ta pilgust on aru saada, et tegelikult teda ei huvita see niikaua kuni ta siin ei ole. Otsustan, et ei piina teda enam teadmisega, et mõtlen teistest.

„ Lähme vaatame mis teiste uste tega on?“ küsin ma ning keeran ennast nüüd täiesti tema poole.
„ Kas me peame?“ sõnab ta natuke vinguva häälega ning vaatab mulle anuvalt otsa.
Nii on väga raske talle vastu panna, kuid otsustan endale kindlaks jääda.
„ Jah,“ lausun ma otsustavalt ning tundub, et ta teab väga hästi mida see tähendab.
Ta ajab ennast püsti ning vaatab siis mind, kes ma ikka veel maas istun.
„ Aita mind püsti nüüd,“ lausun ma käskivalt ning ta ulatab mulle käe ja tõmbab mu püsti.
Satun tema vastu ning tean väga hästi mida ta nüüd ootab, aga kuna mulle ju meeldib teda ja ennast kiusata siis eemaldun temast.

Võtan ta käest ning täpselt nagu ma arvasingi tuleb ta tänu sellele palju erksamalt edasi. Avan kiirelt ukse ning astun sisse.
Seisan hetkeks paigal ning loen kiiresti uksed üle. Avastan, et olin enne eksinud ja toas pole mitte 17 vaid 19 ust.
Kui mitte arvestada seda ust kust me sinna tulime siis jääb alles ainult 18 ust. Paremalt kuuendas me oleme juba käinud niiet see teeb numbriks taas 17.
Peeglitega ruum oli vasakult teine niiet siis jääb alles ainult 16 ust. Vasakult kolmas uks oli ruum sulepea ja lauaga niiet avastada jääb veel ainult 15 ust.
Peaaegu võib öelda et me oleme ühe neljandiku nendest ustest juba avanud.

Raputan ennast õrnalt ning ei saa aru miks ma selle välja arvutasin. Nüüd oleme me dilemma ees milline uks avada. Vaatan Nati poole ning saan aru et ka tema ei ole selles osas targem.
Üki…. kaki…kommi. Arghhhh sellega ei jõua kuhugi ju.
Kas on üldse vahet millisest me alustama kui lõpuks vaatame ju kõik läbi? Mõistan, et ei ole ning avan vasakult esimese ukse.

Ruum on suur ja nagu kõik ülejäänudki, valge. Kolme seina ääres seisavad maast laeni raamaturiiulid, mis on üleni raamatuid täis.
Keset tuba on suur laud mille ümber on kolm pehmet tooli.
Laua peal on kolm suurt hunnikut paberit, posu sulepäid ja köitja. Kas tõesti on kõik need raamatud kirjutatud inimeste poolt kes siin olnud on?
Suure laua kõrval on ka üks väike ümmargune laud kus peal on kolm raamatut. Ilmselt on need täiendust vajavad.

Kõnnin aeglaselt nende juurde ning võtan sealt esimese kätte. „ Elu ülesannete kogumik“ on sinna peale suurelt kirjutatud. Jõuan järeldusele, et sellel ei ole autori vaid aegade jooksul on kõik inimesed kes siia sattunud sinna ome elu ülesande kirjutanud.

Löön raamatu lahti e koha pealt ning vaatan seal kõik kiiresti läbi. Nagu ma arvasin ei ole seal elu kohta midagi. Kirjutan selle sinna juurde. Teistel on seal taga ka selgitus kuidas neid ülesandeid täita, aga selle sõna järel ei ole midagi.

Panen selle raamatu tagasi ning võtan järgmise. „ Taevas, põrgu ja koridor“ on selle raamatu pealkiri. Erinevalt teisest on siin kirjas ka autor. Sophie Apple on autori nimi. Ma tardun kui mulle kohale jõuab mida ma sealt just lugesin.
„ Mis on?“ küsib Nat, kes oli märkamatult mu kõrvale ilmunud.
„ See on mu vanaema,“ sõnan ma vaikselt ning avan raamatu.

„ Esimene peatuükk on „Taevas“. Taevas on koht, kus me oleme palju viibunud, aga me ei tea seda. Loomulikult on selleks Maa. Sinna saab tagasi kui me oleme täitnud oma ülesande,“ ma lõpetan lugemise ning sirvin raamatut edasi, et leida järgmist osa.

„“Põrgu“ Põrgu on koht kuhu satuvad inimesed kes ei ole täitnud oma ülesandeid kolme eluaja jooksul. See on lihtsalt üks suur ruum kus on palju inimesi ning taeva asemel on maa, ehk nad peavad vaatama kuidas elatakse taevas ehk maal.“ Ma lõpetan jälle lugemise ning sirvin jälle edasi, et jõuda osani mis meid kõige rohkem huvitab.

„ „Koridor“ Koridor on koht kuhu võivad jääda inimesed kes pole valmis naasema maale kuid kes pole ka veel põrgu jaoks sobivad. Seal on võmalik ülesandeid täita ilma elu raiskamata.“ Taaskord peatun ma ning panen raamatu käest

Võtan kätte kolmanda ja kõige suurema raamatu kuhu peale on kirjutatud „ Koridori register“.
Ma teen selle lõpust lahti ning kõige viimasel lehel olid kirjas ka meie nimed. Nüüd pole just väga raske arvata, mis raamat see on.

Potsatan tooli peale istuma ning hakkkan neid tagant poolt alustades vaatama. Esimese paari leheküljega leian mitu tutttavat kes on mõni aeg tagasi surnud.

Pealkiri: Re: Mis on surm? 6/2/2009, 23:15

Nh... üle pika aja siis uus osa:D suht tegevusetu aga nh jh:D

11.

„ „Koridor“ on paik kus võib ja saab teha kõike peale suremise. Tänu sellele ei ole eluks vaja teha eluks vajalikke tegevusi nagu hingamine, söömine ja tualetis käimine…“ loeb Nat mulle katkendi ette.
Ma ohkan raskelt ning panen oma raamatu käest.

„ Mitu ust seal on?“ küsib ta peale hetkest vaikust suunates pilgu koridori poole
„ Üheksateist,“ vastan ma talle kindlalt ning vaatan kuidas ta oma mureliku pilgu tagasi raamatule pöörab.
„ Siin on kaart ja märgitud on ainult 18 tuba,“ sõnab ta vaikselt.
„ See tähendab…“ lausun ma, kuid jään siis mõttesse.
„ Et siit on üks ruum puudu või on üks ruum juurde tekkinud“ lõpetab Nat mu lause.
„ Jah… Luba ma vaatan korraks seda“ sõnan ma ning haaran poisi käest raamatu.
Nagu ta ütles on seal 18 tuba.
„ Aga milline tuba siis juurde on tekkinud?“ lausun ma justkui iseendale vaikselt. Tegelikult ei ootagi ma vastust, aga ma pidin seda ütlema.
„ Ma arvan, et meie asi on see välja uurida,“ sõnab poiss ning nõusoleku märgiks panen kiiresti raamatu lauale ning tõusen püsti.

Ohates ajab ka tema ennast tugitoolist üles ning järgneb mulle töntsil sammul, samal ajal kui mina ta ees kiiresti edasi siblin.
Ma jõuan toast välja ning seisatan. Alles nüüd jõuab mulle kohale, et tubade jälgimiseks on mul seda raamatut vaja.
Kõnnin kiiresti tagasi ning kraban selle lohakalt.

Selleks ajaks kui ma tagasi jõuan on Nat ennast juba seina najale toetanud ning näeb välja nagu oleks ta seal juba aastaid oodanud.
„ Nii… selle kaardi järgi oleme me raamatukogus ning toa kõrval peaks olema peegliruum ning see suur hele ruum kus me alguses olime. Vasakult jõudsime ära vaadata kolm tuba ning need vastavad kaardile. Niiet nüüd võtame vasakult neljanda,“
vadistasin ma kiiresti ning sammun selle ukse juurde.

Seal peaks kõigi oletuste järgi olema üks kümnest magamistoast. Avan aeglaselt ukse ning vaatan sisse. See on hämmastav tuba koos ühe suure madratsi, paari tüki mööbli ning ühe aknaga.

Kõige rohkem köidab mind just see viimane kuna teistes ruumides ei ole olnud ühtki akent. Kõnnin aeglaselt ja lummatult selle juurde ning urgitsen vasaku poole lahti.
Ma tunnen külma tuult oma näol ning hetkeks sulgen silmad ja kujutan ette, et olen tagasi kodus.
Ka vaade on seal vägev. Kaugel on näga meri ning üksikud laevad triivimas. Sinna suubub ka jõgi ning kõrge kosk jõe peal, kust tuleb üles auru. Puude ladvad kõiguvad kõiguvad õrnalt tuult käes ning krigisevad veidike.
Ma küll mõistan et tegelikult on see illusioon, kuid siiski on rahustav vaadata, et kõik ei olegi nii hull kui alguses arvasin.
Sulgen akna aeglaselt kuid kindlalt ning vaatan nüüd toas ringi. See on väga ilus ning rahustav. Toonid on heledad, tuhmid ning veidi rohekad ning maas oleva madratsi peal on ilusad padjad, mis tunduvad väga pehmed. Voodi peale on laotatud ka suur kohev tekk.

Ruumi nurgas on suur antiiksepoolsem kapp. Seinas on ka kamin mille peal on küünlad ning selle vastas on pisike pehme väljanägemisega diivan patjadega.

Vaatan hüpnotiseeritult kaminas praksuvat tuld ning otsustan, et natukeseks ajaks tahan ma sinna jääda.
Lähen diivani juurde ning istun sinna maha. Tõmban ennast kõverasse ning võtan teki, mis seal ääre peal oli.
Nüüd mõistan mille jaoks see sinna pandud oli ning mässin ennast sisse.

Mõne hetke pärast liitub minuga ka Nat kes pressib ennast minu kõrvale teki alla ning lubab ennast sooja ja hoolitseva padjana kasutada.
Tundes kuidas ta soe käsi mu õlga paitab sulgen silmad ning kuulan tule häält.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Awww.

Niii armas! Very Happy

Pealkiri: Re: Mis on surm? 10/2/2009, 15:05

Äge!

Pealkiri: Re: Mis on surm? 29/3/2009, 15:55

12.

Ma tulen välja oma poolunest ning nihverdan ennast vaikselt noormehe haardest välja. Ta silmad on suletud ning sellest järeldan, et ta magab.
Ma tõusen püsti ning ringutan uniselt. Laotan teki paremini poisile peale ning lahkun võimalikult vaikselt.

Ma olin kaasa haaranud kaardi ning avan nüüd järgmise ukse. Seal on järjekordne magamistuba, kuid se on teises stiilis kui eelmine.
Ma sulgen ukes ning avan järgmised seitse ust, mis on samuti magamistoad ning kõik on väga erinevad.

Ma küll tean, et järgmise ukse taga on tool, kuid otsustan sinna siiski minna.
Astun sisse hämarasse ruumi. Õnneks ei ole seal seda meest ning saan seal ringi vaadata.
Kõnnin aeglaselt mööda seina äärt ning mu käsi liguleb õrnalt seina.
Sein on täiuslik. Mitte ühtki pragu ega reljeefi. Rääkimata veel salakäigust, mida ma sealt tegelikult ootasin. Jõuan ringiga tagasi ukseni ning sammun tooli juurde. Ma istun sinna peal ning panen oma käe käetoele.
Tool on pehme ning väga mugav. Tekitab tunde, et ei tahaks sealt lahkuda.

Siiski eiran ma oma tahtejõudu ning ajan ennast uuesti püsti. Ma lähen ukse juurde ning avan selle. Välja astudes sulgen ma selle, kuid siis mõtlen ringi ning teen selle uuesti lahti.

Ma liigun tagasi magamistubade juurde ning avan ka need uksed. Jättes vahele toa kus on Nat avan ma ka kõik ülejäänud uksed, kus käinud olen. Sulepea näeb küll natuke ärritatud välja kui ma seda teen, aga siiski jätkab ta kirjutamist.

Nüüd näen, et mul on avamata vaid viis ust.
Otsustan alustada nüüd paremalt poolt. Avades esimese ukse näen, et see on järjekordne magamistuba. Siiamaani on kõik nii nagu kaardil, aga edasi ei ole see nii kindel. Järgmised kolm tuba on kaardi peal arusaamatud ning ühte neid pole seal üldse.

Alles nüüd jõuab mulle kohale mida ma teinud olin ning tekib hirm. Ma ei tea, mida nendest tubadest oodata ning ma kardan teada saada.
Oma hirmust üle saades avan ma järgmise ukse. Ma astun tuppa sisse, kuid ei sulge ust enda järel vaid jätan selle pärani lahti.

Tuba on pisike ning heledates toonides. Seal pole mitte midagi, peale ühe kinnise ukse.
Ma sammun selle juurde ning avan selle. Nähes mis seal taga on sulgen ma ukse kiiresti ning lähen tagasi. Seda ust ei jäta ma enam lahti nagu kõiki teisi vaid sulgen selle hoolikalt ning jõllitan siis lukuauku. Ma olin avastanud veel ja veel uksi. Mulle ei meeldi see.

Kõikide nende uste taga võib midagi olla. Seal võib olla järjekordne suur valge ruum kus pole midagi teha, aga seal võib olla ka midagi sellist mida ma ei taha näha. Kõige hullem variant oleks see, et seal on midagi sellist mida ma oodata ei oska ning see on kõige hirmsam.

Otsustan uksed jälle rahule jätta ning tagasi magamistuppa Nati juurde. Ma näen, et ta on ikka täpselt sama koha peal ning muigan endamisi.

Võimalikult vaikselt sätin ma ennast tagasi diivanile tema kõrvale ning tõmban endale natuke tekki peale. Ta mõmiseb vaikselt, kuid minu õnneks ei ärka üles.
Toetan pea ta õlale ning satun tagasi oma mõteisse.
Ma mõtlen sellest, et mis edasi saab. Ei saa ju igavesti siia jääda. Või saab?

Pealkiri: Re: Mis on surm? 29/3/2009, 15:59

Väga hea jutt on aga lammas.
Saaksid sa mind aidata?
Kus kohas saab endale kodulehte teha?

Pealkiri: Re: Mis on surm? 29/3/2009, 16:37

Ei oska kahjuks aidata. pole kunagi ise teinud kodulehte.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Hea! (Y)
Natukene kiiresti läks, aga... muidu meeldis. :)

Pealkiri: Re: Mis on surm? 29/3/2009, 18:55

Eks jah:D ülejäänud on ju väga aeglaselt läinud:D ja kui aus olla siis poole osa pealt ei osanud ma enam mitte midagi kirjutada:D

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Armas.

» Surm .
» [Surm.]