MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Breathtaking, 19

Go down 
Mine lehele : 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7  Next
AutorTeade
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Breathtaking, 19    18/10/2010, 14:53

Siin ma nüüd siis olen oma uue jutuga. Ja seekord on asjad veidi keerulisemad. Paigutan jutu siia teemasse, sest no kuhugi mujale see tõesti ei sobiks.
(Ja ma endiselt ei mõika kumb parem pealkiri on, kas Breathtaking või Hingemattev?)

AGA ENNE KUI LUGEMA HAKKATE, PAAR ASJA:

Esiteks, ma tean, et te ütlete peale selle jupi läbilugemist, et see on tüüpiline I love you, you love me. It's so obvious so brake up with her-lugu, aga ei ole.
Teiseks, läheb natuke aega, et te selles veenduksite. Võib-olla te isegi üllatute.
Kolmandaks, ma poleks seda juttu üleüldse siia toppima hakanudki (pealegi see on nii-öelda mustand, et mõte metsa jalutama ei läheks), kuid ma hakkasin siin foorumis niisama passimist juba vihkama ja teie kommentaare igatsema, aww Very Happy Embarassed
Neljandaks, see jutt saab oma lõpu. Kunagi. Kunagi on minu puhul hea mõiste. (And yes, I know I own you guys an epilogue... Very Happy)



Mnjah.
Loodan, et meeldib siis... Neutral

1.

Kuidas ma vihkan esmaspäevi. Kuidas ma vihkan seda uut kooli, kus pole mul mitte ühetgi tuttavat ning klassikaaslased on mind tembeldanud lihtsalt üheks friigiks, kes käib muudkui muusikat kuulates ringi ning elab omas maailmas.
Mul on eluaeg olnud kohanemisraskused, kuid siin kannavad mu kohanemise eest hoolt mu 23 klassikaaslast, üks suur kirju kamp. Neist keegi pole selline, et tuleb sinu juurde ja tutvustab end ning peale lühikest vestlust annab mõista, et tema peale saad loota. Siin ei hooli mitte keegi kellestki teisest. Igaüks peab ise hakkama saama ning sama olin ma üritanud terve esimese koolinädala, mis venis ja venis.
Nüüd oli alanud aga teine koolinädal ning raskelt ohates võtsin oma kohal, seinapoolse rea viimases pingis, istet. Panin koti enda kõrvale toolile ja õngitsesin siis vajaminevad asjad välja. Esmaspäeviti oli esimene tund ajalugu ning kuna mulle see aine ei meeldinud ja õpetaja muudkui vuristas meile mingit teksti õpikust ette, leidsin, et ma ei peagi teda kuulama. Õpin ju endale. Nagunii oli see raskendatud sest kõik jagasid teistega oma muljeid suurepärasest nädalavahetusest.
Võtsin kotist lisaks vihikule, päevikule ja mõningatele kirjatarvetele välja ka õpiku ning avasin selle tunniteema kohalt. Toetasin pea kätele ja lasin kiirelt pilguga üle raamatus olevate piltide ning heitsin siis pilgu meie klassi kõige uhkemale inimesele üldse, kes samal ajal oma pinginaabrile, pikkade kuldpruunide juustega tüdrukule midagi valjult seletas, nii, et nende selja taga istuvad poisid uudishimulikult neid jälgisid. Poiss, kes istus selle tüdruku taga kes rääkis, puudutas kergelt tema juukseid ning seepeale tüdruk pöördus, näol kõrvuni ulatuv naeratus.
Pöörasin pilgu kõrvale samal hetkel, kui õpetaja oli püsti tõusnud ja palus neil kuulata. Seepeale nad lihtsalt itsitasid ning mina lülitasin uuesti oma mp3-e tööle, et klassisagin muusikaga asendada. Toetusin kergelt vastu tumerohelist seina ning surusin silmad kinni, et mõelda mida edasi teha. Nelikümmend viis minutit niimoodi istuda tundus üsna igav, kuid samas ei tundunud ka peatüki vihikusse konspekteerimine eriti huvitav. Lõpuks allaandes sirutasin käe vihiku ja pastaka järele ning hakkasin laisalt joonelise paberi ülemisse nurka igasuguseid asju kritseldama.
Olin joonistamisesse nii süvenenud, et kui märkasin nina ees paksu kätt, võpatasin end tikksirgeks. Kuularid tõmmati mu kõrvust ära ning nüüd olid need õpetaja peos, kust kostus minuni mõnus kitarrisooli minu ühest lemmiklaulust. Surusin parema käe kampsunitaskusse, et hoida mp3-e kindlalt paigal, kuid õpetaja tundus ärritunud ning ka mina olin sattunud pabinasse, kuna olin vahele jäänud ja nüüd vahtisid kõik mind.
“Preili kuulab minu tunnis muusikat!” õiendas õpetaja ja tiris kuularite juhet nii tugevalt, et ma andsin alla ja klõpsu saatel leidis ka kuularite ots tee õpetaja pihku. Kuulsin klassikaaslaste parastavat naeru ning vaatasin siis keskealist ajaloo õpetajat: “Vabandust..”
“Vabandamine ei aita! Ma saadan su direktori juurde…”
Pilgutasin kiirelt silmi, üritades vältida klassikaaslate õgivaid pilke. Tasandasin häält: “Palun andke need tagasi, ma luban, et ma ei kuula…”
Õpetaja pani käed puusa ning krimpsutas nina nagu tunneks mingit pahat haisu.
“Preili Marlyn?” kuulsin keskmisest pingist kedagi õpetaja poole pöördumas. Õpetaja, kes see preili Marlyn oli, pöördus: “Jah, ma kuulan teid Harvey?”
Ohates heitsin pilgu poisile, kes üleoleva pilguga mind hetkeks kiikas ning siis tooli kõigutades õpetajale nõu hakkas andma: “Andke talle arutelu kirjutada, õpetaja.”
“Jah, täpselt!” kostus eespoolt ja ma pigistasin kiirelt silmad kinni. Ma tahtsin sealt ära. Kui silmad avasin märkasin enda ees oma kuulareid ja õpetaja tammus oma laua poole. Ta võttis kriiditüki ja kirjutas tahvlile kaks lauset ja keeras end siis näoga klassi poole: “Terve klass kirjutab ülehomseks arutelu neil teemadel. Nelisada sõna ja kes ära ei tee, saab ühe.”
“Aga õpetaja..!” hakkas Harvey ees istuv blondide juustega beib protestima. “Miks meie peame kirjutama arutelu, kui see friik kuulas muusikat? Mida meie valesti tegime..?”
Õpetaja vaatas üle õla tahvli kohal seisvat kella, mis näitas, et tunni lõpuni on veel veidi rohkem kui veerand tundi. “Tänage selle ülesande eest preilit viimases pingis ning noormeest nimega Harvey. Võib-olla see õpetab teid tunnis suud kinni hoidma.”
Pistsin kiirelt kuularid ja mp3 kotti ning hakkasin usinalt teist peatükki lugema, kui poiss, kelle nimi oli Harvey tõusis püsti ja läks õpetaja laua juurde: “Õpetaja Marlyn?”
“Palun mine istu. Ma ei kavatsegi siin mingeid ümberkorraldusi tegema hakata. Te kõik olete selle välja teeninud, sest te ei kuula mind üldse. Ja sina, Harvey, räägid mulle veel vastu…”
Harvey sisistas midagi tigedalt, korjas oma kohalt asjad kokku ja sammus siis klassist tigedalt minema. Seepeale heitis mind friigiks kutsunud tüdruk mulle ähvardava pilgu, millest ma üritasin mitte välja teha. Tunni lõpuni on veel natuke aega ja siis hakkab kirjandus, üks mu lemmikumaid tunde, kus ma, üllatus-üllatus, istun üksinda.
Kuna meil on tunnid igaühel oma valida, siis õnneks enamus mu klassikaaslasi kirjanduses koos minuga pole. Ainult üks poiss ja üks tüdruk neist 23 -st klassikaaslasest istuvad minust kaks pinki eespool ning kudrutavad igal võimalikul hetkel. Õnneks pole nad võtnud kinnisideeks minu piinamist. Selle eest hoolitsevad aga teised, nagu näiteks Harvey ja too blond tüdruk tema ees.
Kui kell helises ja ma üritasin asju kotti toppides veidike aega võita, et mitte koos teistega end uksest välja pressida, panin tähele, et Harvey pinginaaber, see blond tüdruk ja tema kõrval istuv kuldpruunide juustega tüdruk samuti viivitasid minekuga. Ma ei pidanud olema geenius, et taibata, et see jokutamine on minu pärast. Asetasin kotisangad õlale ja valmistusin lahkuma, sest kirjandusetunni klass asus kolmandal korrusel koridori lõpus. Mul oli sinna jõudmiseks vaid viis minutit ning kui ma ruttu minekut ajalooklassist teen, jõuan täpselt kellahelisemise ajaks kohale. Ukse poole suundudes, kuulsin Harvey pinginaabrit tüdrukutega rääkimas ning noppisin tekstist nende nimed välja. See kuldpruunide juustega tüdruk oli Amanda ja blond, minu meelest üsna ülbe, oli Stacie. Poisi nimi oli Tom või Thomas. Oletan, et nad kutsusid teda lühidalt Tom’iks.
Kui olin ukse juures, tormasid nad minust mööda nii, et ma oleksin peaaegu pikali kukkunud, kuid suutsin ukselingi abil end püsti hoida. Mõni sekund hiljem möödus minust Tom, müksas mind õlaga ning lausus õhku sõna “Idioot”.
Ohkasin tüdinenult ning lõpuks kohendasin end veidi, et kibekiirelt kolmandale korrusele jõuda. Trepil võtsin mitu astet korraga, pälvides nii selliste inimeste tähelepanu, kelle oma ma olin siia kooli tulekust alates üritanud vältida.
Lõpuks kohale jõudes astusin klassi täpselt siis kui kell helises. Naeratasin endamisi ning läksin oma kohale istuma. Viimane laud seinapoolses reas. Panin asjad lauale ja tirisin kotist taas mp3-e välja, kuid ei hakanud seda kuulama. Vaatasin seda hetke ning pistsin selle siis kotti tagasi, jäädes toolileeni vastu toetudes õpetajat ootama.
Siin kirjanduse klassis ei olnud samuti kedagi, kes oleks soovinud minuga sõprust alustada, kuid vähemalt olid siin koos rahulikumad inimesed, kes mulle nii väga närvidele ei käinudki. Ma pigem kuulasin huviga nende vestlust pealt, et aimu saada, millest nendega mõnel uuel katsel juttu teha.
Hakkasin igavledes sõrmedega lauale trummedama ning vaatasin, kuidas klassi sissepaistev päike mu läbipaistva küünelaki särama pani.
Siis aga sadas klassi sisse sekretär, kes oma hääle puhtaks köhatas ja avas siis suu: “Kullakesed, õpetaja viidi haiglasse. Palun istuge siin tasa ja ärge minge koolimaja peale ringi kolistama, eks? Ma tulen peagi kontrollima.”
Sama kiirelt, kui ta klassi ilmunud oli, tegi ta ka minekut ning klassis hakkas hirmus sagin pihta. Ma olin pettunud, et kirjandus ära jääb ja lootsin, et vähemalt homme on tund. Et õpetajaga on siiski kõik korras. Toppisin asjad kotti tagasi ja võtsin mp3-e. Vajutasin selle tööle ja hakkasin muusikat kuulama, vahtides tujult lauda. Minu ees istuvad kaks poissi tõusid ja läksid aknapoolsest reast kellegi juurde ning hakkasid siis midagi hoogsalt seletama.
Panin koti lauale ja toetasin pea sellele, et natuke magada, kuigi tegelikult ma lihtsalt lamasin, silmad kinni.
Mõnusalt rahulik muusika mu kõrvus suigutas mind seekord tõesti unelaadsesse olekusse ning kuidagi läbi kõrvaklappidest kostuva muusika, kuulsin klassiust avanemas ning kohe ka selle kinni langemist. Sammud ja siis krigin, mis tähendas, et keegi lükkas või tõmbas tooli. Oletasin, et ju käis keegi klassist väljas ning tuli nüüd tagasi ega vaevunudki pead tõstma, et selles veenduda. Muusika haaras mu endasse ning alles uut tundi sissehelisev kell äratas mind üles. Ausalt öeldes oli see sekretär, kes pidi klassiukse lukku keerama ja avastas mind siit viimase laua tagant.
“Kullake, mine nüüd tundi. Kell juba helises,“ ütles ta ja sättis minu kõrval asuva tooli ilusti laua taha. Tõusin ja võtsin koti, et kiirelt järgmisesse tundi minna, kui uksel taipasin, et tool ei olnud sellises asendis, nagu minust see jäänud oli, kui sekretär seda laua alla lükkama hakkas. Võib-olla siis keegi istus minu kõrval? Keegi, kes tundi hilines?
Kehitasin õlgu ja astusin koridori, et järgmisesse tundi minna, lootes, et jõuan õigeks ajaks klassi.


Lõunapaus oli aeg, mil sain end natuke vabamalt tunda. Ma istusin üksinda pisikese laua taga ja minust kaugel eemal, mõnusates kohtades, kus kõik mööda ei voorinud, asusid niiöelda eliidi lauad. Seal nägin istumas meie klassist Tom’i, Harvey’t, Stacie’t ja Amandat. Nendele lisaks istusid laua taga veel kaks poissi ja tüdruk.
Sonkisin tujutult kahvliga oma makaronisalatis, millest ainult mõned suutäied olin võtnud. Olin valmis püsti tõusma, et söök ära viia, kui keegi möödus minust ja tõukas mind nii, et salat ja pooliku mahlaklaasi sisu maandusid minu riietel. Mahlaklaas ning taldrik purunesid mõlemad kildudeks. Mahl tilkus mööda mu kampsunit põrandale ning mõned suuremad salatitükid kukkusid oma raskuse tõttu samuti maha.
Ma ei kiirustanud püsti tõusma. Vaatasin hoopis, kuidas söökla rahvast tühjaks voolas ning alles paari minuti pärast hakkasin ma tegema esimesi katseid oma välimuse taastamiseks.
Kuulsin köögist kellegi tigedat pobinat ja raputasin pead. Nagu mina oleksin süüdi, et ma kukkusin? Et mind tõugati? Noppisin kampsunilt makaronisalati jäänuseid ning soovisin, et poleks iial kooli vahetanud.
“Tere, kas sa vajad abi?” kuulsin viisakat häält selja tagant.
“Ei-ei, pole vaja, ma saan hakkama… Siiani olen saanud, saan ka seekord. Aga aitäh.”
Nägin poisi varju, mis liikus ning lõpuks selle hääle omanik kükitas minu kõrvale: “Aga ma tahan sind aidata.” Seda öelnud hakkas ta taldriku- ja klaasikilde kandikule korjama. Noh, kuigi siiani tundus see poiss üsna normaalne, hakkasin siiski kartma, et kohe hakkab ta naerma ja kaob. Ta ei pea minu eest hoolitsema, seega…
Tummalt noppisin pisikesi toiduraasukesi oma kampsunilt edasi ning poiss, kelle nägu ma veel näinud polnud otsis midagi oma tumesiniste pükste taskust. Sealt tuli välja salvrätikupakk, millest paar tükki ulatas ta mulle: “Tee end puhtaks.”
“Aitäh,” laususin ja kui salvrätikud vastu võtsin, tundsin hetkeks tema kätt enda oma vastas. See pani mind pead tõstma ning kui ma tegin, tahtsin kohe pilgu maha lüüa.
Poiss ulatas mulle käe, et end tutvustada ning mina pühkisin närviliselt sõrmi. See, et mu käsi millegiga koos on ei tundunud teda segavat ning lõpuks võttis ta ise mu käe ja pigistas seda.
“Logan ,” lausus ta ning mu pilk peatus tema säravatel helehallidel silmadel. Ta juuksed olid umbes ühe tolli pikkused ja tema nahk oli kergelt päevitunud. Logan oli tugeva kehaehitusega ja nii kena, et tundus lausa imelikuna, et ta näeb vaeva siin minu aitamisega. Selline poiss peaks ringi tsillima koos Amanda-suguste tsikkidega ja Harvey-suguste ma-olen-nii-lahe-tüüpidega. Mida kuradit ta siin minu juures tegi?

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.


Viimati muutis seda Audrey (29/5/2011, 09:50). Kokku muudetud 21 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Karro
Our little cutie pie (L)
avatar

Female Postituste arv : 1722
Age : 24
Asukoht : Tähtedel

PostitaminePealkiri: Re: Breathtaking, 19    18/10/2010, 15:22

Ma juba laavin seda Very Happy
Nii et KOHE VARSTI uus osa eks? Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Breathtaking, 19    18/10/2010, 15:45

Mm, positiivne.
Mul muidu mälupulk endiselt arvuti taga... Rolling Eyes
Homme saate järgmise jupi esimesest osast. See on mul 15 Wordi lehekülge pikk :)

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Karro
Our little cutie pie (L)
avatar

Female Postituste arv : 1722
Age : 24
Asukoht : Tähtedel

PostitaminePealkiri: Re: Breathtaking, 19    18/10/2010, 16:13

Sweet! :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Breathtaking, 19    19/10/2010, 17:48

Jätkub siis sealt, kus esimene jupp pooleli jäi (Mhmhh, endiselt hiilgan loogilise mõtlemisega Very Happy)
Loodan, et meeldib...


***

“Ma ise,” tõmbasin kandiku mööda põrandat endale lähemale ning asusin tagajärgi likvideerima. Logan kükitas endiselt mu kõrval ja hoidis salvrätiku pakikest näppude vahel. Korjasin kilde ja mu käed vabisesid kergelt, kui tajusin, et Logan jälgib neid.
“Ole ettevaatlik,” soovitas poiss vaikselt. “Need on üsna teravad.”
“Nagu ma ennist ütlesin, saan ma hakkama. Vaata, see värgindus siin on tegelikult hullupööra naljakas, nii et ma ei mõista miks sa ei naera?” laususin närviliselt.
“Ma pole mitte iial teiste kiusamist lõbusaks pidanud..,” lausus Logan ja tõusis: “Ma lähen toon köögist lapi.”
Vaatasin kuidas ta köögi poole liikus ja tõstsin kandiku lauale. Istusin toolile ja võtsin Loganilt lapi, kui ta tagasi oli jõudnud. Muidugi soovis ta ka põrandat minu eest puhastada, kuid ma lihtsalt ei lasknud tal seda teha.
“Mis su nimi on?” küsis Logan peagi.
“Paige ,” laususin pomisedes.
“Ilus.”
Muigasin, teades, et ta seda ei märka: “Aitäh.”
“Kas sul pole siin ühtegi sõpra?”
“Hetkel pole.”
“Mismõttes?”
“Noh, ma ei tulnud siia kooli tegelikult üksi. Mu parim sõbranna Sylvia tuli ka aga ta on oma vanematega reisil. Ta arvas, et esimene koolinädal pole nii oluline.”
“Nõus,” märkis Logan naerdes. “Just seepärast ei käi mina ka esimesel nädalal eriti koolis. Mind on ära tüüdanud õpetajate uudishimulikud küsimused selle kohta, mida ma suvel tegin. Ja pealegi ei toimu esimesel nädalal mitte mingit õppimist.”
“Tegelikult toimub küll,” vaidlesin vastu, põrandal lapiga viimaseid ringe tehes. Seejärel ajasin end püsti: “Kuidas on?”
“Päris hea töö, Tuhkatriinu.”
Hakkasime naerma.
“Okei, viime siis asjad ära,” lausus Logan tõsinedes ja võttes laualt kildudega kandiku, et minuga koos köögi poole jalutada. Ta lükkas selle köögi keskel olevale lauale ning mina andsin määrdunud lapi kokale, kes mind vihaselt põrnitses.
Tegime kiirelt sööklast minekut ning ma sättisin oma kotti õlale.
“Mis tund sul praegu olema peaks?”
“Ee, mata?”
“Minul ka… Me vist käime ühes klassis?”
“Üheteistkümnes C ?”
“Üheteistkümnes C,” nentis Logan armsalt naeratades ja surus käe taskusse. Kuulsin vaikset kõlinat ning kui ta käe välja tõmbas ning peo avas, nägin kapivõtit ja autovõtmeid. “Mis sinu kapinumber on?”
Muigasin.
“Miks sa naerad?” uuris poiss ja sokutas autovõtmed teksade taskusse tagasi.
“Ei midagi,” laususin kiirelt ja sobrasin oma kotis, et kapivõti üles leida. “Minu kapp on esimesel korrusel. Võimlasse viivas koridoris. Number 144. ”
“Oh, lahe, minul on ka seal,” rõõmustas Logan ja näitas mulle võtmehoidjal kirjas olevat numbrit- 189.
“Kas tahad kapi juures ära käia?”
“Oleks hea. Jube on seda mata õpikut kotis kanda. Hullem kui telliskivi.”
“Mul on ka paari asja kapist vaja… Ja siis kaome ära.”
Jäin seisma: “Eh, mida?”
Logan vaatas mind pikalt: “Sa ju ei kavatse ometi niisugune koolipäeva lõpuni välja näha?” Ma lausa tundsin, kuidas ta mind pealaest jalatallani mõõtis. Ma polnud veel peegli ette sattunud ja ega ma ei kavatsenud seda teha. Üks oli kindel- ma nägin välja kohutav, naeruväärne, idiootne ja nii edasi ning kui Logan endiselt mind silmitses ja tema suule kerge naeratuse vine tekkis, tõmbusin näost punaseks ja hakkasin kiirelt edasi sammuma.
“Ega ma ei plaanigi seda, kuid ma ei saa koolist lihtsalt poole päeva pealt jalga lasta!”
Logan jõudis minu kõrvale: “Sellest ei tule mingit jama. Ma luban sulle! Ma viin su koju ja kõik!”
Olime jõudnud võimlakoridori, kuhu kostis kehalise kasvatuse tunni müra: pallipõrgatused, karjumine, pidev müdin…
Astusin oma kapi juurde ja keerasin selle lukust lahti ning toppisin siis mata õpiku teiste raamatute juurde. Vaatasin nukralt enda kõrval oleva kapi ust, mis kandis numbrit 143. Ma teadsin, et see on tühi, kuid see on vaid päevade küsimus, mil Sylvia oma asjad sinna paneb. Sulgesin kapi ja vaatasin siis üle õla Logani poole, kes alles oma kapis mässas. Ta suur must seljakott lebas jahedal põrandal. Toetusin seljaga vastu kappi ning jälgisin teda.
“Ootad mind?” hõikas ta ja viskas kiirelt koti peale paar vihikut, mis ta kapist välja oli võtnud.
“Loomulikult.”
Logan keeras kapi lukku, toppis vihikud kotti ja asetas siis kotisanga mugavalt õlale: “Kõik vist.”

Kuigi mõte koolist poole päeva pealt jalga lasta tundus kuidagi liiga ohtlik, oli Logan suutnud mind selle vajalikkuses veenda, kui garderoobi jõudsime.
Garderoobide juures askeldas tavaliselt üks blond vana naine, keda seekord õnneks näha polnud. Küll aga seisis kooli peaukse lähedal turvamees.
“Ei no hea nali,” märkisin sarkastiliselt, kui olin teda näinud. Nüüd tundus idee jalga lasta üsna põnev ja iga takistus muutis selle veelgi huvitavamaks. Aga tundus, et siin see pisike seiklus ka lõpeb.
“Ongi!” ütles Logan positiivseks jäädes ja tiris mind kaasa. Turvamees pöördus ja vaatas meid:
“Ja kuhu teie nüüd lähete? Minu teada pole tunnid veel läbi.”
“Ee, Paige ei tunne end hästi. Ma viiksin ta koju…”
Mees vaatas mind pinksalt: “Tõsi jah?”
Logan noogutas: “Mnjah.”
“No selge. Aga teie tervis on korras?” pöördus turvamees Logani poole.
“Vist küll.”
“Õpetajad on teadlikud sellest?”
Vaatasin Loganit, lootes, et tal on mingi vastus valmis nuputatud.
“Ei tea, sest…”
Turvamees ei lasknud tal lauset lõpetada, vaid mühatas kergelt ja soovis head päeva ning lootis, et ma end varsti paremini hakkan tundma.
“Kas sul on oma auto?” uuris Logan kui parklasse jõudsime.
“On küll.”
“Miks sa autoga koolis siis ei käi?”
“Ma käiksin, aga ma eelistan mõnikord ka bussiga sõita.”
“Lärmavad algklasside põnnid närvidele ei käi?”
“Ma kuulan bussis muusikat, seega nende vadistamist ma kuulama ei pea.”
“Siis on vist hea.”
Kehitasin õlgu: “Kus siis sinu auto on?”
“Natuke veel..,” pomises Logan ja jäi siis ilusa hõbedase dziibi juures seisma.
“See on sinu auto?” küsisin imestunult. Ma võisin ilma ringi vaatamatagi väita, et see oli kõige uhkem auto mis kooli õpilaste parklas oli. Auto läikis nii ahvatlevalt nagu oleks see äsja autopoest välja sõitnud.
“Üks neist,” naeris Logan ja avas mulle viisakalt autoukse.
“Aga ma ju määrin istmed ära…”
Poiss pööritas silmi: “Ära mõtle välja vabandusi, miks sa ei peaks mu autosse istuma.”
Raputasin pead, kuid pugesin siiski pehmele nahkistmele. Vaatasin, kuidas Logan ümber auto jalutas ja siis autosse istus.
“Sa oled siis selline tüdruk, kellele meeldivad suured ja läikivad?” küsis Logan autot käivitades.
Autoraadiost kostus mõnusat muusikat ning kuigi enda autos oleksin ma selle valjemaks keeranud, siis praegu Logani autos istudes hoidis mind tagasi see, et ma olin siiski tema autos ja see, et ma tahtsin Loganiga rääkida. Mida rohkem minuteid me koos olime olnud, seda rohkem mu usaldus tema vastu kasvas. Ta oli sõbralik ja soe, selline nagu paljud poisid olla ei taha. Ta aitas mind, kuigi ei pidanud seda tegema. Juba see näitas tema teistsugust suhtumist kõigesse meid ümbritsevasse.
“Mismõttes?”
Logan tagurdas kohalt minema ja vahetas käiku, et kooliväravate poole sõita. “Paljud tüdrukud on vaimustuses lahtistest autodest. Siis nad soovivad hästi kiirelt sõita, et tunda, kuidas tuul nende juustesse sõlme keerutab,” seletas ta.
Hakkasin naerma: “Mulle meeldivad lahtised autod ka. Isegi väga.”
“No siis on küll hästi,” lausus Logan rahulolevalt kui olime valgusfoori taha jõudnud. “Sa ei taipa, jah?”
Olime uue valgufoori taha jõudnud, kui Logani suunurk kerkis ja õlgu kehitades tunnistas ta, et tal on lahtise katusega auto ka.
“Vau.”
“Oled üllatatunud?”
“Ausalt öeldes küll,” tõdesin ja kulmu kortsutades vaatasin, kuidas hooned aina suuremaks ja kõrgemaks muutusid. “Logan?”
“Jah?”
“Miks sa kesklinna sõidad?”
“Mul on vaja bensiini võtta,” ütles ta ja muigas. Ma köhatasin vaikselt ja otsustasin mitte rohkem igasuguseid veidraid küsimusi esitada. Ma ei taha jätta Loganile endast valet muljet. Ma ei tahtnud anda talle põhjust minust eemale hoida. Logan meeldis mulle ja sama palju meeldis mulle mõte meie sõprusest. Ma ei tundnud teda veel nii palju, et temast midagi arvata, kuid esmamulje oli väga hea.
“Kus sa elad siis?” küsis poiss, et tekkinud vaikust täita.
“Äärelinnas. Ilus ja hubane piirkond.”
“Täpsusta?”
“West Woods.”
Logan noogutas: “Ahjaa, ma tean seda kohta küll. Seal on ilusad majad.” Ta vaatas vilksamisi minu poole, kui suunatule sisse lülitas. Aeglaselt juhtis ta oma uhke ja raudselt ka kalli auto tankimiskohale ja tõmbas käsipiduri peale. Siis päästis ta turvavöö lahti ja kobas kätega oma pükste taskuid. “Hm-hmm-hmm…”
“Midagi on kadunud?”
Logan sirutas käe tagaistmele, kus lebas tema seljakott. Ta tõmbas sinise Nike’i koti luku lahti ja sobras asjades. “Mu rahakott. See on… läinud.”
“Oled kindel, et sul oli see kaasas?” küsisin ning sättisin oma turvavööd, mis rangluud hõõruma oli hakanud.
“Muidugi. Alati on.”
“Kindalaegas?” osutasin ma enda ette ning Logan krimpsutas seepeale nina: “Vähe tõenäoline.”
Ometigi nõjatus ta minu poole ja tõmbas kindalaeka lahti. Seal oli igasugust pahna või noh.., vähemalt minu jaoks tundus see pahn. Oma auto kindalaekas hoidsin ma üldiselt vajalikku pudi-padi. Tavaliselt võis sealt leida mõned plaastrid ja valuvaigistid, münte, salvrätte ja ühekordseid söögitarbeid. Viimaste esemete olemasolu ajas Sylviat alati naerma, kuid selline ma juba olin. Äkki juhtub midagi..?
“Pole,” nentisin fakti ning Logan lõi kindalaeka kinni ning sättis end mugavalt istuma: “Jah, ma nägin, et seda pole seal.”
Neelatasin, sest tema häälest võis aru saada, et ta oli pahane. See ei meeldinud mulle, sest kui ma asjad tuksi keeran on kõik edasine juba keeruline. Jään potentsiaalsest sõbrast ilma. Seega otsustasin, et teen mis on minu võimuses.
“Ma võin sulle raha laenata.”
Logan silitas nahkset rooliratast: “Ei-ei, Paige.”
“Sul on vaja bensiini võtta ja ma laenaksin sulle raha.”
“Pole vaja, ausalt.”
Vaatasin küljepeeglisse, kui keegi närviliselt tuututama hakkas ning seejärel proovisin uuesti: “Sa aitasid mind koolis ja nüüd viid veel koju. Las ma siis tänan ka sind mingi moel.”

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Kristina
Tasane
avatar

Female Postituste arv : 3
Age : 27

PostitaminePealkiri: Re: Breathtaking, 19    19/10/2010, 20:11

Väga huvitav on Very Happy

Meenutab veidi Alyson Noeli raamatut "Igavesti" :)

Millal uus ?
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Breathtaking, 19    20/10/2010, 14:37

Issand XD

Muide ma mõtlesin ka korra, et hakkab meenutama. Siis ma mõtlesin millest mina siiski kirjutan. Ja siis taipasin, et mina ju kirjutan millestkist muust. Ma võiksin rääkida sellest aga ma ei tohi, kuna siis kaotab kõik praegune mõtte.
Ma olen selle raamatu läbi lugenud, jeps.

Seda ka veel, et kui ma mingi aeg tagasi seda asja üldse kirjutama hakkasin, olin ma üsna vihane, kuna mu elus oli pisike keeruline periood ja üritasin siis oma viha natsa leevendada.
Ja varsti hakkasin edasi kirjutama, sest mul oli igav.
Ja siis ühel päeval nägin ma vastikut und, millest sain selle jutu mõtte, mida ma hakkasin siis vaikselt kirja panema. Kui seda mõtet poleks tulnud oleks see tüüpiline jutt.

Iga algus on tavaliselt raske ja tüüpiline ja nii edasi AGA ega ma ilmaasjata üleval ei maininud, et te võite tulevikus veel üllatuda... Very Happy

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Breathtaking, 19    21/10/2010, 14:47

Lalalaa, saate uue osa, kuigi ega nagu keegi seda eriti ei loe.

***

Sukeldusin kotisügavustesse ning õngitsesin rahakotist oma pangakaardi välja. Ma teadsin, et seal peaks piisavalt palju raha peal olema kui Loganil vaja on, sest vanemad kandsid iga kuu minu kontole üsna rahuldava summa.
Ulatasin kaardi Loganile, kes alguses seda märkamagi ei teinud, vaid võttis käsipiduri maha ja oli valmis tankimiskoha närvilisele tuututajale loovutama.
“Võta,” laususin kiirelt: “Pin-kood on 4487.”
Logan vaatas mind ja seejärel pangakaardi mu näppude vahel. Siis heitis ta pilgu tahavaatepeeglisse ning ohates pani ta tagurpidkäigu sisse.
“Nii juba läheb,” naeratasin talle, kui ta kaardi minult võttis ja autost väljus. Vaatasin ekraanile, mis näitas liitreid ja hinda, mis mõlemad aina kasvasid. Logan võttis kümme liitrit bensiini ning seejärel sammus ta kioski poole.
Vaatasin peeglist, kuidas poiss nõtkel sammul autost eemale jalutas ning lõpuks pisikesse putkasse kadus. Arvestades autode hulka siin tanklas, läheb tal natuke rohkem kui minut või paar...
Huvitav, kuidas Sylvia Loganisse suhtub? Varsti on ta tagasi ja kindlasti põleb uudishimust, milline kool on ja kõik muu, mis meie jaoks oluline on. Raputasin pead, et Sylvia peale hetkel mitte mõelda. Hetkel oli tähtsam muu. Nagu näiteks see, et mul on olemas keegi, kes on minu sõber ja suhtub minusse hästi. Vähemalt praegu on kõik okei. Logan tundub tore ja…
Võpatasin, kui küljeuks lahti tõmmati.
Logan istus autosse, käes pruun tops, mille ta mulle ulatas: “Ega sa ei pahanda?”
“Ee, kohvi?”
Logan hakkas naerma: “Kakao. Sulle.”
Kakao oli super. Võtsin topsi noogutades vastu: “Tänud.”
“Ja selle lisame minu laenatud summale. Ma lihtsalt mõtlesin, et ostan sulle midagi juua.”
“Oh, kui hea,” pomisesin, kui olin joogist pisikese sõõmu võtnud. Ma usun, et fakt, et Logan oli selle ostnud minule mõeldes, tegi sooja kakao palju-palju paremaks. Ükskõik kui tobe see ka ei tunduks.
“Väga tore,” sõitis Logan tanklast välja ja lisas kiirust.
Nüüd oli taas hetk, mil me mõlemad vaikisime. Mina nautisin oma kakaod ja Logan juhtis kindlakäeliselt autot läbi tänavate. Muidugi on hetkeks seda väga vale nimetada, sest uuesti tegime juttu alles siis, kui ma kakaoga ühelepoole olin saanud ja küüntega plastikust topsi ümber olevat paberit rebima hakkasin.
Olin pilgu langetanud ja jälgisin, et ükski paberitükk Logani autot risustama ei hakkaks. Pistsin pruuni paberi tükkhaaval topsi.
“Sa võid selle kindalaekasse panna," ütles ta.
“Ee… Kindel?”
“Jep,” muigas Logan.
Tegin nagu ta öelnud oli ja vaatasin siis aknast välja tänaval kõndivaid inimesi, kui Logan köhatas ja nagu silmanurgast nägin, vaatas minu poole, kui me foori punase tule taga edasisõitmise võimalust ootasime.
“Räägi mulle oma sõbrannast.”
See palve või ettepanek lõi mind hetkeks rivist välja. Räägin talle Sylviast? Miks ma talle Sylviast rääkima peaksin, kui ma võiksin rääkida talle endast? Miks ta ei võiks minu kohta küsimusi esitada ning mina vastaksin neile ja… Mida ma talle oma parimast sõbrannast räägin? Mida? “Noh..,” alustasin kõheldes ja pigistasin kõrvale vaadates silmad kinni, sest mu hääl värises. Mu hääl hakkas alati värisema, kui ma endast väljas olin. Üritasin end koguda, kuid see oli alati aeganõudev.
Punane foorituli muutus kollaseks ning siis roheliseks ja Logan lisas gaasi. Ta silmitses kiirelt mind: “Milline ta on?”
“Ta on minust natuke pikem. Tal on blondid lühikesed juuksed… Tead ma… ei oska teda kirjeldada. Ta on sõbralik, energiline, lõbus, hooliv ja nii edasi.”
Logan naeris: “Okei. Kui kaua te juba üksteist tundnud olete?”
“Minu meelest olime me koos juba siis, kui pudikeel alles tegija oli,” laususin ja rõõmustasin, kui Logani suul endiselt naeratus püsis.
Kuid mingil seletamatul põhjusel soovisin Sylviast rääkimise lõpetada. Köhatasin ja vaatasin aknast välja, üritades oma mõtetesse korda luua. Kuid vaadates tänavaid, mis aina rohkem ja rohkem rohelisemaks muutusid, sattusin segadusse. Minu kodu lähedal polnud ühtegi NII suurt parki.
“Kuhu me läheme?”
Logan ei vastanud vaid aeglustas kiirust ja keeras lõpuks paksult kollaste vahtralehtedega kaetud kitsale teele, mis tundus looklevat kaugusesse.
“Logan?”
“Kuulan sind?”
“Kuhu sa mind praegu viid?” uurisin pabistama hakates.
Poiss naeratas pehmelt ja keskedus siis auto juhtimisele. Tundsin, kuidas süda mu rinnus kiirelt põksuma hakkas, kui mu kujutlusvõime tööle hakkas. Võib-olla ma eksisin ja Logan on lihtsalt tüüp, kes on vaid ühest asjast huvitatud?
Natuke aega hiljem, kui mu hirm oli tükk maad kasvanud ja puid mõlemal pool tee ääres juba rohkem oli, sirutas Logan käe maki poole, et see kinni lülitada. Muusika puudumine tegi selle olukorra minu jaoks isegi pingelisemaks.
Aga siis peatas poiss auto ja toetas end roolile. Ma tundsin, kuidas ta pilk mind puuris, kui ma vaatasin maad katvat lehevaipa nagu see oleks väga huvitav. Loomulikult see seda polnud, kuid vähemalt ei pidanud ma Loganit vaatama ega ka teed, mis aina kurvilisemaks tundus muutuvat.
“Mis sa arvad?” purustas ta vaikuse ning vastumeelselt tõstsin pilgu. Mu silmad kohtusid Logani omadega ja siis vaatasin ma meie ees laiuvat peegelsiledat järve ning selle kaldal uhket palkmaja. Sügisevärvidest kirju mets muutis vaatepildi nii ilusaks, et tundus nagu oleks see kõik ebareaalne. Nagu maal, mille iga detail on hoolega jäädvustatud. Pruuni palkmaja ümber leidus hulgaliselt puid ja põõsaid, kuid õnneks neid polnud liiga palju.
See kõik tundus kuidagi nii veider, kui arvestada asjaolu, et linnasagin oli linnulennult umbes nelja kilomeetri kaugusel. Kõik tundus kuidagi nii võõras aga samas rahulik.
“Siin ma elan.”
“Siin on lausa imeilus,” laususin ja tundsin piinlikust oma varasemate mõtete pärast. Mis sest, et Logan neid ei kuulnud. Mul oli enda ees häbi.
Logan hakkas uuesti sõitma. “Tõin su siia, et sulle laen tagasi maksta ja näidata ära, kus mina elan, sest mõne aja pärast näen ma loodetavasti ka sinu kodu. Siis on kõik võrdne või nii.”
“Mm,” noogutasin vaid selle peale ja mõtlesin, kuidas ma alati omalegi suurt aeda maja ümber soovinud olin. Eriti väiksena.
Logan parkis auto maja ette ja väljus. Kuigi ta kutsus mind sisse, keeldusin viisakalt, sest ei tahtnud endast nii uudishimulikku muljet jätta.
“Noh, okei. Ma teen kähku," lõi ta autoukse kinni.

Imetlesin ümbrust ning aeg lendas linnutiivul. Logan keeras juba välisust kinni ja viibutas käes oma rahakotti.
“Nii,” ulatas ta kulutatud summa mulle ja kergitas end, et rahakott taskusse lükata. Keerasin rahatähed rulli ja hoidsin neid peos. Logan käivitas auto ja imeline maja koos veelgi imelisema ümbrusega jäi selja taha. “West Woods, eks ole?”
“Jah.”
Meie jutt katkes taas. Ja nüüd oli paus juba vastikult pikk. Terve tee, mis Logani kodust West Woodsi elamurajooni oli, vaikisime mõlemad ning ma isegi hingasin katkendlikult. Oleks vähemalt muusika mänginud, seegi oleks hea olnud, kuid vähemalt lohutas mind teadmine, et kodu pole enam kaugel.
West Woodsi lai peatee oli autodest tühi. Nagu tavaliselt. Loomulikult olid inimesed alles tööl, kuid liiklust oli siin ausalt öeldes alati vähe. See oli tõepoolest lausa olematu.
Vaatasin, kuidas mõned emad oma lastega maja ees mängisid ning pahvatasin siis eneselegi ootamatult, et Logan peatuks.
Logan parkis auto ilusti tee äärde ning ma võtsin koti ja avasin autoukse. “Aitäh,” laususin ja hüppasin autost välja.
“Paige?” hüüdis Logan ja ma lasin autouksel mürtsuga kinni langeda.
Ma ei tea mis mul hakkas. Ma lihtsalt ei tahtnud, et Logan teada saaks millises majas ma elan. Ma ei tea miks.
Sammusin mööda jalakäijate teed edasi, kuni kuulsin, kuidas Logan autost väljus ja üleõla nägin, et ta kiirustas mulle järgi.
“Ma ju võin su maja ette viia…”
“Parem mitte.”
“Miks?” päris poiss.
Miks? Jah, tõepoolest miks?
“Mu ema on kodus ja kui ta näeb, et mingi poiss mu koju toob…”
“Saan aru.”
“Mu maja on siinsamas lähedal,” laususin ja sättisin kotisangu oma õlal. “Aitäh küüdi eest. Ja kakao eest.”
“Teinekordki,” kehitas Logan õlgu. “Kas sa lähed homme taas bussiga kooli?” uuris ta hetke pärast.
“Arvatavasti.”
“Kuidas oleks kui ma tuleksin sulle homme hommikul siia järgi? Näiteks 7.45 ?”
“Sa tõesti tuleksid?” imestasin.
“Miks mitte?”
“See oleks tegelikult tore.”
“Ma arvan, et ma olen parem seltskond kui väiksed lärmavad põnnid?” Logani suule ilmus naeratus. Minu suule samuti. See poiss oli ausalt öeldes imeline. Kuigi ma teda ei tundnud, oli esmamulje temast super.
“Hea küll. Ma parem lähen,” ütlesin lõpuks.
“Homme 7.45 siinsamas.” Ta vaikis hetke. “Kohtumiseni.”
“Tsau,” laususin ja vaatasin kuidas Logan autosse istus, masina käivitas ning sõitis siis ringi keerates minema. Ristasin käed rinnale ja kõndisin edasi. Minu kodu ja maja, mille ees ma Logani autost välja olin karanud, vahel oli vaid üks maja. Seega oli Logan mind siiski maja ette toonud. Küsimus oli vaid meetrites.

“Ma olen kodus!” hüüdsin välisust enda järelt sulgedes, kui järsku kuulsin müdinat ja siis kuulsin kiledat karjatust “Mina ka!”.
“Sylvia!?” pillasin koti enda jalgade kõrvale esikuvaibale ja olin siis oma parima sõbranna raudkindlas haardes. “Millal… te… tulite?” küsisin üllatusest toibudes.
“Täna hommikul!” kilkas Sylvia ja võttis mu käest kinni: “Lähme sinu tuppa. Seal saame rääkida.”
Sylvia kalpsas energiliselt trepist üles ja mina ‘roomasin’ talle järele. Lõpuks maandusime rohelistes kott-toolides, mis rõdule viiva ukse kõrval olid.
“Kuidas see kool on?” päris ta.
“Kool? Issand, Sylvia, sa tulid just Hispaaniast ja ..,” pööritasin naerdes silmi ja vaatasid kadedalt sõbranna helepruuni päevitust. Ma võisin süüdistada vaid ennast, et suvest viimast ei võtnud. Noh, ma võiksin minna solaariumisse, kuid samas pole hullu olla ka hele.
“Vaevalt et sind huvitab mitu palmi meie Alicante hotelli ümber oli. Sooja oli lausa liiga palju ja bassein oli pidevalt üle rahvastatud,” seletas Sylvia ja jäi mind siis pikalt silmitsema. “Kool vist imeb?” uuris ta ettevaatliku vaikse häälega.
Langetasin pea. Jah, imeb küll. Täiega imeb. Aga võib-olla Sylvial veab? Ta on ilus ja seltsiv ja oh jumal, ma juba kujutasin teda ette koos Amandaga viimast moodi kritiseerimas. Tal ei peaks olema probleemi kooli koorekihti tõusta. Ta riietub nagu igapäev oleks kuskil pidu, kus teda oodatakse ja mina tema kõrval olen casual- liibukad teksad, särk või maika, mille peal siis mõni pluusi või sviiter. Selline tavaline. Ja kontsad… No neist näen ma õudusunenägusid.
“Räägi?”
“Üheteistkümnes C on päris üleolev seltskond nagu juureolevalt pildil näha on.”
Sylvia vaatas silmi kissitades mu riideid: “Aa, nende kätetöö? Ma ei pööranud esialgu nendele plekikestele tähelepanugi. Mis juhtus?”
“Ma hakkasin just oma poolikut salatitaldrikut ja mahlaklaasi ära viima, kui keegi minu, ee… meie klassi omadest mööda läks ja tõukas mind nii, et ma lendasin pikali. Ja see oli juba teine kord. Esimesel korral toppis keegi möödaminnes keedukartuli kraevahele…”
“Ei no on sead.”
“Ma tean, Sylvia,” ohkasin. “Mina olen seal tüüpiline eikeegi, kuna mul pole Gucci käekotti ja Guessi päikeseprille, millega koolis teiste ees tibitada.”
“Nii, et mina hakkan siis ka teiste ees tibitama?” küsis Sylvia ja siis märkasin tema peos olevate päikeseprillide külje peal Chaneli logo.
“Loodetavasti mitte,” katsin näo kätega.
Sylvia hakkas naerma: “Oh, Paige! Koos me näitame neile. Aga räägi mulle poistest!”
“Poistest?” kergitasin kulme.
“Jah, poistest,” kordas sõbranna mu küsimust: “On mõni kena poiss ka meie klassis?”
On, ja selleks on Logan.
Aga ma vastasin, et ei ole.
“Siis on kehvasti,” naeris Sylvia ja jutustas mulle veel üht-teist Hispaaniast. “Ja kus sul tõesti polnud kedagi kogu see aeg koolis seltsiks?”
Oli. Logan oli. Aga ainult täna ja võib-olla veel homme ja natuke aega veel kuni ta mõikab, et ma olen tavaline tüdruk.
“Üks oli muidu,” vastasin kiirelt. “Ma saan temaga homme kooli.”
“Ja mina?” uuris Sylvia, kui oli plaksutamise lõpetanud.
“Ma usun, et ta ei pahanda, kui sina ka tuled. Autos peaks ruumi küllaga olema.”
“Jess! Ma vist lippan nüüd koju, Paige. Pakin kohvri lahti ja panen kooliasjad homseks valmis… Mis kell su
s-õ-b-e-r su peale korjab?” küsis ta ja siis ajas end püsti: “Oh, jääb ära! Ma suutsin juba ära unustada, et ma pean homme arsti juurde minema. Mingi kontroll… Jõuan alles kolmandaks tunniks kooli… Nõme.”
Aga mina rõõmustasin sisimas.
Saatsin Sylvia välisukseni ning võtsin siis oma koti, et uuesti oma tuppa tagasi minna. Viskasin koti voodile ja läksin rõdule. Vaatasin, kuidas Sylvia mööda jalgteed oma maja poole jalutas ning kuni ta lõpuks puude varju kadus, läksin sisse tagasi, et natuke õppida ja valmistada end ette järgmiseks päevaks, mis tõotas juba siis tulla üsna huvitav, sest nüüd on Sylvia tagasi. Ma ei ole enam üksi. Vähemalt mõnda aega ei ole.

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Karro
Our little cutie pie (L)
avatar

Female Postituste arv : 1722
Age : 24
Asukoht : Tähtedel

PostitaminePealkiri: Re: Breathtaking, 19    21/10/2010, 15:40

Mina loen ka, aga mu käed kolimisest lihtsalt läbi Very Happy
Aga muidu huvitav, mulle meeldis. Ja USAs ei ole kollast tuld. Kui valgusfoor roheliseks lägeb siis on ainult punane ja kohe roheline. Aga kui peatuma peab siis läheb kollaseks Very Happy Vähemalt seal oli nii, kus mina käisin.
Nii, et varsti uut eks?
Razz
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Kristina
Tasane
avatar

Female Postituste arv : 3
Age : 27

PostitaminePealkiri: Re: Breathtaking, 19    21/10/2010, 17:10

Millal uus ? Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Breathtaking, 19    24/10/2010, 11:42

Hahaha, muide ma pole öelnud, et tegevus toimub USAs Very Happy
Ma ei tea, uus osa vist natsa aja pärast...
EDIT: Eeem, siiski homme... Ma sorisin mälupulgal ja avastasin, et olen mälupulgale ainult 1. peatüki salvestanud. Ja ma ei ole kodus kah. OK, tubli tüdruk olen Rolling Eyes

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
TeddyBear
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 228
Age : 22
Asukoht : Kose

PostitaminePealkiri: Re: Breathtaking, 19    24/10/2010, 12:07

lugesin ka lõpuks läbi. :)'
armastan seda juttu ausaltöeldes. Very Happy
uut ! (Y) btw: 25 min on läbi. Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Breathtaking, 19    24/10/2010, 12:36

Tore Very Happy
HOMME uus osa :)

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Kärolyn
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2124
Age : 26
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Breathtaking, 19    24/10/2010, 17:19

Nii.. Kuskil oli kirjas pinksalt. Õige on pingsalt.

Mulle meeldib ja ma juba kahtlustan, et Logan on mingi freak.

Siis Sylvia saab raudselt sekundi pealt poppide sekka ja siis hakkab Loganiga sebima ja mingid jamad tulevad veel. Ja siis mulle meeldis õudselt see, et ta istus uksepoolse rea viimases pingis. Kuigi ma ise eelistan aknapoolset kohta. Ja kusjuures nohikud ja väljatõrjutud istuvad tavaliselt ees, sest popid ja ägedad ei taha õpsi nina alla sattuda.

Aga see suht OT. Ja siiiiiiiiiiiis.. Mai tea. Uut osa tahaks.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://invisiblenothing.tumblr.com
Karro
Our little cutie pie (L)
avatar

Female Postituste arv : 1722
Age : 24
Asukoht : Tähtedel

PostitaminePealkiri: Re: Breathtaking, 19    24/10/2010, 18:09

Ups minu viga.
Ma selle
West Woods'i järgi arvasin et tegevus on USAs
Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Kärolyn
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2124
Age : 26
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Breathtaking, 19    24/10/2010, 18:12

Aaaa.. See ka, et see kogu bussiga sõitmine ja kutt pakub et sõidutab teda ise ja et teda ei häiri põnnide kisa bussis jnejne.. Kogu see koht oli täpipealt sama nagu So What'i kanalilt see.. First Day sari. Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://invisiblenothing.tumblr.com
Senseless.
Kojamees
avatar

Female Postituste arv : 30
Age : 20

PostitaminePealkiri: Re: Breathtaking, 19    24/10/2010, 18:22

Mul on ka selline tunne, et Sylvia saab kohe poppide sekka. Tom ja Harvey olid väga jobud. Rääkimata nendest tibidest. Very Happy

Agaei tegelt. Mulle ka koguaeg meenutas midagi. Ma isegi ei tea, kas raamatut või mingit filmi või sarja vms.
Vahetpole ka. Very Happy

Uut tahaks. Käbe-käbe. Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Breathtaking, 19    25/10/2010, 13:47

Kärolyn: Ehh, ma otsustasin, et ma ei hakka Loganil teemal vaidlema. sest kui ma seda teen siis on suht jama. Aga ega sa mööda ka ei pane *naerab*

Karro: Ega ma ise ka ei oska tegelikult öelda, kus tegevus toimub. Igatahes toimub kõik maal, kus räägitakse inglise keelt... Kollane foorituli lihtsalt meeldib mulle. Kui kollast pole siis ma oleksin veel suurem närvipundar autoroolis Very Happy Kollane nagu ütleb, et nii,nüüd vaata, et sa autot välja ei sureta... Very Happy

Kärolyn (again):Ma pole seda näinud. Peaks youtuuuuubitama Very Happy

Senseless:Tom ja Harvey suudavad veel edaspidigi jobud olla + veel üks tüüp. Ok, võib-olla algus meenutab midagi aga lõpupoole... Very Happy
PS: Mulle meeldib su kasutajanimi Wink

Nii. Nüüd on mul vähemalt tunne, et ma ei kirjuta seda juttu vaid enda rõõmuks. Ja nüüd siis uus osa.



2.

Tuuut!
Tuuut!
Tuuuuuuuuuuuuut!

“No, kes tuututab seal niimoodi?” tatsas ema tumesinises hommikumantlis akna juurde ja lükkas kardina kõrvale, et õue kiigata. Õnneks ei saanud mu ema Loganit näha, sest Logan ütles et ootab mind täpselt samas kohas, kus ma autost väljunud olin. Mitte minu maja ees. Ja see oli hea, sest muidu oleks hakanud pihta lõputu küsimustesadu.
Võtsin viimase sõõmu kuuma kohvi ning krabasin puuviljavaagnalt suure punase õuna, et seda lõunapausi ajal nosida. Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda kui ma õuna söön? Tõmban tükikese kurku või kukub see mu käest ning veereb mõne naaberlaua alla? Pole üldse hullu. Ja mis kõige parem- riided jäävad ka puhtaks.
“Emps?” hüüdsin tõustes. “Kuidas ma välja näen?”
“Nagu tavaliselt. Kena.”
Noogutasin ja lippasin esikusse.
Tuuuuuuuuuuuuut!
“Palun, oota veel hetk..,” sosistasin omaette ja vaatasin end peeglist kui musta jaki selga tõmbasin. Õues sadas uduvihma ning tuul oli üsna tugev ning seepärast otsustasingi selga panna roosa sviitri, mis mu nahale natuke jumet juurde andis. Sinised teksad ei kuivanud hommikuks ära ning seepärast tõmbasin jalga mustad püksid, mida sama hästi kui retuusideks nimetada võis, sest nii ümber polnud mul mitte ühedki teised püksid. Õnneks oli sviiter pikk ja peegli ees keerutades leidsin, et ega mul polegi midagi viga. Päris okei näen välja, kuid siiski tavaline.
Kell oli juba 7.51 kui majast välja jooksin ja sättisin kotti õlale. Teise käega hoidsin lahtiseid juukseid kinni.
Pilutasin silmi, sest jahe tuul muutis mu silmad vesiseks ja kui ma mööda jalgteed kokkulepitud koha
poole lippasin, jäin tardunult seisma, kui Logani hõbedane maastur minu ees pidurite krigina saatel seisma jäi. Mu käed vajusid alla ning enne, kui tuul need mu näo ette lennutas, nägin, et Logan nõjatus kaasõitja ukse poole ja avas selle mulle: “Istu sisse!”
Pugesin sooja autosse ning panin turvavöö kinni.
“Kena maja,” venitas Logan peagi ja kui ma tema poole vaatasin, nägin, et ta muigas. Nojah, muidugi. Ta ju teab nüüd, millises majas ma elan, I’m so busted.
Niipalju siis sellest.
“Ma olin alla andmas. Ma arvasin, et sa siiski mõtlesid ümber ja sõidad kooli ulakaid põngerjaid täis kollase koolibussiga. Otsustasin, et ootan sind viis minutit, sest oletasin, et sa viivitad tulemisega, kuna ilm on suhteliselt jube. Aga siis… Vajutasin viimast korda signaali, lugesin rahulikult 30-ni ja panin autole hääled sisse ja edasist sa tead isegi.”
“Anna mulle andeks, et sa mind ootama pidid," sõnasin ning mõtlesin mis sellel tüübil busside ja laste vastu on.
Logan naeris: “See oli seda väärt. Ma tean nüüd täpselt kus sa elad.”
“Tore,” pomisesin vaikselt.
Logan tõstis käe käigukangilt ja keeras sooja juurde. Tänasin teda selle eest.
“Mis esimene tund on?” küsis poiss, kui kooli juurde olime jõudnud. Ta otsis hõredas parklas oma parkimiskohta ning ma sorisin oma mälus: “Vist… kehaline.”
“Ehh, mul ka.”
Logan leidis oma koha üles.
“Muide tervel 11 C-l on kehaline täna esimene tund,” pistsin kiirelt ja päästsin turvavöö lahti. Ja see ei meeldinud mulle mitte üldse. Mulle ei olnud kehaline mitte kunagi meeldinud ja hommikul kohe kehalist teha, kui ma kogu hingest magada soovin, on kõige hullem asi üldse.
Jalutasime Loganiga kõrvuti kooli peaukse poole ning ma märkasin tuttavat kogu kooli pruuni seina vastu toetumas. Lähemale jõudes hakkas see kogu meile vastu kõndima.
“P-p-p-paige!” kostus mu kõrvu värisev hääl ja siis taipasin, et see on Sylvia. “Hellõu, sõbranna!” ei teinud ta Loganist väljagi, kuigi poiss jäi meie kõrvale seisma. “Emps unustas ära, et arstil on puhkus, seega paps tõi mu siia ära.”
“Ahahh, tore-tore.”
Vähemalt ei pea ma üksi kekas kannatama.
Ja siis vaatas Sylvia Loganit ning tema rohelised silmad lõid särama. Vaatasin kõrvale, kus nägin autost väljumas Amandat ja tema pinginaabrit. Nad möödusid meist üsna lähedalt ja sosistasid midagi, kui olid märganud mu kõrval Sylviat. Hakkab pihta…
“Mina olen Sylvia, Paige’i parim sõber… Ja sina..?”
“Logan.”
Sylvia naeratas: “Paige rääkis mulle sinust…”
“Loodetavasti head?” küsis Logan ja kiikas kiirelt minu poole.
Sylvia naeratas: “Loomulikult.”
Ohkasin kuna ma vihkasin kui Sylvia oma flirtimistehnikat kasutama hakkas. “Kuidas see kool muidu on?”
Vaatasin Loganit ja Sylviat kordamööda ja midagi mu sees hakkas kripeldama kui ma vaatasin naeratust nende nägudel, kui nad agaralt juttu ajasid ning mind sellest välja jätsid. Ja eile veel Logan uuris minult Sylvia kohta.
“Sylvia, me peame tundi minema.”
Logan heitis pilgu peaukse kohal olevale suurele kellale: “Varsti heliseb jah.”
Tõmbasin Sylvia endaga kaasa ning ohkasin, kui Sylvia Loganile kelmikalt üle õla lehvitas, kuigi Logan meie sabas terve tee keka garderoobini tammus.

Garderoobis tekkisid mul sõna otseses mõttes hingamisraskused, kuna Amanda oli vist kogematta lõhnaõliga end lausa üle valanud. Otsisime omale kapid, mis Amanda ja Stacie omadest võimalikult kaugele jäid. Vahetasime vaikides riided ära ning kadusime siis võimlasse, et normaalset õhku hingata saaks. Istusime seina ääres olevale pingile, kus mõned tüdrukud kohad sisse juba olid võtnud ning ma hakkasin juukseid hobusesabasse kinnitama, kui Sylvia mu kõrval rõõmsalt piuksatas.
“Uu,” müksas ta mind.
“Mis?” küsisin ja tõstsin pea. Eemal poksikoti juures kogunesid poisid oma õpetajat ootama ning lobisesid valjult. Mu silmad peatusid otsekohe Loganil, kes käed shortside taskus ühe poisiga rahulikult vestles.
“Ta on päris kena. See sinu sõber.”
“Võib-olla.”
“Võib-olla?” naeris Sylvia ja tõusis, kui võimlasse ilmus meie õpetaja. Samal ajal ilmus ka poiste õpetaja, kes käsutas neil korvpall võtta ning seejärel viskeid harjutama hakata. Meie õpetaja pani meid kõigepealt võimlaringe jooksma. Koguni 5 suurt ringi.
Stacie tõi seepeale kuuldavale bitchiliku ohke ning hakkas vastumeelselt jooksma. Ega minagi jooksmisest vaimustuses polnud, kuid fakt, et Logan siinsamas on ja võib-olla vaatab, sundis mind ennast kokku võtma.
Olin kolmas kes lõpetas ja sain veidi hinge tõmmata, kui ülejäänud veel jooksid. Amanda ja Stacie jooksid kõrvuti ning lõpetasid üheksandatena ja Sylvia oli üheteistkümnes. Eelviimane.
Õpetaja käskis meil paaridesse võtta ja tõi siis meile kõigile reketid ja sulgpallid, et niimoodi tänane tund sisustada.
Sulgpalli vastu polnud mul mitte midagi ja ka Sylviale meeldis see. Otsisime koha, kus oli hea rahulik mängida ning hakkasime pihta.
Olin jätkuvalt häiritud vahejuhtumist kooli peaukse juures ning pannes tähele, et Logan aeg-ajalt meie poole vaatas, üritasin sulgpalli lüüa justkui kogematta natuke kaugemale, et Sylvia sellele reketiga pihta ei saaks.
“Löö veidi nõrgemalt, Paige!” hüüdis Sylvia palli üles korjates ning sättis särki.
Vaatasin temast mööda ja otsisin pilguga Loganit. Ta istus pingil, küljega meie poole ja põrgatas palli. Ja nüüd mängisin jälle korralikult. Tegin seda tunni lõpuni, kuni õpetaja vilistas tunni lõppenuks ja me riideid vahetama läksime.
“Mis järgmine tund on?” küsis Sylvia.
“Keemia.”
“Minul on matemaatika,” vastas ta pettunult kuid elavnes siis. “Huvitav, mis Loganil on?” sosistas ta ja tiris kotist rätiku, et pesema minna. Võtsin oma valge rätiku ja järgnesin talle.
Lõpuks kikivarvul kappide juurde tagasi minnes istusime ja ma oma musti pükse jalga tirisin.
Sylvia oli kiirelt retuusid jalga tõmmanud, särgi asemel oli uhke minikleiti meenutav pluusi ning nüüd lükkas ta jalga oma sisejalanõud- klassikalised punased kingad, mis mustad retuusid ja mustavalge kirju pluusi ellu äratasid. Kuigi mulle tundus tema riietus natuke liiga kontoritsikilik, oli see siiski üsna kena. Igatahes oli see piisavalt kena, et ülbe Stacie teda märkas: “Hei, sina!”
Sylvia tõusis ja tõmbas kotiluku kinni: “Mina?”
“Jah, sina… Lahedad kingad.”
“Tänan,” lausus Sylvia viisakalt ja tõmbas mu kaasa, kui ma olin riietumisega lõpule jõudnud, et siit kiirelt kaduda.
“Mingi kohalik moepolitseiduo või?” naeris Sylvia kui oma kappide juures jaurasime.
“Midagi sarnast,” vastasin ja otsisin keemia asjad välja. Sylvia toppis oma keka asjad tühja kappi ning keeras siis selle lukku.
“Kus mata tund toimub?”
“Teisel korrusel vist. Ma ei tea…” Lõin kapiukse kinni, keerasin lukku ja nuputasin, kus on keemia kabinet.
Sylvia muigas: “No küll ma üles leian. Lähengi otsima. Tsauki!” Sylvia läks kõpsutades trepist üles ja ma seisin seal niisama, lootes, et jõuan selgusele kuhu minna. Siis taipasin, et treppide juures on evakuatsiooniplaanid. Kui ma ei eksi, siis on kaardile märgitud ka mis tund mingis ruumis toimub. Mul oli õigus- sain teada, et keemiaklass asub teisel korrusel ning kuigi tunni alguseni oli umbes viis minutit, jokutasin trepi juures, et oodata kuni kõik, kel keemia tund hakkab on klassi jõudnud ja omadel kohtadel, et mitte kellegi kohta endale krabada.
Lõpuks helises kell ja ruttasin tundi.

Peale keemiat ja tüütut hapete kordamist seadsin sammud füüsikasse, mis asus keemiaklassist mitte just väga kaugel. Koridor füüsikakabineti ukse juures oli õpilasi täis ning ma pugesin nende vahelt läbi, et tunni algust helisevat kella ootama jääda. Nägin eemal Harvey’t Amanda ja Stacie’iga lobisemas ning unustasin end neid vahtima, kuni keegi mind müksas. Kui ma aga pead keerasin, et näha kes see müksaja oli, ei näinud ma mitte kedagi, kellele ma ette oleksin võinud jääda. Ainult üks pika punupatsiga ja prillidega tüdruk võis kogematta rahvamassist läbi trügides mind müksata. Igatahes üks on kindel. See tüdruk ei ole raudselt mu piinaja ega saa ka selleks.
Peale füüsikat, kus õpetaja rääkis meile pikalt ja laialt mehaanikast seadsin sammud söökla poole ning mu sammud muutusid aina aeglasemaks mida lähemale ma sellele piinakambrile jõudsid. Tõmbasin rohekassinise ukse lahti ja astusin sisse, lastes pilgul kiirelt üle laudade käia. Nagu alati, ei pannud keegi mind tähele. Vaid ukse juures oleva laua taga istuvad tüübid irvitasid nõmedalt ja omaette “Mida iganes” pobisedes, võtsin end sööklasappa, et vaadata, mida täna pakutakse. Võib-olla võtan siis juba omale ka mõne saiakese nosida, veepudeli või tee… Ma ei taha tühja kõhu peale õuna süüa.
Lõpuks kui ma olin siiski tee ja crossainti kasuks otsustanud, hakkasin otsima vabat lauda. Tatsasin edasi, kuni jõudsin laua juurde, kus ma eile istunud olin. Oli kuidas oli aga täna ma ei tahtnud sinna enam istuda. Pöörasin end ümber ja märkasin siis tuttavat blondi tüdrukut eemal ühe pisikese laua taga klaasseina kõrval. Tema kõrval, vasakul käel istus poiss, kes kergelt tüdruku poole nõjatus. Seisin ja jäin neid vaatama.


_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
padjanägu, [h]
Tolstoi meets Gaiman
avatar

Female Postituste arv : 1847
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Breathtaking, 19    25/10/2010, 14:13

Kuule, see peategelane on nõme ju.. I mean, kamoon? See, et ta sõbranna kontsi kannab ja teistele meeldib, ei tähenda, et ta teda vihkama peaks.. ja see 'ma kohtasin loganit ennem, sa ei tohi teda sebida' suhtumine on ka veitsa friiki.. Oleks siis, et ta mainiks oma sõbrannale, et Logan talle meeldib aga niisama tema peale vihane olla?

Plus, ta teab Loganit aint.. ühe päeva? See ei ole normaalne, et ta juba armukade vms on. Ja see kisub tõesti suhteliselt tüüpiliseks.. ülihea välimusega salapärane rikas kutt, kes suhtleb sinuga kui keegi teine seda ei tee ja kohe esimesel päeval viib autoga kooli ära.. ja kindlasti kümne osa pärast me kuuleme, kuidas ta ütleb, et ma teadsin küll, et sa kekas show-offisid, i was already in love with you.

Aga ma loen edasi ikkagi.. see on hästi kirjutatud, mõnusad pikad osad jne.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Breathtaking, 19    25/10/2010, 14:20

Issand, padjakas, mu nägu muutus sellisest Very Happy selliseks Crying or Very sad *naerab*

Ta (Paige) ei vihka oma sõbrannat ja ta nagunii varsti ütleb Sylviale mis ta tunneb/arvab
Ja tegelikult pole ta päris armukade, talle lihtsalt ei meeldi see viis kuidas Sylvia Logani külge 'klammerdub'.

Algus võib-olla tõesti mõjub tüüpiliselt, lõpp ehk seda pole *õel naeratus*


_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
padjanägu, [h]
Tolstoi meets Gaiman
avatar

Female Postituste arv : 1847
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Breathtaking, 19    25/10/2010, 14:55

No aga ta ei klammerdu ju.. ta nägi teda esimest korda, vestles ja naeratas ja pärast ütles, et ta on nummi. Võrreldes Paige'i endaga, Sylvia samahästi kui ei teagi teda, ainus, kes klammerdub, on Paige ise ju. Very Happy

Ja sorry, ma ei mõelnud seda nüüd nii, et see su tuju rikuks.. Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Breathtaking, 19    26/10/2010, 18:06

Aaa... eeeem... Teadsa mul jookseb juhe kokku praegu Very Happy

Ja muide see ei rikkunud üldse mu tuju Very Happy


_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Breathtaking, 19    26/10/2010, 18:17

Et siis uus osa. Ma olen hetkel endaga üsna rahul, sest ma olen üsna normaalsete vahedega siia osasid postitanud ja veel suurema hooga seda juurde kirjutanud (eile õhtul 14 Word'i lehekülge).

JA TEGELIKULT ma kahtlustan, et siin allpool on mingi aps sees, kuigi ma ise ei näinud seda -.-

Wink

***

Jah, need olid Logan ja Sylvia.
Logan istus minu poole seljaga. Sylvia toetas pead käele ja kattis suu käega, et oma naeratust varjata. Mind polnud ta veel märganud. Muidugi seisin ma märkamiseks kaugel ka.
Kuna neil tundus üsna lõbus olevat potsatasin oma endise laua taha istuma ja õngitsesin kotist hommikul kiiresti kaasahaaratud õuna välja. Panin selle kandikule, kus mu saiake ja teetass olid ning murdsin pehmest crossaintist tükikese. Pistsin selle suhu ja pöörasin pea suunas, kus Sylvia koos Loganiga oli. Või siis Logan koos Sylviaga. See on tegelikult üks ja sama aga mis siis, põhimõte on jääb samaks.
Ja kui keegi tunneks huvi kuidas ma sel hetkel end tundsin, siis ma vastaksin, et väga kehvalt.
Täpselt siis, kui mul asjad sujuvad ja ma olen saamas omale uut sõpra ja veel üllatus-üllatus vastassoost, tuleb Sylvia ja teeb mulle säru. Okei, istuge ja kudrutage mu nina aga palun ärge hüljake mind…
Soojendasin jahedaid käsi kuuma teetassi ümber ja vaatasin vargsi üle õla tuvikeste poole. Sylvia oli vastu toolileeni end toetanud ja seletas midagi rahulikult. Logan tõstis käe ja sasis oma paksu juuksepahmakat.
Ma teadsin, et kui ma niimoodi siin edasi piinlen ja sisendan endale, et olen jälle üksi, teen vaid endale liiga. Seepärast ajasin end püsti, panin koti õlale ning võtsin kandiku ja seadsin sammud Logani ja Sylvia poole.
Kui Sylvia mind märkas, lõi ta nägu sõna otseses mõttes särama: “Paige!”
“Hei,” pomisesin talle ning noogutasin tervituseks Loganile, kes vastas naeratusega. “Võin..?”
“Aga loomulikult!”
Istusin ainukesele vabale toolile, mis pisikese laua juures oli. Minu paremale käele jäi Logan ja mu vastas üle laua istus Sylvia. Ta nõjatus laua poole: “Me rääkisime just sinust.”
“Minust?” küsisin üllatunult. “Valgustate mind ka?”
“Niisama… Asjadest, mida me koos teinud oleme ja nii edasi. Tead küll ju.”
Ega ei tea ikka küll…
Heitsin kiire pilgu Loganile, kes sõrmedega vastu lauda trummeldas ning tema kriipsuks tõmbunud suu järgi oletasin, et mõni minut tagasi ei olnud mina nende jutuaineks.
“Hm, tore,” venitasin ja asusin taas oma saiakese kallale.
Mõnda aega me kõik vaikisime, kuni Sylvia taas Logani poole nõjatus ja uuris, mitu tundi tal veel on.
“Kaks,” vastas poiss kiirelt.
“Ja sul, Paige?” pöördus ta minu poole.
Tõstsin silmad oma teetassilt. Mul on veel kaks tundi. Täpselt nagu Loganil, kuid miskipärast ma pidin valetama: “Kolm.”
“Kolm!? See teeb ju kokku kaheksa! Oh, issand,” ahastas Sylvia. “Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga minul on tunnid läbi, sõbrakesed.”
“Veab sul,” nentisin emotsioonitult ja Logan näis kuidagi eemalolev.
“Ma lootsin, et ehk ma saan sinuga koju, kuid eks ma siis lähen bussiga. Tegelikult ma peaks veel raamatukokku minema, mõned õpikud võtma, kuid ma tõesti ei viitsi. Võin seda homme ka teha. Aga olgu,” Sylvia tõusis. “Jätan teid nüüd siia. Tsauki!”
Sylvia lehvitas meile ja sammus kontsaklõbina saatel väljapääsu poole. Olime nüüd Loganiga kahekesi ja tema vaikimine pani mind ebamugavasse olukorda. Tundsin endal kohustust vestlust alustada, kuid millest ma patrama hakkan? Ilmast? Kurdan, et mulle ei meeldi see nõme vihm? Ee, vist mitte.
Toppisin õuna kotti ja tõusin, et võtta kandik ja nõued ära viia, kui Logan oma käe mu randme ümber pani ja peatas selle.
Jäin teda üllatunult vaatama. Ma ei oodanud seda.
“Kas sa pead juba minema?” küsis ta kuidagi paluvalt nii, et mu süda hetkeks löögi vahele jättis. “Ma lootsin, et me saame veel mõni minut siin olla.”
Kuigi mõte tundus hea ja veel parem kui Sylvia oli jalga lasknud, ei kasutanud ma seda võimalust.
“Ma pean tundi kiirustama.”
“Mina samuti,” lausus Logan ainiti mu silmadesse vaadates ning ma taipasin, et see vabandus on lausa idiootne.
“Aga ma pean neljandale korrusele minema.”
Veel idiootsem vabandus aga ma ei tahtnud Loganiga juttu vestma jääda.
Poiss kallutas pead ja naeratas: “Tõesti?”
See meenutas mulle kuidas ma vanas koolis kirjanduse tunnis õpetajale mõne kirjaniku elulugu hindele jutustasin ja mõne faktiga metsa panin. Siis tegi õpetaja täpselt samamoodi. Kallutas pead, et mind prilliklaaside tagant uurida ja küsis: “Kas tõesti?”.
Kui õpetaja naeratas veidi õelalt siis Logan naeratas… eriliselt. Ta lasi mu käe lahti ja võttis ise mu kandiku, et see ära viia.
“Mine siis,” lausus ta ja seadis sammud köögi poole.
Ja ma läksin. Isegi kui ma oleksin Loganiga mõned minutit juttu ajanud, oleksin ma katusekorrusele kunstitundidesse jõudnud. Neid ootas ees kaks ja siis on koolipäev lõppenud. Ma ei teadnud, mis tunnid võivad Loganil veel olla, kuid kohe kindlasti ei satu ta siia, neljandale korrusele.
Kui kunstiõpetaja oli sisustanud meie esimesed 45 minutit rääkides, milliseid uhkeid galeriisid oli ta suvel külastanud, oli meil aeg koukida harilikud välja ja hakata joonistama portreed- mees või naine, ükskõik kes. Võõras, tuttav, poiss või tüdruk.
Mõtlesin hetke ja vaatasin pisikest seltskonda, kes kunstitundi kogunenud oli. Peamiselt tüdrukud.

Mul kulus umbes 20 minutit, et nägu, mida ma joonistasin, hakkaks meenutama tõesti juba päris inimest. Panin pliiatsi käest ja uurisin pilti kriitiliselt. Pildiv olev poiss pidi olema mu vend, kes on ülikoolis, aga temast oli asi kaugel. Keerasin pildi otsekohe teistpidi, kui taipasin keda see nägu mulle meenutas.
Oh õudust.
Õpetaja jõudis minu juurde: “Paige? Tühi paber..?”
“Ee, vabandust,” laususin ja keerasin pildi talle vaatamiseks ümber.
“Oo, väga kena. Kes see on kui küsida tohib?” Õpetaja nägu kaunistas lai naeratus.
Logan.
“Mu vend Patrick.”
“Väga ilus. Ma loodan, et sa jõuad selle järgmisel korral lõpetada…”
Vaatasin kuidas õpetaja eemale jalutas ja krigistasin hambaid, et mitte pilti katki rebida. Ma vihkasin, kui ma hakkasin oma probleeme paberile joonistama. Paras jama. Ja kui ma oma probleeme joonistasin, tegin seda alati väga ruttu ja ka siis tuli mul see ilusti välja.
Keerasin valge A3 formaadis paberi rulli ja tegin klassist 5 minutit enne tunni lõpu vehkat. Mul on ükskõik, kui sellest pärast jama tuleb.
Jooksin oma kapi juurde, pistsin pildi oma asjade juurde ja seadsin sammud siis peaukse poole.
Ma olin rumal, et jäin peaukse lähedusse seisma, justkui ootaksin kedagi. Muidugi ei taibanud ma kuhugi mujale vihma eest varjuda, kuid siin peaukse juures oli hea tuulevari ja nii ma siis seal seisin, lootes, et sadu lõppeks.
“Lased viimasest tunnist jalga?” kuulsin mahedat häält enda kõrvalt.
“Mul on tunnid läbi.”
“Minu meelest pidi sul üks tund veel olema?” kergitas Logan kulme.
“Ma mäletasin valesti.”
“Okei.”
Logan muigas ega kavatsenudki minu kõrvalt lahkuda.
“Viin su koju?”
Järgnesin talle autoni ning ta avas mulle viisakalt kaassõitjapoolse ukse. Tänasin teda vaikselt ja tõmbasin kohe turvavöö peale ja kinnitasin pilgu enda ette armatuurlauale.
Logan jamas midagi mõnigate nuppudega. Keeras mingeid asju ja peagi vuhises autosse mõnusat sooja õhku.
Täna sõitis Logan rahulikumalt kuigi ma oleksin soovinud, et ta oleks just kiirustanud. Ma teadsin juba autosse istudes, et ma ilmaasjata krutin ennast üles ja teen end sellise tujutsemisega naeruväärseks.
“Soovid muusikat?” küsis Logan ja oli käe raadio juurde sirutanud.
“Pole vaja,” vastasin ja ohkasin nii sügavalt, et ta mind pisut kauemaks silmitsema jäi.
“Kas midagi juhtus?” esitas Logan järgmise küsimuse ja ma raputasin pead. Seepeale kehitas poiss õlgu ja keskendus juhtimisele ning mina lihtsalt ootasin, et me ruttu West Woodsi jõuame. Ma tahan siit uhkest autost minema. Võimalikult kiiresti.
Logan peatas auto minu kodu ees ja vaatas, kuidas ma turvavöö lahti tegin ja autoukse lahti lükkasin.
Pomisesin tagasihoidliku “Tsau!” ja hüppasin asfaldile. Pöördusin: “Aa, see, et… Sa ei pea mind homme hommikul ootama.”
“Tuled homme oma autoga?”
“Jep.”
“Okei. Nägemist.”
Üritasin midagi naeratuse sarnast näole manada, kuid oli juba hilja. Ma olin ukse kinni löönud ja Logan kihutas gaasi andes kohalt ära, raudselt mõistatades, mis mulle sisse oli läinud.
Läbi vihma maja poole lipsates, olin mina selle jõudnud välja mõelda.


_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Karro
Our little cutie pie (L)
avatar

Female Postituste arv : 1722
Age : 24
Asukoht : Tähtedel

PostitaminePealkiri: Re: Breathtaking, 19    26/10/2010, 21:38

Paige on natuke imelik Rolling Eyes
Aga mulle meeldis ja varsti uus osa eks? Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
padjanägu, [h]
Tolstoi meets Gaiman
avatar

Female Postituste arv : 1847
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Breathtaking, 19    27/10/2010, 01:54

Oh, mulle just see osa meeldis.. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Breathtaking, 19    

Tagasi üles Go down
 
Breathtaking, 19
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 7Mine lehele : 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7  Next

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Audrey looming-
Hüppa: