Selline asi juhtub, kui ma õhtul peale mõnda sündmust und ei saa ja mõnda inspireerivat laulu kuulan.
Tglt ma otseselt ei kuulandki... järsku jõudsid sõnad teadvusesse.
Ja siis tuli selline... kirjutamistuhin.
Suht mämmutatud teema, kuid siiski.
Juhin tähelepanu faktile, et ma olin sel hetkel totaalne... maiteamis.:d
Imelik ülesehitus jn. :d
Come and go.
Siin, keset ööd Hang on´i kuulates tuli jälle selline tuju, et oleks vaja natukene kirjutada, Sellest, mis on ja mis mitte. Loodetavasti mitte eriti pikalt... Mul uni tglt.
(A)
Uus laul. Hoia teda veel.
Jututeema: Sõprus.
Inimesed tulevad ja lähevad. Mõned saavad kallimaks, kui teised, samas on jälle totaalseid maanteemuhki.
Kui ma vaatan sõpru, kes on mul pea et sünnist saati... Mis kismasid meil ka olnud pole... Alates feikidest lõpetades mõndade päris hullude kät¹idega.
Uus laul. Just stand up.
Nagu... mõned sõprused ja inimesed on nii kallid ja sisse juurdunud, et... Kui neid pole, on pool elu mõtet läin´d. Ning kuidas nendega tulest-veest läbi käidud.
Siis on jälle uusi ja paljutõotavaid sõprusi, mis lõpus siiski totaalseks crap´iks osutuvad. Kuid lootsid neist nii palju...
Kuid samas. On ka uusi, aeglaselt arenenud sõprust, mis peab vastu ka raskemaitele katsumustele.
Laul: My world.
Üheks neist katsumustest võiks lugeda ka lahkukasvamist. Te olete 2 totaalselt erinevat inimest, kuid te vajate üksteist nagu tuli hapnikku.
Ja siis... parim sõprus, mis üldse olla saab, lõppenud tänu esimesele suuremale katsumusele. Või siis vahest ka... arusaamatusele.
Tglt räägiks veel palju, aga... Hetkel piisavalt vist juba.
Pole vaja kätt ära väsitada. Rphkem. Käekiri suht algusest metsa poole, ma vaatan.
24.09.08
Sille.
Laul: Painkiller.
___________________________________________________________________
Nonii. Lõpetasin selle ümber kirjutamise hetkel, mil ring sai täis.
Noh, st, et mul hakkas arvutist ka Hang on tulema. Kuid lõpus ja alguses see imelik asi, kuna ma kirjutasin selle eile omale märkmikusse.
Natukene poolikult. Oleks kirjutanud asju rohkem lahti, aga ma teadsin alateadvuses vist isegi siis, et siia tuleb asi üles... Ja ma olen siin kirjeldanud asju, mis minuga on juhtunud.
Õnneks on neid tulest-veest läbi käinud ja veel tugevamaid sõprusi, kui enne, palju rohkem! :) Ja see lahkukasvamine... Noh, üks täiendab teist. Nii palju, kui me üksteise isiksusi endasse laseme.
Ja samas... eksisteerimine teineteiseta, meie mõtete, tekstita jms... mõeldamatu!
Btw, palju õnne juba ette ära, Tuula. :)
Mis sest, et sa seda arvatavasti ei loe.
Pealkiri: Come and go. (1. osa; Lõpetatud!) 
25/9/2008, 17:26
