MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 EvaCa luule.

Go down 
AutorTeade
EvaCa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 91
Age : 25

PostitaminePealkiri: EvaCa luule.   26/2/2011, 17:32

So fuck you anyway.

Rusikaga vastu lauda löön,
hiljem ahnelt oma hinge söön.
Selline on minu jaoks valu,
sinu haletsevat pilku ma ei talu.
Kõik ei puutu alati sinusse.
Kao minema!Roni puude vilusse!
Sinu ümber ei tiirle maailm,
ära arva,et oled Anu Saagim.
Kallis inimene,sa pole minu jaoks keegi,
sa vaid näitled,muud ei teegi.
Tegelikult oled sa nii nõrk,
et mulgi hakkab su pärast mark.
Jutt mis tuleb su suust,
sunnib mind mõtlema millestki muust.
Miski on sinus mäda...
Ma tean!Sa oled sitahäda!









Fight for this love.


Ma istun maas ja nutan,
su jutt mult mõistuse võtab.
Sa tõrjud mind endast eemale,
Valmistad pettumust isegi oma emale.
Kes sa oled?Ma ei tunne sind!
Jäta mind üksi,ma palun sind.
Kuid sa keeldud minemast,ütled
, et asjad nõuavad rääkimist.
Mu viha täis silmad jälgivad sind iga hetk,
sinu jaoks on see kui tühine retk.
Tõusen püsti ning vaatan sulle silma,
tunnen,õhuaknast tuleb külma.
Tõstan käe ja olen valmis sind lööma,
sest sa ajad mul sita keema.
Sa haarad mu käest
ja karjud kõigest väest:
„Kallis ära muretse,ma ei lase sind käest.“










Fly with me

Ma vaatan su säravaid silmi,
ja seejärel kohevaid pilvi.
Haaran su käest
ning koos jalutame alla mäest.
Naeratan kui päike meid paitab,
ta justkui meie õnnele kaasa aitab.
Ütlen sulle,et näed täna väga hea välja,
sa arvad,et teen ainult nalja.
Sulgen silmad ja tunnen su lõhna,
sa kaasas kannad kotti,kus on igasugu pahna.
Õnnest sees laulab hing,
Tahaksin sinuga lennata kui lind.
Annan sulle väikse põsemusi,
selle peale naeratad kui väike susi.
Sa oled mu ingel,see tunne on vinge.




Depressioon

Tuhmunud on seinavärv,
püsti on mul närv.
Puurin silmadega seina,
mu silmist võid näha leina.
Ärge kartke,keegi pole surnud,
lihtsalt mu olemus on murtud.
Sügavalt ohkan ma,
ning pisaraid hakkan valama.
Tunnen end nii väsinuna,
ning ka veidi rusutuna.
Maganud pole mitu ööd,
päevad läbi teen tühja tööd.
Kaalun mõtet minna ära siit,
sest katkemas on mu eluniit.
Kui ka leian mingi väikse mõtte,
tuleb alati ette mingi tõke.
Päevad läbi ma muudkui joon,
põhjuseks on depressioon.








Naine punases mantlis.

Ta sammub üsna hoogsalt,
ta riietub üsna moodsalt.
Täiuslik on tema näol meik,
sealt peegeldub ta eluseik.
Õlal nahast käekott,
rahakoti vahel mõni sott.
Jalas saapad põlvedeni,
see ju tõmbab ligi mehi.
Mantli all veel vallatu kleit,
kindlasti ootab ees teda mõni deit.
Ta keha ehivad mõned aksesuaarid,
võin kinnitada,ta tellis need buduaarist.
Kuid keegi ei tea kuhu läheb see naine,
keegi ei tea ,et ta mõistus pole kaine.
Ta otsustas midagi teha.
Ta osustas tappa midagi oma kehas.



Tunded mu sees.

Minu ees on sadu teid,
need peaksid juhtima meid.
Kuid need mu elu ainult segasemaks teevad,
keerulised tunded mu sees keevad.
Pea on alatihti pulki täis,
ei mäleta kes, eile külas käis.
Üritan mõista seda mida ihkan,
ei saa hakkama,reaalsust vihkan.
Ei leia oma elus sihti,
elu mõttele pean mõtlema tihti.
Pean tõdema,et terve elu on mul ees,
kuid need tunded minu sees,
ei lõpe vist enne,
kui olen leidnud oma õnne.





Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
 
EvaCa luule.
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Luuletused-
Hüppa: