MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Thoughts & Feelings

Go down 
AutorTeade
*Nastik.
Kärameister
avatar

Female Postituste arv : 1048
Age : 21

PostitaminePealkiri: Thoughts & Feelings   13/3/2011, 16:18

Lihtsalt, mida ma hetkel mõtlen ning soovin :) natuke imelik tuli I osa, aga ... minu mõtted ongi sellised Very Happy.

I - Suvi

Ma tahan, et oleks suvi. Et ma saaksin puhata. Istuda päikeseloojangu ajal märjal murul ning hingata sisse sooja sumedat suveõhku. Ma tahan sõita jalgrattaga kuhugi mere äärde, näiteks Paldiskisse, et vaadata taevast ja merd kõrgelt kaljult. Võtaksin kaasa mõne sõbra ning pildistaksin avanevat vaadet.

Tahaksin, et mu sõbrad tuleksid mulle paariks nädalaks külla ning me lobiseks ööd läbi, magaks rõdul, läheks mõnda parki piknikule, ja mere äärde päevitama. Puhas merevesi oleks soe ning seal poleks ühtki vetikat. Pärast ujumist ei jääks liiv jalge külge kinni ning me vaataks päikest veel sillerdamas. Seal võiks mõni sild ka olla, või muul, mis viib kaugele merre. Me veedaks seal tunde, sest meil ei hakkaks kunagi igav. Ja mitte keegi ei helistaks meile, ei otsiks meid. Me oleksime lihtsalt vabad.

Me õgiksime igasugust rämpsu ja kõht ei hakkaks kunagi valutama. Me joonistaksime siledatele päikesest soojadele kividele väikeste kivikestega valgeid jooni, või siis läheksime õhtul kuhugi teele ning kirjutaksime sinna värviliste kriitidega oma nimed.
Siis läheksime me minu suvilasse. Istuksime verandal, või rõdul, või siis lihtsalt aias ja sööksime maasikaid. Kuulaksime muusikat, mis tuleks makist, mis seisaks teise korruse akna juures. Vahepeal keeraksime hääle vaikseks ning kuulaksime looduse hääli, sest mets oleks kohe seal kõrval.

Õhtul läheksime pikale jalutuskäigule. Jooksime midagi magusat ning istuksime suure kivi peale ja sääsed ei sööks meid. Me oleksime juba päevitanud pruuni nahaga.

Siis istuksime me kabrioletti ning sõidaks väga kiiresti, ja väga kaugele. Tuul vihiseks kõrvus, aga see oleks nii soe, et me ei jääks haigeks. Me jõuaksime Pärnusse, randa. Oleks juba hiline õhtu ning mere ääres oleks lõbustuspark. Me võidaksime mõne väikese mänguasja ja sööksime palju-palju suhkruvatti, aga see ei kleepuks sõrmede külge. Siis me läheksime mõnele karussellile, näiteks Miamile, mis läheb üles ja siis sööstab kiiresti alla. Meil tekiks peapööritus ning me läheksime öösel ujuma ja kuu valgustaks merd, kõrvus kõlaksid kauged hääled ja muusika.

Me saaks linna minnes kanda plätusid või ketse ning lühikesi pükse või seelikut ja pluusi. Oleks soe ja poleks õppimismuresid.

Me oleksime vabad.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.nnastik.blogspot.com
*Nastik.
Kärameister
avatar

Female Postituste arv : 1048
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Thoughts & Feelings   13/3/2011, 20:53

II - Kurbus & Mida Me Üldse Suudame?

Ma tunnen, et ma olen kohutavalt väike. Nii tibatilluke. See inimene seal on minust kaks korda suurem. See tänav on minust kümneid kordi suurem. See linn on minust miljoneid kordi suurem. See maailm on minust loendamatu arv kordi suurem. Minust ei sõltu siin mitte midagi. Ma olen kõigest nähtamatu lüli selles hiiglaslikus elude süsteemis. Ma oleksin justkui peategelane mõnes väga halva stsenaariumiga filmis... või ei, vastupidi. Mõni tähtsusetu rolliga pealtnäha täiesti mõttetu tegelane.

Ei, ma ei ole nii loll, et mõelda enesetapule. Miks peakski ma tahtma rikkuda looduse tasakaalu? Loodus on muu siia maailma pannud, järelikult on minu koht siin. Sest kui mind poleks olnudki, oleks minu sõbrad teised, nende sõbrad teistsugused, kogu maailm teistsugune. Miks ma peaksin lahkuma ahelast, mille rikkumine võib põhjustada enneolematuid tagajärgi? Ja ometi tunnen end seest tühja ja mõttetuna. Tühjus sööb seestpoolt õõnsaks, see rikub inimese hinge. Ja sinna ei saa midagi parata. Me ei suuda sellega midagi teha.

Mida me üldse suudame? Me ei suutnud peatada maavärinat Jaapanis, me ei suuda päästa inimkonda ega muuta selle ajalugu, kui loodus nii ei taha. Me ei suuda valitseda oma mõtteid või tundeid, kuigi me arvame, et oleme võimelised kõike kontrollima. Kas me suudame kellelegi oma mõtteid peale pressida? Ei suuda. Kas me suudame alla suruda tundeid mõne inimese suhtes, kustutada endast mälestused ja mõtted? Ei suuda. Vahel ma imestan, kuidas inimesed üldse püsti suudavad seista. Neile surub peale tohutu õhumass, suruvad peale mõtted, tunded, valed, mälestused, patud, heateod, hirmud ja piinad.

Ei, me pole päris võimetud. Me suudame näiteks paganama hästi viriseda. Me viriseme väikse palga, kadumaläinud rahakoti, väljamagamata öö pärast. Me viriseme, sest meile ei meeldi see, mida me kuuleme, näeme või tunneme. Meile ei meeldi mõni inimene, või me kahetseme mõnda oma tegu ning ajame selle kellegi teise kaela, virisedes, et keegi ei hoiatanud meid tagajärgede eest. Me viriseme, sest mõni riideese on valet värvi, sest kusagil hukkus tuhat inimest ja muud uudistes ei näitagi.

Me teeskleme. Me teeskleme, et tunneme kellegile kaasa, kuigi helistame paari minuti pärast oma sõbrale ja hakkame jälle virisema, et see inimene meid tüütab. Me teeskleme, et meid huvitab mõne inimese saatus, aga tegelikult on meil temast sügavalt ükskõik. Me teeskleme, et meid ei huvita mõni inimene, kuigi tegelikult hing lausa karjub tema järele. Me teeskleme, et me oleme eluga rahul, et me oleme õnnelikud, et me ei saa aru, miks keegi õnnetu on. Me ärkame, alustades oma päeva virisemisega, et me ei ole välja puhanud ning teeskleme, et meid pole tõesti ära tüüdanud igahommikune kohv ja võileib. Me heidame igal õhtul magama, virisedes, et me läksime jälle valel ajal magama ning teeseldes oma lähedaste ees, et "päev möödus normaalselt, kõik on hästi". Me oleme kangesti head näitlejad.

Me oleme niivõrd head näitlejad, et meile anti isegi omaette pikk näidend maha mängida. Aga me arvame ekslikult, et stsenaariumi pole, et me saame improviseerida. Nii head näitlejad me ka pole. Ja me oleme nii süvenenud oma teatri etendamisse, et me lihtsalt ei mõista, et oleks aeg proovida käsikirja ümber kirjutada.


Viimati muutis seda nastik0120 (14/3/2011, 21:28). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.nnastik.blogspot.com
*Nastik.
Kärameister
avatar

Female Postituste arv : 1048
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Thoughts & Feelings   14/3/2011, 17:50

III - Valed inimesed & Error

Ma ei taha ette kujutadagi, kui mitu korda olen end sidunud valede inimestega, või kui palju kordi oleksin end nendega ääre pealt sidunud. Ma arvan, et tunnen oma sõpra, kuid ta osutub täiesti valeks inimeseks, ta ei ole selline, millisena ma teda teadsin. Ma armun kellessegi ning ta tundub täiuslik, kuid pärast saad juhuslikult teada, et ta on täiesti teistsugune, täiesti vale. Ja võimatu on neid inimesi unustada. Sa tead, et need inimesed on valed, et nendel on sinust ükskõik, aga kõik sinu ümber tuletab neid meelde. Sa näed ruudulist salli ja kohe meenub sulle, et selle vale inimese kodus oli ruuduline laudlina. Sa märkasd vilksamisi punaseid kummikuid ning sulle meenub, et suvel olid sellel valel inimesel samasugused.

Kui tihti on nii, et päev on täitsa korda läinud ja tuju laes, oled lubanud endale, et ei istu arvuti taha ning lähed hoopis õue jalutama või lakid küüsi, loed ajakirja, lähed sõbra juurde; aga tegelikult maandud "vaid sekundiks" arvuti ette ning passid seal terve õhtu, rikkudes kuidagiviisi ka oma tuju ära?

Minu puhul väga tihti. Ja peaaegu iga kord lõpeb minu hea päev halvasti. Ma ise võib-olla sel päeval ei kurdaks kellelegi oma muresid, kuid mind kasutatakse psühholoogina. Mu kaela sajavad tuhanded õnnetusjuhtumid, ning mina pean seda vaest inimest lohutama, luues talle illusioone. Ma ütlen, et kõik saab korda, et midagi muutub, et ta näeb asju valesti, kuigi ma tean, et ma valetan. Ja hiljem süüdistab see inimene mind, et ma teda ei hoiatanud. Aga mida mul muud üle jääb, kui see inimene otseses mõttes anus, et ma talle valetaksin?

Vahel, kui keegi tuleb oma muret kurtma, tahaks lihtsalt arvuti välja lülitada ja hiljem öelda, et oli mingi error. Et internet läks ära, et õde lõikas juhtmed läbi, et, et, et... Põhjuseid, miks lahkuda, võiks leida tuhandeid. Ja eranditult kõik paistaksid valedena.

Ma tean, et jätan iseka mulje. Ka minul on vaja vahel õlga, mille najal nutta. Ja sel hetkel ma ei küsi sellelt inimeselt, kas ta üldse jaksab mulle tuge pakkuda. Ning hiljem saan kõik tagasi. Minu õla najale tullakse küsimata nutma. Selline see kahepoolne parasitism on. Või on see sümbioos? Üksteisemõistmine?

Vahel tahaks elu lihtsalt otsast peale elada. Teeks kõik teistmoodi, sest ma teaks, mis minu vead olid. Elu oleks palju ilusam, ning kõik oleks palju kergem. Vahel on selline tunne, et elus on ette tulnud error, mida ei saa parandada. Mis ei kao kuhugile. Ja elule restarti teha ei lasta.


Viimati muutis seda nastik0120 (4/4/2011, 21:19). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.nnastik.blogspot.com
*Nastik.
Kärameister
avatar

Female Postituste arv : 1048
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Thoughts & Feelings   30/3/2011, 20:01

Masendav, again. Aga mul on kirjutamisehoog peal alati siis, kui mul on sitt olla -.- .

IV - Tühjus

Teate seda tühjust, mis vahel hinge seestpoolt rebib, kui tegelikult pole midagi katastroofilist juhtunud? Lihtsalt rida väikseid närivaid sündmusi, mis aegamisi õõnsaks söövad.

Ja keegi ei jaksa sinu peale oma jõudu raisata. Tahaks kuskilt kõrgelt rõdult hääle kähedaks karjuda, paludes, et keegi hooliks, et keegi aitaks sellest august välja. Et keegi ei parastaks stiilis "Miks sa nii mases oled?" "Omg, midagi pole ju juhtunud". Nagu oleksid nemad need eksperdid. Nagu poleks neil kunagi sellist olukorda olnud. Aga on küll, ma tean. Ma ise aitasin teid siis sellest tühjuse august välja, mäletate?

Te kaote nagu tina tuhka. Teil on kohe sadu, tuhandeid toimetusi. Ma ei koorma teid ju nii palju? Või kui koormangi, kas teie ei tee siis sedasama? Või te räägite minuga vaid siis, kui teie elus on midagi fantastilist juhtunud, või vastupidi, midagi jubedat? Jättes minu jutu kuulamata?

Ma usun, et saan ühe käe sõrmedel kokku lugeda need inimesed, kes tõepoolest kuulavad, mis mul öelda on. Isegi need, keda pidasid oma ülimalt lähedasteks sõpradeks, keeravad sulle lõppude lõpuks selja.

Räägitakse, et iga inimese seltskond vahetub umbes iga 7 aasta tagant. Vahel on tunne, et see vahetub iga 7 kuu tagant, ja alati polegi selles ainult nende või sinu süü. Aga alati, kui asi jõuab suhtluse lõpetamiseni, tehakse sinust süüdlane. See on vist see "nõrgema inimese süüdistamine". Ma tunnen liiga palju kaasa, ja toon iseendale raskusi kaasa.

Ja kuivõrd närvesööv on see, et sa võid nukra näoga istuda kusagil nurgas, su nägu võib olla nutmisest triibuline, sa võid päevade kaupa seltskonnast puududa, ja vaid üht või kaht inimest huvitab, mis sinuga toimub. Pinnapealselt. Kui sedagi.

Ja alati saan ma iseseisvalt nendest hetkedest üle. Jälle ilmun ma kooli, naeratus näol, ja andestan neile, kes raskel hetkel minu vastu huvi kaotasid. Nad vist ei mõistagi, et mittehoolimisega lükkavad nad mu järgmine kord vaid sügavamale Tühjusesse. Ja kes teab, kas ma sealt enam üldse välja pääsen.


Viimati muutis seda nastik0120 (4/4/2011, 21:20). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.nnastik.blogspot.com
WorldIsYours
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 150
Age : 26
Asukoht : Seal, kus juhtub:)

PostitaminePealkiri: Re: Thoughts & Feelings   30/3/2011, 20:59

Woow. Sa oled räielik tunneteinimene. :)
Mis sõpradest eraldumisse puutub, siis oled sõber niikaua kui sa neile vajalik oled- nii olen mina aru saanud ja seda väidet on kinnitanud ka paljud mu eakamad tuttavad. :)
Mulle meeldis sinu tekst. See oli see, mida me kõik teadsime, kuid pole jõudnud sõnadesse panna. Wink Tubli oled. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
spring
Veriveri loveable
avatar

Female Postituste arv : 867
Age : 22
Asukoht : outer space

PostitaminePealkiri: Re: Thoughts & Feelings   2/4/2011, 18:31

Suurepärane. Igat osa lugedes kripeldas südames midagi, olin justkui sedasama mõtet ka ise mõelnud, aga mitte just niimoodi, ja on kohutavalt huvitav lugeda kellegi teise vaateid probleemidele, millest tavaliselt avalikke arutelusid ei teki. Tegu on siiski indiviidi puudutavate muredega, tänapäeval aga keskendutakse rohkem probleemidele, mis hõlmavad kõiki meid, mis on ülemaailmsed, välised ja ähvardavalt katastroofilised. Ma isiklikult pean neid mõlemaid tähtsaks; nagu sa viimases osas ütlesid, rebib see väikestest asjadest põhustatud tühjus inimest, ning vahel võib see mõjuda sama surmavalt, kui mõni õnnetus. :)

Mulle meeldib väga seda lugeda. See on tõsine ja paneb mõtlema, iseennast analüüsima ja selle läbi ehk muudab lugeja ka kirjapandud tunnete-mõtete suhtes tundlikumaks. Ühinen WordIsYours'iga ja ütlen samuti, et oled ülimalt tubli. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
*Nastik.
Kärameister
avatar

Female Postituste arv : 1048
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Thoughts & Feelings   4/4/2011, 21:18

V - Dream

Olen just sukeldumas mõttetusse vestlusse sõbrannaga teemal "Mida meie kooli poisid kannavad ja miks on neil nii jõledad sandaalid kooli sisejalatsiteks, ja miks pole kellegil kunagi nätsu laenata ja miks on füsa õps nii loll ja ei seleta midagi", kui mulle torkab silma minu laual seisev väike valge inglikujuke, mis istudes toetab käed õrnalt suurele südamele enda ees, millel ilutseb trükitähtedes kiri "Dream".

Igal asjal on oma lugu, eks? Ainult nad ei oska seda vist päris ise rääkida...või oskavad? Äkki püüavad nad oma lugu edasi anda lõhna, hääle, välimusega? Kui me võtame kätte mõne vana raamatu, ei pea me seda tingimata lugema, et teada saada, mida see endast kujutab. Krabisevad õrnad lehed, või siis vastupidi: hääletult end pöörata lubavad täistrükitud leheküljed, mis lõhnavad kas uue trüki või kopituse, koide ja vana paberi järgi. Need räägivad meile nii palju. Mõni lehekülg lõhnab kohvi järele, sest hooletu lugeja on sinna seda peale ajanud, või rohu järele, sest keegi võttis raamatu murule päevitades kaasa.

Igal asjal on oma lugu, lihtsalt kõik ei taha seda võib-olla rääkida. Mõelda vaid, kui palju meil jääb maailma kohta teadmata, sest me ei oska asjade lugusid õieti lugeda või tõlgendada.

Kui ma vaatan oma väikest poissinglit, kas ma oskaks öelda, et ta on toodud väikesest suveniiripoest Canterburyst, mis asub veidi Londonist väljas, ja toodud kõigest poolteist nädalat tagasi suures kohvris, pakitud kilekotti ning tiivad küljest murdunud? Kas ma oskaksin öelda, et ostsin selle kiriku lähedalt iseendale, ning et juba esimesel Eestis-viibimise päeval puutus selle kuju selga Super Attack liim?

Inimestega on nagu asjadegagi. Meil kõigil on oma lugu, igalühel erinev ning kordumatu, kuid mitte alati ei taha me seda kellelegi avada. Kui palju on siis maailmas inimesi, keda me ei tunne ja ei saagi kuidagi tundma. Kas pole mitte kahju, nii palju erilisi ja omamoodi isiksusi jääbki ära tundmata, nii palju lugusid kuulamata?

Sina, Sa istud praegu. Või seisad? Äkki hoopis lamad? Milline Sa seal oled? Sinasid on ju maailmas nii palju. Kas Sa armastad maasikaid vahukoorega või lähed Sa hommikuti kell 5 parki jooksma? Kas Sa oled südamlik inimene või mõtled rohkem enda peale? Kuigi kes ei mõtleks kõige rohkem enda peale. Kogu aeg kordame sõna "mina", või mis? Ehk peakski rohkem ütlema Sina, Sinasid on tõepoolest metsikult palju. Sa ehk elad kuskil siinsamas, aga võib-olla kusagil maakera teises otsas. Väga paljude Sinadega pole ma tuttav, aga eks mõnega on mul ehk saatuse poolt määratud veel kokku saada. Aga Sa veel ei tea seda. Loed kusagil hubases toas raamatut ja ei mõtle millelegi. Või ehk mõtled sedasama, mis minagi? Kui ausalt öelda, siis praegu läksid mu mõtted sellele, mis värvi oma küüned lakkida. Naljakas, eks, kui kiiresti inimese mõtted liiguvad? Sest praegu mõtlen ma juba homsele matemaatikatunnile.

See väike ingel mu laual tuletab mulle iga päev meelde, et maailmas on nii palju erinevaid inimesi, ja ometi me kõik unistame, ja kokkuvõttes enam-vähem samasugustest asjadest. Unistused ja mõtted ühendavad meid kõige paremini, palju paremini kui teod, filmid, raamatud, laulud või muud sellist. Ma ei julge küll kõigi eest rääkida, kuid kindlasti enamus meist mõtlevad enne magamajäämist. Vahet pole, mille peale, aga tõenäoliselt peaaegu samale, millele mina. Või Sina, või Sina. Või kõik need 6 miljardit Sina, kes te seal kusagil olete.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.nnastik.blogspot.com
*Nastik.
Kärameister
avatar

Female Postituste arv : 1048
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Thoughts & Feelings   11/6/2011, 22:27

VI - Surnud

Ma ei karda enda surma. See ei tundu jube. Ma kardan pigem seda, et pärast surma ei tulegi midagi, ning ma lihtsalt kaongi ära. Et ma lihtsalt lõppen, saangi otsa. Ma arvan, et ma olen sõltlane: nimelt sõltun ma elust, uutest kogemustest. Ma ei suuda ette kujutada, et ühel hetkel ma lihtsalt ei eksisteeri enam; ei tunne, ei näe, ei kuule, ei ela. See on liiga vastuvõetamatu.

Kõige rohkem kardan ma siin maailmas ainult ühte asja, ja see on lähedaste surm. Vahel vaatan oma vanemaid, ja mõtlen, et millalgi ka nemad lõpetavad igapäevase tööl käimise, kohvi joomise, minuga tülitsemise ja leppimise, naermise ja rõõmustamise, et ühel hetkel kaovad nad minu elust. Mitte mälust, fotodelt või südamest; vaid elust. Oma elust, minu ja teiste elust. Ma kardan, ja iga minu päev on selle hirmumürgi tilga pärast veidi justkui halvatud.

Miks ma vihkan kaltsukaid? Sest seal müüakse ka surnute riideid. Minu jaoks on vastuvõetamatu, et ma ostan ja hakkan seljas kandma mõne siit ilmast lahkunu riideid. See on nagu killukese tema saatuse omaks võtmine. Võib-olla just see kleit oli selle surnud omaniku lemmikriideese, milles tal alati hästi läks: võib-olla oli ta selles kleidis siis, kui talle abieluettepanek tehti, kui ta oma esimese suudluse sai või kuulis lapselapse sünnist. Aga võib-olla ta vihkas seda kleiti, sest seda kandes tabas teda alati ebaõnn: seda kleiti kandis ta siis, kui eksamil läbi kukkus, avariisse sattus, või kutse lähedase matustele sai. Või ei mänginud see riidetükk tema elus mingit rolli, sest ta ei kandnud seda, kuna ta vihkas seda.

Kas kõik need emotsioonid, mida seda kleiti kandnud isik tundis, ei kandu mitte minule edasi; kas selle inimese saatus ei hakka mõjutama ka minu oma?

Ma tean, et väga paljud inimesed ei usu saatust, ebausku ja peavad naljakaks, et keegi ei taha surnud inimese riideid selga panna. Aga kas see pole ebameeldiv, et selle inimese lähedased on otsustanud ära anda nende jaoks tähtsa isiku esemed? Et nad kaotavad kergekäeliselt oma majast selle inimese mälestuse? Kas siis surnud inimese riiete müüki andmine on ainuke väljapääs? Või ei ole neil lihtsalt aega, et mõelda selle peale?

Aega jääb alati väheks. Meil pole lihtsalt aega, et koeraga jalutada, korralikult süüa teha, lähedastele tähelepanu pöörata. Millegipärast avastame alles siis, kui armastatud isik on pöördumatult läinud, et me oleks pidanud temaga rohkem aega koos veetma, teda rohkem külastama, teda paremini tundma õppida. Aga meil polnud aega. Meil polnud aega, et olla inimlik. Et olla inimene.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.nnastik.blogspot.com
*Nastik.
Kärameister
avatar

Female Postituste arv : 1048
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Thoughts & Feelings   29/9/2011, 20:56

VII - Elu Mõte & Millest Me Koosneme

See tüüpiline küsimus, mis on elu mõte. Kas elul peabki olema mingi kindlalt ette öeldud mõte? Või kas elu mõte on otsida elu mõtet? No vaevalt küll. Samas PEAB ju elul mingi mõte olema. On kaheldav, et keegi seal üleval või all või kusiganes oli nii lahke ja otsustas anda meile sellise toreda võimaluse elu mõnusid maitsta. See oleks nagu mingi annetus. Ja millega me selle ikka ära teeninud oleme?

Aga kui see, et meid siia elama pandi, ei olegi mingi heategu, vaid karistus millegi eest, mida me tegime nii ammu, et isegi enam ei mäleta? Või selle eest, mida tegi kunagi ammu keegi teine, ja seda ka ei mäleta enam keegi? Lihtsalt on juba traditsioon lasta inimestel siin omasoodu elada, sest ühel hetkel sureme ka meie välja. See on juba ammu teada, et ega me siia kauaks pidama jää.

Aga kui elu ongi karistus? Siis peab ju pärast karistust tulema haavade lakkumine, halastus ja andestus, ning siis hea elu? Või siis mingi teine asi, mis tuleb pärast elu, aga seda otseselt eluks nimetada ei saa. Ehk siis taevas? Või pole seda olemas? Sest kui me saame kõigi pattude eest andeks, siis ei tohiks ju põrgut meie piinamiseks olemas olla. Seega, mis mõtet oleks taeval, kui selle vastandit pole olemas? Igal asjal peab olema vastand. Kas taeva vastand võiks siis maapealne elu olla? Või on hoopis põrgu olemas, ja taevast polegi, sest pärast patu sooritamist on hing igaveseks määritud? Ja siis on hoopis põrgu maapealse elu vastand. Ehk siis meid on jällegi õnnistatud eluga?

Ja mille eest? Niisama? Midagi ei tohiks ju niisama juhtuda. Kõigel peab olema põhjus. Ja ajend ka. Vist. Äkki on see, et meid eluga õnnistati, erand, mis kinnitab reeglit? Igal reeglil peab olema erand. Aga kui hoopis see, et meile elu kingiti, on osa mingist reeglist, ja sellel on ka erand? Sellisel juhul, mis on selle reegli erand? Enneaegne surm? Sel juhul on erandeid liiga palju.

Ja mis tuleb pärast surma? Kas järgmine elu, elu pärast elu, või ei tulegi midagi, ainult tühjus, ehk teisisõnu surm ise?

Ja mispärast me nii palju küsime? Kui keegi, kes meid siia lõi, oleks tahtnud, et inimkond häviks vaikselt ja suurema paanikata, siis miks andis ta meile niipalju mõistust, et selliseid küsimusi üldse esitada? Või on see keegi eriti irooniline tüüp, kes naudib meie vastuste otsimist ja piinlemist ja teadmatust? Või me peamegi niimoodi mõtlema, et hiljem vastused saada? Aga kas vastused tulevad pärast surma või enne?

Millest meie elu õigupoolest koosneb?

Reast hingetõmmetest, mis vahel on sügavad ja värisevad, või siis järsud ja enesekindlad. Või siis ülimalt mõõdukad ja rahulikud. Reast südametukstest: vahel süda puperdab sees, nagu oleks see kukkunud 100 meetri kõrgusest tornist alla, vahel jätab lausa lööke vahele, justkui oleks mingist alvast uudisest teada saanud ning ei tea, mida sellega ette võtta.

Elu koosneb pisiasjadest, mis võivad üheskoos tuju kas rikkuda või ootamatult lakke heita. Pooleldi tegemata jäänud koolitöödest, bussiukse sulgemisest nina all, lahtijooksnud sukkadest ja värvitust küünelakist, millega plätserdamine võib veel midagi päästa. Matemaatika valemitest, mis on vaja pähe õppida, aga mis ei jää kunagi meelde ning mille tarvitamisest ei ole keegi midagi kuulnud. Keemia kontrolltöödest, mis alati tunduvad hästi minevat, kuid hiljem ilutseb seal suur punane 3. Vastikust koolitoidust, ning inimesest, kellele see meeldib. Pikkade ripsmetega poisist, kes justkui vahel vaataks sinu poole. Markeriga soditud pinalist, mida häbi kaasas kanda ja paarist kokkuteibitud pastakast, mida on kahju ära visata. Vetskukabiinist, mis on täissoditud; koristajanaisest, kes alati leiab, mille üle viriseda; mõnest lahedast õpetajast, kes isegi nagu mõistaks oma õpilasi. Kelladest, mis näitavad alati rohkemat kellaaega, kui peaksid; armsatest hetkedest tänavalaternate all lumesajus; kergelt ununenud ja pöörlevatest pidudest, pooltühjadest õhupallidest, mis toanurgas vedeledes õhust tühjaks jooksevad. Roosadest põskedest; paarist sendist, mis nii suurt rõõmu valmistavad, kui need taskutest välja koukida; vihmavarjust, mis on juba tuule pärast mitmest kohast katki läinud; liiga kangest kohvist ja liiga lahjast kohvist; niidetud murul sädelevatest kastepiiskadest; vanaema kootud kampsunist, mis vaatamata oma hiiglaslikule mõõdule koduselt lõhnab ja on nii soe ja pehme; raamatutest, mis on surmavalt igavad, ja raamatutest, mille seltsis terve öö möödub. Filmidest, mis muudavad elu, või siis ei muuda ka; tülidest lähedaste inimestega ja arglikest andekspalumistest.

Peamiselt vist siiski elamisest.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.nnastik.blogspot.com
YouShouldKnow
Suur ja laisk lohe
avatar

Male Postituste arv : 108
Age : 24
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Thoughts & Feelings   7/10/2011, 19:47

facebook like tuleks praegu Razz
Mulle meeldib su mõtteviis, see avaneb aeglaselt ja järjekindla loogika ja tunnetemänguga.
Mind huvitab, kuhu sa jõuad.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Thoughts & Feelings   7/10/2011, 22:25

Täiega mõnus lugemine oli see see praegu. TÕSISELT.
Ma isegi hakkasin samal ajal kaasa mõtlema, nii veider kui see ka poleks.

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
*Nastik.
Kärameister
avatar

Female Postituste arv : 1048
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Thoughts & Feelings   17/10/2011, 19:10

Ja ma alles nüüd avastasin, et mulle on siia mingid kommentaarid tekkinud Very Happy

Suuuuur aitäh ! Very Happy

Ja vahel mul on täitsa kahju, et ma suudan oma eriti sügavaid mõtteid kirja panna ainult eriti halvas tujus olles -.- Vastasel juhul oleks siin juba miljoneid osi.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.nnastik.blogspot.com
EvaCa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 91
Age : 25

PostitaminePealkiri: Re: Thoughts & Feelings   17/10/2011, 22:15

Sa oskad tõesti ennast väga hästi väljendada ning sõndesse panna selliseid tundeid ja mõtteid,mis ka meie sees pulbitsevad:)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
*Nastik.
Kärameister
avatar

Female Postituste arv : 1048
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Thoughts & Feelings   21/11/2011, 21:35

Seekord äärmiselt lühike ja inspiratsioon tuleb pealkirjaga kahest samanimelisest laulust :)

VIII - This World & Let It Will Be

Me ei mõista ju seda maailma. Me püüame ja me tahame, et me mõistaks, aga see ei ole nii. Ühed vaatavad maailma kui midagi äärmiselt füüsikalist, matemaatilist või keemilist. Kui midagi, mida annab valemite ja definitsioonidega seletada. Tuleb lihtsalt mõne koha pealt silmad kinni pigistada ja vead vahele jätta. Teised vaatavad maailma kui midagi hingelist, tundelist, seletamatut. Ja kellel on õigus? Kas ongi üldse tähtsust, milline see maailm on? Kas ei ole kergem lihtsalt elada, küsimusi esitamata ja olla omadega veidi meeldivalt sassis? Jätaks kõik nii, nagu on.

Jätaks kõik nii, nagu on. Elaks ühes hetkes. Mitte mõeldes, mis edasi saama hakkab. Me nagunii ju ei mõista seda, ega oska ette arvata. Ehk oleme järgmisel hetkel surnud, või alustanud juba uut elu, või naasenud algusesse. Kukkunud madalale, tõusnud kõrgele. Sattunud punkti, kust tagasi pöörduda ei saa.

Mis punkt see üldse on, kust tagasi pöörduda ei saa? Kas see on mingi lause, või sõna, millest on valesti aru saadud, mis on kogemata välja lipsanud, mis on tahtmatult vihas öeldud, või mis on üldse ütlemata jäänud? On see mõni tegu, mis näis tol hetkel õigena, või mis tegi haiget kellelegi teisele, tegi haiget iseendale; tegu, mis on järgnenud mingile teisele teole ja vallandanud sündmuste ahela, mida ei saa kuidagi peatada? On see juhuste ebaõnnestunud kokkulangemine? Või on see hoopis õnnelik kokkulangemine? Sõna, mis tuli välja just sel õigel hetkel; tegu, mis oligi õige?

Ja mis mõttes ei saa tagasi pöörduda? Ei saa sõnu tagasi võtta, ei saa teo tagajärgi kaotada, ei saa peatada sündmuste ahelat? Või on see midagi, mis peabki nii jääma, sest me ei mõista seda, ja peab ootama ja vaatama, kuidas asjad arenevad?

Miks on kellelgi kunagi tulnud üldse mõte, et asjad lähevad VALESTI? Asjad ei saa ju valesti minna, kuna kõik läheb alati nii, nagu on ettemääratud. Vastasel juhul häviks elu, või Maa, või kellegi saatus või mis iganes. Miski ei toimiks, kui midagi kuskil oleks võimeline valesti minema. Ja kes me üldse oleme, et võime öelda, mis läheb õigesti, ja mis valesti? Ehk see, mis meile tundub vale, on tegelikult õige ja õpetab meile midagi, või on hoopis meile tulevikus vaid parem? Asjad ei lähe nii, nagu me tahame, kuid see ei tähenda, et asjad lähevad valesti.

Laseks lihtsalt olla. Me segame ennast liiga palju asjadesse, mis pole üldse meie teha.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.nnastik.blogspot.com
*Nastik.
Kärameister
avatar

Female Postituste arv : 1048
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Thoughts & Feelings   3/2/2012, 16:16

Koolis oli mingi värk, et kõik pidid kirjutama kirjandi/loo/luuletuse teemal "Mis maa see on". Minu oma tuli siis selline:

IX - Mis maa see on?

Mis maa see on? Eks ta mingi väike täpp kaardil ole. Aga kui natuke lähemalt vaadata? Ikkagi kuidagi väike on. Aga kui päris silma juurde tõsta, siis on sellel maal ikka terve hunnik asju. Terve hunnik mõtteid ja tundeid. Liiga palju jänesemütse ja paras ports isamaalisust. Silma jääb suurel hulgal Facebooki-sõltasi ja Ilveseproua tegemisi, reisisaatjaid ja järeletegemata kontrolltöid. Ilusat loodust ka.

Suhteliselt väikestes linnades on suured unistused, mis siis, et vahel teostamatud ja kättesaamatud (nagu näiteks geograafia hinne "5" või Elu24 esilehele pääsemine). Unistused peavadki suured olema, mis unistused need muidu ikka on.

Kõige rohkem on sellel maal vast aega. Läinud aega, seiskunud aega, tulevat aega ja kadunud aega. Rasket aega ja ootusärevat aega, pimeduse- ja koiduaega. Nii palju, et ühtegi ajalooõpikusse ei mahu. Nii palju, et kellegil seda enam meeles pole, kuigi ka inimesi on sellel maal. Mis siis, et palju vähem, kui mujal. Ega nad selle pärast halvemad ole.

Kui pealtnäha laisku ja veidi õelaid eestlasi lähemalt vaadelda, võib näha kokkuhoidmist ja sihikindlust. Veidi hirmu ja muretsust isamaa tuleviku pärast ning veidi uhkust selle mineviku pärast. Suurt tahtmist siit kiiremini ära saada, aga pärast tullakse ikka tagasi. Kõik teed ei vii Rooma, hoopis kodumaale viivad.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.nnastik.blogspot.com
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Thoughts & Feelings   

Tagasi üles Go down
 
Thoughts & Feelings
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Kui kuskile ei mahu-
Hüppa: