MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Habras (taas üleval!)

Go down 
Mine lehele : 1, 2, 3 ... 7 ... 14  Next
AutorTeade
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Habras (taas üleval!)   20/3/2011, 11:10

Topin taas üles! :)

NB, jutuvargad! Antud teos (mille omanikuks olen mina, Audrey/E.P.) on autoriõigustega kaitstud. Selle igasugune kopeerimine, jutu idee varastamine, ja muu selline tegevus on keelatud! Kui õigusi rikutakse, peab autoriõigusi rikkuv isik silmitsi seisma võimalike tõsiste tagajärgedega!


Habras


1.

Äratuskella nõmedalt monotoonne plärin ajas mind vihale. Pehmendav asjaolu oli muidugi see, et oli neljapäeva varahommik, kuid siiski... Mul polnud mitte mingit isu pugeda sooja vatiteki alt välja, et algava päevaga silmitsi seista, kuid ma pidin.
Sügavalt ohates otsustasin, et esimene asi, mida koju tulles teen, on väike uinak. Eks see näha ole, kas ma mõne tunni pärast endiselt padjast ja tekist mõtlen. Panin end uimaselt riidesse- mustad retuusid, pikk valge maika ja mõnusalt suur kampsun, olid väga mugavad. Tõmbasin juuksed hobusesabast, mis öö jooksul linnupesaks moondunud oli, lahti ning tõmbasin paar korda kammiga läbi oma tumedate juuste. Kui mu tuju oleks parem olnud, oleksin võib-olla isegi juuksesirgendajaga mässanud, kuid mulle ei meeldinud end kooli jaoks nii üles lüüa. Ikkagi kool ju. Võtsin pisikesest meigikotist mõned vajalikud vahendid, et näole veidi sära anda ning kui end natukese aja pärastpeeglist kriitilise pilguga uurisin, nägin päris okei välja kui asjaolusid arvestada. Hommik polnud minu lemmikaeg. Eriti veel nii varajane hommik. Naeratasin püüdlikult enda peegelpildile ja haarasin arvutitoolilt punase käekoti.
Köögis, nagu ka kogu ülejäänud majas, valitses jahedus ja tühjus. Köögis ei mänginud raadio, elutoast ei kostnud telekast tulenevaid hääli... Ma lootsin igal hommikul, et saan mingi kinnituse, et ei ole üksi, kuid soovid ei täitu nii lihtsalt. Mu ema oli töö tõttu peaaegu pidevalt ära ja ma pidin tihti üksi olema. Aga ma ei tundnud sellest mõnu. Ma ei ole selline kassid ära, hiirtel pidu tüüp. Ma ei kasutanud igat võimalust kui terve maja minu päralt oli, ära. Ja selline korralikkus ajas mu parimat sõbrannat Sarat tihti naerma. Samuti ei mõiganud ta, miks ma endale popipäevi ei luba.
Haigutades vahetasin kohvimasina filtri uue vastu, valasin masinasse natuke vett ja kallasin pisikese kulbitäie kohvipulbrit filtrisse. Lülitasin kohvimasina tööle ja toppisin kohvipaki kappi. Samal ajal kui vaikust lõhestasid kohvimasina turtsatused, sammusin ma külmkapi poole, et uurida, mida hamba alla pista. Ainuke, mis tundus kurgust alla minevat, oli sel hetkel banaanijogurt. Panin pisikese topsi lauale ja vaatasin, kaua ma veel kohvi järgi ootama pean. Natuke veel. Kuna vaikus tekitas minus kõhedust, panin raadio mängima ning keerasin heli piisavalt tugevaks, et muusika minusse energiat süstiks. Võtsin sahtlist kaks lusikat, riiulist suure oliivirohelise kruusi ning valasin selle auravat kohvi täis. Vajutasin masina, mis paar korda veel tõrksalt turtsatas, kinni ja võtsin laua ääres istet. Avasin jogurtitopsi ning torkasin lusika helekollakasse ollusesse. Paari minutiga olin sellega ühele poole saanud ning võtsin pihkudega kuuma kohvikruusi ümbert kinni, mõtetega eelseisvas päevas kinni.
Oli kuidas oli, kuid ma igatsesin ema. Ma mõistsin, et tänu tema töökusele saame endale kõike lubada, kuid ma jäin temast ilma. Ma polnud teda pea terve nädal näinud. Viimati rääkisin temaga üleile õhtul ning ka siis siginesid meie juttu tema tööasjad.
Alles kohvi juues keerasin end pisut, et näha, mis ilm õues on. Kui aga nägin, et väljas on ideaalsemast ideaalsem ilm magamiseks, oigasin valulikult. No tõesti? Ma pean sellise ilmaga 15 kilomeetri kaugusele kooli sõitma? Miks ma ei võiks olla nii julge ja jääda koju? Helistaksin õpetajale ja ütleksin, et olen haige? Valetaksin? Vaatasin mõtlikult aknast välja: tormituuled mängisid puudeokstega, vihmapilved olid ümbrusse tumedasse hämarusse mänhkinud ning tänavalaternad olid sellest justkui segadusse sattunud. Täistuuridel põleda tundus mõtetu, sest polnud nii pime, kuid kustuda ka ei saanud, sest õues polnud veel nii valge. Mühatasin. Küll ma hakkama saan. Nüüd nagunii enam magama ei jääks ja pealegi- mida ma terve päev üksinda tühjas majas teeksin? Vaataksin telekat ja sööksin jogurtit? Pigem juba lähen kooli.
Koristasin laua ja loputasin kohvikruusi puhtaks, asetades selle restile kuivama. Vajutasin raadio kinni ning kotti õlale sättides suundusin esikusse. Surusin botased jalga, sest nendega tundsin autot juhtides end kõige kindlamalt. Seejärel otsisin vanast riidekapist oma tumedat vihmajopet. Selle leidnud, tõmbasin selle kiirelt selga, pistes autovõtmed paremasse taskusse. Astusin majast välja ja lukustasin välisukse. Keerasin end verandal ja vaatasin õudusega tugevas tuules õõtsuvaid puid. Meeletu. Pistsin majavõtmed vasakusse taskusse ning jooksin läbi tiheda vihma auto poole.
Autos vajutasin esimese asjana kütte sisse ning tegin seejärel veidi õlaringe, et kiiremini üles sulada. Tõmbasin turvavöö peale ja tagurdasin seejärel sissesõiduteelt tänavale. Lohutasin end teadmisega, et õnneks niipea ma uuesti selle jubeda tormi kätte astuma ei pea. Või äkki polnudki asi tormis, vaid selles, et ma olin alles ärganud ja endiselt unine? Võib-olla tõesti...
Haigutasin jälle ja sirutasin käe autoraadio poole.
Kooliparklas vabat kohta otsides, meenus mulle, et bioloogias peaks olema kontrolltöö, mida õpetaja oli juba mitu korda edasi lükanud. Aeglaselt kaasõpilaste autode vahel tüürides, üritasin tunniplaani meelde tuletada, kuid asjatult. Ma ei suutnud välja nuputada, mitmes tund biloogia on.
Auto pargitud, haarasin kõrvaltistmelt oma punase koti ja hüppasin autost välja, et kooli tormi eest pakku pugeda. Eemal vanemate autode vahel seisid mõned minu meelest vanemate klasside õpilased, kes valjult midagi arutasid. Imestasin, kuidas nad tahavad sellise ilmaga väljas olla. Tõmbasin peaukse lahti ja koolimja soe õhk võlus mu näole rõõmsa naeratuse.
Võtsin suuna garderoobi poole, et jope nagisse panna ja vihmast märjad botased sisejalanõude- kõrgete kontsade- vastu vahetada.. Seejärel olin valmis esimesse tundi kiirustama. Kirjandus. Tore. Teisele korrusele tippides helises esimene kell ning kui teine kell helises jõudsin kirjanduse klassi ning istusin Sara kõrvale, kes üritas hommikust und kerge tukastamisega tasa teha.
Kummardusin tema poole: "Hei, Sara?"
"Mhhhh?" kuulsin tema summutatud häält ning naeratasin. Vaatasin tema lühikesi hobusesabasse kinnitatud blonde juukseid ning mõtlesin, et annan talle võimaluse veidike puhata, kuigi sellises asendis magamine kindlustas hilisema kaelavalu. Vaatasin, kuidas klassi imbusid veel mõned õpilased ning lõpuks ka õpetaja oma veerandtunnise hilinemisega. Ta vabandas ette ja taha ning märkis Sarat vaadates, et vähemalt mõni õpilane sisustab oma aega targasti.
"Raske öö, Sara?" uuris keegi poistepoolelt kähiseva häälega.
Müksasin Sarat, kes ajas end püsti. "Ole vait," vastas ta tollele tüübile naeruse häälega.
"Okei, noored. Meil siiski kirjandus, eks ole. Ma annan teile valida, kas räägime kohustusliku kirjanduse raamatust, mida te lugema pidite või räägin teile mõnest kirjanikust?" hüüdis nooremapoolne meesõpetaja maheda häälega, mis hoobilt igasugused käimasolevad vestlused
Suurem osa klassist oli õpetaja viimase pakkumise poolt ning hetkel kui kõik hüüdsid mida nad tunnis teha sooviksid, kasutasin hetke ära, et uurida käheda hääle omanikku. Ainuke, kel võis selline hääl olla, oli spordipoiss Toby pinginaaber, poiss kellega Saral varemgi väikseid 'hõõrumisi' olnud oli. Aga see oli varem. Nüüd olid asjad veidi tõsisemad.
Sara vaatas mind uudistavalt: "Mida sa uurid?"
"Kes su ööelu kohta küsis?" uurisin naljatlevalt.
Mu parima sõbranna ja pinginaabri näole ilmus kaval naeratus, kuid nimi libises kergelt üle tema punaseks võõbatud huulte: "Dex."
"Dex?" kordasin ägeda sosinaga. Ma ei uskunud oma kõrvu: "Dexter? See Dexter?"
Sara muigas ja mõõtis kirjanduseõpetajat pealaest jalatallani veidra, hindava pilguga: "Eilne õhtu kujunes väga põnevaks, kullake."
Silusin mõtlikult juukseid.
Sara pööras pilgu minule: "Ja sa ei tahagi detaile kuulda, Quinn?"
"Vist mitte, Sara," pistsin vaikselt ja vaatasin õpetajat näoga nagu tema jutt oleks väga põnev. Seda see aga polnud. Kahjuks.
"Raudselt tahad," irvitas mu pinginaaber parastavalt. Ta oli hetk vait ja köhatas siis oma hääle puhtaks, et sosinal edasi rääkida: "Ma ei saa sinust aru, Quinn..."
Katkestasin teda: "Täpsusta."
"Jah, just seda ma kavatsesingi teha enne kui sa mind katkestasid, kullake. Lihtsalt, sul on võimalus oma eluga teha, mis pähe tuleb aga sina istud õhtuti kodus ja vahid telekat. Põnev."
Trummeldasin sõrmedega lauaplaadil.
"Jah, ma saan aru, et see ei kõla just eriti põnevalt aga mida ma siis tegema peaks?"
"See on lihtne- käi väljas. Tule minuga kaasa."
Raputasin äraütlevalt pead.
"No näed siis," laiutas Sara nõutult käsi.
Avasin kirjanduse vihiku, et õpetaja silmis tubli näida ning võitlesin kiusatusega uurida, mis värk Saral Dexteriga on. Aga oma parimat sõbrannat hästi tundes teadsin, et kaua ta midagi sellist enda teada hoida ei suuda. Õpetaja rääkis tahvli ees ringi kõndides kellegi elulugu ning ma tegin mõtetes plaane, mida peale koolipäeva ette võtta. Valik ei olnud just kiita...
"Ma arvan, et ma meeldin Dexile, kuigi ta ei näita seda eriti välja. Igatahes me tantsisime eile baaris paar lugu ning siis läksime kumbki oma teed. Mitte midagi erilist ei juhtunud, seega pole ka millegi pärast sillas olla, kuid siiski-siiski..."
"Vahva."
"Kui ta vähegi härrasmees oleks, siis ta ei vatraks meie kohtumisest oma semudele, kuid ma ju ei saa teda keelata."
Noogutasin ja haigutasin jälle. Tunni lõpuni polnudki väga palju jäänud ning otsustasin välja selgitada mitmes tund biloogia on. Enese õnneks tuli välja, et viimane. Seitsmes. See tegi mu meele rõõmsaks. Kui ma suudan välja selgitada mis teemal töö tuleb, saan ehk midagi pähegi tuupida.
"Mis sul seitsmes on?" küsisin Saralt.
Ta naeratas: "Mul polegi seitsmendat, Quinn."
"Uh, veab," venitasin ja täpselt siis helises kell tunni lõpetuseks. Tõusin ja pistsin kiirelt asjad kotti ning ootasin Sarat, kes veidi kohmakalt asju kotti toppis. "Tuled ka juba?"
"Issand, Quinn, kuhu sul kiire on?" sisistas ta naeratades ja sammus minu kõrvale.
Olime Saraga üksteist tundnud juba esimesest klassist saadik, kuid parimateks sõbradeks saamine toimus teismeea saabumise paiku. Ma polnud iial ette kujutanud, et me saame nii headeks sõpradeks, sest olime lihtsalt liiga erinevad. Ja kui hakata erinevusi loetlema, võib neid lugema jäädagi. Välimus, maitseerinevused söögi ja moe suhtes, iseloom... Üks pikk-pikk nimekiri.
Aga ma olin õnnelik, et mul Sara on.

Peale viiendat tundi jõudis kätte pooletunnine lõunapaus ning soovides juba koju pääseda liikusin söökla poole. Sara oli juba platsis ning minuga enam-vähem samal ajal ilmusid laua äärde Elly ja Jake. Kuigi enamike laudade ümber istusid suuremad seltskonnad, lõunatasime meie alati neljakesi. Me ei kuulunud kuhugi suurde kampa ning mingil määral oli see isegi hea. Ellyst aasta vanem vend Jake kuulus kooli jalgpallimeeskonda, kuid oma tiimile eelistas ta tihti oma õe, Sara ja minu seltskonda.
Panin koti oma tooli kõrvale ja vaatasin Sara kandiku poole: "Mida sa võtsid?"
"Salati."
"On hea?"
"Läheb alla küll," naeratas ta ja pistis kahvlitäie suhu.
Järgnesin Ellyle ja Jake'ile, kes millegi üle vaidlesid ning haarasin enne neid pruuni kandiku, kuhu peale kõik vajalik laduda. Piirdusin mahla, salati ja sokolaadimuffiniga ning tammusin seejärel Sara juurde.
"Ma olen nii unine," märkis ta.
"Sul on kõigest üks tund veel. Minul on kaks."
"Õigus, aga keegi on õhtul tööl, Quinnike," pomises Sara ja näitas näpuga endale. Noogutasin mõistvalt. Sara käis tööl. Ta ei pidanud tööd tegema, kuid ta ise tahtis teenida raha, mida kellelegi aru andmata kulutada ja töökoht kesklinna lähedal asuvas kohvikus Mount oli selleks suurepärane. Esmaspäevast neljapäevani, keskmiselt viis tundi oli Sara kohus ettekandja-lauakoristaja olla. "Ma saaks aru, et mõni restoran on nii kaua lahti aga et kohvik?"
"Ei tea jah," kehitasin õlgu ja rüüpasin mahla. "Inimesi on õhtuti palju?"
"Liigagi."
Sara naeris ja kui ma mahlaklaasi kandikule atgasi panin jõudsid Elly ja Jake tagasi. Elly istus ja silus oma pikki helepruune juukseid ning vaatas oma venda kavala pilguga: "Siiski, Jake. Sa ei suuda seda uskuda, aga mul on õigus!"
Sara oli salatikausi tühjaks söönud ning toetas end mugavalt seljaga vastu toolileeni: "Mille üle te jälle vaidlete?"
"Et kisakoori Zoey ja Jake'i tiimikaaslane on uus kuum paar," lausus Elly kergelt Sara poole kallutatult.
"Ja siis?"
Elly mühatas rahulolematult ja nõjatus siis lauale, säravate silmadega mind vaadates, lootes veidi paremat reaktsiooni."Point on selles, et Zoey käib ametlikult Finniga. Ma mõtlesin, et peaks ehk kõlakat levitama hakkama... Mõelge, milline skandaal."
Jake lõi hambad suurde rohelisse õuna ning irvitas.
Zoey puhul ei olnud armukolmnurk eriti suur üllatus, sest see tüdruk oligi selline. Kui kaks aastat tagasi proovisin kisakoori katsetel talle muljet avaldada, et 'poppide' tüdrukute hulka pääseda, vaatas Zoey mind sellise pilguga nagu oleks tal minust kahju, nägemata saltosid ja spagaate ning muud olulist, mis oleks pidanud tagama mu pääsu kisakoori. Iga teine liider oleks mind avasüli vastu võtnud, kuid Zoey vahtis mind sellise põlgusega, mille kirjeldamiseks ei jätku lihtsalt sõnu. "Järgmine!" röökis ta karmilt ja näitas võimla väljapääsu poole, kuhu ma vastuvaidlemata liikuma hakkasin. Ja sellest ajast saadik peame me kolmekesi- mina, Sara ja Elly- Zoey vastu vimma. Põhjusega.
"Ma ei saa aru, miks eile korda läheb, kuidas Zoey elab," naeris Jake ja vaatas imestunult oma õde, kes teda kulm kortsus vastu jõllitas.
"Jah, täpselt, kisakooris on peale Zoey veel 14 tüdrukut."
Jake ja Sara hakkasid naerma ja Elly lükkas väljakasvanud tuka silmilt: "Teate, mida Natalie..."
"Elly!" surus Jake pahuralt läbi hammaste ning seejärel hakkasime kõik naerma.
"On ka asi, mille peale terve lõunapaus raisata," torises Sara.
Jake oli õunaga lõpetanud ja pani selle Sara tühja salatikaussi. Poiss kuivatas käed teksastesse ning viipas meile: "Okei, ma nüüd lähen vaatan kuidas poistel läheb."
"Hiljem näeb!" hüüdsime Saraga talle järele.
Poiste all pidas Jake silmas oma tiimikaaslasi, koos kellega olid nad jalgpallis superhead, napsates tihti igasugustelt võistlustelt esikohti. Kuna suured võistlused oli taas lähenemas, käis kibekiire treenimine. Sara tõusis, et kandik koos nõudega ära viia, lisades, et ta tuleb kohe tagasi.
Elly murdis killukesi muffini küljest ja ma panin tähele kuidas tema suule ilmus naeratus. Lõpuks hakaks ta naerma ja kattis suu käega. Pöörasin pilgu tema poole.
"Oh, vabandust. Ma lihtsalt ei suuda millestkist muust kui teistest rääkida. Ja-jaa, ma tean. Mul on endal ka piinlik."
Naeratasin ja Sara jõudis tagasi. Ta potsatas oma kohale istuma ja haigutas: "Mul on selline tunne, et ma lasen jalga. Ma tõesti ei suuda. Ma olen unine. Ma vajan und enne tööleminekut."
"Mis tund sul muidu hakkab?" uuris Elly.
"Ajalugu," venitas Sara.
"Õõh, kuule, see on suva. Mine."
Noogutasin ja vaatasin kella sööklaukse kohal. Sara töö algas viiest, seega kui ta läheb praegu koju, võib ta endale lubada kõige rohkem kolm tundi und. Seda pole küll palju, kuid muudaks olemise paremaks küll.
Sara mõtles pisut ja tõusis siis lõpuks otsustanult püsti: "Olgu pealegi. Lähen. Homme näeb!"
Elly ajas end samuti püsti: "Ma pean ka minema. Kehaline. Õps lööb mu maha, kui ma õigel ajal kohal pole."
Tühjendasin ühe sõõmuga mahlaklaasi, asetasin mataõpiku kotti ja tõusin. Võtsin muffini vasakusse, kandiku nõudega paremasse kätte ning asusin köögiosa poole teele.
Õnnelikult kohale jõudnud, lükkasin kandiku letile, mille taga seisev valgesse kitlisse riietunud keskealine naine tüdinud näoga nõued haaras ja need kraanikaussi pani. Keerasin end minekule ja lisasin sammudesse kiirust, et matasse mitte hiljaks jääda. Kui üle ukseläve klassi astusin meenus mulle, et õpetaja oli lubanud meile kontrolltöö teha. Seepärast ka kõik paaniliselt õpikutest valemeid pähe tuupisidki. Klassis oli kõigest paar tühja kohta, kuid sama hästi võisid mõned ka koolist puududa. "Oh ei," pomisedes võtsin oma kohal, keskmise rea eelviimases pingis, istet. Tirisin õpiku kotist välja ja asusin seda lehitsema. Kuulsin, kuidas klassikaaslased üksteiselt uurisid, kas nad oskavad tööd, kuidas mingit ülesannet lahendama peaks ja muud sarnast. Ma teadsin ,et selline viimase hetke õppimine ei ole väljapääs. Veel vähem oli loota, et täna õnn naeratab mulle ja saan endale kõige ebameeldivamas aines positiivse hinde. Ma vajasin imet.
Õpetajaga samaaegselt sisenesid klassi veel mõned õpilased. Nende hulgas ka üks poiss, kes minu taga end töö jaoks sisse seadis. Kui ma jälgisin õpetaja naerul nägu, mis oli märk sellest, kui rahul ta oli, et saab taas õpilasi piinata, proovisin meelde tuletada viimastel tundidel õpitut. Mida me õppisimegi?
Kiikasin üle eesistuva tüdruku õla, et näha, mis lehekülge õpikust ta uuris. 187. Kirjutasin sel leheküljel kirjasolevad valemid pisikesele paberitükile ning siis meenus mulle, millise suurepärase Sherlockiga meil mataõpetaja puhul tegemist oli. Härra Green oli spetsialiseerunud spikrite otsimisele. Just seepärast jätsin ma oma spikri valmistamise pooleli ja proovisin pildimälu abil midagi meelde jätta. Õpetaja oli paberijagamisega minu juurde jõudnud. Ta pani mu ette lauale A4 suuruses ruudulise paberi ja ma hoidsin end tagasi, et mitte sellele markeriga maalida sõnad 'Ma ei oska'. Aga ma ju tõesti ei oska.
Varsti kirjutas härra Green kriidikrigina saatel tahvlile ülesannete numbrid ülesannetekogust ja abitult jäin neid vaatama. Tähed, numbrid, ruutjuured, astmed... See kõik segunes kokku üheks suureks virr-varriks, millest ma mitte midagi aru ei saanud.
Vaatasin kuidas kõik teised kirjutama hakkasid ning härra Green klassi ees edasi-tagasi tammus, terase pilguga kõiki jälgides. Kui ta püstiseismisest väsis, istus ta oma laua taha ja seejärel oli kuulda kõikjalt vaikset sahinat, mis tähendas, et nii mõnigi otsustas riskida. Mina sealhulgas. Kuid suutsin end selleks kokku võtta umbes viisteist minutit enne tunni lõppu. Vaatasin üle õla poissi, kes mu taga usinalt neid jubedaid tehteid lahendas ning proovisin mingit moodi tema tähelepanu äratada.
"Pssst," sisistasin vaikselt. Poiss tõstis pea.
Üritasin vastupandamatult naeratada: "Oskad?"
"Muidugi," kehitas poiss oma laiu õlgu ja toetas pea paremale käele. "Ja sina?"
"Null."
"Hm, kahju," tõusis noormehe üks suunurk ning ta lõi oma sinised silmad ruudulisele paberile: "Aga ülesanne 709 on ju päris lihtne. Kas sa ei oska seda ka?"
Vaatasin, et veenduda, et õpetaja endiselt istub ning pöördusin siis poisi poole tagasi. Raputasin pead.
"Kirjutad need, mis siin on, valemi järgi lahti ja arvutad. Et asja lihtsamaks teha saad mõned asjad taandada ja..."
Naeratasin: "Ei-ei, sul pole mõtet mulle seda niimoodi selgeks teha. Ma ei saa lihtsalt aru."
Poiss naeratas vastu.
"Päris jube," laususin lühidalt ja keerasin end otse istuma. Endiselt lootes, et saan kasinate teadmiste abil kasvõi kolme kätte, vahtisin ülesanded, kui mu taga istuv poiss mind pastakaga torkas. Pöörasin end veidi. Noormees naeratas ja ulatas mulle pisikese paberilehe: "Sellega pole sul vähemalt ohtu, et saad negatiivse hinde."
"Oh... Ma jään sulle tänu võlgu," laususin vaikselt, vaadates lummatult musta tindiga kirjutatud õigeid vastuseid.
"Ma jätan selle selle meelde," vastas poiss enesekindlalt muiates.
Keerasin end, et ülesanne kiirelt ruudulisele paberile ümber keerata ning kui õpetaja oli jõudnud lähedale, lõpetasin mahakirjutamise ja pistsin valge lehekiirelt kotti. Kui tund helises korjas õpetaja tööd kokku ning kadus klassist üsna ruttu. Kui ma koti õlale oli sättinud ja õpiku kätte haaranud, astus koridoris minu juurde seesama poiss, kes mind aidanud oli.
Nüüd kui mul oli rohkem aega süveneda temale kui mingile nõmedale mata ülesandele, tundus lausa veider, et ma teda varem näinud polnud. See poiss oli kena- tumedad kuid mitte mustad juuksed, sinised silmad, tugeva kehaehitusega ja minust loomulikult pikem. Hetkel leevendasid meie pikkusevahet minu kingad. Võisin kihla vedada, et poiss oli minust üsna palju pikem, kuid võib-olla ma lihtsalt panin kõvasti mööda. Mu kontsad lisavad mu meeter kuuekümne ühele viis sentimeetrit. Kuigi pikkusevahe ei omanud mingit tähtsust jõudsin veenduda, et poiss on minust peajagu pikem. Seda polegi palju...
"Ootasin sind. Arvasin, et sa olid juba minema lipsata jõudnud," ütles poiss, mõlemad käed teksapükste taskutes peidus.
"Siin ma olen," laususin entusiastlikult.
Seisime mõne hetke vaikides, kuni lõpuks ta parema käe taskust välja tiris ja minu poole sirutas: "Rafe."
Lõin silmad poisi näolt tema väljasirutatud käele, lõpuks oma käe talle pihku surudes, tervitasin teda selle asemel, et öelda talle oma nimi.
"Tere!"
Poiss kergitas veidi oma tumedaid kulme
Hetke pärast tõmbasin käe tema peost ära. Kohmakalt proovisin sõnu ritta seada, et teda abi eest tänada: "Et... ee... Suur aitäh, et mind aitasid."
"Pole tänu väärt."
"On küll."
Poiss naeris: "Küll ma oma võla sisse nõuan, kui õige aeg käes."
"Ma pean tegelikult biloogiasse jooksma," märkisin, et ennetada vaikust.
"Ma saadan."
"Pole vaja, sa jääd muidu ise veel tundi hiljaks."
"Mul on tunnid läbi," lausus Rafe. "Seega, kui ma õigesti aru sain, ei oska sa matemaatikat üldse?"
Raputasin pead: "Mitte üldse."
"Mitu korda nädalas sul seda on?"
"Kolm," vastasin põlglikult. Mulle ei meeldinud matemaatika ja veel vähem meeldis mulle sellest rääkida. Soovisin teemat vahetada: "Aga keeltes olen hea."
"Siis on tore."
Kuna bioloogiaklass ei asunud matemaatikaklassist väga kaugel, olime peaaegu et kohale jõudnud. Kell helises, andes märku, et on aeg klassi minna ning Rafe naeratas mulle hüvastijätuks: "Näeb siis!"
Noogutasin ja sisenesin klassiruumi, pea mõtetest täiesti tühi, sest ma olin õnnelik, et üks poiss minu vastu niigi palju huvi üles näitas. Siiani polnud seda minuga veel nii palju juhtunud, et mul oleks mõnesse poissi kerge crush tekkinud. Ainuke poiss, keda ma tundsin oli Elly vend ja ta polnud minu tüüp.
Sarasüüdistas selles, et mu elus ei eksisteeri vastassoo esindajaid, mu kodulembust. Ta ei mõistnud kuidas ma suudan igal õhtul kodus olla, lugeda või telekat vaadata, rääkimata õppimisest.
Istusin oma vaikse bioloogia pinginaabri kõrvale, tervitasin teda vaikselt, mille peale sassis juustega tüdruk kergelt noogutas, tüdinenult enda eesistuva poisi selga vaadates.
Näinud, et mingit mõtet pinginaabriga dialoogi alustada pole, vajusin oma mõtetesse. Kui lõpuks kella vaatasin, oli möödunud umbes viis minutit, kuid õpetajast polnud jälgegi. Kuna ootamine oli midagi, mis mulle väga vastumeelne oli, korjasin oma asjad kokku ja väljusin ruumist.
Seadsin sammud nii kiirelt kui kontsadega võimalik oli garderoobi. Vahetasin jalanõud, tõmbasin vihmajope selga ja tõmbasin kapuutsi pähe. Väljas kallas nagu oavarrest ning oli selgemast selgem, et see teeb sõitmise veidi raskemaks. Jooksin läbi tiheda vihma autosse, keerates otsekohe kütte sisse. Sulasin ja vaatasin, kuidas vesi tuuleklaasil allapoole voolas.
Kõik, mida ma praegu soovisin oli soe tuba, telekas ja suur tassitäis tulikuuma kakaod. Sõitsin kooliparklast välja, teades, et kodust ja kõigest muust mõnusast lahutab mind viisteist kilomeetrit.
[/size]

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.


Viimati muutis seda Audrey (10/5/2013, 18:57). Kokku muudetud 37 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
pipisike
Kojamees
avatar

Female Postituste arv : 39
Age : 21
Asukoht : Võru

PostitaminePealkiri: Re: Habras (taas üleval!)   20/3/2011, 21:02

LIKE! :'DD
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Habras (taas üleval!)   21/3/2011, 11:43

Siis on hästi :)

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Habras (taas üleval!)   21/3/2011, 12:17

2.

Õhtupoolikuks oli ilm rahunenud ja hämaruse saabudes oli pilvede vahelt aeg-ajalt isegi poolkuud näha. Olin end elutoa diivanil sisse sättinud ja lugesin kohustuslikku kirjandust, telekas taustaks mängimas. Proovisin kõhukorinast ja sellest, kui igavaks raamat kiskus, mitte välja teha, kuid poole kaheksaks oli olukord suisa väljakannatamatu. Mu kõht nõudis üht korralikku portsu sööki, kuid mul polnud mingit tuju seada sammud kööki, et kokkama hakata. Ma sain söögi valmistamisega väga hästi hakkama, kuid praegusel hetkel ma ei viitsinud jändama hakata. Muidugi oleks kergem väljapääs võileivad või hommikusöögihelbed või... Viskasin raamatu diivanipadjale ja haaarsin laualt telefoni. Hoidsin pisikest hõbedat asjandust käes, mõeldes, kas mul tasuks Sarale helistada. Võib-olla on tal kiire ja ta ei saa vastata? Kõhklesin veidi kuid lõin siis käega- proovida ju ikka võib. Sara rõõmustaks, kui ma teda tööpostile külastama läheksin.
Sara vastas peaaegu kohe.
"Quinn, hei!" kisas ta reipalt torusse ja ma krimpsutasin nina.
"Tsau!"
"Mis tahad?" uuris Sara kiirelt.
"Seda, et... Mis teil päevapraad seal on?" küsisin lõbusalt, kujutades ette sõbranna nägu.
"Mingi pihvi värk vist, friikad, salat. Mingi hästi lihtne asi. Üsna odav ka, kuid sa ei kujuta ette kui maitsev see tegelikult on! Mis siis?"
"Niisama," vastasin lühidalt.
Sara vaikis mõned sekundid, kuid kui ta taipas, muutus ta hääl jälle reipaks: "Sa tuled siia!"
"Plaanis on jah," tunnistasin naerdes. "Ma teen ennast korda ja asun teele."
"Ülilahe, Quinn! Jään ootama. Ma kindlustan sulle kõige parema laua."
Lippasin oma tuppa ning tõmbasin kampsuni üle pea, jäädes valge maika ja retuuside väele. Avasin riidekapi ja lasin silmadega üle kõige mis mul seal oli. Kuigi Sara töökohaks olev söögikoht ei olnud just päris restoran, polnud ka erilist vajadust end eriti üles lüüa. Kuna ilm oli paremaks läinud ja ma teadsin, et kuskil külma kätte värisema jäämise ohtu pole, tirisin ka valge maika seljast, asendades selle pika topiga, mis oli kaetud tumelillade helkivate litritega. Kammisin juuksed ning sasisin need käte abil kohevaks ning vaatasin end kriitilise pilguga. Nägin välja igati okei ning liikusin alla, et kotist pangakaart välja õngitseda ning tõmbasin matli ja poolsaapad jalga.
"Nii... Majavõtmed, autovõtmed... ja kõik," pomisesin vaikselt ja astusin verandale ning keerasin ukse lukku. Läbi vihmajärgse värske õhu jalutades rõõmustasin, et otsustasin Sara tööõhtusse veidi päikest tuua.

"Quinn Pears?" venitas Sara, silmad aniti minul ning voltis rätikut, millele oli suurelt trükitud 'Mount', kokku, ning pistis selle siis oma põlle vahele. Panin matli nagisse ning seisin nüüd kohmakalt, pangakaart peos, Sara ees. "Sa näed äge välja!"
"Ma ei tunne end just väga ägedalt." kurtsin vaikselt.
"Miks?"
Kehitasin õlgu.
Sara naeris: "Siiski on uskumatu, et sa siin oled. Mis siis juhtus? Kaotasid koduvõtmed ära või?"
"Kas me jäämegi nüüd siia seisma?"
"Oh ei, kullake. Tule," haaras Sara mu randmest kinni ning tõmbas mind endaga kaasa. Liikusime läbi saali mahedalt valgustatud nurgalaua poole, mille ümber oli neli pehmet tugitooli meenutavat istekohta. Sara surus mind istuma nii, et igasugune võimalus jälgida teisi söögikoha külalisi oli null.
"Vahin terve õhtu seina?" uurisin kulme kergitades.
Sara vastas samaga.
"Sa ju oled siiski tööl," selgitasin.
"Ja tööd on praegu vähe. Vaata," osutas ta kaugemal asuvatele laudadele. "Okei, tahad ma toon sulle midagi süüa? Päevapraad?"
"Jep."
"Sellega läheb natuke aega, ma lähen siis seni kööki... Ole siis siin ja... ma tulen varsti tagasi. Saame rääkida."
Vaatasin kuidas Sara eemal leti kõrval oleva ukse taha kadus ning nõjatusin siis seljaga vastu toolileeni. Arvestamata asjaolu, et üksinda olemine kuskil võõras kohas tekitas minus ebameeldivust, polnud sellel kohal väga vigagi. Rahvast oli laudade taga üsna vähe ning tundus, et rohkem kliente juurde ei tulegi.
Ohkasin vaikselt ja silusin tugitooli tumehalli nahka. Kuskilt eemalt kostus minuni vaikset muusikat ning ma üritasin lugu ära tunda. Aeg venis ning mu mõtted liikusid koolile. Kas mul on koduseid töid? Mitu tundi üldse homme on?
Kuulsin kõlksatust.
"Head isu," lausus Sara uhkelt ja potsatas minu vastas istuma. Ta toetas pea kätele ja jäi mind vaatama, kui ma võtsin salvrätikust noa ja kahvli ning asusin sööma. Või vähemalt üritasin seda teha. Heitsin hoiatava pilgu oma parimale sõbrannale, kelle suule ilmus seejärel naeratusevine. Ta vaatas sujuvalt minust mööda, kuid kui ma oma pilgu söögile kinnitanud olin, ei pannudki ma tähele, et ta sirutas oma käe mu taldriku poole, näpates sellelt paar friikartulit.
Sara pistis need suhu ja mälus aeglaselt: "Mm, kui hea."
Ma ei öelnud talle sõnakestki.
"Kaotasid kõnevõime?"
Tõstsin pea: "Ei."
"Räägime siis millestki."
"Ma tahan enne end korralikult täis tankida, Sara," laususin vabandavalt ja vaatasin teda.
Ta noogutas. "Ma siis kasutan ära seda, et sa mulle vastu vaielda ei saa."
"Vaielda? Miks ma seda tegema peaks?"
"Hmm, võib-olla... Oh, siis sa lööd mu lihtsalt maha."
"Lase tulla?" pistsin kahvlitäie salatit suhu.
"Ma tegin pahandust."
"Täpsusta," ütlesin kiirelt. Võib-olla jälle mõni draama mõne poisiga või siis... Mu mõttelõnga katkestas Sara valulik oiatus.
"Issand, Sara, palun räägi! Sa hirmutad mind!"
Ta raputas pead ja pigistas silmad kinni. "Kas me võime selle unustada ja ma helistan sulle õhtul?"
Ohkasin: "Ei! Alustasid praegu sellest rääkimisega seega me ei lükka seda edasi."
"Seda on nii vastik silmast-silma teha."
"Räägi," käskisin Sarat.
Tüdruk hingas sügavalt välja ja vaatas mind. "Luba, et sa ei hakka karjuma."
Hakkasin naerma: "Muidugi ei hakka."
Sara kogus end hetke.
"Tead, mis päev täpselt nädala pärast on?"
Turtsatasin: "Muidugi, reede."
"Jah, reede aga veel?"
"Neljateistkümnes," pistsin kiirelt. "Ja siis?"
"Valentinipäev," sosistas Sara ja ta nägu lõi õhetama. "Seda, et... täna peale tunde oli mul igav ja ma sattusin õpilasomavalitsuse ruumi juures Amy'ga kokku. Nad korraldasid vanemate klasside vahel mingi sõbrapäevakohtingu asja ja me rääkisime sellest."
"Ja siis?" küsisin jälle.
Sara langetas pea: "Kas sa ei tea, kuidas see kohtinguvärk käib?"
"Ei, mind ei huvita need sõbrapäeva asjad. Mulle ei meeldi see päev." Ei meeldinud, sest see päev on igatmoodi liiga roosa ja punane ja armastusest ja hoolivusest ja romantikast üle koormatud. Mu sõbrad teadsid, et ma hoolin neist. Selle väljanäitamiseks polnud vaja eraldi päeva...
"Neil on ruumis üks roosa karp, kuhu tüdrukud, kes sellest asjast osa tahavad võtta, saavad pista numbri, mille kasti valvaja neile annab. Numbri taga peituva tüdruku nimi kirjutatakse lehele, mida poisid, kes järgmisel nädalal asjast osa võtta soovivad, teada ei saa. Põhimõtteliselt on see nagu pimekohting. Tead sa ikka mis see on?" Minu noogutuse peale Sara jätkas. "Nii. Seega kui mõni poiss on asjast huvitatud, saavad nad kastist järgmisel nädalal endale kaaslase valida. Ja minu meelest ongi kõige lahedam just see, et nad saavad ainult mingi numbri, mitte tüdruku nime teada. See tagab, et nad lähevad juba uudishimustki kohale, et näha, kellega juhus neid paari pani."
"See on väga tore aga miks sa mulle seda räägid?" Olin söömisega lõpetanud ja toetasin end taas vastu mugavat seljatuge.
Sara lõi silmad maha: "Kuna sa... oled selline... kodune ja üksildlane..."
Tundsin, kuidas mu suu lahti vajuma hakkas. "Sa...!?"
"Jah, ma lisasin ka sinu sinna kasti."
"Mida sa...!" ahmisin uskumatult õhku.
"Sa lubasid, et sa ei hakka karjuma!"
Tasandasin häält: "Miks sa seda tegid!?"
"Mul oli igav..."
"Mul on nii igav? Sara..."
"Vabandust, Quinn..."
"Kas sa poleks võinud minult vähemalt küsidagi, mida mina asjast arvan? Sa ju tead, et ma ei salli valentinipäeva..."
Sara kattis näo kätega. "Ma tahtsin ainult head, Quinn. Võib-olla sa kohtud kellegi lahedaga ja... Sa vajad oma ellu veidi särtsu," mõmises ta.
Krigistasin hambaid: "Tippi sa minult küll ei saa."
"Sa ju maksad nagunii kaardiga..."
"Mhmhh," mühatasin tujukalt.
"444."
"Mis?"
"Sinu number."
"No tore."
Sara oli end kogunud ning ta suul mängles naeratus. "Sa pead veidi rohkem inimestega suhtlema. Sa oled nii kena, kuid passid kogu aeg kodus. Nii ei leia sind mitte keegi..."
"Mitte keegi meie kooli idiootidest? Vaata, millised nad on."
"Ära hakka neid maha tegema! Dexter on küll..." Ta jäi poole sõna pealt vait.
Hakkasin naerma: "Sina ja Dexter?"
"See pole naljakas, Quinn. Ta on nii tore ja meeldib mulle."
"Tore? Sa teed nalja," pistsin emotsioonitult ning mõtlesin. Keskkoolis käib meeletult palju rahvast... Ma ei olnud kindel, kuid võib-olla oli keskkooli osas umbes 500 poissi? Ütleme, et neist võtavad osa pooled... 250? Oh ei. Ka seda on liiga palju.
"Äkki mul veab ja keegi ei tõmba numbrit välja?"
"Quinn," sosistas Sara anuvalt.
"Äkki mul veab ja mitte ükski poiss ei võta sellest jamast osa?"
"Quinn..."
"Aga mida ma üldse põen... Keegi ju ei käsigi mul osa võtta... Probleem lahendatud."
"Ole nüüd," mangus Sara. "See on ju nii põnev ka. Mõtle kui lahe, sa saad reedel teada, kuhu sa minema pead... Poiss, kes su numbri välja tõmbas, ütleb koha, mille sulle edastab keegi õpilasomavalitsuse kambast ja... Lahe ju."
"No ma ei saa aru, miks sina siis osa ei võta," turtsusin. "Ahjaa, Dexter."
"Mis sul tema vastu on?" päris Sara ning tänu pikale sõprussuhtele mõistsin, et ta kannatus oli katkemas. Oli, mis oli, kuid alati, iga oma hullumelse uue ideega või millegi muuga püüdis ta alati teha seda, mis parim. Seekord leidis ta, et on hea, kui ma leiaksin endale kellegi. Ja minu arvamus oli viimane mis luges. Tegelikult see ei lugenudki... Tegelikult oli see kõik üldse naeruväärne.
"Mul pole tema vastu midagi, kuid ma ei usu, et ta sulle nüüd nii hea ka oleks."
"Vähemalt mina töötan selle kallal, et ma üksildlane poleks!" hüüatas Sara ja ma võisin hakata lugema sekundeid, kuni ta silmadest hakkavad põskedele pisarad veerema. Sara polnud ainuke, kes sellistel juhtudel nutma võis hakata. Mina olin samasugune. Ausalt öeldes jäigi Sarale see veider komme külge tänu minule.
"Ja kas ma pean siis sama tegema? Jooksma mööda pidusid ning aelema purjus tüüpidega, kes ei suuda end püstigi hoida?"
Sara vahtis mind, suu ammuli, silmad sädemeid pildumas: "Mida sa sellega silmas pead?"
"No igatahes mitte sind," pomisesin ükskõikselt, keerates pikka lokkis salku ümber nimetisõrme.
"Tore."
Sara surus end vastu seljatuge ning vahtis minust mööda, käed ristis rinnal. Ta oli solvunud. Aga mina olin ka. Mulle ei meeldinud selline tagaselja organiseerimine. Kui ma tahan kellegiga kohtuda, saan ilma kõrvalise abita hakkama.
Põrnitsesime mõlemad üksteisest mööda ning hetkeks tundus mulle kõige õigem lihtsalt püsti tõusta ja minekut teha, muidugi enne seda maksta, kuid ma ei olnud nii südametu, et suudaksin tema peale viha pidada. Ma ei tahtnud temaga tülli minna.
"Sara, kuule..," alustasin vaikselt.
Sara tõstis oma mossis näo.
"Ma saan aru, et sa tahad aidata, kuid sa ju tead, et kui ma vajan abi, siis ma küsiksin. Sinult esimesena. Aga selline temp... See lihtsalt... Sa ei saa kellegi teise eest otsust kas osaleda või mitte, vastu võtta, mõistad?"
Sara noogutas õrnalt peaga.
"Ee.. Olgu, ma usun, et me saame su numbri sealt kätte... Amy saab aru."
"Aitäh," naeratasin talle ja köhatasin hääle puhtaks, sest mu kurk oli kahtlaselt kähedaks muutunud. Tõusin püsti ning Sara tegi sama. Ta liikus minust mööda leti poole, et ma maksta saaksin.
"Kas sa pead kassas ka olema?"
"Ei, tavaliselt on Tiffany, kuid ju ta läks korraks kuhugi. Okei, pista kaart siia."
Kui kaardimakse oli sooritatud, tuli Sara leti tagant välja, käes kollane lapp ja kandik, et laud kus me istusime ära koristada.
Seisime mõlemad hetke kõheldes.
"Kas sa oled siiski minu peale vihane?" küsis Sara.
"Enam mitte. Ma lihtsalt katsun harjuda faktiga, et... Mnjah," naeratasin. "Võib-olla mul veab ja poisse, kes meeleheitlikult kaaslast vajavad on kõigest paar tükki ning minu number neile ei juhtu."
Sara naeratas kurvalt: "See oleks mu heaolu huvides vist tõesti kõige parem."
Patsustasin teda õlale: "Asi pole üldse nii hull. Proovime asja huumoriga võtta, eks?"
"Ha-haa," venitas Sara püüdlikult, kollast lappi paremas peos pigistades.
"Täpselt nii. Aga okei, ma nüüd lähen, eks? Homme koolis näeme siis!"
Sara viipas mulle, kui ma mantli selga panin ning ukselingist kinni olin võtnud. Tõstsin hüvastijätuks käe ning kõndisin üle mõnekohalise parkla enda auto juurde. Ma ei julgenud seda enesele tunnistada, kuid südames soovisin, et nädal mööduks kiiresti. Mu huvi kasvas ning kui ma kodus teleka ees kruusitäie kuuma teega sisse seadsin, avastasin end ette kujutamas kõike, mis peale sõbrapäeva edasi juhtuda võiks, kui mu number siiski kasti jääks.

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.


Viimati muutis seda Audrey (15/9/2012, 16:01). Kokku muudetud 2 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Habras (taas üleval!)   29/3/2011, 17:37

3.

Kuigi me olime Saraga endast parima andnud, et minu number kasist kätte saada, olid kogu meie jõupingutused asjatud. Mu number oli määratud seal olema. Seda hoiti selles nõmedas kastis lausa tabaluku taga kinni. Mul ei jäänudki lõpuks mitte midagi muud üle kui oodata ja oodata ja oodata... Oodata, kuni nädalavahetus möödub, oodata kuni jõuab kätte reede, mil saame teada, kuhu oma Valentini ootama minna.
"See on lausa jabur," katsin näo kätega ja surusin silmad kinni kui kuulsin Elly lõbusat naeru.
"Tunnista, Quinn. Sulle pakub see tegelikult täiega huvi."
"Ei, Elly," surusin läbi hammaste ja vaatasin pinksalt kisakoori tüdrukuid, kes söögisaalis, mis oli hetkel ainult tüdrukute päralt, jagasid kõigile 'väljavalitutele' pisikesi pabereid, millele oli kirjutatud koht, kus nendega kokku sooviti saada ja muidugi ka kellaaeg.
Zoey keksis ühe laua juurest teise juurde, kuni lõpuks jäi meie oma juures seisma. ta lasi põlastava pilguga üle meie kolmiku ning turtsatas kui ulatas heleroosa paberikese Ellyle, kes üllatunult selle vastu võttis.
Elly lasi silmadega kiirelt üle paberi: "Park? Mis mõttes Pargis kell kümme?"
"Viimased!" kisas keegi kisakoori tüdrukutest. "Need, kel olemas, kaduge tundi!"
Söökla täitus toolide eemalelükkamise heliga ning Elly lehvitas meile lõbusalt: "Okei, ma kaon enne kui Zoey juuksed halliks minema hakkavad..."
Hakkasime Saraga naerma.
Kui vaiksemaks jäi, oli sööklas umbes 25 tüdrukut. Zoey haaras kasti põhjast veel paar pisikest paberit.
"Ma loodan, et..," alustas Sara, kuid Zoey hääl summutas tema oma: "Number 444!"
"Siin!" hüüdsin ja tõusin püsti.
Zoey pöördus ja lai naeratus tema näolt oli hetkega pühitud. Ta sammus mulle vastu ning ulatas pisikese ruudulise paberi ning keeras mulle siis vuhisedes selja. Vaatasin paberile musta tindiga kirjutatud sõnu. Käekirja järgi, mis oli poisi kohta väga kena ja hästi loetav, loomulikult otsustada ei saa.
"Noo?" oli Sara mu kõrvale ilmunud.
"Mis noo?" küsisin, nägu naerul.
"Sa naeratad, mis tähendab, et..?"
"See ei tähenda midagi, kuid..."
"Ütle koht."
"Mount."
Sara raputas hämmastunult pead: "See Mount? Mis kell?"
Heitsin pilgu paberile: "Ee, kell üheksa..."
Kell üheksa Mountis. Üsna... originaalne. Mount oli uhke, või noh... kas just uhke, kuid linnakese kõige kallim söögikoht. Niiöelda restoran. Söögid olid lihtsad, kuid ometigi oli Mount koht, mida ei saanud lihtsalt söögikohaks nimetada. Mount oli eriline. Selle sõna igas mõttes.
"Sa said vist peavõidu, kullake."
Sara lausa säras.
"Praegu on veel vara sind tänama hakata," purustasin hetkega kõik tema lootused. Vaatasin, kuidas Zoey karbile kaane peale asetas ja minu ja Sara poole veel ühe laastava pilgu saatis. Samal hetkel helises kell tundi.
"Okei, tundub, et peab minema. Matemaatika."
"Hiljem näeme siis, eks, Quinn?"
Noogutasin ja lehvitasin ning seadsin kiirelt sammud matemaatikaklassi poole.
Istusin oma kohale poisi ees, kes mind matemaatika kontrolltööga aidanud oli ning toetasin pea käele. Vaatasin, kuidas õpetaja klassi sisenes ja mõne aja pärast oma rohelise mapi vahelt meie kontrolltööd võttis.
"Kaunist sõbrapäeva teile ka siis," oli ta töid meile tagasi jagama hakanud. Ta liikus pingi juurest pingi juurde. Poiss minu selja taga oli oma kontrolltöö kätte saanud. Õpetaja peatus tema juures veidi pikemalt: "Tubli, Rafe. Mitte ühtegi viga."
"Tänan, härra Westbow."
"Nii, Jason ja... preili Quinn," jäi õpetaja minu kõrval seisma, ulatades töö mulle. Mul on lausa raske kirjeldada seda tunnet, mis mind valdas, kui kuulsin, et Rafe'i töö oli täiesti korrektne. Ometi üks kord on mul lootus saada matemaatika kontrolltöö eest positiivne hinne. Mulle ei istunud matemaatika üldse ning kuidagiviisi sain oma tunniplaani sättida nii, et matemaatikaga pidin maadlema igal reedel kaks tundi. Kuna seda oli vähem kui koolile meeldinuks, pidin võtma juurde keemiat ja füüsikat. Aga ma leppisin sellega. Keemias ja füüsikas olid asjad üsna loogilised ja ma mõikasin neid kahte ainet.
Võtsin oma töö vastu ning mu suu vajus lahti, kui nägin sellel punase markeriga maalitud F-i. Läbikukkunud.
"K-k-kuidas nii?" pärisin hämmastunult, kuid Westbow oli mind kuulmata minekut teinud. Tigedalt ohates vaatasin üle õla Rafe'i poole, kes mind 'aidanud' oli. Poiss vaatas ilmsüütult mulle vastu ning kui ma pomisesin talle sarkastiliselt "Aitäh", kehitas ta vaid õlgu.
Kui matemaatika ja sellele järgnenud keemia lõppes, olin õnnelik, et pääsen koju. Ma olin enda peale nii pettunud ja vihane ning sellisena tegin ainult oma lähedastele haiget. Selline tujukus oli minu puhul kõige halvem omadus. Auto poole kiirustades nägin Elly't ja Sarat ning üritades neid säästa, tuiskasin neist esimese hooga mööda.
"Quinn?" hüüdis Elly ning kiirustas mulle järgi. Olin autosse istunud ning keerasin mootori tööle.
Elly tõmbas ukse lahti: "Hei, mis sul juhtus?"
Silitasin rooliratast, kui Sara kaassõitja kohale ronis, traditsiooniliselt oma jalad armatuurile asetades.
"Ma ei teinud matemaatika kontrolltööd jälle ära."
"F?"
"Jah, jätkan traditsioone."
Elly muigas.
Ma ei tea miks, kuid ma ei tahtnud neile tunnistada, et ma tegelikult kasutasin kellegi teise abi. Nüüd oma autos maha rahunedes mõtlesin, et võib-olla Westbow märkas, et Rafe mind aitas? Sellel õpetajal polnud tavaks teha õpilaste töödele parandusi. Ta vaatas üle ja pani siis hinde. Võib-olla oli kõik siiski õige, lihtsalt õpetaja nägi, et ma ei teinud seda tööd ise?
"Elab üle," ohkasin ja tõmbasin turvavöö peale, käskides Saral sama teha.
"Muidugi elad," naeratas Elly soojalt ja lükkas autoukse kinni. Ta viipas meile ning kadus siis teiste õpilaste sekka.
Tagurdasin kohalt minema ning Sara sehkendas raadio kallal. Kui ta lõpuks sai oma lemmikraadiokanali kätte, sikutas ta kingad jalast ja asetas jalad armatuurile. Köhatasin sellepeale tähendusrikkalt ning Sara vaatas mind.
"Miks ma ei või end mugavalt tunda?"
"Sest see on minu auto."
"Sinu auto, muidugi," naeris Sara ja surus siiski kingad uuesti jalga. "Teemavahetus. Kas sa lähed täna Mounti?"
Raputasin pead, pilk fooril.
"Miks!?" imestas Sara.
"Miks ma peaks?"
"Kas sulle tõesti ei paku huvi, kes sinu numbri kastist välja tõmbas?"
"Jah, täpselt- ei paku huvi."
"Sa oled hull, Quinn."
"Ei, Sara. Ma olen hull siis, kui ma kohale lähen ja oma margi täis teen," laususin enesekindlalt, gaasipedaali vajutades.
Sara vaatas tänaval liikuvaid inimesi ning köhatas: "Sul pole markigi, mida täis teha."
"Kuule, ma arvan, et see on minu otsus, kas ma lähen või mitte. Ma pole kohustatud minema vaid seepärast, et sina mind sinna kasti lisasid ja sa oled nüüd nii põnevil, kes mu neetud Valentin on!"
"Quinn," alustas Sara naerdes, "pane käsi südamele ja tunnista, et sa sured põnevusse."
"Keegi juhib siin autot," pistsin kiirelt.
"Ma ju tunnen sind, et sa oloed asjast huvitatud..."
"Järelikult mtte piisavalt. Sa peaksid teadma, et mulle ei meeldi mingitest jaburatest asjadest osa võtta. Eriti veel sõbrapäeva värgindusest. See kõik on liiga ülespaisutatud."
"Jah, ma tean, et sulle ei meeldi sõbrapäev. Ma olen sellest aru saanud juba ainuüksi tänu sellele, et pole sinult mitte kunagi ühtegi sõbrapäevakaarti saanud."
"Mida mõni südamekujuline kaardike sulle annab?" pärisin kannatamatult.
"See näitab, kui väga sa oma sõpradest hoolid."
"See, et ma su koju viin, teeb sama välja," vaidlesin vastu.
Sara hakkas naerma: "Sa oled nii naljakas!"
Olin jõudnud Sara kodu juurde. Ta elas äärelinnas ning mõnikord mõtlesin ma, et miks peame meie emaga elama linnast nii kaugel. Oleks palju turvalisem ja lahedam, kui kõik vajalik oleks vaid jalutuskäigu kaugusel.
Sara lükkas uske lahti: "Olgu, Quinn. Mõtle siis hästi läbi, mida sa õhtul teed, eks?"
"Mhmhh," mühatasin. Ma olin sellest nii tüdinenud.
"Ja anna mulle ka teada!" mangus Sara.
"No, vaatab," vastasin lühidalt.
Sara hüppas autost välja ning viivitas veel veidi uksel: "Quinn, ma ei teinud seda selle pärast, et sinu üle naerda, kui sa seda arvad. Ma lihtsalt leian, et see on suurepärane võimalus uue inimesega tuttavaks saada. Vabatahtlikult sa ju ei lähe mitte kuhugile."
Ma ei vastanud mitte midagi. Põrnitsesin rooliratast ning ootasin, millal ta autoukse kinni lööb.
"Sa oled seitseteist ja sul pole isegi poissi, mis tähendab, et kõike muud, mis temaga kaasneb pole sa samuti kogenud- kas see pole mitte naeruväärne?"
"Sara," manitsesin teda vait jääma.
"Mis Sara? Sa lähed täna õhtul Mounti ja kõik. Sul pole midagi kaotada."
"On," keerasin pilgu oma parimale sõbrannale, kes oli uuesti autosse istunud.
"Näiteks?"
"Mu väärikus."
"Su väärikus?" hakkas Sara naerma. Jälle. Seejärel ta tõsines ja vaatas mind, silmades kaval helk. "Teeme nii, et, kui sa lähed kohale, annan ma sulle vastutasuks oma Vuittonide kolmekuulise kasutamisõiguse."
Muigasin. Kui asi juba nii tõsiseks läks, et Sara oma lemmikkingad, oma kõige kallimad asjad üldse mulle nii kauaks annaks, oli mul raske keelduda.
Ja Sara nägi, et ma olin hakanud asja kaaluma.
Louis Vuittoni kingad ja veel minu jalas...
Magus.
"No-oh?
"See on ju väljapressimine..."
"Õiglane vahetuskaup, ütleksin mina," naeris Sara.
"Sa tõesti lubaksid mul oma Vuittonidega koolis käia?"
Sara noogutas: "Aga mitte autot juhtida."
"Aga ma nagunii ei suuda nii kõrgetel kontsadel käia. Pealegi need on kooli jaoks liiga ilusad."
"Üheksa sentimeetrit pole ju palju?"
"Ei muidugi pole," torisesin sarkastiliselt, tige, et olukord selliseks kauplemiseks oli muutunud.
"Quinn," venitas Sara helisevalt mu nime: Aga kuidas oleks, kui ma annaksin need sulle juba täna? Sa ei saa Mounti mingite kahtlaste jalatsitega minna."
Kahtlaste jalatsite all pidas Sara silmas mu mitte just väga kõrgeid musti poolsaapaid.
"Arvestades seda, kui kena sa välja näed, kui sa enda kallal vaeva näed, on minu kingad vaid kirsiks tordil. Kui sa soovid, võin ma õhtul sulle appi tulla..."
"Oh, tänan ei."
Sara turtsatas rahulolematult ja kobis autost välja: "Olgu ma lähen toon oma kullakesed ära. Oota siin."
Hoidsin end tagasi, et mitte hakata pead vastu rooliratast lööma. Ma oleksin seda hea meelega teinud, ausalt.
Sara oli tagasi jõudnud ning mõne hetke pärast võttis ta kaane kingakarbilt. Ma ahhetasin kuuldavalt.
"Kaunid, eks?"
"On küll," kogelesin.
"Ma arvan, et need sobiksid suurepäraselt su musta kleidiga. Kuldsed ehted- käevõrud, kõrvarõngad. Ma usun, et sa näeksid väga kihvt välja."
Olin endiselt sõnatu ning puudutasin õrnalt kingade kuldseid rihmu. Sara oli lausa õnnesärgis sündinud, et ta need kingad oli saanud osta. Ma imetlesin uhkeid kontsi, mis tekitasid minus hirmu, kas ma ikka suudaksin nendega käia...
"Niisiis- kas lähed?" Sara toppis karbile kaane peale ja vaatas mind ootavalt.
"Oh, pagan," pomisesin ja lõin rooli, nii et signaal tõi kuuldavale naabruskonna koeri närviajava törtsatuse. "Jah-jah-jah! Ma tahan neid kingi kanda."
Sara ulatas karbi mulle: "Kui sa araks ei löö, saad neid kolm kuud jutti kanda, sõbrake."
"Ee, aitäh, Sara!" laususin, näol õnnelik naeratus.
Sara vastas samaga.
"Ilusat sõbrapäeva!" lausus ta autost väljudes ning vaatasin, kuidas ta majja sisenes.
Mul oli veidi vähem kui kuus tundi aega end õhtuks ette valmistada. Polnud kahtlustki, et ma suudan oma närvid õhtuks nii üles kruttida, kui vähegi võimalik olla saab. Lausa naeruväärne, et teen seda kõike nüüd vaid selleks, et kanda kolm kuud Luois Vuittoni kingi.
Veider.

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.


Viimati muutis seda Audrey (15/9/2012, 16:02). Kokku muudetud 2 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Karro
Our little cutie pie (L)
avatar

Female Postituste arv : 1722
Age : 24
Asukoht : Tähtedel

PostitaminePealkiri: Re: Habras (taas üleval!)   29/3/2011, 21:21

UUT UUT UUT!!!!
Palun pane uus osa.. Ma juba piinlen siin. Very Happy


Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Habras (taas üleval!)   31/3/2011, 16:18

4.

Mu kujutlusvõime maalis mu silme ette pildi sellest, kuidas ma esmaspäeval kooli koridoris ringi käin, kõigi käed mulle osutamas. Ma kuuleksin vastikut, pilkavat naeru...
Vaatasin kella, mis oli peaaegu seitse, nentides fakti, et varsti peaksin end sättima hakkama, ning valasin rahustava tee pakikesele kuuma vett peale. Võtsin kruusi ümbert kahe käega kinni ning potsatasin elutuppa teleka ette tagasi. Teleka vaatamine aga ei pakkunud mulle enam huvi, kuid ometigi suutsin tassitäie teed lõpuni juua, vaadates mingit lamedat talkshow'd.
Lülitasin teleka välja, kustutasin tuled ning viisin kruusi kraanikaussi. Seejärel läksin oma tuppa, tirisin veidi sassis olevast riidekapist välja õlapaelteta musta kleidi ning siis meenusid mulle ka Sara Louis Vuittonid.
Kuidas ma üldse unustada võisin?
Just nende pärast ma end täna õhtul Mountis lolliks teengi.
Viskasin kleidi voodile ja kadusin seejärel vannituppa, et end veidi värskendada. Umbes kümme minutit hiljem seisin peegli ees, mässasin jumestuskreemiga ning suutsin pabistades ripsmeid värvides silmaümbruse ära määrida.
Ohkasin.
Tavaliselt tuli mul selline sättimine hästi välja. Seekord aga vedasid mind närvid alt.
Ma ei mõistnud mida ma ometi põen?
Ma ei peakski ennast nii üles lööma.
Kinnitasin poolkuivad juuksed krunni, et nägu puhtaks pesta ja uuesti proovida. Teen kena loomuliku meigi. Mul pole vaja mingit nõmedat paksu krohvikorda.
Kui kõik tehtud, mida oluliseks pidasin, tõmbasin kleidi selga ning pöördusin siis ümber, et endale kriitiline pilk heita.
Üldpildiga jäin rahule, kuid sisetunne ütles, et seda kõike ehk pidulikkust, on liiga palju.
Aga must kleit pidi alati sobiv olema?
Kehitasin õlgu ja suundusin alla. Tõmbasin musta mantli ümber ning valisin jalatsite riiulit mõnusad madalad jalatsid, et oleks hea autoga sõita. Lükkasin tavalised tennised jalga ning jooksin autosse. Asetasin Sara'i kingad kaassõitja kohale ning lõin autole hääled sisse.
"Mount, siit ma tulen," pomisesin ja tagurdasin sõiduteele, pöörates linna poole.
Mount säras tumekollastes toonides, ainult mõned üksikud lauad olid tühjad. Kõikjal leidus paarikesi, kesd sõbrapäeva tähistama olid tulnud... Kui veider, mõtlesin, mantlit riietehoius ära andes, pilguga kiirelt üle laudade lastes, nüüd olen mina, sõbrapäevavihkaja, samuti siin, saamas kokku härra Valentiniga. Kui irooniline...
Vaatasin suurt antiikset kella, mis näitas, et kella üheksani on veel veidi vähem kui veerand tundi. Istusin pidulikult kaetud laua taha ning minuti pärast ilmus minu juurde kelner.
"Tere õhtust! Kas olete valmis tellima? Mida te juua sooviksite?"
"Ee... Ma ootan veel kedagi..."
Üle kelneri näo libises muje: "Ahjaa, muidugi. Aga andke märku, kui olete otsustanud tellida."
Kelner kadus kiirelt mu kõrvalt ning ma vaatasin uudishimulikult ringi. Olin ainuke, kes siin üksi oli ning mõtlesin, et sisustan ootamist menüü uurimisega. esialgu ei pannud ma tähelegi, et vaasi taga, millesse oli pistetud suur punane roos, seisis menüü. Hinnad, mida toitude eest välja pidi käima, tundusid lausa idiootsed. Ma ei kavatsenudki maksta mingi pisikese toidupala eest samat hinda, mis maksab mõni lahe pluusi mu lemmikus riietepoes.
Nagu tõsiselt... Kes küll on see poiss, kes kutsus mind siia?
Kell oli üheksa saanud ning mu närvid olid üles ütlemas. Tõusin lauast püsti ning kõndisin püüdlikult garderoobi poole, et tualetis ära käia. Sättisin end tükk aega peegli ees ning kui lõpuks tagasi lauda kõndisin, ei oodanud seal mind veel keegi. Istusin, sättisin kleiti ja uurisin menüüst jooke. Ma kavatsesin tellida kasvõi klaasitäis vett, kui suudan kelnerile märku anda, et mul on mingi soov.
Ma pillasin võpatades tugevast paberist menüü lumivalgele taldrikule, kui kuulsin kellegi viisakat tervitust.
"Number 444?"
Hääle omanik ootas veidi, kuid nähes, et ma ei reageeri, astus lähemale. Nägin teda silmanurgast enda kõrval seismas.
"Sina oled number 444?" korrati küsimust.
"Eh, jah," laususin ja tõstsin pea, et näha, kes mu Valentin on. Kui esimesest ehmatusest võitu sain võitlesin sooviga mitte oma Valentini tema kõige hellemasse kohta Sara Louis Vuittoniga virutada.
"Rafe!?"
Poiss lasi käe, mis hoidis kinni imeilusast tulbist, langeda ning istus siis minu vastas asuvasse tooli.
"See on... naeruväärne," olin end püsti ajamas, kuid olin unustanud, et mul on üheksa sentimeetrit pikkust juures. Mu pahkluu nõksatas ning õrn valuhoog naelutas mu toolile paigale.
Rafe vaatas mind, pea kergelt paremale kaldu. Küünal, mis keset lauda põles muutis ta naha pruuniks ning üldse nägi ta praegu... kuratlikult kena välja. Kenam kui koolis. Võib-olla luges tõsiasi, et ta kandis ülikonda... Aga miski temas oli sellest hoolimata ebameeldiv.
Ja ma ei teadnud mis.
"Ma olen ka... üllatunud," vastas Rafe ja silitas pöidlaga tulbi jämedat vart. "Ahjaa, see siin..," ulatas ta lille üle laua mulle. "Loodan, et meeldib. Roosid mulle ei klapi, seega vabandust."
"Tänan, kuid mulle jällegi ei klapi tulbid."
Rafe kergitas pisut oma pakse kulme: "Roositüdruk?"
Ma ei kavatsenudki vastata.
Võtsin sõnatult vaasist uhke roosi ning asendasin selle Rafe'i kingitud tulbiga, üritades selle plaju ilusamat õit mitte jõllitama jääda. Mul oli seda nii raske oma lemmiklillega teha. Ma armastan tulpe, ma jumaldan neid ja nende lõhna, nende värvi...
"Järelikult," laususin, unustades selle, et ma oleks lihtsalt vaikima pidanud.
"Sa vist pole eriti õnnelik?" haaras Rafe ohjad oma kätte.
"Pole jah, just kõige toredam päev olnud."
"Ma ei pidanudki silmas sinu päeva, kuid me võime ka sellest rääkida. Ma pidasin silmas, et sa pole rahul sellega, et mina siin sinu vastas istun."
Rafe sirutas käed küünlaaluse poole ning kinnitas pilgu minule.
"Õigus," tunnistasin.
"Ma lausa näen seda," naeratas Rafe ja hakkas küünlaleegiga mängima. "Ja sa oled justkui koha peale naelutatud."
Ahjaa, muidugi. Kuidas ma selle unustanud olin?
Köhatasin, et kurk puhtaks saada ja midagi mürgist poisile öelda, kuid ma lihtsalt ei saanud, ei suutnud.
"Kuidas matemaatika kontrolltöö läks?" küsis Rafe mõne hetke pärast. Vaatasin poisi näkku, mis oli nii ingellik kui vähegi võimalik oli. Mulle tundus, et ta on õel ja teeb seda kõike meelega...
"Kuidas palun?"
"Kuidas kontrolltöö läks?"
Pöörasin pilgu viivuks kõrvale ja hakkasin naerma. Rafe niheles veidi, tema suunurk kerkis naeratuseks ning hallides silmades oli mänglev helk, mis oli uskumatult kütkestav.
"Väga hästi, tänan küsimast. Pean nüüd uurima, millal ma selle uuesti teha saan."
Rafe noogutas mõtlikult.
"Ja sa isegi ei palu vabandust?" küsisin kannatamatult. Rafe suutis olla kogu oma sarmi juures nõmedalt üleolev.
Poiss hakkas naerma ja hõõrus oma lõuga: "Miks ma vabandama pean?"
"Ma imestan, kuidas sa nii edukalt töö ära tegid ja mina F'i sain."
"Võib-olla selle pärast, et ma kirjutasin valed vastused?"
"No tänan väga," torisesin Rafe'ile ja vaatasin temast mööda. Rafe võttis menüü ning hakkas aeglaselt seda sirvima.
Nägin kuidas ta aeg-ajalt heitis uuriva pilgu minule ning see ajas mind närvi. Moodustasin peas fraase, mida talle järgmisel korral, kui ta mind uudishimulikult kiikab, öelda, kuid ma jäin alati hiljaks.
Lõpuks pani Rafe menüü ära ning toetas end küünarnukkidega lauale: "Ole nüüd, ma peaksin loll olema, kui sean oma hinde ohtu vaid selle pärast, et mingi võõras tsikk ei saa mõtlemisega iseseisvalt hakkama."
"Asi pole mõtlemises! Ma lihtsalt ei oska matemaatikat!" kõrgendasin häält.
"Võib-olla oleks siis aeg seda õppima hakata, ah?" vastas Rafe samaga.
"Ära karju," soovitasin vaiksemalt.
"Sina alustasid," surus Rafe läbi hammaste.
"Sorri," pomisesin sarkastiliselt. Toetasin seljaga vastu pehmet tooli seljatuge ning ristasin käed rinnale. Rafe oli taskust arvatavasti oma telefoni välja koukinud ning kogu tema tähelepanu koondus sellele.
Kasutasin hetke ära, et teda lihtsalt vaadata.
Rafe oli kena välimusega, kuid kuigi koolis oli ta jätnud sellise... vahepealse mulje, oli ta siin nagu teine inimene. Midagi temas hakkas mulle vastu. Ma ei saanud aru, mis nimelt. Niipalju kui ma teda koolis märganud olin, oli ta peaaegu alati üksi. Esimest korda nägingi teda matemaatika tunnis ning alati, kui ma tema ees istet võtsin, istus ta, pilk naelutatud enda ees laual lebavale ruudulisele paberile, kuhu ta igasuguseid asju joonistas. Kuid kunagi polnud ma tead tõsiselt tähele pannud.
Teda iseloomustas kõige paremini üksainus sõna- kummaline.
Kui ta peale tundi seekord minult mu matemaatiliste võimete kohta uuris ja ma vastasin talle, et ei oska seda üldse, küll midagi sellist ei järgnenud.
Võtsin sõnatult roosi ja nuusutasin seda. Keerutasin seda oma sõrmede vahel ning tõmbasin siis ühe kroonlehe ära, millele järgnes teine, kolmas... Rafe vaatas mu tegevust sõnagi lausumata pealt.
"Mis on?" küsisin.
"Sa oled kummaline," tunnistas Rafe.
"Kui veider, ma just mõtlesin, et sina oled seda."
Rafe raputas pead.
"Olgu," tõusin lõpuks püsti, kindla otsusega siit kohe jalga lasta. Rafe pilk libises sujuvalt mu peast allapoole ning ma tundsin end need sekundid väga ebamugavalt. "Ilusat sõbrapäeva jätku, Rafe."
Ta tõusis samuti: "Sullegi."
"Mulle pole vaja seda soovida. Ma ei ole sõbrapäevast nii vaimustuses kui kõik teised."
"Ja ometi sa osalesid sellel kohtinguvärgil?"
Sellises olukorras on võimatu teha kellegile selgeks, et sõbrapäev sulle ei klapi. Keegi ei usu, et teed seda vaid selleks, et hiljem midagi saada... Kõik teavad, kuidas sinu nime tähistav number kasti sattus.
"See oli lihtsalt üks suur eksitus."
"Muidugi," naeratas Rafe laialt.
"Ma vihkan sõbrapäeva," ütlesin, kuid poisi naerune pilk andis mulle mõista, et ta ei usu ühtki mu sõna. Ohkasin tüdinenult ja keerasin ringi, et Rafe laua äärde üksi seisma jätta. Võtsin garderoobist oma mantli, tõmbasin selle selga ning üritades kõigest väest püsti jääda, tippisin auto juurde. Istusin sisse ja vahetasin uhked kingad tavaliste tenniste vastu. Keerasin mootori tööle, et autos pisut soojemaks läheks ning tõmbasin turvavöö peale. Ohates toetasin pea roolirattale ning ettekujutus esmaspäevast ja sellest kuidas ma kõigi naerualune olen, muutus palju-palju reaalsemaks.
"Ei, ma pean koju minema," laususin endale ja tõstsin pea. Nähes, et Rafe astus Mountist välja ning vaatas otsivalt ringi, lülitasin mootori välja, lootes, et Rafe seda ei tähele ei pannud. Vaatasin kuidas ta valguses seistes käega oma tumedaid juukseid sasis ning siis käsi taskusse peites vasakule sammuma hakkas.
Hetkeks käis mu peast läbi mõte teda jälitada, et teada saada, kus ta elab, kuid sekundi pärast loobusin sellest ideest. See oleks nii jube, kui ma vahele jääksin. Mis mulje see minust jätaks?
Võpatasin kui mu telefon kõrvalistmel piiksuma hakkas. Ekraanil vilkus tume kiri, mis andis teada ühest vastuvõetud sõnumist. Võisin kihla vedada, et see oli Saralt. Ta uuris, kuidas Valentiniga läheb. Mõtlesin talle helistada, kuid siis meenus mulle, et meie vestlus võib väga pikaks kujuneda. Otsustasin Sarale sõnumiga vastata.
Toksisin talle vastuseks, et ei kuidagi ning kui sõnum saadetud lülitasin telefoni välja. Kavatsedes nädalavahetusel ilma hakkama saada.
Aga kõik mida ma kindlalt teadsin, oli see, et Louis Vuittonid on minu jalas järgmised kolm kuud, mõtlesin kingi tenniste vastu vahetades, et mugavam sõita oleks.

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.


Viimati muutis seda Audrey (15/9/2012, 16:03). Kokku muudetud 2 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Karro
Our little cutie pie (L)
avatar

Female Postituste arv : 1722
Age : 24
Asukoht : Tähtedel

PostitaminePealkiri: Re: Habras (taas üleval!)   31/3/2011, 17:14

Näh... Ma solvunud -.-
Jätad siukese jutu pooleli.. Ma tahan TÄIEGA teada mis edasi saab, aga sina... kavatsed mulle nii teha
Crying or Very sad

Fain... Very Happy
Aga muidu meeldis Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Habras (taas üleval!)   3/4/2011, 09:27

Üks põhjus miks ma siia osi prageu panna ei taha on see, et siis ma saan rahulikult edasi kirjutada :)
Võib-olla ühel ilusal päeval saadan sulle? Very Happy:D

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Karro
Our little cutie pie (L)
avatar

Female Postituste arv : 1722
Age : 24
Asukoht : Tähtedel

PostitaminePealkiri: Re: Habras (taas üleval!)   3/4/2011, 15:17

Jaaaaaaaaaaaa... Saada jah Very Happy
You made my day Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Habras (taas üleval!)   5/4/2011, 18:08

Kunagi... Very Happy
(well, then we have to make a deal...)

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Karro
Our little cutie pie (L)
avatar

Female Postituste arv : 1722
Age : 24
Asukoht : Tähtedel

PostitaminePealkiri: Re: Habras (taas üleval!)   5/4/2011, 18:14

Kunagi Very Happy Mäs siis.. Kannatan ära Very Happy
(and what the deal should be like?..Okei mu inglise keel longab, aga noh.. Ma loodan et sa saad aru, küll mida ma mõtlen Very Happy)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Habras (taas üleval!)   5/4/2011, 19:48

Hah, mu inka longab kahte jalga korraga Very Happy
That's a long-long story. Ma võin sulle... näiteks homme saata... kaks osa, siis võin ka kirjutada sellest deal'ist Very Happy Et siis katsun sulle homseks pm'i saata, eks?

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Karro
Our little cutie pie (L)
avatar

Female Postituste arv : 1722
Age : 24
Asukoht : Tähtedel

PostitaminePealkiri: Re: Habras (taas üleval!)   5/4/2011, 19:58

Jah, see oleks tore Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Asssu
Narkar
avatar

Female Postituste arv : 45
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Habras (taas üleval!)   7/4/2011, 21:03

Ma avastasin ka nüüd selle jutu, nii hea!

Mina soovin kaa uusi osi Razz
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Habras (taas üleval!)   12/4/2011, 18:01

Thank you... Uue osa suhtes... maeitea. Tegelikult ma võiks siis siia ka uue osa toppida Neutral

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
-mariliis
Võlur
avatar

Female Postituste arv : 63
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Habras (taas üleval!)   12/4/2011, 21:53

uut osa sooviks tõesti! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://styleofmimi.blogspot.com/
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Habras (taas üleval!)   13/4/2011, 16:10

5.

Ma muretsesin esmaspäeva pärast terve nädalavahetuse, kuid nüüd garderoobis Sara kingi jalga pannes, hakkasin rahunema. Olin kooli jõudnud kummaliselt vara ning teadsin, et Elly peaks ka juba kohal olema. Täpselt siis, kui olin tennised teiste jalanõude kõrvale pannud märkasingi teda. Elly näol oli talle omane naeratus, mis lausa nakatas hea tujuga.
"Hei, Elly!" viipasin talle.
"Tsau, kuidas reedel läks?" uuris ta naerdes ning tõmbas vahetusjalanõud jalga.
"Ei kuidagi."
"Kas need on Sara kingad?" päris Elly järsku ja kükitas, et neid imetleda.
Noogutasin kiirelt.
"Vau, sa siis käisid kohal!?" imestas ta püsti tõustes.
Mühatasin. "Jep."
"Kes su Valentin oli?" kisas Elly nii, et mitmed, kes samal garderoobis viibisid, meie poole vaatasid. "Kes?"
"Äkki me räägime sellest siis kui Sara ka meiega on? Ma tõesti ei taha sellest kaks korda rääkida..."
Elly lõi käega: "Ma võin talle edasi rääkida. Lase tulla."
"Ei, Elly."
"Quinn..," venitas ta nõudlikult ning ma vaatasin hetkeks kõrvale. Kui mu pilk taas Ellyl peatus sundis miski mind tagasi garderoobi siisepääsu poole vaatama. Ja kui seda tegin, siis ma lausa tardusin. Eemal nõjatus vastu seina ei keegi muu kui Rafe. Ta käed olid tumedate teksaste taskutes ning silmad jälgisid igat mu liigutust. Kuigi me olime üksteisest väga kaugel,tundus mulle hetkeks, et me oleme vaid kahekesi. See oli väga ebamugav. Kangutasin silmad oma Valentinilt ja vahtisin tõtt Ellyga, kes irvitades mind jälgis: "Kes see on?"
"Ee..."
"Miks ta sind niimoodi vaatab?" esitas Elly uue küsimuse. Minu tobe kogelemine oli Elly jaoks kui vihje. Ta suu vajus lahti: "T-tema?"
"Shh, võta veidi vaiksemalt!"
"Ei ole!"
"Elly, kuss!"
"Quinn, ta tuleb siiapoole!"
"Oh ei," pomisesin ja tundsin, kuidas mu nägu õhetama lõi. Haarasin koti õlale ja kavatsesin teist väljapääsu kasutades põgeneda, kuid Elly pani naerdes käe mu õlale, et mind kinni pidada.
"Rahune, Quinn. Ta läks ära."
"Tõsiselt?" piilusin vargsi üle õla.
"Jep, näed? Kadunud. Hahaa, nüüd ma vähemalt tean, et tema on sinu Valentin!"
Raputasin eitavalt pead ning Elly haaras oma käekoti: "Kuule, ma lippan nüüd. Ma pean enne tunni algust veel keemia õpetaja üles leidma." Ta kallistas mind kiirelt: "Ahjaa, Sara ei tule täna."
"Miks?"
"Ta on veidi haige ja mõtles, et kasutab võimalust ära, et puhata."
"Selge siis," ohkasin ja viipasin Ellyle, enne kui ta minema läks.
Jokutasin veel hetke garderoobis, sest mulle tundus, et see on vajalik ning hakkasin siis esimesse tundi minema.
Kui ma koridori jõudnud olin, oli esimene keda ma märkasin tema. Rafe otsis midagi oma kapist ning toppis õpikuid suurde spordikotti. Jäin seisma ja vaatasin teda, nähes välja nii idiootne kui vähegi võimalik.
"Äkki liiguks edasi, või mis?" müksas keegi mind kergelt ning ma astusin edasi, mõistes kui lolliks ma end sellise käitumisega teen.
Läksin veidi pikema ringiga inglise keele klassi ning kohe minu järgi tuiskas klassi õpetaja. Istusin oma tavapärasele kohale kolmandas reas, kõige aknapoolsemas pingis ning avasin kiirelt õpiku. Kui hallipäine õpetaja kellegi esimesest reast vastama oli kutsunud, leidsin aega ringi vaadata. Ma lausa tundsin, kuidas mu süda ühe löögi vahele jättis, kui ma nägin teise rea kõige seinapoolsemas pingis istumas Rafe'i, kes selg vastu seina lobises enda taga istuva poisiga. Nad naersid ja minul oli silmi vaid Rafe'i jaoks.
Proovisin teda jälgida nii, et ta ei paneks seda tähele, kuid silmanurgast piilumine tundus kuidagi lapsik. Ma polnud kindel, mida ma Rafe'ist arvan. Ma ei teadnud kas ta meeldib või meeldib mulle väga.
Proovisin ülejäänud tunni mitte Rafe'i poole vaadata, kuigi mulle hakkas tunduma, et tema pilk peatus minul päris mitu korda. Üritasin sellest mitt välja teha kuid kui tund lõppes ja kõik 26 õpilast katsusid korraga usest läbi mahtuda, koputas keegi mulle pehmelt õlale. esialgu ma ei teinud sellest välja, kuid kui keegi uuesti oma käe mu õlale asetas, vaatasin üle õla.
Muidugi oli koputajaks Rafe.
"Mida sa tahad?"
Tahtsin kõlada tavaliselt, kuid mu hääl murdus pisut ning kokkuvõtteks jäi mu küsimusest mulje nagu oleks ma solvunud.
"Ee," venitas Rafe, "katsume enne siit välja saada."
Kui olime koridori pääsenud, liikusime natuke maad vaikides edasi ning lõpuks astus Rafe minu ette. Ta naeratas.
Mina aga mitte. Ma lihtsalt vaatasin teda, sest ta oli nagu... üks suur mõistatus.
"Me peaks lahutamatud olema nagu kõik teised."
Kortsutasin kulme: "Mida?"
"Mulle tundub, et me oleme ainukesed, kelle puhul see..," ta mõtles hetke, "värk ebaõnnestus ja ma vist isegi tean, miks. Algus oli üsna kehva."
"Jah, sest sa olid jobu."
Rafe neelatas: "Jobu? Kuidas?"
Noogutasin: "Ma sain sinu pärast F-i!"
Poiss naeris: "Minu pärast? Ütle kes käskis sul pöörduda minu poole, et töö ära teha?"
"Mitte keegi!"
Rafe kallutas veidi pead: "Miks sa siis mu peale nii tige oled?"
Seepeale jäin ma lihtsalt vait ning mõistsin, et Rafe'i peale vihane olla on mõtetu ning tema enda tõttu ka täiesti võimatu.
"Vabandust, ma lihtsalt olen nii rumal..," pomisesin ja surusin õpiku vastu kõhtu. Rafe sirutas käe ja võttis selle minult ära ning pistis selle oma kotti. "Ma ei unusta seda enda kätte," lausus ta ja tõmbas kotiluku kinni. "Ma luban."
"Parem oleks."
Rafe sättis spordikoti laia rihma paksu pehme koha õlale ning sirutas parema käe minu poole: "Nüüd või mitte kunagi, südamesõber."
Veidi kahtlevalt võtsin tema tugevast käest kinni ning surusin seda. Tahtsin seda sekundi pärast ära tõmmata, kuid Rafe ei lasknud.
"Tüdruk, ma ei tea su nimegi."
"Quinn."
Seejärel vabanes mu käsi. "Tore."
"Võib-olla, aga ma pean nüüd järgmisesse tundi jooksma."
"Okei," naeris Rafe mu jaheduse peale ning astus minust mööda. "Hiljem näeme?" seisis ta viivuks, kergitas vastupandamatult ühte kulmu ning mu abitu näo peale ilmus tema suule võidutsev muje.
Loomulikult ootas ta mingit vastust, kuid ma ei suutnud sel hetkel vist mõeldagi. Vähemalt seni mitte, kuni järgmises tunnis istet olin võtnud. Toetasin pea käele ning mõtlesin, mõtlesin, mõtlesin.
Hiljem näeme, ütles ta mulle. Mida ta sellega silmas pidas?

Ma arvasin, et Rafe'i hiljem on peale järgmist tundi või siis järgmist... või siis hoopis pärast tunde... Ma isegi ootasin teda kooli peaukse juures, taipamata, miks ma seda teen. Mida ma loodan? Mida ma siin teen? Miks ootan Rafe'i, poissi, kes mulle isegi ei meeldi? Või ei, ta on tegelikult sümpaatne, isegi väga... Aga see on ka kõik. Mingi tobe valentinipäeva kohtinguvärk ei liida meid aegade lõpuni kokku.
Kui mul hakkas jahe, otsustasin koolist minekut teha. Võib-olla tahab Rafe minu kulul lihtsalt nalja teha?
Otsustades, et ei lase tal seda endaga teha, pugesin autosse ning enne kojusõitmist tegin paar tiiru linnas, et mõtteid klaarimaks saada.
Poolteist tundi hiljem, mille jooksul olin kahest erinevast bensiinijaamast topsitäie kuuma kakaod ostnud, olin koduteel, kuid sissesõidutee alguses peatasin auto ning vahtisin suu ammuli maja poole.
Kell polnud sugugi palju, kuid paksud vihmapilved muutsid kogu ümbruse palju hämaramaks ja see rõhutas eriti hästi tumekollaselt säravaid elutoa- ja köögiakende ruute.
"Mismõttes..," pomisesin omaette ning pigistasin rooliratast. Mootor urises vaiskelt ning mu peas keereles miljon mõtet. Mu päris esimene mõte oli et majja on sisse murtud, kuid ma rahustasin end maha loogilise mõtlemisega- vargad ei pane tulesid põlema. Vist... Kuid, eks erand kinnitab reeglit. Võib-olla ongi see erand?
Hakkasin aeglaselt edasi liikuma ning peagi parkisin auto maja kõrvale. Võtsin oma koti, hüppasin autost välja, lukustasin uksed ning terassile astudes taipasin, mis värk tegelikult on. Surusin välisukse lingi alla ning kuuldes, kuid klõps käis, naeratasin rahulolevalt. Astusin sisse ja lõin ukse tagantkätt kinni ning viskasin koti põrandale.
Mu kõrvad eraldasid köögist kostuvat muusikat ja kellegi kaasamõmisemist. Lisaks sellele tundsin köögist ka ülihead sokolaadikoogi lõhna.
"Ema?" hüüdsin kahtlevalt.
Pisikese viivitusega kuulsin tema vastamist. Kõigest üks jaatav sõna täitis mind sellise rõõmuga, mida on raske sõnadesse panna. Jooksin esikust kööki, käed kallistuseks laiali ja silmad pisaratest märjad.
"Emme," nuuksusin murduva häälega viskusin talle kaela. Köögipõll, mida ta kandis, tekitas tunde nagu oleks ta kogu aeg kodus olnud. Nagu ta polekski töö tõttu minust nii kaugel olnud.
"Hei, kullake, mul on sind nii hea näha!"
"Minul ka," tõmbusin temast veidi eemale.
"Koogiga läheb pisut aega." Ema jalutas kergel sammul meie puidust söögilaua juurde ja tõmbas ühe tooli sellest minu jaoks eemale. "Istu. Räägi, kuidas sul vahepeal läinud on?"
"Nii ja naa."
"Nii ja naa? Oi, Quinn, sinu puhul ei tähenda see head."
"Midagi head polegi vahepeal tegelikult juhtunudki."
Ema vaatas mind ootusärevalt: "Räägi."
"Ei, emps. Räägi parem kuidas tööl läks?"
"Superhästi. Ma olen nüüd nädal aega kodus. Sõidan bossiga esmaspäeval pealinna tagasi, et mingi rikka võsukese korteriga jamada."
Naersin: "Põnev."
"Tegelikult ongi, Quinn."
"I don't think so," venitasin naeratades ja toksisin küüntega vastu lauda.
"Kas sul on kõht väga tühi?" uuris ema mõne hetke pärast.
"Enam-vähem."
"Võib-olla telliks pitsat?"
Raputasin pead: "Mitte pitsat. Aga kui ma Mountist midagi tooks? Sara on praegu tööl..."
"Tõesti viitsiksid linna sõita?"
"Mul on kõht tühi."
"Mis siis ikka," ohkas ema ja tõi mulle oma musta rahakoti. "Kas sinna ette ei pea helistama, et soovid kaasa osta?"
"Täna mitte," vastasin emale esikust ja hüüdsin selgituseks, et saangi siis Saraga veidi kauem juttu ajada. Kui ta ikka on tööl, loodetavasti pole ta nii haige... "Olgu, ma teen võimalikult ruttu!"
"Sõida ettevaatlikult!" kuulsin ema hüüdmas, kui ukse enda järelt kinni lõin ning läbi pimeduse auto poole kiirustasin.

Sarat polnud tööl. Istusin leti ääres ja ootasin, millal lühikeste juustega naine söögiga tagasi saabub, totaalselt kahetsemas, et ema pakkumisega, et ta tellib pitsat, nõusse ei jäänud.
"Caesari salat," lausus naine monotoonselt, raputades mind mu mõtisklustest välja.
"Tänan," haarasin tugeva karbi kätte ja soovides head õhtut tegin Mountist minekut.
Olin linnast väljas maanteel, kui panin tähele, et minust paarkümend meetrit tagapool sõitnud tume auto vilgutas aeg-ajalt tuledega. Kuigi ma suutsin juhtimisele keskenduda, ajas selline vilgutamine närvi. Heitsin peaaegu iga minuti järel pilgu peeglisse ning kui ma seda taas tegin, kihutas see auto minust sellise meeletu kiirusega mööda, et ma surusin piduripedaali põhja ning keerasin kogematta rooli. Jäin tee äärde seisma nii, et kui liiklus tihe oleks olnud, jäänuks ma teistele ette. Õnneks oli siinsel maanteel liiklus veidi tihedam tipptundide paiku.
Hingeldades jõllitasin tumedat autot, mille pidurituled särama lõid ning seejärel uhke masin teeäärde seisma jäi.
Väljusin autost ja marssisin tumeda Mercedese poole. Kohale jõudes koputasin lühidalt klaasile, mis vaikse surina saatel alla lasti. Endiselt ei näinud ma juhti, kuid sel polnud tähtsustki.
"Vabandust, aga kas te peate tõesti niimoodi kimama ja teisi juhte segama? Mis siis, kui me poleks ainukesed olnud ja keegi teie lolluse pärast palju tõsisemalt viga oleks saanud?"
Kuulsin autost vastuseks vaid vaikset naeru.
"Mis teile nalja teeb?" pärisin juba üsna kurjalt, kui uks lahti lükati ja kogu hiilguses astus välja ei keegi muu kui Rafe.
"Tsau," naeratas ta üleolevalt, kuid temast õhkus sõbralikkust. "Ma ju ütlesin, et hiljem näeme."
Jõllitasin teda viivu ning tõukasin teda nii, et ta vaid tänu autole püsti jäi: "Sa oled täielik värdjas!"
Rafe tõstis mõlemad käed: "Rahu, see oli kõigest väike nali ju, Quinn."
Ja tema huulil oli endiselt see kena armas naeratus.
"Eriti naljakas oleks olnud, kui mul veri lahti oleks olnud, eks?"
Rafe lõi pilgu maha ja köhatas enne kui pea uuesti tõstis: "On sinuga kõik korras...?"
Pöördusin, et oma auto juurde tagasi minna. "Ei!" hüüdsin tigedalt.
Rafe jooksis mulle järgi: "Quinn?"
"Istu oma neetud tõlda ja kihuta edasi!"
Rafe jõudis minu juurde ja haaras mu õlast kinni: "Hei, oota nüüd veidi..."
Ootamise asemel sammusin edasi, Rafe minu küljes nagu takjas.
"Mulle meeldivad iseloomuga tüdrukud, aga Quinn, sina lähed juba liiale."
Seepeale sai Rafe oma tahtmise- ma jäin seisma. Ma isegi keerasin end ringi, et näha taas seda üleolevat naeratust, mille ilu mind võlus. Aga see oli kadunud. Poiss vaatas mind ja tõsisemat pilku polnud ma kogu selle aja jooksul, alates hetkest, kui ma matemaatikas tema abi palusin, tema näol kordagi näinud.
"Mida sa sellega öelda tahad?" küsisin.
"Ei midagi," pomises Rafe ja ohkas.
"Mul on külm ja mul on kõht tühi ning ma ei kavatsegi siia kauemaks seisma jääda, seega nägemist."
"Quinn?"
"Mida?" ärritusin taas.
"Tule korraks..," palus Rafe vaikselt ning tema tasane hääl pani mind enda üle häbi tundma.
"Kas sa ei mäleta, mida ma just hetk tagasi sulle ütlesin?"
"Mäletan," naeratas poiss ja viipas mulle kaasakutsuvalt ning ma järgnesingi talle. Rafe surus käed tumeda jaki taskutesse ning kõndis nõtkel sammul mu ees, paar korda üle õla minu poole pilku heites. Ta naeratus oli võidutsev.
Mina nii särav polnud.
Sammusin Rafe'i järel, kätega enda ümbert kinni hoides, et mul nii külm ei oleks.
Vastik tuul, mõtlesin, vaadates, kuidas Rafe auto tagaistmelt midagi võttis. Kui ta pöördus nägin oma inglisekeele õpikut.
Sirutasin käe, et seda kätte saada, kuid Rafe tõstis selle üles, nautides mõnuga minu kiusamist.
"Võlusõna?"
"Mis võlusõna sa tahad, Rafe?" küsisin tüdinenult, käed puusas.
"Kuigi sa matat ei oska, usun, et sa oled nutikas ja mõtled selle välja."
"Sa oled..."
"Tore?" pakkus Rafe, aeg-ajalt kätt veidike allapoole lastes ning siis jälle võimalikult kõrgele sirutades. "Armas? Kena? Ma usun, et ühega neist võid sa küll nõus olla, Quinn."
"Mitte mingil juhul..."
Rafe vaid naeratas laialt.
"Ja mitte mingil juhul ei ole ma sul mingi koer, kes sul siin sitsima hakkab, selge?"
"Ma ei peagi sind selleks, Quinn."
"Aga mulle tundub, et pead."
"Ei-ei," raputas Rafe pead.
"Siis anna mu õpik siia."
Rafe vaatas hetkeks kõrvale, siis keeras ta oma pilgu taas minu peale. "Võlusõna?" kordas ta.
"Sa oled täielik jobu, Rafe."
"Mm, tõsiselt jah?"
"Ma saan aru, et sulle pakub mõnu selline koolipoisilik käitumine aga see on nii lapsik lihtsalt. Lausa naeruväärne."
Rafe'i lai naeratus oli hääbumas: "Lõpetasid?"
"Ei," turtsatasin pahuralt. "Sa oled jobu ja oma käitumisega sa vaid kinnitad seda."
Rafe'i vaba käsi liikus mu kuklale ning ma olin sunnitud pisikese sammu poisi poole astuma. Vahemaa meie vahel oli niigi väike ja nüüd vähenes see veelgi.
"Võib-olla tõesti olen ma jobu, käitun nagu koolipoiss... Ahjaa, värdjas olen ka ja kummaline, kuid..," sosistas Rafe.
Kuigi see olukord kisus veidi pingeliseks ja ma isegi aimasin, mis järgneda võib, soovisin ma enda poolt teha kõik, et asi nii kaugele ei jõuaks. Igatahes mitte Rafe'iga.
"Mind rõõmustab, et sa sellest aru saama oled hakanud."
Poisi käsi mu kuklalt kadus.
"Miks sa mul lõpetada ei lasknud?"
"Sest ma poleks nagunii midagi tarka kuulnud."
"Sulle peab ikka viimane sõna jääma?"
"Jep," kehitasin õlgu. Sel hetkel oli mul täiesti suva, mis mulje ma Rafe'ile endast jätan. Tõesti.
"Quinn..."
"Ma saan ilma selleta ka hakkama," osutasin õpiku poole. "Muide, kas su käsi ei ole juba väsinud?"
"Ei," vastas Rafe.
"Tore," laususin lühidalt ja pöördusin minekule. Tundsin vihmapiisku, mis tähendas, et viimane aeg oli minekut teha
Istusin autosse ning tüürisin selle aeglaselt, kuid kindlalt teele tagasi ning tasapisi kiirendasin. Rafe saatis mind pilguga ning oli arvatavasti juba autosse istunud, kui ma enne kurvi viimase pilgu tahavaatepeeglisse heitnud.
Saabusin koju ühe suure närvipuntrana. Oli täiesti läbi ja seda tänu Rafe'ile. Peale kiiret õhtusööki koos emaga pugesin oma tuppa ning voodil pehmete patjade vahel mõnuledes, meenutasin kohtumist Rafe'iga. Täiesti meeletu, kuid kokkuvõttes see meeldis mulle. See, kuidas ta minuga mängis, kuidas rääkis... Kuidas ta mulle naeratas. See tunne.
Mida see kõik tähendab..?

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.


Viimati muutis seda Audrey (15/9/2012, 16:05). Kokku muudetud 2 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
PINK
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 205
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Habras (taas üleval!)   14/4/2011, 20:10

avastasin ka selle,
lihtsalt tohutult hea no Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Habras (taas üleval!)   17/4/2011, 11:55

6.

"Ole vait ja lase mul autot juhtida!" käratasin Sarale nii, et ta võpatades poole lause pealt vakka jäi. Jäin punase fooritule taga seisma ning silitasin närviliselt rooliratast. Heitsin ettevaatlikult pilgu Sarale, kes naelutatult enda ette vaatas. Ohkasin.
"Anna andeks, Sara, kuid ma loodan, et sa saad minust aru- mul pole vaja mingit loengut poistest, eks?"
Sara muigas, kuid kibedalt: "Aga päriselt ka,jälgi teda ja sa näed seda ise."
"Mida ma näen?"
"Märke."
Hakkasin naerma ja lisasin gaasi, kui punane foorituli rohelisega asendus.
"Märke? Milliseid märke?" proovisin mitte naerda, kuid turtsatasin siiski.
"Aah," venitas Sara. "Quinn, sa oled lootusetu."
"Kui ma sinu meelest nii paljudest märkidest lihtsalt mööda jalutan, on lootusetu keegi teine ja sa tead väga hästi, keda ma silmas pean..."
"Rafe'i," lausus Sara pühalikult.
Naeratasin Sarale: "Kui taibukas."
Olime jõudnud kooliparklasse ning otsisin paremale-vasakule pead keerates kohta, kuhu auto parkida saaks. Sara mu kõrval ümises raadiost tulevale laulule vaikselt kaasa.
"Jää seisma!" karjatas Sara järsku ning otsekohe surusin piduripedaali põhja ning auto jäi jubeda krigina saatel seisma. Olime mõlemad nii hirmunud, et ei suutnud midagi muud teha kui vaid hingeldada. Lõpuks laiatasin ma kätega vastu rooliratast ja pistsin karjuma.
"Mis sellel tüübil küll viga on!?"
"Ta on haige..," pistis Sara kiirelt, kuid ma-ju-ütlesin-sulle toon oli kergesti äratuntav.
"Lõpuks ometi sa mõistad mind."
"Tahad ma ütlen sulle tema diagnoosi?" küsis Sara üleolevalt jalgu armatuurile asetades nagu tal kombeks oli.
Minu vastust ära ootamata ta naeratas: "See on armastus, preili Quinn."
"See on sinu süü," heitsin tigeda pilgu Sarale ja väljusin autost, lüües ukse kõva pauguga kinni.
Marssisin madalate kontsade kõpsumise saatel Rafe'i juurde ning asetasin käed puusa. Rafe vaatas hetkeks mind, seejärel vaatas auto poole. Sara oli samuti autost väljunud ning toetas end nüüd mugavalt selle kapotile, et etendust vaadata.
"Tore, et meil tunnistaja on," lausus Rafe Sarale viidates.
"Kas sa tahtsid, et ma sind ära tapaksin?" pärisin poisilt tema naljale mingit tähelepanu osutamata.
"See oleks au."
Kortsutasin kulmu: "Millele sa mõtlesid, kui auto ette seisma jäid?"
"Sinule," lausus Rafe kõhklemata. "Pealegi pole see minu süü, et sa nii lohakas autojuht oled."
"Mida? Kes meist eile kihutas, ah!?"
"Ma võin kihutada, kuid sellegipoolest ei juhtu midagi."
"Ma loodan, et peagi juhtub."
Rafe vaatas musta asfaldit ja heitis pilgu minule. Ta naeratas armsalt ning ohkas siis. Pilku minul
hoides võttis ta õlalt spordikoti ning tõmbas sealt välja minu õpiku. Ta surus selle mulle käte vahele ning veidi tõrksalt krabasin sellest kinni.
"Tänan," pomisesin ja poiss hakkas naerma.
"Mida sa naerad? Ma saan täna jälle F-i."
"Miks?"
"Sinu pärast on mu inglise keele kodune töö ka veel tegemata."
"Kas sa ära ei jõua teha?" uuris Rafe osavõtlikult.
"Tunni alguseni on kolm minutit, seega ei."
"Aa, esimene tund?"
Rafe surus käed taskusse.
Noogutasin ja heitsin kiire pilgu Sarale, kes oma küüsi uuris.
"Jah, esimene tund," kordasin sarkastiliselt.
Rafe soris uuesti oma spordikotis ja võttis oma inglise keele õpiku, mille ta mulle ulatas. Tegelikult oli
see rohkem õpik-töövihik, mis oli palju praktilisem.
Vaatasin küsivalt Rafe'i.
"Mul hakkab ka inka. Tead ju küll, me oleme ühes inka klassis, seega," ta vaikis hetke, "... kui minu pärast jäi sul kodune töö tegemata, siis on õige, kui ma oma õpiku sulle annan ja sinu oma endale võtan. Mul on kõik õigesti tehtud ja ära karda- õpetaja ei korja ju neid ära. Ta tahab vaid, et sa vastused ette loed."
"Suur aitäh," pomisesin ning mu tujukus kõlas pigem sarkasmina.
Rafe muigas: "Pole tänu väärt. Pargi oma pill ära ja lähme."
Pilgutasin silmi: "Mida sa just ütlesid?"
"Pargi oma auto ära ja lähme."
"Ma suudan leida inglise keele klassi täiesti iseseisvalt üles, tänan väga," laususin Rafe'ile selga keerates, mille peale ta lihtsalt naeris.

Istusin klassis esimese rea keskmisesse kahekohalisse pinki ning avasin õpiku, et Rafe'i vastustega veidi tutvust teha. Imetlesin tema ilusat käekirja ning kuulsin sammude lähenemist. Enne, kui pilgu tõsta
jõudsin, oli Rafe minu kõrvale istunud.
Vaatasin hetke teda ja siis pöörasin pea ära, kui nägin oma inglise keele pinginaabrit Nicole'i lähenemas.
"Rafe, äkki sa..?" noogutasin peaga Nicole'i poole.
"Vabandust, Nicole, et su koha hõivasin. Sa võid minu kohale istuda."
Enne kui mu suu üllatusest lahti vajus, oli Nicole meie juurest kadunud. Lõin Rafe'i vastu õlavart: "Mida sa endale õige lubad!?"
Poiss vaid naeratas üleolevalt.
"Sa oled üks ülbe siga," sisistasin läbi hammaste. "Peale minu on siin koolis mustmiljon tüdrukut ja sina piinad mind."
"Sest ükski neist pole nagu sina."
"Sa ei saa seda öelda, sest sa ei tunnegi mind."
"Loodetavasti see olukord muutub."
"Loodetavasti mitte."
Rafe naeris. Jälle. Seekord eristasin tema naerus veidrat kõla, kuid otsustasin sellele mitte mingit
tähelepanu pöörata.
Minu õnneks saabus õpetaja ning kui olime end tervituseks püsti ajanud, alustas ta kiirelt tundi. Nagu kombeks oli, algas ka tänane tund koduse töö vastuste ettelugemisega.
Samal ajal kui õpetaja suvaliselt õpilastel tüütut grammatikaülesannet ette lugeda lasi, kirjutas Rafe minu õpik-töövihikusse õigeid vastuseid. Vaatasin ootavalt õpikusse enda ees, oodates hetke, mil saan mõne Rafe'i
vea ära parandada, kuid tundus, et ma võin seda ootama jäädagi.
"Seekord läks õnneks," sosistas Rafe ja vahetas kiirelt õpikud ära.
"Jääd terveks," venitasin vastu, pälvides sekundiks Rafe'i tähelepanu.
"Me peaks rääkima. Tõsiselt."
"Mul on seda veider öelda aga minu meelest ka."
"Selge. Alusta."
Kulme kergitades vaatasin õpetaja poole: "Siin!? Sa oled tõesti hull või? Kui õpetaja taipab, et me ei keskendu tunnis õppimisele vaid... millegile muule, saab ta maruvihaseks ja me peame direktori juurde minema."
"Kui sa karjuma ei hakka, ei saa proua Nichols arugi, et me kõrvaliste asjadega tegeleme."
"Olgu," noogutasin kiirelt. "Teeme siis ühe asja selgeks..."
"Mille?" Rafe hoidis pilgu õpetajal ja tumerohelisel tahvlil tema selja taga.
"Selle, et ma sellel nõmedal sõbrapäeva pimekohtingul ennast leidsin, on mu parima sõbranna süü. Ta otsustas mind sinna kasti lisada vaid selleks, et mu igavasse eraellu veidike vürtsi lisada. Ma sain nädal enne sõbrapäeva teada, et ta seda tegi ja me üritasime kogu väest mu numbrit kätte saada, kuid see ei õnnestunud.
Ma ei plaaninud sel õhtul üldse kohale tullagi, kuid Sara ostis mu lihtsalt ära."
"Millega?" uuris Rafe.
"Sa ei mõistaks..."
"See pidi vist midagi väga head olema."
"No-oh, oligi," vastasin üritades mitte naeratada. "Igatahes, kui sa ikka ei usu, et ma tulin täiesti vastumeelselt kohale..."
"Ma ei usugi."
Pöörasin pilgu Rafe'ile.
"Ma vihkan sõbrapäeva, Rafe. Kogu see ninnu-nännutamine, roosad ja punased südamekesed, lilled, sokolaad... See on iiveldamaajavalt ülepakutud."
"Sa ütlesid seda Mountis ka."
"Miks sa siis mind ei usu?"
"Ma ei saa aru, kuidas sa siiski tol õhtul kohale tulid, kui see kõik sulle nii ebameeldiv oli. Isegi kui su sõbranna sind millegi väga heaga ära ostis. Ja pealegi mulle ei tundunud, et sa kogu selle värgi suhtes ükskõikne oleksid olnud."
Kui Rafe lõpetas oli tema näol kõiketeadev naeratus. Ilus, kuid väga pindakäiv.
"Mida sa sellega öelda tahad?"
Poiss ohkas tüdinenult: "Seda, et kui sul nii ükskõik oleks olnud, poleks sa ju nii üleslöödult kohale ilmunud, ega? Must kleit, kingad..."
"Just!" hüüatasin veidi valjemalt kui vaja olnuks ning õpetaja pilk peatus minul ja Rafe'il: "Väga tore, preili
Pears, et te minuga nõustute, kuid kas te võiksite nõusolekust märku anda kerge noogutusega?"
"Vabandust," pomisesin ja kuulsin Rafe vaikset naeru. "Ma tahtsin öelda, et need kingad ongi põhjus, miks ma
end Mounti kohale vedasin."
"See side tüdrukute ja kingade vahel on mõistetamatu."
"Ma ju ütlesin, et sa ei mõistaks."
"Sul oli õigus," tunnistas Rafe ning mulle tundus, et ta andis alla. Häälekalt köhides sikutas ta taskust oma mobiili välja, koondades kogu tähelepanu sellele. Tunni lõpuni oli kõigest mõned loetud minutid. Imestasin, et
aeg nii kiirelt läinud oli.
"Härra Dephona, tund on küll kohe läbi, kuid see ei tähenda, et tea ei pea mind kuulama," hüüdis
õpetaja nii järsult, et ma võpatasin ja pillasin pastaka põrandale. Sukeldusin laua alla, et seda kätte saada, samal ajal mõeldes, kes see Dephona on.
Vastuse oma hääletule küsimusele sain mõne hetke pärast.
"Vabandust, proua Nichols," lausus Rafe ja kui ma pastaka kätte olin saanud, surus ta mobiili taskusse tagasi.
Kell helises tunni lõppenuks ning pilku õpikusse heitmata lõin selle kinni.
"Mis sul järgmine tund on?" uuris Rafe ning lükkas oma tooli laua alla, et ma oma kohalt tulema saaks.
Pööritasin tüdinenult silmi, kui ta ei näinud, kuid otsustasin siiski vastata:
"Ajalugu."
"Põnev."
"Muidugi," laususin emotsioonitult ning jõudsime koridori, mis õpilasi täis valgunud oli. Kõndisin, mõeldes kuhu minna või mida teha, et Rafe maha raputada. Mulle oli selgemast selgem, et ta oli otsustanud mulle närvidele käia kuni lõpetamiseni.
Veider, kui järsku Rafe mu ellu ilmunud oli. Enne seda päeva, mil ma matemaatikas temalt abi küsisin, jäi ta mulle harva silma. Ta ei olnud minu teada spordipoiss või lihtsalt populaarne, et ta oleks tähelepanu, sealhulgas ka minu oma pälvinud. Ta oli tavaline õpilane, kes käis lihtsalt koolis ja õppis.
"Mida?" venitas Rafe ja vaatas minu poole.
"Kas sa ei peaks kuhugi minema..?"
Poiss jäi seisma ning ma aeglustasin pisut sammu. Pöörasin end ümber. Rafe avas hetkeks suu, nagu sooviks midagi öelda, kuid ümber mõeldes sammus tuldud teed tagasi.

Lõunapausi ajal kohvikusse jõudes vaidlesid Sara ja Elly kiivalt millegi üle. Tippisin laua juurde ja istusin.
"Hei, me võtsime sulle mingi salati, et kindlustada, et sa ikka midagi hamba alla saaks," lausus Elly.
Sara kiikas laua alla: "Noh, tibi, mugavad, eks?"
"Jep, aga kooli jaoks siiski liig mis liig."
Sara mühatas: "Kui ei meeldi anna siia."
Panin käekoti vabale toolile ning võtsin siis kahvli, et sööma hakata. Elly ja Sara hakkasid edasi vaidlema. Kuulasin neid ja ootasin hetke, mil saaksin sõna sekka öelda, kuid siis koondus kogu mu tähelepanu sellele, mis meist tükk maad eemal oli.
Üks poiss, üks tüdruk ja veel üks poiss istusid laua taga ning neil tundus olevat eriti lõbus. Ma ei tundnud seda blondide juustega tüdrukut, kuid poiss, kes temaga üsna agaralt flirtis, oli minu armas Valentin ehk siis Rafe. Mu süda jättis löögi vahele ning neid vaadates unustasin ära, et hoidsin peos kahvlit. See kukkus kolksatuse saatel pruunile kandikule tagasi ning tänu sellele vaatasid Sara ja Elly mind üsna üllatunult. Lisaks neile ka mõned lähedal asuvate laudade ääres istujad.
"Mis sul nüüd juhtus?" küsis keegi mu selja tagant ja pani oma käed mu õlgadele. Võpatades vaatasin selja taha- Elly vend Jake.
"Tsau," naeratas ta.
"Ee, tsau," pomisesin vastu.
Elly jõllitas mind ning mu käitumine ajas teda silmnähtavalt segadusse. Sama lugu oli ka Saraga. Krabasin koti ja tõusin, jättes kandiku salatikausiga lauale, kahvli sinna, kuhu see kukkus.
"Hei, kuhu sa lähed," laiutas Jake käsi, "minu seltskond ei meeldi?"
"Asi pole selles," sosistasin pisut väreleva häälega. Elly, kes täpselt minu koha vastas istus, kortsutas
kulme.
"Vabandust, ma pean minema. Hiljem näeb!" Keerasin ringi ja sammusin kohviku väljapääsu poole. Paar sammu lauast eemale jõudes vaatasin üle õla ja märkasin, kuidas Sara osutas Rafe'i laua suunas ning
seejärel vaatas ka Elly sinnapoole.
"Pagan," sisistasin ja tõukasin ukse tigedalt lahti.
Saral ja Ellyl polnud raske mu käitumisest järeldusi teha.

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.


Viimati muutis seda Audrey (15/9/2012, 16:07). Kokku muudetud 2 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
PINK
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 205
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Habras (taas üleval!)   17/4/2011, 17:53

niiiii niiiiii hea lihtsalt no :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Habras (taas üleval!)   18/4/2011, 12:03

Nii-nii tore lihtsalt, et meeldib Very Happy

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Habras (taas üleval!)   21/4/2011, 13:03

7.

Ma ei läinud kooli kolmapäeval ega ka neljapäeval, vaid passisin lihtsalt kodus, lootes, et olukord paremaks muutuks. Elly ja Sara pommitasid mind sõnumitega, mille sisu oli peaaegu kõigis sama. Lisaks sellele kippusid nad mind lohutama, kuigi ma seda ei vajanud.
Kaks päeva koolis mittekäimist aga tähendas piisaval hulgal järeleõppimist. Ma ei teadnud veel kas reedel minna, kuid ilma otsese põhjuseta puudumine polnud eriti hea.
Panin mõnd õpikud-vihikud veidi sassis voodile, kui ema koputas mu toa uksele ja teatas, et mulle on külaline.
"Külaline? Kes?" küsisin skeptiliselt, kartes, et allkorrusel pean vastamisi seisma Rafe'iga.
"El," vastas ema lühidalt.
Vähemalt Elly, mõtlesin trepist alla minnes. Sara oli loomulikult tööl, mis mulle hetkel isegi meeldis. Teatud juhtudel ma lihtsalt usaldasin Ellyt rohkem.
"Õhtust, Quinn," viipas ta mulle.
"Tsau," jäin trepi käsipuu juurde seisma.
Elly võttis jaki seljast. "Ega ma sind ju ei sega?"
"Muidugi mitte, lähme üles."
Pugesin voodile tagasi ning Elly istus jalutsisse. Ta vaatas öökapi poole, kus mu telefon seisis.
"Said sõnumid ikka kätte?" küsis Elly vaikselt, ettevaatlikult, nagu teades, et see olen selle teema suhtes tundlik.
"Jep," venitasin sosinal.
"Quinn, sa ei pea ju varjama seda, et..."
Vaatasin Ellyt sellise pilguga, mis sundis teda vait jääma. "Selle pärast sa tulidki siia, eks?"
Elly noogutas.
Ohates vaatasin kõrval ning pidasin enda sees lahingut- kas rääkida talle kõik südamelt ära või mitte...
Katsin näo kätega: “Elly, ma ei tea, mis toimub. Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea.”
“Ta meeldib sulle?”
Kehitasin õlgu: “Ma ei tea.”
“Kuidas sa ei tea?”
“Noh, ta ei meeldinud mulle, kuid temas on midagi, mis teeb ta minu jaoks aina sümpaatsemaks. Meie senised vestlused on kõik pigem vaidlused olnud, kuid isegi need meeldivad mulle… Ma teadsin ilma Sara ja tema märkidetagi, et ma meeldin Rafe’ile või vähemalt pakun huvi, kuid teisipäeval…”
“Nägid sa teda seal lauas selle tüdrukuga, eks?”
“Jah ja see tegi… haiget,” sosistasin vaevukuuldavalt.
Elly nihutas end minu poole ja patsutas käega mu õlale: “Ma ei tahaks kõlada nagu Sara, kuid tüdruk, sa oled kõrvuni sees.”
“Oh ei,” ägisesin meeleheitlikult.
“Oh eid pole siin midagi. Sa pead poisile sellest rääkima. Kaua sa piinelda kavatsed?”
“Elly, ma pole Rafe’i armunud…”
“Praegu ta lihtsalt meeldib sulle väga aga usu mind, selle hetkeni, mil sa taipad, et ei suuda temata elada, pole enam kaua aega jäänud.”
“Mis ajast sa suhete alal selline… spets oled?” hakkasin naerma.
“Ei tea,” naeris Elly samuti, kuid tõsines siis: “Tegelikult ka. Minu meelest on teie vahel keemiat.”
“Pigem on meie vahel mingil mõistmaul põhjusel hoopis viha. Mulle käib jubedalt pinda see, et ta mulle sõna otseses mõttes igal pool järele jookseb. Ta vist kavatseb mulle elu lõpuni närvidele käia.”
“No näed- ta on nagu väike poiss, kes sind patsist sikutab.”
“Ärme räägime temast rohkem,” palusin. Silusin inglise keele õpiku kulunud nurka. Ma ei pööranud sellele suurt tähelepanu, kuid ma polnud märganudki, et raamatu nurgad juba nii kulunud olid. Täpselt selline mulje jäi nagu oleks keegi neid liivapaberiga nühkinud.
“Nõus,” lausus Elly, “aga üks asi veel. Anna poisile võimalus.”
Kergitasin kulme ja heitsin õpiku kõrvale: “Mida sa sellega silmas pead?”
“Lase asjadel minna omasoodu. Mitte midagi halba ei saa ju juhtuda… Võib-olla siis Sara rahuneb ka maha.”
“Ta tunneb end süüdi?”
“Pigem on ta liiga õnnelik selle juhuse üle,” ütles Elly. “Ta peaaegu et uhkustab sellega.”
“Ahjaa, ma olen ka talle tänu võlgu,” pomisesin sarkastiliselt.
“Okei, vahetame teemat, Quinn. Mis sa homme teed? Tuled kooli?”
“Ma arvan küll, kaua mul ikka halb olla saab? Ema juba nagunii kahtlustab, pealegi mõtleb ta nagunii nüüd sedagi, et ma tema tööl viibimise ajal ka poppi teen.”
“No olgu siis. Kell on ka juba päris palju.” Ta kallistas mind. “Ma pean ka veel õppima homseks…”
“Saadan sind alla?”
“Ei ole vaja. Sina õpi. Homme näeme siis!”
“Tsau!”
Kui uks Elly järelt kinni langes korjasin koolisasjad voodilt kokku, toppides vajalikud järgmiseks päevaks kotti. Seejärel läksin vannituppa, et end pesta ja magama pugeda, et homme lühikese une tõttu halba tuju poleks.

Füüsikas, mis reedeti oli kuues tund, olime kolmekesi koos. Olin õnnelik, et polnud terve päev Rafe’iga kokku sattunud, samuti ei näinud ma teda kellegiga sööklas aega veetmas. Rõõmustasin ja nautisin koolipäeva, mis seni väga hästi sujunud oli.
Peale kaheksandat tundi läksin oma kapi juurde, et sealt mõned õpikut koju kaasa võtta. Koridor oli lausa veidralt tühi, kui mitte arvestada peale minu veel mõnda õpilast, kes oma kappide kallal askeldasid. Sättisin õpikud ja vihikud korda ning lükkasin kapiukse kinni, kui märkasin koridori teises otsas Rafe’i seismas, või noh, aeglaselt edasi liikumas.
Ta lonkis, käed pükste taskutes, aeglaselt minu poole, tumesinine seljakott lõdvalt seljas. Juba eemalt märkasin, et see oli oma õigest asukohast palju madalamal. Imestasin, kuidas tal ebamugav pole.
Ma ei teadnud, kas ta oli mind näinud või mitte, kuid miski keelas mul ümber pöördumast ja põgenemast. Jäin Rafe’i vaatama ja hetke pärast tõstis ta pea ning hakkas minu poole astuma.
Olin valmis absoluutselt kõigeks, kuid mitte selleks mida Rafe nüüd tegi. Ta lihtsalt kõndis minust mööda nagu poleks mind olemaski.
Jõllitasin talle uskumatult järgi.
Ta tundus nii külm. Temast lausa õhkus jäisust.
Poiss lihtsalt astus nõkel sammul mööda koridori edasi ning mina olin aina rohkem hämmastunud sellest, et ta minust välja ei teinud.
Isegi mitte mingit tobedat märkust… Veider, kuid ma tundis sel hetkel, kuidas süda kergest valu tõttu pitsitama hakkas.
Ja ma lihtsalt ei suutnud vastu panna…
“Rafe,” hõikasin mitte just kuigi valju. Igatahes jäi ta seisma.
Keerasin kapiuske lukku ning sättisin koti õlale. Lisasin sammudesse kiirust, et tema juurde jõuda. “Rafe?”
Poiss pöördus.
“Mida sa tahad?”
Ta oli nii vastikult ülbe ja üleolev, et tundus uskumatu, et meie vahel mingidgi vestlused toimunud on.
“Kas sa ei unustanud midagi?” proovisin meievahelist jääd sulatada.
“Sina ei unustanud midagi?” sisistas Rafe tigedalt vastu.
“Mida?”
Põrnitsesime üksteist vaikides mitukümmend sekundit.
“Rafe, millest sa ometi räägid? Mille ma unustasin?”
“Minu inglise keele õpik, lehekülg 144.”
Enne kui ma suutsin suu lahti teha, et teda uue küsimusega pommitada, oli Rafe ümber pööranud ja kadus läbi suurte uste järgmisesse, juba rahvarohkemasse koridori.
Veidi värisevate kätega tirisin kotist välja Rafe kulunud nurkadega õpiku ning sirvisin seda kiirelt, et leheküljeni 144 jõuda. Mu silmad peatusid kohe punasel ruudukujulisel märkmepaberil, kuhu oli kirjutanud “Täna õhtul Ida pargis kell 9, R.”. Tõmbasin märkempaberi õpikust ja kortsutasin selle peopesas kokku. Olin valmis Rafe’ile järele jooksma, kuid enne kui ma järgmisesse koridori jõudsin, tuli mulle mõte. Kuid mul puudus üks asi et seda ellu viia.
Nimelt märkmepaber.
Otsustasin seda õpilasomavalitsuse ruumi jahtima minna. Minu õnneks askeldas seal Amy, kes mulle rõõmsalt naeratas.
“Hei, Amy, kas sul siin märkmepaberit on?”
“Ikka on. Miks sul vaja?”
Prunditasin huuli.
“Spikriks?”
“Ei, lihtsalt… Oleks vaja. Saad anda?”
“Ikka,” naeris Amy ja tõmbas kirjutuslaua kõige ülemise sahtli lahti. “Millist tahad?”
Sirutasin end, et näha, mille vahel mul valida on. Kandilised, piklikud, ümmargused, isegi kolmnurga kujulised. Neid oli igasugustes värvides.
“Ega sul… südamekujulist pole?”
Amy naeratus venis laiaks.
“Ei-ei, mulle lihtsalt meeldivad südamekujulised…”
“Muidugi.”
Amy näost oli näha kui väga ta mind uskus.
“Anna kandiline.”
Amy ulatas mulle mõned roosad märkmepaberid, mis ma liimise osaga käele kinni surusin.
“Tänud.”
Kadusin kiirelt koridori ja õngitsesin kotisügavustest pastaka välja. Mõtlesin hetke mida kirjutada.
Otsustasin et “Ida park, kell üheksa õhtul, Q.” peaks olema sobilik. Surusin paberikese õpikusse ning vaatasin seda mõnda aega mõtlikult.
“Käib küll,” pomisesin ja tormasin mõistliku kiirusega koolist välja Rafe’i otsima. Kuna tunnid olid läbi, oli ainuke loogiline koht tema otsimiseks parkla. Mercedes peaks igasuguste logude seas hästi silma hakkama ju. Sara ja Elly märkasid mind ja viipasid mulle. Lehvitasn vastu ja tõstsin nimetisõrme, et näidata, et mul läheb veel hetk. Tiirutasin autode vahel ringi ning lõpuks kui olin kellegi porise mikrobussi nurga tagant välja astunud hakkas mulle silma veatult läikiv uhke Mercedes, mille juures seisid mitu poissi, kaasaarvatud Rafe, loomulikult. Nad naersid ja lobisesid vabalt ning see kippus minu missiooni edukust pärssima. Aga samas lisaks teiste juureolek ka efektsust. Okei, hingasin sügavalt sisse, mis seal siis ikka. Kõigest mõned sammud ja asi on tehtud.
Nad ei märganud mind seni, kuni ma trügisin kahe võõra poisi vahelt läbi, et ringi keskele pääseda ja Rafe’i ette seisma jääda. Muidugi ma vabandasin, mille peale poisid kuss jäid. Keegi neist vilistas vaikselt.
“Sinu õpik, lehekülg 144,” laususin kõlavalt.
Rafe kortsutas kulmu, võttis õpiku, mille ma vastu tema rinda surunud olin ja viskas selle autosse: “Tänud.”
Noogutasin Rafe’ile ja tegin kibekiirelt minekut.
“Keegi võitis miljoni?” toetus Sara auto kapotile ja vaatas mind muheledes, kui ma tema ja Elly juurde jõudsin.
“Ei midagi sellist,” pistsin kiirelt ja ronisin autosse, sama tegi ka Sara.
“Kas sa..,” alustas Sara lõbusalt, kuid nähes, et ma ei pööranud tema sõnadele tähelepanu, jäi tasa. Lehvitasin Ellyle ja lõin autole hääled sisse.
“Koju?” küsisin ma Saralt igaks juhuks.
“Kuhu siis veel?”
“Okei.”
Tundsin, kuidas Sara pilk minule peatuma jäi kui me kooliparklast välja olime saanud.
“Mis on?” küsisin lõpuks.
“Sa oled tõesti kuidagi liiga õnnelik.”
“Mul on lihtsalt hea tuju, see on ka kõik.”
“Muidugi,” venitas Sara sarkastiliselt ja sättis jalad armatuurile.

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.


Viimati muutis seda Audrey (15/9/2012, 16:09). Kokku muudetud 3 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
PINK
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 205
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Habras (taas üleval!)   21/4/2011, 16:53

niiiiheaaa, Very Happy
kuna uut :) ?
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Habras (taas üleval!)   25/4/2011, 21:44

See on liiga hea:)
Millal uut?
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Habras (taas üleval!)   

Tagasi üles Go down
 
Habras (taas üleval!)
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 14Mine lehele : 1, 2, 3 ... 7 ... 14  Next

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Audrey looming-
Hüppa: