Unelm

See kirjatükk on kirjanduses antud kodutöö, kus oli vaja siis kirjeldada kohtingut romantismi stiilis. Tunnistan, see on utoopiline ning ebareaalne olukord, kuid teist moodi poleks ta oma lõppu näinud. Ma pole sellest eriti vaimustuses, kuid oleks tänulik kui keegi viitsiks lugeda ja anda oma hinnangu :)



Õhkõrn idatuul lennutab peeneid liivaterakesi laiali. Viimsed soojuskiired maanduvad ebatasasele maapinnale. Lained uhuvad vastu sammaldunud robustseid kivimürakaid, purunedes miljoniks veekristalliks. Puulatvades kõrguvad lehed tantsisklevad sahinal küljelt-küljele. Piiratu punakaskollane taevavõlv ümbritseb jahtuvat päikseketast. Kulunud rannapingil istub noor punapäine tütarlaps. Suveõhtu soojad käed mässivad neiu oma pehmesse embusesse. Neidise silmist peegeldub tuhandeid emotsioone varjav rahutu helk. Tema sõrmed on põimunud ümber pisikese nahkköites kaustiku.

Vaikuse summutab merekohin ning vali kajakate naer. Tütarlapse sõrmed haaravad konarlikult liivapinnaselt kuldse läikega sulepea. Neidis avab ettevaatlikkusega kaustiku ning laseb oma sõrmedel libiseda üle kühmulise paberilehe, mis on äärest ääreni täis kirjutatud nagu ka mitmed teised lehed selles nahkkaantega paberikogumikus. Tema pilk libiseb üle sõnade, mis peidavad tema kaugetes mõttesoppides ekslevaid arusaamu. Tütarlaps avab ühe valge puhtusest kiirgava lehe. Peagi puudutab kirjapulk tindise otsaga krobelist lumivalget lehenurka. Üksikutest sõnadest moodustuvad laused, mis väljendavad näitsiku utoopilisi unistusi ning kõige salajasemaid soove. Tema kirjutises peitub igatsus täiskuu ja tähtede helkiva paiste ning rohutirtsude serenaadi järele. Kuid leidub ka kartust olla üksik hunt hämaras öös. Ta ihaldab soojust, kirge ja raevu ning kaugele kajavat helilist naeru.

Neidis silmitseb moodustist, mis on ilmunud tema kaustikusse. See peidab endas tema tõelisi tundeid, mida ta on varjanud oma hinge pimeduses. Tütarlaps haarab leheotsast ning vaikse kärinaga rebib lehe lahti tihedalt põimitud köitest. Neiu murrab lehe sõrmedega pooleks ning seejärel veelkord. Ta voldib sellest pisikese laevukese, mis sobiks sinna samasse rahutusse merre seilama. Paber ei peaks soolases merevees uidates vastu ning vesi kustutaks iga viimse tindijälje sellelt paadikeselt. Kirjutis mattuks unustusse ning sellega paljud mälestused. Neidis ohkab vaikselt ja surub laevukese liivamügarikule seisma. Nüüd ei saa seegi seilata läbi elumere, sest omanik istub õnnetult kaldal. Püsti tõustes silmitseb tütarlaps sinakat merd ja keerab minekule. Tema sammud jätavad liiva sisse pisikesi lohke, mis lõppevad rannapiiril.

Eredalt kiirgavad päiksekiired ärkavad tasapisi horisondi tagant ning tõusevad koos hõõguva kettaga taevalaotuse keskpunkti. Unine soe õhuvool näpistab rannaliival istuvad sinisilmset noormeest. Karge ning müstiline öö on möödunud ning seda asendab uusi retkesid täis lootusärevus. Nooruki silmad naudivad etendust, kus loodus oma esimesi hommikusi samme teeb. Tema pilk liigub mõtiskledes üle ranna ning peatub ühel liival lebaval valgel nutsakal. Noormees lükkab end kergusega maast lahti ning sammub lähemale. Tema mõtted on täis pahameelt, kuna ta ei mõista, miks inimesed ei või puhtust hoida. Lähemale jõudes märkab ta, et see pole nutsakas, vaid mustvalge laevuke. Vajudes raskelt selle kõrvale, võtab nooruk laeva enda suurtesse kätesse. Ta vaatab korra ümbrusesse ning paistab, et ta on täiesti üksi. Aeglaselt laevukest paberileheks vormides on ta ülimalt ettevaatlik, et mitte lõhkuda seda. Tema pilku köidab käekiri, mis on täis lihvitud konksukesi ning juba selle järgi võib öelda, et autor on prefektsionist. Noormehe silmad libisevad üle ridade, mis on täis nii palju emotsioone, et ta ei oska neid lugedagi. Tal tekib tunne, et ta tahaks seda inimest embuses hoida ning kaitsta halva eest, millest võõras räägib. Ta istub minuteid, keerates lehte igatepidi ringi ning üritades leida seda ühtainsat sõnapaari, kus oleks autori nimi. See katse ebaõnnestub. Tuul tõuseb ning keerutab rahutult liivateri ning lained mäslevalt alistavad liivaranda. Kes on see tundmatu anonüümne autor? Poisi hinge see närib ning võtab ta kätte tahmase hariliku pliiatsi. Õrnalt joonistab ta vabaks jäänud lehe osale mäeotsal üksi seisva hundikutsika. „Sa pole üksi,“ on sõnad, mis tekivad joonistuse alla. Noormees voldib sellest paberilehest hoolikalt uuesti laevakese. Teistviisi saavutaks ta vabaduse tuulejõu mõjul ning rändaks kaosesse.

Möödunud on päevi, öid ja mitmeid nädalaid. Päike hõõmab kõrgel mere kohal ning hägused pilvetupsud võistlevad kuuma keraga ilmavalitseja koha pärast. See sama rannapiir on tühjumas, ei ühtki hingelist. Vaikselt tõuseb tuul ning keerutab ärevalt puulehti. Merelained möllavad samuti lustlikult kokkulüües. Kajakad on vaikseks jäänud ning istuvad kivirahmakatel justkui oodates võimsat vaatemängu. . Ainuke silmatorkav asi on kollakatel liivateradel lebav valge kuhi. Kuhjake on moodustatud täiskirjutatud ning pildikestega laevakestest. Ühelt poolt rannapiiri kõnnib aeglaste sammudega sinisilmne noormees. Tema sõrmede vahel on veripunane okastega roos, mis õrnalt torgib ta sõrmi. Peatudes ühel pool kuhja jääb ta seda vaadates seisma. Teisel poolt liigub peaaegu joostes punapäine tütarlaps, sest keskpäevani on jäänud vaid minut. Kas tõesti kohtub ta noormehega, kellel on kirjutanud kõiki oma tundeid ja näeb seda suurepärast päevakunstnikku? Neidis peatub täpselt natukene enne kuhja ning hingab sügavalt sisse. Ta näeb noormeest, kuid ei julge sõnagi lausuda. Nooruk pöörab oma silmad neidisele ning ulatab käes olnud veripunase roosi talle. Näitsiku pilk on peatunud noormehe sügavatel sinistel silmadel, mis meenutavad rahulikku merd, millelt peegelduks tagasi ka iga detail. Tütarlapse põsed löövad õhetama ning neisse tekkib heleroosa gerbera värvitoon. Noormees naeratab neidisele sõnatult ning tõmbab taskust välja viimase paadikese. See peagi lendab oma eelkäijate juurde maha, väikesesse valgesse paadivirna. Nooruk ulatab selle neiule ning vaatab tütarlast ootusärevalt. Näitsik avab aeglaselt paadikese juba sissekulunud pedantses järjestuses. Ta pöörab pilgu lehele ning sellel on kirjas vaid neli sõna: „Ma olen alati sinuga.“

Neidis uppus nendesse silmadesse ning teadis, et nüüdsest ei pea ta iialgi paadil seilama üksi. Noormees on alati tema käekõrval ja tema on kindel kalju, millele toetada. Noormehe käsi libises tütarlapse pehmetesse lokkis juustesse ning tõmbas üle neidise kontuuride. Nende öö ja päeva vaheldumisel üksinda veetud kohtingud polnud kunagi üksildased, sest alati kujutasid nad teineteist enda kõrval ette.