Tee 35/35 #LÕPETATUD#

,,Täiesti uskumata, et sa seda meile ei rääkinud!’’ karjusin süüdistavalt.

,,Enely...ma ei saanud teile sellisest asjast rääkida. See ei ole minu sõltuvus ning Sten võib vaid ise sellest rääkida!’’ asus Robin end kohe kaitsma ning vaatas ootusärevalt mulle otsa.

,,Isegi siis ei olnud see sinu meelest vajalik kui nägid, et Neleli hakkab temaga suhteid looma ning teadsid milliseid vihahoogusi Stenil esineda võib?’’ Ütlesin vägagi pettunult, sest just see ma olin. Pettunud Robinis, et ta ei teinud midagi ning lasi sellel kõigel lihtsalt juhtuda.

,,Ma ei uskunud ise ka kui seda nägin!’’ ütles ta vaikselt, rohkem nagu endale.
,,Ta ei ole mitte kunagi ühelegi tüdrukule haiget teinud.’’ Pistis Robin ennem vahele kui jõudsin midagi öelda.

,,Sõltlased ei teagi, mida nad teeva. Nad on äkilised ning ei suuda ennast kontrollida.’’ Üritasin Robini vabandust ümber lükata.

,,Igatahes jõudsin ma sinna üsna viimasel minuti, sest muidu ma kül ei teaks mis Nelelist saanud oleks.’’ Ütles Robin jällegi nagu endale.

,,Mida?’’ küsisin ning jäin teda suu ammuli vahtima.

,,Ma ütlesin...’’ hakkas Robin ennist öeldud lauset kordama.
,,Ma kuulsin mida sa ütlesid!’’ takistasin teda seda tegemast ning seejärel valitses paar sekundit pingeline vaikus.

,,Sina olid see, kes Steni takistas ja hiljem Neleli koju viis?’’ üritasin sõnu võimalikult arusaadavalt välja hääldada, sest tundsin, kuidas miski takistas sõnu korralikult välja ütlemast. Ma polnud isegi praegu kindel, kas suutsin küsimuse võimalikult arusaadavalt esitada.

,,No ma just jõudsin sinna peale seda kui olin sinu koju viinud ja siis oli see just parasjagu juhtunud. Kõik lihtsalt vahtisid ja mulle tundus, et pigem utsitasid teda. Ma pidin ju midagi tegema.’’ Selgitas Robin olukorda.

,,Utsitasid teda?’’ küsisin paanikasse sattudes.

,,Mis inimesed need sellised on?’’ karjusin ning tundsin, kuidas midagi sooja põsele voolas. Hakkasin üle kere värisema. Viha, mis oli terve tänase päeva minu sees ennast kogunud, tahtis nüüd valla pääseda ja jumala eest, et keegi selle rüppeisse ei satuks.

,,Ma sellele Stenile näitan, mis saab inimesest, kes terroriseerib minu sõbrannat!’’ sisistasin läbi hammaste ning vaatasin raevunud pilguga Robinile otsa. Nägin tema hirmunud nägu, sest ilmselt ei oodanud ta sellist reaktsiooni või nägin ma tõesti nii hirmus välja.

,,Enely?’’ lausus ta vaikselt mu nime ning kõheldes astus sammuese minu suunas.

,,Ma veenan Nelelit politseisse minema!’’ ütlesin kiirelt ning keerasin pilgu kõrvale.

,,Mida sa teed?’’ küsis Robin, hääl toonivõrra kõrgem ning üllatusest kahvatunud nägu ees.
,,Neleli peab selle kohta avalduse tegema. Selline närvihaige narkar ei saa lihtsalt ringi joosta ja inimesi peksta kui tal selleks tuju tuleb, eks!’’ ütlesin jällegi karjudes ning surusin alla soovi minna ja Sten lihtsalt ära kägistada.

,,Sa ei saa politseid sellesse segada. Sellest tuleb suur jama!’’ ütles Robin ning ka tema hakkas vaikselt närvi minema, sest rahulik ilme tema näolt oli asendunud segaduse ning hirmuga.

,,Miks sina muretsed? Jama tuleb temal mitte sinul!’’ ütlesin ning turtsusin ükskõikselt.

,,Vahet pole! Sa lihtsalt ei või Nelelile sellist mõtet pähe panna!’’ ütles ta nüüd juba päris vihaselt. Ehmusin veidi ning üritasin karkudega temast kaugemale taganeda, sest mulle tundus, et tema liikus aina lähemale.

Miski tema hääletoonis ja ärritunud olekus hirmutas mind ning mõistus karjus üldse, et ma jalga laseksin. Kuid ma ei tee seda, ma ei ole selline memmekas ning lõppude lõpuks peab keegi Neleli eest seisma ka.

,,Ei Robin! Neleli peab politseisse mine!’’ ütlesin nüüd oma häält veidi kontrollides, et teda mitte ärritada.

,,Ei Enely...Ma ei lähe politseisse...Ma ei taha teda politseile ülesse anda!’’ kuulsin seljatagant Neleli värisevat häält.

Mõlemad Robiniga vaatasime uksel seisvat Nelelit, kes ainiti meid jõllitas.

,,Neleli, aga...’’ hakkasin talle vastu vaidlema, kuid laskmata mul lauset lõpetada takistas ta mind.

,,Ei Enely, see on minu otsus. Ma ei tee seda!’’ ütles ta kindlalt ning teadsin, et teda ümber veenda on võimatu.

,,Ma kuulsin, et sina olid see, kes mulle appi tuli!’’ ütles Neleli pilku Robinile pöörates ning näole kerget naeratust luues.

,,Ma ei saanud ju seda pealt vaadata!’’ ütles Robin ärevalt, kuid nüüdseks oli ta juba veidi tagasi tõmband.

,,Igaljuhul aitäh slle!’’ ütles Neleli naeratades ning seadis sammud toapoole.

,,Võib-olla oleks nüüd parem kui sa minema hakkaks!’’ ütlesin Robinile kui olin taas tema poole pöördunud.

,,Kas sa homme helistad?’’ küsis ta ettevaatlikult ning naeratas kergelt.

,,Ma arvan, et oleks parem kui me mõnda aega üksteisest eemale hoiame, sest see kõik vajab seedimist ja hetkel ei suuda ma sulle korralikult otsagi vaadata.’’ Ütlesin enesekindlalt, kuid teadsin, et kui ta kohe ei lahku puhken tema nähes nutma. Ma ei saa seda lubada. Ma ei tohi talle välja näidata seda kui nõrk ma olen. Ma ei tohi! Vappralt hoidsin tagasi pisaraid, mis vägisi silmadesse tikkusid ja minu nõrkust reeta tahtsid. Ei ma ei lubanud seda vaid üritasin põgeneda. Keerasin Robinile selja ning komberdasin kiirelt ukse poole.

,,Enely palun! See ei pea nii olema!’’ ütles Robin, kes ilmselt ei kartnud oma nõrkust välja näidata, sest tema hääletoon oli muutunud peaaegu nutuseks ning värises kontrollimatult. Veider, kas poisid tõesti oskavad nii tundelised olla? Arvasin, et ei näe iial ühtegi poissi nutmas. See et ma oma venda väiksena nuttmas nägin oli hoopis teine asi. Ta on ju minu vend ja pealegi oli ta siis väike.

Peatusin korraks, kuid ilma tagasi vaatamata liikusin edasi ning sulgesin julmalt ukse, mille taha jäi kurb ning segaduses Robin. Oleksin tahtnud tagasi minna ja talle öelda, et kõik on korras, kuid ei teinud seda. Ma ei tea miks tundsin, et ka tema on vastutav Neleliga juhtunus. Ta läks küll Nelelile appi, aga seda kõike poleks juhtunudki kui ta oleks meid hoiatanud. Kasvõi ühe vihje andnud, et neleli seab end ohtu kui Steniga tegemist teeb. Mis siis oleks saanud kui Robinit poleks tulnud. Kui meie oleksime kauem seal rannas istunud.
Selle mõtte peale jooksid judinad üle mu selja ning käed hakkasid värisema.

Miks keegi teine ei takistanud Steni. Kas nad nautisid seda? Kartsid teda? Miks...

,,Kas Robin läks ära?’’ tiris Neleli hääl mind hetkega mõtetest välja.

,,Usun küll!’’ vastasin ükskõikselt, kuid sisimas miski kriipis mind ning tegi kohutavalt haiget. See ei saa ju nii raske olla. Lihtsalt ühest poisist lahti öelda. Või saab?

,,Miks sa politseisse minna ei taha?’’ küsisin pilku Nelelile pöörates.

,,Ma ei suuda seda teha. Olenemata sellest, et ta mulle sedasi tegi, ma hoolisin temast ega suuda teda lihtsalt politseile ülesse anda ja ma ei peagi.’’ Selgitas Neleli oma keeldumise põhjust.

,,Hoolida kellestki sellisest on patt! Ta on haige! Narkomaan! Kas see ei ole sulle kohale jõudnud?’’ küsisin jällegi endast välja minnes. Mis minuga lahti on? Miks ma ei suuda rahulikuks jääda ja lihtsalt rääkida. Miks kõik korraga minust välja tahab purskuda. Viha, kurbus, meeleheide...

,,Ole tasa! Ära ütle sedasi enam! Ma ei taha seda kuulda!’’ karjus Neleli nuttma puhkedes ning seejärel põgenes ta oma tuppa jättes mind sinna üksinda emotsioonide ja viha küüsi.


***
Tollest jubedast päevast on möödunud kaks päeva. Mul on hea meel, et saime Neleliga asjad klaariks, kuid kahjuks mitte nii klaariks, et ta oleks olnud nõus politseisse minema. Vägisi ei vii ju teda sinna. Iga kord kui Robin on helistanud olen pidanud võitlema tahtega kõnele vastata, kuid siiani olen hakkama saanud. Mitte, et ma enda üle uhkust tunneksin, aga tean, et nii on parem. Ma tunnen, et pean seda kõike veel seedima. Mul pole plaaniski jäädavalt teda eirata, aga praegu ei saanud ma temaga ühes toaski viibida nii, et me jälle tülli ei pööraks.

Viimase päevad on muidu päris rahulikult möödunud kui see välja arvata, et mõlemal päeval on Kätlin meie juures ööbinud. Minu venna toas. Lihtsalt jube. Kohe kui minu silme ette tekib pilt Kätlinist ja minu vennast koos, tahaksin okesendada. Kas tõesti saab ühel poisil nii jube maitse olla. Ta on ju ülenisti praaks ja kunstlik. Mitte miski ei ole päris. Eriti valus on tõde, et poiss, kes ta endale on valinud on minu enda vend.

Õnneks ei ole ka Georgist midagi kuulda olnud. Arvan, et hoiab ema palvel madalat profiili ning ootavad hetke kuniks oleme maha rahununud ja siis ründavadki.

,,Enely!’’ katkestas ema hüüd mu mõttelõnga.

,,Elutoas!’’ hüüdsin talle vastu, sest tõesti ei viitsinud karke alla ajada. Issand kui sarkastiliselt see praegu kõlab. Mõni päev veel ja siis saan nedest ulmelistest asjadest vabaks. Lihtsalt nii jubedad vahendid, millega inimesi piinata. Kohutav.

Kuulsin ema kiireid, kuid kergeid samme elutoa poole tulemas ning juba vargsi keerasin pilgu ukse poole, et teda näha. Varsti ta ilmuski.

,,Ma lähen täna ööseks sõbranna poole Bridži mängima! Ärge Erikuga mind koju oodake! Usun, et saate siin hakkama!’’ seletas ema kiirelt.

,, Bridži mängima? Ema Bridži ei mängita kahekesi ja mis ajast sa üldse sellise asjaga tegeled?’’ küsisin üllatunult.

,,Kas sinu ema ei võigi meelt lahutada?’’ küsis ema veidi solvunut teeseldes.

,,Mine, mine...Me saame siin hakkama!’’ ütlesin emale naeratades.

,,Tsau siis!’’ vastas ema rõõmsalt minema lipates nagu teismeline, kellele andti luba peole minna.

Kuna mul täna õhtuks plaane polnud valmistusin juba varakult igavuse kätte suremiseks, sest isegi telekast ei tulnud midagi. Klõpsisin ühelt kanalilt teisele ning vaatasin igat kanalit umbes kaks sekundit kui siis jälle järgmisele klõpsasin.

Erik oli Kätliniga väljas nagu alati. Unistasin igapäev sellest, kuidas näen neid tülitsedes uksest sisse astumas, aga seda ei ole siiani veel juhtunud. Robinit eirates pidurdasin ka meie plaani elluviimist, milles mul oli väga kahju. Seega said nad veel veidi aega ,,õnnelikult koos olla.

Igavuse peletamise võitluses telekaga alla jäänud suundusin ülesse enda tuppa, et mingitki tegevust leida. Lasin karkudel vaikselt voodi kõrvale maha kukkuda ning viskusin voodisse pikali. Sulgesin silmad ning lülitasin end täielikult välja. Kuulasin vaikset vahelduvat mürinat, mis kuskilt eemalt tänava pealt minu tuppa kostis, sest olin päeval akna irvakile unustanud. Tundsin kerget tuuleiili tuppa puhumas, mis tõi endaga kaasa mõnusalt värske õhu. Hingasin sügavalt sisse ning jäin seda rahulikku olemist nautima.

Järsku kuulsin mingit sahinat, mis tundus kostvat päris lähedalt. Tõmbusin hetkeks pingule ja kuulatasin. Vaikus. Sulgesin uuesti silma, sest olin kindel, et see polnud mitte miski, kuid siis kuulsin seda uuesti.

,,Hakkan vist vakselt hulluks minema!’’ ütlesin endamisi sosistades.

Kuid siis kuulsin midagi tõeliselt ehmatavat ning kargasin voodis istukile. Hetkeks unustasin isegi hingamise. Võtsin võimalikult vaikselt voodi kõrvalt kargud ning tõusin püsti. Kõheldes liikusin enda toa ukseni ja seejärel avasin selle nii vaikselt kui see võimalik oli, sest nagu õudusfilmideski pidi see just siis krääksuma hakkama kui seda käige vähem vaja oli.
Seisin vaikselt oma toa uksel ning üritasi pingsalt kuulata, kas keegi on alumisel korrusel. Teadsin, et Erik ei tule nii pea, seega kahtlesin, et see on tema ja hüüdmine oleks äärmiselt tobe juhul kui see tema poleks.

Võtsin kõik oma julguseriismed kokku ning liikusin vaikselt trepist alla ning vidutasin silmi, et hämaras paremini näha. Loomulikult vaikseks liikumiseks seda nimetada ei saanud, sest karkudega oli see peaaegu võimatu, aga ma vähemalt üritasin. Mitte kedagi ei paistnud olevat ja enam ei kostunud ka ühtegi häält. Kui olin omadega kööki jõudnud otsustasin tule põlema panna, et veidigi julgust saada ja veenduda, et siin pole kedagi. Kuid ennem kui jõudsin tule põlema panna haaras keegi mu õlast, millele järgnes kõrvulukustav kiljatus ja see keegi sai tugevaima kõrvakiilu, mida olen eales andnud.