Tee 35/35 #LÕPETATUD#

Tundsin, kuidas külmad higinõred mööda mu nägu voolasid. Ma ei suutnud selles ruumis selgelt mõelda ega ka korralikult hingata. Hais, mis selles urkas levis oli niivõrd lämmatav, et võinuksin sellesse lihtsalt lämbuda. Mul polnud aimu ka, kas olin selles paigas viibinud minutid, tunnid või koguni päevad. Igasugune ajataju oli olematu ning emotsioonid olid viimsel piiril. Kõik oli ümberringi nii vaikne, see justkui imes mind endasse ja lämmatas. Hetkeks vist kaotasin isegi teadvuse, sest kui taas silmad avasin, tundus olevat tohutu hulk aega möödunud, kuid see võis vabalt olla ka minu kujutlus.

Loodan, et keegi otsib mind, kuid kust? Keegi ei teagi kust otsida, sest sellise koha olemasolust ei saagi teadlik olla. Kas ma peangi kogu ülejäänud elu siin kopitama või kustutatakse just selles paigas minu juba peaaegu kustumas eluküünal. Just nüüd kui Robin mu ellu naases ja tekkis lootus, et meil võib veel kõik korda saada, juhtub midagi sellist. See on täiesti uskumatu, et selline inimene nagu Tanel üldse maal eksisteerida saab. Üdini halb ja südametu.

Kellegi kolistamine ukselingiga äratas mind mõtteist ning vallandas minus taaskord paanika, kõrvus hakkasid kajama Taneli sõndad, et ta ei ole minuga veel lõpetanud. Peagi ilmuski lahti paotatud ukse tagant välja Tanel. Tema näoilmest võis välja lugeda, et nüüd on see aeg käes. Nüüd on minuga kõik ja sinna polegi midagi parata.

Minu närvide üleskruttimiseks liikus ta minuni õrritavalt ja rahulikult, näol ilme, mis oli täis tuimust. See pinge oli lihtsalt liiga suur, et selle talumiseks ma sulgesin silmad ning ootasin. Lihtsalt ootasin ja lootsin, et kõik toimub kiirelt ja valutult. Hakkasin üle kogu keha värisema ning suletud silmade vahelt põgenesid pisarad, ilma et oleksin suutnud neid tagasi hoida.

„Mis nüüd kallike? Kas enam ei olegi metsik kiisuke?“küsis ta alatul toonil. Ma ei kavatsenudki oma vastamisega talle rõõmu valmistada, sest mida enam ma temaga sõdin seda suuremat naudingut ta sellest saab ja minul polnudki kavas seda talle pakkuda. Ma tahtsin, et kõik lõppeks, et ma saaksin edasi minna kuskile, kus teda pole. Tähendagu see kasvõi minu surma.

„Ei räägi enam?“tuli järjekordne küsimus. Avasin oma pisarais ja viha täis silmad ning üritasin nendega talle otsa vaadates väljendada kogu seda jälestust, mida ma tema vastu tundsin, kuid tegelikkuses näisin ma talle kui mingi hale kutsikas, kes kardab karistust.

Millegi pärast tungis mu mõtetesse Sanderi tüdruksõber Luisa. Järsku jõudsi mulle kohale, mida ta tundis ning taipasin, miks ta ei suutnud kõige sellega edasi elada. Tõepoolest, milleks elada lõputus õuduses kui lihtsam oleks üle elada üks õudne lõpp ning seejärel olla vaba.

Tanel tegi paar kiiremat sammu ning sikutas pükste taskust välja nöörilaadse pahmaka. „Kas lõbutseme?“küsis ta nägu elevusest põlemas. Ta haaras tugevalt mu jalgadest. Üritasin küll protestida ning teda oma jalgadega eemale ajada, kuid asjatult. Ta võttis oma nööripussaka ning alustas mu jalgade kinnisidumist. Nöör tundus küll peenike, kuid piisavalt tugev, et jalad lahti ei pääseks. Rabelesin, teades, et ei suuda talle vastu hakata, kuid tegin kõik selleks, et tal poleks neid alatusi tehes lihtne. Ma ei saa lasta tal arvata, et ta võibki vabavoliliselt minuga teha mida tahab.

Sisse tulles oli ta ruumi ukse pisut avali jätnud, mis oli hea. Sealt pääses ruumi veidigi hingatavamat õhku ning tekkis väike tuuleiil, mis veidigi ergutas ning korraks jõudis isegi tärgata väike lootus, et suudan sealt plehku panna, aga selle väikse lootuse tappis koheselt nöör, millega mu jalad nüüd tugevalt seotud olid. Kuhu mul sedasi ikka minna on?

„Nii, nüüd peaks korras olema.“ütles ta ning liikus sujuvalt üles poole, tema keha vastu minu oma liibumas ning jõudis nii lähemale minu paanikat peegeldavale näole. Külmavärinad jooksid üle kogu keha ning taaskord olin sunnitud silmad sulgema.

„Kuidagi nii kahju, et sinuga siin lõpp tuleb teha. Sa meeldid mulle ja kohe väga.“sosistas ta vaikselt. Ta nägu oli vaid paari sentimeetri kaugusel minuomast nii, et tundsin tema sooja hingeõhku oma näol, mis vallandas uued külmavärinad.

„Aga sa ei kavatsegi seda võimalust kasutamata jätta, ega ju?“ esitasin küsimuse, mis talle kindlasti heameelt valmistas.

„Kelleks sa mind õige pead? Maniakkiks?“küsis ta teeseldud imestusega.

„Sa ei taha teada!“vastasin lühidalt.

„Räägi!“nõudis ta ning liikus oma suuga veelgi lähemale. Oleksin tahtnud appi karjuda, kuid milleks?

„Sa oled lihtsalt üks rõve inimjäänus. Sul pole südant. Polnud juba siis kui sa Luisa hävitasid. Ta tappis end sinu südametuse ja julmuse pärast. Mis tunne on elada teadmisega, et inimene tappis end sinu pärast? Ah?“

„Ja sina ei tea, kuidas ma temaga lõbutsemist nautisin. See oli seda väärt. Samamoodi on väärt ka see, mida ma sinuga teen. Ma ei tunne süümepiinu sellepärast, mida ma Luisale tegin. Rumal eit, ei teadnud, mis on hea. Nagu sa ütlesid, mul pole südant. Sellepärast ei kannata ma ka süümepiinade käes.  Ma loodan, et sina vähemalt oskad mind hinnata ning nautida seda, mida ma suudan. Või kavatsed ka ennast peale seda maha tappa? Kahtlen selles, sest sa ei julgeks seda. Sa oled selleks liiga arg ja naeruväärne. Liiga kinni oma veelgi naeruväärsemas poisssõbras, kes lõpetab varsti kuskil karjäärisügavustes.“

„Robin? Mida sa temast tead? Miks sa nii räägid?“küsisin õudust täis ilmel.

„Kutt on ise süüdi, et üritas lahkuda sealt, kust ei saa peale asjasse sekkumist keegi lahkuda. Tal pole ajusi, rääkimata sellest naiivsusest, mis temaga kaasas käib. Tead, tegelikult ei ole mina pooltki nii hull kui sina. Ise sa hävitasid oma enda Robini. Luisa ei olnud minule mitte keegi. Lihtsalt üks järjekorne vallutus või milleks iganes seda ka nimetada, aga Robin...ise veel väidad, et armastad teda, aga samas saatsid ta hukatusse. Sinu pärast üritas ta narkoärist välja astuda, kuid see on võimatu. Kes korra end sinna on juba seganud, ei saa sealt välja kui just ei lepi sellega, et peab lõpetama karjääri põhjas, jalad kinni betoonitud. Ilus, kas pole?“

„Jää vait!“karjusin ning sülitasin talle suurest vihast näkku. „Sa ei või nii rääkida, sul ei ole õigust nii rääkida!“

Vihaselt pühkis ta mu sülje oma näolt ning haaras tugevalt minu omast. Ta surus oma sõrmed nii tugevalt kokku, et mu lõualuud ragisesid. Kiunatasin valust ning üritasin lahti rabeleda.

„Sina tuled mulle rääkima õigustest? Niipea kui olen Robini sinu abiga siia meelitanud, sured sina ta silme all ja seejärel sureb ka tema, sest narkoäris käivad asjad juba nii. Teiega on lõpp, kas mõistad?“

Proovisin talle midagi vastata, kuid ei suutnud. Ta lõdvendas haaret mu näol, et saaksin rääkida.

„Kuidas sina selle kõigega seotud oled?“

„Mina? Lihtsalt üks vahelüli. Mind lihtsalt kasutati selleks, et sinule lähemale pääseda. Nemad teavad kõigist kõike, seega polnud see neile kuigi raske. Nad jälgisid sind ning jõudsid seeläbi minuni. Sina oled ainuke, kelle pärast Robin teeb vigu. Kelle pärast ta on nõus peidust välja ronima ning end neile ette söötma ja see on ainus, mida neile vaja, selleks, et asi lõpuni viia. Sellepärast Robin lahkuski, et end nende eest varjata. Lootis, et asjad vaibuvad, aga ei. Ta ei saa tagasi tulla kui tahab elada, aga ta tuleb, sest oled talle liiga kallis, et sind hätta jätta ja sellepärast oledki sina see, kes ta hävitab. Viid ta koos endaga hukatusse. Kui imal, kas pole?“

„Mis kasu sina sellest kõigest saad?“

„Aga mul ei ole ka midagi kaotada. Või tegelikult...“ta vaikis hetkeks. „Kaotan sellega vähemalt ühe inimese, kes teab minust liiga palju. Piisavalt palju, et mind põhja lasta ja minujaoks ei ole peale kõike seda jama siin mitte mingisuguseks probleemiks kaotada ka teine inimene, kelle jaoks olen ma tema kõige suurem vaenlane üldse, eriti veel siis kui sina siin oma otsa leiad. See ilge kiindumus, mida Sander sinu vastu tunneb on samuti haiglane. Täpselt sama haiglane oli Luisa ja Sanderi vaheline armastus. Tundus nagu üks ilma teiseta ei oleks võimeline eksisteerima, kuid ometi on Sander jalul ning üritab minu elu tuksi keerata. “

„Ja miks ta ei võikski? Sina ju temaoma keerasid. Ma loodan, et ka sina leiad ükskord väljateenitud lõpu, sest sa ei ole mitte midagi väärt. Isegi mitte oma haledat elu, mida sa elad.“ütlesin julmalt välja selle, mida mõtlesin.

„See jutuajamine ei vii meid mitte kuhugi. Raiskab vaid aega, mis mul on, et sinuga veidi lõbutseda, enne kui sinust saab laip ja siis ei sooviks ma paremameelega sinuga tegemist teha.“lausus Tanel ja libistas oma räpased käed mu pluusi alla.

Laip, kordasin oma mõtteis. See sõna hirmutas mind. Nii ei saa need asjad minna. Ta ei saa mind. Kogusin veidi julgust, hingasin sügavalt sisse ja seejärel koondasin kogu oma viha ja hirmu oma hammastesse ning lõin need julmalt Taneli kaela. Vallandasin kogu oma viha. Võisin peaaegu kindel olla, et hammustasin tema kaelast tüki, sest hetkeks tundsin oma suus vere maitset. Sülitasin, et see kaoks. Kuulsin Taneli karjumist ja tema silmist lendas sädemeid. Teadsin, et sellega valasin vaid õli tulle, kuid nagu ma juba enesele kinnitasin, ei tee ma talle olukorda kergeks. Teen kõik selleks, et ka tema seejuures piinleks.

Vaid hetke sain nautida oma eneseuhkust kui äkki lajatas Tanel oma käega tugeva hoobi mulle otse näkku. Nüüd võisin kindel olla, et kui sülitan, siis verd. Suunasin pilgu alla. Nägin, kuidas veri ninast ja suust mu särgile tilkus. Oigasin valust ning suunasin pilgu uuesti Tanelile ja nätaki, laiatas ta mulle uuesti. Enam ei olnud mul julgust pilku tõsta, sest oli vaid aja küsimus kui tuleb kolmas laks. Mõtetu oli see siiski, sest tulemata see ei jäänud. Ta suunas mu pilku ise, haarates mu juustest ja sealt tuligi kolmas.

Hetkeks oli kõik tuim. Kuulsin, et ta seletas midagi, kuid ei suutnud sõnadest aru saada. Siis saabus pimedus, aga vaid hetkeks. Kui silmad uuesti avasin, oli too värdjas taas oma kätele vaba oli andnud. Puudus igasugune võimalus vastu hakkamiseks. Pea kumises ja ajutegevus keeldus toimimast. Kas tõesti pidin seda kõike teadvusel olles kannatama. Miks see ei võiks kaduda, vähemalt selleks hetkeks. Ma ei taha seda tunda, ega ka mäletada. Sulgesin silmad, et ei näeks, ei tunneks, kuid see ei kadunud. Tundsin, kuidas ta oma ahistamisega jätkas. Keeldusin seda endale tunnistamast, aga teadsin, et nii see on.

„Lase ta lahti!“kuulsin karjumist. Luulud vist. Üritasin seda eirata, sest ei julgenud oma silmi avada, kuid ahistavad käed peatusid ning nende omanik eemaldus.

„Mida kuradit!“kuulsin Taneli reaktsiooni, mis tekitas ka minus uudishimu. Avasin silmad, et asjas selgust saada. See, mida nägin, tekitas tunde nagu oleks keegi noaga mu südame läbi torganud.

„Robin?“sosistasin läbi valuoiete.

„Mine ära! Ruttu!“oli minu järgmine reaktsioon. „Nad tapavad su! Mine!“karjusin aina edasi.

„Sa jõudsid varem kui oleks võinud arvata.“lausus Tanel muiates.

„Kõik saab korda.“ütles Robin rahustavalt kui oli pilgu Tanelilt minule pööranud. See enesekindlus, mis tema hääles oli, tahtis mind puruks rebida.

„Ei, ei saa! Nad tapavad su!“röökisin meeleheitlikult nuttes.

„Tal on õigus. Kahju ainult, et sa nii vara jõudsid. Rikkusid minu plaanid.“lausus Tanel irvitavalt.

Järsku ilmus ukse juurde veel keegi. Neid oli rohkem kui üks. Uimasus takistas pilti kokku viia, kuid kui silme ees oli veidi selginenud nägin seal kolme võõrast meest. Aimasin halba ja teadsin, et enam ei ole meil kummalgi pääsu. Nüüd on meiega lõpp.

Edasine toimus aegluubis. Mehed, kes olid äsja uksele ilmunud, tõstsid korraga oma relvad ning sihtisid nendega Robinit. Kõik toimus nagu mingis õudusfilmis. Täiesti uskumatu, et siin väikeses riigis juhtuvad sellised asjad. Kas tõesti pidin olema mina see, kes selle riigi pahema poolega tuttavaks saab.

Vaatasin õudust täis näoga Robinile otsa, et teda hoiatada, kuid enne kui jõudsin midagi karjuda, kostus lask ning üks ukse peal olevatest meestest langes suure prantsatuse saatel põrandale. Kõik see hajutas ülejäänute tähelepanu ent järgmiste laskude kostumisel langesid ka teised. See oli nagu õuduste doomino. Ühe langedes langevad kõik ritta seatud objektid.