Lapsehoidja 4.Osa

Ma ei tea mis sellest jutust saama hakkab ja usun, et see poolikuks ei jää. Esimene on vist kõikidest osadest kõige igavam ja see lugu võib tunduda kuidagi imelik vms.
Ma ei tea kriitikat sooviks ja vabandan kirjavigade ning mõnede puuduvate või liigsete kirjavahemärkide pärast. Olen endale paar osa ette ka kirjutanud.

1.Osa


Pisaraid pühkides astusin ma enda kalliks saanud kodust välja. Täpsemalt elasin ma siin enda isa ja kasuemaga ning kahe väikse poolõega. Algul elasin ma vaid enda isaga kuni ta kohtas seda nõida, kes pole mind kunagi sallinud. Ema suri mul vähki, kui olin alles kaheksane. Koolis pidin sellepärast palju norimist taluma ja see oli minu väiksele hingele väga valus. Isa muidugi lohutas ja hoidis mind ning ostis mulle nukke ning komme. Elasime ridaelamus ja sinna kolis, siis ka mu kasuema. Ta oli õel blondipeaga naisterahvas. Peagi nad abiellusid mu isaga ja mõne aja pärast said nad ka lapsed. Olin kümme, kui perre sündis lisa ja teinekord üksteist, kui sain ka omale teise õe. Olin selle üle õnnelik, aga mind peaaegu, et ei lastudki väikeste juurde kuna kardeti, et võin haiget teha või midagi muud. Ma poleks seda kunagi teinud ja ei teeks seda ka praegu. Nüüd alles kaks kuud tagasi suri mu isa samuti vähki. See oli raske aeg, ta võitles peaaegu, et kolm aastat enda verevähiga. Olin talle terve aja toeks, läksin haiglast kooli ja magasin tema kõrval voodis. Olin vaevu viisteist, kui see verevähk avastati. Kasuema käis harva enda mehe juures ja näitas veel vähem talle ta tütreid. Õnneks olin tal mina ja seda korrutas ta aina. Kui tal parem oli mängisime koos kitarri, mina laulsin ja tegime palju pilte endast koos. Nüüd ongi mu Gucci rahakoti vahel endast ja isast pilt. See rahakott oli ka viimane asi milleks isa mulle raha andis, et saaksin selle endale osta. Pärandit ta ümber ei jõudnud teha kuigi see plaan tal oli. Mina jäingi peaaegu, et kõigest ilma. Sain vaid veidike raha, isa kitarri ning pildialbumid. Midagi rohkemat ei olnud. Raha eest ostsin endale pileti Miamisse ning korteri sinna. Võin lausuda lõpuks „hüvasti New York!“

Seisin enda uue kortermaja ees. Korter pole seest teab mis villa. Kuna raha mul polnud palju sain midagi pisikest endale lubade. Pressisin ennast enda kohvritega väiksemasse lifti, sest kõrvale tehtav suurem lift oli hetkel tegemisel alles. Sõitsin aeglaselt ja suure mürinaga viiendale. Seal ootas mind ees mu ilus puidust uks. Võti oli mul juba taskus, aga neid oli nii palju. Üks oli koduvõti, teine välisukse oma, neljas läks garaaži, viies avas keldri uksi ja kuues oli postkasti oma. Lõpuks leidsin ka õige võtme ning avasin korteriukse. Ninna tuli kohe veidi seisnud korteri lõhn, kus kedagi ei ela. Kohvrid vedasin kiirelt esikusse ja lõin jalaga ukse kinni. Mu nägu ehtis lai naeratus, „kodu kallis kodu!“ karjusin omaette ja suundusin, siis tube uurima. Kõigis oli remont tehtud. Ainuke, mis siin majas muretsema pani oli mu vannituba. See oli mereteemaline ja jubedalt sinine.
Kuna täna oli ka mu ainus vaba päev, kus ma sain õieti puhata otsustasin, et täna heidan vara magama. Tegin elutoast ühe akna pärani ning läksin, siis enda magamistuppa. Voodi oli seal juba olemas ja see ootas vaid voodipesu.

Õhtuks olin ma mõned asjad lahti pakkinud ning enne magama minekut tõmbasin akna kinni. Käisin kiires hambapesus ning vannis ja suundusin, siis voodisse. Kuna homme lähen ma vara enda töökohta vaatama, siis valisin ka õhtul endale juba veidi viisakamad riided selga. Lillelise roheka kleidi ning pruunid kontsakingad. Panin kleidi riidepuule rippuma ning kingad nende alla. Edasi pugesin voodisse ning jäin magama. Seljataga oli siiski pikk reis.

Hommikul:

„Mis kell on?“ pomisesin endamisi ja otsisin käega padja alt enda ainust äratajat ehk telefoni. Selle hoopis enda külje alt leidnud oli kell juba nii palju, et pidin bussipeatuses seisma.
„Oi kurat,“ olin nagu rakett püsti ja suundusin vannituppa. Pesin näo, tegin õrna meigi, juustesse korraliku hobusesaba, sest muud ma poleks suutnud enda juustega teha. Tõmbasin kleidi ning kingad jalga ja otsisin enda eilse käekoti üles, kus olid kõik vajalik olemas. Korteriukse lukku keeranud jäin lifti ootama. Muidugi oli see veel korruseid ülevamal ja see ei kavatsenudki viiendale jõuda. Otsustasin trepi kasuks ja jooksin sealt kontsaklõbina saatel alla.
Bussist oleks ma ka peaaegu maha jäänud, kui ma poleks paaniliselt seal kätega vehkinud ja bussile järele jooksnud. Inimesed vaatasid mind bussis veidi kurja pilguga, aga mina vaid naeratasin ja ootasin kuni jõuan sinna rajooni, kuhu mina enda rahasummaga kunagi kolida ei saa.

Buss peatus suure kaubanduskeskuse ees, kust mina juba pidin edasi jala minema. Teejuhiks oli mul vaid paberitükile kirjutatud aadress.
„Tere,“ jäin väikese putka ees seisma, kus üks vanem mees müüs lilli.
„Tere kuidas aidata saan,“ ta ajas end kohe oma toolilt püsti ja seisis enda leti taha.
„Kas te oskaksite öelda kust ma leiaksin selle tänava,“ kuna ma polnud kindel kas hääldan tänava nime õigesti andsin paberitükikese mehe kätte.
„Siit 100meetrit edasi ja peale seda pöörate paremale,“ müüja ulatas mulle paberi tagasi. Kuna ta mind nii abistavalt juhatas otsustasin ka, et võtan ühed lilled.
„Kimp kollaseid karikakraid,“ tänasin müüjat naeratusega ja maksin vajaliku summa. Edasi sammusin ma lilledega maja poole. Kõikidel majadel oli aias üks post, kus oli perekonnanimi.
„Dauphino, Dauphino, Dauphino,“ pomisesin omaette ning jälgisin hoolikalt poste. Lõpuks ma leidsin selle õige maja. Kõige viimasem maja tänava otsas. Väga kena hele maja oli neil. Hingasin korra veel sügavalt sisse ning astusin, siis nende aeda ja kõndisin suure puust ukse poole. Koputasin kolm korda ja jäin siis ootusärevalt seisma.

Lõpuks avas selle mulle veidi hallipäine mees naeratades.
„Oo tere,“ ta nägu oli naerul ja ta kutsus mind sisse.
„Tere,“ naeratasin veidi häbelikult. Kas anda oma lilled talle või perenaisele?
„Sina oled siis meie nanny,“ ta juhatas mu elutoa poole, kus ta naine istus ning ajakirja luges.
„Jah,“ naeratasin sõbralikult ja otsisin pilguga jõnglast keda ma hoidma pidin.
„Tema on minu naine Rosemary.“
„Tere,“ vaatasin naise poole, kes ajakirja langetas ning mulle otsa vaatas. Tal olid pikad pruunid juuksed ning väga ilusti väljapaistvad näojooned.
„Tere Abrianna või oleks õigem nanny,“ naine tõusis püsti ning kõndis minu poole. Ulatasin talle ka kohe lilled.
„Ma tänan sind,“ ta võttis lilled enda kätte ja naeratas, Hetkel tundus ülimalt sõbralik perekond olevat.
„Kallis mine tutvusta talle maja, ma lähen nüüd lõpuks. Auto ootab mind juba,“ Richard tegi enda naise laubale musi ning võttis diivanilt enda kohvri ning lahkus. Märkasin ja ennem kuidas limusiin maja ees oli ning autojuht suure kohvri autosse tõstis.
„See siin on siis meie kaminaga diivan,“ see asus kohe uksest sisse tulles, „tule minu järel.“

Edasi kõndisime me läbi kontorist, elutoast, söögitoast, köögist kus oli samuti ka söögilaud ja nagu ma teada sain kasutati seda teist vaid pidulikel juhtudel, vannituba mida ma võisin kasutada, maja tagant ning siis suundusime üles. Esimesena läksime me vaatama väikese poisi tuba keda ma hoidma hakkasin.
„Teised kaks on minu teiste poegade toad ning neid ei pea sa nägema nagu minu ja mu mehe magamistuba. Nägid ainult tarvilikud toad ära,“ suundusime tagasi alla. Seal anti väike minu kätte üle koos paberiga, kus olid kõik vajalikud asjad ära teha ning mida ma sellele lapsele sööta ei või ja mida ma pean.
„Mina lähen nüüd hetkel tööle,“ naine vaatas külmalt korra enda pojale otsa ning lahkus. Jäin kahekesi alles täiesti võõra lapsega täiesti võõrasse majja.
„Ma ei taha sinuga olla,“ pisike blond poiss hakkas protestima ning kõndis trepi poole.
„Lähme sööme kõrsikuid,“ märkasin nimekirjast, et päevas võib ühe kõrsiku lapsele anda.
„Okei,“ poiss ajas nina püsti ja kõndis minu juurde. Kõndisime koos kööki ja siis hakkasin mina sahvrist kõrsikuid otsima.
„Kes sa oled?“ pruunide juuste ja treenitud ülekehaga poiss seisatas järsku köögis ja vaatas mind imestunult. Tal polnud särki seljas ja ta juuksed olid veidi sassis.
„Ma olen lapsehoidja,“ lõpetasin otsimise ning tulin kõrsikupakiga sahvrist välja.
„Äge,“ rohkem ta midagi ei rääkinud vaid kõndis külmkapi juurde ja võtsin sealt mahlapaki ning minust möödudes haaras karbist ühe kõrsiku.
„Mis su nimi on?“ vaatasin küsivalt kutile järgi.
„Pean ma sulle ütlema?“ ta keeras ennast ümber ja naeratas veidi ülbelt.
„Ei,“ ulatasin Jacobile ta kõrsiku ning tõstsin köögikapile istuma, „ma lihtsalt küsisin,“ märkasin, et kutt seisis ikka seal.
„Jah mu nime teadmine ei anna sulle midagi,“ ta kõndis minema ja jõi enda mahla.

Mu esmamulje perekonnast oli muutunud. Tundus, et tegu oli rikaste ja uhkete inimestega.
„Tahan veel,“ panin just kõrsikupakki ära, kui Jacob karjuma hakkas.
„Ei, sest sa ei tohi päevas rohkem, kui ühe süüa,“ panin sahvriukse kinni ning tõstsin Jacobi kapi pealt maha.
„Sa ei meeldi mulle,“ oma väledate jalgadega pani ta trepi poole jooksu. Jooksin talle järele, aga ta suutis joostes lilled pikali laua pealt ajada, mis ma ta emale täna kinkisin. Korjasin ilma veeta olevad lilled kokku ja panin lauale ning jooksin järele. Vaatasin kiirelt Jacobi toa läbi, ega poisiklutt ennast seal ei peida. Jätsin vanematetoa vahele ning koputasin järgmise ukse peale.
„Mida?“ porisev hääl kõndis ukse poole ja tegi selle lahti. Mulle vaatas sama kutt otsa.
„Mida sa tahad?“
„Ega su väikevend end siin ei peida?“ hammustasin alahuulde ja vaatasin poisile otsa.
„Ei,“ ja peale seda lendas toauks mu nina ees kinni. Otsustasin ka teisele uksele koputada. Veidi kõheldes koputasin kaks korda uksele.
„Sisse!“ karjuti toast. Tegin ukse vaikselt lahti ning naeratasin.
„Hei, kes oled?“ ma ei saanud midagi küsida, kui päris ära päevitunud ning helepruunide juustega kutt juba midagi päris.
„Ma olen lapsehoidja. Ega su väikevend end siin ei peida?“
„Jacob roni välja,“ kutt tõmbas enda vennalt teki pealt ja käskis tal minu juurde tulla.
„Miks sa ära jooksid,“ panin toaukse vaikselt kinni ning võtsin Jacobilt käest kinni.
„SA EI MEELDI MULLE!“ Jacob karjus nii kõvasti kui sai ning jooksis nüüd teise venna tuppa. Otsustasin, et kui mind ei soovita, siis ma ennast peale ei sunni. Ära minna ma majast ei tohtinud seega läksin alla. Kõndisin köögi poole.

Võtsin külmkapist endale mahla ning valasin seda endale klaasi.
„Ma ei teadnudki, et mu vanemad lapsehoidja palkavad,“ sama tõmmu poiss tuli alla ning istus köögis kapi peale.
„Ja mina ei arvanud, et laps keda ma hoidma hakkan vihkab mind,“ turtsatasin hetkeks naerda ja võtsin mahlapaki ning panin külmkappi.
„Jacob vihkab sind?“ noormees tegi suuri silmi ja hakkas kapi peal olevat mandariini loopima.
„Ta väidab jah, et ma ei meeldi talle,“ võtsin lonksu enda mahlast.
„Ma olen Josh pikalt võid öelda Joseph,“ ta naeratas enda sõbraliku naeratust. Kas tõesti ka üks inimene siin perekonnas oli peale isa sõbralik?
„Võid sa mulle äkki öelda ka oma venna nime? Ta ise ei öelnud,“ tundus, et Josh rääkis kõigest.
„Muidugi. Ta lihtsalt häbeneb oma nime Charlie,“ Josh hüppas kapi pealt maha ning pani mandariini käest ja kõndis elutoa poole.
„Miks ta oma nime peaks häbenema?“ jätsin mahlaklaasi kapi peale ning kõndisin Joshile järgi.
„Ma tegin nalja. Ta lihtsalt tahab su silmis huvitav välja paista,“ istusime mõlemad elutuppa diivanile ning Joshep pani mtv peale.
„Hakkad sa siin ööbima nagu teised lapsehoidjad?“
„Ei, ma ostsin endale korteri ja nüüd ma ikka soovin seal elada ja mulle ei tehtud isegi pakkumist, et võiksin siin ööbida,“ vaatasin korraks Joshi poole, kes endalt särgi seljast kiskus ning selle diivani seljatoele pani. Sain tast täiesti aru toas kui ka õues oli tapvalt palav.
„Konditsioneer läks eile katki,“ ta pani diivani kõrval seisva puhuri tööle ning jalad toetas lauale, „küllap mu vanematel sai lõpuks villand nendest lapsehoidjatest, kes pidevalt siin ka ööbisid ja pealegi nad kõik olid vanad naised,“ Josh väristas kergelt õlgu mõeldes neile lapsehoidjatele.
„Mu unistus polnud ka just kellegi jõnglase järgi vaatamine, aga algatuseks on seegi hea,“ nautisin seda, kui puhuri tuul minu juurde tuli ja mu kuumusest üle kuumenenud keha veidi jahutas.
„Kelleks sa siis saada soovid?“ Joshep pööras enda pilgu minu poole ja vaatas mind veidi uudistavalt.
„Mul on alati olnud unistus midagi muusikaga seotud teha või, siis silmaarstiks saada.“
„Sa oskad laulda või mängid ainult mingit pilli?“ tundus, et tal küsimused ei lõppe, aga vähemalt oli mul kellegagi rääkida.
„Jah, mängin kitarri ja veidi klaverit ning laulan. Klaver jäi pooleli ja kui veel isaga võimalik oli, siis mängisime koos kitarri ja mina laulsin,“ tulid kohe vanad ajad meelde.
„Miks sul klaveri mängimine pooleli jäi?“ Joshepi nägu põles uudishimust.
„Ma õppisin seda aastakese ning siis mu isa haigestus ja mul polnud enam tundide jaoks aega,“ ohkasin veidi raskelt ja mu pilk langes maha.
„Mis su isaga juhtus, on ta nüüd terve?“ olin nagu kuskil intervjuud andmas, et nii palju küsiti.
„Tal avastati verevähk ning ta võitles sellega umbes kolm aastat ning ta suri, sellepärast olengi nüüd siin, et enda raha teenida ning enda eluga hakkama saada,“ naeratasin korraks ja vaatasin teleka poole.
„Mul on kahju,“ Josh vaatas korraks maha ja siis jälle mind, „aga su ema, kas ta ei toeta sind?“
„Ka tema on surnud. Olin kaheksane, kui tema ka vähki suri,“ mul tuli klomp kurku, aga surusin selle kiirelt alla. Ma ei saanud hakata ju praegu nutma. Joshep oleks kindlalt imelikult mõelnud ja ta oli pealegi võõras.
„Sul on päris raske elu olnud,“ temaga võrreldes oli tõesti mu lapsepõlv väga raske. Tema oli oma vendadega, kui vati sisse mässitud. Nad ei ole vist kunagi nälga ega muud tundud. Mina olen seda küllalt tundnud. Peale mu ema surma läks isale matus palju maksma ja tal polnud vähemalt kuu raha, et meile õiget toitu osta. Ta kerjas tänaval ja palus raha või käis turult mulle süüa küsimas.
„Sa oled koguaeg Miamis elanud?“ Joshep ei tahtnud vaikust meie kahe vahele tuua seega küsis ta edasi.
„Ei ma tulin eile alles New Yorgist siia. Seal oli kõik ilus, aga liigselt mälestusi ja mu vastik kasuema,“ naeratasin ja vaatasin uuesti telekat. Sealt ei tulnud peaaegu, et mitte kui midagi ja puhur jõudis liiga aeglaselt pidevalt minuni.

Väikene Jacob ei kavatsenudki enda vanema venna Charlie juurest lahkuda. Ta oli ta külge liimitud. Peagi, kui ema saabus võisin ma lahkuda. Ta pakkus mulle, et laseb enda autojuhil mind viia, aga ütlesin, et saan ka ise mindud ja saingi. Jalutasin terve tee koju. Poole tee peal võtsin enda kontsakingad jalast ja kõndisin palja jalu ning nautisin ümbrust. Õnneks elasin mina ja ka perekond Dauphinod rahulikus tänavas ja erilist liiklust polnud. Käisin ka väikesest putkast läbi, kust ostsin endale piima, saia, võid, juustu ning vorsti. Hommikusöök oli vähemalt olemas. Ega mul raha priisata polnud. Endale midagi ilusat ma endale niipea lubada ei saa. Kodus käisin pesemas ning pugesin taas voodisse. Lahti ma oma asju ei viitsinud veel täna. Homme sain vaba päeva kuna Rosemary veedab oma aja koos lastega homme, aga ta ei matnud maha seda, et ta võib mulle helistada ning abiks paluda.

Voodis, kui pea patja puutus jäin ma ka kohe magama. Polnud küll eriliselt midagi teinud, aga ikkagi olin väsinud sellest pikast sõidust siia.


Loodan, et meeldis :)

Tegelikult ma polnud kindel kuhu seda lugu panna, sest ma isegi ei tea mis selle looga saama hakkab ja algselt polnud see mõeldud ka kellelegi lugemiseks, aga järsku tuli soov ka mingi enda jutt siia üles panna.

Ei see on väga hea kui öeldakse mis viga on, sest siis oskab teinekord enda vigasi parandada :) Tänan sind
Tegelikult pole ma kunagi nende komadega eriline sõber olnud, sest millegipärast tuleb neid mul liiga palju või siis liiga vähe ja tänu sellele on ka eesti keeles mul päris paljud etteütlused halvasti läinud.

Lisan uue osa ja laisk nagu ma olen ei viitsi ma tõesti vigu parandade. Mul on kolmas ka valmis ja seega neljanda üritan ma korralikumana teha. Ma tõesti vabandan taaskord kirjavigade, märkide ülekülluse ning puuduse pärast ja oma laiskuse.

Head lugemis.

2.OSA

Hommikul sain kauem magada. Magasin kuni kümneni ning siis ajasin enda kangeks jäänud kondid maast üles. Täna oli päev asjade lahti pakkimiseks. Kõigepealt otsustasin ühe vanni võtta ning nautida enda esimest vabat hommikut Miamis.

Vannis käidud kerisin rätiku endale pähe ning ümber keha ja läksin kööki. Tegin endale ühe juustusaia ning teise vorstisaia, joogiks kõrvale piima. Läksin istusin elutuppa ning istusin diivanile ja sõin vaikides. Silmitsesin terve selle aja kaste, mida parasjagu oli.
Kui söödud valisin endale mugavad koduriided. Panin tegelikult ainult pesu selga ning mustad love pink dressipüksid. Pluusi ma ei vajanud seega jäin ainult enda roosade rinnahoidjatega. Otsustasin esimesena enda riided väikesesse garderoobi ära panna. Järgmisena võtsin ette enda köögi, kus ma lahti pakkisin need vähesed asjad, mis mu kasuema mulle siiski kaasa andis, sest ise kavatses ta uued osta ja kolmandaks mu magamistuba. Elutoas jõudsin ka natukese asju lahti pakkida, aga siis oli mul aeg turule minna. Mul oli siiski vaja midagi muud veel külmkappi. Tõmbasin endale valge topi ning valged tennised jalaotsa ja juustesse tegin krunni ja ette panin stiilsed päikeseprillid ning olin valmis lahkuma. Otsustasin liftiga alla minna. Uksed avanesid ja mulle vaatas otsa minust võib-olla aastakse vanem noormees. Tal olid seljas ruudulised ning rohelist värvi sortsid ning must ilma varukateta särk, päikeseprillid, kena moes olev kaabu ja mustad varbavahega plätud.
Naeratasime mõlemad ning sõitsime korruse allapoole, kui lift järsku kinni jäi.

„Mis juhtus?“ vaatasin imestunult noormehele otsa.
„Arvatavasti jäime me lifti kinni,“ ta naeratas hetkeks ja vajutas nupule, kust sai abisse helistada. Kaua helises, aga keegi ei vastanud.
„See vastab ainult kella kaheni,“ kuna kell oli juba neli, siis ei vasta seal ammugi keegi.
„Kas nad mõtlevad, et inimesed ei jää peale kahte sellisesse lifti kinni?“ kutt turtsatas veidi pahaselt ning koputas liftiustele, „tulge appi!“
Mingit vastust ega midagi ei tulnud. Toetasin end vastu liftiseina ning vaatasin midagi kutt teeb. Ta koputas korra veel ustele ning lõpetas siis.
„Tundub, et hetkel me küll mingit abi ei saa,“ ta naeratas sõbralikult ning toetas end samuti vastu seina.
„Ma olen alati arvanud, et trepid on turvalisemad, aga ikkagi kasutan ma mugavust,“ muigasin endamisi. Ja vaatasin enda telefonist kella.
„Elad sa siin või olid külas kellelgi? Ma pole sind varem näinud,“ nägin kuidas ta mind oma pilguga mõõtis ja see oli üpris ebamugav.
„Elan, aga ma alles kolisin,“ muigasin korraks ja ristasin käed rinnal. Ei viitsinud enam seal seista ja lämbeks läks ka asi ära.
„Lahe ongi aeg meil kahel nüüd tuttavaks saada,“ tema näost, aga naeratus ei kadunud ja talle tundus see isegi meeldivat, et siin kahekesi olema. Kohe jooksis mul ka silme eest läbi see, mis tavaliselt liftides kahekesi tehakse, kui kinni jäädakse.
„Roger Oscar olen,“ ta ulatas enda terekäe mulle.
„Abrianna,“ ulatasin naeratades ka enda käe. Surusime hetkeks kätt ning vabastasime, siis üksteise käed.
„Ma pole varem sellist nime kuulnud,“ ta võttis endalt kaabu peast ning hoidis hetke käes ja tõmbas särgi üle pea.
„Võib-olla pole see tõesti kõige populaarsem nimi,“ tegin käega enda näole tuult. See palavus oli tappev ja eriti veel, kui väljas on ka üle 30kraadi sooja. Hetkel oli Miami kohal kuumalaine liikvel täna oli isegi jahedam, kui eile.
„Hei on seal keegi,“ Roger kuulis hääli ning lõi käega taas vastu ust. Ta pani enda särgi üle õla ja kaabu pähe tagasi.
„Me aitame teid kohe välja!“ lõpuks tuli ka vastus.
„Jess,“ pomisesin endamisi ja mu näole tuli lai naeratus.
„Me pääseme,“ lõime plaksu ning jäime üksteisele naeratades otsa.
„Kuhu sa muidu teel olid?“ istusime mõlemad maha, sest meile tuli vastus, et läheb aega ja nad peavad ettevaatlikud olema kuna tegu on vana liftiga.
„Turule. Mõtlesin, et täidan veidike enda külmkappi,“ kerisin enda topi üles poole ja paljastasin seega enda saleda kõhu. Olin õnneks sale inimene ja ma võisin seda endale lubada.
„Mina ka,“ Trevor hakkas endale kaabuga tuult tegema.


Liftist pääsenud kõndisime koos turu poole. Trevor näitas mulle kus on kõige paremad ja samas ka kõige odavamad asjad. Olin just puuvilju valimas, kui mu telefon helises.
„Kuulen,“ hoidsin õlaga telefoni kõrva ääres ja panin ilusaid õunu endale kilekotti.
„Mul on sind kohe siia vaja,“ Rosemary hääl kostus mu kõrva ja see pani mu ohkama. Nii palju, siis minu puhkepäevast.
„Jacob tahab ujuma minna, aga ma tegin alles maniküüri ning ma ei taha vette minna.“
„Jah ma tulen, aga mul läheb pooltunnike, ma pole hetkel kodus,“ pidin ju endale kodus veel ujumisriided ka muretsema.
„Jah oleks tore, kui kiirelt teed. Jacob tahab kohe ujuma,“ mu ihukarvad tõusid, kui ma kuulasin Rosemary nipsakat häält.
„Ma tulen,“ ohkasin uuesti ning panin enda kauba letile.
„Kiiresti eks!“ ja siis lõppes me kõne. Surusin telefoni uuesti enda dressipükste taskusse ja võtsin teisest taskust raha.
„Lähed sa minema?“ Trevor tuli seisis mu kõrvale.
„Laps kelle lapsehoidja ma olen tahab minna ujuma ning kuna ta ema ei taha ujuma minna, siis pean mina minema kuigi mul on täna vaba päev,“ võtsin naeratades müüjalt enda kauba ja kõndisin Trevoriga koos kodu poole tagasi.
„Veider ema,“ Trevor tegi enda veepudeli lahti ning jõi sealt külma vett.
„Seda on terve nende perekond,“ muigasin korraks ja kiirendasin veidi sammu.
„Elab see pere siit kaugel?“
„Bussiga veidi sõitu ning siis natuke kõndimist ja kohal,“ teadsin, et pooletunniga ei jõua ma seda kindlalt.
„Ma võin sind enda autoga viia,“ Trevor oli ülimalt lahke ning sõbralik noormees.
„Täna ma vist tõesti kasutan su abi ära,“ naeratasin ja tegin altukse lahti ning kõndisin trepi poole.
„Ma ootan sind all,“ Trevor läks garaaži, et oma auto välja ajada.

Võtsin endale heledamad roosad bikiinid ja pistsin need enda käekotti, küll ma seal jõuan vahetada, rätiku võtsin ka endale igaks juhuks ise.
Jooksin uuesti trepist alla ning otsisin pilguga Trevori autot. Mul polnud õrna aimugi kuni ta enda surfari bussist välja tuli. See oli rohelist ja valget värvi hakkasin südamest naerma.
„Miks sa mu kallikese üle naerad,“ Trevor tegi mulle ukse lahti ja ma istusin sisse.
„Kas sa surfad?“ märkasin taga kahte surfilauda ning surfikostüümi ja palju muud kola.
„Jah. Ma vahepeal sõpradega reisime mööda ilma selle bussiga ja surfame,“ tundus, et see väike roheline bussike oli paljugi näinud.
„Kas sa pole mõelnud siia lillekesi teha ning hoopis hippi bussiks muuta?“ naersin omaette ja vaatasin autot.
„Miks sa mõnitad mu bussi,“ Trevor vaatas mulle naeratades otsa ning sõitis maja eest minema.
„Ma ei mõnita, ma lihtsalt naeran natuke,“ vaatasin parem aknast välja, et mitte jälle üht valjut naeru kuuldavale tuua.

Juhatasin Trevori õige majani, üritasin bussist väljuda, aga ei õnnestunud.
„See on kuninglik uks,“ ta näitas näpuka kirjale, mis oli markeriga uksele kirjutatud ja seal oligi kirjas kuninglik uks. Trevor ronis autost välja ja tegi mulle ukse lahti.
„Seest see ei avane,“ ukse peale minu väljumist kinni löönud kõndis ta bussi tagasi.
„Tänan sind. Ma maksan bensiini eest, kui mul raha on,“ lehvitasin talle veel järgi ning kõndisin ukse juurde. Lasin korraks kella ning astusin sisse.
„Jacob ootab juba kannatamatult millal sa jõuad,“ elutuppa jõudes võttis mind kohe selline tervitus vastu.
„Ma vabandan,“ võtsin suuna edasi vannituppa, et bikiinid selga panna.
„Jacob sa saad nüüd ujuma!“ ema ei viitsinud lillegi liigutada ja seega ta parem karjus.
Riided vahetanud tõmbasin endale topi peale ning teised asjad surusin käekotti. Jacob nõustus täna minuga ja hoidis mult käest kinni, kui õue läksime. Võtsin talt sandaalid jalast ning pluusi seljast ning lubasin kuni põlvedeni vette minna. Tõmbasin ka endalt topi seljast ning läksin vette. Jacob oskas ujuda, aga ta ei tohtinud seda üksi teha. Lõpuks ta väsis ja siis me istusime niisama basseini äärel ning leotasime enda jalgu vees.
„Kas ma ei meeldi sulle ikka,“ panin poisile rätiku ümber, et tal külm ei oleks. Päike küll paistis kuumalt, aga peale veest välja tulekut oli alati veidike külm.
„Meeldid,“ ta naeratas mulle armsalt ja tegi pai.
„Sa oled armas,“ naeratasin samuti ja vaatasin ukse poole, kui see kinni läks. Meiega ühines Josh ja peagi ka Charlie. Charlie pööritas alguses küll silmi kuid leppis peagi.
„Oo ma arvasin, et sul on vaba päev,“ Josh ujus meie juurde ning pani enda käed basseiniäärele ning naeratas.
„Mina ka,“ naeratasin vastu ja võtsin Jacobilt rätiku, kui ta seda enam ei soovinud.
„Ma juba lootsin, et sa ei tule täna,“ Charlie pomises ka midagi endamisi.
„Mida ma sulle teinud olen, et sa mind nii väga vihkad?“ vaatasin kulmukortsutusega Charlie poole. Muutus juba tüütuks ta titelik käitumine.
„Äkki vennake oled sa Abriannast sissevõetud ning üritad selliste tujudega ta tähelepanu võita,“ Joshep vaatas irvitades enda venna poole.
„Kuule, kes ikka huvituks mingist lapsehoidjast ja veel eriti sellisest,“ Charlie ronis basseinist välja ning läks lamamistoolide juurde.
„Häirib sind see, et olen vaesem ja klass allpool teist?“ nähvasin pahaselt ja vaatasin Charliet pahaselt.
„Mulle lihtsalt käib pinda, et mingi tatt tuleb lapsehoidjaks siia.“
„Oo küll sina oled, siis minu kõrval vana,“ ütlesin alati vastu, kui keegi minu kallal hakkas vinguma.
„No ma ei läheks enda vanuses ka kuskile lapsehoidjaks,“ tundus, et Charliel oli mingi tähelepanuvajadus ja selle vajaduse täitmiseks pidi ta minu kallal nokkima.
„Tunneksin kaasa ka, kui sina kellegi lapsehoidja oleks,“ vaatasin nüüd Joshi poole, kes enda venda veidi pahaselt piidles.
„On ta alati selline olnud,“ hüppasin vette ning aitasin ka Jacobi vette, kes veel ujuda soovis.
„Ei, sa lihtsalt meeldid talle ja seega ta üritab su tähelepanu saada,“ Josh hakkas enda väikevennaga tegelema ning mina jälgisin neid kõrvalt.
„Temasugune ei meeldiks mulle iial,“ peale selle, et Charliel oli kõige nõmedam iseloom oli tal veel ka kuradima hea kuulmine.
„Oojaa ega vaesed tüdrukud ei kõlba kellekski. Ise sa ei saaks üksi hakkamagi. Oled harjunud, et pidevalt ema või isa küljes ripud ning nendelt kõik saad. Soovin sulle edu, kui kunagi üksi hakkad elama ja sellise iseloomuga endale naist hakkad otsima,“ otsustasin, et rohkem ma enam selle nõmedale kutile tähelepanu ei pööra. Rippugu edasi oma ema tissi küljes ja pilgutagu ainult enda silmi ja kõik on juba tal käes, mida vaid soovib.

Jacob sai enda ujumistuju täis ning siis läksime tuppa. Kerisin endale veel rätiku ümber ja Jacobile otsisin riided selga.
„Ära mine ära,“ ta kallistas mind, kui aitasin tal pükse jalga.
„Ahh nii armas,“ kallistasin teda vastu ja naeratasin omaette, alles eile ma ei meeldinud talle. Küll alles laste tujud muutuvad. Küllap täna hakkasin tänu ujumisele talle meeldima.
„Emme on kuri,“ ta tegi kurba nägu ning tõstis enda käed üles, et ma saaks särgi ilusti talle selga.
„Ma ei tohi siia jääda,“ kuna ma võtsin enda koti ennem kaasa siis tõmbasin endale riided peale ning tegin uue hobusesaba endale juustesse. Suundusime koos alla kööki, et Jacobi tühjaks läinud kõhtu täita.
„Istu ilusti laua taga ma toon toidu,“ tegin talle röstsaiu ning peale panin võid ja moosi. Kõrvale jõime mõlemad värskelt tehtud õunamahla.

Peale söömist koristasin köögi, panin nõudepesumasina tööle, koristasin Rosemary käsul kõik vedelevad asjad kokku ning õhtu poole vannitasin veel ta poja ja panin ka magama. Mida, aga tegi terve selle aja Rosemary ise? Ta istus teleka ees, arvutis ning tellis endale läbi neti riideid ning ehteid või rääkis telefonis ja tundus, et üks kellega ta mesimagusat juttu rääkis ei olnud ta meed vaid mingi armuke. Ma ei hakanud algul midagi kahtlustama, sest ma ei tunnegi teda veel eriti ja ega ei soovigi rohkem tundma õppida. Lõpuks, kui kõik tehtud kästi mul ära minna kiirelt, sest Rosemaryl tuleb sõber külla ning nad joovad veini ning ta ei soovi, siis et mingi lapsehoidja siin siiberdaks. Kõndisingi taas nüüd jala pimedas tagasi kodu poole.
Võtsin alt postkastist enda kirjad postkastist ning kõndisin trepist üles. Keerasin ukse raskusega lukust lahti ning astusin tuppa. Hea oli jälle kodus olla. Kõigepealt panin endale köögis teevee keema ning siis suundusin garderoobi. Tirisin endalt riided seljast ning viskasin bikiinid musta pesu kasti ja riided samuti. Täna oli tohutult palav ja nagu iga inimene higistasin ka mina veidike.
Otsisin mugavad uduriided selga ja jätsin enda juuksed lahtiselt õlgadele. Kui teevesi ära kees panin vee tassi ning pistsin enda unetee kotikese vette lõpuks lisasin ka natuke suhkrut ja läksin, siis magamistuppa. Tassi panin öökapile jahtuma ning hakkasin, siis enda kirju lahti tegema.

Esimene kiri oli mingi reklaam, teine oli mu pangakaart, kolmas oli telefoniarve ja neljas oli kolimisauto arve. Kasutasin kõigest väikest minibussi kolimiseks, et mõned kastid siia tuua, aga arve oli metsik. Hetkese seisuga sain kõik makstud, aga siis olen peaaegu et lage rahast.

Tee ära joonud viskasin kirjad eemale põrandale ning pugesin voodisse. Unetee aitas kiiremini uinuda.

Uups Trevor on ta nimi :) Mul mingiaeg läks Trevori nimi meelest ja siis tuli jälle meelde.
Uus osa tuleb kas neljapäev või reede. Hetkel ei saa kuna pole kodus. Aga tore, et loed :)

Sorry, et topeltpostitus. Hmm stiilse hilinemisega tuli uus osa.



3.OSA

Ärkasin sõnumi peale üles. Kobasin käega patjade all, et leida telefon. Selle lõpuks leidnud vaatasin sõnumi ära. See oli Roemarylt, kes oma viha väljendas, sest mina olevat eile ta lapsele pannud pähe mõtte, et tema on halb ja seega ta täna ei soovi mind näha ja laseb enda poegadel Jacobit hoida. Ohkasin raskelt ja panin telefoni tagasi padja alla ja üritasin uuesti uinuda.

Magasin veel umbes kaks tunnikest ja siis oli kell kümme ning ajasin end püsti. Esimese asjana suundusin pesema. Pesemas käidud hakkasin endale riideid valima. Midagi õhukest, et elada üle ikka kestev kuumalaine. Valisin helesinised triipudega lühikesed püksid, mis ulatusid ülevalt nabani. Musta nabapluusi ilma paelteta ja selle peale valge heegeldatud asja peale, see oli väga õhuke, sest see oli auguline. Ühel õlalt vajus see loomulikult alla ning teise õla kattis kinni. See oli pikkade varukatega. Juustesse tegin punupatsi, mis läks külje peale ning jalaotsa tõmbasin mugavad pruunid stiilsed sandaalid. Pesin hambad ja võtsin veel enda pruuni käekotikese ning panin sinna vajalikud asjad. Lahkusin kodust, et veidi linna uurida.

Maja ees märkasin Trevor, kes enda kaubikus midagi teha üritas ning valjult muusikat kuulas ja ise kaasa laulis.
„Hei,“ ehmatasin teda seljatagant ja toetasin ennast, siis vastu ta bussi.
„Oo hei,“ ta ei ehmatanud väga. Ta ronis bussist välja ning toetas enda surfilaua vastu bussi.
„Mida sa teed?“
„Üritan bussis korda saada, sest me plaanime täna sõpradega rannapeole minna ning ma pean neile bussis ruumi tegema,“ ta tiris ka väikese puki sarnase asja bussist välja ning pani maha ja astus selle peale ning tõstis rula bussi katusele.
„Lahe,“ muigasin korraks ja vaatasin mööda sõitvat uhket autot.
„Sa võid ka meiega tulla, kui sa juhul last ei pea hoidma,“ laua katusele saanud astus ta pukilt maha ning võttis ka teise laua bussist.
„Mind ei taheta seal majas täna näha,“ märkasin nüüd, et Trevor oli enda bussi ühele siseseinale surfialaua lasknud teha.
„Tore, siis kohtume täna veel rannapeol,“ ta võttis laua ning pani ka selle katusele ning hakkas, siis neid kinnitama.
Naeratasin alguses vaid vastuseks ja mulle see mõte meeldis, et kuskile rannapeole lähen.
„Kes selle laua sinna on joonistanud?“
„Kunagi sõpradega vedasin kihla, et ma julgen enda bussi seinale ise midagi joonistada,“ laud nägi imeline välja nagu oleks mõni kunstnik selle teinud.
„See on väga kena.“
„Kuhu muidu minekul olid?“ ta lõpetas laudade kinni panemise ning ronis bussi tagasi. Ta surus enda surfikostüümi ühte kasti ning ronis, siis bussist välja ja pani pukki sisse ning lõi ukse kinni.
„Oli plaan linna minna avastama,“ tõukasin ennast bussist eemale ning jälgisin igat Trevori liigutust.
„Võin ma sind linna parimasse söögikohta viia?“ ta tegi mulle juba bussiukse lahti ning naeratas.
„Muidugi,“ istusin sisse ja panin turvavöö kinni. Trevor pani ukse kinni ning jooksis ümber bussi juhipoolse ukse juurde ja astus sisse.
„Ära muretse see koht pole kallis,“ tundus, et ka Trevor polnud just kõige rikkam inimene siin ilmas, sest ka tema elas suhteliselt säästlikult nagu ma aru sain ja juba ta buss ütles seda ning kortermaja, kus me elasime ei olnud suur ja korterihinnad ei olnud kõrged. Majal oli kümme korrust ning pooled korterid olid väikesed nagu minu omadki.
„Mis ime koht see siis on, et see ka linna parim on?“ vaatasin küsivalt Trevori poole, kui ta bussi käivitas ning kohapealt minema sõitis.
„Meiesuguste inimeste jaoks on see linna parim,“ ta vaid naeratas ja sõitis edasi. Olime kesklinnas, aga ikka me ei peatunud vaid sõitsime edasi. Olime juba päris kaua sõitnud.
„On see kaugel?“ vaatasin mööduvaid kauplusi ning hiiglasuuri pilvelõhkujaid.
„Varsti näed,“ keerasimegi lõpuks ühele kõrvaltänavale ning sõitsime sealt edasi. Koht tundus eriline urgas ning lõpuks me peatusime ühe maja ees.
„See pole ju mingi söögikoht,“ vaatasin imestunult maja, kui Trevor välja ronis, et mulle uks avada.
„See ongi selline kuna inimestel, kes seda peavad pole palju raha ning nad ei saanud muud lubada,“ kõndisime kõrvuti ukse poole ning Trevor avas mulle viisakalt ukse.
„Hei kutid,“ kohe paistsid mulle silma noormehed ning mõned tüdrukud, kes olid ainult bikiinides või ülimalt napilt riides ja poistel oli surfipoistele kombekalt seljas sortsid.
Sisemus juba paistis söögikohana välja. Lauad ning toolid, lett ja eemal oli köök.
„Ooo Trevor on siin!“ kohe ilmus ka köögist üks vanem mees, kes naeratas ja enda käsi põlle külge pühkis.
„Saage tuttavaks, tema on minu sõbranna Abrianna,“ ta pani käe ümber mu õlgade ning naeratas laialt.
Kõik naeratasid vastuseks ning lähemalt istuvad kutid tõusid püsti ning surusid mu kätt ja ütlesid isegi enda nimed. Kõndisime lõpuks ka koos leti poole, et midagi tellida.
„Billy tee meile enda maitsvaid pannkooke koos jäätisega,“ Trevor viskas veidike raha letile ning juhatas mind tühja laua juurde. Võtsime koos seal istet, mina muidugi jälgisin teisi, kes siin istusid ja silmanurgast nägin kuidas Trevor mind jälgis.
„Ma kuulsin ennem, et sa laulsid bussi juures, kas sa tegeled laulmisega?“ vaatasin Trevorile otsa ja kergitas veidi küsivalt üht kulmu.
„Kunagi koolis sai kuttidega väikest bändi tehtud ja seal ma laulsin ja nüüd ma ka vahepeal ainult enda lõbuks,“ Trevor keerutas enda näppude vahel autovõtmeid ja vaatas mõnikord mulle silma.
„Kutid te ei kujuta seda iial ette,“ kohviku uks lendas lahti ja sisse astus särava näoga noormees.
„Räägi,“ kõik karjusid segamini ning vaatasid noormehe poole.
„Ma sain Oxfordi Ülikooli sisse,“ ta tõstis õnnest oma mõlemad käed üles ja märkas, siis Trevorit.
„Vennas,“ ta maandus meie kõrval ja patsutas käega Trevori õlale.
„Õnntilen sind Max,“ Trevor kallistas teda vennalikult ning naeratas sõbralikult.
„Sa peaksid ka kirja homse päeva jooksul kätte saama,“ ka Trevor oli kandideerinud ning lootis sisse saamist.
„Oo kes on see kena kaunitar siin,“ lõpuks märkas Max ka mind, et istusin samas lauas nendega.
„Tema on Abrianna, ta alles kolis samasse majja, kus ma elan,“ Trevor naeratas korra ja vaatas siis Billy poole, kes me toiduga tuli.
„Kas teil susiseb mingi asi?“ Max tegi veidi nilbet nägu ning vaatas korra mulle otsa ning siis enda sõbrale.
„Max me oleme sõbrad. Ma ei tea millal sina sellest aru saad, et vastassoost inimesed võivad ka lihtsalt sõbrad olla,“ Trevor naeris sõbra küsimuse üle ning tänas Billyt. Tänasin teda samuti naeratusega ning vaatasin pannkooke. Need nägid ja lõhnasid väga maitsvalt.


Sõime ära ning sõitsime minema. Trevor rääkis veidi sellest, et kui ta Oxfordi Ülikooli sisse saab, siis kolib ta siit minema ja vaevalt enne kooli lõppu naaseb. Muidugi oli mul natuke kurb olla, sest Trevor oli üks kellega ma suhelda sain. Mõlemad läksime koju ära. Pidin kella neljaks ennast valmis panema, et rannapeole minna. Kell oli kolm ning ma otsustasin veidi veel asju lahti pakkida kuni mu telefon helises.
„Ma siiski vajan sind täna. Mul tuleb üks õhtusöök ning sa pead Jacobit hoidma,“ taas rikkus Rosemary mu vaba päeva ära.
„Vabandust, aga ma ei saa,“ ma ei tahtnud ju rannapeost ilma jääda.
„See on sinu töö plika!“ Rosemary peaaegu, et karjus mulle telefoni.
„Aga te ise ütlesite, et ei soovi mind täna näha ja seega tegin ma juba tänaseks plaanid ära,“ vajusin diivanile istuma.
„Sellisel juhul muutke oma plaane,“ Rosemary jaoks tundus nii loomulik see, et kord ei soovi ta mind ja siis järsku pean ma siiski tulema nagu mul endal poleks elu.
„Aga ma tõesti soovin minna sinna kuhu mul plaanitud oli,“ ohkasin raskelt ja vaatasin kella. Kell oli juba kolmveerand.
„Valige kas tulete ja täidate oma töökohustusi või ma vallandan teid,“ vihkasin neid nõmedaid ähvardusi, aga kuna mul on raha hädasti vaja pidin nõustuma.
„Jah ma tulen,“ mu tuju muutus kohe halvemaks. Ilus plaan kuskil rannapeol osaleda oli purunenud.
„Väga tore,“ kõne katkes.
Valisin kiirelt Trevori numbri ning ootasin kuni ta vastab.
„Oled valmis?“ Trevor oli kuidagi õnnelik.
„Andesta, aga Rosemary teatas järsku, et ma pean tööle minema või muidu ta vallandab mu,“ ohkasin jälle raskelt ning lasin peal kuklasse kukkuda.
„Jama, ma lootsin, et sa ikka saad tulla,“ ka Trevori hääl muutus vähem elavamaks.
„Mul on ka väga kahju, eks mõni teinekord,“ see polnud küll väga lohutav, aga äkki Trevorile mõjus.
„Jah, ole tugev siis,“ lõpetasime kõne ning hakkasin end töö jaoks valmis sättima. Riideid ma ei vahetanud vaid värskendasin enda patsi ning võtsin endale ühe külma vee ning astusin korterist välja. Otsustasin jala sinna minna, et mitte raisata enda niigi vähest raha bussi peale. Väljas oli ikka veel kohutavalt palav ja kui ma majani jõudsin oli seal mingi võõras mees ülikonnas ning kallistas Rosemaryt ning suudles teda põsele. Läksin neist vaid teretades mööda.
„Jacob on hetkel Charlie juures,“ tegin majaukse lahti ning astusin tuppa. Läksin esimese asjana kööki, et endale veidi mahla valada. Mul oli täielik vedelikupuudus pidevalt. Mahla joonud suundusin üles ja koputasin Charlie toa uksele.
„Sisse!“
„Ma tulin Jacobile järgi,“ ma isegi ei naeratanud. Jacob jooksis kohe minu juurde ja tahtis sülle. Võtsin ta endale sülle ning tõmbasin toaukse kinni.
„Mida me siis täna teeme?“ kõndisin taga trepist alla. Otsustasime, et lähme vaatame veidi multikaid ning teeme endale popkorni ning joome värskelt tehtud õunamahla. Panime popkornid potti ning pliidile. Nii maitsesid popkornid paremini ja paki omasid meil polnud. Hakkasin, siis koos Jacobiga mahla pressima. Tõstsin ta köögikapile, et ta ulataks.
„Emme riidles minuga täna,“ ta pistis õuna masinasse.
„Minu pärast?“ vaatasin küsivalt tema poole. Sain vastuseks peanoogutuse. Tegin talle pai ning naeratasin. Armsas laps, aga pidi sellist ema kannatama. Mahla ning popkornid valmis saanud läksime teleka tuppa ning panime Auto multika käima. Istusime kõrvuti ning sõime popkorni ja vahepeal jõime läbi kõrre enda mahla.

Õhtul vannitasin Jacobi ära ning panin magama. Kuna väikesel Jacobil oli juba enda kitarr, siis mängisin talle seda ning laulsin kaasa. Peale pooletunnist laulmist jäi ta magama ja ma sain alla minna. Hakkasin Jacobi järel koristama, sest see kuulus ka minu tegemiste alla. Vahepeal tuli ka Josh mingi blondi tibiga koju ja nad suudlesid. Raskusega said nad üles ja sealt võis juba arvata kuhu asi läks. Küllap oli see Joshi pruut. Charlie näitas ka korra enda nägu esimesel korrusel, kui käis köögis ning võttis endale juua ja kadus jälle üles. Koristasin ka veidi muid asju, sest ma ei tohtinud ennem lahkuda, kui tuleb Rosemary koju. Kõik korda saanud jäin diivanil istudes telekat vaatama ning lõpuks tõmbasin ennast ka diivanile kerra ning tukastasin veidi.
Rosemary ajas mind üles. Ta särk oli kuidagi imelikult seljas ja juuksed veidi sassis ning huultelt oli huulepulgavärv maha tulnud. Ta suust tuli veinilõhna, kui ta mulle näkku rääkis.
„Teinekord jooge kohvi, mitte ärge magage mu diivanil,“ viisin enda pilgu kellale, mis näitas kaks. Pidin kell kaks öösel koju kõmpima.
„Vabandust, ma nüüd lahkun,“ võtsin enda koti ning olin valmis lahkuma.
„Homme tuleb mu mees koju ja ma soovin, et sa õhtul uuesti siia tuleks,“ ta naeratas ülbelt ja kõndis trepist üles.
„Muidugi,“ pomisesin endamisi ning lahkusin. Väljas oli jahedamaks veidi muutnud ning inimesi liikus sellistel tänavatel vähe. Isegi oli veidi kõhe. Maja ette jõudes nägin Trevori kampa, kes bussi juures olid. Nad jõid ning karjusid kõvasti. Otsustasin, et lähen neist väikse kaarega ümber, et kohe tuppa minna. Kuid siiski jäin ma nende juttu veidike eemalt kuulama.

„Trevor tegelikult ka palun ära sellele tüdrukule nii tee nagu sa teistele oled teinud,“ üks päris pehme keelega sõber rääkis valjult.
„Kutid mis sellel vahet on, kui ma teen nii nagu teiste plikadega nagunii varsti lähen minema,“ Trevor lällas ise samuti sama valjult, kui ta sõber.
„Kuule suvi on veel pikk ees ja sa ei lähe sinna ennem suve lõppu.“
„Sa tead, et ma ei ole selline mees, kes veel mingit suhet tahaks, ma tahan lõbutseda tüdrukuga ning siis kaduda. Sa oled mu parim sõber sa peaksid seda teadma,“ minust oli nõme seal niimoodi seista ning kuulata, aga vähemalt sain teada midagi Trevori kohta.
„Ei kutt, sa ei saa nii igavesti. Sa tead sa oled nüüd juba isa kahele lapsele ning erineva naisega,“ ta sõber oli korra päris vihane. Mu silmad läksid seda kuuldes suureks ja hing jäi kinni.
„Miks sa seda mulle pidevalt meelde pead tuletama. Ma olen veel noor ja minu elus ei ole lapsi ega ka püsisuhteid,“ Trevor hakkas valjult naerma.
Kavatsesin ennem sealt kaduda, kui midagi veel kuulen. Kiirkõnnil jõudsin ma trepikotta ning vaatasin enda postkasti. Ainult mingi nõme reklaamleht. Terve selle aja oli mu peas üks mõte, Trevor on juba isa, aga ta ise ei tunnista seda ning võtab seisukoha, et temal pole lapsi. Seda oli isegi valus mõelda ja veel valusam võis olla see nendel naistel.
Üleval tegin endale võileiva ja veidike kuuma teed. Uni oli mul kadunud. Istusin elutoas ning vahtisin telekast tulevat mingit sarja, kus mees otsis endale naist.
Peale söömist ning sarja lõppu pugesin kohe voodisse, et homme taas värske olla.

Sooviks mingit vastukaja ka :)

4.OSA

Ärkasin üheksast ning suundusin enda nägu pesema. Kohe täiesti pesema minna ei viitsinud kavatsen seda õhtul teha. Näo pesnud ning juuksed ära kamminud suundusin enda väiksesse garderoobi ja tõmbasin pika triibulise kampsuni selga ning mustad retuusid. Tatsasin paljajalu kööki ning panin saiad röstrisse. Külmkapist otsisin endale piima, moosi ja või. Asetasin kõik köögikapile, kapist otsisin endale klaasi ja valasin sinna piima. Piima ära valanud panin selle tagasi külmikusse ja peagi hüppasid ka mu saiad röstrist välja. Määrisin neile kõigepealt võid ja siis head moosi peale. Läksin enda asjadega elutuppa diivanile ja panin teleka käima. Sain vaevu ühe ampsu saiast võtta, kui mu uksele koputati. Asjad ettevaatlikult väiksele lauakesele pannud keksisin ukse poole ja tegin selle lahti. Mulle vaatas otsa Trevor, ta nägu oli magamata ning tundus, et tal on väga paha olla.
„Hei mida sa siin teed?“ vaatasin teda kerge kulmukortsutusega.
„Hei. Kas sul mingit valuvaigistit on, mis mu plahvatavat pead aitaks,“ ta tegi paluvat nägu ning toetas ennast vastu uksepiita.
„Tule sisse, ma pean otsima,“ ma ei saanud teda sellises olukorras ilma abita jätta. Ta nägi tõesti hale välja. Hakkasin kohe enda köögisahtlis sorima, sest olin ühe sahtli köögis jätnud eluks vajalikke asjade jaoks ja kindlalt olin ma tabletid ka sinna jätnud. Need peagi leidnud ulatasin need Trevori kätte ja võtsin ise kapist klaasi ning lasin kraanist sinna külma vett.
„Sa oled mu päästeingel,“ Trevor võttis korraga kaks tabletti ning ulatas, siis ülejäänud mulle tagasi ja jõi klaasi põhjani tühjaks.
„Soovid midagi süüa ka?“ tahtsin teda aidata ja samas rääkida sellest, et eile ta isadusest kuulsin.
„Võib-olla midagi võtaks.“
„Tule minu järel“, kavatsesin algul talle enda ühe saia anda.
„Tänks,“ ta võttis diivanil istet ja hammustas kohe saiast ühe ampsu. Tundus, et talle meeldis.
„Tervor,“ sõin suu kiirelt tühjaks ja jätkasin, „ma tean, et ma poleks tohtinud ega midagi, aga ma jäin eile sinust ja su sõpradest mööda kõndides seisma ning kuulasin teie juttu. Ma kuulsin, et sul on kaks last,“ jäin hetkeks vait ja vaatasin Trevori ilmet. See ei reetnud eriliselt mulle midagi.
„Anna andeks Abrianna, aga see teema ei puutu sinusse,“ ta rääkis suu täis ja surus ka viimase saiatükki endale suhu.
„Trevor sa pead vähemalt enda lapsi rahaliselt toetama. Sa ei saa igavesti nii elada ja mõelda, et sul pole lapsi. Mõtle sul on neid lausa kaks,“ olin korraga söömise unustanud ja vaatasin veidi pahaselt Trevorile otsa.
„Miks ma pean aitama neid, kui ma isegi ei tahtnud neid lapsi!“ Trevor karjus natuke liiga valjult.
„Ega nemad selles süüdi pole, et sina ja su naised ei oska kaitsevahendit kasutada,“ lapsed olid süütud väiksed inimesed ja neid peaks toetama mitte süüdistama, et nad olemas on.
„Need beibed ütlesid, et võtavad pille ma usaldasin neid,“ Trevor viis enda pilgu aknast välja.
„No mis vahet sellel enam on, sa oled isa ja pead enda lapsi toetama,“ võtsin lõpuks ampsu enda saiakesest ja vaatasin pahaselt Trevorit.
„Jaa, jaa,“ sain vaid tüdinud vastuse ning ta ajas ennast püsti.
„Trevor!“ ajasin ka ennast kiirelt püsti ja jooksin ukse poole. Jõudsin õnneks enne Trevorit sinna ning seisin ukse ette, „luba mulle, et sa räägid laste emadega ning annad neile vähemalt natukenegi raha või hoiad neid mõnikord,“ lapsed olid mulle elus tähtsal kohal ja tahtsin ka, et teistel oleks. Kuna mul endal lapsi pole, siis kaitsen ma kõiki teisi lapsi ja hoolin neist kuigi ma neid ei tunnegi.
„Jahh ma näitan neid isegi sulle,“ Trevor naeratas korra ja palus, et ma eest tuleks. Astusin kõrvale ja tegin talle ukse lahti. Peale ta lahkumist olin enda üle väga õnnelik ja mu nägu ehtis lai naeratus. Kuigi ma ei tea kas ta rääkis tõeselt või lihtsalt suusoojaks, aga hetkel olin ma väga võidurõõmus.

Terve päeva veetsin ma toas istudes ja võtsin enda vanaemaga ühendust, kes maha New Yorki jäi. Rääkisin talle enda uuest kodust, tööst ja linnast. Üritasin ainult positiivset välja tuua, sest kui ma väga negatiivne oleks, saadaks ta mulle kellegi järgi ja ma oleks juba täna tagasi tema juures. Peale meie pikka kõnet otsustasin kosutava vanni võtta, teha endale väikese meigi, juustesse tegin hobusesaba ja otsisin endale puhta pesu. Pidin ka midagi muud selga valima ja siis oli aeg jalutada tööle. Valisin endale just mugavad mustad teksad ning halli topi, riided selga saanud helises kuskil mu telefon. Leidsin telefoni elutoast ja võtsin kiirelt vastu.

„Me lähme restorani ning sina tuled kaasa ja hoiad Jacobil silmapeal, kui vaja, aga muidu hoidud meist eemale. On arusaadav?“ viimane lause karjuti, sest Jacob hüüdis mu nime.
„Jah,“ pidin nüüd midagi muud enda juustega ette võtma.
„Tore olge 45minuti pärast siin,“ lõpetasime kõne ning ma suundusin tagasi vannituppa. Tegin enda hobusesaba lahti ning sirgendasin veidi enda juukseid ning punusin külje peale enda esimestest juustesalkudest punupatsi ning kinnitasin selle klambriga. Edasi oli vaja endale teine riietus leida. Panin enda valitud riided tagasi sinna kust nad võtsin ning hakkasin enda väheste kleitide vahel valima. Lõpuks sai valitud veidi lühem ning ülevalt ümber keha olev lilleline kleidike. See oli helesiniste, roosade ning pruunidega lilledega kleit ja natuke paistis ka lillede alt valgelt. Keskelt läks kleit kihtidena ning säärte pealt oli see jälle ümber nagu ülevalt. Jalanõudena valisin väga hele beežid kontsakingad, sest kott kleidi kõrval oli ka beeži värvi. Nägin väga kena välja ja olin valmis lahkuma. Kõik see riiete valimine ning patsi tegemine võttis aega ja kõndimine samuti. Trepikojas läks must mööda üks vana mees, kes mu sääri vaatas.
„Appi,“ pomisesin endamisi ja varjasin kotiga end veidike. Milline perversne vanamees. Tänavale jõudes lasi üks mööda sõitnud bmw signaali. Vahtisin vaid vihase pilguga talle järgi ja kõndisin edasi. Jõllitavad vanamehed, kes ühe väikese putka seina ääres pingil istusid ning õlut rüüpasid ajasid mulle hirmu nahka ja nendest ma möödusin peaaegu et joostes.

Majani jõudnud olid kõik peale ema majast väljas, aga peagi tuli ka tema. Naeratasin ja vaatasin Rosemaryt. Ta nägi väga kena välja enda valges firmakleidis. Üle õlgade oli tal roosakas siidisall ja jalas roosad kõrge kontsaga kontsakingad. Juuksed oli ta endal ilusti üles krunni seadnud.
Istusime kõik limusiini ning võtsime suuna restorani poole. Terve aja ei suutnud abielupaar üksteiselt silmi ära pöörata ja naeratasid pidevalt. Vahepeal suudles ka Richard enda naise kaela ja siis pomises Charlie ebamugavusest midagi.
Sain ka korraks kompilmendi Richardilt ning Joshepilt, et nägin kena välja.

Restorani juurde jõudnud avati meile autouks. Lahkusin viimasena ning kõndisin kõige taga. Hetkel ei pidanud ma ka Jacobi järel vaatama, sest ta hoidis enda isa käest kinni ja oli ülimalt õnnelik, et taas tema issi kodus oli.
Richard palus küll, et ma nendega ühineks, aga ma keeldusin, sest nägin Rosemary vingus nägu ning kuulsin kuidas ta enda mehele sosistas, „mina ei kavatse mingi lapsehoidjaga ühes lauas süüa.“
Otsustasin, et veedan enda aja seni lähedal oleva mere juures ning ütlesin, et kui mind vaja siis helistagu. Kõndisin ukse juurde ja kiskusin endalt kingad jalast ja astusin paljajalu rannaliiva poole. Rannas istusin ma ühele kivile ning jälgisin merd.
Olin seal võib-olla juba tunnikese istunud, aga keegi polnud ikka helistanud ja väljes jahenes kuid sisse ma minna ei tahtnud. Tellida ma endale poleks midagi saanud ja Rosemary poleks lubanud seda ka oma mehel teha.
„Miks sa siin istud?“ minu imestuseks tuli Charlie sinna ning hakkas muga rääkima.
„Mul pole seal sees ju midagi teha,“ tõmbasin ennast veidi koomale, et Charlie ka istuda saaks. Meie viimane vestlus ei olnud kõige sõbralikum, aga nüüd oli meil võimalus asja parandada.
„Istud näiteks kuskile mujale lauda ning tellid mõne toidu,“ ta võttis enda pükste taskust suitsupaki ning pani suitsu ette kuid mitte veel põlema.
„Mul pole selle jaoks raha,“ naeratasin korraks ja vaatasin eemale.
„Ma tahtsin vabandada, et varem selline jobu olin,“ ta pani enda suitsu põlema ning tõmbas kerge mahvi.
„Andestatud,“ naeratasin sõbralikult, „ma ei teadnuki, et sa suitsetad.“
„Keegi ei tea seda,“ ta puhus suitsupilve enda suust ja see kõik tuli mulle näkku. Vehkisin veidike käega, sest suitsuhais ei olnud väga meeldiv.
„Sulle ei meeldi suitsuhais,“ ta vaatas mulle küsivalt otsa ning tõmbas uue mahvi.
Raputasin vastuseks pead, kui jälle mu poole suitsupilv tuli ning see mu köhima pani. Charlie viskas suitsu maha ning naeratas.
„Sa poleks pidanud minu pärast pooleli jätma,“ silmitsesin peaaegu et tervet suitsu, mis rannaliival veel põles.
„Ma võin kunagi hiljem ka teha,“ ta tõmbas endalt pintsakujaki seljast ning pani mu õlgadele. Väljas oli juba jahedam ja mu kehal oli kananahk.
„Tänan, aga sul endal hakkab nüüd külm,“ naeratasin sõbralikult ja sättisin jakki veidi enda õlgadel.
„Ei,“ ta raputas pead ja vaatas merd, „räägi mulle midagi enda elust. Sul on õigus ma olen harjunud rikkusega ja ma ei tea mis tunne on elada ilma suure rahata,“ vähemalt ta tunnistas, et oli ärahellitatud rikkurite laps.
„Ma pole küll kunagi raha poolest rikas olnud, aga ma olen armastuse suhtes rikas olnud. Mul oli isa, kes mind tohutult armastas ning ema,“ silme ette tuli kohe ema ja isa pilt. Ema õlgadeni blondid juuksed ning piitspeenike keha tänu vähile. Millegipärast mäletasin ma ema sellisena rohkem, kui tal poldud veel vähki avastatud, kui seda aega mil ta sai kiiritusravi ja muid asju. Isa oli mul selgesti meeles. Tal oli samuti veidi pikemad juuksed, kui muidu meestel olid. Need ulatusid lõuani ning ta habemetüügas lõual. Muige tõi mulle suule isa tätoveering mille mina tegin. Tegin selle südame ta pöidla juurde juba, siis kui olin alles väike tüdruk ning joonistasin seda aina üle kuni isa selle lõpuks endale tätoveeringuna teha lasi.
„Su vanemad on surnud?“ Charlei silmad läksid suureks ja ta vaatas mind veidi haletsevalt, aga me ei teinud sellest välja. Olin harjunud, et inimesed mind haletsesid.
„Jah. Mu ema suri vähki, kui olin kaheksane ja isa umbes kaks kuud tagasi samuti vähki,“ kurku tuli tahtmatult klomp, aga olin piisavalt tugev, et see taas alla neelata, et mitte nutta. Lubasin ju enda isale, et ei nuta. Tema korrutas seda alati, et olen tema tugev tütreke.
„Minu kaastunne,“ ta pani enda käe ümber mu õlgade korraks ning silitas paarkorda õrnalt mu õlga.
„Nüüd ma olengi siin, et saada enda eluga ise hakkama. Pean teenima raha ning kuidagi oma eluga ise toime tulema. Minul ei ole enam kedagi, kes mind juhendaks. Muidugi vanaema on, aga ma parem kasutan enda elutarkus, kui tema oma, mis põhineb nõidusel,“ turtsatasin naerda ja vaatasin korra seljataha. Restoranis põlesid nüüd tuled ja väljas pimenes.
„Ma peaks sisse tagasi minema,“ Charlie tõi niigi vabanduseks, et läheb wc ja nüüd oli ta sinna liiga kauaks jäänud. Andsin talle ka ta jaki tagasi, ta küll põikles vastu, aga minu sõna jäi peale.
Jäin taas üksi sinna istuma ning vahtisin merd. Kell liikus aeglaselt ja mind ei vajatudki. Tunnid möödusid ja ma istusin. Lihtsalt istusin ja värisesin külmast. Õhtud ning ka õhk oli jahedamaks muidu läinud. Tundus, et kuumalaine lõppes oodatumast varem. Lõpuks, kui ma olin seal oma kolm tundi kokku istunud helises mu telefon ja teatati, et me lahkume nüüd. Ajasin end kiirelt püsti ja peaaegu et jooksin auto poole. Teisi polnud veel tulnud ja ma ootasin neid limusiini juures.
„Sulle kutsusime me takso, see jõuab umbes 20minuti pärast,“ Rosemary vaatas mulle veidi õelalt naeratades otsa ning istus autosse, kui uks avanes.
„Andest ma üritasin enda naist ümber veenda, et sa meiega tuleks, aga ta oli vastu. Võta taksoraha,“ Richard hakkas mulle just raha ulatama, kui ta naine ta nime vihaselt karjus.
„Me maksame ainult palka,“ meest mantlihõlmast tõmmanud jäigi raha andmata. Eks ma maksan, siis selle takso enda olematu raha eest.
Istusin seni restorani ees oleval pingil ja vaatasin inimesi, kes minust möödusid ja mind kergelt piidlesid. Milleks ma pidin nii vastiku naise otsa sattuma. Töökirjelduses tundus kõik ideaalne, polnud sõnagi ülbest pereemast.

Lõpuks saabus ka mu takso. Võtsin tagaistmel istet ja ütlesin koduaadressi.
„Vabandage, aga palju see sõit mul umbes maksma läheb?“ upitasin veidi esiistmete poole.
„Kuna see on kallis takso, siis päris palju,“ mu suu vajus lahti, kui seda kuulsin. Hakkasin kohe enda rahakotist sente kokku lugema ja võtsin veel enda viimase paberraha.
Kõik see läks minema ja natuke jäi isegi puudu. Jooksin selleks üles, et raha juurde tuua ja viisin taksojuhile. Ta niigi halastas mulle ja ei võtnud mult raha ootamise eest.
Porisedes läksin ma trepist üles enda koju. Tirisin kohe kingad jalast ja kõndisin elutuppa. Viskasin vihaselt enda tühja rahakoti diivanile ja ise prantsatasin selle kõrvale.
„Mu ainus söögiraha on läinud,“ nuuksatasin vaikselt ja tõusin püsti. Pangakaardile polnud veel raha üle tulnud, sinna pidi veidike mu pärandusest ülejäänud raha minema ning vanaema saadetud mõned dollarid.
Vahetasin enda riided ööriiete vastu ning võtsin meigi maha ja läksin magama.