"Mind on 6" - Hiliseim peatükk: I - Neljas päev (Teaser) [9/13/2011]

Raamatu "Mind on 6" eelloo 1. osa
PS: Postitan esialgu ainult esimese osa. Ülejäänud on olemas Wattpadis, otsige sealt "Mind on 6" (Ma ei saa linki panna)
Kui tahate, et rohkem siia postitaks, siis andke teada

-----------------------------------------

Eellugu - 1. osa


„See oli õudukas?“

„Hollywood, mis teha. Davai, hakkame liikuma. Sul pole vaja teada, kes ilusat tüdrukut nr. 2 mängis.“

Oli laupäeva õhtu. Või öö. Oleneb, mis elu elad. Osa ühiskonnast võib sellisel kellaajal alles ärgata. Et alustada oma tavalist, kuid samas mitte nii tavalist tööpäeva, võttes arvesse, et see on öösel. Lihtsam on öelda, et oli laupäeva hilisõhtu natuke, peale ühteteist. Ma ei käi enamjaolt nii hilja kinos. Kuid kuna mul on küljes mingi viga, et pean ära nägema kõik filmid, mida kohalik kino jõuab endale osta, siis nii sattusin ka sellele peale. Kahjuks olin maha maganud tippajastu, kus seda filmi ka normaalsel kellaajal näidati. Oh jah. Ei, vahelduseks sobib väljas olla ka peale kella ühteteist.

Kõige suurem mure öökinoga on transport - bussid lõpetavad liikumise pool kaksteist öösel. Seega oli meil - minul ja tädipojal Stenil, keda ma pigem nimetaks lihtsalt vennaks, sest ma olen teadnud teda terve oma elu välja arvatud mu esimene elukuu, kus teda veel sündinud polnud - aega umbes 15 minutit, et jõuda kinost bussini. Piisavalt, arvestades, et sinna on jalutada vaid mõni minut.

„Davai. Ma tahan vetsus ka ära käia,“ ütles Sten.

Okei, nüüd ma kiirustaks. Kuigi Sten näeb välja ja käitub muidu täitsa mehe moodi, siis oma asjade ajamisel on ta (ma ei ole seksist) tüüpiline naine. Ma ei saa aru kuidas tal õnnestub käsi pesta peegli ees oma 5 minutit. Sama aja sees jõuab keskmine inimene kraani ette astuda; keerata kraan liiga suurele survele, nii et pükstele jääb päris kena loik; paanikasse sattuda; maha rahuneda; kõigepealt üritada seda salvrätikuga kuivatada; aru saada, et see ei toimi; mõelda välja plaan B, mis enamjaolt sisaldab fööni; avastada, et föönid on tegelikult kõikides WCdes liiga kõrgele asetatud; leida kuskilt nurgast prügikast, mille peal saab seista; rahulikult kuivatada ennast ja lõpuks venitada T-särk veel nii madalale, et see kataks igaks juhuks kunagise märja ala pükstel. Võib-olla see juhtubki temaga kogu aeg?

Imekombel tal ei läinudki üle viie minuti, kõigest neli. Hea seegi.

„Rahune maha, bussini on veel mingi kümme minutit,“ ütles ta käsi pükstesse kuivatades.

„Seitse siiski.“

„Mida iganes.“

Hakkasime viimaks poolkiirkõnnis peatuse poole liikuma . Kevade kohta oli isegi päris soe ilm, kuigi lehti veel puudel polnud. Jopet võis isegi tasapisi koju jätma hakata, et see asendada mõne soojema pusaga. Seda muidugi, kui sa päeval väljas oled ja natuke sooja ka teed. Hea, et ma täna jopet koju ei jätnud. Ma kardan kohutavalt külma. Vahel kutsun ennast isegi kõigusoojaseks. Kui temperatuur väljas langeb alla 15 kraadi ja mul pole jopet seljas, siis mu hambad lülitavad automaatselt toast väljudes enda mootori sisse.

Peatusesse jõudes oli veel mõni minut aega. Mitte parim variant, aga vähemalt jõudsime. Imestasin, et peale meid ootas paar inimest veel bussi. Ma olen kogu aeg arvanud, et viimased bussid on täiesti tühjad. Ehk kui sa istud esimeses peatuses peale ja sõidad lõpp-peatusesse, siis parimal juhul näed kaht kaasliiklejat. Ega ma viimaste busside peale tihti ei satu ka. Enne tänast olin varem sattunud vaid ühele. Siis oli see juhuslik. Polnud ennast viimasele bussile plaaninud. Viimane buss oli lihtsalt esimene, mis mind peale võttis.

„EI!“ karjus Sten.

„Mida?“

„Mine … Ma jätsin oma rahakoti kinno.“

„Mis mõttes?“

„Ma võtsin selle taskust välja, et mul mugavam istuda oleks, ja panin ta joogitopsi auku ning jätsingi ta sinna.“

„Sa oled ikka hea mees.“

„Ma ei tea, ma lähen toon ta ära. Sa võid bussi peale minna. Ma lähen ise taksoga.“

„Ma ei tea.“

Kas minna bussiga või mitte?

„Suva ma tulen ka taksoga siis.“

Niisiis me kõndisime jälle kinno. Millegipärast kiiremini kui enne. Enam polnud ju tegelikult midagi kaotada. Me oleks võinud isegi roomates kinno minna ning ikka enne uste sulgemist kohale jõuda. Kindlasti mõni film veel käib. Ikka tuleb vahel ju tahtmine kell 12 öösel kinno minna.

Rahakoti tagasisaamisega läks isegi hästi. Selleks ajaks, kui me kinno jõudsime, oli see koristajate poolt leitud. Tuvastamine polnud ka raske, sest peale isikut tõendava dokumendi on Stenil oma rahakotis veel tüdruku, ema vms asemel enda pilt. Mitte mingi passipilt, mida võib isegi vaja minna, vaid ise endast tehtud päikeseprillidega naeratamas pilt. Jah, ta on imelik. Samas, ta ise väidab, et selle pildi saab ta kunagi mingile suvalisele tüdrukule kuskil peol anda, kirjutades pildile juurde enda numbri. Sellel on isegi mõte olemas, kuid ma annaks lihtsalt mingi paberilipiku, kui vaja peaks minema.

Me kõndisime kinost välja, et seal taksot oodata, kui selle tellitud saame.

„Sul mõni taksonumber on?“ küsis ta.

„Jah.“

Mul oli neid üks kord vaja, kui ma mingilt kooli ürituselt kell 1 öösel koju tahtsin tulla. Helistasin.

„Keegi ei võta vastu.“

„Me võime ka …“

„Oota, mul on üks number veel.“

Keegi võttis peale kahte tooni vastu.

„Tere, sooviks taksot kino …“

„Vabandust, meil on hetkel kõik autod kinni. Kui te ootaksite pool tundi, siis peaks mõni vabanema.“

„Eh. Okei, ma ootan.“

„Me võime ka sellesse istuda,“ ütles Sten, osutades äsja meie ette sõitnud firmamärgita taksole. Sellel oli lihtsalt hinnakiri uksel ja põlev kollane taksotuluke katusel.

„On see odav?“ küsisin

„Ma ei tea, hinnakirja järgi paistab küll.“

„Suva, istume siis sisse.“

See oli isegi päris korralik takso. Selle istmed olid puhtad ja ei haisenud ning juht tundus olevat normaalses olekus. Ma arvan, et ma poleks isegi tellides nii head saanud. Muidugi panin turvavöö peale. Ma ei tea miks. Võiks tegelikult korragi natukerebelit mängida ja teha midagi vastupidiselt õpetatule.

„Sa paned taksos turvavöö peale?“ küsis Sten.

„Jah.“

„Miks?“

„Ma ei tea, mul on imelik autos istuda, kui vööd peal pole.“

„Kuhu sõidame?“ küsis taksojuht.

Ma ütlesin talle oma aadressi ja jäin niisama kaugusesse vaatama. Linn näeb öösel hoopis teistsugune välja, kui päeval. Nagu oleksid täiesti teises kohas. Kõik need neoonvärvid jms. Mul poleks selle vastu midagi, kui mingi aja tagant polaaröö oleks. Pool ja pool aastat oleks halb variant. Kasvõi nädal aega pidevat pimedust oleks hea. Samas, pimedus teeb meid kõiki unisemaks, mistõttu töökvaliteet …

Takso tõmbas külje ette. Me olime kõigest mõnisada meetrit sõitnud. Keset teed oli risti auto, mis nägi välja üpris luksuslik ja läikiv tänavavalgustuse käes. Juhi kohalt väljus mees, käsi põues. Vaatasin korra Steni poole. Ka temal oli ees sama nägu, mis mul- kohkunud, kuid samas uudishimulik. Mees võõrast autost kõndis taksojuhi ukse juurde. Taksojuht lasi akna alla ja küsis: „Mis toimub?“

Võõras mees vabastas sekundi murdosa jooksul põuest käe, tõmmates sealt välja minu jaoks tundmatu relva. Ma ütleks selle kohta lihtsalt püstol, kuigi ma tean, et see on vale. Sama kiiresti kui ta selle välja tõmbas, vajutas ta ka päästikule ja kohutavalt valju paugu saatel lendas taksojuht kõrvalistuja toolile surnult maha.

Ohhoo, see tõotab päris huvitav tulla, ma loeks hea meelega siin edasi (Wattpad ei taha miskipärast eriti minuga suhelda). Ma ei saanud päris täpselt aru, kas minategelane on poiss või tüdruk, aga ma oletan siis, et poiss ja ootan järgmist osa

Prince Kirameki kirjutas:

Ohhoo, see tõotab päris huvitav tulla, ma loeks hea meelega siin edasi (Wattpad ei taha miskipärast eriti minuga suhelda). Ma ei saanud päris täpselt aru, kas minategelane on poiss või tüdruk, aga ma oletan siis, et poiss ja ootan järgmist osa

Jah, peategelane on 11. klassis käiv poiss. Ma ei taha teda täpsemalt kirjeldada. Oma fantaasia on ka lahe Miks muidu raamatuid kirjutatakse.

Hehee, järelikult arvasin ma vahelduseks õigesti

Lugesin ka kõik ülejäänud olemasolevad osad läbi ja su idee ja stiil on täitsa head. Kas pealkiri on kuidagi seotud selle pildiga, mille ta joonistas? Tegelikult peaksin ma selle kommentaari vist hoopis Wattpadi panema, aga kuna mul ei ole seal kasutajat, ei saa ma seda teha. Igal juhul tahan ma teada, mis edasi saab ja mida arstid tema saladuslike mälukaotuste põhjuseks peavad. Võib-olla on asi selles taksointsidendis?

Prince Kirameki kirjutas:

Hehee, järelikult arvasin ma vahelduseks õigesti

Lugesin ka kõik ülejäänud olemasolevad osad läbi ja su idee ja stiil on täitsa head. Kas pealkiri on kuidagi seotud selle pildiga, mille ta joonistas? Tegelikult peaksin ma selle kommentaari vist hoopis Wattpadi panema, aga kuna mul ei ole seal kasutajat, ei saa ma seda teha. Igal juhul tahan ma teada, mis edasi saab ja mida arstid tema saladuslike mälukaotuste põhjuseks peavad. Võib-olla on asi selles taksointsidendis?

Võib-olla. Keegi ei tea Täna õhtul tuleb Wattpadi uus osa muidu ja nii iga teisipäev.

Miks ma küll seda lugedes arvasin, et minategelane on tüdruk?
Igatahes, ma ootan uut osa siia!

Wattpadis on lugu hetkel veits kaugemal (Arvatavasti järgmine teisipäev jõuab sama kaugele, kui veel rohkem lugejaid saan)
Aga mu peatükid on MEGA pikad. "Teine päev" on umbes 20 A4 pikk, nii et seda on suht ebamugav siin lugeda, kui ma järjest tulistan. Muidu on nagu ka see peatükk mitmeks osaks jaotatud. Võite välja pakkuda muid viise, kuidas seda normaalselt lugeda saab.
PS: "I" pealkirjas tähendab, et see on 1. raamat (Jah, mul on sellele mitu raamatut välja mõeldud). Peatükkide asemel kasutan sõna "Päev".

-------------------------------------------------------

1

„Kas need on kõik sinu joonistatud?"

„Jah."

„Poiss, sul on annet. Kaua sa umbes ühte sellist joonistad?"

„Ma üritan paari tunniga hakkama saada. Vahel, kui väga kehv päev on ja käsi selliseid jooni teha ei taha, nagu mul peas on, siis võib kauem aega võtta."

„Paari tunniga? Tõesti? Ja täitsa ise?"

„Jah, täitsa ise."

„Tead mis? Ma soovin sult ühte ära osta."

„Ma tegelikult ei müü oma joonistusi. Aga te võite siiski mulle annetada ja ma annan tänutäheks teile ühe pildi."

„Ma ei mõista."'

„Vahet pole."

Tädike jäi juhmi näoga vahtima.

„Aga teile teen ma täna erandi ja müün."

„Olgu. Kuidas oleks sellega?"

„Ei, te valige rahulikult välja, ma joonistan seda edasi."

„Jah, jah."

Jõudsin kõigest paar kriipsu teha, kui tädike oli juba pildi välja valinud.

„Mulle ikka kohutavalt meeldib see siin."

„Ei-jaa, see on väga ilus pilt. Soovite siis seda osta?"

„Ma arvan küll. Las ma vaatan," ütles ta käekotist rahakotti võttes, „mul on siin ainult üks kahekümnene. Ma võin panka minna ja ..."

„Sellest piisab küll ma arvan."

„Kas seda ei ole liiga vähe nii ilusa pildi eest?"

„Ei, ei, ei. Seda on täpselt parajalt."

„No olgu."

Ta ulatas mulle 20se rahatähe.

„Aitäh," ütlesin.

„Palun-palun. Tänud pildi eest," ütles tädike edasi kõndides, „ja ikka joonista edasi!"


„Kindlasti!" hüüdsin naeratades ja kohe, kui ta oli kuklaga minu poole keeranud, muutusin jälle tõsiseks. Mitte, et mul selle tädikese vastu midagi olnud oleks. Viimasel ajal tunnevad väga vähesed huvi mu joonistuste vastu. Hea kui nädalas paar tükki müüdud saan. Lihtsalt, see joonistamine hakkab vaikselt juba ära tüütama. Ma olen joonistanud kuid täpselt sama stiili - kogu maailm, mille ma maha joonistan, must-valge ja mõni vihmavari või auto kena erkpunane. Peaks lihtsalt fantaasiat kasutades joonistama hakkama, võib-olla isegi maalima. Ja siis kuskil internetipoes pildid maha müüma odavamalt, kui teised seda teevad. Ma saan igalt pildilt kindlasti oma neli korda vähem raha. See-eest aga müün neid rohkem. Või kas müün?

Igatahes, mulle aitab tänaseks. Olen siin juba ligi 4 tundi istunud. Pimedaks hakkab ka vaikselt minema. Peaks eksamiteks õppima hakkama. Nendeni on kõigest 2 nädalat. Arvatavasti jätan õppimise viimasele päevale nii, nagu kogu mu ülejäänud klass plaanib. Samas kogu ülejäänud klass läheb parimal juhul nelja peale välja. Mina võiksin ikkagi viie saada. Kui kogu riik teeb täpselt ühte ja sama eksamit, siis ei saa see ju väga raske olla.

Võtsin molberti kaenla alla ja hakkasin kodu poole liikuma. Kesklinnas on väga mugav elada - kõik on nii lähedal. Ei pea kuhugi kaugele sõitma. Transport ongi vist peamine põhjus, miks mu vanemad otsustasid lõpuks mulle siin ühetoalise korteri üürida. Nad ei taha, et ma enam nii hilja liikleks või taksoga sõidaks. Õnnetusest on juba 2 kuud möödas. Mu pea hakkab vaikselt endist välimust tagasi saama. Nojah, ega ma ise ka enam eriti hea meelega taksosse ei istu. Eriti veel suvalisse.



2

Ma jõudsin koju umbes kell 8. Viskasin siis molberti nurka, panin joonistused lauale ja heitsin läpakaga voodisse pikali. Ah õigus, ma pidin õppima hakkama. Vahet pole, mul on veel 2 tundi magamaminekuni aega. Üle tunni aja ma ikkagi ei õpi, seega küll ma veel jõuan. Lihtsalt vaatan oma meilid üle, login msn'i, vaatan YouTube's uued videod ära ...

Kell on juba 11? Ma alles viskasin ennast pikali ja avasin läpaka ... Ja ma pole veel õppimagi hakanud. See jääb siis jälle tegemata. Peaks homme natuke varem üles ärkama ja midagigi esimesteks tundideks ära tegema. Ülejäänu saab kuskilt maha vaadata.

Tahaks enne magamaminekut veel süüa ka midagi. Aga muidugi olen ma kõik kapis leiduva, mida kohe tarbida saaks, ära söönud. Päris seapraadi ma ka tegema ei hakka, isegi kui ma oskaks. Oh jah, lähen siis tühja kõhuga magama. Nagu alati.

Lugesin Wattpadis läbi, aga siia võiks ka panna. Muidu väga hea. Imetlen pikkade osade kirjutamise skilli.

Väga hea tekstiloome oskus. Vahepeal oleks nagu mingi tÃŧhimik pärast taksot

Sulesepp kirjutas:

Väga hea tekstiloome oskus. Vahepeal oleks nagu mingi tÃŧhimik pärast taksot

See ongi nii mõeldud. Eellool on mitu osa, mis tulevad eraldi kõik niiöelda raamatute alguses välja

Avasin oma silmad mingi auto huilgamise peale. Ma poleks olnud piisavalt kiire, et kindlaks teha, oli see politsei, kiirabi või mõni muu taoline. Polnud väga tahtmist ka.

Keerasin ennast näoga toa poole ja nägin, et väljas on juba suhteliselt valge. Kuigi ma ei näinud ühtegi päikesekiirt, võis toas juba vabalt jalgade või nina pärast muretsemata ringi käia.

Üritasin korra meenutada, mida unes nägin. Kas sellist unenägu, mille puhul saab loota, et see juhtub ka päris elus, või siis hoopis sellist, mille korral saab kergendatult hingata, et see kõigest uni oli? Kahjuks ei meenunud mulle midagi.

Tulin siis reaalsesse maailma tagasi ja mõtlesin päeva peale - mis tunnid mul ees on, mida peale kooli teen jne.. Korraks mõtlesin isegi eksamite peale. Kas eksam on tegelikult ka nii vajalik? Meid piinatakse koolis piisavalt juba kontrolltööde ja tunnikontrollidega. Tehku siis ainult eksam kogu õppeaasta peale. Siis õpitaksegi kogu aasta ainult eksamiks. Ma usun, et nii oleks keskmine tulemus ka parem. Samas, siis käiksid inimesed palju vähem koolis, sest poleks põhjust sinna minna. Midagi tähtsat ei toimuks. Kui suur on tegelikult võimalus, et just selles tunnis õpitu läheb eksamisse?

Järsku hakkas mu äratuskell helisema. Sobrasin käega padja all, et see kinni panna ja tõusin siis püsti. Võtsin tooliseljalt rätiku ja läksin pesema. Kuum duðð hommikul on liiga hea. Kahju, et siin korteris seda võimalust aga pole. Soe vesi raisatakse enam-vähem kella viieks juba ära. Aga jahe duðð on ka normaalne - äratab väga kiiresti üles.

Pärast pesemist panin riidesse ja läksin oma külmkapi kallale. Muidugi oli see tühi, kuna ma ei viitsi kunagi poodi minna. Võtsin siis kõigest, mis kätte juhtusid, natuke. Antud hetkel sattusid kätte või ja leib. Polnudki rohkem valikuvariante, aga käib kah. Vahetunnis saan kohvikust võileiba või saiakest osta.

Võileiba nosides panin kähku kooliasjad kokku. Millegipärast olid need täna kuidagi väga valedel kohtadel. Enda arvates ma neid eile küll nii laiali ei loopinud, aga kuna mu korter on nii väike, polnud nende leidmine väga suur probleem. Seejärel hakkasin kooli poole liikuma.

Peale linna kolimist jõuan kooli alati täpselt 2 minutit enne tundide algust, nii et koridorides on suur rahvamass. See kool ülerahvastatud minu arust. Iga hommik suudan ma end vaevalt klassi juurde pressida. Rohkest reisimisest on mulle külge jäänud, et sellisel trügimisel peab rahakotti ja muid väärtuslikke esemeid kindlalt enda küljes hoidma. Ja nii ma seal liigun nagu mingi paranoiline vanaema, kirudes iga inimese peale, kes natuke suurema jõuga minust mööda tahab saada.

Nii trügides märkasin üht klassivenda, Kevinit, kes minust mööda minema hakkas. Tal oli spordikott õlal, mida ta ainult kehaliseks kasvatuseks kaasas kannab. Aga täna ei ole kehalist? Äkki tal on mingi võistlus või midagi sellist. Neid vahel esineb. Aga ma keskendusin praegu ta liikumissuunale.

„Kuhu poole sa lähed?" küsisin.

„Esimene tund on keemia ju."

„Ee, ei, esimene tund on kunst siiski."

„Täna on teisipäev. Keemia, kehaline, kehaline, muusika ja nii edasi."

„Eile oli ju teisipäev? Mängisime korvpalli üle megapika aja. Keegi kukkus veel endal nina veriseks."

„Lollakas. See oli mingi nädal aega tagasi. Jah, see oligi eelmise nädala kehalises. Sul on päevad ikka väga sassis ma vaatan."

„Teed mingit nõmedat nalja jälle?"

„Ei tee, ausalt."

Ma mäletasin väga selgelt, et eile oli see kehaline, kus Sebastian (vist oli Sebastian) korvpalliga vastu nina sai. Peale seda oli tal terve ülejäänud koolipäev vatitups ninas, kuni ta selle viimasel tunnil ära võttis, mis oli suhteliselt loll temp, sest ta nina polnud veel täiesti terve. Ta pinginaaber lõi nalja pärast sõrmega vastu katkist kohta, küsides kas ta nüüd on terve ja see hakkas uuesti verd jooksma. Peale seda jooksis ta veel näoga lae poole olles klassist välja ning kuni ta kellegi lauajala otsa komistas, mis kogu klassi naerma pani, ajades meie väga meeldiva ja toreda ajaloo õpetaja veel rohkem närvi, kui ta tavaliselt on.

„Kuhu sa eile üldse kadusid?" jätkas Kevin rääkimist, „Või noh, sa oled viimased mingi neli päeva nii pool päeva, kui üldse, koolis käinud. See, kuidas sa eelmisel nädalal rahulikult keset ajaloo tundi minema kõndisid, oli liiga epic. Õpetaja veel karjus sulle järele, et kuhu sa lähed ja sa ei vastanud. Muidugi ta jooksis sellest kohe ka direktorile teatama, mis oli väga hea, sest tund jäi selle pärast pooleli ja me ei pidanud teda kauem taluma. Tänks selle eest"

„Mis asja?"

„Ära tee nägu nagu sa ei mäletaks. Eile ka, üks hetk sind lihtsalt ei olnud enam koolis. Mingi esimesed paar tundi olid, siis kadusid ära."

„Sulle endale su jutt natuke ebareaalne ei tundu?"

„Ma räägin su enda elust, miks ma selle kohta valetama peaks?"

Selleks ajaks olime jõudnud keemia klassini, kus tõepoolest kogu mu klass istus. Nad ei olnud kunsti klassis, kus nad kolmapäeva hommikul olema peaksid. Võtsin ka siis oma koha sisse, sest tunnikell oli äsja käinud. Istusin Sebastiani kõrvale, paistis vaba koht olevat. Ma ei hakanud hetkel veel oma pead äsja kuuldud jutu pärast vaevama.

„Kuidas su nina on?" mõtlesin viisakalt alustada.

„Mu nina? Aa, see oli järgmisel päeval juba korras. Mis siis?"

„Ei, ma niisama."

Ta ütles just, et see oli järgmisel päeval juba korras? Mis tähendab, et sellest on tõesti rohkem kui üks päev möödas. Kas tõesti siis juba nädal? Vaatasin korra klassis ringi. Ma nägin rohkem kui ühel inimesel laua kõrval olevat spordikotti, mis tähendab tulevast kehalist. Ja kehaline on ainult teisipäeviti. Mis toimub?

„Mis tegid eile?" küsis Sebastian.

Ta vist vihjab sellele, et ma olevat poole päeva pealt koolist ära läinud.

„Ah, ei midagi, ma ei tea ..."

Püüdsin kähku mingi taustaloo välja mõelda.

„Mul oli arsti juurde vaja minna."

„Hea nali. Ma pole mingi õpetaja, kellele sa pead valetama. Kuhu sa tegelikult kadusid?"

„Ei, ausalt, mul oli hambaarsti juures aeg kinni pandud. Mul oli kiri olemas."

„Kui nii, siis eile õpetajad sellest küll midagi ei teadnud."

„Ega jutud meie koolis nii kiiresti ka nüüd ei liigu."

Jäin parem vait nüüd. Keemiaõpetaja nõudis juba pikemat aega tähelepanu. Kas ma tõesti olen nädal aega oma elust maha maganud? Ma olen mõelnud küll, et on võimalik lihtsalt nädal aega voodis magada. Samas, see ei saanud nii olla, sest ma olevat ju koolis käinud. Miks ma sellest midagi ei mäleta? Ma pole ju mingit uimastit või mürki sisse võtnud, vähemalt enda teada mitte. Ja ma ei tea ka mingit rohtu, mis lülitaks aju mingile robotireþiimile, mis sisuliselt kerib nädal aega elust edasi. See oleks päris tõhus tablett tegelikult. Näiteks tembeldataks seda vanglasse sisse. See vähendaks vangisoleku aega nädala võrra. Võtad normaalse koguse, saab kümnest aastast järsku 1 päev. Nõme on ainult see, et sealjuures kaotad selle kümme aastat oma elust.

Aga see peab olema miski, mis tegelikult ka olemas on. Võib-olla lõin ma eile pea ära nii, et ma ei mäleta eelmisest nädalast midagi. Nii, nagu juhtus tüübiga filmis „Memento". Seal mäletas ta kogu oma minevikku, hetkeni mil ta oma pea ära lõi ja pärast seda hetke enam mitte midagi. Ta ei mäletanud kunagi ka seda, mida ta just teinud oli, kus ta oli ja kuidas ta sinna sai. Samas, ka see situatsioon minu puhul on ebatõenäoline.

Nii ma mõtlesin seal selle möödunud nädala peale terve keemia tunni, üritades edutult midagigi meenutada. Kui koolikell helises, lükkasin kähku oma asjad kokku, et kodust kehalise kott joostes ära tuua. Muidugi suutis kooliraadio vahele segada:

„11nda klassi õpilane, Thomas Septimus, teid oodatakse direktori kabinetis."

Klass täitus u-häälikuga hetkega. Ma tundsin kuidas mu süda paar lööki vahele jättis ja seejärel need puudu jäänud löögid tasa teha üritas, tõstes tempot umbes 300le minutis. Kas ma tegin selle nädala jooksul, millest ma midagi ei mäleta, midagi kohutavat? Alustasin mingi toidusõja? Ma ei usu. Mind oleks, ma arvan, siis õpilaste poolt hõisetega vastu võetud. Keegi pole julgenud toidusõda alustada umbes 6-7 aastat. Viimati alustas mingi ... Miks ma ta nime ei mäleta? Ühesõnaga temast räägitakse siia maani. Kuni tema kooliskäimise lõpuni võtsid mütsiga ringi käivad poisid selle tema ees maha. Kahju küll, et ta kooliskäimine kestis peale sõja alustamist umbes 20 minutit ehk söögivahetunni lõpuni. Aga need 20 minutit olid kindlasti ta elu parimad.

Ma võtsin julguse kokku, üritasin südamele selgeks teha, et kui ta samas tempos jätkab, siis ma ei jõuagi kabinetini, ning hakkasin liikuma. Tee peal jõllitasid mitmed näod mind kuni kabineti ukseni välja.

Direktori kabineti ust oma selja taga kinni pannes jäi kogu koridoris olev õpilaste kisa ja sumin vait. Nagu oleks hoopis teise maailma sattunud. Viimati käisin ma direktori kabinetis 11 aastat tagasi, siis kui ma esimesse klassi tulin. See oli päris esimestel päevadel koolis. Ma tahtsin mingit kommipaberit või midagi sellist, mille vanemad mulle kaasa andsid, ära visata aga ma ei leidnud prügikasti. Seda otsides sattusin ma siia, kust direktor mind naeratades välja juhatas. Vaevalt, et ta mind veel mäletab. Ma olen siiski selle 11 aasta jooksul kasvanud, nii võimatu kui see ka ei tundu.

Aga ma ei peaks seda mitte ainult hääle tõttu täiesti teiseks maailmaks. Ka selle toakujundus meenutas rohkem nagu hubast kodukabinetti, mitte nagu koolimaja, mida suur osa õpilasi vanglaks peab. Tuba ise oli suuruselt üpris väike võrreldes klassiruumidega. Toa vasaku seina ääres oli suur raamaturiiul, kus olid enamus sellised vanemad ja tuhmid raamatud, mitte värviliste ning säravate kaantega nagu tänapäeval tehakse. Toa keskel oli ümar laud, mille ümber asetsesid toolid. Sinna mahtus, ma pakun, 10 või 12 inimest istuma. Toolid olid kõrge seljatoe ja pehmendusega. Sellised, mida võib näha keskaegses lossis, mitte nagu tavalised koolitoolid. Laud ise meenutas ka pigem keskaega, mitte tänapäeva modernset maailma. Paremal seinas oli maal, millel ma tundsin ära mehe, kes selle kooli asutas. Ülejäänud olid võõrad. Arvatavasti mõned esimesed direktorid. Paremal toa nurgas oli direktor ise oma laua taga. Direktori laud tundus olevat samast stiilist mis toa keskel paiknev laudki. Ja direktori tool meenutas pigem mõnda trooni või midagi sellist. See ei olnud päris selline kuldne nagu kuningatel omal ajal. Aga see oli suhteliselt suur siiski. Ma eelistaks pigem tavalist kontoritooli, natuke mugavamgi ehk. Igal ühel oma maitse. Ainuke asi, mis selle toa juures ütles, et tegemist on 21. sajandiga, oli arvuti direktori laual.

„Tule, istu maha," ütles direktor, osutades temast teisel pool lauda olevale toolile, mis oli samasugune nagu ümarlaua ümber.

Kujutan ette, milline ma välja nägin. Nagu pahandust teinud koer - pea maas, saba jalgevahel, vaevu julgedes pilku tõsta. Peale seda, kui ma olin enda arvates pool tundi toolil istudes maha vaadanud -tegelikult oli see kindlasti kõigest mõni sekund, aga aeg venis seal kohutavalt - julgesin ma pilgu korraks direktori peale tõsta. Ta vaatas mulle kurjalt otsa, endal küünarnukid laua peal, moodustades kätega kolmnurga nii, et sõrmed suu juures ristusid ning pöidlaga lõuga toetasid. Kohe, kui ma olin ta pilgu fikseerinud, vaatasin maha tagasi.

„Thomas," alustas ta, toetades nüüd oma selga vastu seda kõrget seljatuge, „ma ei tea mis sinuga teha."

Korraks oli vaikus. Ta hingas küll sisse, et rääkimist jätkata, aga ühtegi heli ma ei kuulnud. Seejärel hakkas ta ootamatult naerma. Julgesin pilgu tõsta ja vahetasin oma alandliku pilgu huvitundva vastu.

„Vabandust, ma ei saa sinuga tõsiselt rääkida," jätkas ta, „alustades sellest, et siia tulid sa nagu mõni märg koer, kes kellegi ukse taga palub kuiva kohta. Vabandust, see on naljakas lihtsalt, kuidas õpilased, kes minuga kunagi kahe silma vahel pole rääkinud, mind niiviisi kardavad. Ei, vähemalt on hea kuulda, et sa ikkagi elus oled."

Elus olen? Kas ma peaks siis surnud olema?

„Rahune maha, Thomas," ütles ta nagu oleks mu mõtteid kuulnud, „ma pole mõni keskeakriisis õpetaja, kes iga häiriva liigutuse peale röökima hakkab. Nagu meie ajaloo õpetaja proua Brooks. Usu mind, tema õpilased pole ainukesed, kelle jaoks ta väga meeldiv pole. Seetõttu on üpris vaimustav, kuidas sa julgesid üleüldse end tema tunnis liigutadagi."

Ma suutsin oma näole väikese naeratuse manada.

„Ma mõtlesin küll, et jätan selle sinna paika," polnud direktor veel lõpetanud, „ja las ta jääb selliseks jutuks või müüdiks, mille üle isegi õpetajad vahel omaette naeravad. Aga tundub, et sa oled julgust natuke liiga palju saanud.

Ei, ma ei pahanda su üle. Sa oled tubli poiss. Las ma näitan sulle,", ütles ta, võttes oma laua pealt kaks kaustikut. „Nendes kaustikutes on kõik õpilaste teod, märkused, kiitused jmt kirjas. See siin mu paremas käes on keskmine õpilase kaustik. Vasakus on sinu oma."

Nii öelda keskmise õpilase kaustik oli, ma pakun, oma 20-30 lehekülge paks. Külje pealt vaadates andis õhema raamatu paksuse välja. Minu omas oli vaevalt mõni leht sees. Kui üldse mõni. Tundus, nagu oleksid lihtsalt tühjad kaaned.

„Ma lugesin, et sa oled siin koolis käinud esimesest klassist saadik," tegi ta nägu, nagu loeks antud hetkel mu kaustikut, „ja nagu näha, pole sa väga aktiivne olnud. Ma ei ütle, et see oleks kõige parem, kuna paistab, et sa pole ka kiitusi saanud või võistlustel esimesi kohti krabanud, aga vähemalt sa pole meil pinnuks silmas. Kuid see ei anna sulle ikkagi õigust peaaegu nädal sellisel viisil koolist puududa. Ma olen aru saanud, et eelmine nädal ei teadnud isegi su vanemad, kus sa oled ning politsei otsis sind taga."

Politsei otsis mind taga? Kas ma tegin siis tõesti midagi väga kohutavat? Midagi kriminaalset isegi?

„Aga kuna sa tulid eile kooli, mõtlesin, et kõik on maha rahunenud, kuid siis kadusid sa jälle ära. See kord mitte küll poole tunni pealt, vaid tundub, et vahetunnis, sest üks hetk sind tundides enam ei olnud. Ma küll ei taha vanemat või mõnda odavat psühholoogi mängida, aga mind väga huvitab, mis su peas toimub? Ma ei usu, et see on lihtsalt üks faas, kuna tavaliselt õhukese kaustikuga inimesed jäävad õhukese kaustikuga kooli lõpuni ja paksu kaustikuga ... nendest parem ärme räägigi."

Mõtlesin, et kuna see arsti jutt töötas Sebastiani peal, siis äkki ka direktori peal.

„Ma ... Mul oli vaja ..."

„Ja ma soovitan sul mitte valejuttu välja mõelda. Sa ei saa siia tulla mingi arsti juures käimise lobaga mitte ainult sellepärast, et siis oleksid vanemad või vähemalt politsei teadnud, kus sa oled, vaid ka sellepärast, et ma saan väga hästi aru, millal inimesed valetavad."

Direktor tundub hea inimene. Sisuliselt ma võiksin talle ju ära rääkida seda, mida ma tean eelmise nädala kohta, milleks oleks mitte midagi. Aga kas see mitte mage vabandus ei ole, et ma ei mäleta? See kõlab samamoodi, nagu vastuseks öelda, et ma ei tea.

„Ma ..." üritasin alustada, kuid tänu pabinale või midagi sellist jäid sõnad kurku kinni ja ma pidin korra sügavalt sisse hingama, „Ma ei mäleta eelmisest nädalast midagi. Ma tean, et see kõlab väga tobeda vabandusena, kuid see on tõsi. Ma ei tea, miks ma ei mäleta, ma ei usu, et see on mõne uimasti põhjus, sest mõnda muud viga mul täna hommikul küljes ei olnud. Kuid ma räägin praegu täiesti ausalt, ma tõesti ei mäleta eelmisest nädalast mitte midagi. Viimane asi mis mulle meenub on see, et ma läksin siis arvatavasti eelmisel teisipäeval oma korteris magama."

„Huvitav. Sa nagu räägiks tõtt. Kas su vanemad ikka teavad, et sa midagi ei mäleta?"

„Ma ei tea, ma pole oma vanemaid näinud viimase nädala jooksul. Vähemalt ma ei mäleta oleks. Arvatavasti olen, kui nad mu üles leidsid."

Ta jäi mind väga sügavalt vaatama. Nagu üritaks tungida mu ajju, et sealt vastuseid leida. Ma ei ütleks, et see kõige mugavam on, kui keegi üritab nii su hinge lugeda.

„Ja praegu tunned sa ka ennast täiesti normaalsena? Peavalu, väsinud tunnet ega midagi pole?"

„Muidugi on mul väsinud tunne, kell on alles üheksa hommikul ja kes teab, mis kell ma eile magama läksin."

„Sa saad aru küll mida ma mõtlen."

„Ei, keskmisest halvem enesetunne mul ei ole."

„Olgu. Ma teatasin eile su vanematele, et sa puudud. Mõtlesin, et see kord on see põhjendatud, aga ka nemad ei teadnud, kus sa oled. Palusin neil helistada, kui nad su asukohast teada saavad ja nad pole seda ikka veel teinud. Võib-olla nad ei tea endiselt, kus sa oled. Tohin ma helistan neile ja annan teada, et sa oled täiesti elus ja tervena koolis? Ja tundub ka et mõistuse juures."

„Ausalt öeldes on mu vanemad sellist tüüpi, et kui midagi juhtub, siis nad peavad ise kohe kohale sõitma. Hoiavad pere ikkagi kõige tähtsamal kohal, mis on iseenesest meeldiv. Aga ma ei tahaks väga, et nad kooli tuleksid. Kuna nad mu koju niikuinii viivad ja tundub, et tunnis ma keskenduda ka ei suuda, siis kas ma tohin praegu ära minna ja te helistate umbes poole tunni pärast neile ja ütlete, et ma olen oma korteris?"

„Loodad, et sa võid jälle lihtsalt niisama koolist ära minna?" küsis ta, muutes oma näo sama tõsiseks, kui see tal tuppa astudes oli.

„Ma mõtlesin küll, et ..."

„Ei, ma teen nalja," segas ta vahele, nägu jälle rõõmus, „Muidugi võid sa praegu ära minna, kui sa seda väga soovid. Ja ma helistan su vanematele ka hiljem siis."

„Aitäh."

„Võta heaks. Vaata, et sa siis terveks saad. Või vähemalt mäletama hakkad seda, mis sa tegid. Muidu kui sa nii vara alustad, siis tulevikus pole see enam lõbus. Aga praegu võid sa minna."

„Selge," laususin toolilt püsti tõustes. Haarasin maast koti ja liikusin ukse poole. Enne väljumist soovisin direktorile veel head aega, millele ta midagi vastu mõmises, sest ta oli suutnud selle ajaga juba paberitesse mattuda.

Teisel pool ust ei olnud enam laste kisa. Arvatavasti oli järgmine tund juba alanud. Harva tuleb ette, kus nendes koridorides nii kõndida saab, et oma mõtteid kuuled. Aga ma ei tahtnud seda nautima jääda. Natuke vale aeg selleks. Ma tahtsin kähku koju minna, et sealt äkki mõni vihje leida seoses sellega, mida ma viimastel päevadel teinud olen.

Muidugi on meie kooli armas valvuritädike või mis iganes tädike ukse juures valvamas, et lapsed koolist ära ei jookseks. Keegi ei tea, mis ta tegelik amet on. Tundub et ta on lihtsalt palgatud õpetajatele klassiruumide võtmeid jagama ja niisama laste peale karjuma, et meie elu ilus poleks. Sellepärast ei saanud ta ka mind läbi lasta ilma häält tegemata.

„Kus sa nüüd, poisike, enda arust lähed?" hakkas kohe ta kriiskava häälega pihta, mida võib võrdsustada küüntega vastu tahvlit kraapimisega, „Ei ole siin midagi. Marss tundi tagasi!"

„Ma sain just härra direktorilt isikliku loa koolist lahkumiseks, nii et ..."

„Ma tahan kirjalikku paberit näha, kus on kirjas, et sa võid lahkuda. Kas ta andis selle ka?"

„Ei. Aga te võite talle praegu helistada ja ta annab teile suulise paberi, kui see teile nii väga tähtis on."

„Vot praegu helistangi."

Ta võttis rahmeldades telefoni ja valis direktori kabineti numbri, ise mulle selliste silmadega otsa vaadates nagu ma oleks terve ta elu vihavaenlane olnud.

„Härra direktor? Üks poiss siin ..."

„Ja, ma tean, lase tal minna," ütles direktor läbi telefoni vastu.

„Aga ..."

„Ei ole aga. Las ta lihtsalt läheb."

„No olgu, härra direktor."

Sama karmi näoga pani ta telefoni ära, suutmata uskuda, et ta peab mul minna laskma.

„Kas ma võin nüüd minna?" küsisin.

„Jah, mine! Enne kui ma veel ümber mõtlen."

„Mitte et sul oleks see võimalus, aga ..." ütlesin omaette.

„Mis sa pomised?"

„Ei midagi. Head aega."

„Jah, jah. Hüvasti!"

Lahkusin koolist nii kiiresti kui võimalik, et ma midagigi kodus jõuaksin teha. Ma ei tea, mis see midagi küll oleks. Ma ei leidnud hommikul ärgates enda toa juures midagi valesti olevat, kui just mitte arvestada seda, et mu õpikud asetsesid natuke valedel kohtadel. Nojah, seegi selgitab natuke nädalast mäluauku. Võib-olla ma jätsin sinna midagi laiali: mõne tðeki, kupongi või midagi taolist.

Ma tormasin korteri uksest sisse, viskasin koti nurka ja vaatasin ringi, otsides kohta, kust alustada. Oma laiskuse tõttu olen ma äkki midagi laua peale visanud, mõne tšeki või midagi sellist, mida pole viitsinud ära visata. Nii see ka vist oli, sest joonistused, mis ma sinna oma mäletamist mööda eile panin, polnud enam kõige peal. Neid katsid burgeri ja hot dog-i paberid, tühi veepudel, kilekott, mille sees oli tšekk salatikarbile ja sellele veepudelile, ning kogu selle prahi peal oli mingi joonistus tühjale paberile. See oli arvatavasti pooleli, sest sinna oli joonistatud ainult kuus munakujulist objekti, mille peal oli rist. Kui arvata, et see on minu enda tehtud, siis ma olen alustanud kuue peaga ja jätnud pooleli ainult piirjoone juures ning need ristid tähendavad silmade ja näo keskosa asukohta. Aga need kuus pead olid joonistatud üpris perfektselt - kõik samasugused, nagu oleks šablooni kasutatud. Ma ei suudaks nii perfektset asja joonistada. Ainuke asi mida ma portreede joonistamise juures vihkan on kahe samasuguse silma, ninapoole või suunurga saamine. Sellistes kohas suudan ma alati midagi ära rikkuda ning lõpuks pildi minema visata, sest ma olen kustutuskummiga paberisse peaaegu augu hõõrunud.

Ma ei leidnud laualt ostetud salatikarpi. Ju olin selle ära visanud. Oota! Äkki ma olen ka mõne vihje ära visanud. Võtsin oma toa nurgas oleva prügikasti ja keerasin selle oma voodisse kummuli. Oh issand. Miks ma selle oma voodisse kummuli keerasin? Ma ju teadsin, et seal pole ainult pabersodi, vaid ka muu praht. Oh jah. Mu voodi haiseb nüüd vist pikemat aega kuivanud õunasüdamike ja toidujäätmete järgi. Oma idiootsusele vaatamata hakkasin kähku sealt midagi otsima. Enamus prügist olid toidupaberid ja mõned salvrätid. Üks asi eelnevate hulka siiski ei sobinud. Mu prügikastis oli lennupilet Pariisist koju. Kas mina tulin Pariisist? Ma ei usu. Kuidas ma saan nädala jooksul minna Pariisi ja tagasi nii, et isegi mu vanemad sellest midagi ei tea? Samas, ma olen 18 ning mul pole nende nõusolekut enam vaja. Aga ikkagi, kust ma selle jaoks raha sain? Põhimõtteliselt peaksin ma kõik oma säästud ära raiskama, et seal üks öögi vastu pidada. Äkki raiskasingi?

Võtsin oma rahakoti ja tormasin õue lähima pangaautomaadi juurde. Ma ei hakanud isegi ust lukku keerama. Automaat ei ole õnneks kaugel ka, paarkümmend meetrit mu kodust.

Kiirustamise tõttu sain alles teisel katsel pinkoodi sisestades oma kontole ligi. Jah, tuleb välja, et ma olen suutnud oma kolme aastaga kogutud raha ära raisata ühe nädalaga. Kontojääki nähes kaotasin ma korraks tasakaalu ja oleksin peaaegu istuli kukkunud. Mul olid üpris suured plaanid selle rahaga - osta endale mõni mootorratas või isegi auto. Kasutatud muidugi. Mu taskuraha ja joonistuste pealt teenitud summa nii suur ka pole, et ma oleks suutnud kolme aastaga koguda tuttuue auto jaoks raha. Allesjäänud rahaga suudaks ma ära elada heal juhul kuu aega. Sedagi, süües ainult nuudleid ja kuiva leiba ning juues kraanivett.

Läksin nördinult tuppa tagasi, et üle vaadata kõik kohad, kuhu midagi veel peita oleks saanud. Äkki see raha pole täielikult raisatud. Äkki ma võitsin selle Pariisi pileti ja võtsin kogu raha niisama välja ning panin selle kuskile sahtlisse. Ma ei tea miks. Võib-olla sest ma otsustasin üleöö enam panku mitte usaldada. Muidugi ma ei leidnud oma toast midagi, ning viskasin ennast pettunult voodisse prahi sisse pikali.

Viskasin korra pilgu kellale. See näitas natuke enne kümmet. Ma olen kõigest kolm tundi üleval olnud. Selle kolme tunni jooksul on minu arust rohkem juhtunud, kui terve mu elu jooksul kokku. Ja ma ei saa endiselt aru, mis toimub. Õigemini mis on toimunud.

Telefoni vibreeris taskus. See oli keemia tunnist saati hääletu peal. Arvatavasti helistavad vanemad. Ma ei söandanud sedagi vaadata.

„Hallo."

„Tommy, kus sa oled?"

„Tere ema, ma olen korteris."

„Olgu, tule siis alla. Me kohe jõuame."

Ega mul enam viitsimist voodist püsti tõusta küll ei olnud. Mis sellest, et ma prügi sees lebasin. Oma kontojäägi nägemine oli hetkeks kogu elutahte ära võtnud. Mõtlesin, et äkki leian midagi telefonist. Midagi, mis mind natukenegi rõõmustaks, aga mu kõnelogi näitas viimase nädala kohta ainult kõnesid mu ema vahel. Ühtegi võõrast numbrit mu telefonis polnud.

Tõusin pettunult püsti ja üritasin selle voodis lamamisest tekkinud une endalt maha raputada. Haarasin mõned enda jaoks vajalikud asjad: rahakoti, telefoni, korteri võtmed ja läpaka. Seejärel jätsin oma siinse kodu mõneks ajaks selja taha.

Ma istusin õues kõnniteele ja jäin vanemaid ootama. Kogu aeg on räägitud, et maha ei tohi istuda, maa on must, aga praegu see mind ei huvitanud. Mõtlesin, et kogu see toimunu võiks nüüd juba läbi saada. Ma võiks nüüd küll juba üles ärgata. Kahju, et ma olen alati suutnud vahet teha päris reaalsusel ja une reaalsusel ning selle teadmine ütles praegu, et ma olen ärkvel. Jäi veel üle loota, et kui vanemad kohale jõuavad, siis nad hüppavad rõõmustades autost välja, kaamera käes, ja hüüavad „Aprill!" või midagi sellist, mis sest et oli keskmai.

Seda ei juhtunud. Mu vanemad parkisid auto mu nina ette ja kui ma üles vaatasin, lasi isa akna alla ning ütles:

„Istu sisse, poeg."

Pühkisin oma käed pükstesse puhtaks ja istusin autosse. Kui ma olin ukse kinni pannud, hakkasime kohe sõitma. Ema vaatas korra tagasi nagu kontrollimaks, kas on ikka oma laps. Tundus, et ta jäi nähtuga rahule. Pärast mõnda aega vaikust küsis ema, seljaga minu poole:

„Kus sa käisid siis eile?"

„Ma ei tea," vastasin enda aknast välja vaadates.

„Nii, et sa jälle ei mäleta midagi. Seekord jäi sul vahele ainult 1 päev, ma saan aru."

„Üks päev?" pöörasin pilgu ema peale, „Viimane mälestus on mul eelmise nädala teisipäevast."

„Üleeile sa rääkisid sama juttu, et sul läks teisipäeval joonistades pilt mustaks ja siis järsku ärkasid Pariisis."

„Nii, et ma siis ikkagi käisin Pariisis."

„Jah," rääkis isa edasi, „Kuidas sa seda mäletad?"

„Ma ei mäletagi. Ma leidsin toast lennupileti ja avastasin, et ma olen kogu oma raha ära raisanud."

„Mitte ainult enda raha, poiss. Su temp läks osaliselt ka meile maksma."

„Vabandust."

Hetkeks valitses vaikus, siis ütles isa: „Sa ei pea vabandama. Küll me välja mõtleme, mis sinuga lahti on."

„Jah, aga praegu lähme koju," ütles ka ema sõna sekka, „Sul on kõht tühi kindlasti."

Tõesti, ma pole kes teab kui kaua midagi söönud. Aga mu kõht väga tühjana küll hetkel ennast tunda ei andnud. Nagu mu mõtted oleks selle täitnud. Aga midagi sisse ajama peaksin endale sellegipoolest. Muidu kukun veel kokku ja ärkan järgmine kord alles kuskil Marsil üles.

Kui koju jõudsime, viskasin ennast elutuppa diivanile pikali ja võtsin läpaka kätte. Ema läks kohe kööki mulle midagi küpsetama. Isa istus koos minuga diivanil ja vaatas mind kaastundliku pilguga. Üritasin temast mitte välja teha.

Peaaegu kohe, kui kaane lahti tegin, tuli klassikaaslastelt MSN'st kirju sisuga „Mis direktor tegi" või isegi „Kas sind visati koolist välja?". Ma ei hakanud neile vastama. Oleks see mõni muu päev olnud, oleksin ma väga rõõmus olnud, et keegi pöörab tähelepanu sündmustele, mis mind puudutavad ja kus peategelane olen mina. Täna mitte. Ma vaatasin niisama mõni minut läpaka ekraani, kuid siis lükkasin selle tuimalt kinni ja panin lauale.

„Kuidas sul enesetunne on?" päris ema köögist tuppa tulles, „Pea ei valuta ega midagi?"

„Ei. Mul on lihtsalt natuke väsinud tunne."

„Olgu. Tead, sa arvatavasti ei mäleta, aga me rääkisime su sellest mälukaotusest pühapäeval ka ja siis sa pakkusid haiglasse minekut."

„Kuidas see haigla mu mälu tagasi toob? Seda juurde opereerida ei saa ju."

„Noh, see tähendab, et ..."

„Su ema tahab öelda," segas isa vahele, „et me ei räägi tavalisest haiglast. Me arvame, noh, sa ise arvasid ka üleeile, et see ei ole füüsiline viga, mõni ajukahjustus või midagi sellist, sest sa ei vaju kooma või midagi sellist. Me arvame, et sul on vaja psühhiaatri abi."

Neil on arvatavasti õigus. Mul pole õrna aimugi kuidas ma üksi ise sellega hakkama saaks. Mingit abi on mul vaja. Ja pealegi, mul on terve elu olnud väike tahtmine psühholoogi juurde minna või isegi vaimuhaiglasse kedagi külastama. Psühhiaater pole küll päris see sama, aga käib kah. Senikaua, kuni nad minu peal mingit kohutavat testi ei hakka tegema, mis sisaldaks kahte ust, üks elektriga, teine võib-olla mitte.

„Kas sa oled praegu ka nõus minema?" küsis ema.

„Ma arvan küll. Ma väga ei tahaks, et selline asi korduks."

„Väga hästi. Ma lähen teen söögi valmis ja siis helistame, uurime asja."

Ema läks kööki ja mõne aja pärast tõusis ka isa ohates püsti ja järgnes temale. Ma saan oma isast isegi aru. Poeg, kellel pole mälu pole iga isa soov.

Võtsin telekapuldi ja hakkasin lihtsalt kanalite vahel klõpsima. Ma ei leidnud sealt midagi huvitavat, midagi mis oleks mu meeleolu tõstnud. Samas on see ka loogiline - telekast ei tule kunagi midagi head kell 11 hommikul. Eriti teisipäeval. Enamjaolt lihtsalt jutusaated ning kordused eileõhtustele seepidele. Nii kauaks ma endale tegevust siiski leidsin, kuni toit valmis sai.

Vanemad olid makarone keetnud ja paar kotletti ära praadinud ning selle kõrvale tomati-kurgi salati teinud. Kodused road on ikka kõige paremad. Vähemalt praegu mulle tundub nii. See toit on võrreldes näiteks koolitoidu või nuudlitega, mida ma pidevalt korteris teen, lihtsalt vapustav. Ma ei saa ütelda jumalik. See pole väga tõenäoline, et mu vanemad parimad kokad maailmas on.

Samal ajal, kui ma sõin, helistas ema oma arstidest tuttavatele ja hakkas pärima selle kohta, mis minuga edasi teha. Esialgu üritasin pealt kuulata, mida ta räägib. Hiljem kaotasin sellesse huvi, sest mu kõrvad nii hea kuulmisega ka pole. Nii palju kui ma siiski aru sain, kirjutas ta telefoninumbreid üles, tutvustas ennast pidevalt ja selgitas mu situatsiooni.

Viimane kahvlitäis makarone suus, tõusin püsti ja läksin külmkapi kallale midagi juua võtma. Ma ei leidnud kapist oma lemmikut mahla või karastusjooke. Arvatavasti sellepärast, et ma ei ela enam siin, on vanemad kaotanud huvi nende ostmisesse. Pidin leppima piimaga, mida ma neelasin enda arust umbes pool liitrit. Siis kutsus ema mind suurde tuppa. Ta oli lõpetanud oma kõnedega.

„Tule, istu," ütles ta, kui ma tuppa olin jõudnud. Ta oli ennast isaga juba diivanile sättinud, „Ma tegin nüüd paar kõne ja sain teada, et kõige targem oleks, kui me su ikkagi haiglasse viiksime. Seda selle-pärast, et kui sa praegu küll oled täie mõistuse juures, siis võib-olla, kui sul uuesti see hoog või mis iganes peale tuleb, sa enam ei ole. Mõistuse juures inimene ikka üks päev koolist lihtsalt ära ei jookse ja Pariisi ei lenda."

„Ei, ma saan aru. Ma ei usu, et see vaimuhaigla nii hull ka on."

„Nii et sa oled nõus?"

„Jah."

„Olgu," ütles ta nägu pooleldi rõõmustades, samas jättes ennast tõsiseks, „Aga nad ütlesid, et sa võib-olla pead sinna ööseks jääma nii, et ma arvan, et sa võiksid asju kaasa pakkida."

„Kui kauaks ma sinna siis jään?"

„Nad ütlesid, et nad ei saa nii kohe öelda, aga igaks juhuks võiks keegi sul silma peal hoida."

„Oh jah. Okei, ma vaatan, mis mul siin on. Aga minu arust me peame korterist läbi minema, mul on enamus riided seal."

„Ära nüüd tervet elamist ka kaasa võta, sa võib-olla oled seal ainult ühe öö."

„Parem karta kui kahetseda," laususin selga keerates ja läksin oma tuppa.

Ma leidsin enda eest mahajäetuna näiva toa. See polnud täiesti tühi. Ma olin suure osa mööblist enda tuppa jätnud, kui ma linna kolisin, nagu näiteks voodi, riietekapi, raamaturiiuli. Aga ühtegi pisi-detaili, ühtegi omapärast vidinat, mis näitaks, et siin keegi sees elab, toas polnud.

Istusin oma voodile ja vaatasin ringi, kujutades ette, mis kunagi mu toas olnud oli. Alates sellest, kui ma veel väga pisike olin, kuni kolimiseni. Mu seinad on vist kõikide nende aastate jooksul kolm korda üle värvitud. Ma värvisin seina vastavalt oma tujule. Hetkel on mu seinad beežid, et luua sellist hubast kabineti keskkonda, kus oleks meeldiv tööd teha. Kui me seda paar aastat tagasi värvisime, siis mul oligi eesmärgiks mitte teha oma toast kohta, kus igavusest saab ringi kekselda, vaid tähtis oli just see, et selles oleks meeldiv raamatut lugeda või kodutöid teha.

Võtsin toa nurgast oma vana, ja nüüd juba ka tolmuse spordikoti, mille õmblused vaevalt vastu pidasid, ning lappisin riidekapist järjest riideid, suuremat tähelepanu pööramata, kas see on mu lemmikpluus või mitte. Ma panin lihtsalt umbes sellise koguse igat riideeset, nagu mulle normaalsena tundus.

Pärast lappimist läksin alla tagasi, kus mu vanemad olid ennast jõudnud valmis sättida, et minema hakata. Ka mina viskasin endale siis jope peale ja me sõitsime mu korterisse tagasi. Seekord ei läinud sõit enam nii kiiresti. Mul hakkasid vist mõtted otsa saama toimunuga seoses. Pigem ootasin juba, mis edasi saab. Mis minuga seal haiglas tehakse? Kas see koht on segaseid vanainimesi täis, nagu ma kogu aeg endale ette kujutan? Kas meile antakse sisse pidevaid uimasteid, et me aktiivsed poleks ja kõnniksime ringi nagu zombie-d? Eks näis.

Jõudsime ühe suure ehitise juurde, mis ei näinud väljast poolt välja nagu haigla. Seda ei ümbritsenud kiirabiautod, sellel polnud suuremat sorti parklat. Ka maja polnud üleni valge ja kandiline. Pigem meenutas see mõnda renoveerimata riigihoonet. See oli üpris massiivne. Paistis ristkülikukujulise põhjaplaaniga, aga ma nägin ainult tänavapoolset seina. Sellel oli kolm korrust ning vist ka katusekorrus, sest sealt ulatusid aknad välja. Maja ise oli selline rohelise ja beeži segu. Mu värvitaju ei suutnud sellele nime leida.

Jätsime isa autosse ja läksime majja. Seestpoolt oli maja pigem ikkagi haigla moodi. Seinad olid valged ja kõikides kohtades põlesid tuled. Järjekorras istumiseks olid olemas ebamugavad toolid, mis pärinesid umbes samast ajastust, nagu majagi. Aga nende mugavust me nautida ei saanud, sest järjekord puudus. Kujutan ette, et neid läheb alles kella kuue paiku vaja, kui inimesed töö lõpetavad ja oma lähe-dasi vaatama tulevad. Hetkel oli kell alles kaks.

„Tere!“ alustas ema retseptsiooniga rääkimist, „Meil oli aeg kokkulepitud doktor Wagneriga.“

„Selge. Ja teie olete?“

„Me rääkisime temaga enne telefonis Thomas Septimusest.“

„Olgu, ma annan teate edasi. Oodake üks hetk.“

Ta võttis telefoni kätte ja rääkis minust arstile. Samal ajal tuli üks õdedest maja seesmisest uksest välja ja ma nägin korra ruumi, kus patsiendid olid. Ma ei näinud küll palju, aga seina ääres oli toolide rivi, kus istusid paar vanainimest ja rääkisid omavahel. Nad ei paistnud haiged välja. Ausalt öeldes paistsid nad isegi väga normaalsed välja. Haiget reetis see, et ühel neist oli heleroheline kittel seljas. Vanatädi nägu oli rõõmus. Selle mehe nägu, kellega ta rääkis, ma ei näinud. Tagapool istus ka helerohelistes kitlites inimesi, aga ma ei jõudnud nendesse süveneda. Uks vajus aeglaselt kinni.

„Doktor Wagner ootab teid ruumis 113,“ oli retseptsionist kõnega lõpetanud, „Minge siit uksest edasi ja hoidke vasakule.“

Ta ei juhatanud meid läbi selle toa, mida ma just piiluda olin saanud. See koridor, kus Wagneri kabinet pidi olema, asus eraldatud alas. See nägi rohkem välja nagu polikliiniku osakond, kuhu lähevad ainult nii-öelda vabad inimesed. Tegelikult võib ka praegu olla mingisugune siesta moment ja kõik haiged magavad või vaatavad oma toas rahulikult telekat. Kas siin on igas toas telekas? Praegu on 2012, vanasid kastiga telekaid peaks tegelikult kuskilt laost tasuta saama.

Ruum 113, suur valge uks ja selle peal silt „Dr. Wagner“. Mu ema koputas sellele ja jäi seistes ootama. Ma olen harjunud sellega, et haiglas peab umbes pool tundi ootama, kuni sind jutule võetakse ja istusin maha. Aga see pole tavaline haigla ja Wagner tegi ukse lahti peaaegu hetkega, nagu ta oleks ukse taga oodanud kuni keegi koputab. Nii pidin ma kohe, kui sain tooli puudutada, sealt püsti tõusma, et teda tervitada.

„Tere, teie olete Thomas Septimus?“

„Jah, vastasin.“

„Selge, astuge edasi. Te võite siia jääda kui soovite,“ ütles ta ema poole vaadates.

„Ei, ma parema meelega tuleks ka sisse.“

„Jah, kui Thomasel midagi selle vastu pole.“

„Ei, ei ole,“ vastasin ja astusin tuppa sisse, kui arst oli ukse natuke rohkem lahti teinud.

Ta sulges ukse ema selja taga, võttis oma laua pealt märkmiku ja istus oma toolile. Ta palus emal ühele pingitaolisele asjale seina äärde istuda ja mul teisele poole lauda.

See kabinet meenutas mõnda arsti kabinetti odavamas haiglast või polikliinikus. See polnud selline, nagu on psühholoogidel filmides, kus kaugemas seinas on laud ja toa keskel on paar tugitooli ja diivan, kus inimene lamades oma muresid kurdab. See tuba siin oli nii nagu ka koridorid - seinad valged ja puhtad. Tuba täitis odav kontorimööbel, paar istumiskohta ja raamaturiiul, mis oli täis rohkem kaustikuid kui raamatuid, kuid ka neid leidus seal. Arsti lauapealne oli väga korras. Paberid olid kõik ühes kuhjas lauanurgal ja paar tükki eraldi, nii et neid täita või midagi sellist saaks. Lisaks oli seal arvuti, kus tal oli ees mingi tabel, laualamp ja pilt, kus ta oma naisega koos oli. Huvitav, et seal pildil lapsi polnud, sest mees ise nägi välja neljakümnendates. Toa tegi omapäraseks see, et selles oli väga palju taimi. Juba aknalaual oli neid viis-kuus potitäit erinevates suurustes. Lisaks olid paar puu moodi taime nendes nurkades, mis vabad olid ning ma nägin raamaturiiulitel ka kaktuseid.

„Nii,“ ta alustas, „Mis teil siis mureks on?“

„Noh, Thomasel …“

„Tegelikult ma küsisin poisi enda käest,“ segas ta ema jutule vahele. Ema oli selle peale pettunud viie-aastase näoga.

„Ma ei tea kuidas seda selgitada. Sisuliselt ma ei mäleta eelmisest nädalast midagi. Minu jaoks oleks ma nagu lüks päev lihtsalt magama läinud ja nädal aega hiljem üles ärganud. Samas tuleb välja, et ma olen palju rohkemat selle nädala sees teinud, kui ainult maganud.“

„Nagu näiteks?“

„Noh, klassivendadelt ja direktorilt sain ma teada, et ma olen koolis niisama minema kõndinud ja ka puudunud. Ning vähe sellest, ma olevat ka Pariisis käinud ja tagasi tulnud.“

„Sa käisid Pariisis?“

„Ma ei tea, ma leidsin enda korterist lennupileti ja mu vanemad vist käisid mul lennujaamas järgi. Ma ise ei mäleta sellest midagi.“

„Kas sa ise usud seda?“

„Ma ei tea mida uskuda. Ükski fakt sellele vastu ei vaidle. Isegi mu kontolt on raha läinud.“

„Ja midagi sellist pole varem kunagi juhtunud?“

„Ei,“ ütles ema.

„Thomas?“ üritas doktor selgeks teha, et ta ikkagi räägib minuga.

„No ma olen ära unustanud pidevalt nimesid ja vahel ka sündmusi, mis on mulle meelde tuletatud ja seejärel ma midagi häguselt hakkan mäletama. Aga praegu on see mitte mäletamine palju sügavam.“

„Hmm …“

Ta jäi mõneks hetkeks mõttesse ja vaatas mulle otsa.

„Ega sa viimasel ajal peapõrutust pole saanud. Kukkunud või midagi sellist?“

„Ma ei mäleta ju midagi sellest nädalast.“

„Ei, ma mõtlen enne seda.“

„Ee, ma küll ei mäleta, et midagi oleks olnud.“

Mul tuli avarii meelde.

„Noh, tegelikult mingi kaks kuud tagasi ma sattusin autoõnnetusse, kus ma pea päris kohutavalt ära lõin.“

„Selge, aga ma arvan, et me peaksime siis arvutiga vaatama, ega sul mingit füüsilist viga küljes pole.“

„Okei. Lähme kohe?“

„Ei, ühed poisid on selle masina ära lõhkunud. Homme tuleb parandaja, siis vaatame.“

„Mis mõttes ära lõhkunud?“

„Ah, ei ole midagi hullu. Ma küsin edasi seni kaua. Nii et viimane asi mida sa mäletad on see, et sa läksid magama?“

„Jah.“

„Ja ühtegi hägust pilti või midagigi vahepeal pole olnud?“

„Ei, täiesti null.“

„Ma küsin siis ema käest ka natuke,“ lausus ta tooli ema poole keerates, kes kohe tähtsa näo pähe tegi, „Te nägite Thomast siis pühapäeval?“

„Nii see oli.“

„Kas ta käitus siis kuidagi ebanormaalselt? Mitte nagu puudega, aga lihtsalt, natuke kahtlaselt?“

„Ee, ei ma ei ütleks. Muidugi pole see normaalne käitumine, kui inimene sõidab üks päev lihtsalt välismaale, aga see pole vist see, mida te mõtlete.“

„Ja muudel päevadel oli ka ta normaalne? Kas te üldse olete teda näinud muudel päevadel peale pühapäeva?“

„Ta oli eile hommikul ka meiega koos, jäi ööseks. Nojah, siis ta oli natuke eemal olekuga, aga ma arvan, et see oli pigem sellest reisist ja muidu hommikusest väsimusest. Tavaliselt ta ikka laulis hommikuti ja …“

„Ema!“ karjusin normaalsest kõvema häälega, nii et ma ise ka korraks ehmatasin. Mulle ei meeldi kui minu nii-öelda eraelust räägitakse. Eriti sellisel viisil. Wagner hakkas selle reaktsiooni peale lihtsalt naerma.

„Ma vaatan, et mul tuleb varsti üks patsient peale. Thomas, ma soovitan sul tänaseks vähemalt siia jääda, sest kui see mälu kaotus veel esile tuleb ja sa plaanid jälle midagi pöörast teha, siis me hoiaksime siin sul vähemalt silma peal. Muidugi, kui see teie rahakoti jaoks väga valus ei ole,“ ütles ta lõpetuseks ema poole vaadates.

„Ei, minugipoolest, mis Tommy jaoks kõige parem tundub.“

„Homme me saaksime sinuga koos siis selle röntgeni ka ära teha.“

„Ei, mul pole midagi selle vastu,“ ütlesin ka sõna sekka. Mõtlesin, et minu sõnal on ka mingi tähtsus, sest räägitakse ikkagi minust, „lihtsalt, varsti on eksamid tulemas ja ma olen kooli pärast natuke mures. Aga tervis on siiski tähtsam.“

„Eksamiteks õppimisest ei tule ka midagi välja, kui sa tundidest lihtsalt minema kõnnid ju, Tommy,“ mainis ema.

„Nojah, seda küll.“

„Siis on selge. Me paneme su ühte ruumi praegu puhkama ja kui ma selle patsiendiga olen lõpetanud, siis ma tulen uuesti sinu juurde. Mul on veel paar küsimust.“

Ta tõusis püsti ja hakkas meid mu tulevasse tuppa juhatama. Läksime pikki koridori lõpuni, kuni jõudsime trepini, kust me teisele korrusele läksime. Arst võttis taskust võtme ja keeras sealse ukse lahti ning me jõudsime järgmisesse koridori, mis enam ei olnud tühi. Koridoris olid mitmed uksed lahti, kust käisid inimesed igas vanuses. Suurem osa oli vanemad, kuid ma nägin ka neid, kes olid minu vanused ja isegi nooremad. Kõigil helerohelised kitlid seljas. Osa istusid toolidel ja lugesid raamatuid või vestlesid, osa kõndisid teisele poole koridori, kus oli näha avaramat ruumi. Üks vana mees istus lihtsalt maas pead raputades ning õde üritas teda püsti tõsta.

Wagner astus ühe õe juurde ja hakkas temaga rääkima. Ta osutas korra minu peale, arvatavasti küsis ta õe käest, kuhu tuppa ta mind asetada võib. Kui nad omavahel asjad aetud said, noogutas doktor ja kõndis siis selle ukse poole, kust me just tulime. Minust mööda minnes ta naeratas. Siis astus õde minu juurde:

„Tere, mina olen õde Linda, ja sinu nimi on?“

„Tom.“

„Tom, oh kui kena nimi. Tule, ma juhatan sind sinu tuppa.“

Ta võttis mu käsivarrest kinni ja juhatas mind oma kümme meetrit edasi. Nüüd nägin ma, et koridori lõpus on mingi raamatukogutaoline koht. Paljud inimesed istusid seal laudade taga ja neil olid käes raamatud. Võib-olla olid need nende enda omad, sest riiuleid ma ei näinud. Küll nägin ma ühte naist midagi söömas. Võib-olla on see koht hoopis söökla. Ma ei saanud seda kaua uurida, mu enda tuba ootas.

Ruum andis välja suuruselt keskmise hotellitoa. Seal oli kaks eraldi voodit, mis meenutasid haiglate omi. Tagumises lamas poiss, umbes 11-aastane. Arvatavasti magas ta hetkel. Voodite vahel oli öökapp, millel olid laualamp ja vaas kunstlilledega. Öökapi kohal oli riiul, mis oli tühi. Koridoripoolses toanurgas oli uks, mille taga asetses tualett koos dušiga. Toa lõpus oli suur aken, millel polnud linke. Arvatavasti on keegi kunagi tahtnud sealt välja minna. Muidugi polnud toas telekat. Miks ma üldse lootsin?

„Pane oma suur kott siia nurka praegu, ma toon sulle riided,“ ütles Linda.

Tore, kõik see pakkimine oli ilma asjata. Oleksin pidanud taipama, et siin on enda riided. Viskasin oma koti nurka ning võtsin sealt välja ainult joonistusasjad ning panin need öökapile. Ise istusin voodisse. Mu ema jäi ukse juurde seisma.

„Sa ei pea enam siin ootama, ema.“

„Ma arvan, et me läheks isaga edasi jah. Kell on veel vähe, me jõuaksime tööle tagasi minna ja seal oma asjadega lõpetada. Saad sa ise siin hakkama?“

„Ema, ma elan oma korteris. Ma arvan, et kui keegi mulle riideid toob ja ma saan terve päev magada nagu tema siin, siis saan ma väga hästi hakkama.“

„Hästi, me tuleme peale tööd uuesti sulle külla, siis vaatame mida arst räägib.“

„Arvad, et ta on siis targem?“

„No ta ütles ju, et ta tahab sinuga veel rääkida.“

„Jah, aga ma ei usu, et see teda väga palju targemaks teeb. Võib-olla alles homme, kui see masin korda tehakse.“

„Aga me tuleme ikkagi, kasvõi sulle toeks.“

„Tooge mulle mingi raamat ka siis äkki, ristsõnad või midagi sellist. Paistab, et kui 11-aastane siin niisama magama jääb, siis siin erilist meelelahutust ei ole.“

„Okei, eks me vaatame. No näeme siis.“

„Jah, jah.“

Ema viipas korra käega ja lahkus siis. Ma jäin üksi tuppa. Tegelikult mitte päris üksi- mul oli ka magav kaaslane.

Vaatasin korra kõik asjad toas üle, mida ma tähele panin ja proovisin midagi uut leida. See oli üpris võimatu. Eriti toas, kus peale nelja mööblieseme polegi midagi.

Vaatasin koridorist mööduvaid inimesi, neid oli tõesti igas vanuses ja kujul: ratastoolis, karguga, kekslevaid, jalgu lohistavaid. Enamus läksid pilku pööramata edasi, paar tükki vaatasid mu tuppa. Arvatavasti harjumusest, ma ei usu, et nad aru said, et ma uus olen. Ma ei suudaks siin kõiki inimesi küll kohe pähe õppida. Võib-olla mingi kuuga alles.

Üpris kohe peale ema lahkumist tuli õde sisse heleroheliste riietega, mis ta mulle andis.

„Näed, pane need nüüd ilusti selga.“

„Siin samas?“

„Jah, ei ole siin midagi häbeneda. Tee nüüd ruttu. Me hakkame varsti saiakesi jagama.“

Proovisin võimalikult kiiresti riided ära vahetada. Kui suur ikka võimalus on, et keegi möödakäijatest sisse vaatab. Uks oli muidugi pärani lahti. Kui ma olin just pükse jalga panemas, kõndis üks tüdruk mööda ning jäi mind korraks naeratades vaatama. Minu jaoks tundus see rohkem naermise moodi, aga sellises situatsioonis pingutatakse ikka üle. Ta nägi minust natuke noorem välja. Ma olen kohutav vanuste pakkumisel tüdrukute juures nii, et ma parem isegi ei ürita. Ta ei näinud haige välja. Pigem just väga puhas ja terve. Tal olid pikad punased lainelised juuksed, tedretähnid näos ja ilus suur naeratus. Kandis sama riietust, mida teisedki, mis tähendab, et ka tema elab siin. Vähemalt mõnda aega. Hea, et ta ainult korraks vaatas ja siis kohe edasi kõndis. Ma poleks suutnud hiljem enda nägu siit toast muidu välja pista.

„Tubli! Nüüd oota ilusti siin, kuni arst tuleb. Ära toast lahku. Sa ei tea, mis siin ümber veel on ja eksid äkki ära.“

Ta kõndis minema ja jättis ukse ikkagi pärani lahti. See on siin vist kombeks, et oleks võimalikult vähe privaatsust.

Imelik et need riided olid seljas palju mugavamad, kui nad välja näevad. Tundus nagu kõnniks linaga ringi. Nojah, kui sa käid kogu aeg riides väga kitsaste rõivastega, et natukenegi moodsam välja näha, siis sellised kitlid tunduvadki väga mugavad.

Jälle siis üksi. See tähendab peaaegu üksi. Võtsin korra oma joonistusasjad kätte ja mõtlesin, et joonistan kähku midagi, kuid mul ei tulnud ühtegi ideed pähe. Seda magavat poissi ma ka joonistama ei hakanud. Kui inimestele ei meeldi, et neid magades pildistatakse, siis arvatavasti joonistamine pole erand.

Viskasin ennast Wagneri ootamise ajaks pikali.

Ma sain umbes 20 minutit voodis niisama lesida, kuni Wagner tuli.

„Nii, Thomas,“ ütles ta oma märkmiku vaadates, kuid jäi järsku ukse juures seisma, „Miks sa siin nii üksi istud? Ringi ei tahtnud käia?“

„Õde, ee, Linda, ei lubanud mul toast lahkuda. Äkki ma eksin ära veel midagi.“

„Ahjaa, sulle pole vist maja tuuri tehtud. Soovid sa näha siin ümbrust?“

„Jah, miks mitte.“

„Tule siis.“

Ta läks ukse juurde ja viipas käega ja ootas kuni ma püsti tõuseks. Me hakkasime koridori lõppu kõndima, sinna avara ruumi poole, kui ta rääkimist alustas:

„Nagu sa arvatavasti juba tead, oleme me Dr. White’i vaimuhaiglas. Siin hoitakse patsiente, kes vajavad ajutist ravi või kelle probleem pole ohtlik teistele, pigem iseendale. Nii-öelda ohtlikumad hoitakse linnast väljas olevas haiglas. Seal on neil natuke rohkem vabadust ka. See maja siin on minu arvates vähemalt väga kitsas. Aga samas see siin pole vaimuhaiglaks mõeldud. Algul ehitati see vanadekoduks, mida ta ka esimesed paarkümmend aastat oli, aga peale teist maailmasõda, kus paljud sõjast tulnud olid vaimselt kahjustatud ja see vaimuhaigla, mis linnast väljas on sai täis, oli vaja ka ühte linna sisse. Esialgu olid siin vanad inimesed ja vaimuhaiged koos, mis oli väga vale. Kõik vanaemad ja vanaisad muudkui kaebasid ja kurtsid, kuidas nad peavad hulludega koos elama. Tead küll neid vanureid – ilma kellegi sõimamata ei saa rahus elada. Aga nüüd on see korda tehtud ja siin enam vanasid inimesi niisama ei hoita. Ma mõtlen neid, kes ravimist ei vaja.“

Me olime jõudnud nüüd sinna suurde avarasse tuppa, mida ma enne kaugelt nägin.

„See siin on puhketuba. Siin räägivad inimesed juttu, mängivad kaarte, loevad raamatuid, ajalehti ja nii edasi. Üks reegel on siin ainult, et lärmi teha ei tohi, sest need, kes üritavad siin näiteks midagi lugeda, soovivad vaikust. Üleüldse pole soovitatav väga kisada. Õed võivad seda valesti lugeda ja nad panevad su magama terveks ülejäänud päevaks. Ma ei usu, et sa tahad, et sul veel mõni päev raisku läheks,“ ütles ta naeratades.

Märkasin seda punapäist tüdrukut puhketoas korra, kus ta rääkis ühe vanema naisega juttu. Ta ei pannud mind tähele.

Me liikusime edasi koridori, mis on paralleelne sellega, kus mina ööbisin.

„Ma küsiks vahelduseks natuke küsimusi ka sinu kohta, kui sa ei pahanda.“

„Ei,“ ütlesin pead raputades.

Ta võttis rinnataskust pastaka, et ta saaks märkmeid teha.

„Nii,“ ta alustas, „ega sul viimasel ajal stressi pole? Ma saan aru küll, et õppeaasta lõpp ja eksamid on tulemas.“

„Ma ei tea, ma ei ütleks. Eksamid tekitavad pabinat küll, aga ma arvan, et see poleks ainuke allikas. Ma mõtlen, et see õnnetus lõi mind mõneks ajaks ikka päris korralikult paigast ära. Aga see oli nii kaua aega tagasi, enam pole see kindlasti nii hull kui algul.“

„Selge. Tule, lähme alla siit.“

Jõudsime vist peatrepini, kust Wagner mind alla juhatas.

„Vabandust, ma pean seda küsima, ära ennast solvatuna tunne. Ega sa uimasteid ei tarbi?“

„Ei, teadlikult kindlasti mitte.“

„Arvad, et keegi on sulle neid siis su toidu või millegi sisse sokutanud?“

„Ei, mitte seda. See tähendab, et mul sellised hulle sõpru või vaenlasi pole.“

„Ja mingeid ravimeid sa ka ei tarbi?“

„Ei, ma üritan igasugustest tablettidest ja nii edasi hoiduda.“

„Selge. Nii, see siin on söökla.“

Jõudsime ruumi, mis asus puhketoa all. Ka siin oli palju laudu, kus taga saab istuda, kuid erinevalt ülemisele korrusele, oli siin seina ääres puhvet.

„Hommikusöök on üheksast kümneni, lõunasöök ühest kaheni ja õhtusöök kuuest seitsmeni. Kui vahepeal kõht tühjaks läheb, siis kella nelja paiku võib tulla saiakesi võtma, aga neid ei ole kõigile alati, nii et kui soovid, siis sa peaksid varem kohale tulema. Saiakestest rääkides neid hakatakse kohe jagama.“

Nii see oli - paljud lapsed olid puhveti järjekordakogunenud. Ma vaatasin korra seina peal kella, mis näitaks, et kümne pärast saab kell neli. Kui ma koolis oleks, siis ma saaksin alles praegu umbes lahti.

„Lähme edasi. Või sa soovid ühte saia?“

„Ei, pole vaja. Ma kannatan õhtusöögini ära. Mis saiad need on muidu?“

Viimase küsimuse peale ta naeratas ja viipas korra naisele, kes sööklas askeldas ning too tõi kastist meile ühe kukli. Wagner andis selle mulle ja ütles siis sööklanaisele, et ta ka teistele jagama hakkaks. Arvatavasti ta kartis, et teised hakkavad ennast muidu halvemini tundma, kui mina saan saia ja nemad ei saa. Sai ise oli moosipall, tavaline, mida ka koolis vahel jagatakse. Pärmitaignas oli õunamoos ja sai ise oli suhkruga kaetud.

„On hea?“ küsis arst, kui ma olin ühe ampsu võtnud.

„Jah, meil jagatakse neid koolis ka vahel.“

„Selge. Tule, ma näitan sulle hoovi ka. Suvi hakkab tulema, ilmad lähevad soojaks. Ikka tekib tahtmine vahel välja minna. Muide sealt edasi minnes on muide nii-öelda mängu tuba,“ lisas ta ühe koridori poole osutades, kus palju lapsi toolidel istusid, „See pole küll mingi luks värk, aga seal on praegu lauatennis ja … Ja mingid mängud veel, ma täpselt ei teagi. Ise ei satu sinna tihti mängima.“

Jõudsime hoovi ukse ette.

„Praegu on suhteliselt jahe veel väljas, pole aasta tipphetk. Nii et selliste külmade ilmade puhul võib siit mantli võtta ja endale peale panna.“

Ta ulatas mulle seinalt ühe paksemast riidest kitli-taolise riideeseme, mis oli natuke tumedamat rohelist värvi, kui mu niisama riided olid. See oli mulle üpris suur, aga käis kah.

Väljas oli sama ilm, mis hommikul oli olnud. Ma polnud täna varem ilmale eriti tähelepanu pööranud. Ühtegi pilve polnud, lage sinine taevas. Üpris soe, ma pakuks viieteistkümne kraadi kandis.

„Su ema läks juba ära ma saan aru.“

„Jah. Aga ta tuleb õhtul tagasi.“

„Väga hästi, ma tahaks temaga veel rääkida.“

„Millest?“

„Sinust.“

Ma parem ei küsinud rohkem.

„Ühesõnaga,“ muutis ta teemat, „see siin on siis hoov, kus saab värsket õhku hingata. Peale pinkide peaks taga pool paar malelauda olema. Kõik on üpris kõrge aiaga kaitstud, millest ma ei soovita üle ronida proovida. Muidu on õed jälle platsis. Aga ma arvan, et sul pole see mõte pähe tulnud seda teha. Eks ju?“

„Hetkel küll plaanis pole.“

„Väga hästi, ega sind vist sunniviisiliselt siia ei toodud ka, ma saan aru.“

„Ei. Ma ei ütleks. Ma lihtsalt olen kooli eksamite pärast natuke mures.“

Istusime ühele pingile.

„Ära pabista, homme me teeme selle röntgeni ära, siis vaatame, mis sinuga lahti on ja saame sind ravima hakata. Võib-olla saad homme juba koju.“

„Arvate?“

„Noh, ma ei ütle, et see on kõige tõenäolisem, aga see on võimalik.

„Aga ma läheks praegu oma kabinetti tagasi. Ega sa ei tea, millal su vanemad tulevad?“

„Ei, aga nad arvatavasti teevad kella kuueni tööd ja siis kohe tulevad. Ma arvan, et umbes õhtusöögi ajal.“

„Selge, eks ma otsin su üles siis.“

Ta tõusis püsti ja liikus ukse juurde, kust me sisse tulime. Ukse peal jäi ta ühe õega rääkima, aga ma oli liiga kaugel temast, et seda vestlust kuuleks.

See hoov oli päris kena. Tundus, et seda käiakse tihti hooldamas. Teid ääristasid meetrikõrgused hekid, mille taga oli nii-öelda mängu plats, kus ma nägin paari poissi palliga mängimas. Osa haigeid istusid või lamasid niisama maas ja vaatasid taevasse. Võib-olla üritasid tähti lugeda, mida tehes ma poleks olnud suuteline üle ühe kokku saada. Võttes arvesse, et praegu on päev ja ainuke nähtav täht on päike ise.

Ma lõpetasin selle saiakese söömisega, tõusin siis püsti ja pühkisin käed pükstesse. Need pole minu riided, siin pole ema, kes vihastaks. Kindlasti pole see ka kõige hullem, mis nende riietega tehakse. Ma parem ei hakka oma fantaasiat siinkohal kasutama.

Õues polnud enam midagi eriti teha. Tundus, et samasugune tee igal pool, kaugemal on umbes 2,5 meetri kõrgune kivist laotud aed, mida katab ja ümbritseb lillepeenar. Niisiis läksin haiglat seest poolt oma pilguga uurima.

Esialgu mind huvitas, mis söögiks on. Ma ei tahtnud köögis askeldavatelt töölistelt küsima minna, sest mul on koolist külge jäänud, et nad ei ole väga sõbralikud. Aga ma leidsin seinalt menüü, kus olid nädala toidud kirjas. Täna oli õhtuks keedetud kartul, soust ja toorsalat. Pole kõige hullem ma arvan. Kuigi, keedetud kartul pole mu lemmikumatest variantidest. Ma vaatasin ka ülejäänud road üle. Menüü sarnanes üpriski sellega, mis meil koolis antakse. Eks seda ole arvata ka - päris nelja käigulist õhtusööki ei viitsiks keegi iga päev teha. Ma arvan, et see poleks rahaliselt kõige mõttekam ka.

Seejärel otsustasin vaadata selle mängutoa või mis iganes üle, laps nagu ma olen. Seal tõesti oli lauatennise laud, mis oli muidugi kasutuses. Lisaks oli seal veel üks mängukonsool. Ta tundus kuidagi võõras, ei meenutanud neid, millega ma mänginud olen. Pigem meenutas ta midagi vanemat, sellist millel võib-olla Super Mario esimest korda välja tuli.

Toa kaugemas nurgas oli riiul, kus ma nägin palju karpe puslede, kaardipakkide ja muude lauamängudega. Ning ka üks laud kus olid joonistamisvahendid. Imelik, et selle joonistamislaua taga istus üks 60ndates või 70ndates vanaisa, kes väga hoolega ühe oranži kriidiga midagi kritseldas.

Kõndisin veel kõik need koridorid läbi, kus ma käinud polnud ja midagi erilist ei märganud. Üldiselt nägid inimesed normaalsed välja, mitte lombakad ja värdjalikud nagu tavaliselt filmides vaimuhaiglat kujutatakse. Oli neid ka mõni, aga ma kartsin hullemat. Mitte, et mul midagi nende vastu oleks. Muidugi on raske neid mitte tähele panna, aga ma suudan ikkagi kõiki inimesi aktsepteerida.

Lõpetasin enda toas, kus see poiss ikka veel magas. Huvitav, kas ta on koomas või midagi sellist. Äkki peaks arstilt küsima. Samas ta on suhteliselt noor. Võib-olla ta võtab liiga emotsionaalselt seda hullumaja ja siis on vaja teda maha rahustada.

Ma viskasin korraks pikali ennast. Mõtlesin, et vahet pole, mul siin niikuinii midagi eriti teha pole, nii et parem magan mõnda aega. Suutsin päris kaua voodis rabeleda, kuni nõustusin faktiga, et mul ei tule und. Võib-olla on asi selles, et väljas on valge ja seetõttu ka tuba. Ma ei suuda eredas toas magama jääda. lihtsalt ei suuda.

Lõin magamajäämiskatsele käega ja tõusin istuli. Plaanisin parem midagi joonistada, see poleks nii suur aja raiskamine, kui niisama voodis lamada.

Miski oli ärgates toa juures valesti. Vist häiris mind see, et poiss oli samal ajal kui ma lamasin ennast ümber pööranud ja oli nüüd näoga minu voodi poole.

Ma ei hakanud sügavamat teooriat häiriva toa kohta välja mõtlema. Lahkusin toast ja läksin puhkesaali. Esialgne plaan oli niisama midagi oma peast laua taga joonistada, aga osad istusid aknalaua peal. Äkki ma saan seda hoovi joonistada, mis aknast välja vaadates täismõõdus paistab. Mulle pigem meeldiks tõesti midagi kuskilt maha kritseldada. Saan nii enda osavust harjutada. Kes teab, võib-olla jään kellelegi silma isegi. Sättisin ennast aknalauale mugavalt istuma ja hakkasin visandama.

„Mis sa teed?“

Ehmatasin, kui seda kuulsin. Ma olin oma joonistusega jõudnud lõppfaasi. Kõik oli õrna joonega enam vähem paberil olemas.

Küsija oli sama poiss, kes mu toas magas.

„Ma nägin, et sa võtsid oma pliiatsi ja paberi ning tulid siia,“ jätkas ta, „Ma alguses ei julgenud tulla ja vaatama, et mida sa teed, aga siis võtsin ennast kokku ja ikkagi tulin. Ma alguses seisin seal.“

Ta osutas koridori poole, mis viis tuppa, kus ma magama pean. Ma kujutasin tema vaatamist ette, nagu mingi jälitajast armunud vaatab kuskilt pimedast nurgast kuidas tema armastatu millegagi kaugel toimetab. Kindlasti ta ei vaadanud nii. Samas, see on hullumaja. Siin võib igast segaseid olla.

„Ah, ma niisama joonistan siin,“ vastasin.

„Näita!“

„See on pooleli alles.“

Ta vaatasin mind sellise näoga nagu ta hakkaks nutma kohe.

„Okei,“ ütlesin pilti tema poole keerates, „Ma joonistan seda, mis õues on. Näed, see siin on see müür seal, siin on need majad.“

„Siin on mu lemmikpink ju!“ hüüdis ta kui ta ühe peaaegu valmis pingi ära tundis joonistusel, „Joonista mind sinna istuma. Palun, palun, palun.“

„Seda on üpris raske teha, kui ma olen juba tugevad jooned ära …“

Ta hakkas täiest kõrist järsku karjuma. Kas see oli midagi mida ma ütlesin? Kõik lugejad ja muidu istujad vaatasid minu poole näoga nagu ma piinaks seda last.

„Okei, okei. Näed, ma juba joonistan sind,“ ütlesin kriipsu-jukut sinna pingile visandades.

„Ja olengi mina! Tee mulle müts ka pähe. Selline müts nagu mul kodus on.“

„Milline müts see on?“ küsisin igaks juhuks. Äkki ta hakkab jälle röökima, kui ma vale mütsi teen.

„Ta on selline nokaga ja SININE! Tee ta siniseks ka.“

„Aga mul ei ole sinist pliiatsid, ainult see punane …“

Ta hakkas jälle karjuma peaaegu. Ma suutsin ühe piiksu peal kohe oma käe ta suu peale panna.

„Kuss! Kui sa tahad, sa võid mulle alt mängutoast tuua ühe punase pliiatsi. Sealt joonistamislaua pealt ma mõtlen.“

„Jah, oota, ma kohe toon. EI LÄHE ÄRA!“ lisas ta väga vihase häälega ning näpuga minu poole sihtides.

„Ei lähe, ei lähe.“

Oh issand, kas ma pean tõesti sellise ära hellitatud põngerjaga ühes toas olema? Äkki ma saan tuba vahetada?

„Tunnen kaasa sulle,“ tuli uus hääl kuskilt seljatagant. Neile vist ei meeldi, et ma siin joonistan.

Ma pöörasin ümber nii kiiresti, et aknalaua pealt peaaegu maha libisesin. Seal seisis see punapäine tüdruk, naeratus näol. Ta nägi välja sama ilus, kui ma esialgu arvasin, aga ei julenud endale seda veel sisendada, sest ma nägin teda ainult korraks ja kaugelt. Ta lihtsalt seisis seal vabalt umbes pooleteise meetri kaugusel minust. Ma ei suudaks elu sees nii lihtsalt käed kõrval seista. Ma pean alati kas kuskile toetama või kiigutama ennast.

„Aitäh?“ oskasin ma ainult vastata talle.

„Ma sain õigesti aru, et ta on su toakaaslane?“

„Jah, sa kuulasid pealt?“

„Vabandust, ma ei tahtnud sulle pahameelt teha. Lihtsalt, see poiss on siin umbes nädal aega olnud ja ta on kõik selle aja sees vihale ajanud. Lihtsalt huvitav oli vaadata, kuidas keegi temaga nii rahulikult räägib. Sa vist saad aru, miks see nii eriline on.“

„Jah. Ega ta kõige lõbusam vist tõesti pole.“

„Mis sa joonistad seal?“

„Ah ei midagi, niisama.“

„Näita.“

Ma teadsin, et mu joonistamine tõmbab tähelepanu.

„Ah, see pole midagi,“ ütlesin joonistust näidates, „Ma mõtlesin et joonistan seda aeda siin natuke ja muidu ümbrust.“

„See on päris kena ju.“

„Ma olen paremat suutnud.“

„Ära ole nii negatiivne enda suhtes, see on sul pooleli ka ju veel. Ma arvan, et sa suudad sellest päris ilusa Mona Lisa lõpuks välja kritseldada.“

„Kindlasti.“

„Ma olen Lisa muidu. Mitte Mona Lisa, lihtsalt Lisa.“

„Tom.“

„Sa oled esimest päeva siin?“

„Ja, paar tundi tagasi jõudsin.“

„Oled varem ka käinud kunagi mõnes haiglas.“

„Haiglas küll, aga mitte vaimuhaiglas.“

„On põnev siiamaani?“

„Jah väga, nagu kuskil lõbustuspargis oleks.“

„Sa oled naljaks,“ ütles ta mitte eriti usutavalt, „Vähesed suudavad elu siin mitte nii tõsiselt võtta, enamus on masendunud või stressis, kui üldse räägivad. Üks vanatädike on väga lõbus, oma eale vaatamata.“

„Ma nägin jah sind enne ühega rääkimas.“

„Tule, lähme otsime ta üles.“

„Ma arvasin, et ma pean seda poissi ootama.“

„Ahjaa. Aga ma ei viitsi seista enam niisama. Näeme õhtusöögi ajal?“

„Olgu.“

„Tee oma pilt valmis ilusti,“ ütles ta minema kõndides.

„Jah, eks ma joonistan siin edasi ja …“

Ta oli liiga kaugel. Vaevalt et ta mind veel kuulis, kui ta üldse tahtis mind kuulata. Kas talle ei meeldinud mu joonistus? Ei paistnud väga huvi tundvat. Äkki see ongi kole pilt? Enda arust olen küll päris hästi siia maani hakkama saanud ükskõik kui palju ma seda ka ei uurinud. Ma suutsin oma kustukummi maha jätta, nii et ma ajasin parandades oma pöidlaga harilikku pigem laiali, kui midagi korda tegin.

„MA LEIDSIN! MA LEIDSIN!“

Oh ei… Ta vist jooksis alles treppidest üles, kui ma ta häält kuulsin. Kuidas saab keegi nii vali olla. Ma peitsin oma näo kätesse ja eitasin olevikku kuni ta lähemale jõudis.

„MA LEIDSIN!“ hüüdis ta ühe korra veel, kui ta minust poole meetri kaugusel seisis, „Näe, nüüd värvi mu müts ära ka.“

„Aitäh.“

„Nii ilus!“

„Vähemalt sulle meeldib mu joonistus.“

„Muidugi meeldib! Joonista siia Bingo ka!“

„Bingo?“

„Jah, mu kutsu.“

„Olgu,“ üritasin teda maha rahustada, „Milline Bingo on?“

„Ta on siuke hästi suur ja musta värvi.“

Õnneks mul on see värv olemas. Või kahjuks.

„Selline sobib?“

„Jah. Nii ilus! Tee talle saba ka. Siuke hästi karvane ja suur.“

Ma sisuliselt joonistasin talle dinosauruse saba. Tundus, et sellest pildist enam midagi välja niikuinii ei tule.

„Nüüd on okei?“

„Jah, sa oskad nii hästi. Joonista siia papa ka!“

„Oh issand.“

„JOONISTA!“

„Kas sa soovid ise joonistada?“

„Jah, las ma proovin,“ ütles ta ja kibeles mu pliiatsi kallale.

„Olgu, aga ära neid ära kaota, vii pliiatsid kindlasti pärast meie tuppa tagasi.“

„Jah, jah.“

Ma hakkasin salaja ära hiilima, et vaadata kuhu Lisa läks. Lisa on vast selle poisiga võrreldes natuke meeldivam.

„OOTA!“ reageeris poiss, kui ta nägi, et ma ta kõrval enam ei seisa, „Kuhu sa lähed?“

„Ma käin korra ära.“

„Kus?“

„Mul on vaja vetsu minna.“

„Okei. Aga tuled siis tagasi, ONJU?“

„Jah. Muidugi, mu parim sõber.“

Ta naeratas ja asus siis pildi kallale. Ma loodan, et ma kahetsema ei pea, et ma talle parim sõber ütlesin. Äkki ta hakkab mu küljes rippuma nüüdsest nagu mõni takjas. Vähemalt praegu olen tast lahti saanud.

Nii, kuhu Lisa minna võis?

„Thomas! Sind ma just otsisingi,“ ütles tuttav hääl, kui ma seda koridori mööda minema hakkasin, kust Lisa oli enne läinud.

„Su vanemad on all ja ootavad sind,“ lausus Linda taas mu käsivarrest haarates, „Tule!“

Ta juhatas, õigemini tiris, mind trepist alla, mängutoast mööda ja mu vanemad istusid teiselpool seda ust, millest ma retseptsioonis olles korra piiluda sain. See oli laiendatud koridori osa, arvatavasti oligi mõeldud külastamiseks või ootamiseks.

„Ärge kaua oma last kinni hoidke, meil hakati just õhtusööki jagama,“ ütles Linda meist eemaldudes.

„Noh, poiss,“ hakkas isa, „Kuidas see koht on siis? Kas lähed veel hullemaks või paraned juba?“

„Pigem lähen hullemaks.“

„Sulle siis ei meeldi siin? Ma kujutan ette kui lõbusaid inimesi sa siin kohata võid.“

„Jah, sa ei kujuta ette.“

„Igatahes,“ ütles ema, „Näe, me tõime sulle su ristsõna.“

„Aitäh.“

„Mis see arst rääkis sulle siis peale seda, kui me ära läksime?“ ta jätkas.

„Ei midagi, ta vist ei taha mingit teooriat paika panna enne, kui on röntgen või mis iganes tehtud on. Muide, ta tahtis rääkida veel sinuga.“

„Minuga? Millal?“

„Ma ei tea. Ta ütles, et ta otsib meid üles, kui te siia tulete.“

„Äkki peaks ta siia kutsuma?“ oli ema mures.

„Ära pabista koguaeg,“ ütles isa, „Nägid ju, et retseptsioonist helistati ja teda kutsuti.“

„Võib-olla läks tal meelest ära, ma vist ikkagi lähen ja …“

„Istu maha tagasi!“ muutus isa ärevaks. Vahel on lahe neid sellisena näha.

„Näe, sealt ta juba tulebki,“ osutas isa koridorile, „Ei ole vaja alati pabistada.“

„Tere!“ hüüdis Wagner kaugelt.

„Tervist!“ hüüdis isa püsti tõustes vastu, ning astus paar sammu tema poole vastu, käsi tervitamiseks väljas, „Ma olen Thomase isa.“

„Tere, tere. Ma olen doktor Wagner. Kas ma segan või te saite oma jutud juba aetud?“

„Ei sega, ei sega,“ üritas isa viisakas olla.

„Ma tahaks sööma ära minna küll, pole kodust saadik midagi hamba alla saanud.“

Tegelikult ma mõtlesin Lisast, kellega ma söömas kokku pidin saama.

„Sa võid minna küll, ma tahakski vanematega omavahel rääkida.“

„Ole siis tubli poiss.“

„Jah, olen, ema.“

Viipasin korra käega ja läksin kiirkõnnis sööklasse. Sinna jõudes olid pooled istekohad juba täidetud. Täiesti vabu laudu peaaegu polnudki ja umbes kümme inimest seisid veel järjekorras. Kuna mul oli kõht tühi ei hakanud ma lauda kinni panema kuskil. Võtsin selle asemel endale kiiresti kandiku ja läksin järjekorda, kus ma hakkasin sööklast Lisat otsima. Kui palju ma ka ei üritanud, ei näinud ma teda. Ma pean ennast tegelikult üpris heaks leidjaks - mina olen alati see, kes esimesena näiteks kooli sööklas omad üles leiab aga praegu mitte. Võib-olla tegi asja raskeks see, et kõik olid samas rõivastes välja arvatud õed, kes laudade vahel askeldasid ja mõnedel süüa aitasid. Ma leidsin alles siis, kui mulle toitu tõsteti kandikule, üles oma toakaaslase, kes koos paari teise omavanusega ühes lauas istusid.

Ma hea meelega ei läinud sinna lauda, vaid istusin üpris esimesse, mis mulle ette jäi, kus istus veel üks seitsmekümnendates mees. Tal oli lühike hall pea ja suured paksu klaasiga prillid, mis tegid ta silmad hiiglaslikuks.

„Hmm, ma pole näinud sind siin varem,“ ütles ta, kui ma olin esimese suutäie suhu pannud.

„Jah, ma olen siin esimest päeva.“

„Ah nii. Kas sa oled kuulnud, kuidas ma 43ndal aastal päästsin üksikisikuliselt kümnete, võib-olla isegi sadade elud?“

Oh issand, ma teadsin, et ma siit ilma teise maailmasõja loenguta ära ei pääse.

„Seal ma olin! Kusagil Kesk-Prantsusmaal, varitsesime metsa, kust kuuldavasti sakslased pidid liikuma. Vihma kallas nagu oavarrest, kuskil kaugel lõi pikne. Kõik me kahekümnekesi olime korralikult söömata ja kasimata. Seal metsas sai juba pool nädalat varitsenud, hakkasime arvama juba, et meile on valeinformatsiooni antud.

Mul oli vaja hädale minna. Läksin korra oma kaaslastest eemale, kuid just siis, kui ma olin maha kükitanud, hakkasid mürsud käima. Nad teadsid, et me siin oleme. Neid oli rohkem, kui meid, lisaks oli neil veel raskem relvastus. Kuule hakkas sadama ja mina seal kükitades vaatasin pealt, kuidas mitmed mu armsad sõbrad üksteise järel surnult maha kukkusid.“

Ta jäi korraks vait ja vaatas tardunult kaugusesse.

„Ma tahtsin ära joosta suvalises suunas metsa pageda. Sa ei kujuta ette kuidas ma tahtsin. Aga mina ei ole argpüks!“ ütles ta rusikaga lauale virutades, „Mina ei anna alla! Ma võtsin õlalt oma püssi ja hiilisin sakslaste seljataha. Nad ei osanud seda oodata, nad arvasid, et me kõik oleme juba plehku pannud. Paljud sakslased, kes masinat ei juhtinud jooksid meie omadele järgi, mistõttu oli neid ainult kümne ringis oma veokit kaitsmas. Ma hiilisin ühe kuulipildujaga masina taha ja istusin tasa sellele peale nii, et autos olijad tähele ei paneks. Nad keskendusid ja valasid oma kuule kõik mu armsate sõprade peale. Siis! Ma võtsin oma vöölt noa ja lõikasin kuulipildujaga sakslasel kõri läbi!“

Sellele ta tegi kätega juurde liigutuse, mis kujutas kõrilõikamist.

„Ma võtsin ise pilduja ja lasin kõike, mis mu ümber oli! Sakslased ei saanud aru, mis juhtus. Nad lihtsalt vaatasid ringi, kuidas nende oma sõbrad üksteise järel maha kukkusid ja PÕRGU vajusid,“ ütles ta surmtõsiselt mu silma vaadates.

Siis jäi jälle korraks tardunult vaatama ja jätkas: „Järsku hakkas auto, kus ma seisin, kiirendama! Me kihutasime otsejoones kraavi poole. Selle sama kraavi, kus me olime sõpradega mitu päeva varitsenud. Ma pidin kiiresti tegutsema, et ma ise koos autoga kraavi ei lendaks. Keerasin kiiresti oma pilduja nende veoauto poole, mida nad kaitsesid ja valasin nii kuidas andis, et siis viimasel hetkel autost välja hüpata. Korraks tundsin kohutavat valu oma vasakus käes. Ma olin pihta saanud,“ ning ta keris oma varruka üles, kus oli näha selgelt õmmeldud haava.

„Aga ega see mind ei peatanud! Oh ei! Mina pildusin edasi ja edasi. Viimastel kuulidel enne mu hüpet läks kõik mu silme ees valgeks. Ma mõtlesin, et no nii, nüüd olen ma taeva poole teel ka. Aga ei olnud! Ma olen siin ju! Heh! Ma olin saanud nende lõhkeaine pihta, mida nad veoautos vedasid ja see lendas sellise pauguga õhku, et keegi sõja jooksul sellist mürakat polnud näinud. See oli ka omamoodi ilus pilt, mida ma lolli peaga vaatama jäin.“

„Miks lolli peaga?“ küsisin vahelduseks.

„Miks lolli peaga?“ kordas ta küsimust mind jälle oma tõsise pilguga süües, „Aga sellepärast, et see auto sõitis ju kraavi poole. Ja mina koos sellega! Ning auto kukkus ümber ja mina jäin selle alla kinni. Mõtlesin, et siia ma nüüd jään ka. Aga ma olen siin ju! Heh! Pärast tulid mu sõbrad appi, aitasid mind sealt välja. Pärast viidi haiglasse ja kõik. Tänutäheks sain medali, mis mul kodus kenasti kamina kohal seina peal on.“

Ma olin selle aja sees oma toiduga lõpetanud ja viisakusest ainult istusin ja kuulasin. Tundus, et ta oli lõpetanud. Ma tõusin püsti ja hakkasin ära minema.

„Kena lugu oli. Loodetavasti on see medal seda kõike väärt,“ ütlesin. Midagi pidin ütlema ju? Oleks imelik olnud lihtsalt minema kõndida, mis sest et ta tardunult jälle kaugusesse vaatas.

„Jah, jah.“

Viisin oma kandiku ära ja läksin veel vanematele head aega ütlema, aga nad olid ära läinud. Võtsin siis oma ristsõna ja viisin selle oma tuppa. Ukse juures piilusin igaks juhuks, et ega seda poissi toas ei ole. Õnneks teda polnud. Ju ta veel sõi. See pilt, millega mina alustasin ja tema lõpetas, oli kokkuvõtteks päris kohutav. Ta oli, tundub, et kõik inimesed, keda ta kunagi on teadnud, siia sokutanud. Nagu pildil oleks kriipsujukude laulupidu või midagi sellist.

Ma ei tahtnud kauaks tuppa ka jääda, ta kindlasti tuleb mind siia otsima, sest ma olen tema „parim sõber“ nüüd. Miks ma seda pidin küll ütlema? Võtsin parem oma ristsõna ja läksin õue. Äkki ta mind sinna ei oska otsima tulla.

Sööklast mööda minnes oli seal inimesi nüüd palju vähem, aga Lisat polnud ikkagi. Imelik, me pidime ju siin kokku saama. Äkki talle anti unerohtu või midagi? Ma tegelikult ei tea ikka veel, mis tal niiöelda viga on. Äkki ta lihtsalt unustab asju. Nojah, see pole vist tegelikult asi millepärast keegi siin kinni peaks olema.

Lõpuks leidsin Lisa üles. Ta istus pingil õues ja rääkis selle sama tädiga juttu, kellega ta eelnevalt oli puhkesaalis vestelnud. Ma läksin peaaegu jooksusammul tema poole, nagu ma poleks teda miljon aastat näinud.

„Tom!“ hüüdis ta, kui nägi mind tulemas.

„Tere,“ ütlesin viisakalt, võttes tema seltsilist arvesse.

„Tule, istu siia. Ma võtan oma kandiku eest,“ ütles ta ruumi tehes, „Kus sa olid?“

„Ma sõin sees. Ei teadnud, et väljas saab ka.“

„Noo, nii ilus ilm on ju,“ ütles tädike, „Ikka tullakse hea meelega õue. Aga ma lähen nüüd, ega väga kaua ei saa ka siin istuda. Saab veel külmetuse või midagi.“

Ta tõusis püsti ja tegi Lisale silma. Vist vihjas sellele, et mina nüüd temaga kahekesi olen. Tüüpiline vanade inimeste puhul. Ikka panevad kõiki paari.

„Said oma pildi valmis?“ päris Lisa.

„Ee, mina mitte. See poiss lõpetas selle minu eest.“

„Joonistab ta siis paremini?“ ütles ta naerdes.

„Jah, parim kunstnik keda ma tean tuleb välja.“

„On see sul seal?“

Ta osutas ajakirjale mu käes.

„Ei, need on ristsõnad lihtsalt. See joonistus on …“

„Oh, teeme mõnda! Ristsõnad on hästi lõbusad.“

„Olgu.“

Ma tegin raamatu suvalises kohas lahti ja hakkasime lahendama.

Pärast poolt tundi olime me esimese peaaegu ära lahendanud. Lisa oli varem ainult laste omasid proovinud, mistõttu temast abi eriti ei olnud. Ta oskas ainult lühendeid pakkuda ja aitas mul naisenimesid mõelda, milles ma üpris andetu olen. Vähemalt natuke oli temast abi. Samas ta vist pigem segas, kui aitas mind. Vähemalt oli lõbus.

„Mis nüüd teeme?“ küsis ta.

„On siin üldse midagi teha? Ma ei tea, ma olen suhteliselt uus siin.“

„Ega eriti ei ole küll. Me võime niisama ringi joosta. Mängime kulli!“

„Ei, aitäh.“

„Miks mitte?“

„Sa ei arva, et me segame siin kedagi. Oled sa üldse varem siin seda mänginud?“

„Ei, pole eriti kellegagi mängida.“

„Oled nii üksik siin?“

„Ei, vanad inimesed lihtsalt ei suuda joosta eriti kiiresti.“

„Sa siis lastega ei jookse ringi?“

„Ma arvan, et sa oled aru saanud küll millised siin lapsed on.“

„Kõik on siis sellised, nagu mu toakaaslane?“

„Mitte päris kõik, aga midagi häirivat neil tavaliselt küljes on.“

„Miks sa üldse siin oled? Sa tundud üpris normaalne ju.“

„Mis mõttes üpris?“

„Okei, sa tundud lihtsalt normaalne.“

„Mis mõttes lihtsalt?“

„Eh, sa oled siis …“

„Okei, ma ei kiusa rohkem. Ma ei suuda eriti keskenduda, mul peab alati mingi tegevus olema. Ma ei saa niisama paigal istuda ja näiteks kuulata kedagi nagu koolis õpetajat.“

„Mis sa siis tegema hakkad?“

„Ei midagi hullu, niisama, siplema ja lollusi tegema.“

„Su kõrval peaks koolis suhteliselt lõbus olema.“

„Minu arust ka! Aga vahel tahab see inimene, kes mu kõrval istub, õppida ja siis ma segan teda ja sealhulgas ka tundi.“

„Pole minu arust põhjus, miks sind siia tuua.“

„Noh, see pole ainuke tegelikult.“

„Mis sul veel siis viga on?“

„Arstid ütlevad, et ma ei karda midagi, kuigi ma enda arust kardan küll.“

„Mis mõttes ei karda midagi.“

„Noh, vaata, kui mul on midagi vaja teha, et ma ei suuda enam ühes kohas istuda, siis ma võin enda arust üpris lahedaid asju teha. Aga vanemad ütlevad, et see on ohtlik ja ma peaks selliseid asju kartma.“

„Näiteks mida sa siis ei karda, mida sa peaksid kartma nende arust?“

„Noh, ma näiteks ronin hästi palju. Kõrgetest müüridest üles ja puude otsa. Kõnnin sildade piiretel. Ma ei saa lihtsalt, mulle nii meeldib see adrenaliin, mis ma sealt saan. Rahustab natuke.“

„See on tegelikult ka ohtlik.“

„Ah, ära sina nüüd ka hakka. Mis sul endal viga on? Ise sa pole ka kindlasti perfektne.“

„Mul mingit viga tegelikult polegi eriti küljes. Ma lihtsalt ei mäleta eelmisest nädalast midagi.“

„Läksid üle piiri?“

„Mis mõttes? Ei, mitte seda. Ma pole selline. Lihtsalt, nagu oleksin maganud nädal aega oma elust maha, kuigi ma tegelikult olin üleval.“

„Imelik.“

„Üpris.“

„Mis arstid ütlevad?“

„Midagi nad ei ütle veel, nad tahavad mu peast röntgeni teha.“

„Keegi lõhkus ära selle masina ju. Suhteliselt suur pahandus tuli sellest. Keegi oli selle ukse lahti jätnud.“

„Midagi taolist jah, homme tehakse korda.“

„Mm.“

Järsku tundsin kuidas kogu mu keha korra värises. Tore. Ma polnud mantlit selga pannud. Imelik, et mul varem külm ei hakanud.

„Miks sa endale mantlit selga ei pannud, kui sul külm on.“

„Ma mõtlesin, et ma olen liiga lahe selle jaoks.“

„Lollakas, tule lähme tuppa. Pimedaks hakkab niikuinii minema.“

Tõusin koos temaga püsti, et maja poole minema hakata.

„Mis me sees teeme?“ küsisin.

„Ma ei tea, sa kaarte ei taha mängida?“

„Võib ju tegelikult. Mida sa mängida oskad?“

„Enda arust enam vähem kõike. Eks mõtleme midagi välja.“

Me olime mängutoast kaardid võtnud ja lauamängust „4 ritta“ nupud, mida kasutasime žetoonidena. Otsustasime pokkerit mängida. Tänu minu ebaõnnele pokkerit mängides ja tema mitte-nii- tarkadele otsustele olime üle tunniajalist mängu ikka veel sisuliselt viigis. Ükskõik ja hakkasime vaikselt üksteisest juba aru saama- millal bluffime või millal väga hea käe saame-, mis tegi selle mängu üpris igavaks. Vähemalt minu jaoks. Mulle on oluline just see põnevuse hetk, kus kõik kaardid lauale keeratakse, et siis näha, kes võitnud on. Vähemalt õppisime üksteist selle tunni ajaga üpris põhjalikult tundma. Tuleb välja, et Lisal on selle tähelepanuprobleemiga koolis üpris raske. Ta pidi kaks korda esimesse klassi minema, sest esimesel korral, kui ta oli umbes kuu aega koolis käinud, saadeti ta koju tagasi. Arvati, et ta polnud piisavalt küps. Lisaks on ta hiljem põhikoolis ka korra istuma jäänud.

Aga me ei saanud lõpuni mängida ja üksteisest veel rohkem teada saada, sest kell oli suhteliselt palju ning Linda pidi enda kohustusi täitma:

„Nii lapsed, kell saab kohe-kohe üheksa juba. Minge nüüd oma tuppa ilusti ja magama ka varsti.“

„Kas me lõpuni ei või mängida?“ küsisin.

„Ei ole siin midagi lõpuni. Mängite homme edasi,“ ütles ta kaarte kokku korjates, „Kust te need nupud üldse võtsite?“

„Sealt,“ osutas Lisa „4 ritta“ karbile.

Me läksime pikki seda koridori, kus mina magasin.

„Kus su tuba on?“ küsis ta.

„221.“

„Oh, me oleme siis samas koridoris. Mul on 228, see siin.“

„Kena.“

Jõudsime tema toa juurde. Tal oli uks lahti ja ma nägin seal seda tädi magamas, kellega Lisa pidevalt rääkis.

„Näeme homme siis?“ üritasin veel asja kokku võtta.

„Jah, siin on üpris raske teineteist mitte näha.“

„Noh, enne ma sind küll üles ei leidnud, kui sa õues olid.“

„Sa lihtsalt ei osanud otsida.“

„Tõsi.“

„Head ööd siis.“

„Head ööd.“

Ta naeratas ja läks enda tuppa ning pani ukse kinni.

Läksin enda tuppa, kus väike poiss juba magas. Ta oli jälle näoga akna poole, minu voodist eemal.

Ma nägin laual topsi kolme tabletiga. Istusin oma voodile ja võtsin need kätte. Siis tuli Linda uksest sisse:

„No näed, sa oled juba siin. Polnudki vaja sind otsima hakata. Võta need tabletid nüüd ilusti sisse. Näe siin on vett ka.“

Ta ulatas mulle topsi, mille ta just kraaniveega täitis.

„Kas ma pean need sisse võtma? Ma tegelikult olen natuke tablettide ja muu sellise võtmise vastu.“

„Ah, ole nüüd, nad ei tee midagi halba. Ainult vitamiinid.“

„Olgu.“

Neelasin tabletid üksteise järel alla ning andsin topsi Lindale tagasi.

„Tubli, mine nüüd ilusti magama. Öörahu hakkab kohe, kõik teised on ka voodis juba.“

Ronisin siis teki alla. Voodi polnud küll sama pehme, kui hotellides on, aga vist piisavalt, et hommikul selg valutama ei hakkaks.

„Head ööd,“ ütles Linda.

„Head ööd.“

Ta läks toast välja ja pani tule kustu.

Ma vaatasin veel telefonist kella, mis mul öökapi peal oli. See näitas üheksa. Ma pole vist mitu aastat nii vara magama läinud. Aga tegelikult on üpris raske päev olnud. Ikka väga palju on mõelda olnud vaja. Isegi rohkem, kui mõnel koolipäeval, kuhu on neli kontrolltööd sisse pressitud. Seega tuli uni üpris kiiresti.

Kolmas päev avaldub plaani järgi 13. september. Siin on väike osa sellest, võiks teid ootama panna

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Ärkasin kellegi köhimise peale. Ehmatasin, kui ma nägin enda ees seismas natuke ülekaalulist valgetes riietes naist, kes mu voodi juures askeldas. Tavaliselt ma ärkan üles üksinda enda toas ja keegi ei näe mind magamas. Natuke häiriv mõelda, kuidas keegi sind jõllitab samal ajal kui ise täiesti abitult oma unenägude maal rändad.

„Tore, sa oled ka lõpuks üleval. Arvasin et sa ei tõusegi üles,“ hakkas ta rääkima mu patja kohendades.

„Vabandust, eilne päev oli üpris kohutav. Mitte negatiivselt. Lihtsalt nii palju sai tehtud,“ reageerisin kinnisilmi. Tundsin ennast veel pooleldi unes olevat.

„Eile sa polnud üldse aktiivne. Võrreldes näiteks üleeilsega.“

Mu ringutamine peatus hetkega. Sama kiiresti nagu kadus uni mu silmist, mis olid nüüd pärani lahti, ahmides ümbrust. Üleeilsega? See juhtus jälle? Ma olen jälle mingi osa oma elust maha maganud? Kui kaua see oli nüüd kestnud?

„Oh ei, sa jälle ei mäleta?“ küsis naine.

„Paistab, et mitte,“ vastasin enda ümbrust vaadates. Ma polnud enam samas palatis kus ma olin magama jäänud. See oli teistsugune. Siin oli ikka kaks voodit, kuid see koht oli natuke rohkem kodusem. Seinad olid beežid ja natuke oli rohkem mööblit toas. Paar öökappi ja üks väiksem laud, millel olevas vaasis oli kunstlillede kimp.

„Ja nii iga hommik,“ ütles ta silmi pööritades, „Ära väga paanikasse satu. Istu siin rahulikult kuni arst tuleb.“

„Olgu.“

Ta lahkus ja keeras ukse enda järel lukku. Milleks küll? Kas mul peaks olema plaanis kuskile joosta?

Soovisin tuba teise nurga alt näha. Viskasin endalt teki pealt ja tõusin püsti. Mul polnud enam see rõve roheline kittel seljas. Mul olid oma riided. Mu kehalise kasvatuse dressid ja mingi suvaline T-särk, mille ma kunagi väga ammu kuskilt turult ostsin mingil lollakal põhjusel. Vähemalt see oli kodune seljas. Mu püksid ei seisnud normaalselt üleval – tahtsid kohe peale tõusmist maha vajuda. Lähemal uurimisel avastasin, et mul pole pükstel paela enam. Tore. Ma hakkan juba vaikselt seda vähemalt seljas püsivat kitlit igatsema. Vähemalt ma ei peaks käsi puusal ringi siis kõndima.

Tuba oli ehituselt ja suuruselt umbes sama. Midagi väga erilist selle juures polnud. Loomulikult ma ei leidnud peale riiete ühtegi endale kuuluvat asja. Ju nad on need koos selle paelaga ära võtnud.

Ainuke asi mis oli eelmise toaga totaalselt erinev oli aknast vaade. Ma polnud enam keset südalinna. Aknast ma nägin platsi, mida piiras kõrge traataed ja selle taga lõputu mets. Kus ma olen?

Kriipsujukude laulupidu oli päris hea kild

See traataed ei kõla kohe sugugi hästi. Kas ta viidi üle mõnda rangemasse asutusse?

Mina ootan kohe kindlasti uut osa

Ärkasin kellegi köhimise peale. Ehmatasin, kui ma nägin enda ees seismas natuke ülekaalulist valgetes riietes naist, kes mu voodi juures askeldas. Tavaliselt ma ärkan üles üksinda enda toas ja keegi ei näe mind magamas. Natuke häiriv mõelda, kuidas keegi sind jõllitab samal ajal kui ise täiesti abitult oma unenägude maal rändad.

„Tore, sa oled ka lõpuks üleval. Arvasin et sa ei tõusegi üles,“ hakkas ta rääkima mu patja kohendades.

„Vabandust, eilne päev oli üpris kohutav. Mitte negatiivselt. Lihtsalt nii palju sai tehtud,“ reageerisin kinnisilmi. Tundsin ennast veel pooleldi unes olevat.

„Eile sa polnud üldse aktiivne. Võrreldes näiteks üleeilsega.“

Mu ringutamine peatus hetkega. Sama kiiresti nagu kadus uni mu silmist, mis olid nüüd pärani lahti, ahmides ümbrust. Üleeilsega? See juhtus jälle? Ma olen jälle mingi osa oma elust maha maganud? Kui kaua see oli nüüd kestnud?

„Oh ei, sa jälle ei mäleta?“ küsis naine.

„Paistab, et mitte,“ vastasin enda ümbrust vaadates. Ma polnud enam samas palatis kus ma olin magama jäänud. See oli teistsugune. Siin oli ikka kaks voodit, kuid see koht oli natuke rohkem kodusem. Seinad olid beežid ja natuke oli rohkem mööblit toas. Paar öökappi ja üks väiksem laud, millel olevas vaasis oli kunstlillede kimp.

„Ja nii iga hommik,“ ütles ta silmi pööritades, „Ära väga paanikasse satu. Istu siin rahulikult kuni arst tuleb.“

„Olgu.“

Ta lahkus ja keeras ukse enda järel lukku. Milleks küll? Kas mul peaks olema plaanis kuskile joosta?

Soovisin tuba teise nurga alt näha. Viskasin endalt teki pealt ja tõusin püsti. Mul polnud enam see rõve roheline kittel seljas. Mul olid oma riided. Mu kehalise kasvatuse dressid ja mingi suvaline T-särk, mille ma kunagi väga ammu kuskilt turult ostsin mingil lollakal põhjusel. Vähemalt see oli kodune seljas. Mu püksid ei seisnud normaalselt üleval – tahtsid kohe peale tõusmist maha vajuda. Lähemal uurimisel avastasin, et mul pole pükstel paela enam. Tore. Ma hakkan juba vaikselt seda vähemalt seljas püsivat kitlit igatsema. Vähemalt ma ei peaks käsi puusal ringi siis kõndima.

Tuba oli ehituselt ja suuruselt umbes sama. Midagi väga erilist selle juures polnud. Loomulikult ma ei leidnud peale riiete ühtegi endale kuuluvat asja. Ju nad on need koos selle paelaga ära võtnud.

Ainuke asi mis oli eelmise toaga totaalselt erinev oli aknast vaade. Ma polnud enam keset südalinna. Aknast ma nägin platsi, mida piiras kõrge traataed ja selle taga lõputu mets. Kus ma olen?

Mõne aja pärast kuulsin kedagi teisel pool ust võtmega lukku lahti keeramas. Hetkeks ei teadnud mida teha – kas peita ennast voodi alla ja loota, et mind ei leita; võtta üks oma plätudest ja virutada tulijale vastu otsaesist ning joosta elu eest suvalises suunas; istuda rõõmsalt voodisse ja tervitada teda nagu oma. Uks avanes enne kui ma otsustada jõudsin.

„Tere, Tom,“ ütles tulija, „Tore. Sa oled juba üleval. Alustame?“

„Millega?“

„Sa jälle ei mäleta midagi, jah? See muutub natuke ebareaalseks.“

„Mis asi? Kes te olete üldse?“

„Ma olen doktor Butler. Ma üritan sind terveks teha, nii meditsiiniliselt kui ka selles mõttes, et üritan tükid sinust enesest kokku panna. Aga enne peab kindlaks tegema millega täpselt meil üldse tegemist on.“

„Mis Wagnerist sai?“

„Wagnerist *** haiglast? Ta ei tööta siin.“

„Kus ma olen siis, kui mitte selles kesklinna vaimuhaiglas.“

„Sa oled Maakonna Vaimuhaigals.“

„Miks mind siia toodi?“

„Noh, ütleme nii, et sulle ei pööratud seal piisavalt tähelepanu.“

„Siin siis pööratakse?“

„Rohkem kindlasti. Aga praegu sul pole mõtet muretseda. Me teame mis ...“

„Pole mõtet muretseda? Ma olen viimased kaks hommikut üles ärganud, kes teab kus või millal. Ma arvan, et praegu on päris õige aeg muretsemiseks.“

„Sul on õigus.“

Toas valitses mõneks ajaks vaikus. Mind pommitasid mõtted, kuidas seda olukorda halbade sõnadega väljendada. Suutsin end siiski vaos hoida.

„Mis päev täna on?“

„Teisipäev, ***.“

„Nii et mul on veel täpselt üks nädal vahele jätnud.“

Arst võttis oma vihiku ette ja hakkas sinna kirjutama midagi, samal ajal küsides:

„Mis on viimane asi mis sa mäletad?“

„Ma jäin selles teises haiglas magama.“

„Ja peale seda?“

„Mitte midagi.“

„Ühtegi hägust pilti peale seda ei meenu?“

„Ei. Ma isegi ei mäleta mis ma unes nägin.“

„Selge.“

Taas oli tuba täiesti vaikne, kui mitte arvestada arsti pastakat, mis usinasti paberit kraapis.

„Mis te arvate, mis mul viga on?“ küsisin.

„Ma pole täiesti kindel, aga kõige tõenäolisem on, et sinu puhul on tegemist mingi veidra DID nähtusega.“

„Ehk inimkeeles?“

„Ehk sul on lõhestunud isiksuse sündroom. See on otsetõlkes. Ma arvan, et sa oled lugenud raamatuid või näinud filme, kus ühe inimese sees on mitu isiksust või iseloomu. Näiteks „Sõrmuste isandas“. Vist oli selle tegelase nimi Gollumil, temal oli mitu isiksust.“

Midagi mulle meenus – stseen, kus ta metsas iseendaga vaidles millegi üle.

„Ja minul on mitu isiksust?“

„See on hetkel mu teooria. Aga praegu ma küsiks küsimusi asjade kohta mis sind huvitab ja mis sulle meeldib, kui sa pahaks ei pane.“

„Ega mul kuskile joosta eriti pole.“

„Ma luban sul välja minna, kui me sellega ühele poole oleme saanud. See ei võta eriti kaua.“

Umbes tunni aja pärast lõi Butler oma vihikulehele viimase punkti. Ta oli minult küsinud rohkem küsimusi, kui ma ise oskaks välja mõelda kõikvõimalike asjade kohta. Ma arvan, et peale seda testi teab ta mu kohta rohkem kui mu oma ema. Küsimused sisaldasid mu lemmiktoite, mu muusika eelistus, mu lapsepõlvemälestusi. Üks hetk toppis mulle isegi kõrvaklapid kõrva ja küsis, mida sellest või sellest klassikalise muusika teosest arvan. Iseenesest mulle meeldib, kui minu kohta päritakse, aga antud kontekstis, kus ma mingis hullumajas kinni istusin, tundus see natuke häiriv.

„Nii, sellega on vist nüüd kõik. Ära unusta siis, et me saame õhtul ka veel kokku.“

„Ei unusta, ei unusta.“

Ta keeras ukse lukust lahti ja lehvitas korra, enne kui vaateväljast kadus.

Susse jalga pannes sisenes tuppa minust natuke vanem mees. Varastes kahekümnendates ma pakun. Tal olid lühikesed blondid juuksed, seljas kandis ta musta värvi dressipükse ja erksinist T-särki.

„Hommik,“ mõmises ta sisenedes.

„Hommik? Sa oled mu toakaaslane vist.“

Ta jäi seisma ja ohkas korra sügavalt nagu tunneks mulle kaasa. Seejärel istus oma voodisse.

„Las ma pakun. Viimane mälestus on nädal tagasi.“

„Jah. Ma olen sulle rääkinud?“

„Sa oled siin viiendat päeva. Me oleme päris palju rääkinud. Ja kõigest rohkem kui ühe korra. Sa ärkad nii iga hommik üles ja ei mäleta midagi.“

Ma ei osanud midagi selle peale kosta.

„Ma olen Fred muidu,“ ta jätkas, „Siin haiglas olen peaaegu aasta juba olnud ja arstid pole mind ka aidanud. Minu arust väärib see koht pigem vangla nime mitte haigla. Nii palju, kui mina tean, pole siit keegi tervena lahkunud. Need arsti on täielikud naljanumbrid.“

„Sa räägid tõsiselt?“

„Usu mida tahad. Need arstid väidavad muidugi teistmoodi, omamoodi poliitikud – ilma valetamiseta hakkama ei saa. Lihtsalt, ma olen iga hommik sulle pidanud tõestama, kuidas need arstid ei tee midagi. Tavaliselt piisab, kui ma ühe korra näitan nende andmeid arvutist, aga sinu puhul olen ma seda pidanud juba kolm korda tegema. See hakkab üle viskama vaikselt. Aga kui sa tahad, siis ma võin sulle veel ühe korra ka tõestada.“

„Ee, ma arvan, et ma jätan praegu vahele.“

Ta nägi üpris kurnatud välja. Ma ei tahtnud teda veel rohkem piinata. Ma ei kujutaks ette, kui ma saaksin mõne oma parima sõbraga kokku ja ta ei mäletaks minust mitte midagi. Võib-olla me oleme eelnevatel päevadel Frediga väga head sõbrad olnud.

„Sa süüa ei taha? Kell on mingi 12 juba.“

Kohe kui ta sööki mainis tundsin, kuidas mu kõht hakkab kohe-kohe koriseda. Liigutasin end natuke, et ta seda ei teeks.

„Võiks vist küll midagi hamba alla võtta.“

Ma sain sööklast endale kaerahelbeid, mis hommikust olid järgi jäänud. Mõned soojemad road, nagu muna või midagi taolist oli ammu külmaks läinud. Hommikusööki söödi umbes kolm tundi tagasi. Aga kaerahelbed täitsid piisavalt kõhtu, et ma järgmised paar tundi vastu peaks lõunasöögini. Fred võttis endale lihtsalt ühe õuna, mida ta minuga koos söögilaua taga nosis ning natuke minu jaoks ebamugavalt mu suutäisi luges.

„Las ma pakun. Arstid arvavad, et sul on DID,“ ütles ta õunaga ühele poole jõudes.

„Jah, mingi katkine isiksus või midagi sellist.“

„DID eeldaks, et su iseloom muutuks mingil määral. Kõikidel eelnevatel päevadel oled sa täpselt samasugune olnud. Iseloomu poolest ma mõtlen. Ainuke imelik asi su juures on, et sa ärkad hommikul üles ja ei mäleta mitte midagi.“

„Mis mul siis viga on?“

„Ma ei tea, aga DID see pole. Minu arust vähemalt.“

„Sa pole arst ka ju.“

„Jah, aga sa ei pea olema arst, et teada, mis on kurguvalu. Ma kunagi uurisin, mis DID on. Siis kui ma siin veel kinni ei istunud. Ja usu mind, sul ei ole DID.“

Jätsin söömise pooleli, et teda kuulata.

„Ma arvan, et sellest piisab nende arstide rumaluse tõestamiseks,“ ütles ta lõpetuseks.

„Ma uskusin juba enne mõnes mõttes. Kui aus olla, siis need küsimused, mis ta mult hommikul küsis kõlasid kohati nagu mingid suvalised netist otsitud mitte professionaalse arsti omad. Nagu ta oleks google-danud „Küsimused, millega teistega tutvuda“.“

„Seda sa oled iga päev öelnud,“ lausus ta naerdes.

„Mis mõttes? Täpselt sõna-sõnalt?“

„Mitte päris, aga enam vähem samasugust küll.“

Muigasin korra. Miks mind siia toodi, kui minuga siin midagi ei tehta? Lihtsalt hoida mind veel rohkem lollusi tegemast? Äkki mu vanemad panid mind meelega siia, kartes, et ma raiskan nende ülejäänud raha ka ära. Ei, ma ei usu, et nad nii käituksid. Samas, keegi ei tea.

„Kas me oleme plaaninud midagi?“ küsisin.

„Mis mõttes?“

„Noh, ma mõtlen, et kui arstid ei aita, siis mul pole mõtet siin eriti olla ju.“

„Tahad ära minna?“

„Ma ei tea. See pole vist niiväga lihtne ju.“

„Ma küsisin „Kas sa tahad ära minna?“ mitte „Kuidas siit ära minna?“.“

„Ma kardan natuke kooli pärast. Mul on paari päeva pärast eksam, kui ma sellele ei jõua, siis on natuke kehvasti.“

„Noh, jah. Aga ma ei usu, et nad sind niisama välja lasta tahavad.“

„Nad peavad mul laskma kooliasju teha ju.“

„Peavad küll, jah. Aga kas nad lasevad? Ma arvan, et kui neid su tervis juba ei huvita, siis neid huvitavad su kooliasjad veel vähem.“

„Võib-olla. Kas sa tahad, et ma põgeneks siit siis?“

„See oleks ma arvan ainuke võimalus sul siit pääseda. Niisama nad sind kindlast välja ei lase.“

Joosta ära hullumajast? See pole kunagi hästi lõppenud. Filmides muidugi, aga kuskilt ma arvan suudetakse mind küll üles leida. Isegi kui ma saaks nende müüride vahelt välja, ei ole mul kuskile minna. Vanemad on oma nõusoleku andnud, et mind siin hoida. Vaevalt et nad aktsepteeriksid mu põgenemiskatset. Kindlasti oleks korter esimene koht, kuhu vaatama tuldaks. Nii et kui juba joosta, siis peab jooksma jäämagi, kuni ma olen oma identiteedi ära muutnud. Või vähemalt seda õppinud varjama, sest ma olen kogu oma senise elu jooksul üritanud pigem kuulsaks saada, mitte vastupidist.

„Kui sa seda tõsiselt mõtled, siis ma arvan, et sa suudaks siit tegelikult isegi põgeneda. Koos minu abiga loomulikult. Enda arust oled sa siin ju esimest päeva ja ei tea seda kohta eriti.“

„Ma ei tea. Võiks tõsiselt mõelda. Väga riskida samas ei taha.“

„Loomulikult ma olen valmis sind aitama. Otsus langetada on sinu teha. Ma arvan, et me suudame päris lolli kindla plaani välja mõelda.“

Kas põgeneda või mitte? Ma tegelikult põgeneksin ainult ühe kaaslase jutul, kes on hullumajas. Kuid kõik mis ta siiani rääkinud on, tundub loogiline. Mitte küll tõenäoline, aga loogiline. Arvestades seda, et kui ma järgmisel päeval ka oma mälu kaotan, siis on eksam läinud ja järeleksamist ma ei tea midagi. Kui kauaks ma ikka oma elus korralikuks jään? Midagi lahedat peab ka üritama.

„Olgu. Sul on mõni plaan?“