MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Põle

Go down 
Mine lehele : 1, 2  Next
AutorTeade
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Põle   9/9/2011, 18:32

On möödunud sada aastat, kui ma viimati kirjutasin. Noh, nüüd teengi Proovi ja üritan kirjutada midagi ja viia see ühtlasi ka lõpuni. wish me luck!


Tundsin, kuidas õhk muutus järsku lämbeks. Hingamine muutus vaid sekundiga raskeks ja mu pea hakkas ringi käima. Oli võimatu aru saada, miks ma nii ennast tundsin.
Vaatasin ringi. Kõik, kes minuga ühes klassis viibisid, ei paistnud seda muutust märkavat. Viisin pilgu õpetajale, kes seletas tahvli ees uut teoreemi ja selle lahendamiseviise. Ohkasin vaikselt ja sulgesin silmad. Mu käed, mis ühtäkki nii rasked tundusid, vajusid külgedele ning pastakas, mille ma käes hoidsin, libises aeglaselt paremale, jättes ruudulisele vihikule pika musta kriipsu. Kostus vaikne klõpsatus ning siis langes pastapliiats põrandale. Üritasin suud lahti teha, et võimalikult sügavalt sisse hingata, kuid mu huuled olid justkui kinni kleebitud. Pea hakkas ringi käima ja ma üritasin liigutada. Isegi silmalaud tundusid ülirasked, kuid kuidagi suutsin ma neid avada.
Klassis ringi vaadates avastasin, et osad vaatasid minu poole. Kõik jäi järsku vaikseks, ainult kõrvus sumises. Nagu oleksin ma hoopis mere ääres, mitte õpilasi täis klassis.
Õpetaja, kes oli rabatud järsust vaikusest, vaatas ringi ning otsis selle põhjustajat. Nägin, kuidas noore pedagoogi pruunid silmad minul peatusid „Preili Schmidt, on teiega kõik korras?“ küsis ta murelikult. Nüüd vaatasid kõik minu poole. Mu silmad vajusid taas kinni ja seekord olin ma võimetu neid avama. „Te näete kahvatu välja. Soovite te ehk välja minna?“ uuris see soe ja sõbralik hääl edasi. Kuulsin samme. Need tulid aina lähemale ja lähemale.
Tegin uuesti proovi ja üritasin ennast liigutada, kuid minu käed, jalad, pea ja isegi kael olid nii kanged ja rasked, et see osutus võimatuks. Hingamine oli sama raske ja ma imestasin, kust ma sain selle vähese koguse hapnikust, et veel oma kohal istuda, mitte lämbuda.
Ja kui ma sellele mõtlesin, tundsingi järsku seda kägistavat tunnet, mis pani mu pea veelgi rohkem ringi käima ja valutama. Üritasin suu lahti teha ja abi paluda, kuid ainus, mida ma teha suutsin, oli vaid huuli paotada.
Ning siis kukkusin ma kokku.


~*~

Ootamine...
See on kindlapeale Kõige tüütum tegevus maailmas. Vaatasin oma uuri poole ning kortsutasin süngelt kulme. Kohvi magus aroom täitis mu kopse, kui ma sügavalt sisse hingasin ning tahtmatult ilmus mu näole kerge, peaaegu märkamatu muie. Sellel oli ka veel üks põhjus. Inimesed. Viis, kuidas nad mind vaatasid.
Oli hilissügis, kuid ilmad olid endiselt soojad ning inimesed kandisd suveriideid. Lühikeste varrukatega särke, seelikuid, teksapükse. Kuid mitte mina. Mul oli seljas kvaliteetsest materjalist ülikond ning selle peale olin tõmmanud vana, kuid hästi hooldatud tumesinise vesti, mis pärines üheksateistkümnendast sajandist. Olin selle saanud oma isalt, kes oli selle tol ajal suure summa eest ostnud. Kuid nüüd, vaadates praegust aega, sai selle uhke vesti vaid vähese raha eest. Ohkasin tasaselt ja mõtlesin selle peale, kuidas maailm arenenud on. Kindlasti olid seal mõned plussid. Tehnoloogia võimaldas inimestel kommunikeeruda isegi siis, kui nad viibisid teineteisest tuhandeid, isegi miljoneid miile eemal. Ka minul oli telefon, kuid ma kasutasin seda üliharva. Tavaliselt pidasin kontakti vanamoodsel teel – kirjateel.
„Kas te soovite veel midagi?“ küsis armsa naeratuse ja poisipeaga teenindaja, kes minu juurde tulnud oli. Vangutasin ainult pead ja vaatasin oma aurava kohvitassi poole. Mul puudus janu. Kuid mul hakkas kannatus kaduma. Kokkulepitud aeg oli juba ammu läbitud ning ma vihkasin ootamist. Vihkasin. See rääkis inimestest palju. Hakkasin just püsti tõusma, kui kohviku uks kellakõlina saatel avanes ning sisse astus noor blondiin, kelle suured rohelised silmad otsivalt ringi vaatasid. Siis peatus tema pilk minul ja ta hakkas siiapoole tulema.
Istusin tagasi toolile ja toetusin küünarnukkidega vastu lauda. Kui ta kohale jõudis, noogutasin talle kergelt ning naine võttis minu vastas istet. „Ma loodan, et te ei pidanud kaua ootama,“ alustas ta õhkõrna naeratusega, mis tõi põselohud tema roosakatele põskedele. Kuid minu ilmet nähes kadus see kiirelt ja ta tõsines hetkega. Vastus oli ilmselge.
„Sellest pole midagi,“ valetasin talle. Oli. Kuigi aeg ei omanud erilist tegelikult erilist tähtsust, ei sallinud ma niisama kohapeal istumist. „Sa tõid selle?“ küsisin sosinal. Mu hääl oli kergelt värisema hakanud ja ma kummardusin ettepoole, kui blondiin noogutas ja oma kotist pruuni paki välja. Hingamine muutus kiiremaks ja ta ulatas paki värisevate kätega mulle. Meie käed puutusid korraks kokku. Ja kuigi ma kandsin nahast kindaid, tundsin isegi läbi nende, kuidas veri läbi tema soonte voolas.
Neelatasin vaikselt ja vaatasin pakendit kerge aukartusega silmis. Blondiin aga kõhkles oma kohal. „Kas see on kõik?“ küsis ta ebamugavust tundes. Ilmselgelt ei meeldinud talle, kui talle enam tähelepanu ei pööratud. Tõstsin aeglaselt pilgu ja vaatasin teda jahedalt. „Kas sa ootasid veel midagi?“ nähvasin talle.
Neidis kõhkles hetke ja noogutas „Te lubasite mulle tasu selle eest.“ Ta noogutas paki poole.
Ohkasin taaskord. Õigus küll. Kuid millega ma talle tasuda saaks? Ta oli kõigest inimene ning temasugused vääriksid ainult surma! Nad olid toiduks neile, kelle kätes oli Ülim võim ning nad olid määratud orjadeks neile, kes suutsid neid kontrollida. Kuid ma ei saanud tappa kedagi, kes tõi mulle midagi... Nii tähtsat. „Jah,“ vastasin talle ning võtsin taskust oma märkmiku. Tõmbasin selle vahelt mitu rahatähte, mida nähes blondiini silmad suureks läksid ja ta mind suure üllatusega vahtima jäi. Muigasin külmalt. Ju siis ei olnud ta kunagi nii suurt summat käes hoidnud.
Viskasin kummiga kinniseotud rahapataka hooletult talle üle laua. Naise käed hakkasid taas värisema ja ta luges jahmunult summa üle, endal silmad üha suuremaks ja suuremaks minemas, kuni need viimaks tõllarattaid meenutasid. „Ja pea meeles, Mary,“ sosistasin tungivalt ja kummardusin taas üle laua ettepoole. „Kui sa kellegile sellest räägid...“ pidasin pausi. Mulle meeldis draamat tekitada ning mulle meeldis inimesi hirmutada. Tema südamelööke oli selgesti kuulda ja need kiirenesid. „Siis ei näe sa enam oma perekonda kunagi.“ Manipuleerimine oli üks minu plussidest. Tüdruk noogutas aeglaselt ja aukartlikult. „Kuid praegu – nägudeni. Sa teenisid mind hästi.“
Seejärel tõusin püsti ja lahkusin kohvikust, jättes heledapäise naisterahva mulle jahmunult järele vaatama.

~*~

„Kogu kool räägib sellest...“
„Jah! Õpetaja oli paanikas, Anneliese oli paanikas!“
„Rahu nüüd, laske tal hingata!“
See oli Christoph, kes kahele sädistavale tütarlapsele vahele segas. Vaatasin talle tänulikult otsa ning noormees naeratas mulle kergelt. Christoph oli ilmselt ainus inimene, kes mind mõistis terves selles maailmas. Kuigi me ei olnud parimad sõbrad, usaldasin teda täielikult.
Kaks tütarlast, Victoria ja Laura, vaatasid talle korraks pahakspanevalt otsa, kuid ei rääkinud enam nii palju. Nad hingasid sügavalt sisse ja Victoria võttis mu käest kinni:“Sa oled kindlasti väsinud. Me jätame su nüüd üksi, kuid ära muretse,“ ta naeratas mulle soojalt ja pigistas mu käsi tugevamini. „Me tuleme sulle siia varsti jälle külla.“
Ta tõusis, suudles mind õrnalt põsele. Laura tegi sedasama ja seejärel nad lahkusid. Palat täitus ebamugava vaikusega. Ainsat heli tekitas kriuksuv hääl, kui Christoph ennast toolile istuma seadis ja pilgu aknast välja viis.
Olin sügavalt pettunud ja iseenda peale vihane. See oli esimene kord, kui ma niimoodi kokku vajusin. Varem olin unistanud minestamisest, kuid mitte oma klassi ees. Hammustasin huulde ja vedasin pilgu üle aparaatide. Üks kanüül oli minu parema käe veeni kinnitatud ning ma tundsin suus soolast maiku. Hingasin sügavalt sisse. Vähemalt nüüd sain ma seda teha. Enne, klassiruumis viibides, oli selline tunne, nagu oleksin ma alla neelanud mingisuguse suure tropi, mis takistas hingamise. Arstid ei osanud midagi öelda. Ema, kes oli mind enne külastanud, arvas, et tegu võis olla närvides. Selles mõttes olin temaga sarnane. Me võisime väga vabalt ja põhjuseta muretsema hakata ning sellele järgneks paanika, kuid mitte kunagi ei olnud kumbki meist niiviisi reageerinud.
„Kas sa ei peaks koju minema?“ küsisin järsku Christophilt, kes pilgu aknalt mulle viis ja mind kulme kergitades vaatas.
„Sa tahad, et ma läheks?“ uuris noormees. Vastasin ainult õlakehitusega. Ma ei tahtnud, et ta läheks. Praegu soovisin vaid tuge, kuid ma ei julgenud seda tunnistada. Ent ta nägi minust läbi. Nagu alati. „Kim,“ alustas ta vaikselt, nihutades ennast tooliga voodile lähemale. „Mis tegelikult juhtus?“
Neelatasin vaikselt. Kindlasti olid levinud igasugused versioonid minu minestamisest. Laura oli mind juba valgustanud loost sellest, et mul võis olla leukeemia. Victoria rääkis aga sellest, et ma olevat ennast teiste sõnul näljutanud. Kumbki neist versioonidest ei vastanud tõele.
„Ma ei tea,“ vastasin ausalt. Mul ei olnud tõesti aimugi, mis oleks võinud põhjustada minu kokkuvajumist. See vastus ei rahuldanud noormeest, kuid ta ei pärinud rohkem. Selle asemel viis ta teema mujale.

Järgmine päev möödus piinarikkalt. Õpilased üritasid mind võimalikul moel toetada ning sõbrad valvasid mind ärevusega. Tundus, nagu nad kardaksid, et ma võin taas iga hetk vedrud välja heita. Õnneks seda ei juhtunud ning päeva lõpuks jäeti mind rahule. Christoph, lojaalne nagu ta oli, veetis enamus ajast minu kõrval, kaitstes mind igasuguste mõnitavate solvangute eest, mis vihkajate poolt tulid.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2033
Age : 30
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Põle   9/9/2011, 18:52

Meeldib, palun nüüd kiirelt uut osa, aitäh! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Põle   10/9/2011, 13:18

~*~

Sinised leegid olid alati haruldased olnud. Nende esilemanamine võttis väga paljudelt energiat ning juba õppimine võttis mitmeid aastaid aega ja väga vähesed said sellega hakkama. Raamatuid sirvides olin iga korraga üha veendunud, et maailmas on selliseid inimesi olnud vaid käputäis. Neid võis ühe käe sõrmedel kokku lugeda ja arvestades seda, kui kaua see maailm tegelikult eksisteerinud on, imestasin selle üle väga, miks keegi ei olnud soovinud seda haruldast väge õppida.

Antud juhul olin mina neist inimestest erinev. Ma ei pidanud kordagi külastama ühtegi õpetajat või lugema iidset raamatut sellest, kuidas õppida selgeks siniste leekide valitsemine. Ma sündisin andega neid käsutada, nendega võidelda ning luua elu.
Minu puhul oli vedamine vägagi tavaline nähtus. Ma olin mitmeid kordi olnud eluohtlikus olukorras, kus ainult puhas õnn mulle naeratas ning mind päästa otsustas.

Mõeldes minevikule ja sellele, kuidas inimesed mind alguses pelgasid, ei suutnud ma muudmoodi olla, kui muiata. Tõusin voodist püsti ja astusin kapi juurde. Pruun pakk oli endiselt suletud ning ma teadsin, et tegelikult ei oleks ma tohtinud seda lahti teha, kuid ma ei suutnud ennast tagasi hoida. Ülikud olid mind hoiatanud. Sellel amuletil oli suur võim. Võim, mis võis hävitada inimese vaid ühe hetkega, jätmata järele isegi tolmu. Judinad jooksid üle mu selgroo, kui ma värisevate kätega paberi lahti pakkisin ja suurte silmadega ehet vaatasin.

Pealtnäha ei näinud see välja tavalisem, kui mõni teine kaelakee. Tumesinist kivi ümbritses kuldne raam, millele olid igasugused ruunid peale kirjutatud. Ma oskasin neid lugeda, kuid arvestades selle amuleti vanust, võis selle teksti tõlgendamine võtta kindlasti rohkem, kui paar päeva aega.
Sirutasin käe välja, kuid see peatus kõhklevalt õhus. Olin ma tõesti selleks valmis? Ma ei kartnud surma. Olin sellega vähemalt sada korda silmitsi seisnud ning alati pääsenud, kuid kas ma tõesti tahtsin seda Puudutada ja oma naha vastas tunda?
Vastus oli Jah. See oli kindel. Hingasin sügavalt sisse ja sulgesin silmad. „Kas nüüd või mitte iial,“ pomisesin vaikselt ning mu sõrmed sulgusid ümber safiirse kivi.
Minu keha läbis koheselt soe laine, mis pani mind kergelt judisema. See täitis mind, muutes kogu keha järsku pehmeks. Mu põlved nõtkusid ja ma vajusin põrandale põlvili, ise suurest üllatusest õhku ahmimas. Üritasin lahti lasta, kuid ei suutnud. Amulett ise oli justkui minust kinni haaranud nagu kaan ja ma ei olnud suuteline seda käest rebima.
Ülikud hoiatasid sind! Ma olin vihane. Mitte Ülikute peale, vaid iseenda. See oli minu viga ja kui ma surengi nüüd, ei saanud ma kedagi süüdistada. Üritasin rahuneda, mis õnnestus üllatavalt hästi.
Mida sa kardad? See ei olnud minu hääl, mis minuga rääkis. See kuulus noorele naisterahvale. Tüdrukule pigem. Tema toon oli uudishimulik ja rõõmus. Vaatasin toas ringi, kuid mitte kedagi ei olnud. Sulgesin taas silmad ja mõtlesin küsimuse üle järele. Mida ma kartsin? Siin maailmas oli palju asju, mida tasus karta. Isegi Ülikud, väljavalitud, kes sarnanesid oma väe poolest kõikvõimsatele, kartsid kindlasti midagi.
„Ma ei tea,“ vastasin häälele.
Sa kardad midagi. Noore neiu toon oli nentiv ja mul oli millegipärast tunne, et ta kavatses mind testida selles osas. Sa kardad Mind. Sa kardad surra ja sa kardad kaotada kõik oma lähedased.
Hingasin sügavalt sisse. „Sa oskad mõtteid lugeda. Vaimustav!“ Viimane oli öeldud ehk liiga sarkastiliselt, kuid noor tüdruk naeris selle peale. Millegipärast oli mul tunne, et ta noogutas. „Sind?“ küsisin järsku, kortsutades korraga kulme. „Kes sa oled?“
Mina olen see, kes on toonud hävingut, elu, õnnistust kui ka needusi, teatas ta süngel toonil.
„Niiet sa kavatsed mind tappa?“ uurisin. Lõpetasin amuleti kiskumist ja lasin käel lõdvalt põrandale langeda. Oma üllatuseks avastasin, et olin kuidagi suutnud pikali heita.
Võib-olla. See oleneb täiesti sinust endast.
Ma ei öelnud midagi. Tegin silmad lahti ja nägin ainult hotellitoa valget lage, mille lamp kõikus kergelt tuuleiili käes. Sinised leegid... Õrn ja helge naer täitis mu pea ning mul oli tunne, et see näota tüdruk kummardub minu kohale. Sulgesin uuesti silmad. Nii oli palju parem olla. Kuid sul on hea süda. Ja sa oled lojaalne. Neelatasin. Ma ei pidanud ennast üldse heaks inimeseks. Ma olin tapnud, hävitanud inimeste elusid, ähvardanud ning neid ähvardusi vahel isegi täide viinud. Kuidas sai sellise inimese süda Hea olla? Mitte selles mõttes, naeris tüdruk taas.
„Millises siis?“ küsisin kulme kortsutades. „Minu töö on tappa, teenida Ülikuid ja...“
Just. Kuid südames sa ei ole selline. Sa ei taha näha neid murtud perekondi. Sa ei vihkad ennast selle eest, et sa manipuleerid surelikke, vaatad pealt, kuidas nad vananevad ja sa vihkad enda juures seda, et sa ei suuda mitte midagi nende abistamiseks teha.

Ma ei vastanud. See oli tõde, mida ta rääkis. Ta oli suutnud selle minust kuidagi välja lugeda, kuigi ma olin kaitsnud oma mõtteid igasuguste loitsude ja kilpidega, mida kõik ei suutnud läbi murda. Jäsku tundsin, nagu oleksid jäised küünised minu pähe tunginud. Ahmisin valust õhku ja üritasin pead raputada, kuid selle asemel muutus valu veelgi suuremaks. Hingamine kiirenes, kui ma andsin endast parima, et ta enda peast välja saada, kuid võimatult. Ja minus ei olnud piisavalt palju julgust, et teda leekide või muu maagiaga rünnata. See paneks ta ilmselt mulle veelgi rohkem liiga tegema ja võimalik, et isegi tapma. Mis ei olnud välistatud. Olin oma surmakella tilistanud juba siis, kui võtsin amuleti suurest uudishimust kätte.
„Mida sa ootad?“ küsisin. Lõpetasin rabelemise ja vastuhakkamise. „Tee mulle ots peale, kui see sinu soov on.“

Haare nõrgenes. Sa ei kavatsegi võidelda? Hääl kõlas kuidagi pilkavalt ja isegi solvunult.
„Ei.“
Miks?
„Sest see oli viga. Ma teadsin, et kui ma amuleti kätte võtan, tähendab see surma. Ma olin rumal ja ma ei teinud välha Ülikute hoiatusest. Ma ei kavatse sulle vastu võidelda sest see on õiglane. Ma rikkusin su rahu, mida pole keegi sajandite jooksul teinud.“ Ja ma väärisin surma. Kuid kindlasti oli ta seda juba minu mõtetest välja lugenud. Tegelikult oleksin pidanud surnud olema juba väga kaua aega tagasi. Sajandeid tagasi. Kuid Surematus, mis mulle kingiti, ei lubanud mul enam vananeda ega haigestuda. Miski ei viinud mind hauda peale mõrva.

Hääl ei vastanud mulle enam, kuid kui ma üritasin ennast püsti ajada, suruti mind taas pikali. Seekord ei olnud haare nii tugev. See oli õrn. Tundus, nagu ta tõsiselt kaaluks mu sõnu. Ma tahaksin sind tappa. Nii väga. Sa häirisid mu und, sa rikkusid mu rahu, kuid sa pole nagu teised.
„Teised?“
Jah. Nad kõik tahtsid Mind lugeda, nad tahtsid võimu, mida ma hoian ja nad tahtsid tekitada kaost või panna tervet maailma enda ees kummarduma. Enda sõnade tõestamiseks pani ta igasugused pildid jooksma minu silme ees. Pildid auahnetest meestest ja naistest, kes olid haaranud amuleti kätte ning nõudnud sellelt väge ja võimu. Sa ei ole esimene, kes ei taha sellist väge, lausus ta siis, alustades uute piltidega. Seekord nägin vaid paari inimest. Kolme meest ja kahte naist, kuigi üks neist nägi välja vaevalt vanem, kui kuusteist.
Nad kõik olid tulnud amuletilt abi paluma. Kaks inimest olid palunud abi katku eest pääsemiseks. Ja selle nimel, et linnad ja külad elada suutsid, olid nad ohverdanud iseenda elu. Kaks inimest, mees ja naine, olid tulnud amuleti juurde palvega ajada minema vallutajad, kes olid laastanud nende maad ja tapnud suure hulga inimesi. Ka seekord olid nad nõus ohverdama iseenda elud selle nimel, et inimesed elaksid kaitstult ja rõõmsalt edasi.
Ja seal oli see tüdruk. Ta värises ja kartis, kuid sellegi poolest oli ta palunud võime ravida kõik haavad ning äratada ellu need, kes lahkusid varakult. Ta on siiamaani elus, kõlas uhke hääl.
Ja tema on Väljavalitu.
„Väljavalitu?“
Minu kandja. Ma kinkisin talle igavese elu pärast seda, kui ta astus võitluseks minu kaitseks välja. Mitte keegi ei mõistnud teda. Nad pidasid mind tavaliseks ehteks, mis ei ole väärt rohkemat, kui paar hõbemünti, kuid Ta teadis, et kui ma satun valedesse kätesse, toob see ainult kaost.
„Kuid... Kuid sa ju...“
Toon hävingut? Hävitan need, kelle süda pole puhas? Kallis Jonathan, siin maailmas on võlureid, kes on võimelised minult väge ammutama ja seda enda kasuks pöörama.
Ma ei öelnud midagi. Ülikud pidasid sellest amuletist lugu. Nende sõnul oli see väga võimas ese ja ma ei kahelnudki selles ja nüüd olin seda isegi omal nahal kogenud. Kui paljud neist, keda ma teenisin, olid seda üldse puudutada saanud? Kui paljud neist olid tundnud selle väge, mis läbi terve mu keha tol hetkel voolas või valu, kui see Amulett minu mõtteid luges?

Mul on sulle ülesanne. Ütles amulett järsku.
„Milline?“ küsisin ettevaatlikult. Ta ei tapagi mind! Tundsin, kuidas kergendus tulvas üle kogu minu keha. Korraks oli tunne, et amulett rõõmustab minuga, kuid siis muutus õhkkond taas tõsisemaks.
Ma tahan, et sa leiaksid selle tüdruku.
Imestades oma ülesande ja helguse üle, küsisin suure huviga:„Kuidas ma seda peaksin tegema?“
Kuna ma ise liikuda ei saa, pead sa mind endaga kaasas kandma. Tüdrukut tuntakse tänapäeval Kim Schmidt’i nime all.
„Järelikult on ta Saksamaal?“ Nime järgi oletades sain vähemalt sedasi aru.
Jah. Mida kiiremini me temani jõuame, seda parem on.
„Ja kui Me ei leia teda?“
Parem looda, et me leiame ta. Vastasel juhul võid sa palvetama hakata.

~*~

Külm higi kattis mu laupa, kui ma käega üle selle tõmbasin ning üritasin meenutada, mida ma unes nägin.
Seal oli mingisugune noor meesterahvas, mitte vanem, kui kakskümmend kaks. Tal olid tumedad, kergelt sassis juuksed ja safiirsinised silmad. Ta hoidis käes mingisugust amuletti, mis tundus kummituslikult tuttav. Ilmselt olin ma seda varem unes näinud.
Unenägu iseenesest ei hirmutanud mind, kuid mind pani mõtlema see kaelaehe. Ma olin seda kindlasti varem kusagil näinud. Poelettidel, mingisuguses järjekordses unenäos või reklaamis. Ja kui ma ei eksinud, siis oli see amulett võimeline rääkima?!
Raputasin kiirelt pead ja vaatasin kõrvale. Christoph magas minu kõrval diivanil, käe all paks raamat. Me olime mõlemad koduseid ülesandeid lahendanud, kui mind tabas äkiline unisus ja ma otsustasin magama jääda. Ilmselt oli Christoph teinud veel mõnda aega ajaloo konspekti ja jäi siis samuti tukkuma.

Tõusin istuli ja haigutasin laialt. Võib-olla peaksin noormehe üles äratama? Teda teades olin veendunud, et poiss poleks sugugi õnnelik, kui ärkaks tund aega hiljem ja avastaks, et osa tööst on tegemata. Ja kes suudaks vastu panna tungivale soovile lajatada ühe suure ja raske padjaga magavale isikule vastu pead?
Muigasin laialt ning tõusin püsti ja hiilisin oma magamistuppa. Tagasi tulles hoidsin oma kõige suuremat ja raskemat patja käes ja viskasin selle Christophi pihta. See tabas poisi kõhtu ja reageering oli otsekohene. Täpselt selline, nagu ma ette kujutasin. Noormees ajas end ruttu istuli ja vaatas unesegasel ilmel ringi. Tema tumepruunid juuksed olid sassis ning tal oli vinge padinägu ees.
„Lollakas,“ kortsutas ta minu poole kulme ning korjas padja üles, heites selle hooletult diivanile. Ta võttis raamatu ning istus tagasi põrandale ja vaatas vihikute poole. Meie mõlema konspektid olid poole peal ning kuna õpetaja oli andnud miinimumiks viis lehte, pidime veel pingutama ja kirjutama umbes kaks selleks, et saada hindeks kolm või neli. Noormees haigutas laialt ja viipas mulle käega: „Me peame need lõpetama kui tahame enam-vähem rahuldavat tulemust saada.“
Kuigi mul ei olnud erilist tuju lugeda mingisugust raamatut, vähemalt mitte pärast ärkamist, võtsin silmi pööritades Christophi kõrval istet ja libistasin vihiku omale lähemale, haarates teise käega pastaka kätte. „Miks nad peavad meid nii kiusama?“ alustasin oma igapäevase vingumisega. „Miks nad ei võiks anda meile kergemaid ülesandeid? Matemaatikaga rebitakse mul varsti soolikad välja. Ma ei jõua ära oodata päeva, millal ma peaksin kasutama ruutvõrrandi või jadade valemit.“
„See on ettevalmistus eluks.“
„Ja nagu sina kavatseksid kusagil kontoris istudes mata ülesandeid iseenda lõbustamiseks teha.“
Christoph turtsatas, kuid ei öelnud midagi. Ta võttis raamatu kätte ja avas kohast, kuhu ta oma järjehoidja jätnud oli ning kummardus selle kohale lugema.

Tunni jooksul õnnestus mul valmis kirjutada need kaks lehekülge ära, kuid Christoph, kes üritas nagu alati oma hindeid kõrgematena hoida, kirjutas kolm lehte juurde ja naeratas võidurõõmsalt. „Sa ajad mul südame pahaks. Pugeja.“
„Vähemalt ma õpin.“
„Ja mida sa kõigi nende teadmistega peale hakkad? Sa ei kavatse ju viite ametit korraga pidada?“
„Ei, kuid minuarust on tore teada asju, mis võiksid elus vajalikeks osutuda.“
Ohkasin raskelt ja vangutasin kergelt pead. Vaevalt hakkan ma kunagi matemaatilisi tehteid kusagil lahendama või füüsikaliste valemite abil oma sõidukiirust mõõtma.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2033
Age : 30
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Põle   10/9/2011, 14:50

Ja nüüd sooviks uut!
Väga põnev ja huvitav osa oli. Kindlasti tahan teada mis edasi hakkab saama, nii et pane näpud tööle Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
-mariliis
Võlur
avatar

Female Postituste arv : 63
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Põle   10/9/2011, 15:07

Everleigh kirjutas:
Ja nüüd sooviks uut!
Väga põnev ja huvitav osa oli. Kindlasti tahan teada mis edasi hakkab saama, nii et pane näpud tööle Wink


täpselt sama siin! Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://styleofmimi.blogspot.com/
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Põle   10/9/2011, 22:59

~*~

„Berliin?“ mu hääl kõlas ahastavalt kui ma kaarti vaatasin. See oli ju kuradi kaugel! Lennukiga jõuaksin sinna vaid paari tunniga, kuid kuna ma ei saanud lubada omale eralennukit ja vaevalt Ülikud hangiksid mulle ühe, pidin kasutama ühistransporti või autot ja viimane oli mul olemas. Parem, kui kõikuda mingisuguses inimesi täis bussis.
Jah.
„Oled sa kindel, et ta on seal?“ küsisin igaks juhuks üle. Viisin pilgu oma kodulinna, Pariisi poole ning tõin kuuldavale ühe pika ja raske ohke.
Jah. Ma tunnen seda.
Tõmbasin käega läbi oma sassis juuste ja noogutasin aeglaselt. „Olgu siis peale,“ sõnasin vaikselt ja panin kaardi kokku. Pariisist Berliini oli väga lihtne sõita, kuid see oli väga pikk teekond ning ma jõuaksin arvatavasti alles hommikuks või keskpäevaks kohale. Mida kiiremini me temani jõuame, seda parem, lausus tüdruku hääl mu peas otsustavalt.
Sulgesin raskelt silmad ja avasin need taas, et tervitada tumedat öötaevast, mis aeglaselt üle Pariisi majade ilmuma hakkas. Soovisin magada ja ennast välja puhata, kuid see ärevus ja kerge erutus, mis amuletist voogas nakatas ka mind, niiet vaevalt õnnestuks mul isegi pool tundi rahulikult voodis veeta ja oma mõtteid mõlgutada.

Pärast seda, kui me olime Amuletiga kokkuleppele jõudnud ja ma lubasin selle Kim Schmidt’i üles leida, olin võimeline seda nüüd kandma ning kasutama selle väge, kui olukord nõudis. Ta lubas mulle salapäraselt kuidagi tasuda selle teene eest, kuid millegipärast ma seda isegi ei oodanud. Oli väga palju juhtumeid, kus isikuid, kes abistasid ja tegid midagi tähtsat, tapeti lihtsalt ära. Surma vastu ei olnud mul midagi, kuid parema meelega veedaksin veel mõned sajandid siin maailmas ringi reisides ja inimeste arengut pealt vaadates. Viimasel ajal leiutati igasuguseid uusi mobiile ja arvuteid. Kui varem täitis üks arvuti terve toa seina, siis nüüd funktsioneerisid mõned telefonid samamoodi, nagu arvutid. Need muutusid iga aastaga üha väiksemaks, kui mobiilid just kasvasid.

„Millal me minema hakkame?“ küsisin Amuletilt. Võtsin kivi peopessa ja vaatasin selle poole, lootes leida hääle omaniku nägu, kuid nägin vaid iseenda peegeldust. Minu silmavärvi võis võrrelda selle kiviga. Need olid safiirsinised ja mu nahk oli kummituslikult kahvatu, mis paljusid minust eemale peletas. Mu tumepruunid juuksed, mis nägid rohkem mustadena välja, olid sassis ega kuuletunud kammile. Ainsaks võimaluseks olid igasugused juukselakid ja geelid, kuid nende peale ei tahtnud ma isegi raha raiskama hakata. Olin võrdlemisi pikka kasvu ja sportliku kehaehitusega, kuid sellegi poolest kuidagi kiitsakas. See pani enamus mu vastaseid mind alahindama. Nendearust ei suudaks keegi minusugune taltsutada välgunooli või siniseid leeke. Vihkasin esmamuljeid, kuid mulle meeldis alati pettumust valmistada.
Millal sa valmis oled? Küsis tüdruku hääl.
„Niiet see oleneb nüüd minust?“
Natuke. Praeguseni oled sina minu vardja ning mul on tarvis, et sul oleks piisavalt jõudu selleks, et Kimini jõuda ning selleks, et teda treenida.
„Treenida?“ See ei olnud osa meie plaanist. Meie plaan oli see tüdruk üles leida, Amulett talle üle anda ning siis ma võisin tagasi Pariisi minna. Kortsutasin kulme. „Keegi teine seda teha ei või?“ küsisin ettevaatlikult. Ma ei olnud sõna otseses mõttes kõige parem inimene, kes suudaks õpetada kedagi teist. Tihti juhtus nii, et kui ma kedagi õpetama hakkasin, siis kaotasin kiirelt enesevalitsuse ning vihastasin.
Jah ja ei. Sa oled ainus inimene, keda ma praegu usaldada saan ning sa oled arvatavasti ainus, kes suudaks talle ravitsemist õpetada.
Kortsutasin veelgi rohkem kulme ja raputasin pead:„No kuule! Ma ei ole ravitseja, olen sõdalane, mõrvar! Ma pole kunagi midagi suuremat teinud, kui kellegi plaasterdamine ja seda ei saagi ilmselt ravitsemise alla lugeda! Ma olen Tuli – Häving!“
Tundsin, kuidas Amulett järsku rangemaks muutus ja see kajastus väga selgesti ka tema toonis, kuigi ta üritas ennast tagasi hoida ja ülimalt rahulikult kõlada:Tuli on ühtlasi ka elu, kallis Jonathan, teatas ta kõiketeadval toonil. Tuli on elu allikas ning ühtlasi ka üks kõige võimsamatest elementidest üldse. Õhk toidab seda, vesi ei peata seda alati ning kui vaja, siis murrab see maa pooleks. Just see usk on sind pimestanud ja Ülikud pole erilist vaeva näinud selleks, et tuletada sulle meelde selle, et just Tule abil arenesid inimesed nii kaugele. Tuli soojendab. Miks sa arvad, miks inimesed põletasid varem massiliselt metsi?
Hakkasin just vastama, kuid hääl segas jälle vahele:Sest kui põletada maha kõik need vanad taimed, kasvab sellest samast juurestikust välja uus mets, uus ja värske põlvkond. Ma olen sinus pettunud. Sa oled küll väga tark, kuid pime.

Ma ei öelnud midagi. Tegelikult ei julgenud ma isegi millelegi mõelda sest Amulett saaks sellest kohe teada. Lasin kivist lahti ja see potsatas kergelt vastu mu rinnaesist. Vaatasin taas aknast välja ja viisin pilgu kellale. Seier lähenes hiiglaslikule number kaheteistkümnele ja ma noogutasin endamisi :„Me sõidame välja kell viis hommikul. Ole siis valmis.“
Sina ole valmis. Turtsatas hääl. Libistasin sõrmedega üle keti ja hakkasin selle kaelast eemaldama, kui mind läbis kerge elektriline sumin Mida sa teed?
„Võtan Su kaelast ära. Ma kavatsen magama minna.“
Ma saan sellest aru, kuid Miks sa seda teed?
„Sest...“ alustasin aeglaselt ja ettevaatlikult. „Ma olen harjunud privaatsusega ning teadmine, et minu kaelas ripub rääkiv kaelaehe pole sugugi meeldiv.“
Kas sa solvad mind?
Raputasin ruttu pead „Ei! Miks sa seda arvad? Lihtsalt ma pole ehetega harjunud.“
Tüdruk ohkas vaikselt ning taas tundsin, kuidas ta kergelt oma pead vangutab. Sa ei saa mind ära võtta. Praegu mitte vähemalt. ta naeris heledalt ja kõrgelt. Judinad jooksid üle mu selja ning ma judistasin ennast ebamugavusest. Me oleme seotud, tahad sa seda või mitte. Kuid rahune. Kahekümne nelja, maksimaalselt kolmekümne tunni pärast oled sa minust vabanenud.
„Mitte päris.“ Ma ei olnud endiselt kindel, kuidas Mina peaksin õpetama seda tüdrukut, kui mul ei olnud isegi aimu, kuidas õmmelda haavu. Jah, ma olen küll sajandeid elanud, kuid meditsiinist polnud ma kunagi eriti huvitunud. Võib-olla oli see lihtsalt sellest, et ma pole kunagi nii hullusti haavata saanud, et ma peaksin kusagile arstiks õppima minema? Ära sellepärast muretse, sõnas hääl, kes oli mu mõtteid kuulnud. Teel Berliini räägin ma sulle kõik ära.
„Kuid miks sina ei või seda teha? Äratada temas need võimed, ma mõtlen.“
Sest nagu sa näed, pole mul inimkeha.
„Ma arvasin, et sinusugune kõikvõimas suudaks omale väga vabalt mingisuguse keha luua...“
Tüdruk ohkas vaikselt Mul oli see kunagi.
„Ja kus see on?“
Sa pärid liiga palju.
„Uudishimu tappis kassi.“
See võib varsti sulle ka otsa peale teha, nähvas hääl mulle pahaselt. Pealegi, sa pidid magama minema.

~*~

„Ma olen segaduses... Need unenäod hirmutavad mind ja ma tean, et nad tähendavad midagi, kuid ma ei suuda aru saada, mida. Ma kardan, kuid ma ei tea, miks. Viimasel ajal on mul pidevalt selline tunne, et keegi või miski jälgib mind ja mul on pidevalt tunne, et keegi hiilib varjudes. Isegi praegu. Ma ei tea, mida ma teinud olen... Viimases unenäos nägin ma mingisugust amuletti, see oli sinise kiviga. Ma aiman, et sul pole õrna aimugi, mida see tähendada võiks, kuid mul pole kellegi poole pöörduda. Christophile ma sellest rääkida ei saa, isegi kui ma seda tahaks. Ma usaldan teda, kuid temas on midagi, mis paneb mind isegi teda kartma. Tema hoiak on lihtsalt... Liiga teistsugune. Kuid ta on kaitsev minu suhtes ja ma olen talle selle eest tänulik. Ta on nende kolme aasta jooksul minu eest välja astunud rohkem, kui keegi teine terve minu elu jooksul.
Isale ma sellest rääkida ei saa, sa ju tead seda. Ta satuks paanikasse, saadaks mind psühholoogi juurde ja laseks välja kirjutada igasugused ravimid. Kuid sa ju tead, et minuga on kõik korras, sa ju usud mind, eks?“ Hingasin sügavalt sisse ja pühkisin ära pisara, mis mööda minu põske alla voolanud oli.

„Üleeile kukkusin koolis kokku. Minu tervisega on kõik korras, olen selles enam, kui kindel, kuid mind paneb see ikkagi muretsema. Mäletad, kui ma väiksena kokku kukkusin ja ma sulle seda tunnet kirjeldasin? Seda, et ma ei suuda hingata? Just nii tundsin ma ennast viimasel korral. Kõigiga oli kõik okei. Ainult mina lämbusin klassiruumis, millest oli justkui kogu õhk välja imetud.
Ma kardan, kuid ma ei julge abi paluda. Mitte neilt, kes peavad mind ebanormaalseteks. Ma ei taha psühholoogide poole pöörduda, sest nad on... Nii ebareaalsed. Nendega on raske suhelda, minul vähemalt, sa ju tead seda, eks?

Kuid ma luban sulle üht, ema. Ma jään vankumatult sellel rajal püsima ja ma saan sellega hakkama. Ise.

Ma armastan ja igatsen sind.“

Veel üks pisar voolas üle mu põse ja sellele järgnes kiirelt teine, kui ma pilgu ema pildile, mis siledat hauaplaati kaunistas. Ta naeratas seal mulle vastu, silmad sama leebed, kui neli aastat tagasi. Tema hääl kajas endiselt mu peas, õnnistades mind sooja tundega, mida ma kõige rohkem igatsesin. Kui ma vajasin tuge, kui ma tundsin ennast üksikuna, meenutasin ma teda ning tema õrna ja hoolivat häält, mis mind alati lohutas.
Vihkasin ennast selle eest, et olin pääsenud sellest autoõnnetusest elusana. Kui ma oleksin koos emaga surnud, oleksime me igavesti koos. Ma ei kannataks selles maises elus nii, nagu praegu. „Ma igatsen sind,“ kordasin jälle. Vajusin külmale ja niiskele rohule põlvili ja sirutasin käe hauakivi poole välja. Libistasin sõrmedega üle kivisse graveeritud tähtede ja sulgesin silmad. Layla Schmidt. Armastatud ema ja abikaasa. Sünni ja surmaastapäev. Kui irooniline oli see, et ta oli surnud just oma sünnipäeval.

Tegin silmad lahti ning kallutasin pea kuklasse, vaadates ahastunult taeva poole. See hakkas helesiniseks tõmbuma. Oli varahommik ning külm, kuid sellest hoolimata kandsin endiselt seda õhukest koolivormi. Judisesin üle kogu keha, kuid suurest hingevalust olin võimeline seda ignoreerima. „Miks sa mind tema asemel ei võtnud?“ hüüdsin ei kellegi poole. Ma ei süüdistanud Kõikvõimsat Jumalat. Inimesed ütlesid alati, et tal oli plaan igaühe jaoks ning ma uskusin teda, kuid mis plaan oli tal minu jaoks Nüüd? „Miks?“ kordasin väriseval häälel enne kui ma vaikselt niutsatades taas maha vaatasin. Hingasin sügavalt sisse ja üritasin rahuneda. Värisevate kätega tõmbasin oma seljakoti endale lähemale ja võtsin sealt välja joonistusploki, mille vahelt ma ühe pildi välja tõmbasin. Minu joonistamisoskusi andis küll soovida, kuid mu emale olid minu kritseldused alati meeldinud. Kaheteistkümnesena olin ühinenud kunstiringiga, kuid see ei olnud mind kuigi palju arendanud.
Panin vesivärvidega maalitud pildi kile sisse ja asetasin selle hauakivi vastu. „Ma... pean minema, kuid ma tulen varsti tagasi. Ma luban.“ Põlved, mis olid maha kukkudes veidi kriimustada saanud, tulitasid valu käes, kuid sundides end vähemalt tuhandes kord selle aasta jooksul tugevaks, ajasin ennast püsti ja pöörasin ringi, jättes heledavärvilise maali kaskedest ja jõest ning mu ema hauakivi, seljataha.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2033
Age : 30
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Põle   11/9/2011, 01:23

Hmm... Tahan uut. See osa ei rahuldanud mind.. lühike oli Very Happy
Nii et uus osa üles! :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Dreamland
Kojamees
avatar

Female Postituste arv : 27
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Põle   11/9/2011, 12:27

Väga super jutt. Very Happy
Ruttu uut. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Põle   11/9/2011, 14:35

~*~

Trummeldasin rahutult sõrmedega vastu rooli, kui me mööda vihmast niisket maanteed edasi kihutasime. Mu pea kumises nii, nagu oleks keegi hiiglasliku haamriga vastu pead tagunud. Judistasin ennast.
Kas sa tunned ennast halvasti? uuris amulett, hääl kergelt naerev ja isegi narriv. Raputasin ainult pead ja vajutasin gaasipedaalile. Mul oli kavas jõuda sinna Berliini nii kiiresti kui võimalik, õpetada see tüdruk nii ruttu kui võimalik ja minna tagasi oma asjade juurde. Sul võib ilmneda väike iiveldus. Kui sa väikese peatuse teeksid ja omale midagi süüa ostaksid...
„Ma ei pea sööma,“ tuletasin talle pahuralt meelde. Toit ei omanud minu jaoks mingisugust tähtsust. Ma võisin küll toitaineid seedida ja mul võisid isegi allergiad vastavate ainete vastu tekkida, kuid ma sain energiat muudest allikatest. „Sa ei öelnud mulle midagi iiveldusest.“ Oli kummaline rääkida relvaga niisugustest tavalistest asjadest nagu iiveldus, kuid ausaltöeldes ma nautisin seda. Vähemalt ajas see mõtted kuidagi eemale ja ma tundsin ennast esimest korda elus kuida erilisena.
Ma unustasin...
„Muidugi...“ Pööritasin silmi ja peatusin riigipiiri ääres. Olime jõudnud piirini. Näitasin valvuritele oma passi ja mind lasti läbi. Vaatasin kella poole. Väljusime Pariisist varem, kui plaanitud. Kuna ma ei olnud suuteline selle amuletiga kuigi kaua voodis püsima, tõusin voodist kell kolm ja hakkasin ettevalmistusi tegema. Kott varuriietega oli tagaistmel ning mõned ravitsemiseks vajalikud esemed, mille Ülikud olid võluväe abil kohale transportinud, vedelesid kõrvalistmel. Ma ei kujutanud ettegi, kuidas ma peaksin õpetama ühele inimlapsele võlukunsti ja ravitsemist. „Kes see tüdruk üldse on?“ küsisin valjult. Oli mõttetu hakata oma pead vaevama selle küsimusega, kui minu ja kõiketeadva amuleti vahel oli nüüd maagiline side, mis aitas tal minu emotsioone ja mõtteid tajuda.
Ma juba ütlesin. Ta on...
„Ma tean küll, kes ta on. Sinu Vardja. Kuid Miks tema? Ma mõtlen, et maailmas on veel miljoneid potentsiaalseid inimesi ja sa valisid just tema välja...“
Mu pead täitis vaikus ning kummalisel kombel tegi see isegi haiget. Selle lühikese ajaga olin ära harjunud tüdruku häälega, et see lausa hirmutas mind. Tema oli see, kes minu eest võitles ja see, kellele ma need võimed andsin.
„Niiet ta on Surematu?“ Kui nii, siis ma võisin ju lausuda ühe mäluloitsu, mis tuletaks talle kõik vajaliku meelde.

Mitte päris, sekkus hääl, mis oli mu mõtteid kuulnud. Ta on nagu fööniks.
Kergitasin kulme. Fööniksid olid väga maagilised linnud ja väga haruldased tänapäeval. Kunagi üritati neid kinni püüda ning selle käigus tapeti enamus selle rassi esindajatest. Need, kes ellu jäid, olid põgenenud ning vaid mõned üksikud näitasid ennast veel surelikele ja surematutele. Teadsin, et kaks või kolm fööniksit olid Ülikute juures. Neil oli kuidagi õnnestunud veenda need linnud enda juurde elama jääda ning nüüd hoolitseti nende eest ja üritati panna see liik uuesti kasvama. Kuid fööniksid ei olnud surematud. Vähemalt mitte päriselt. Ühel hetkel nad tuhastusid ning järgmisel ilmus sellest samast tuhast uus linnupoeg. Su mõte liigub õiges suunas.
Muigasin kergelt ja kehitasin õlgu, kuid tõsinesin korraga:„Võib-olla liigubki, kuid ma ei saa sellest endiselt aru. Nagu Fööniks?“
Jah. Vaata. Pärast seda, kui tal õnnestus mind ohutusse kohta toimetada, kus ma valedesse kätesse ei satu, ta suri haavadesse, mille olid vaenlaste relvad tekitanud. Ohkasin vaikselt. Miks surid enamus kangelastest või headest inimestest alati kõige kohutavamal viisil? „Sa ütlesid, et sa kinkisid talle surematuse...“ alustasin ettevaatlikult. „Kas sa siis ei saanud teda päästa?“
Kui mul oleks olnud maine keha, oleksin ma iseenda eest võidelnud, Jonathan, kuid see puudus mul siis ja see puudub mul praegu. Ja ma lubasin talle enne surma, et peagi ärkab ta taas.
„Niiet sa tahad öelda... Et see Kim on...“ vangutasin jälle pead, seekord tundes väikest segadust, kuid ühtlasi ka mõistmist.
Jah. Kuid surnust ülestõusmine nõuab oma ohverdust. Tema kaotas oma mälu. Mõnes mõttes on see hea. Ta oleks ära eksinud tänapäeval sest maailm on väga palju muutunud ajast, mil tema veel elus oli.
„See on täpselt nagu muinasjutt,“ ohkasin vaiksel häälel ja tõmbasin taas sõrmedega läbi juuste. „Ma vist ei hakka sind kunagi mõistma, Amulett...“

Kõrge naer täitis mu pea ja tundus, nagu tüdruk noogutaks Ei, kuid sa teed väikeseid edusamme. Selle üle tasub ainult rõõmustada.

Sõitsime mõnda aega vaikuses. Üritasin püsida õigel teel ja mõelda samal ajal sellele Kimile. Olin tuttava abil leidnud selle tüdruku pildi ning nüüd oli see kleebitud armatuurlauale. Vaatasin selle poole ning kortsutasin veelgi rohkem kulme. „Kui vana ta oli, kui ta suri?“ küsisin ettevaatlikult.
Peaaegu kaheksateist.
Tüdruk nägi välja kindlasti noorem, kui kaheksateist. Ma ütleks tema kohta isegi kuusteist. Tema nägu oli ümar ja silmad suured täis lapsikut rõõmu ja naiivsust. „Kuidas see taassünd käib?“ pärisin edasi. See hakkas mind nüüd huvitama. Ülikud, kes teadsid palju ja lubasid alati oma õpilastele kõik ära rääkida, ei olnud kunagi maininud midagi sellist. Küll aga olid nad rääkinud, et mitmed võlurid on läbinud taassünni protsessi, kuid mitte Amuleti abil. Ülikute silmis oli see tühipaljas hävitusrelv, sama hea, mis aatompomm.
Samamoodi, nagu iga teinegi. Kerge soojuselaine läbis mu keha ja ma pigistasin rooli tugevamini ja kindlamini oma peopesa vastas. Selle jaoks, et ma saaks ta uuesti ellu äratada, oli mul vaja kedagi, kes oleks suguluses Tema õige perekonnaga. Keegi, kes kannaks sama verd, mis tema. Mul võttis kohutavalt kaua aega, et leida üles see õige inimene, kes oleks võimeline ta taas ilmale tooma ja kaheksateist aastat tagasi õnnestuski mul leida see naine. Sünnitus oli raske ja see nõudis peaaegu mõlema elu, kuid hästi kogenud ja targad arstid suutsid päästa nad mõlemad. Kuid nagu sa tead, nõuab iga uus elu uut ohverdust.
„Niiet sa tapsid Kim’i ema?“
Ei, mina ei tapnud. Korraga kõlas tüdruku hääl väga pettunult:ma tean väga hästi milleks sa mind pead. Hävitusrelvaks, mõrtsukaks ja milleks kõigeks veel, kuid sa pead teadma ka seda, et ma ei too kaost alati. Nagu ma sulle just rääkisin, aitasin ma ellu äratada oma aja üht parimat ravitsejat, kes kunagi eksisteerinud oli! Ja mina ei võtnud elu tema emalt. See oli Saatus ise, kes otsustas vahele astuda.
Võitlesin vastu suurele soovile lajatada käega vastu laupa. Kurat, kui keeruline kogu see jama oli. Oleksin ma vähemalt viis sajandit varem sündinud, oleks kogu see lugu mulle rohkem midagi tähendanud ja midagi omalt poolt öelnud, soovitanud või lubanud, kuid praegu istusin ma lihtsalt vaikselt ja juhtisin autos. „Anna andeks,“ ütlesin järsku.

Kuid Amulett ei vastanud enam.

~*~

„Kas sinuga on kõik korras? Sa näed haige välja,“ küsis Christoph pärast kuuendat tundi. Noormees nägi murelik välja ning pilvise ilmaga tundus ta ise olevat veel valgem kui mina. Noogutasin kergelt ja lükkasin esilekippuva juuksesalgu kiire ja sujuva käeliigutusega kõrva taha.
„Ma magasin täna öösel vähe lihtsalt.“ Naeratasin talle soojalt ja sõbralikult. Kuigi ta kõhkles, naeratas ta mulle vastu. „Ma vaatasin filmi. Terminaatorid.“ Luiskasin. Seepeale poiss ohkas raskelt ja vangutas pead, pomisedes midagi selle kohta, kui väga ma fantaasia ja võitlusfilme armastan. Tegelikult olin ma veetnud terve öö ärkvel.
Ma ei saanud kordagi sõba silmale ja isutsin oma voodis ning vaatasin sihitult aknast välja. Öösel sadas vihma nagu oavarrest, välku lõi ja müristas. Väiksena kartsin seda kohutavalt. Siis oli ema alati minu kõrval ja sosistas mulle julgustavaid sõnu kõrva. Pärast tema surma olin otsustanud saada üle oma isiklikest hirmudest ning aidata teisi, nagu tema seda tegi.
Kell kolm öösel üritasin magama jääda, kuid pärast kahte tundi voodis vähkremist, otsustasin, et annan alla ja tõusin püsti. Vaatasin üle oma kodused ülesanded, kirjutasin ajaloo konspektile veelühe lehekülje juurde ning lugesin oma inglise keele õpikust vajalikud lehed ka läbi. Pärast seda panin riidesse, võtsin koti ja hiilisin majast välja, surnuaeda, kus ma nutsin ennast pisaratest tühjaks. Hiljem, pärast seda, olin pool päevast aevastanud ning nina nuusanud.

„Mida sa täna teed?“ uurisin Christophilt. Nooruk kehitas õlgu ja vaatas mulle küsivalt otsa. „Tegelikult mitte midagi.“ Oli reede ja see oli ainus tööpäev, kui ta tõeliselt ’mitte millegagi’ tegeles.
„Sa minu poole tulla ei tahaks?“ pakkusin välja. Kuigi ilmselgelt oli ta sellest juba ammu ära tüdinenud. Mul oli palju video ja arvutimänge, rohkem, kui tavalistel tüdrukutel olema peaks ja mul oli kohutavalt palju DVDsid ja vanu kasette, mida vaadata. Ma ei tüdinenud mitte kunagi vanadest asjadest kiiresti ära. Vastupidiselt Christophile, kes kaotas mängudes meelega lihtsalt selleks, et need kiiremini läbi saaks ja ma ta rahule jätaksin. „Me võime pannkooke seekord teha.“
„Ja laseme jälle pool su köögist õhku?“ Ta muigas. „Seekord jätan vahele. Mul on soov veel paar aastat elusana püsida. Kui mul enesetapuhoog peale tuleb, siis kontakteerun sinuga ja tulen sinu juurde kokkama.“ Vaatasin solvunult kõrvale ja noogutasin. Nii see siis oli – ta oli minust läbi ja lõhki tüdinenud. Ohkasin raskelt ja noogutasin.
„Olgu. Ma lähen siis koju. Esmaspäeval näeme?“
Christoph noogutas ja meie teed läksid lahku. Otsustasin seekord suurema ringiga koju minna. Isa oli arvatavasti tööl veel ja ma ei tahtnud üksinda kodus olla.
Mööda tänavaid kõndides märkasin esimest korda neid asju, mis olid mul varem kahe silmavahele jäänud. Näiteks oli uhke ja kalli kaupluse ette ehitatud hinnaline restoran, mida külastasid küll vähesed, kuid seevastu võikad inimesed. Avatud oli uus klubi, mis töötas ööpäevad läbi. Kui ma sellest mööda kõndisin, oli kõva tantsumuusikat väga selgesti kuulda ning maapind isegi värises minu jalge all. Sealt väljus kolm joonud noormeest, kes omavahel mingisuguse nalja üle naersid. Möödusin neist ja vaatasin jälle ringi.

Kõik tundus vägagi tavaline. Berliin oli nagu iga teine linn Euroopas. Seal leidus kõike seda, mida vaja. Poed, koolid, sõbralikud inimesed, ägedad üritused ja ilusad autod, mis mind alati köitsid. Neile mõeldes pööras just üks tulipunane ferraari tänavalt kõrvale ja sõitis mööda teed aeglaselt edasi. Vägeva auto omanikku varjasid tumedad klaasid, mis peegeldasid halle pilvi tagasi.
„Kuule, tüdruk!“ hüüdis keegi järsku. Võpatasin ning pöörasin ringi. Needsamad kolm noormeest vaatasid minu poole. Üks neist, kes seisis keskel ja kandis üleni valget, osutas käega minu poole. „Tule siia, räägime juttu.“ Tema pakkumist saatsid kahe naerupahvakud. Kortsutasin kulme ja pöörasin ringi, hakates piki jalakäigurada edasi astuma. Isa ja ema soovitust kuulda võttes otsustasin ignoreerida neid ja liikuda võimalikult kiiresti edasi. „No kuule, oota nüüd!“ hüüti mulle järele. Ma ei vaadanud üle õla, kuid lisasin samme. Nende samme kuuldes aimasin, et sama tegid ka nemad. Pöörasin ruttu kõrvale ja suundusin pargi poole. Jooksin punase tule alt läbi ja peatusin alles siis, kui olin teisel pool teed. Seljataha vaadates nägin, kuidas nad mind otsides ringi vaatasid. Hingasin sügavalt sisse ja hakkasin edasi kõndima, kuid ei aeglustanud samme. Mu pea hakkas taas ringi käima ning hingamine muutus üha vaevalisemaks. Üritasin õhku ahmida, kuid see osutus praktiliselt võimatuks.

Taaskord kuulsin, kuidas sammud lähenesid. Vaatasin üle vasaku õla ning nähes neid kolme mulle kiirelt lähenemas, hakkasin seekord jooksma. Pilk minu silme ees muutus uduseks ja ma ei saanud enam aru, kuhu ma jooksin, kuid järsku tundsin, kuidas keegi mulle raskelt vastu õlga lööb ja ma kukkusin näoli külmale asfaldile. Pilkav naer täitis mu kõrvu ning üks neist keeras mu selili, näoga nende kolme poole. Olin hirmul, paanikas ja võimetu korralikult hingama. Ma ei suutnud eristada isegi enam nende nägusid.
„Miks nii tõsine?“ uuris üks, kes minu kohale kummardus, juustest kinni haaras ja minu pead tahapoole kallutas, et ma talle otsa vaadata saaks. Olin võimetu midagi tegema, vastu hakkama või karjuma, kuid olin kindel, kui mul hääl oleks, kiljuksin nii kõvasti, et nad jääksid lihtsalt kurdiks. „Ta polegi nii lõbus kui teised,“ ütles hääl ja minust lasti lahti. Potsatasin tagasi külmale teele ja lootsin, et nad jätavad mu rahule, kuid siis pöörduti minu juurde tagasi. „Ära sellepärast muretse nukuke. Asi muutub kohe lõbusamaks.“

~*~

„Mis sa arvad, kas tal on tunnid läbi?“ küsisin amuletilt. Peatusin koolimaja ees, kus Kim andmete kohaselt õppis ja vaatasin neljakorruselist hoonet. Õpilased, kes majast väljusid, kandsid kõik identseid koolivorme. Poisid musti pükse, halle veste, mille all oli pikkade varrukatega valge särk ja tüdrukud, kes kandsid põlvikuid ja põlvini ulatuvaid seelikuid. Vest ja särk olid samasugused ning mõlema soo esindajatel olid kaelas lipsud. „Ma ei näe teda. Võib-olla lõppesid tal tunnid juba ammu ära. Kas sa tead kus ta elab?“
Jonathan! Seekord kõlas amuleti hääl paaniliselt. Võpatasin hääle kõla peale ja haarasin kivi suurest jahmatusest kätte. Ta on ohus! Pargis, kolmas kurv paremale! Neelatasin raskelt ja vajutasin kiirelt gaasile, kihutades ägeda vilinaga koha pealt, mis äratas väga paljude tähelepanu.

Amuletil oli õigus. Kim oligi hädas. Tajusin seda nüüd isegi, kui lähenesin üha enam kolmandale kurvile. Peatusin selle ees ning astusin autost välja. Kolm noormeest vaatasid kulme kortsutades minu poole. Nad kõik ümbritsesid Kim’i ja tundus, et üks neist oli üritanud vesti tema seljast saada. Tülgastus voogas üle terve mu keha. Kuid mind nähes jättis blondiin tüdruku kohe rahule ja astus kõrvale. „Tõmba minema siit!“
Põleta nad tuhaks! nuuksus tüdruku hääl mu peas. Raputasin pead. Ma ei tohtinud kasutada võlukunsti tavasurelike peal. Kui ma neile otsa peale tegin, kasutasin nende endi relvi. „See on teist väga julge...“ alustasin rahulikult, ignoreerides Amuleti palveid, mis anusid, et ma tapaksin need kolm väga aeglaselt ja piinarikkalt. Astusin ümber auto, käed pintsaku taskutes. „Kolm täiskasvanud meest ühe koolitüdruku kallal.“
„Ma ütlesin sulle – kao minema!“ Kõik kolmekesi astusid aeglaselt ja ähvardavalt minu poole. Kallutasin pea kergelt küljele.
„Või mis siis saama hakkab? Te tulete mulle kambakesi kallale?“ Muigasin külmalt. See oli tõeliselt julge. Kuid mida sinna parata sai – tegu oli inimestega, tühipaljaste surelikega, kes olid võimetud iseennast kaitsma ilma teiste abita. „Ma ei kavatse teie peale rohkem oma aega raisata.“ Tundus, et see ärritas kolmikut veelgi rohkem sest järgmisel hetkel tormasid nad korraga minu poole. Viipasin vihaselt käega ning naelutasin nad seina külge. Sa oleksid võinud nad tappa.
Ja mina arvasin, et sa ei too ainult hukatust! Nähvasin talle vihaselt mõtteteel ning korjasin Kim’i maast üles. Seejärel, heitmata enam ühtegi pilku kolmele mehele, panin Kim’i autosse ning tagurdasin kohapealt minema.


Viimati muutis seda Michelle Manson (11/9/2011, 14:52). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Põle   11/9/2011, 14:37

Raudselt ei saa te poolest asjast muhvigi aru. xD
Aga ma ei pane pahaks. Minu kirjastiil ongi imelik ja see lugu on rohkem mõeldud inimestele, kelle fantaasiamaailm on Hiiglaslik, arvestades selle "keskmist" taset. Good luck.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2033
Age : 30
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Põle   11/9/2011, 14:50

Ohho! Ja sa ütlesid et tuleb igav osa! Megahea osa oli, nii et kiirelt uus üles! Tahan juba teada mis edasi saab!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Dreamland
Kojamees
avatar

Female Postituste arv : 27
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Põle   11/9/2011, 15:14

See osa oli tõepoolest megahea.
Ruttu uut. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Põle   11/9/2011, 17:53

See osa tuleb igav. Mul on tuju kirjutada, aga ideid ei ole. Masendav olukord.

~*~
 
Mu pea tuikas ägedalt ja mul oli tunne, nagu voodi, millel ma lamasin, keerleks.
 
Voodi!
 
Tegin silmad korraga lahti, kui mulle meenus, mis tegelikult juhtunud oli. Olin põgenenud mingisuguste meeste eest, kuid jooksu ajal olin tundnud ennast jälle halvasti ja lõpuks, kusagil tänavanurgas kokku kukkunud. Ajasin ennast järsku istuli, kuid kui pilk taas mustaks lõi ja pea veel ägedamini ringi käima hakkas, jäin paigale. Mõne aja pärast avasin taas silmad ja vaatasin ringi. Mis minuga juhtunud oli? Ma ei tahtnud kõige hullema peale mõelda, kuid arvestades seda, et peale kerge iivelduse ei tundnud ma midagi, hakkasin seda juba kartma.
Kaua ma teadvusetu olin?
Tuba, kus ma viibisin, oli heledates toonides sisustatud. Valged seinad, hele mööbel ja kaks hiiglaslikku akent, mille ette olid maani ulatuvad siidkardinad ette tõmmatud. Ajasin ennast (seekord aeglaselt ja ettevaatlikult) istuli ning vaatasin suurema uudishimuga ringi. Kus ma olin? Tõstsin jalad põrandale ning võpatasin, kui mu jalad puutusid kokku pehme lambanahast vaibaga. Judinad jooksid üle mu selja. Kindlasti kuulus see tuba kellelegi, kes oli rikas, sest isegi see vähene mööbel, mis seda tuba sisustas, tundus väga kallis ja kvaliteetne olevat. Tõusin püsti ja väljusin toast, astudes edasi elutuppa. See oli hiiglaslik võrreldes minu kodus olevaga. Kõrgete seinte ääres seisid tumepruunid, peaaegu mustad kapid, kaks neist raamatutega ääreni täis topitud raamatuid. Vastasseina kaunistas hiiglaslik portree imeilusast naisterahvast, kelle suured ja säravad silmad justkui vaatasid hingest läbi. Naine oli kahvatu, kuid tema põsed roosatasid armsalt ning tema suunurgad olid kaardunud ülespoole, moodustades nii imearmsa naeratuse, mis paneks arvatavasti enamus mu koolikaaslasi kadestama. Tal olid pikad süsimustad juuksed, mis justkui joana tema rinnaesisele langesid. Seljas oli tal heleroosa korsetiga kleit.
 
Astusin võimalikult vaikselt edasi. Ka siin toas oli võrdlemisi vähe mööblit. Väike laud, Viktooria ajastu sarlakpunane diivan ning kaks tugitooli, baarilett ning väike kummut, millel seisis väike karp. Ei ühtegi tänapäevast tehnoloogiat nagu näiteks televiisor, raadio või tavaline kodutelefon. Ilmselt oli selle korteri omanik väga üksildane ja ei huvitunud eriti sotsiaalsest elust ega uudistest. Kõik uksed, mis viisid teistesse tubadesse, olid lukus. Lükkasin alumise huule ettepoole ning puhusin välja õhku, mis lükkas mu esilelangenud juuksesalgud ülespoole, kuid need langesid koheselt tagasi mu nina ette. „On siin keegi?“ hüüdsin kõhklevalt. Keegi ei vastanud. Mu hääl kajas korteris vastu. Vangutasin endamisi pead ja suundusin tagasi toa poole, kus ma üles ärkasin ja otsisin üles oma õlakoti. Urgitsesin selle taskust välja oma mobiili ja pööritasin silmi:„No muidugi! Väga õige ajastu!“ sisistasin solvunult, kui avastasin, et selle aku oli tühi. „Ja mida ma siin tegema pean?“ küsisin iseendalt, kuigi lootsin saada vastust kellegilt teiselt. Ent taas ei vastanud mulle keegi. Selle asemel tervitas mind kummituslik ja hirmutav vaikus. Selles kohas viibides ei olnud mul isegi tunnet, et keegi jälgib mind, mis oli väga ebanormaalne. Läksin tagasi elutuppa ja võtsin raamaturiiulist ühe vana köite välja. Selle pealkirja lugedes mõistsin koheselt, et see on vanas prantsuse keeles.
Algklassides võtsin kolm kursust prantsuse keelt, kuid jätsin pooleli sest ma ei suutnud välja hääldada enamus häälikuid ja R tähega oli mul koguaeg probleeme. Hääldasin seda vahel L’ina. Isegi õpetaja oli kinnitanud mulle, et ma olen lootusetu. Selle asemel õppisin inglise keelt. Vähemalt sellega sain hakkama.
Toppisin raamatu tagasi riiulisse ning vaatasin teised üle. Needki olid prantsuse keeles. „Mida paganat?“ pomisesin pahuralt ja vaatasin kõhklevalt akende poole. Kerged kardinad ei olnud võimelised varjama seda õrna päikesevalgust, mis väljast paistis. Astusin aeglaselt nende poole ning välja vaadates muutus mu kohkumus ¹okiks. See ei olnud Berliin! Tormasin koheselt uste juurde ning hakkasin neid kõiki kordamööda rammima, taguma ja üritasin neid isegi oma klambritega lahti muukida, kuid mitte ükski lukk ei andnud alla. Niutsatasin ja vaatasin ringi. Ma olin vang! Isegi aknad olid justkui kinni kleebitud.
 
~*~
 
Pärast seda, kui me olime Berliinist välja sõitnud, pöörasin ühele kõrvalisele teele ja vaatasin ringi. Tundus, nagu oleks kogu see koht mahajäetud. „Ma ei saaks temaga üle piiri minna. Vaevalt ta kannab passi oma koolikotis kaasa,“ laususin mõtlikult, kuigi ma isegi kaalusin tema asjade läbiotsimist. Rumal otsus muidugi. Tüdruk lamas liikumatult tagaistmel ja tundus, nagu ta isegi ei hingaks. „Temaga on midagi valesti.“ Kortsutasin kulme ja tegin tagumised uksed lahti ja tõstsin tüdruku istuli. Tundus, nagu oleks tal hing kinni jäänud, kuid samas ka mitte. Kim hingas, kuid väga harva ja nii lühikeste hingetõmmetega, et neid oli raske märgata.
Tütarlaps oli näost surnukahvatuks tõmbunud ning tema silmade all olid tumedad varjud. Tundus, nagu oleks tal seljataga olnud mitu unetut ööd. „Mida ma tegema pean?“ küsisin Amuletilt.
Kunstlikku hingamist.
„Ma ei tee nalja. Ravitsemine pole minu ala...“
Ma ka ei tee nalja. Tee talle kunstlikku hingamist.
„Peab teine võimalus olema. Ma kahtlen, kas see teda aitaks. Kas sul pole mingisugust loitsu, mis aitaks tema hingamist natuke paremaks muuta?“
Pane üks käsi tema suule ja teine südame kohale, õpetas ta mind. Tegin, nagu Amulett käskis. Märkasin, kui väga mu käed värisesid seda tehes. Saada tema südame poole soojuslaine. Jah, enda leegid. Kõhklesin, kuid tegin nii, nagu ta ütles. Muutus oli kohene. Tüdruku süda hakkas kiiremini lööma, kuid hingamine oli endiselt väga raske ja peaaegu olematu. Nüüd tee talle kunstlik hingamine. Ohkasin raskelt. Vaatasin Kim’i ning tema seis ei jätnud mul muud võimalust üle. Ma isegi ei hakanud küsima, miks ei teinud Amulett seda ise. Miks ei aidanud ta tüdrukut vaid lasi minul kogu töö teha, sest aimasin vastust. Ta oli selgesti öelnud, et ainus, mida ta praegu teha saab, on kinkida inimestele väge, elu ja surma, kuid selle jaoks, et ta midagi tõelist korda saaks saata, on tal vaja keha ning selle muretsemine või loomine oli juba teine asi.
 
Kummardusin ettepoole ning puhkusin talle hapnikku kolm korda sisse. Alles pärast neljandat hakkas Kim köhima, kuid teadvusele ta ei tulnud. Pea hapnikukaotusest kergelt tuikamas, ajasin ennast sirgu ja istusin esiistmele. „Ja mida nüüd?“
Me peame tagasi Pariisi saama.
„Piirivalvest me niisama läbi ei saa...“ Mul oli vaid kolm võimalust. Ma kas panen selle auto lendama, me ilmume või kaevandan tunneli maa alla, läbi mille sõites jõuaksin Prantsusmaale tagasi. Kõik need olid palju energiat nõudvad ja üks ohtlikum, kui teine. Ilmumine oleks kõige targem otsus, arvas hääl. Kehitasin õlgu. Teadmine, et minu ülesanne hakkab lõpule jõudma, andis mulle piisavalt palju jõudu. Kuigi ma olin selle amuletiga vaid päev olnud, tüütas see mind, kuid ma ei saanud iseendale mainimata jätta väikest pisiasja, et see oli minuga justkui kokku kasvanud.
 
Lõin kõik autouksed kinni ja mu sõrmed kaardusid ümber rooli. Ma laenan sulle oma väge. Ütles ta vaikselt.
„Sa ei pea seda tegema. Mul on endal piisavalt jõudu, et meid kohale ilmutada,“ puiklesin talle vastu, kuid juba tundsin, kuidas ma järjest erksamaks muutusin. Amulett ei pidanud mulle ütlema, et ma kiirustaksin. Teadsin iseenesest, et ta ise ka ei tahtnud selle asjaga venitada. Sulgesin silmad ja laususin valjusti loitsu, mis lõi portaali ja auto justkui endasse imes. Mul oli väga veider tunne, kui me maast üles kerkisime. Justkui sikutaks mind miski nabast ja tõmbaks siis edasi. Mu silmad olid suletud sest ma teadsin, et kui ma need lahti teeksin, oksendaksin terve auto täis.
 
Kui me viimaks maandusime, ahmisin valjusti õhku ja vaatasin ringi. Mitte keegi inimestest ei olnud tähele pannud uhke ferraari järsku ilmumist tänavale. Parkisin auto suure kortermaja ette ning Kim’i sülle võtnud, astusin sisse. Sõitsime liftiga kuuendale korrusele ning ma astusin korterisse sisse. Tüdruku viisin magamistuppa ja seejärel suundusin tagasi elutuppa. Panin kõikidele ustele ja akendele loitsud peale, et ta põgenema ei pääseks ning seejärel läksin enda magamistuppa, kus ma koheselt voodile pikali vajusin ja silmad koheselt sulgesin. Esimest korda üle pika aja tundsin, et uni võib olla tõesti ainus asi, mis mind ergutada suudaks. Seekord Amulett ei seganud ning ma jäingi magama.
 
Jonathan.
Jonathan... Jonathan!!!
Võpatasin ärkvele just siis, kui keegi minu ust ägedalt tagus, kuid hetk hiljem oli see läinud teisi uksi rammima. Lasin peal tagasi padjale vajuda ja pöörasin aknale selja. Ja siis lõhestas vaikuse Kim’i vali appikarje ja ma hüppasin koheselt voodist välja. Kas keegi oli tunginud mitu kaitsekilpidest läbi ja tegi tüdrukule liiga? Tõmbasin oma ukse kiirelt lahti. Tüdruk lõpetas karjumise ning vaatas mulle suurte silmadega otsa. Astusin toast välja ja ta taganes kiirelt. „Ära tule lähemale!“ Tema hääl värises hirmust.
„Kui ma sinust eemale hoian, kas sa jääd siis vait?“ Mu toon oli unine. Ja ega minu enda olukord ka kõige parem ei olnud. Vihkasin ilmumist sest alati pärast neid oli mul selline tunne, et ma oksendan varsti kogu oma sisikonna välja. Ja minu energia ja võluvägi vajas taastumist.
Tüdruk taganes minust, kui ma edasi astusin ja sõrmenipsu tegin. Kõik uksed klõpsatasid lahti. Kõik, peale väljapääsu, sest aimasin, et Kim laseks jalga siit kohe, kui võimalik. „On sul kõht tühi?“ küsisin vaikselt, kui kööki edasi astusin ja külmkapiukse avasin. Võtsin välja suure õunamahla ning asetasin selle loju käeliigutusega lauale.
Kim oli samuti kööki sisse astunud ning vaatas kõhklevalt ringi. „Kus ma olen?“ küsis tüdruk väriseval ja hirmunud häälel.
„Pariisis.“ Otsisin kapist välja kaks klaasi ning kallasin mõlemad peaaegu äärteni täis. „Joo.“ Noogutasin talle, kuid Kim ei liikunud paigast, vaid vaatas mind kahtlustavalt.
„Mida ma Pariisis teen? Kuidas ma siia sain üldse?“ küsis ta teravalt.
Kehitasin ükskõikselt õlgu:„Me ilmusime.“ Kuid tema näoilmet nähes ohkasin raskelt ja pööritasin silmi. Õigus küll, ta ei olnud ju maagiaga harjunud ega teadnud selle eksistentsist midagi.
„Ilmusime?“ kordas ta, hääl taas värelemas. „Ei! See ei saa olla!“ Ta hoidis hinge kinni ja ma just tahtsin talle meelde tuletada pisiasja, et ta võib jälle kokku kukkuda, kui ta vihaselt minu poole pöördus:„See on inimrööv! Ma teatan sellest politseisse!“
Hoidusin silmi pööritamast ja tõstsin klaasi suule, juues selle suurest janust pooltühjaks. „Ja mida nad teha saavad?“ küsisin järsku, niiet Kim võpatas. „Ma ei röövinud sind. Olgu, võib-olla isegi röövisin, kuid sa oled mulle tänu sees. Kui ma poleks õigel ajal kohale jõudnud, oleksid need kolm tüüpi su koha peal ära vägistanud. Oleksid sa seda tahtnud?“

Neidise nägu muutus veel valgemaks, kui see muidu oli. „Ma soovitan sul nüüd mõnda aega rahuneda. Võib-olla pärast seda, kui sa oled suuteline normaalselt rääkima ja minu peale mitte karjuma, vastan ma mõnele su küsimusele.
Sa võid juua ja süüa siin kõike, mida tahad, kui sul isu olema peaks.“ Jõin oma klaasi tühjaks ning väljusin köögist ja suundusin tagasi oma magamistuppa.

Sa olid temaga väga ebaviisakas.
„Kuidas ma oleksin pidanud rääkima sellega, kes mind nähes paaniliselt kisama pistab? Ta oleks võinud mind tänada või midagi...“ Hingasin pahinaga välja ja pöörasin ennast voodis selili. „Pealegi... Nagu ma aru sain, tahad sa temaga kohtuda. Millal?“
Varsti. Me peame talle natuke aega andma. Nüüd, kui Kim siin oli, oli Amuleti toon soojaks ja kordades sõbralikumaks muutund.
„Seda kindlasti, kuid ma olen kindel, et kui me kiiresti selle asjaga ühele poole ei jõua, on kõigest aja küsimus, millal politsei teda üle kogu Saksamaa otsima hakkab.“

~*~

Olin hirmunud, kuid samas tundsin ennast ka väga kaitstult. See mees oli unenäost, olin selles veendunud! Kuid miski temas oli muutunud. Näis, nagu hakkaks ta peagi närtsima. Mind lohutas mõte sellest, et ta ei näinud inimröövija tüüpi välja. Kuid see korter tekitas minus väga kummalise tunde. Eriti veel see kuldkett koos selle safiirsinise ketiga, mis sobis ideaalselt mehe silmavärviga kokku, panid mind väga ebamaiselt siin tundma. Kuidagimoodi oli see väga tuttavlik. Justkui oleksin ma midagi sellist varem kogenud. See kohalolu oli lihtsalt nii häirivalt tuttav. Kui uks minu seljataga kinni vajus, astusin köögis edasi ning vaatasin ringi. Siin oli kõik nii moderne ja puhas. Laual olev mahlaklaas näis samuti väga kutsuv olevat ja viimaks oma kiusatusele alla andes võtsin selle kätte ja jõin sealt natuke.

Kuna kõik korteriuksed peale ühe, mis oli ilmselt väljapääs, olid lahti jäetud, vaatasin seal ringi. Seal oli veel üks külalistetuba, vannitoad ning saun. Viimase avastamine pani mind kulme kergitama ja ma noogutasin tunnustavalt. Minu maakodus oli ka saun, kuid see ei olnud majas, vaid kuuri kõrval.
Viimaks jäi ainult üks tuba avastamata. Tuba, kuhu see noormees kadunud oli. Hiilisin selle ukse taha ning piilusin sisse. Kardinad seal toas olid tumedad nagu ka kogu mööbel ja isegi voodi. Lükkasin ukse vaikselt lahti ja astusin edasi.

Noormees magas sügavat und, kuid isegi magades nägi ta nii tõsine välja. Tundus, et praegugi mõtles ta millegi tähtsa üle. Sirutasin käe välja, kuid see jäi poolel teel seisma ja ma tõmbusin eemale. Ei, parem oleks, kui ta ennast välja puhkaks. Miski ütles mulle, et ta oli selle ära teeninud ja puhkuse lubamine oli väga väike asi, mida ma talle vastutasuks anda sain. Eriti veel pärast seda, kui ta mu nende meeste käest päästis.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Dreamland
Kojamees
avatar

Female Postituste arv : 27
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Põle   11/9/2011, 18:07

Alguses oleks võinud ka lõigud olla. Oleks parem lugeda olnud. Very Happy
Ja mulle meeldis see osa väga. Polnud see midagi nii igav.. Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2033
Age : 30
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Põle   11/9/2011, 18:21

Mis siin ikka öelda. Väga super osa. Polnud igav, pisut naljakas vaid. Uut!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Põle   11/9/2011, 23:08

~*~
 
Pärast pikka und tundsin ennast palju paremini. Ilmselt paremini kui kunagi varem. Avasin silmad ning põrkusin koheselt tagasi. Kim istus rahulikult voodil, käes kaks raamatut. Üks prantsuse-inglise sõnastik ning teine oli teos Püha Joan d’Arcist.
„Kas Saksamaal pole temast ühtegi raamatut?“ küsisin külmemalt, kui oleksin soovinud, kuid see ei heidutanud tütarlast. Ta vaatas aeglaselt üles ning lükkas oma ettelangenud juuksed kõrvale, suured silmad säravad ja täis uudishimu. Täpselt sellised, nagu olin pildil näinud.
„On, kuid alati on huvitav uurida seda teiste inimeste vaatevinklist. Eriti veel siis, kui tegu on oma maa kangelasega.“
Mu isa oli rääkinud mulle sellest, et ta oli paaril korral noore sõdalasega kohtunud, kuid eriliselt palju ei olnud nad suhelnud. Terve meie perekond eelistas sõdadest hoiduda, kuid see ei tähendanud veel, et see meid ei oleks puudutanud. Oli ja kuidas veel. Enamus minu vendadest ja õdedest hukkusid jõhkrates mõrvades. Minu noorema venna maja pandi põlema ja ta hukkus seal koos oma armastatud naise ja kahe lapsega. Sulgesin silmad ning koheselt tekkis minu silme ette see vaatepilt. Mina olin esimene, kes avastas nende talu sellisena ja mina olin see, kes leidiski oma venna poolpõlenud keha. Siis olin ma veel viieteistkümneaastane ning see ¹okeeris mind piisavat. Olin võimetu pärast seda pikka aega teistega rääkima. Isegi söömine käis üle jõu. Tundsin, kuidas Amuletist voogas kaastunde lainet, kuid ma raputasin selle ruttu endast välja ja avasin silmad. Kim oli suunanud pilgu tagasi raamatutele. Ilmselt oli tal ebamugav mulle otsa vaadata. „Saad sa üldse midagi aru sealt?“
Kim raputas kergelt pead, juuksed igasse ilmakaarde lendlemas:“mitte eriti, kuid see on huvitav.“
Tema positiivsus muutis mind ettevaatlikuks. Kaua ta siin toas olnud on ja kas ta puudutas Amuletti?
Ei vastas hääl mu peas, mis oli minu küsimust kuulnud. Võib-olla peksis ta ennast peaga vastu seina kuni ta viimaks rahuneda otsustas? Tänapäeva noored käitusid niigi veidralt, niiet ma ei üllatuks, kui see tõsi oleks.
Kuid siis pani ta raamatud aeglaselt kinni ning pööras ennast täiesti minu poole. „Nagu ma aru saan, ei kavatse sa mul siit minema lasta. Mitte niipea vähemalt.“ Kergitasin kulme, kuid noogutasin. Mitte niipea. Ma pidin hoolikalt arvestama sellega, kaua see õpetamine aga võtab ning kas Kim üldse suudabki seda kõike omastada. „Ja ma mõtlesin, et oleks parem, kui me kehtestaksime vaherahu. Ma ei hakka sulle vastu kui sina,“ ta torkas mind oma terava küüneotsaga vastu rinda:“Käitud minuga korralikult.“
Lõin ta käe eemale ja pööritasin silmi. Mul ei olnudki kavas talle liiga teha, kui ta seda arvas. „Ja ma tahan vabadust,“ lisas neidis mõne hetke pärast.
„Vabadust?“
Kim noogutas. „Jah. Ma olen Pariisis ning see on loogiline, et ma tahan ringi vaadata ja linnaga tutvuda.“ Ohkasin raskelt. Õigus küll, ta oli ju tüdruk ning neid huvitasid poed ja uhked riided, kingad ning ehted.
„Vastutasuks oled sa sõnakuulelik ning käitud vastavalt reeglitele?“ See tuli välja palju lihtsamalt, kui ma kartnud olin. Kim mõtles hetke ja noogutas siis. „Väga hea. Me alustame sinu õppetundidega...“ vaatasin seinal rippuva kella poole. „Poole tunni pärast.“
„Mis treeninguga?“ huvitus tütarlaps koheselt.
„Mine sööma,“ näitasin talle käega ukse poole. Kulme kortsutades tõusis tüdruk sõnagi lausumata voodilt ning väljus toast, sulgedes ukse võimalikult vaikselt enda järel, kuigi ma olin veendunud, et kui meie vahel poleks seda vaherahu kokkulepitud, oleks ta löönud ukse kinni nii kõvasti, kui võimalik.

Ajasin ennast samuti voodist välja ning vahetasin riided ära. Minu riidekapp ei olnud kõige värvilisem. Iga teine paar pükse olid samasugused – viigipüksid. Seal leidus veel mitmeid triiksärke, lipse ja pintsakuid, kuigi viimased jätsin seekord selga panemata.
„Millest ma alustama peaksin?“ küsisin amuletilt. Nüüd, kui mul oli võimalus see eemaldada, tundsin ennast kummaliselt tühjana. Hoidsin safiirsinist kivi käes. Paar murelikke silme peegeldusid mulle vastu.
Meeldetuletamisloitsuga. Amuleti hääl kõlas erakordselt rahulikuna, kui ta seda ütles. Meeldetuletusloitsu lausumine ei olnud keeruline, küll aga oli selle protsess pikk ja aeganõudev. Samuti võis see mind nõrgestada ja arvestades viimaseid seiku, tundsin, et mida rohkem ma võlukunsti kasutan, seda enam ma närtsin. See häiris mind, kuid ma ei lasknud sellel välja paista. „See ei kahjusta teda kuidagi?“
Ära unusta kellega tegu on, tuletas hääl mulle meelde. Fööniks.
Õigus. Noogutasin aeglaselt ja pigistasin amuletti tugevamini käes. „Ma ei tea, kas ma saan sellega hakkama.“ Julgustav laine läbis taas minu keha ja rohkem sõnu ma ei vajanud. Kui vähemalt keegi uskus minusse, siis see oli piisavalt hea.

Astusin ukse juurde ja kuulatasin. Kim oli söömise lõpetanud ning pani taldriku nõudepesumasinasse ja suundus elutuppa. Tee seda nüüd. Ohkasin raskelt ja astusin toast välja.

Kim istus elutoa diivanil ja vaatas mulle ootavalt otsa. „Millest me alustame?“ uuris ta rahulikul häälel, kuid ma olin suuteline sealt välja noppima suure uudishimu ja elevuse.
„Me alustame sinu väe äratamisest,“ täheldasin vaiksel häälel, kui ma toa keskele astusin. Käsi medaljoniga oli välja sirutatud tüdruku poole ja ma noogutasin talle, et ta selle vastu võtaks. Rohkem ei olnud mul mitte midagi sellega teha. „Pane see kaela.“ Ta kõhkles korraks ja tegi, nagu kästud ja võpatas siis kergelt. Korraks hakkas mul hirm. Viimasel ajal kõhklesin liiga palju, kuid võib-olla oleks tõesti parem tagasi astuda ning proovida mõni teine kord.
Ei! sosistas tütarlapse hääl minu peas. Niiet meievaheline side püsis veel endiselt.
Kim vaatas mind murelikult. „Mis väest sa rääkisid?“
Mind üllatas, et ta Alles nüüd otsustas selle kohta küsida. Naeratasin talle salapäraselt ja võtsin tema vastas istet. „Küll sa näed.“

Võtsin ettevaatlikult tema paremast käest kinni ja asetasin oma kaks sõrme tema veenidele. „Kas sa oled kunagi teinud midagi erakordset? Näinud midagi, mida tegelikult olemas ei ole või kuulnud hääli, millest kellegil aimu pole?“ Ma ei vaadanud kordagi tema näo poole. Selle asemel oli minu pilk fikseeritud sinakatele leekidele, mis minu sõrmeotstesse ilmunud olid ja mis valgustasid neidise nahka nii, et veenid sealt läbi paistsid. „Vaikimine tähendab nõusolekut.“ Naeratasin endamisi ja vaatasin korraks Kim'i nägu. Tema silmad olid samuti kinnitunud meie kätele ja tema huuled olid kergelt paotunud. Kas suurest üllatusest või sellest, et ta oli tol hetkel valmistunud vastama, seda ma ei teadnud. „Räägi mulle, Kim, mis oli sinu kõige suurem saavutus? Ja ma ei mõtle siin kooli ja sinu tasemetöid, vaid midagi ebamaist.“
Ta ei öelnud midagi. Ta on ¹okis.
Kes ei oleks.
Ma üritan ta maha rahustada.

Tundsin, kuidas külm laine mu keha läbis ja siis tajusin tõelist tühjust. Seda, mida olin tundnud sajandeid enne, kui ma lolli peaga amuleti kätte haarasin ja sellega kokkuleppe sõlmisin. Kuid nüüd tähendas see vaid seda, et ma olen Lähedal! Mis pärast seda tuleb, oli tundmatu.

~*~

Kuula mind, Kim. Rahune maha. Hinga sügavalt sisse ja usalda meid. Me ei taha sulle haiget teha, me tahame sind aidata.

Hääl oli võõras, kuid ometigi tundus see kummituslikult tuttav. Üritasin talle vastata, kuid minu pilk oli naelutatud sinakatele leekidele, mis minu naha vastas põlesid. Kuid ma ei tundnud tulele omast soojust. Tundsin vaid leekide õrna silitust nahal nagu siis, kui päike soojal kevadhommikul mu põski paitas.

Jonathan ja mina äratame kohe sinus uinunud väe, mis muudab sind palju võimsamaks, kui sa praegu oled. Võimsamaks, kui sa ette kujutada oskad. Sa saad tagasi oma väe ja mitte ainult – ma täidan oma lubaduse ning kingin sulle Sinu elu tagasi.

„Minu elu?“ kordasin valjusti. Jonathan vaatas korraks minu poole. Tema tumedatest silmadest oli raske midagi välja lugeda, kuid siis vaatas ta taas meie käte poole.
Jah. Pärast oma surma kaotasid sa kõik mälestused ning sinu vägi vajus unarusse. See vajab nüüd lihvimist ning aastatepikkust treenimist, kuid sa oled sama potentsiaalne, kui siis, mil me kohtusime. Hingasin sügavalt sisse ja välja.

„Kuid mis siis, kui ma ei taha seda?“
Sul ei ole muud valikut, kullake. Sinu aeg hakkab varsti otsa saama ning ma tean, et sa oled seda tundnud. Ükskord said sa tunda surma maitset oma suus, see hirmutas sind, kas pole. Pildid autoõnnetusest jooksid minu silme ees läbi, kuid seekord olin ma kõrvalvaataja rollis. Nägin, kuidas meie autot rammisid teised. Minu ema surm oli silmapilkne. Ta sai ägeda löögi ning see murdis tema kaela. Mina kaotasin teadvuse vaid mõned minutid hiljem. Kui auto teelt kõrvale lendas, lõin oma pea vastu akent ära tänu millele ma teadvuse kaotasin.
Manipuleeriv...
Ei. Ma ei manipuleeri sinu ega sinu tunnetega. Varsti sa mõistad mind. Kuid praegu pead sa meid usaldama, Kim.
„Aga mis siis, kui ma ütlen ei?“
Siis võid sa samahästi minna katusele ja alla hüpata sest sinu eluküünla leek pole määratud pikaks ajaks põlema.

Tundsin korraga hirmu. Ta manipuleeris minuga, kuid ometigi oli tema jutus tõeraas sees. Ja tänu Jonathani küsimusele olin võimeline meenutama neid veidraid seiku, mis mu elus juhtunud olid. Peale nende veidrate lämbumishoogude olin ma üldiselt väga kiire paraneja. Ebainimlikult kiire. Aasta tagasi murdsin trepist alla kukkudes jalaluu, mis oli paari päevaga ära paranenud. See oli arste üllatanud ning ma olin sunnitud neile oma verd andma, kuid kuna nad ei suutnud sealt midagi välja lugeda, peeti seda õnneks. Mitmed väiksemad haavad paranesid vaid paari tunni jooksul.

No näedsa. Polnudki nii raske, lausus soe tüdrukuhääl mu peas. Mu suunurgad tuksatasid kergelt ülespoole. Ma võtsin seda liiga kergelt, kuid ma ei kavatsenud hakata draamatsema nagu seda kõik tüdrukud filmides tegid. Ma ei kavatseund hakata nutma ega asju lõhkuma, mitte enam. Mulle just avaldati, et ma olen tõepoolest eriline ning need kiired raviprotseduurid pole mingi ime, vaid anne, ja ma ei kavatsenud sellest eemale puigelda. Vaevalt oli see igapäevane asi, et igale ühele toodi hõbeplaadil teade sellest, et ta on nõid või võlur, kelle võimed kavatsetakse praegu äratada.

Pea meeles, siin pole midagi karta.
„Ma ei kardagi,“ vastasin rahulikul häälel ning vaatasin jälle üles. Jonathan ootas. Ta nägi rahulik välja, kuigi ma aimasin, et ta oli samuti ärevuses. „Ma olen valmis.“

Just seda ta oodanud oligi, sest korraga muutusid leegid kuumaks ja need põletasid mu nahka. Alguses oli valu kannatav. Olin võimeline piirduma vaid hammaste kokkusurumisega, kuid mida rohkem aega läks, seda valusamaks kõik muutus. Tundus, nagu oleks terve mu keha leekides ja ma tõin kuuldavale valukarje. Üritasin ahastunult käe vabaks tõmmata, kuid Jonathani haare oli tugev ja ta ei andnud järele. Valu muutus järjest tugevamaks ja kui ma kartsin, et ma vajun valust kokku, kui minu silme ees järsku igasugused pildid jooksma hakkasid.

Valu uhuti minema ja see asendus meeldiva jahedusega. Vaatasin noormehe poole, kes ei paistnud muutust märkavat, vaid lasi leekidel endiselt minu veenidesse siseneda. Sulgesin silmad. Nägin iseennast kõrvalt, kuid siis tõmbas miski mind praegusest ajast minema ja juba järgmisel hetkel seisin kusagil koopas, põlvitamas sellesama amuleti kohale ja rääkimas keeles, mida ma ei mõistnud. Pilt vahetus ning ma nägin taas iseennast. Kandsin neidsamu riideid, mis koopaski, kuid miski minu juures oli muutunud.

Minu silmad. Just! Need olid teravamad ja neis leidus hõbedast läiget. Ma seisin vana maja ees ja rääkisin kuuekümnendates vanamehega, kes nõutult käsi laiutas ja noogutas siis ukse poole. Käis lühike ja viisakas sõnavahetus ja seejärel suundus minu teisik majja. Järgnesin talle ja tardusin ukse juures, kui nägin kõiki neid inimesi, kes põrandal ja madratsitel lamasid. Kõik, noored ja vanad, olid räsitud olemisega ja nad nägid haiglased välja.

Teine mina astus esimese juurde ja katsus pulssi. Ma ei teadnud, kas ta leidis selle või mitte. Tema näoilme ei väljendanud ühtegi emotsiooni, kuigi ma üritasin sealt midagi välja lugeda. Siis sirutas ta oma parema käe välja ja asetas selle haige südame kohale. Tema peopesast ilmus hõbedane valguskera, mis haigesse sisenes.
Vanem ja täiuslikum mina ajas ennast aeglaselt sirgu ja vaatas noore poisikese poole, kes aeglaselt silmad avas. Ma vaatasin seda virgumist suurte silmade ja lahtise suuga pealt, kuid teine mina oli suundunud teise haige juurde ja kordas protsessi.
Tunni aja pärast kubises maja tervest rahvast, kes kõik tänasid Mind ja pilt vahetus jälle.

Oma lühikese eluaja jooksul olin arvatavasti teinud väga palju head, sest ükskõik kuhu ma ka ei vaadanud neis nägemustes, inimesed kummardusid minu poole nii, nagu oleksin ma mingisugune Jumalus. Minu silme ette hakkas ilmuma veel üks pilt, kui kõik järsku hajus. Tegin silmad lahti ning esimese asjana nägin Jonathani, kellest hoidsid kinni kaks mustas keebis meesterahvast. Nende taga oli veel viis selliseid ja keskime ning arvatavasti ka kõige vanem, astus ettepoole ja rullis lahti kollaka pärgamendi:„Jonathan Michael van Taler, te olete arreteeritud paragrafi number 124., 178. ja 625. rikkumise eest. Palume teil meiega kaasa tulla ning,“ ta heitis pilgu üle noormehe välimuse „me ei soovitaks teil eriti vastu hakata või vastasel juhul teie võimed kõrvaldatakse ajutiselt.“ Jahe naeratus ilmus mehe näole, kui ta pärgamendi uuesti kokku rullis ja selle oma varrukasse libistas.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Dreamland
Kojamees
avatar

Female Postituste arv : 27
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Põle   12/9/2011, 16:31

Super hea. Very Happy
Uut. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2033
Age : 30
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Põle   13/9/2011, 15:30

You already know what i think - fantastic Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Põle   14/9/2011, 16:59

Väike teavitus: see, et ma siia uusi osasid lisanud pole, ei tähenda, et ma jätsin selle pooleli. :) Järgmine nädal vb jälle online ja aktiivne.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2033
Age : 30
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Põle   27/9/2011, 16:58

Noh.. siin pole päris pikka aega osa näinud.
Tuleb kunagi siia veel midagi?
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Cilen
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2006
Age : 20
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Põle   2/10/2011, 15:38

Tundub, et siia ei tule enam tükil ajal uut osa. Very Happy
Aga ma lugesin kõik osad läbi ja see oli superhüper hea. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Põle   8/10/2011, 17:08

Tuleb kindlasti. Nüüd Everleigh teab põhjust, miks ma pole aktiivne olnud ja ma valgustan teid ka selles osas.
Ma pole internetti täielikult maha jätnud. Osaliselt kõigest. Asi on selles, et minu elus toimusid mõningad muutused. Ma kolisin ja vahetasin kooli, kus mul, tänu pingutustele, läheb isegi väga hästi. Paremini kui kunagi varem ja ma ei kavatse seda rikkuda. Seetõttu ongi internett ja see jutt kuidagi paigale jäänud, kuid mul on kindel kavatsus alustatu lõpuni viia. Võib-olla mitte täna, võimalik, et isegi mitte homme, kuid kindlasti siis, kui ma leian vaba aega või suudan orienteeruda piisavalt hästi, et leida enda koolipäevades piisavalt vabaaega, kasvõi kaks-kolm tundi, et kirjutada teile siia midagi huvitavat ja loetavat.
Ma loodan, et see väike grupp inimesi, kes minu juttu loevad, ei ole väga pahased. Arvatavasti pole ma ainus, kellel kooliga probleeme on. Kuid ma oletan, et ma hakkan jälle vihikusse mustandeid kirjutama ning nende abil üritan võimalikult kiiresti midagi ette võtta. Ma luban! <3
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Cilen
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2006
Age : 20
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Põle   4/12/2011, 13:24

Uut osa vist ei tule enam tükil ajal?
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Põle   6/2/2012, 21:45

Mul kadus omaloomingu jaoks igasugune inspiratsioon, kuid ma annan endast ikkagi parima. Olen lugematuid kordi alustanud uue osa kirjutamisega, kuid mul on selline tunne, et see siin on justkui lõpp-punkt.
Võib-olla suudan täna mingisuguse veidra osa kokku mätsida. Vaatan.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Põle   6/2/2012, 22:28

~*~
Uni

Muudmoodi ma ei saanud kirjeldada neid seletamatuid pilte, mida ma praegu nägin. Mu pea muutus taaskord väga raskeks ja isegi kui ma üritasin kõikidele rahulikult otsa vaadata, ei suutnud ma enam korralikult toolil istuda.
„Mida sa tegid?“ minu hääl kõlas kuidagi väga moonutatult. Vaevalt, et keegi isegi kuulis seda. Jonathan vahtis vihaselt mustades keepides mehi, silmad pildumas ainult tuliseid sädemeid. Kui pilk saaks tappa...
Mitte keegi ei vaadanud hetkekski minu poole kui ma tegin veel ühe katse ennast püsti ajada ja vajusin edutult tagasi pehmesse tugitooli istuma. Kortsutasin kulme. Mu keha oli ebameeldivalt raske. Selline tunne oli nagu oleks keegi minusse metanooli sisse süstinud ja lihased lõdvestanud. Judinad jooksid üle mu selja ning see liikus edasi minu käte, jalgade ja isegi kaela poole, täites minu sisikonna väga ebameeldiva tundega.
Jonathan seisis aga paigal. Ta vahtis tõtt liidriga ning mul tekkis kohutavalt suur soov kapuuts tema näo eest ära tõmmata ning tema näkku vaadata. Kuid ma kartsin millegipärast seda. Kartsin kohutavalt asju, mida ma võisin näha. Amulett täitis minu mõistuse jäisete teadmistega, iidsete teadmistega, mis olid ununenud juba rohkem, kui sadu aastaid ning vägi, mida see kallis ehe endas hoidis, võis hävitada meid kõiki. Mind huvitas küsimus Miks ta ei olnud seda teinud, kui Amulett peegeldas tõsist tüdimust kõige elusoleva vastu. „Olgu,“ ütles noormees viimaks.
„Mida?“ karjatasin hirmunult. Nägin, kuidas kapuutsi varjust ilmus kalk ja justkui hinge purev irvitus, mis paljastas omaniku teravatipulisi hambaid. Taaskord tundsin kohutavat hirmu. Tegin veelühe proovi, et ennast kuidagi püsti ajada, kuid kõik minu liigesed olid justkui kinni naelutatud.
„Ma oleksin sinult mingisugust vastupanu oodanud...“ teatas liider vaikselt. Tema hääl sarnanes nüüd mao sisinale. Ta tegi järsu käeliigutuse ning Jonathani käte ja jalgade ümber ilmusid hõbesinised sõõrid, mis helendasid isegi valguse käes. „Liigutage ennast!“ andis ta käsu. Keegi ei vaielnud vastu, kuigi ma nägin kõigi olekust, et neile oli vastumeelt vedada Jonathan minema. Nad suundusid üksteise järel uksest välja. Ainult juht peatus korraks enne väljaminekut ning vaatas viimast korda ringi. Tundsin, kuidas tema läbilõikav pilk isegi minust mööda käis, kuid siis, mind tähele panemata, pööras ta hotellitoale selja ning tõmbas käega läbi õhu. Tema sõrmede ümber ilmusid tulekerad, mis ründasid otsekohe mööblit. Ning siis ta lahkus, lüües ukse enda järel kinni. Kuulsin väljast veel valju raksatust ning korraga oli kogu kehakammits läinud. Kargasin püsti ning vaatasin ärevalt ringi. Helepunased leegid õgisid kõike, mis neile ette jäi: tapeete, mööblit, uksi, see sulatas isegi klaasi väga kiiresti üles. Tormasin kiirelt vannitoa poole ning võtsin seal põrandalapi ämbri ning täitsin selle veega. Ignoreerides tüdruku sooja häält oma peas, mis tundus tol hetkel väga hoiatav, kuid kauge olevat, jooksin veega täis ämbriga tagasi teistesse ruumidesse, kus see oli juba suuremaks kasvanud.
Ära tee seda! hüüdis hääl mu peas, kuid oli juba hilja. Heitsin jääkülma vee tule poole, kuid enne, kui ma jõudsin reageerida, paiskas mingisugune müür mu tahapoole ja ma lendasin vastu seina. Need on nõiutud leegid! teatati mulle.
„Ja sa räägid sellest alles nüüd?“ karjusin hüsteeriliselt. Kuulsin, kuidas väljas sireenid käisid ning inimesed koridorides hirmunult kriiskasid. Hüüti abi ning teatati, et keegi on veel sees.
Ma ei ole kõiketeadlik...
„Sa olid seda mõni tund tagasi!“
Kui ma sinuga ühte sulasin, hajus osa minu teadmistest!
„Või et nüüd on asi Minus?“ sisistasin vihaselt ja taganesin akna juurde. „Sa süüdistad nüüd Mind oma väe kaotamises?! Sina olid see, kes käis selle ühendamise asjaga peale, mitte mina!“
Jah ja ma näen nüüd, et see on suur viga, kuid me ei saa seda enam muuta! Nüüd kuula mind... Tee aken lahti-
„Oled sa hulluks läinud?“ Tundsin kohutavalt suurt soovi omale vastu pead lüüa, lootuses, et ta saab ise haiget.
Amuleti hääl summutas minu mõtted vihaste sõnadega:Ja hüppa välja.
Pööritasin sarkastiliselt silmi. „Oo, jah. Muidugi! Enesetapp. Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud?“
Ole vait ja tee seda!
Vaatasin leeke hirmunult. Olin nüüd kahevahel. Kas lasta ennast ära grillida, sest ilmselgelt ei suuda tuletõrje mind oma suurte veevarudega päästa või hüpata kõrgelt alla ning tervitada maa siledat pinda nagu enda sulelist madratsit? „Olgu!“ sisistasin viimaks ja nihkusin akna juurde. Värisevate kätega tõmbasin akna lahti ja korraga muutus tuli suuremaks.
Hüppa! Teist korda ei pidanud ta mind sundima. Vaatasin, kuidas inimesed kogunesid hotelli alla, kõigil telefonid käes. Kes filmisid, kes helistasid kordamööda päästeametisse. Tõmbasin sügavalt hinge ja pigistasin silmad kinni. Ei mingeid viimaseid sõnu.
Ning siis ma langesin.

Langemine läbi õhu oli nagu lendamine. Kõik oli korraga nii kerge, nii mõnus ja rahulik. Juuksed kõditasid mu põski, kaela ja laugusid kui ma kiiresti maa poole lendasin. Korraga ma taipasin, et maandumine, ükskõik, kui valus see ka ei oleks, ei tundnudki nii kohutava mõttena. See oli isegi parem, kui surnuks põlemine.
„Minu eluküünla leek ei põlegi kaua. Sul oli õigus,“ tunnistasin. Mu hääl, taaskord, kõlas kuidagi veidralt. Ent seekord oli see nii kerge, vaikne ja tundus, nagu räägiks minu asemel hoopis mingisugune pisike laps, mitte teismeeas tütarlaps.
Ei, vastati mulle rahulikult. Tee silmad lahti.
Ma ei tahtnud alguses kuuletuda, kuid pärast mõnesekundilist kõhklemist avasin viimaks oma silmad ja vaatasin imestunult ringi. Me ei olnud enam Pariisis. Olime kusagil mujal. Mu jalad hõljusid helerohelisest murust umbes poolteist meetrit kõrgemal ning soe suveõhk lükkas mu juuksed ettepoole. Hele päike soojendas mu nägu ja põski, kuivatades need pisarad, mis vahepeal voolama olid hakanud. „Kus me oleme?“ küsisin viimaks, hääl sama vaikne kui sosin.
Murs.. Prantsusmaa. teatas hääl pühalikult.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Põle   

Tagasi üles Go down
 
Põle
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 2Mine lehele : 1, 2  Next

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Pizza looming-
Hüppa: