MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Metsasügavused

Go down 
AutorTeade
Sulesepp
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 207
Age : 25

PostitaminePealkiri: Metsasügavused   26/12/2011, 01:52

Ma kardan, et ¾anr võib vale olla aga siia oli ta algselt mõeldud ja siia ta saab. Päriselus oleks see kindlasti piisavalt hirmus, et õudusjutuks kandideerida. Very Happy
Igatahes, olgu kuidas on, Head lugemist!





Liigutasin varbaid. Vähemalt ma arvasin, et liigutan, sest tegelikkuses ei tundnud ma oma jalgu üldse. Jalad olid jääkülmad. Ma olin magama jäänud. Pagan! Milline rumalus on jääda detsembrikuu sees kuuse alla magama kui päike on ammu looja läinud. Oli nii külm, et mu hambad plõgisesid vastu üksteist täiesti kontrollimatult. Mu käed olid tuimad ja mulle tundus, et need on jääkamakateks külmunud. Liigutasin end veidi. Olin kange. Selg oli valus vastu kuusetüve istumisest ja mul polnud aimugi, kui kaua ma seal juba niimoodi olin olnud. Vähemalt üks oli hea selle kõige halva juures- nimelt polnud ma üksi. Kompasin ümbrust. Lumi ja ainult lumi hakkas sõrmede alla. Vehkisin kätega laiemalt. Mu külge ei puutunud kedagi.
"Matteus!"sosistasin, "Vasta mulle!"
Ei häälekestki. No see oli küll halb nali mida mulle mängida. See oli peaaegu, et andestamatu. Hüüdsin valjemini. Oli täiesti kottpime, ma ei võinud näha oma ninaotsagi. Hirm puges kiiresti põue ja irvitas seal oma jubeda lõustaga. Ajasin end käpakile ja roomasin paar meetrit eemale oma istumisasemest. Matteus oli minuga koos kuuse all külitanud ja nüüd teda järsku polnud. Mulle kippusid vihapisarad silma. Samal ajal olin hirmul ja murelik. Mõelda vaid, kui ta oli tõusnud ja eemale jalutanud, et oma ihuhädasid kergendada ja siis olid näljased karud või hundid ta kinni pistnud. See kujutelm hakkas nii kergesti silma justkui mina ise oleks seda pealt näinud. Seetõttu ei teinud ma katset end enam liigutada vaid liibusin vastu puu okkalist tüve, kartes isegi hingata.

Hommik oli kulgenud hoopis teisiti. Lõbus klassiseltskond oli ette võtnud pisukese jõulureisi. Kõigil olid kaasas moosisaiad ja glöggi. Nad olid istunud metsaonnis sooja lõkke ääres. Vorstid kõrbesid tokkide otsas söeks kui hirmu-ja õudusjuttude jutustamine viis valvsuse grillimise hoolt nõudvalt töölt. Meeleolu oli nõnda lõbus. See oli olnud õhtu, mis pidi neile pikaks ajaks kui mitte surmatunnini meelde jääma. Aga mitte selliselt... Äraminek oli kurvavõitu kuigi lubati siiralt üsna varsti tagasi tulla. Et lahkumishetke pisutki eemale lükata olid mõned meist läinud metsaradu uudistama. Matteus ja mina hüppasime üle kraavi. See oli küllalt lai ja paljud ei julgenud sealt edasi tulla, mis meid veel uhkemaks tegi. Me läksime edasi oma kaaslaste argpüksluse üle lahedasti nalja visates. Oli palju toredust mida nägime meie tänu oma julgusele. Ja palun väga... Tagasi minnes juhtus see, mis maksis kätte meile meie uljuse. Kuidas me ka ei hüüdnud, keegi ei vastanud enam. Kuidas selline asi juhtuda sai? See on sürreaalne. Kuidas keegi meid otsima ei tulnud? Vahest nad läksid tagasi bussi ja keegi ei märganud meie kadumist kuna nad olid arvanud, et me tulime enne neid ringiga tagasi. Või vahest nad siiski otsisid?
Vedas, et ilm oli sula ja külm ei kimbutanud niipea. Kraadid olid plussis ja lumi sula. Aga umbes peale kella nelja hakkas hämarduma. Ennist räägitud hirmujutud libahuntidest ja metsatontidest ning eraklikest kannibalidest hakkasid peas ringi keerlema muutes selge mõtlemise võimatuks. Selle tõttu tuli jätta metsa vahel ringi tiirutamine ning vaja oli rahuneda. Paanika ei andnud tulemust. Terve selle aja pärast seda kui mõlemale meile oli selgeks saanud eksimise tõelisus, polnud me kumbki rääkinud sõnakestki. Seda selle ajani, mil läks kottpimedaks. Katsed leida kraavi või mõnda teed polnud õnnestunud. Meie ümber olid vaid puud, puud, kõik ühtemoodi. Tundus, et olime tund aega vaid tiirutanud kohapeal. Ma olin hakanud hirmust hingeldama. Kuigi ma püüdsin seda tagasi hoida, kuulis Matteus seda ikkagi. Ta võttis mul käest ja ütles: "Me ei tohi vähemalt üksteist ära kaotada."
Lasksin tal end vedada kaasa, minu mõistus oli lakkanud töötamast. Viigu mind, ainult mitte sohu. Viimaks ei näinud me muud kui lund endi jalge all. Istusime kombates kuuse alla, mille laiad alumised oksad meid külma tuule eest pisutki kaitsesid. Jõulupuu all oli kuivem ja sai end külili keerata. Üsna pea hakkas aga talumatult külm. Hingasin sooja õhku oma kätele ja krae vahele aga mõne aja pärast oli veel külmem kui hingus jäätus veepiisakesteks ja vastu nahka kriipis. Sealt edasi olingi ilmselt magama jäänud aga kuidas või millal, sellest ei olnud mul pisematki teadvust.

Lõdisesin. Kas mu enda meeled hakkasid juba ette kujutama kollaseid silmi võsas ja huiked kauguses? Kui see oli hunt, poleks tal tarvidust olnud nõnda kaua vahtida. Lõhn reetis mu kaugelt, kui nõrga saakloomana ideaalse inimolevuse.
Plõksutasin silmi kinni-lahti. Ilmselt oli see mu kujutlus, sest enam neid silmi polnud. Ootasin viivu ja sosistasin uuesti: "Matteus!"
Mu hääle värelus kohutas mind kuid nüüd olin otsa uuesti lahti saanud. Hüüdsin valjul häälel poisi nime uuesti. Vastuseks kostus vaid krõbin, mis pani südame võpatama. Olin end välja andnud kiskjale? Või oli see Matteus kõndimas? Uuesti hüüda ma ei julgenud. Klammerdusin puutüve vastu ja palusin kõiki pühakuid, kelle nimed pähe tulid ning keda ma kuni tolle hetkeni polnud kunagi kordagi austanud ega uskunud. Pomisesin arusaamatut sonimise moodi palvust kellele iganesele.
Siis kostis arglik: "Ae!"
Armas püha neitsi! Tevane arm! Kuidas ma rõõmustasin! See oli madal inimhääl.
"Tule siia!" hüüdsin.
"Hüüa veel!"karjus Matteus, sest see oli tema.
Hõikusin ae-sid ja ui-sid kuni krõbin kostus minu kõrvalt. Sahmisin kätega enda raadiuses kuuseokste vahelt välja ja krabasin kätte kadunu jala. Matteus roomas kuuse okste alla tagasi. Ta hingus oli jäine, kui see mulle vastu põske puutus.
"Kus sa käisid?" küsisin, püüdes varjata taas oma hirmu ja oma otsatut pahameelt poisi vastu.
"Loodus kutsus. Aga pärast seda kui ta oli oma kutsumise lõpetanud ei näinud ma mütsigi tagasi tulla. Kõndisin vist aina kaugemale. Sa ei hüüdnud ka ja ise ei julgenud."
"Ma magasin." ütlesin napilt. Jätsin lisamata, et olin arvanud ta ärasöödud olevat ja ka selle, kui hea meel mul oli jälle tema häält kuulda.
"On sul külm?" küsis Matteus.
"Muidugi on mul külm."vastasin.
"Lõket ei näe teha. Muidu teeks küll."ütles Matteus.
"Ega jah,"ütlesin, "Meil läks küll natuke halvasti. Homme on jõululaupäev. Tea, kas jõuluvana metsa kuuse alla ka kinke toob?"
"Mu vaene vana ema."ütles seepeale Matteus, "Kuidas ta küll võib muretseda."
Siis jäime mõlemad vait. Tundus jälle, et keegi loom krõbistab. See võis olla ka rott, kuid pimeduses tundub isegi rott eluohtliku kiskjana. Pealegi, kes teab, millised elajad need metsarotid olla võisid? Istusime kabuhirmus külg külje kõrval. Öökull hakkas huikama.
"Siin on ikka paganama külm."nentis Matteus nii tasasel häälel, et ma seda vaevu kuulsin.
"Ära sa märgi."kostsin mina.
"Ma ei julge magada." jätkas Matteus, "räägime, et mitte magama jääda."
"Aga tasa. Ma ei julge õieti hingatagi."vastasin.
Oleks jube, kui me jäänuks magama ja hommikul oleks jahimehed avastanud kuuse alt paistmas neli jäätunud jalga, mille omanikud enam ei hinganud juba siis kui esimesed päikesekiired jäist lund sulatama hakkasid.
Sosistasime üksteisele kõrva, kartes ise, et isegi seda pisukest helivibreeringut võib kinni püüda mõne hundi trumminahk. Oli raske mitte rääkida hirmudest, mis meie meeled olid vallutanud ja nõnda ajasime üksteist veel rohkem ähmi täis kui me juba olimegi.
"Poe lähemale. Pingviinid ka elavad üle lumetuisud üksteise kõrvale pugedes. Äärmistel on kõige külmem." rääkis Matteus.
"Tõsi ta on." pobisesin ja poetasin end kaasõnnetu külje alla. Mässisin lahti kaela ümbert oma salli ja laotasin selle meie jalgadele.
"Kas sa kardad?" küsis Matteus ettehoiatamatult.
"Kas sina siis ei karda?" küsisin vastu.
"Eks ikka. Kuigi pole tarvis. Keegi ei näe meid siin."ütles Matteus ja see, kuidas ta seda ütles- sosinal, hingeõhk puutumas vastu mu kaela- ajas püsti kõik karvad mu ihul veel rohkem kui meeletu külmatunne. Selles viisis kuidas ta seda ütles, oli nii mõõtmatult palju seksikust, et see oli tappev. Ma tahtsin haarata tema ümbert, suruda ta vastu maad ja suudelda nii, et see paneks ta ahhetama. Aga kujutage ette, ma ei teinud midagi.
Veidikeseks me ei rääkinud. Kuid siis tundus mulle, et Matteus oli hakanud tugevalt lõdisema.
"Mu kätel on nii valus."ütles poiss. Ta puhus hingeõhku oma paljastele sõrmedele.
"Kuhu su kindad said?" küsisin ma hämmelduses.
"Mul ju polnudki neid."vastas Matteus.
Võtsin tema käed ja soojendasin oma kinnaste vahel. Matteus langetas oma pea mu õlale ja ma ei küsinud, miks ta seda tegi.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
 
Metsasügavused
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Õudusjutud-
Hüppa: