Karjed öös

Ma tõesti ei tea, mis tüüpi jutt see on ning panen selle pigem siia :))), pärast võite ise öelda, mis tüüpi see onn, ple nagu eriti õudne ega midagi.

1.
Ethan oli just üles tõusmas, kui kell öökapil näitas 7.45. Kõik oli samamoodi tavaliselt, aga midagi oli siiski erinev, poiss pollnud enam Tallinnas oma vanemate juures, vaid kuskil Inglismal tädi juures. Kus nimelt Inglismaal ta ei mäletanud.
Ta vanemaid polnud enam, nad hukkusid puhkuselt tagasi tulles lennuõnnetuses.
"Marian!" hüüdis Ethan
Keskmises eas naine võpatas äkilise hääle peale, kuid kogus ennast ning vastas noormehele lühikese küsimusega:"Jah?"
"Oled sa mu särki näinud?" vastas poiss.
"Ei aga vaata kapist, äkki ta on seal!"
"Okei!"
Poiss läks kapi juurde ja hakkas oma särki otsima, selleasemel aga leidis ta hoopis karbikese, kus olid sees kõik tema perekonna fotod alates vanemate pulmadelt kuni viimase hetkeni mil nad koos veetsid. Kuid nende seas oli foto võõrast neiust keda Ethan ei teadnud.
Tüdrukul olid blondid juuksed ja helesinised silmad. Fotol ta naeratas, aga silmadest paistis kurbust.
Noormees pööras aeglaselt fotot,et vaadata foto tagaküljel olevat kuupäeva, ta ei uskunud oma silmi ent see oli tõsi-foto tagaküljel olevad numbrid näitasid kuupäeva, millal juhtus tema vanemate saatust otsustav õnnetus: 03.06.2008.
Ethani peas rändas üksik küsimus:"Oli see kokkusattumus või midagi muud?"
Poiss läks aeglaselt trepist alla otse kööki,et näidata Marianile pilti, aga naine jõudis temast ette enda küsimusega:" Kas leidsid oma särgi üles?"
"Ei, aga ma leidsin midagi muud," vastas Ethan ebakindla häälega ja näitas tädile pilti naeratava tüdrukuga."Kas sa tead teda, ma leidsin selle pildi perekonna fotode seas. Minu arvates ta pole meie lähissugulane."
"Tead ta pole küll meie sugulane ent on väga Michell Wolfwood'i moodi, aga minu teada tal pole ei tütart ega ka õde."
"Okei, äkki oskad öelda kuidas see sattus mu fotode hulka."
"Ei, kallis seda ma ei oska öelda. Kas sööd hommiku sööki ka?"
"Ma ei taha. Mina pean minema."
"Särgita või?"
"Mul pole aega seda otsida.Tsau!"
"Tsau, siis!'
Juba oligi Ethan väljas ning kõndis kooli poole.


Kooli aktusel oli oli igav nagu alati. Dire rääkis midagi kooli uuest häire signaalist ja varuväljapääsust.
Kui direktoril sai kõik räägitud, luges ta ette millisesse klassiruumi milline klass peab klassijuhatajatundi minema.
Noormehe kohale jõudmise ajaks oli ainult üks vaba pink. Ta kõndis rahulikult pingi poole, istus maha ning võttis välja oma märkmikku ja pastaka.
Umbes viie minuti pärast astus klassi üks tütarlaps. Tal oli seljas must kleit, mis sobis kokku käekotiga tema käes, mis omakorda sobis kokku mustade kingadega.Tal olid blondid juuksed ja helesinised silmad. Tüdruk sammus Ethani poole, poiss aga kuulas muusikat sel hetkel kui neiu küsis tema käest:"Tervist, kas ma saaksin siia istuda?" poiss ei kuulnud aga midagi.
Tüdruk koputas ettevaatlikult poisi õlale, seda tundes poiss lülitas enda MP3 välja ning vaatas ülespoole. Tal vaju suu lahti, kui ta tüdrukut nägi, noormees ei suutnud ühtki häält teha ega ka liigutada. See oli tüdruk fotolt.
Tüdruk küsis ettevaatliku häälega:" Kas juhtus midagi?"
"Ei... ei...ei midagi.Kas sa tahtsid midagi?"
"Jah, ma küsisin, kas ma saaksin siia istuda?" lausus neiu osutades vabale istekohale Ethani kõrval.
"Muidugi." see oli vaikne pobin, nii et see oli ime, et tüdruk üldse midagi kuulis.
Neiu istus maha.
"Minu nimi on Helena," ütles tüdruk väga meeldiva häälega.
"Mina olen Ethan,"sel hetkel sisse astus õpetja .Tal oli käes mapp, seljas triiksärk ja jalas teksad.
"Tervist! Minu nimi on Damen Wolf," tutvustas ta end," Mina sündisin Londonis 1982. aasta veebruaris, kui täpsem olla siis kolmeteistkümnendal veebruaril."
Aga Ethan seda ei kuulnud. Ta viibis kuskil teises kohas, aga kindlasti mitte siin, siin ruumis oli ainult tema keha. Ta mõtles kuidas võis foto Helenast satuda tema juurde,poiss võttis pildi oma koolikotist välja, kuid seal polnud enam seda naeratavat tüdrukut, vaid oli ainult tema ema, kes sammuti naeratas, ent kellel olid pruunid juuksed ja rohelised silmad nagu poisilgi. Aga kuupäev jäi ikkagi samaks. õpetja rääkis ikka veel midagi, millele Ethan oma tähelepanu ei pööranud.


Peale klassijuhatajat Ethan jooksis otseteed koju. Poiss isegi ei peatunud, et osta endale midagi juua.
Koju jõudes karjus poiss üle terve maja:"Marian!"
Naine jooksis trepist alla uniste silmadega, kuna oli just maganud. (Pealae oma õe surma pole ta peaegu kunagi hästi magada saanud.)
Unise, kuid mureliku häälega esitas Marian küsimuse:"Kas midagi on juhtunud?"
"Mäletad ma näitasin sulle hommikul fotot, kus oli üks blond tüdruk?"
"Mis blond tüdruk? Seal oli ainult su ema!" naise hääles oli kuulda leina ja kurbust.

Kuidas see sai võimalik olla? Mõtles omaette Ethan , Alles hommikul oli pildi peal Helena, aga nüüd on seal mu ema.
Nende mõtete juures jäi poiss magama.


2.
Hommikul oli poisi peas suur segadus , kuna fotot, mille ta oli laua peale jätnud polnud enam seal.
Sel päeval Helenat polnud koolis. Ja keegi ei teadnud ,miks.Viimane tund oli inglise keel. Seda ainet andis kaheksandale klassile õpetaja Damen.
Mees astus klassi täpselt, siis kui helises kell.
Sellest saab kõige kohutavaim tund teie elus! kuulis Ethan oma peas, ta vaatas enda enda ümber, et näha hääle omanikku, aga mõne hetke pärast sai ta aru, et hääl kuulus mitte mõnele õpilasele, vaid õpetaja Damen Wolf'ile.
Tund oli tõepoolest kohutav, isegi enam kui kohutav, see oli maailma kohutavaim tund-kõik pidid jutustama 20-ne leheküljelise teksti maha.
See tuli välja ainult mõnel üksikul õpilasel ja niigi ainult kolmele, sest õps hindas jutustamist rangelt ning muidugi oli see raske Ethanile, sest ta oli eestlane mitte inglane ja ei osanud eriti hästi inglise keelt.



Sel ööl oli Ethanil kohutav unenägu.
Ta jooksis kott pimedas metsas ja tema taga oli kaks hunti. Hundid olid kohutava suusrusega. Nende kihvad olid 10 sentimeetrit pikkad. Silmad olid neil erk punased.
Poiss jooksis nii kiiresti kui sai, kuid ta polnud ikkagi nendest huntidest kiirem. Järsult tuli noormehe tee ette sein , tal polnud enam kuhugi liikuda...

Ethan ärkas mingi karje peale, see kari kostus metsast. Alguses oli karje allikaks ainult üks inimene, mõne minuti pärast sellele lisandus ka teine.
Karjed olid kohutavad, tunne oli, nagu lõigataks nende häälte omanikke tükkideks või siis nendega tehakse midagi veelgi hullemat.
Sellel ööl poiss enam ei maganud, tegelikult ei maganud pool linna, kuna nemadki kuulsid karjeid.

Järgmisel päeval nägid kõik lihtsalt kohutavad välja. Mitte kellelgil ei õnnestunud välja magada- kellelgil peale Helena.
Kogu koolimaja rääkis ainult öisetest karjetest, nendest räägiti isegi mõndades tundides, eriti nendes, kus õpetaja oli niivõrd väsinud, et ei suutnud isegi enda pead üleval hoida ning jäi magama kohe esimesel võimalusel kui õpilased vaikseks jäid.
Ethan istudes oma pingile lausus väsinud häälega Helenale: "Tere!"
Helena vastas samaga, ainult mitte nii väsinud häälega.
"Sa said vist välja magatud täna öösel, Helena?"
"Jah mina küll, aga kogu ülejäänud õpilased vist mitte. Kas öösel oli mingi pidu kuhu oli kutsutud kogu kool peale minu?" see oli küsimus millele polnud vaja vastust, sest tüdruk teadis seda isegi, kuid Ethan pidas vajalikuks sellele vastata:" Ei olnud mingid pidu, oli ainuult mingi kari mis kostus metsast, ma ei saanud üldse magada. Kas siis sina ei kuulnudki neid?"
"Nendest karjetest räägib pool linna, kuid mina pole kuulnud sel ööl mingid karjet, küllap ma pole neid kuulnud sellepärast, et mul on väga sügav uni."


Sellest päevast alates karjeid oli kuulda igal ööl. Täpselt kell kolm ja välja magada polnud võimalik.
Kuid järgmisel nädalal muutus kõik.
Oli pühapäeva hommik mil ilmus kohalik ajaleht.
Marian istus köögi laua taha ,et vaadata ilaennustust järgmiseks nädalaks, kuid tema silmad jäid pidama pealkirjal: "Naine nägi enda toas meest kes muutus hundiks" edasi seisis kirjas:
Reede õhtul leiti metsast naine kelle nimi on Emily Goodman. Ta rääkis salapärasest mehest, kes olevat ilmunud tema tuppa ning veenvat teda temaga kaasa minema.
Naine olevat keeldunud ning seepeale mees olevat muutunud hundiks , kellel olid umbes 10 sentimeetrised kihvad ja erk punased silmad..."
Marian ei hakanud seda lõpuni lugema ning kutsus Ethanit enda juurde ning näitas talle ajalehe artiklit.
Poiss luges läbi kogu juttu, ta oli hämmelduses sellest kuidas Emily hundi kirjeldus sobis poisi unenäos olevate huntidega.
"See on võimatu!" pomisese enda ette Ethan.
Marian kuulis seda ning lausus andagi poolt:" Jah, sellest ma räägingi Emily on alati olnud rahulik naine ja nüüd..." naine ei jõudnud lõpetada oma lauset, sest Ethan tundis vajadust teda takistada ja seletada talle, et poisi hämmeldus ei tulnud mitte Emily enda pärast vaid huntide kirjelduse pärast.
"Poiss, kas sa siis usud sellesse? Minu arust on see ainult kokkusattumus," lausus Marian.
"Maria, kas sa siis unustasid mida mu ema alati ütles? Ta ütle: "Kokkusattumusi pole olemas""noormees lausus neid sõnu aeglaselt ja vaikselt.
"Jah, nii ta ütles, Ethan. Ja ta oli eriti tark naine."
Poiss tundis suurt vajadust kohtuda Emilyga, et rääkida sellest mehest keda ta näinud on, kuid ta ei teadnud , kus see naine elab.Nii et ta küiss seda Mariani käest:" Kuule Marian, kas sa tead, kus see Emily elab?"
"Jah, tean. Ta elab otse selle supermarketi ees milles me sisseoste teeme, tema maja number on 15 ja korteri number 4."
"Aitäh, Marian. Ma tulen kindlasti õhtusöögiks tagasi. Tsau!"
"Oota Ethan, kuhu sa lähed?"
"Emily juurde." ja juba jooksiski poiss tuttavat teed pidi supermarketi poole.


3.
Praegu istub Ethan juba Emily elutoas ja joob teed küpsistega.
Naine oli umbes kolmekümne aastane, ta juuksed olid patsi punutud, silmad olid tal hallikad rohelise varjundiga. Seljas oli tal must siiviter ja jalas tumesinised teksad.
Emilyl oli väga rahulik ja meeldiv hääl, kui ta küsis Ethani käest:" Noh poiss, miks sa siis siia tulid?"
Poiss hakkas täis suuga vastama:" Ma tulin küsima sellest mehest, kes oli teie toas, sellest kes muutus hundiks.Kas te jõudside..." noormees ei jõudnud lõpetada lauset, sest naine läks marru ning karjus tema peale:" Kui sa oled üks nendest, kes narrivad mind siin iga jumala päev, siis sa lendad siit kaugele ja ei tule sellele majale enam kunagi kilomeetrigi lähedale."
"Ei,ei. Ma pole selline nagu nemad, ma ei tulndud teid narrima. Ma tahtsin lihtsalt küsida selle mehe kohta üht- teist. Kas te oskaksite teda mulle kirjeldada?" vuristas Ethan ette.
"Tead poiss, oli väga pime ja polnud eriti midagi näha. Aga ma võin öelda, et ta on umbes meeter kaheksakümmend pikk, tal olid teravad näojooned jaa... ei midagi enamat. Miks sul seda üldse vaja läheb?"
"Ma nägin üht samasugust hunti oma unenäos ja mu ema on alati rääkinud, et kokkusattumusi, nagu see pole olemas, on olemas ainult saatus."
"On rääkinud?"
"Ta suri selle aasta juunis."
"Ma tunnen sulle kaasa poiss! Mu ema ja isa surid veel siis, kui ma väike olin, mulle pole keegi kunagi rääkinud, miks ja kuidas see juhtus.Nii et tunnen sulle kaasa.
Ma loodan , et see mida ma sulle rääkisin aitab sind."
"Mina loodan sama, olete te kindlad ei märganud midagi enamat?"
"Jah olen küll, sa pead vist minema, sa istud siin juba kaks tundi."
"Ma siis lähen, head aega!"
"Head aega! Tule pärast veel läbi"
Ethan ei teadnud ikka veel, kus linnas ta elab, kuigi on siin juba viimased neli kuud. Aga milleks seda teada, ta lihtsalt elab siin ja kõik, ta teab, kus asub kool, kus asub pood, kus asub tema maja.Kas ongi vaja rohkemat teada?
Ent üht teadis poiss kindlalt, selle saladuse lahendamine ei tule kerge.

4.
Uus kooli päev algas bioloogiaga, mida kaheksandikele (ja mitte ainult) andis nende klassijuhataja- Damen Wolf.
Damenit nähes pooled tüdrukud minestasid ja , kui lugeda nende mõtteid, siis kindlasti on sealt leida sellist küsimut: "On ta abielus?" ja muud sellis.
Täna nägi Helena sama väsinud ja unine nagu kõik teisedki.
"Tsau," lausus Ethan, kui istus oma pingi peale ,"ma näen, et sa hakkasid normaalseks inimeseks ja kuulsid tänaseid karjeid."
"Jah, kuulsin küll. Täna sügav uni mind ei päästnud."
Damen Wolf astus klassi ning palus kõiki püsti tõusta. Ta silmad olid vihased nagu ta kõnnakki. Ja kui Ethan ei eksinud, siis õpetaja silmades oli näha punast varjundid.

Koolipäev on lõpuks lõppenud ning Ethan paneb ennast riidesse.
Ning äkki kuuleb ta enda peas: See plika ei tea kellega ta mängib, mina olen temast tugevam. Helena- kes ta on , et mulle ütelda mida ma pean tegema.Pool kuus vana kiriku juures. Mida ta kavetseb seal teha, mind tappa?
Miskipärast Ethan liikus mehe suunas, poiss ei saanud iseka aru, miks? Kas ta jälitas õpetajat?

Mehe jälitamine viis poisi kohta, kus ta pole kunagi olnud- vana kiriku juurde.
Sellel kiriul oli katus sisse vajunud, aknad kellegi poolt puruks löödud ja seal sees haises mädanenud puu järgi.
Kiriku varemete ees seisis Helena ja tema kõrval õpetaja. Helenal olid seljas samad riided, mis kooliski.
Damen lausus äreva häälega:" Tõmba sellest linnast lesta tüdruk, see on minu linn, siin ma sündisin ja just mulle kuuluvad kõik selle linna elanikud."
"Ära unusta kellega sa räägid! Minu vanemad surid selle linna eest, nad vallutasid selle tagasi ja alles praegu ilmud sina. Meie perekondade vahel oli kokkulepe millest sina kinni ei pidanud, just sinu pärast on selles linnas selline olukord"
"Ah soo, sinu vanemad vallutasid selle tagasi, see tähendab vist seda, et nemad on selle linna linnapead, ah ei mulle tuli meelde- te kaitsed seda selliste eest nagu mina, jah? Ja nüüd võta teadmiseks, et mina vallutan sellelinna tagasi ja mitte nii nagu teie:" Ma kaitsen seda linna" vaid nii nagu mina:" Ma olen selle linna valitseja". Ja see linn on ainult algus. Ma vallutan kogu maa koos enda truude "orjadega" ja sina ei suuda mulle midagi teha, sest sina oled ainult inimene." peale neid sõnu muutus mees hundiks- hundiks unenäost.


5.
"Helena, ma tahaksin suga rääkida," lausus Ethan peale järgmist koolipäeva,"see on väga tähtis!" lisas ta siis.
Poiss tahtis teada saada, mis toimub viimased nädalad ja mis juhtus Dameniga ellmisel päeval.
"Millest?" küsis tüdruk rahulikul ja ükskõiksel toonil.
"Ma nägin seda, mis toimus eile kiriku juures."
"Sa nägid seda?" Helena hääl polnud enam nii rahulik nagu ennem. Pigem oli see närviline. Ja siis ta jätkas:" Sa ei oleks pidanud seda näha, sa ei tohtinudki seda näha. Kas sa oled kellegile seada rääkinud?"
"Ei ole ja keegi ei usuks mind nii kui nii ning võib-olla ma veedaksin siis oma ülejäänud elupäevad hullumajas."
"Kas sa ikka tahad seda kõika teada?" Ethan noogutas "Oled ikka kindel?" päris Helena kinnituseks ja poiss noogutas jälle. Selle peale tüdruk lausus:" Lühme siis minu juurde seal on kõik niigi omad ja keegi võõras ei kuula meid pealt. Ainult isa võib vihaseks saada, et sa sellest tead."

Helena maja asus linna teises otsas. See oli õudselt suur ja ka ilus, see nägi välja nagu villa. Seda ümbritses puuvilja aed ja ilusad lillepeenrad, kus kasvas tohutult palju ilusaid lilleid.
Ethani peas vormis üks küsimus, mida ta ka välja ütleski:" Kellega sa siin elad?"
"Mina elan siisn koos oma isa ja paljude muude sugulastega."
"Mis su isa nimi on?"
"Michell- Michell Wolfwood."
"Michel? Mu tädi ütles, et tal pole tütre, see on imelik ja ,kus su ema on?"
"Selles pole midagi imelikku, sest Michel varjas minu olemasolu, et Damen ei saaks minust teada ja ei avastaks, et ma inimene olen ja mu ema- ta hukkus selle linna vallutamise ajal." vastas Helena Ethani küsimusele.
"Mul on kahju, aga ma tahaksin ka teada, kuidas on või..." ei antud Ethanile oma lauset lõpetada Helena:" ...malik see, et mina inimene olen? See pole keeruline. Mu vanemad on mõlemad hundid, aga mina mitte. Asi on selles, et ema ei tahtnud, et ma hunt oleksin ja pöördus ühe nõia poole.
Nõid oli muidugi nõus. Ta tegi minust tavalist inimest- noh mitte päris tavalist, ma muutun vanemaks aasta võrra iga saja inimese aasta tagant. Vastutasuks võttis ta mu ema elu, sellepärast ta hukkuski linna vallutamise ajal. Ma olin siis seitsmesajaaastane, aga välimuselt alles seitsmene. Mu arusaamine maailmast oli samasugune nagu tavalisel seitsmeaastasel lapsel, mulle öeldi, et ema läks taevasse ja vaatab nüüd minu peale ülevalt.
Ma nutsin iga päev ja ootasin , et hommikul ema tuleb ja äratab mu üles. Ma lootsin ja ootasin, lootsin ja ootasin."
Ethan pööras pead ja nägi, et Helan nutab- ei ta ei nutnud ta valas pisaraid, tema ema surmast on juba läbi seitsesada aastat ja neiu ikka veel leinab.
Ethan polnudki märganud , et nende juttuajamise ajal on nad jõudnud juba istuda elutoa diivanile.Diivan oli pehme ja valged värvi.
Poisil hakkas Helenast kahju ning ta võttis teda kaissu.Tüdruk nuttis ikka veel. Poiss küsis Helenalt, kus asub neiu magamistuba, et viia teda sinna. Helena näitas teed ning poiss viis teda sinna. Ta pani tüdruku voodisse ja tõmbas talle teki peale.
Ise läks ta koju.

6.
Sel õhtul oli Ethanil palju, mille üle mõelda. Tema klassijuhataja on hunt ja pinginaaber on tuhat nelisada aastat vana.
Poiss ei saanud aru, miks see peab olema just tema. Ta pööras pead akna suunas, kuna oli kuulda, kuidas keegi kriipis aknaklaasi, kuid seal polnud kedagi. Akna taga polnud isegi puud, mis võiks tuulise öö puhul akent kriipida.
Ja järsku kuulis poiss tuttavat häält, mis ütles:" See oli vist hiir või siis rott"
Hääle omanik istus poisi voodi serval, see oli Ethani ema.
"See pole ju võimalik, sa oled ..." poiss ei jõudnud enda lauset lõpetada, sest naine tegi seda tema eest:" ...surnud? Põhimõtteliselt on see nii, mu keha on surnud, aga mu hing on ikka veel elus, nii on see kõigil.
Aga ärme raiska aega, kuna seda on mul vähe. Ma tulin siia sind hoiatama. Damen teab, et sa oled liiga palju teada saanud. Ta üritab sind tappa, kuid see tal ei õnnestu. Mina seda tean ja su isa teab seda ja nüüd ka sina tead.
Ma pean juba minema, ole ettevaatlik ja pea meeles:" kokkusttumusi pole olemas, on ainult saatus.""
Siis naine haihtus,teda lihtsalt polnud enam. Poiss on tahtnud temaga hüvasti jätta juba üle poole aasta ja nüüd see võimalus oli tal ning poiss ei jõudnudki seda teha.


7.
Kogu ülejäänud nädala Helena ei tulnud kooli. Aga järgmisel esmaspäeval ta ikkagi tuli.
Tüdruk ei ütelnud isegi "Tere!" selle asemel ta tänas Ethanit.
"Mille eest?" imestas poiss.
"Sa tead isegi mille eest."
"Okei, oletame, et tean, aga sa ei rääkinud mulle kõike ära. Miks sinu perekond pole nagu tavalised inimesed?"
Tüdruk kõhkles, kas ikka peaks poisile rääkima tema perekonnast, avaldama saladusi, mida hoiti enda teada juba üle kahetuhande aasta. Kas ikka peaks, kas poiss mõistaks teda?
Helena ei tahtnud teda hirmutada, sest tema teadis, miks poiss oli nii jahmunud tol esimesel päeval, ta teadis sellest fotost ja nad olid ikkagist sugulased (kokkusattumusi pole ju olemas). Poiss oli tema vend. Helena otsustas vastata küsimusele tõega, ta ei tahtnud poisile valetada.
"Seda ei teagi keegi nii kindlalt. Legendi järgi olevat tekkinud kahe perekonna vahel tüli. Ja ühes nendest perekondadest oli pärit üks võimas nõid, kellele see tüli meeldis kõige vähem. Ta palus ja palus neid, et nad lõpetaksid, aga tüli kestis ikka veel.Niisiis nõid needis mõlemad perekonnad igavesti huntideks, et nad kannataksid iga oma elupäeva.
"Ainult ühel tüdrukul on ettemääratud inimeseks saada ja ühel poisil-tema vennal, inimesena sündida," lausus see naine.”
Ethan vajus mõtisklutesse:"Ma saan aru, et see tüdruk oled sina, aga kes siis see poiss..."
"... see poiss oled sina Ethan." sel hetkel Damen Wolf pani oma käe Helena lauale ning küsis:" Millest räägite, lapsed?" kuid küsimusele ei olnud vaja vastust, sest hundid omavad head kuulmist ja Damen kuulis kõike.
Kui õpetaja lahkus sosistas Helena ettevaatlikult Ethanile:" Peale tunde lähme minu juurde, Michell seletab sulle kõike ära."
"Okei!" oli ainus sõna, mida ta suutis ütelda peale kuuldut uudist.


Kell 15.45, Ethan istub Helena majas, elutoas mugava diivani peal. Tema vastas istuvad Helena ja Michell Wolfwood.
"Sa siis juba tead?" päris Michell. Ta nägi välja umbes neljakümneviiene, kuid tegelikult oli ta üle tuhande aasta vana. "Kas on küsimusi, millegi kohta?"
"Jah on, kuidas juhtus nii, et mina olen neliteist ja Helena tuhat nelisada aastat vana?"
"See on lihtne, mina kohtusin su emaga neliteis aastat tagasi.Su isa ei teadnud sellest, et sina pole tema poeg ja see foto Helenast sinu kapis... see polnud seal juhuslikult, mina panin selle sinna ja Marian vahetas selle hiljem ära. Ma teadsin , et te Helenaga kohtute sel päeval koolis ja tahtsin , et sa teaksid , et ta sinu sugulane on, aga sa ikkagi ei taibanud seda."
"Marian teadis, siis sellest, kes mu päris isa on."
"Jah, ta teadis sellest, et mina sinu isa olen."
"Tead, mis Michell Wolfwood, sa pole mu isa ja sul polegi õigust ennast temaks nimetada. Inimene, kes kasvatas mind on minu isa, mitte see, kes istus kogu selle aja, mil ma kasvasin kuskil põrgus. See , kes kasvatas mu on surnud, minu ISA on surnud ja teie seda pole." seda öldes Ethan rõhutas eriti sõna "isa".
Siis lahkus poiss sellest suurest majast, kus elas perekond hunte ja tema õde.
Poissi ei huvitanud, et Michell on tema päris isa , teda huvitas ainult see , et tema "isa" , kes kasvatas teda üles ei teadnud midagi, sellest , et Ethan tema poeg pole.

8.

Detsembri lõpuni ei juhtunud midagi imelikku, kui 28. kuupäeval ei ärganud keegi öökarjete tõttu- kkegi peale Ethani. Tegelikult polnudki mingit karjet , vaid oli koera lõrin poisi akna taga.
Kell oli 03.15 , kui noormees seda kuulis. Ta tahtis näha, mis on selle hääle allikaks ning pistis oma pea aknast välja. Seal olid kaks hiigelsuurt hunti. Samad,mis olid trema unenäos. Suured, pikkade kihvadega ja punaste silmadega. seda nähes poiss karjatas ja hüppas akna eest ära.
Poiss mõtles kaua, mida teha. "Nad ei saa mulle midagi teha , kuni ma olen maja sees. Nad ei saa ju siia üles tulla," aga siis tuli talle meelde Emily , See mees tuli tema tuppa, see tähendab, et ned saavad tulla temagi tuppa ja juba oligi üks nendest poisi ees. Ta lausus:" Me ei tee sulle liiga, me ainult muudame sind, " sellele järgnes naer,kurjakuulkutav naer.
Siis mees tuli Ethanile lähemale ja haaras tema käest kinni. Kuidas poiss ei üritanud mehe haarest vabaneda, oli too ikkagist temast tugevam. Mees hüppas koos poisiga aknast välja ning muutus otsekoheselt hundiks. Ta võttis Ethani oma hammaste vahele ja hakkas jooksma.
Nad jooksid kaua, võib-olla tund või kaks. Hundid viisid teda sügavale metsa, vist isegi sügavamale, kui teisi enda ohvreid ning hammustasid teda. Poisil oli valus, nii valus, et ta karjus. Ta lootis, et teda kuuldakse, kuuldakse kas või Helena majas, kas või Michell, peaasi, et teda kuuldakse. Aga ta oli liiga sügaval metsas, liiga kaugel, et isegi hundi kõrvad seda kuuleksid.
Hundi hambad olid juba poisi ihust väljas, kuid valus oli siiamaani.
Hundid muutusid jälle inimesteks kes ütlesid , kui ühest suust:" Need valud on muutumise valud, need saavad läbi paari tunni pärast," siis muutusid nad jälle huntideks ja kadusid.
Nüüd sai Ethan aru, mis karjed need olid igal ööl. Need olid valukarjed neid , kes muutusid ja valukarjed neid, kelle ihusse tungisid hundi hambad.

9.
Kell oli juba 09.00 , kui Marian märkas, et Ethanit pole tema toas. Kohe, kohe, kui ta seda nägi, helistas ta Michellile, et teada saada , äkki on poiss nende juures, aga teda seal polnud.
Kui helistati ka koolist, et noormees ei ilmunud sel päeval sinna, hakati muretsema veel rohkem.
Hakkas juba pimedaks minema, kui Ethan ilmus lõpuks koju. Tal olid seljas ainult aluspüksid ja -särk. Needki olid rebenenud, poiss ise oli mudaga koos ja verine.
"Oh, issand. Kus sa olid terve selle aja ja mis sinuga juhtus?"
"Ma olin metsas ja mind muudeti," see hääl oli väsinud ja kuidagi teistsugune , kui enne.
Marian oli hirmunud, " Mis mõttes muudeti?" päris ta.
"Selles samas, ma olen nüüd hunt!"
"Ma pean otse kohe helistama Michellile, tema teab , mida teha."
"Eiii, sa ei tohi seda teha!" karjus poiss, aga naine ei teinudki temast välja ja juba helistaski," Kas sa siis ei kuulnud mind?" möiratas noormees ent Marian ei teinud temast jällegi välja ja ainuke mida naine jõudis telefonitorusse ütelda oli:" Michell tule siia kiiremini Ethan muudeti." sest tema vastas seisis Ethan hundi kujul, kuid see hunt polnud selline nagu Damen ja need kaks, kes poissi muutsid, ta oli veel suurem ja tema silmad polnud punased, vaid rohelised nagu ennemgi, sest Ethan ei ihaldanud olla surematu ja tugev, ta tahtis olla tema ise, aga need teised- neile see meeldis. Neil polnud hinge nagu Ethanil , sellepärast nad olidki väikesed, nendes polnud järel midagi inimlikku, aga Ethanis oli, ainult ta ei osanud veel seda endas leidma.
Hunt oli naise vastas ja lõrises tema peale. Aga ta ei teinu midagi enamat, sest kontrollis ennast.
Viie minuti pärast poiss rahunes ning muutus tagasi inimeseks ja selsamal hetkel tuppa tuli Michell Wolfwood. Ta lausus:" Ethan pakki oma asjad kokku ja tule minuga."
"Ma ei kavatse sinuga kuskile tulla!" poiss hakkas muutuma ärevaks.
"Sa pead tulema, sa ohustad nii oma tädi, kui ka naabreid."
"Ethan sa oleksid äärepealt Marianile viga teinud, seda juhtub veel ja mina ei pruugi õigeks ajaks kohale tulla. Sa pead õppima ennast kontrolli all hoidma, muidu võib juhtuda midagi pöördumatut."
"Ei, seda ei juhtu enam." poiss ei tahtnud mehega kaasa minna.
"Usu mind, see juhtub ja mitte ainult üks kord. Sa tuled siia tagasi paari kuu pärast, kui õppid ennast kontrollima."
"Ma ei tule!!!" karjus poiss.
"Ära vaidle minuga!" mees haaras poisi käsivarrest ja hakkas teda tirima ukse poole, kui Ethan üritas Marianile ütelda:"Kas sa laseda seda teha?"
"Usu mind poiss, see on nii sulle kui ka mulle parem," ja siis ta hakkas nutma. Ethanilgi oli kurb.
"Poiss, ma toon homme su asjad, siis ära, täna leiame sulle midagi ikka selga." lausus Michell.
"Millal ma saan tagasi tulla?" päris noormees, kuid see küsimus jäi vastuseta.

10.

"Me ründame Damen Wolfi, meie vihavaenlast, 13. veebruaril kell 03.00 öösel. Meie lähme otse tema maja juurde. Just siis , kui tema seda ei oota. Just siis , kui tema kari on jahil, alguses me võtame vangi need hundid, kes on sel ajal jahil ja alles siis ründame maja." ütles Michell koosolekul 1.veebruaril kell 13.00.
Ethan elas siiamaani Michelli juures. Tal tekkisid seal juba sõbrad. Tegelikult temaga sõbrustasid kõik majaelaikud.
Alati, kui ta gellegist mööda läks teda teretati. Mõnikord isegi ( need keda ta tundis natukene rohkem ) teda patsutati seljale või õlale.
"Kas te olete minuga nõus?" päris Michell.
"Jah." vastas rahvas nagu ühest suust. Ei tulnud mitte ühtegit "Ei"'d

Ethan elas kuu aega Michelli juures, enda päris isa juures. Selle aja jooksul muutus ta kolm korda.
Kõik need korrad sai ta vihaseks Michelli peale, sest too seletas poisile ikka veel , et just tema on poisi isa, et noormees peaks sellega leppima, aga Ethan vaidles talle vastu ja Michell vaidles Ethanile vastu. Selle tagajärjel muutuski Ethan.
Poiss pidi jahtimas käima igal pühapäeval, sest neil oli täpne graafik, kes ja millal käib jahtimas , kuna hundid võisid jahi ajal tülli minna ning nad vajasidki toitu vähe (ainult kord nädalas).
Ethanile räägiti, et hunti saab tappa ainult kahte moodi: kas neid põletada või uputada. Nad ei sure verekaotuse tõttu, kuna kõik nende vigastused paranevad mõne minutiga, nad ei sure ka, siis kui nende südamesse torgata puuoda, nad ei sure ka hõbekuulidest nagu vampiirid ja libahundid legendides ja muinas juttudes.Neid võtavad ainult kaks looduse elementi tuli ja vesi.
Neil tuli kindlasti kaasa võtta palju tikke ründamise ajal, sest muidu ei võidaks nad kunagi. Aga kuidas nad võtavad tikke kaasa, kui neil pole neid kuskile panna.
"Aga Michell, kuidas me neid tapame, kui meil pole tikke kuskile panna?"
"Me ei tapagi neid kohe, ennem me lukustame neid keldrisse, ja alles siis paneme neid kõiki koos põlema, nii on lihtsam."
Nüüd oligi kõik ründamist puudutav räägitud.

11.

Oligi käes 13. veebruar. Kell oli 24.00 ning Michell ja teised valmistasid ennast ette ründamiseks. Plaani järgi ei pidanud see olema eriti raske: alguses need , kes olid jahil ja, siis maja. Aga see oli nii lihtne ainult, siis , kui Damen ei aimanud sellest mitte midagi.

Juba on kell 03.00 ja imede-imet, jahil pole mitte ühtegit Dameni karja hunti. Michell hakkas oma katjaga minema Dameni maja poole, kui neile kallale hüppasid kaks hunti. Nendest oli hiigelsuur ja teine, vist kõige väiksem inimenehunt maailmas.
Otsekoheselt muutusid kõik huntideks-kõik peale Ethani. Poiss ei suutnud muutuda, kuna ei valitsenud veel oma keha piisavalt hästi.(Ta muutus peamiseks sihtmärgiks). Kuid kui tema poole hüppas üks huntidest (väiksem) muutus Ethan hundiks ning lõi enda hambad teise kaela.
Peaaegu kohe peale seda kaotas hunt teadvuse ja muutus poisikeseks, talle oli vaevu kümme.
Siis aitas Ethan teistel karja liikmetel järgmise hundiga. Suurema hundiga oli raskem, sest too oli vanem ning osavam. Kuid temagi kaotas.
Michelli hundid viisid neid oma maja keldrisse, et hiljem neid põletada ent Helena vaidles neile vastu. Ta ei tahtnud tappa nooremat, sest see oli alles laps. Ta ütles:" Ma ei luba teda teda tappa, ta onju alles laps ning igaühele peab andma teise võimaluse, eriti siis kui ta on alles laps, kes ei jõudnud isegi elada." peale neid sõnu , temaga nõustuti ja pandi mitte keldrisse kinni vaid elutuppa.
Nad hakkasid jälle liikuma Damen Wolfi maja juurde. Sel korral neid ei rünnatud nii ootamatul. Neid üldse ei rünnatud. Dameni maja ees seisis umbes 20 hunti, kes urisesid ja haukusid läbisegi, nende ees seisis Damen- inimkujul.
Muidugi oli ka Michell inimkujul ja tema taga 15 hunti ja Helena. Helenal oli taskus tikkutoos ning käes limonaadi pudel mille sees oli bensiin ( selleks, et kohapeal hunte põletada) , muidugi oli ka metsa sees peidus hunti viis või kuus. Nende ülesandeks oli minema viia oimetud hundid, kas keldrisse või siis lihtsalt majja. (olenes , kas hundid olid Dameni omad või Michelli omad ).
Damen ja Michell alustasid läbirääkimisi.
"Miks sa siia tulid Michell?" päris Damen.
"Mis sa isearvad, sa tuled meie linna ning muudad ja tapad inimesi, lisaks sellele Helena rääkis mulle, et sa kavatsed linna tagasi vallutada, aga mina ei saa seda sulle lubada." vastas Michell karimil toonil.
Damen arutles hetke ja siis ütles:" Mis siis teha, jah ma kavatsen linna tagasi vallutada ning arvan, et praegu on selleks õige aeg." siis ta muutus hundiks, ta oli suurim hunt enda karjas, ta oli ka kõige vanem ja osavam.Damen järel muutus ka Michell hundiks ning siis läkski lahti.
Karjajuhid võitlesid omavahel ja ülejäänud ei seganud neid, kuigi piilusid neid silmanurgast enda võitluse ajal. Ethanit, ründas keskmise suurusega hunt, võis isegi arvata , et ta on naine,isegi mitte naine vaid kuueteistkümneaastane neiu.Tema silmad polnudki punased, kui teistel, need olid sinised ja see tähendas, et temal on veel hing sees, et ta ei ihka võimu, vaid tahab elada endist elu oma sugulaste juures. Ethan ei suutnud talle haiget teha, kuid sellele vaatamata ta hammustas, lõi oma hambad selle hundi kaelasse,kes otsekoheselt kukkus ning muutus imeilusaks neiuks. Seejärel muutus ka Ethan inimeseks , et ütelda teistele, et nad ei viiks tüdruku keldrisse ega hakanudki midagi neile seletama.

See võitlus kestis kaks tundi, mille käigus Damenil õnnestus põgeneda ja Michellil võita. Kõik Dameni karja liikmed põletatigi keldris maha, kõiki peale kahe: Angelina ja Simoni.
Simon osutus üheteistkümneaastaseks koolipoisiks, kes põgenes kodust, sellepärast, et emal oli uus peika, kes poisile ei meeldinud.
Simon otsuststas põgeneda läbi metsa, kus teda leidsidki Dameni hundid.
Angelina aga jalutas oma poisiga läbi metsa, kui neid ründasid hundid. Tema poisil ei vedanud, kuna ellu ta ei jäänud ( Või siiski vedas? Kas on parem elada igavestipeidus või surra?).

Niisiis, Damen oli võidetud ning linnaelanikud said elada rahulikult. Keegi arvanud, et Damen tagasi tuleb, sest ta sai piisava õppetunni sellest.

Nonii...
Kas see on terve jutt? Millal sa selle kirjutasid?
Sisu iseenesest on ehk natukene õpetlik (hea võidab kurja ja kõik see) ning asjal on algeid millekski heaks. Sisul iseenesest polnud viga midagi.
Ainult et kirjeldused ja kõik see oleksid võinud natukene pikemad olla. Ja õigekirjaga on sul ka probleeme... Komad ja sõnade õigekiri jms. Nende asjadega on sul veel päris palju tööd. :)
Aga kirjuta kindlasti veel ja kui sa neid asju kohe üles paned, saame vahepeal näpunäiteid jagada ja tagasisidet anda, et kuidas sa oma juttu paremaks teha saaksid. :)
Tubli!

Lõpp on jh suht igavaks läinud, ma panin selle ise ka tähele, aga pärast lhtslt ei viitsinud enam midagi muuta ega midagi. Aga mulle meeldib, et kellegilegi see natukenegi meeldib

Ääm... ütleme, et ma olin mingi 12 vist ja korigeerida olid küll mõted, aga kahjuks pole aega selleks eriti. Ja siis ma sain mingil konkursil sellega 2. koha ning unustasin selle jutu arvuti avarustesse ära ja eile leidsin selle :)

Ikka

omg omg see on see, mida ma meilis silmi kissitades lugesin ?: D ja sulle vigu ette ütlesin heheee

Jp, ikka see . Meie vaene Tiina (Igatsen teda kui esta õpetajat ) luges seda klassilegi ette ja Riku jäi peaaegu magama kusjuures .

Mina ka... Mulle tõsiselt ei meeldi uus-.- ma ei saa muffigi aru ainult kui me loeme õpiku läbi ja ss peaks kõik selge olema.


Riku puhul ma ei imesta xDD

Jaa, meie uus õpetaja ka ei seleta just kõige paremini, vähemasti sai selgeks, mis on laadivaheldu ja, mis vältevaheldus.

PS- siiamaani ei saa muffugi aru väldetest