MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 ,,S.A.L.A.D.U.S."

Go down 
Mine lehele : 1, 2  Next
AutorTeade
White Wolf
Inetu päkapikk
avatar

Female Postituste arv : 390
Age : 21

PostitaminePealkiri: ,,S.A.L.A.D.U.S."   1/4/2012, 22:11

Nonii, ma tõesti loodan, et see jutt teile meeldib.
Ärge laske ennast heidutada esimesest osast, see on... nagu esimesed osad ikka Laughing

1.osa

Taburett mu all krigiseb ähvardavalt, kui teen enda esimese katse vastu aknalauda toetada. Veel ägedamat sõimu saan tooli käest siis, kui end uuesti sirgu ajan. Vaatan ettevaatlikult ruumis ringi, kuid paistab, et keegi pole mind isegi tähele pannud. Õnneks. Sest tähelepanu on viimane asi, mida praegu vajan.

Nihelen nagu väikene poiss viimases koolitunnis ning viskan närviliselt pilke enda randmel tiksuvale käekellale. Seitseteist kolmkümmend, seitseteis kolmkümmend üks, seitseteist kolmkümmend üks...
Pärast viite minutit saab mul ajanäitaja vahtimisest kõrini.

Aeglaselt lasen silmadel mööda tuba ringi käija. Terve suguvõsa on kokku kutsutud, kõik ootamas oma osa vanaema pärandusest. Tean juba, et seinal rippuv suur hinnaline maal kuulub nüüdsest mu tädipojale Toivole. Või siis need viis portselannukku, mis vaguralt sektsioonkapil istuvad, sai endale Toivo tütar Ester.

Keeran pea Aleksandra poole, kes ainiti enda kleidil lebavaid käsi jälgib. Must riietus teeb teda veel kahvatumaks ja süngemaks. Ta põsed on kuivad, kuid niiske taskurätt paremas käes tunnistab pisarate olemasolu.

Hetkegi mõtlemata haaran ta käe endale pihku ning kui ta üllatunult mulle otsa vaatab, näen suuri musti ringe ta silmade all. Naeratan toetavalt, püüdes välja mängida kaastundliku vanema venna rolli.
Aleksandra paotab hetkeks suud, nagu tahaks midagi ütelda. Kuid seejärel ta näolihased lõdvenevad ning ettevaatlikult libistab ta enda käe mu kergest haardest välja.

Aru pärimata vaatan veel viivuks õe poole ning keskendun montoolsele mehehäälele. Testamendi lugemine hakkab otsakorrale jõudma.
,,Oma tütretütrele Aleksandra Robertsonile," teritan uudishimulikult kõrvu ning vaatan kiiresti kõrvale, ,,jätan ma elutoas seisva klaveri ja kõik oma noodiraamatud."

Naeratan laialt, sest tean, kuidas Aleksandra klaverit ihaldanud on. Lõbusal ilmel vaatan talle otsa, kuid naeratuse asemel kingib ta mulle vastu haleda nuuksatuse. Ja siis järgmise. Lõpuks ta nutab ning pisarad veerevad mõõda ta kõhnat nägu alla.

Kui ta lõpuks rahunenud on ning vanaema advokaat enda kulmukergituse lõpetanud, loetakse pärandit edasi.
,,Oma tütrepojale Saamuel Robertsonile, jätan ma enda maja, koos kõigi ülejäänud asjadega, mis endale uut omajat ei leidnud."

Ma olen hämmingus.

Rabatud.

©okis!

Ei leidu sobivat omadussõna mu oleku kirjeldamiseks.

Ja mis kõige hullem- kõikide silmapaarid on suunatud minu poole.


Järgmised kümmet minutit oleksin nagu mingis mullis, mis ei lase mul korralikult liikuda. Ma näen, et Aleksandra tormab majast välja. Ma kuulen kiledaid hääli enda kõrval, ees ja taga. Ja ma tajun pingelist õhustikku. Kuid ometi istun ma soolasamblana enda vanal katkisel taburetil, mis, olgu öeldud, kuulub nüüd samuti mulle, ja vahin totaka ilmega ringi.

Kui mu kujuteldav nätsumull lõpuks lõhkeb, ei suuda ma korralikult käijagi, vaid prantsatan püsti tõustes kõhuli maha. Asjad mu ees kolmekordistuvad ning kellegi abiga saan tagasi kahele jalale. Mu reaktsioon tundub nii mõnelegi liialdatuna. Soss-soss-soss hõljub toas ringi.

Esikusse jõudes haaran seal jope ning asun seda kiiresti selga panema. Kirun vihaselt lukku, mis kinni minna ei taha ning kõige tipuks topin mütsi valetpidi pähe.

Kuid õue ma jõuan ning juba esimese külma tuuleiiliga tunnen, kuidas enesetunne paremaks muutub. Hingan sisse ja välja. Välja ja sisse. Sisse ja välja...

Aleksandra leian ma majatagant, kus ta parasjagu suitsetab. Ta vahib klaasistunud pilguga kaugusesse ning tuhm suits lendab ta ninast taevasse.
,,Miks sa niimoodi käitusid?" pärin koheselt. Pole mõtet ajada temaga juttu läbi lillede, see ajab teda veel rohkem närvi.
,,Tahtsin." vastab õde. Hetkeks tundub mulle, et ta ei hinga.
,,Oled sa minu peale vihane või mida?" küsin raskelt ohates.
,,Mine ära." pobiseb ta vaevukuuldavalt enda ette.
,,Ah?"
,,Mine ära! Mine ära! MINE ÄRA! Ma ei taha sind siia! Ma olen täiskasvanud inimene ja ma käitun kuidas kurat ma tahan!" Aleksandra raevunud hääl hirmutab ära aias toitu otsivad varblased.
Vaatan teda hämmaldunult. Olen solvunud. Mis mõttes?! Ega mina vanaemalt maja paluma ei läinud!
Rühin enda autoni ja istun sinna sisse.
Kougin taskust autovõtmed ning käivitan sõiduki.

Kuradile kõik see jama! Põrgusse! Võtku kõik see endale!

Ning automürina saatel hakkan tagasi Tallinna poole sõitma.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
nasicc
Pehme admin
avatar

Female Postituste arv : 5899
Age : 25
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S."   1/4/2012, 22:21

Whoa.
Väääääääga paljutõotav algus!
Ma juba nii tahan teada, mis edasi saab!!!! :)
Kiiresti uut! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Naughty
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2306
Age : 26
Asukoht : Harjumaa

PostitaminePealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S."   2/4/2012, 01:56

Huvitav... Suspect

Midagi teistsugust... Shocked Midagi väga teistsugust minumeelest Neutral

Igatahes mina ootan ka uut. Loodan, et see ikka tuleb Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
White Wolf
Inetu päkapikk
avatar

Female Postituste arv : 390
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S."   2/4/2012, 17:35

Juhuu! cheers

Ma arvasin juba, et see tundub liiga veider või igav või ebareaalne (aga noh, ma olen kirjutamise kohapealt vääga enesekriitiline Laughing )

Uut osa hakkan või noh püüan täna valmis saada.


Viimati muutis seda White Wolf (2/4/2012, 17:44). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Naughty
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2306
Age : 26
Asukoht : Harjumaa

PostitaminePealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S."   2/4/2012, 17:37

Uhh...see on päeva parim mõte! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Prince Kirameki
Kastanjetid
avatar

Female Postituste arv : 2664
Age : 27
Asukoht : Magnostadt Academy

PostitaminePealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S."   2/4/2012, 18:08

Ohhoo, see tundub päris huvitav Very Happy Ma jään ka uut osa ootama Razz
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://kaksisoim.tumblr.com/
Karro
Our little cutie pie (L)
avatar

Female Postituste arv : 1722
Age : 24
Asukoht : Tähtedel

PostitaminePealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S."   2/4/2012, 18:26

Woahh.. Väga hull! Very Happy

See on nii mõnusalt teistsugune kuidagi.. Ma ei tea ma ei oska midagi öelda, annan lihtsalt märku et ma loen ka Very Happy

Aga uut paluks! :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
White Wolf
Inetu päkapikk
avatar

Female Postituste arv : 390
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S."   2/4/2012, 21:02

Ja saingi uue osa valmis.

Ma muidugi ei tea, mis hinded ma sellele jutule ohverdasin, aga vähemalt oli mul põnev. Very Happy

2. osa

Lumi peksab vastu auto tuuleklaasi ja kojamehed teevad täiskiirusel oma tööd.
On 14.detsember ning ma suudan hädavaevu sõiduteel püsida. Ainuke pääsetee kindlast surmast on jälgida vastutulevate sõidukite tulesid, mida tehes panen tööle enda kõikvõimalikud nägemisrakud.

Kuu on möödunud ajast, mil viimati seda teed sõitsin. Kuu. Ja kogu selle aja vältel oleme Aleksandraga üksteise vastu tasast vimma kandnud. Mina tema ülereageerimise, tema minu...pärimisõiguste pärast.

Aga muidugi ei kavatsenud ma seda kohta hüljata. No, olge nüüd! Tegemist on ju nüüd siiski MINU majaga! Ja ma kavatsen seda võimalust kasutada.

Tagaistmel kolksuvad tasakesti kaks veinipudelit. Punane ja valge.
Muigan. Tänane õhtu tuleb...huvitav.

Keeran ühte kitsukesse teelõiku ning manööverdan käänulisel teel. Õnneks pole kõik kohad valgest vatist ummistunud, seepärast suudan ka ilma eriliste raskusteta lõpuks tumerohelise majani jõuda.

See vahib mulle vastu nagu Hollywoodi kummitusmaja ning kui parasjagu spordikotti õlale tarin, takseerivad mu läheduses varesed. Tore, klassikalise õuduka täisvarustus!

Tuisk on vaibunud, kuid on siiski ebameeldivad külm. Ukseni jõudes asun otsima majavõtmeid, mis on, nagu sellistel puhkudel ikka, koti põhjas. Hoian käes vähemalt kümmet võtit, valin sealt kõige suurema ning pistan lukuauku. See ei keera. Valin järgmise, ühe väikese ja tumeda, mis samuti tammepuust välisust ei ava. Nii proovin läbi kõik võtmed ning alles viimasega vajub uks irvakile. Selleks ajaks on mu sõrmed muutunud lumivalgeks.

Pahaselt lükkan ukse kinni ja lülitan sisse esiku laelambi. See ei põle, ilmselgelt on pirn läbi läinud. Justkui oleks maja isegi vihane, et mina ta omanikuks sain.

Viskan spordikoti maha. Alles nüüd märkan, et olen unustanud veinipudelid autosse. Ohkan raskelt, panen kapuutsi pähe ja astun tagasi õue. Tundub, nagu oleks selle viie minutiga ilm külmemaks muutunud. Rühin kiiresti autoni, teen selle lahti ja haaran veinipudelid.

Ebaõnn ebaõnne otsa, ehk oleks parem täna enam mitte välja minna. Kuigi majaski võib mulle vabalt midagi pähe lennata.

Jõuan ukseni, haaran lingist, tõmban....kuid uks on kinni.
Jään totakalt seisma. Proovin uuesti, aga tulemus sama- kinni mis kinni.

See pole ju võimalik! Siin pole kedagi peale minu!
Vaatan paremale ja vasakule. Kiikan auto poole. Kedagi! Isegi vareseid mitte.

Või panin ma väljaminnes automaatselt ukse kinni?
Ei...
Või siiski...

Sikutan linki veel ja veel, kuid midagi ei juhtu.

Otsustan teha majale tiiru peale. Ehk on siin mingi varjusissepääs, millest ma varem teadlik polnud?

Vaatan ringi- lumme mattunud pink hiiglaslik lillepott ja muu sarnane. Mitte midagi seesugust, mida mul kohe praegu vaja läheks.

Longin pettunult välisukseni tagasi. Toetan vastu majaseina, vahin enda autot, käänulist rada ja lund ning ei oskagi midagi muud teha. Akent katki poleks mõtet luua-see tekitaks veel rohkem paksu pahandust.

Umbes veerand tunni pärast otsustan teha veel ühe katse. Isegi mu tänaõhtust kaaslast pole veel kohal.
Lootusetult haaran lingist ja tõmban.
Ning uks laheb lahti.

Seisan nagu totakas suu ammuli ega oska ei edasi ega tagasi minna.
Seejärel asutn ühe sammu esiku poole. Mu tardumus jahtub ning mõistus hakkab välja mõtlema tuhendet loogilist põhjust selle nähtuse seletuseks.

Haaran terassilt kiiresti veinid ja pagen nendega tuppa, enne kui uks uuesti lukku otsustab minna. Tõsi see aga on, et mu süda vasardab rinnus mitmekordselt ja adrealiin sööstab veresoontes.

Oli see tõesti midagi üleloomulikku? Midagi, millest nii paljud rääkinud on?

Sunnin end rahunema, laskun põlvili, panen veinid enda kõrvale ja hakkan spordikotis telefoni järgi sobrama. Hingan välja. Mu silmad vilkavad siia-sinna, otsides mingidki märki sellest, mis just juhtunud oli.

Pimedad nurgad. Vana maja kriuks-kräuks.

Hingan sisse, välja, sisse, välja, sisse, välja....

"Tiril-tirill-tiririr"

Mu süda tõotab hetkeks seisma jääda ja ma vajun istuli.
Ülesleitud Nokia väriseb kergelt mu käes ning teatab uue sõnumi saabumisest.

Küllap leiated veidrana, et täismees niimoodi käitub.
Aga argpüks on meist igaüks. Kes rohkem, kes vähem.
Ja mina liigitun "rohekmate" poolele.

Tõusen püsti ja avan telefonis sõnumi. Mu käed värisevad.

Tsau, kallis!
Vaata, asi on nuud nii, et tallinnas on see oudne lumetorm ja ma toesti ei saa tulla!
Sorri, sorri, sorri...
Aga moni teine kord mone parema ilmaga mulle toesti sobiks!

Martta


Ohkan.
Mõte siia tulla oli üks nõmedamaid asju üldse.

Väljas pimendeb ja tõuseb uus torm.
Tundub, et öö siin, saab aina võimalikumaks.

Sunnin end rahulikuks ja asun kööki otsima. See asub otse vannitoa kõrval ja elutoa ees. Täpselt nii nagu mäletan.

Köögi seinu katab kollase-lilleline tapeet. See on siin olnud selline ajast, mil hakkasin mäletama.
Ka mööbel on emavähem sama, kuigi osad asjad on siiski välja vahetatud moodsamate tehnikaimede vastu. Pliit, külmkapp, kaks kappi, ümmargune laud, neli tooli. Tavalise eesti pensonäri köök.

Tore, see on siis leitud. Ning laes särav lampki näib töökorras olevat.

Elutuba on üsna suur. Ühes seinas on uhke vanaaegne ahi, mille kasutamist pean veel meenutama.
Diivanid on Nõukogude aegsed ja telekas on tilluke. Kuid mingit pilti sellest arvatavasti siiski näeb.
Ühe osa võtab elutoast enda alla muidugi see suur klaver, mis Aleksandrale pärandati. Halb on aga see, et instrument ta ühetoalisesse korterisse ära ei mahu. Seepärast hoitakse seda seni siin.

Viskan ruumile veel viivuks pilgu, silmad libisevad üle must-valgete fotode võõrastavalt noorte inimestega.

Magamistoad asuvad teisel korrusel. Trepp kääksub, kui sellest ülesse lähen.
Ülesse jõudes koban lüliti järele, kuid ülesse ma seda ei leiagi. Otsustan tasakesi liikuda külalistetoa poole, kus väikese poisina tihti magasin.
Mu mälu ei peta mind. Valisin õige toa.
Tundub, et siin pole ammu enam kedagi käinud. Ämblikuvõrgud pea igas nurgas. Viskan koti voodile. Järjekordne kriuksatus.

Ma ei kavatse jääda siia ülesse kauemaks. Tahan minna alla ning ennast täis juua. Ehk ei pea ma siis pärast ihuüksi siin voodis varisema ja "kolli" kartma?

Mõeldud, tehtud.

Allajõudes võtan suuna kööki, haaran laualoleva punase veini ning avan selle.
Hoolikalt kappides tuhnides leian isegi kaks pokaali.

Otsustan nina täis juua elutoas, miniatuurset televiisorit vahtides.
Istun mõnusalt diivanile, teen triiksärgi paar ülemist nööpi lahti ning asun endale veini valama.
Vaikses toas on lihtne kuulda vedeliku mulkse, kui see klaasi vastu põrkab.

Ma ei tea, kui kaua ma seal istun. Ma muudkui valan ja valan juurde ning lõpuks kipub kange uni peale.

Kustutan elutoas tuled. Panen televiisori kinni.
Vaarun mööda treppe enda uue magamistoa poole.
Pea käib ringi ning jalad ei astu sinna, kuhu aju käsib.

Lõpuks voodisse jõudnud, sikutan teksad kiiresti jalast ning võta triiksärgi aegamisi ära. Vajun vedrumadratsile. Padi mu pea all tundub väike, aga praegu pole erilist vahet.

Ja maailm mu ümber kustub. Minutitega.


Ärkan uuesti veidra klirina peale allkorrusel. Tuli mu toas põleb.
Tõusen istukile ja tunnen, kuidas alkohol mu peale mõjunud on. Valusalt, kuid suudan siiski mõelda.

Kostab uuesti veider klirin ja klärin.

Seekord taban end mõttelt, et äkki on need vargad.
Mis oleks täiesti loogiline.
Nad võisid vabalt sisse murda, lukustasid ukse, kui pudelite järgi läksin ning kui röövi lõpetanud olid, tegi üks neist mulle ukse lahti.
Ja nüüd on nad tagasi.

Jah, täpselt nii.

Ma ei saa oodata, kuni nad vanaema lauahõbedat varastavad, kuid mu ainus kaitsmisviis oleks rusikad.

Ja nagunii on neid seal rohkem kui üks.

Ma pean minema.

Kui olen magamistoast välja saanud põlevad absoluutselt igal pool tuled.
Kuidas?
Miks?
Minu hirmutamiseks?

Hakkan tasakesti trepist alla minema.
Kuigi klirinat enam kuulda ei ole, tean, et nad on siiani seal alla.
Ootavad mind. Ehk on neil isegi relvad.

Neelatan.
Ma olen kuradi argpüksist kloun!

Kuid mu jalad ei taha enam liikuda. Sunnin end kogu jõuga.

Ning seejärel teen paar hiiglaslikku sammu üle mitme trepiastme.
Hingan sügavalt sisse ja...pähe lööb terav valulaine.

Kurat!

Hingan uuesti sisse. Nüüd olen ma valmis.

Valmis tabama need pätid.

Ma jooksen kööki, sest just sealt neid kuulsin.

Olen valmis rünnakuks ja mu esimene rusikahoop...

tabab tühja õhku.

Seal pole kedagi peale minu.
Ning minu varem kustutatud lamp põleb laes.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Karro
Our little cutie pie (L)
avatar

Female Postituste arv : 1722
Age : 24
Asukoht : Tähtedel

PostitaminePealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S."   2/4/2012, 21:11

MIda asja??
Mul käisid vastikud külmavärinad üle mu keha, kui ma seda lugesin.. This is freaky! Very Happy

Uut osa ruttu! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
White Wolf
Inetu päkapikk
avatar

Female Postituste arv : 390
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S."   2/4/2012, 21:33

Haha, ega mul endal oli ka ikka vahepeal päris kõhe seda pimedas kirjutada. Very Happy
Elav kujutlusvõime, mis teha.

Uus osa tuleb nii kiiresti, kui võimalik.
Võib-olla homme, võib-olla ülehomme.
Ei tea veel, kui palju aega mul selle kirjutamise jaoks on.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Cilen
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2006
Age : 20
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S."   2/4/2012, 21:40

Oh, täielik vau-effeckt on praegu. Shocked

Uut! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Prince Kirameki
Kastanjetid
avatar

Female Postituste arv : 2664
Age : 27
Asukoht : Magnostadt Academy

PostitaminePealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S."   2/4/2012, 21:44

Kui suur on tõenäosus, et selles majas kummitab? Laughing

Sul on mõnusalt köitev stiil ja ma loeksin hea meelega ka järgmist osa, kui sa selle valmis saad Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://kaksisoim.tumblr.com/
White Wolf
Inetu päkapikk
avatar

Female Postituste arv : 390
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S."   2/4/2012, 21:47

Tõenäosus on...üsna suur. Laughing

Tänud! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Naughty
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2306
Age : 26
Asukoht : Harjumaa

PostitaminePealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S."   2/4/2012, 22:52

Jessake...Kummitused. Shocked

Mulle meeldib kummitustest vaadata filme ja lugeda kummitustest jutte, aga see on ikka päris korralik võitlus sellisel juhul. Nimelt võitlen siis oma hirmudega ja näen juba praegu tonte seal, kus neid tõenäoliselt polegi. Neutral

Minu õudusunenäod jäävad sinu südametunnistusele. Very Happy

Aga mulle meeldib samuti sinu stiil...sellest hõngub mingit, mingit...kuidas nüüd öelda...positiivset energiat. Very Happy

Jätka Cool

Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
nasicc
Pehme admin
avatar

Female Postituste arv : 5899
Age : 25
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S."   2/4/2012, 23:05

Hah. Very Happy

Nii meeldis!

Ja supermõnusalt pikk osa oli ka. :)

Kindlasti kiiresti edasi! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
White Wolf
Inetu päkapikk
avatar

Female Postituste arv : 390
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S."   4/4/2012, 16:05

Naughty- Kusjuures mul sama jama- igasugused õudukad vaimudest meeldivad väga, aga nt. kummituslugusid proovin ma alati mingi päeva ajal lugeda (sest siis on vähem tõenäoline, et ma endale magama minnes asju ette kujutama hakkan). Very Happy
Samas õudusfilmide vaatamiseks pole minu jaoks paremat aega kui õhtu/öö.

nasicc- Väga tore, et meeldis. :)

Uue osa saate arvatavasti homme. Täna pean ma enda kohustusliku kirjanduse läbi lugema + muid asju õppima.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
White Wolf
Inetu päkapikk
avatar

Female Postituste arv : 390
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S."   5/4/2012, 20:29

No näe, jõudsingi täna valmis :)

3.osa

Tuhnin rahutult vanaema sahtlites. Riie riide järel libiseb mu sõrmede vahelt läbi. Otstest narmendav raamat. Tühi prillitoos. Lükkan käed sahtlis kaugemale ning kombin sealgi kannatamatult. Lõpuks jääb mulle näppude alla mingi kõva asi, mille ettevaatlikult valguse kätte toon.

Tegemist on puust ehtekarbiga. Mitte midagi erilist- kaane peal on paar tagasihoidlikku nikerdust ning selle all on aastaarv- 1934.
Kuid ometigi pakub karp mulle huvi. Väike uudishimu uss hakkab minu sees kasvama, kui avastan, et toos on lukus. Veelgi häirivamaks saab asjaolu, et seal sees on midagi. Kortsutan mõtlikult kulmu ning proovin mõistada, kuhu karbi võti on saanud.
Hakkan juba vähegi loogilisele selgusele jõudma, kui pähe sööstnud valu mind tagasi õigele lainele toob.

Krigistan hambaid. Ravimid. Ehtelaegas muutub hetkega teisejärguliseks, panen selle öökapile sinise laualambi kõrvale ja võtan ette veel viimased sahtlid selle toas.
Nonii, nonii, noniii...hingan sügavalt sisse ja välja, et taaskordset teravat valu kontrolli alla saada. Nii, nii, nii...asun kiiruga kummuti sahtleid uurima. Jälle need riided, jälle need riided, jälle need riided...mõtted mu peas kolmekordistuvad. Hambad ristis kisun meeletu valu käes kõik vanaema hilbud välja.

Vajun istuli maha ning ahmin suukaudu õhku. Nii, nii, nii...mõtle kainelt, mõtle kainelt, mõtle kainelt....
Peab käib ringi.

Haaran voodilina äärest ning rebin end toore jõuaga ülesse. Mitte kunagi varem pole ma pohmelli niimoodi üle elanud. Vahin ruumis ringi ja märkan korraga musta riidekirstu. Minus tärkab kummaline lootus. Võiks ütelda, et see tirib mu suunurgad ülesse poole ning paneb jalad kiiremini komberdama.

Kirstu kaas krigiseb, kui selle avan. Piinarikas kriiiks istutab mu peas järjekordse valuseemne. Piilun murelikult sisse. Seal pimeduses ongi midagi. Ja mitte riided vaid...

Mu hing teeb rõõmust tagurpidi kukerpalli, kui saan kätte purgi südamerohtude ning paki plaastritega. Need pole küll asjad, mida vajaksin, kuid nende olemasolu tunnistab üht- ma olen leidnud vanaema isikliku ravimikogu.

Aegamisi tõstan välja erinevaid pulbreid, salve ja tablette. Loen igaühte neist hoolikalt, kuid valuvaigisti pole neist peaaegu ükski. Taaskord tunnen rõhuvat muserdust ning kuskil kuklapiirkonnas tajun, kuidas valu idanema hakkab. Neelatan. Teist seesugust kogemust ma tunda enam ei tahaks.

Hakkan kiiremini ravimeid välja tõstma, loen vaid paari üksiku kirjeldust.

Oh, seda rõõmu, kui kirstu teisest otsast leian paratsetamoolitabletid. Isegi tähtaeg naeratab mulle kauge ajana.

Ruttan alla, kööki, haaran esimese ettejuhtuva klaasi ning lasen selle jääkülma kraanivett täis.
Kraabin kiiruga lahti ravimipaki, lükkan sealt peopessa ühe tableti ning kulistan valuvaigisti haa kaks ooga alla.

***
Kraabin autorataste juures kätega lund. Olen nagu jooksuaega pidav koer, kes teeb endale aiast põgenemiseks auku. Mu kindad on märjad ja tilguvad veest ning ma ähin ja puhin nagu ülekaaluline vanamees.

Kui alustan neljanda ratta lumest rookimist kõlab mu seljataga lõbus hääl: ,,Mis sa siin veel teed?" Pööran ümber ja jään küsijat enda punase näoga vahtima. Mu ees seisab noor tütarlaps. Ei, pigem noor naine. Või ikkagi...
,,Mis vaatad?" pärib ta muiates, mis kandub üle kergeks naeruks. Hakkan midagi ütlema, raputan seejärel pead ja köhatan.
,,Paistab, et su sugulased on su selle pärimisasja pärast päris tõsiselt ette võtnud. Vaene inimene, " ta lükkab enda punast tuttmütsi tahapoole ,,isegi pärida enam ei või."
Vaatan altkulmu neiu poole: ,,Ja kust kohast sa veel mu pärimisasju tead?"
,,No kuule, sellises väikeses külas nagu meil, ei jäe MIDAGI saladuseks." ta naerab uuesti.
,,Pealegi, miks sa sellise töö jaoks labidat ei kasuta?" küsib neiu hetke pärast.
Suunan pilgu enda pruunidele kinnastele ja kehitan õlgu:
,,Ei leidnud."

,,Kas ma tunnen sind?" vaatan talle kulmu kortsutades otsa.
,,Võimalik."

Naeruturtsatus.

,,Sa, Saamuel, kohe üldse ei tunne mind vist ära." sõnab neiu muiates. Ta hakkab aeglaselt mu poole sammuma ning lõpuks näen teda päris hästi- piklik tedretähniline nägu, elektersinised silmad, peenikesed huuled, väike ülespoole otsaga nina, kõrge laup.

Ja korraga mulle meenub.

,,Alice?" küsin ettevaatlikult.

,,No näed, tuligi meelde!" ja ta naerab. Jälle. Kuid see pole sugugi nii närviajav, kui arvata võiks. Alice'i naer on nakkav ja naljakas. Tema kõkutamise peale kaarduvad mu endagi huuled üles poole.

,,Ja nüüd, kulla Saamuel, räägi mulle, mida sa minu saabudes siin tegid?" ta suu võbiseb, ähvardades järjekordset naeru. Kuid seda ei tule. Alice jäeb mu ette seisma, vaatab huvitatult lumist autot ning lausub hetke pärast mõtlikult:
,,Ma arvan, et mul peaks üks selline kodus olema."
,,Auto või?"
,,Ei,ei, tobu. Labidas, ma mõtlen. Aga selle saamiseks peaks sa vist meie juurde tulema."

Ta klopib Norra lipumustriga kindaid üksteise vastu ning lumi koorub nende pealt maha. Seejärel kougib neiu rohelise suusajope taskust salvrätipaki. Paar piinlikku minutit ta nuuskab.

Vahin uuesti maha ning alles nüüd märkan Alice käes suurt valget kotti, mis poekaupa täis on.
,,Sul sellega raske pole?" pärin hetke pärast, kui ta mulle selja pöörab ja minema hakkab.
,,Muidugi on. Aga noh, koos ehk saame tassitud."
,,Koos?"
,,Muidugi koos. Kuidas muidu sa sellele labidale järgi tuled?"

Vaatan teda üllatunult.

,,No tule, tule nüüd. Muidu läheb enne veel pimedaks, kui sa tagasi jõuad." ta jääb ootavalt seisma.
Hakkan vaikselt sammuma. Eks see tõsi ju ole. Kui Aliceni jõuan, vangutab ta vanamutilikult pead:
,,Kes oleks seda arvanud, et sa siia veel tagasi tuled."
,,Mis sa sellega mõtled?"
,,No kuule, ma nägin sind viimati kolm aastat tagasi turul."
,,Turul?" pärin uskumatult. Mida ma tegin kolm aastat tagasi turul?
,,Ära vaata mind midagi siukse näoga. Sa olid veel sellise, noh," ta vehib ühe enda vaba käega, püüdes kedagi ilmselgelt jäljendada, ,,sellise hästi pika plikaga koos. Mingi mustade juuste ja päikeseprillidega. Hästi kõvasti veel rääkis ka."
,,Marttaga?" pärin muiates.
,,Võimalik. Aga ega mina ju ei tea, mis tüdrukutega sa vahepeal sebinud oled." sõnab ta märksa tõsisemalt.

Varsti jääme seisma, haarame üks ühest teine teisest kotisangast ning jätkame teed.

,,Nii, et sa oledki terve selle aja kodus olnud?" küsin jutujätkuks.
,,No oma päris elamist mul küll pole, aga ringi reisinud olen päris palju. Viimati käisin Norras ühel enda sõbrannal külas."
,,Sõbrannal?"
,,Mhm. Ta oli üks aasta meie koolis vahetusõpilane ning me hakkasime üsna hästi läbi saama. Ja nüüd viis kuud tagasi pakkisin enda asjad ning sõitsin tema juurde, mägedesse. Üks parimaid reise mu elus." Alice naeratab, kuid seekord mõjub see kuidagi kaugena. Ilmselt meenutab ta mõnda toredat seika Norrast.

Ta ei püsi enda mälestustemaailmas eriti kaua. Juba varsti loetleb ta mulle kõik võimalikud kohad ülesse, kus käinud on ja seiklused, mida kogenud on. Mida rohkem ma teda kuulan, seda rohkem hakkab ta mulle meeldima.

Me ei saanud noortena just ideaalselt läbi. Ta tundus mulle alati natuke kaugena ja oma enda planeedil. Peale selle on ta minust siiski kolm aastat noorem. Viieteist aastast noormeest ei huvitanud sugugi kaheteist aastased punapäised plikad.

Aeg läheb kiiresti. Kui oleme möödunud kolmandast punase katusega vanaaegsest majast, hakkab Alice äkitselt kiiremini liikuma. Võiks ütelda, et ta lausa jookseb.

,,Kuhu nüüd?" pärin naerdes.
,,Koju." vastab ta mulle napilt.

Jõudnud ta koduaiani, käsib Alice mul siin oodata.
,,Meil on peaaegu terve pere praegu haige ja mina olen nende põetaja. Usu mind, ema lööks mind maha, kui ma tooksin koju külalise ning tema pole midagi ette valmistanud. Nii, et jah, ära võta isiklikult."
Ning ta lippalt kergelt koos kotiga tuppa.

Nii ma seal siis seisan. Mida rohke aega möödub, seda rohkem kasvab minus ebakindlus- ehk peaksin minema? Äkki ta ootab ja vaatab ja naerab, kuidas ma siin külmetan.
Sest külmemaks on tõepoolest läinud.

Veider oli teda pärast kümmet aastat uuesti näha. Milline muutus. Aga äkki oli ta juba enne selleine, ainult mina seda ei märganud?

Proovin ta köögiaknast sisse kiigata. Ei midagi.

Olen valmis juba täielrinnal lahkuma ning pettumuse alla neelama, kui hingeldav Alice välisukse lahti lööb ja mulle hingeldades midagi seletada püüab:
,,Ma...aaah....nad tapavad mu...kohe....usu mind...aaaaah!"
Ta lõõtsutab.

Seejärel ta kogub end ja kutsub mind peaviipega aeda.
Me liigume peaaegu maja taha, kus on vastu seina on toetatud palju labidaid ja harju.
,,Oh, päris palju...asju." lausun lõbusalt.
,,Eks ta ole jah. Isa läheb iga talv hulluks ja ostab peaaegu iga kord uue labida, harja või kühvli. Aga eks, " Alice haarab ühe kollase labida ja vaatab seda hoolikalt, ,,eks meil kõigil on teatud kiiksud. Näe, võta!" ta ulatab selle samuse, mida just uurinud oli.

,,Aga kuidas ma tagasi saan?" pärin hetke pärast. Ei, tõsiselt ka, kuidas? Olin siiatulles olnud nii süvenenud Alice juttu.
,,Noo, ma soovitan ringiga minna. Metsas, kust enne tulime, on kerge teed tundmata ära eksida. Lähed sealt kollase katusega majast paremale, kõnnid natuke aega kruusateel ja jõuad sõiduteele. Seal..."
,,Ma vist tean siis juba..." noogutan mõtlikult ning kissitan kruusatee poole silmi.

Seejärel vaatan veelkord Alice otsa. Ta naeratab. Natuke teistmoodi. Selles on armsust ja veetlust.
,,Näe, võta see ka." ning ta üuatab mulle ühe kollase märkmepaberi. Sellel on telefoni number.
,,Saad alati helistada, kui labida tagasi tahad tuua." lisab neiu hetke pärast.
,,Muidugi. Labida." Köhatan. Vaatan maha. Seejärel uuesti talle otsa.
,,Ma siis...helistan." hakkan vaikselt tahapoole sammuma. Ta elektersinised silmad sädelevad.

,,Näeme." ütleb Alice ning kaks sügavat lohku tekivad ta tedretähnilistesse põskedesse.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
nasicc
Pehme admin
avatar

Female Postituste arv : 5899
Age : 25
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S."   5/4/2012, 20:52

Uhhuu. Very Happy
Kas midagi hakkab arenema? Very Happy
Endiselt meeldis. Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
White Wolf
Inetu päkapikk
avatar

Female Postituste arv : 390
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S."   5/4/2012, 21:12

Täitsa võimalik, et hakkab. Very Happy

Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Naughty
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2306
Age : 26
Asukoht : Harjumaa

PostitaminePealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S."   5/4/2012, 22:00

Mulle meeldib see rahulik jutu kulg. See tekitab pinget ja igasugu huvitavad mõtted jõuavad iga järgneva lausega pähe karata. Mulle meeldib kui ma saan juba juttu lugedes täie hooga inspireerida omi teooriaid.

*Vaatab kirjutaja vanust, siis juttu, jälle vanust, mõtleb kuidas ise kirjutab, plaksutab käsi White Wolf'ile* Sa kirjutad pagana hästi. Olen sinust vanem ja tunnen kuidas sa oma kirjutamisega mulle silmad ette teed. *häbeneb natukene* Embarassed

Siis oli üks koht, millest ma aru ei saanud.


Olen valmis juba täielrinnal lahkuma ning pettumuse alla neelama, kui hingeldav Alice välisukse lahti lööb ja mulle hingeldades midagi seletada püüab:
,,Ma...aaah....nad tapavad mu...kohe....usu mind...aaaaah!"
Ta lõõtsutab.


Saaksid mule vb seletada, miks ta sedasi ütles. Ei jõudnud kohale. Ma juba arvasin, et kuri haige pere tahab teda tappa. Et nagu mingid mutandid vms. Very Happy

Siis oi kuidas mulle meeldib kuulata Samueli arutlusi. See kuidas sa tema mõtted kirja paned. Muahh, lihtsalt nii seletamatult hästi teed seda. Wink

Sa meeldid mulle ja sinu jutt ka! drunken

Sorri kui liiga palju mõtetut mula. See on haigus selline, mida Dr.nasicc pole suutnud veel välja ravida. Razz
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Prince Kirameki
Kastanjetid
avatar

Female Postituste arv : 2664
Age : 27
Asukoht : Magnostadt Academy

PostitaminePealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S."   5/4/2012, 22:08

Kas Alice'il polnud mitte lihtsalt kottide majja tassimisest toss väljas, et ta hingeldama hakkas ja ta pidas silmas, et kodused kurnavad teda liialt? Mulle jäi vähemalt selline mulje Very Happy

See on tore ja mõnus jutt ja meeldib mulle siiani väga. Ma ei saanud alguses aru, mis on haa kaks oo, kuna ma pole sellist kirjapilti varem, näinud, aga siis jõudis kohale Laughing

Ootan uut! Razz
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://kaksisoim.tumblr.com/
Naughty
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2306
Age : 26
Asukoht : Harjumaa

PostitaminePealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S."   5/4/2012, 22:13

Prince Kirameki: Tundub jah päris loogiline nüüd. Lihtsalt ma ise pingutasin oma fantaasiaga üle, ega suutnud nii lihtsa asjapeale ise tulla. Ma tänan! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
White Wolf
Inetu päkapikk
avatar

Female Postituste arv : 390
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S."   5/4/2012, 22:36

Naughty- *Punastab, vaatab maha ja naeratab*
Ma olen meelitatud. Very Happy
Su kommentaarid teevad mu tuju heaks. :)

Ja siis koht, mille välja tõid. Nagu ka Prince Kirameki arvas- Alice oli lihtsalt kurnatud sellest, et ta palju asju pidi tegema ja pere eest hoolitsema.

Prince Kirameki- haa kaks oo...Very Happy
Ma mõtlesin tükk aega, kuidas ma seda kirjutan, aga lõpuks valisin siiski häälduse variandi, kuna H2O tundus kuidagi veider kirja panna. Very Happy

Tore, et meeldis. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Naughty
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2306
Age : 26
Asukoht : Harjumaa

PostitaminePealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S."   5/4/2012, 23:36

No ma ju pean sulle kasvõi selle pisikese teene vastu tegema, sest sinu jutt ajab mind lausa pöördesse. Õigemini see ajab, kuidas sa kirjutad! Wink

No näed, mõtlesin ikka täitsa üle. Arvasin, et kui juba mingid kahtlased hääled käisid, siis miks mitte ka tapatalgusi endale ette kujutada. Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Karro
Our little cutie pie (L)
avatar

Female Postituste arv : 1722
Age : 24
Asukoht : Tähtedel

PostitaminePealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S."   6/4/2012, 06:55

Ma juba arvasin et mõrvatakse kedagi kui ta toast välja jooksis Very Happy

Sa kirjeldad nii mõnusalt.. Nii sujuvalt või ma ei tea.. Mulle nii meeldib lihtsalt :)

Ootan uut :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S."   

Tagasi üles Go down
 
,,S.A.L.A.D.U.S."
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 2Mine lehele : 1, 2  Next

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Kui kuskile ei mahu-
Hüppa: