„Ma olen alati sellisest reisist unistanud! See on lihtsalt super!“ Ann keerutas end mööda lumivalget liiva. Mitu aastat rahakogumist oli ära tasunud, isegi kui algul oli eesmärk kulutada raha millelegi muule, kui sellele, mille alla see lõpuks magama pandi. Kõik need säästud, mida ta oli hoidnud ülikooliks olid kulutatud targemalt – puhkus Maldiividel.
„Ma tean.“ Tumeda peaga noormees ei avaldanud oma vaimustust päris sarnasel moel. Ta kõndis rahulikult, jättes jälgi niiskesse liiva vaid selleks, et helesinine ookeanilainetus need kaduvikku pühiks. Tema stoilisest rahulolust hoolimata teadis Ann täpselt, et Tauno on reisiotsuse üle sama õnnelik, kui temagi. Nad võisid olla alles eile siia saabunud, ent juba nüüd oli selge – siin on maapealne paradiis.
„Ma tean küll, mida ema ja isa rääkisid, et mine ikka õppima kohe, muidu enam ei tahagi. Nagu see paar nädalat midagi muudaks. Või noh, ma jätsin sisseastumiseksamid selle reisiga vahele. Tõsi on.“ Ann lõkerdas naerda. „Aga ma tahan küll edasi õppida. Lihtsalt, enne tahaks veel puhata või natukenegi midagi muud teha. On ju niigi kaksteist aastat järjest õpitud.“
Tauno püüdis möödatiirutava ning katkematult lobiseva Anni kinni, et suruda ta suule üks kuumav suudlus ning siis käsikäes mööda rannajoont tagasi oma bungalow majakeste poole jalutada. „Tead, ma arvan, et su vanemad olid pahased pigem sellepärast, et sa kulutad mitme aasta ülikooliõpinguteks korjatud raha ühele paarinädalasele reisile.“
„Ahh, minu raha ju. Ning vaata kui soodus see pakkumine oli! Sa ei taha ju ometigi öelda, et oleks pidanud selle pakkumise kahe silma vahele jätma.“
Nüüd oli Tauno kord naerda. „Ma ei ütle midagi. Sa pole ju ainus, kes ülikooliks mõeldud raha selle reisi alla pani.“
„No sinu vanemad ei vaadanud sind sellise pilguga, nagu sa oleksid öelnud, et hakkad prükkariks.“
„Eks nad jah veidi rahulikumad. Aga oota kuni sa tagasi jõuad. Pruun ja õnnelik ning enam ei ütle su vanemad ühtegi halba sõna.“
Ann tõmbas end noormehe käte vahelt lahti. Lihtsalt selleks, et ookeani joosta. Eestis peab ikka hästi vedama, et palaval suvepäeval sattuda ka randa, kus on juba lämbesoe vesi. Siin oli see asjade loomulik olek.
Ta jõudis rinnuni vette, sukeldus ning ujus mõned tõmbed. „Jeeeeee!“ karjus ta uuesti veepinnale tulles, häbenemata paradiisi vaikuse rikkumist ja hüüdis siis kalda poole: „Anna andeks kallis, aga ma ei suuda uskuda et oleme viimaks siin!“
Neiu kahlas läbi vee tagasi liivale, kirju õlapaeltega suvine kleit kehal liibumas ning iga kumerust rõhutamas. Tauno isegi ei võpatanud, kui veest tilkuv tüdruk talle sülle hüppas.
„Õppida on aega terve elu. Isegi kuuekümneaastased lähevad ju ülikooli,“ ütles ta lõbusalt ja otsekui vabandades. Juba moment hiljem põimis tüdruk jalad lahti ning maandus taas maha, et jalgu liiva suruda ning jälle välja tõmmata. „Saame aasta töötada, uuesti raha korjata ja küll siis jõuame ülikooli astuda.“
„Kui me selle raha eest jälle reisile ei lähe.“
Ann saatis näole kleepunud juuksesalkude alt talle kelmika pilgu: „Ja kui lähemegi?“
„Siis on see veel parem reis, kui praegune!“ Tauno hüppas Anni poole, aga tüdruk jooksis kiljatades eest. Kahe sammu pärast oli poiss ta siiski kätte saanud.
„Kuhu sa nüüd jooksed minu eest?“
„Hoian end vormis. Mida sa rääkisid, miks järgmine reis veelgi parem oleks?“
Nüüd, esimest korda reisi ajal tundus Tauno takerduvat. „Sest, et siis... siis me ei ole enam eraldi vaid koos.“
Ann kergitas kulme: „Koos, me oleme ju koos!“
„Ei, ma mõtlen nagu mees ja naine!“
„Hah, et praegu oleme poiss ja tüdruk?“
„Ei, nagu abikaasad! Ma mõtlen seda“ ütles Tauno juba valjemal toonil, justkui see aitaks mõtet selgemini edasi anda.
Ann koperdas. „See oli abieluettepanek praegu?“
Tauno kohmas midagi vastuseks, mis kõlas nagu: „Nojah!“
„Eesti mehed!“ ütles Ann muiates ning astus siis Tauno ette, takistades tal edasi minna. Tüdruk pidi kikivarvukile tõusma, et tema suu oleks kohakuti kallima suuga: „Jah, jah ja miljon korda jah!“ Ta tundis, kuidas poiss libistas talle midagi sõrme. Tüdruk tõstis käe näo juurde. Peenike, ühe roosa kivikesega kuldne rõngas.
„See on imeilus!“
„Parim parimale.“ Tauno naeratas, ilmselgelt kergendust tundes.
„Jaja, olen nüüd rõngastatud.“
„Mitte veel amet-“
Tirr tirr. Tadaridatirr. Mobiiltelefoni helin. Elektrooniline heliteos, mis ei kuulu idüllistele Maldiivide rannale, kus noor mees on otsustanud oma tuleviku siduda neiuga, kellega nad kohtusid gümnaasiumi esimesel diskol.
Valge liiv haihtus, nagu puhuks tugevam tuulehoog selle mustalt mullakihilt minema. Ookeanimüha keerati vaiksemaks, tüütu telefonihelin valjemaks. Soolase hõngu asendas kuivanud lehtedele iseloomulik aroom. Ning troopiline soojus muutuks tuuliseks ja külmaks sügisilmaks.
„Jah, kuulen.“ Telefonile vastaja hääl oli kuiv ja rabe, iga täht pingutusega välja öeldud.
Teisel pool telefonitoru oli vastupidine hääletoon. Kärsitu ning elav. „Kus sa oled nüüd? Ma ütlesin ju, et tahan sind poodidesse ¹oppama viia täna.“
Köhatus. „Mul ei ole eriti tuju täna.“ Veel üks, teeseldud, köhatus. „Ma tunnen end veidi tõbiselt. Sain vist külma. Tead küll, piisab sügisel-„
Vestluskaaslane katkestas ta poolelt sõnalt ning mõned sekundid tagasi niivõrd sära täis hääl oli nüüd külm ja karge: „Ära valeta. Sa oled jälle seal?“
Vaikus oli vastus, mis ütles rohkem, kui oleks öelnud ükskõik millised sõnad. Tüdruku näpud hoidsid ebalevalt telefonist kinni. Ta oleks hea meelega kõne katkestanud ja mobiili minema visanud, aga ei teinud seda. Ei suutnud, ta oli liiga nõrk hetkel, et omada tahtejõudu midagi tõsiselt ette võtta. Kõne katkestamine kuulus sellesse kategooriasse.
„Ann,“ vestluskaaslane lausus tema nime sügava ohkega. „Me oleme sellest juba ju sadu kordi rääkinud. Aeg on üle saada. Kas sa kuuled mind?“
„Mhm.“ Ta ei tahtnud kuulata, aga ta kuulis.
„Mine oma eluga edasi. Terve pagana aasta on juba möödas! Rohkem veel. Keegi pole õnnelik selle üle, mis juhtus. Me kõik olime murtud aga see, mida sina teed, on juba üle mõistuse!“
„Igal inimesel on erinev leinaperiood,“ üritas Ann vaikselt vahele pikkida mõtet, mida nõustaja oli talle korrutanud, kui järjekordset pabersalvrätiku ulatas.
Teisel pool toru naerdi. „Jah, aga aasta otsa leinata ja üle päeva haua peal käia? Ole nüüd. Mida sa sealt leida loodad. Seal on vaid mingid kondid ja heal juhul natuke usside poolt läbi näritud liha alles. Ja pealegi, te olite vaid paar aastat koos. Kerge fling, mitte mingi eluarmastus. Sa oled noor, naudi elu. Mida sa halad ja ulud päevad otsa? Meres on veel kalu! Saad sa lõpuks aru või?“
„Saan.“ Ann pigistas selle vastuse endast välja.
„Tore, aja siis end püsti ja kõnni bussika poole. Ma korjan su viieteist minuti pärast peale. Täna on ale, varsti tuleb uue hooaja kaup.“
Kõne katkes, Ann pistis telefoni tasku, sulges silmad ja proovis aga tal ei õnnestunud enam Maldiive silme ette manada. Hetk oli möödas. Tüdruk tõusis püsti, jalad olid sellest põlvitamisest kangeks läinud. Tema näppude vahel oli üks roosa roos, Maldiivide rahvuslill, mille ta asetas tosinate teiste roosade rooside kõrvale. Mõned täiesti närtsinud roosid korjas ta ära, et need minekul kompostihunnikusse visata.
„Anna andeks,“ pomises ta näppudega üle graveeritud nimetähtede tõmmates. Tauno Tiik.
„Anna andeks, et ma ei andnud järele. Õppida oleksin saanud veel terve elu. Päevad, mis sinuga koos, need olid piiratud. Aga ma ei teadnud seda.“ Ta vedas näpuga üle sünnikuupäeva. 18.05.1992.
„Me oleksime pidanud Maldiividele minema. Sina tahtsid, mina tahtsin aga elu ja väited, et peab kohe peale gümnaasiumi ülikooli minema...“ Ta vedas näpuga üle surmakuupäeva. 05.08.2012.
„Me oleksime olnud Maldiividel, sa oleksid andnud ehk selle sõrmuse, mida käisid päev enne juveliiriärist tellimas. Ja see auto. See auto poleks sulle otsa sõitnud.“
Juba surnuaiaväravani jõudnud, heitis kurnatud näoga tüdruk veel pilgu üle õla tagasi müüride vahele, kust sissekantud enam eal ei välju. „Ma ei teadnud, et sa võid nii järsult kaduda. Ma arvasin, et meil on terve elu aga nüüd on mul terve elu vaid fantaasia reisist sinuga Maldiividele. Anna andeks.“
Pealkiri: Reis Maldiividele 
13/8/2012, 01:33
