Väikese toa rohelisi seinu valgustab aknast paistev kuu. Selles hämaras ruumis on vaikne, kuid toa nurgast kostub vaikset hingamist. See on kiire ja rütmipärane nagu kellatiksuminegi ning ajapikku see muutub aeglasemaks ning peatub. Kõik seisab vaikselt. Igaveseks uinunud tüdruk ei liiguta ennast ega teagi veel, et ta surnud on.
„Südame seiskumine,“ ütlevad järgmisel hommikul enda üksluisest tööst tüdinud arstid ega suvatsegi endast väljas lapse isale midagi lähemalt selgitada.
„Tehke midagi!“ karjub pisarais isa. Ta on kaotanud oma tütre täpselt viis tundi tagasi, kell neli hommikul, kui noore neiu süda jäi seisma. Lihtsalt, ilma põhjuseta.
„Tehke midagi. Tehke nii, et ta elaks!“ karjub lapsevanem uuesti, kuid keegi nagu ei kuulekski teda. Valgetes kitlites inimesed seisavad tema ümber ning vaatavad tüdruku vereproovide tulemusi. Nad ainult vangutavad pead. Mees vajub põlvili, pea kätele toetatud ja nuuksub.
Umbes kolmekümnendais eluaastais mees ärkab külma higiga kaetuna enda voodist. Üksinda nagu ka kõik need viimased 16 aastat.
„Ainult unenägu,“ sositab ta omaette ning vajub uuesti sügavasse unne. Tema hingamine on kiire ja rütmipärane kui kellatiksumine. Tik-tak, tik-tak. Nüüd see muutub aeglasemaks ning mehe rindkere tõuseb ja langeb aeglasemalt kuni lõpetab liikumise.
Järgmisel hommikul kui äratuskellad helisevad saavad nad teada, et nad on igavaseks magama jäänud, et siin maailmas ei ärka nad enam kunagi.
Pealkiri: Igaveseks magama jäänud 
6/10/2012, 22:12
