Everything's on fire

Vihm. Piisad langesid. Langesid, langesid, langesid......
Samuti langesid ka mu pisarad. Vaikselt, hääletult....
Mulle meeldib vihm. Siis ei saa keegi aru, et ka minul on tunded. Kõik, kes mind teavad, iseloomustvad mind, kui rõõmsat tüdrukut, aga mitte iialgi kurba. Nad ütlevad seda sellepärast, et nad ei tea mis on mu sisemuses. Et ka minul on kurbi tundeid...
Sammusin tagasi kodu poole. Pärast hakkab veel ema ka vinguma. Niipalju siis mu perest. Mul ei ole vendi ega õdesid, samuti ei ole mul ka isa. Nii et järgi jääbki ainult ema. Ta pole mulle kunagi mu isast rääkinud ning mina olen aastatega õppinud, et pole mõtet talt seda küsida. Lõpuks jõudsin koju, astusin uksest sisse ning hõikasin emale: „Hei, ma olen tagasi!!!“ Ema hüppas kohe elutoast välja, okei ma liialdan, ta astus elutoast välja ning jäi mind natuke pahaselt põrnitsema. „Mis on?“ küsisin. „Sa tead küll mis on!“ „No emps, ega sa nüüd sellepärast pahane pole ju, sa tead, et mulle meeldib vihmaga jalutada.“ „Tean, tean, aga miks sa pead ketsidega vihma käes olema? Sul on kummikud olemas ju.“ „No küll ma järgmine kord panen.“ „Lubad?“ küsis ema kahtlustades. Tõstsin käe vandeks südame peale ning laususin: „Mina Elena tõotan pühalikult, et järgmine kord, kui ma vihmaga jalutama lähen, siis ma panen kummikud jalga.“ Sellepeale ema muigas. Mina aga kõndisin kööki, võtsin laua pealt ühe küpsise ning läksin teed tegema. Mulle meeldib alati peale jalutamist teed juua, see on juba nagu rutiin. Kui tee sai valmis, istusin laua äärde. Jõin aeglaselt oma teed ja kuulasin, kuidas teises toas telekas mängib. Sain aru, et ema vaatab jälle mingit seebikat. Mina küll aru ei saa miks ta neid seebikaid vahib, teistest kanalitest tuleb palju paremaid saateid. Järasin oma küpsist, kui ema tuli kööki ning päris: „Elena, kas sul on õpitud?“ tegin imestanud nägu, mis ajast see teda huvitab. Hah, küll mingi emade värk. „Muidugi on õpitud, aga miks sa küsid?“ „Ehh, niisama.“ Vastas ta ja läks tagasi saadet vaatama. Midaiganes nagu, ta pole peaaegu iialgi seda küsinud. Jõin enda tee lõpuni ja panin kruusi kraanikaussi. Kunagi pesen kruusi ära....millalgi ikka. Kõmpisin oma tuppa. Jõudsin oma just mitte kõige korralikumasse tuppa. Aga muidu oli tuba suhteliselt korras. Ainult raamatuid ja joonistusi vedeles põrandal. Tuba oli päris suur, helelillade seinadega, mõndade postritega kaetud, suure voodiga, riidekapiga, kummutiga , arvutilauaga ja nurgas oli veel kaks kotttooli. Vajusin voodisse. Ei viitsinud enam mõelda. Lebasin voodis ja ootasin , et uni tuleks kiiremini....Lõpuks vajusin unenägudeta unne.