Sõnum

Toetusin vastu külma kiviseina ning vaatasin säravat kuud, mis sinakas sügisöö taevas helkis, justkui teades, et mu aeg on otsa saamas. Kaua oli mul õige aega? Seda ei teadnud ei mina, preester ega ka kuningas. See informatsioon oli ainult kõikvõimsa kätes – Jumala.

Kuulsin, kuidas keegi treppidest lohisevate sammude saatel alla tuli. Tõmbusin oma külmunud jalad enda alla ning peitsin ennast varjudesse, lootes veeta oma viimane öö ilma preestrita. Ma poleks talunud tema irvitavat nägu samal ajal, kui mina valust karjusin. Teadsin, et kogu vangikong kuulis seda, kaasaarvatud valvurid, kuid keegi poleks vahele seganud.

Äkiline tulevalgus pimestas mu, et pidin silmad kinni pigistama. Kuulsin kellegi vaikset ohet ning piilusin ripsmete varjust tulija suunas. See oli üks valvuritest, kuid tema hoiakus oli juba midagi erinevat. Kallutasin oma pead ning jälgisin teda teraselt, samal ajal, kui tema midagi taskutest otsis.

„Ma ei kavatse sulle midagi teha, nii et sa võid lähemale tulla,“ lausus mees karusel häälel ning hoidis käes midagi, mis meenutas paberit, sulge ja tindipotti.

Toetudes vastu seina, hakkasin aeglaselt tema poole liikuma, olles igahetk valmis tagasi oma urgu jooksma. Jõudsin uste juurde ning mu sõrmed klammerdusid ümber külmade trellide.

„Mida sa tahad?“ küsisin vaikselt teda silmitsedes.

„Ma ei saa sind päästa, kuid ma saan teha seda, mida preester poleks sul lubanud teha – kirjutada kiri,“ lausus valvur pabereid ja kirjutusvahendeid mulle ulatades.

„Kust sa tead, et ma oskan kirjutada?“

„Ma nägin, kuidas preester su raamatuid luges ja samal ajal Jumalat palus ning seda teeb ta ainult siis kui ta leiab kellegi, kes oskab kirjutada.“

Haarasin paberist ja sulest meeleheitlikult kinni, kuid siis kangastus mulle midagi. Ma kirjutan valmis, kuid siis mis? Ta viib selle oma preestri kätte? Saan veel piinamist enne kui ära põletatakse?

„Ma viin selle isikule, kellele sa tahad,“ sosistas mees justkui mõtteid lugedes ning vaatas paremale ja vasakule, et ega keegi ometi kuulnud.

„Lubad?“

„Luban, kuid sul pole kaua aega. Päike tõuseb varsti. Ma ootan siin.“

Jälgisin, kuidas valvur eemale kõndis ning siis vastu seina toetus, justkui ta peaks siin valvama. Teadsin, et aega pole tõesti palju, sest isegi kuu oli hakanud juba alla vajuma. Kõndisin akna juurde ning avasin tindipoti ja kastsin sule sinna sisse. Tõstsin selle krobelisele paberile, kuid alles siis taipasin, et ma peaksin midagi kirjutama. Juba tilkus esimene plekk paberile. Mõtlesin kiiresti ning kastsin sule siis uuesti tindipotti ja hakkasin joonistama.

Alles siis, kui esimesed päikesekiired mu nägu puudutasid taipasin, et olin viimased tunnid joonistanud. Paberilt vaatasid mulle otsa üks noor mees koos tüdruku ja väikese lapsega. Tundsin pisaraid silma kerkimas ning nõrkust, mis nüüd minu üle võimu hakkas võtma. Kirjutasin lõppu veel kolm sõna.

„Kas sa oled valmis?“ küsis valvur häält tehes ning vaikides tõusin püsti.

„Kellele?“ küsis ta kui paberi kätte sai ning seda uuris.

„Noor mees nimega Jerry minu külast,“ sosistasin põlvili kukkudes ning toetudes pea vastu ust.

„Aga see on kõigest pilt,“ vaidles valvur vastu, kuid minu jaoks oli see nagu sosin.

„Jerry saab sellest aru,“ sosistasin ning tundsin, kuidas libisesin pikali.

Kaugelt-kaugelt kuulsin, kuidas valvur midagi paaniliselt küsis, kuid minu jaoks oli kõik vaikseks muutunud. Sosistasin veel, et ta kindlasti viiks ja valvur haaras mu käest enne, kui surin. Teadsin, et minu viimane sõnum jõuab kätte.