Kesköö suudlus (1. Uus isik)

„Sa rumal plika! Vabanda koheselt!“ kriiskas mu ees seisev nõid deemon.

Vaatasin teda üleolevalt. Miks ma peaksin? Ta küsis mult küsimuse ja ma olin vastanud. Igal ühel on õigus öelda, mida ta arvab. See, et ma polnud nõustun nii nagu kõik teised, ei tee minust veel rumalat plikat. Vähemalt nii oleks see pidanud olema.

„Ei,“ ütlesin kõlavalt ning pöörasin kaarega talle selja, et majast lahkuda, samal ajal oma pikki sinakas-musti juukseid silme eest ära lükates.

„Sa kahetsed seda, kui ilma vabandamata välja astud!“ jätkas vana naine kriiskamist.

„Juba kahetsen, et siia tulin,“ viskasin vastu ning avasin ukse.

„Su keha ja nägu võib olla ju naise oma, kuid su mõistus ja süda pole sinnani veel jõudnud. Sa oled kogu oma elu olnud üksik ja arvad, et saa sedasi jätkata – vaadates teistele alla nagu sulle on tehtud. See on vale ja sa pead õppima,“ lausus nõid nüüd juba murelikumalt, vaiksemalt ja leebemalt.

Pöörasin ennast nüüd vihasena tema suunas. Kelleks ta tõesti ennast peab, et tuleb minu minevikku sorkima? See on minu asi ja keegi ei pääse sinna. Mitte keegi!

„Sa sured, sest neid sõnu ütlesid,“ sisistasin ning tundsin, kuidas mu küüned küünisteks muutusid, võimsad kaardus süsimustad sarved välja tulid ning muidugi ta otsast okkaline saba.

Tormasin juba tema suunas, kuid teine oli kiirem. Naise käsi tõusis püsti ning sealt paiskus välja beebiroosat värvi. Järgmisel hetkel tundsin põletavat valu paremas silmas. Karjatasin ning panin käe sinna peale, lootes, et rohkem valu ei saa.

„Sa pead õppima, Lucie,“ lausus deemon ning järgmisel hetkel läks kõik pimedaks.

Ärkasin ringutades üles ning tõusin oma küünarnukkide najal püsti. Vaatasin oma väikest ja mannetud magamistuba. Kes oli öelnud, et kui deemonid elavad inimeste keskel, siis nad peavad elama nagu mingid kirikurotid? Mõnel olid tutvused ja said parema elamistingimused, teised elasid nagu keskklass ja kolmandad… need olid sama head kui kodutud. Enda õnneks olin saanud keskklassi gruppi.

Viskasin õhukese teki enda pealt maha ning panin jalad puitpõrandale. Külmad värinad läbisid mu keha. Hommikud olid isegi suvel jahedad aga nii jahedad? Äkki oli probleem küttes? Kõndisin akna juurde ning tõmbasin plekilised tibukollased kardinad eest. Pidin millalgi uued ostma või ise tegema. Mõte uutest puhastest kardinatest tegi tuju paratamatult paremaks.

Avasin tänava suunas oleva akna ning tundsin mõnusat augustikuu lõhna. Suve lõppu ja sügise algus. Mitte kumbki. Täpselt keskel. Harmoonia. Jälgisin, kuidas bussid aeglaselt sõitsid, autod jällegi üksteisega võidu ja inimesed igale poole tõttasid. Kuhu neil küll kiire on? sellisel ilusal päeval ei ole kiiret ju kuskile? Peale natukest mõtlemist taipasin, et kool on ju algamas. Kõik tahtsid enda lastele kõige paremaid riideid ja kõige uhkemaid koolividinaid. Küll on hea meel, et ma ei pea enam koolipinki nühkima!

Jätsin akna lahti ning sammusin vannitoa suunas. See oli mul halb harjumus, et enne söömist pean vähemalt tund aega duši all ligunema. Vajutasin klõpsatusega lambi põlema ning tõmbasin oma öösärgi seljast. Punane ja siidine. Sellel oli veel küljes mingi mehe lõhn. Huvitav, kes ta oli? Nägus ja seksikas või möku ja mannetu? Nii voodis kui ka muidu. Kehitasin õlgu ning sammusin edasi.

Vaatasin suure peegli suunas, mis terve seina enda alla hõlmas. Nurkadesse oli kleebitud pildid, joonistused ja märkmed. Alles siis ma märkasin. Taipasin, miks mul oli hommikul nii jahe olnud, miks ma pidin kummarduma, et näha, mis linnas toimus. Kõik oli selgem!

Mulle vaatas vastu laps: ilma rindadeta, liiga pikkade juustega. Kujutasin ette milline ma võisin näha veel oma pesuga. Appi! Astusin lähemale ning nägin, et mu juuksed olid ikka sama värvi – sini-mustad ja silmad korras. Vähemalt üks oli – vasak. Parem silm oli muutunud. Koht, kus pidi asuma silmaauk, oli ainult nahk ja sellegi peal oli risti põletatud märk.

„Tundub, et nõid tõesti mõtles, mida ta lausus,“ pomisesin silma puudutades. „Kuid kindlasti ta võtab selle maha. Jah, just seda ta teeb. Ma pean kõigest temaga ühendust võtma ja siis saab kõik korda.“

Kuid miks mul siis halb tunne sees oli? Miks see kõik tundus liiga kerge? Raputasin pead kiiresti. Muidugi see peab nii kerge olema! Kuidas siis teisiti? Naine on ainult mõnele pannud nõiduse peale ja need on tavaliselt ikka midagi hullu teinud, kuid mida olin mina siis tema loogikaga teinud?

Otsustasin, et hambapesust peaks hetkel piisama. Tähtsamaid asju on ajada! Samuti pidin midagi tegema selle silmaga. Ma ei saa ju minna avalikkuse ette sellise õudusega! Siis aga lõi mulle „geniaalne“ idee pähe. Miks peaksin ma minema üldse välja? Ma võiksin ju nõiaga siin samas kontakti saada. Muidugi see tähendaks nii mõnegi reegli rikkumist, kuid mis ikka juhtuda saab?

Sammusin nüüd mõnevõrra kindlamalt magamistuppa ja avasin riidekapi. Uus mure tekkis. Mis ma selga panen? Kõik riided on mõeldud üle kahekümne aasta vanustele naistele. Mina aga? Mina olen võib-olla klassis 4 kuni 6. Kas pole mitte tore?

Suutsin lõpuks välja võluda suure särgi ja selle peale panna vöö. Nägin välja nagu mingi ori. Väristasin õlgu. Mida varem saan tagasi, seda parem. Juustega polnud hetkel midagi teha. Maha lõigata kohe kindlasti ei kavatsenud, sest mind oli alati hinnatud just juuste järele. Mitte paljudel deemonitel ei olnud pikki juukseid ja need, kel olid neid peeti targaks. Ükskõik, mis nende peas tegelikult toimus.

Tõin köögist viis küünalt ning sättisin need magamistoas viide erinevasse nurka. Nurgad, kus kõige rohkem jõudu oli. Selliseid kohti oli igal pool, kuid kõige rohkem magamistoas, sest selles toas veetis isik kõige rohkem aega. Tavaliselt. Panin küünlad aknalauale, ukse ette, voodi peale, keset tuba põrandale ning ühe võtsin kätte.

Sulgesin silmad ning hakkasin kõlava selge häälega rääkima.

„Mina, Lucie allilmast, tahan kontakti saada nõia Melindaga, kelle juures ma eile öösel olin. Toimus väike eksitus ja asi oleks vaja ära korrastada-,“

„Mida sa enda arvates korrastad?“ rääkis järgmisel hetkel mulle juba tuttav hääl.

„Miks ma lapse kehas olen? Mida ma teinud olen?“ küsisin tigedalt ning jälgisin tumedat suitsu, mis mu käes olevast küünlast tuli.

„Sest sa ei oska hoolida ja armastada,“ lausus nõid rahulikult ning lõpuks tuli ta näoilme ka suitsus esile.

„Oskan küll!“

„See, et sa oskad voodis olla nagu tõeline elueit, ei tähenda sama su tavaolekus. Kui mitu korda oled sa kellelegi heategu teinud?“
„See ei puutu siia! Anna mu keha tagasi ja ma teen seda,“ laususin juba närvi minemas.

„Kahjuks ei saa seda teha, Lucie. Õpi lapsekehas hoolima ja siis saad sa tagasi enda endise keha,“ jätkas nõid rahulikult ning tema suule ilmus ma-tegin-ära naeratus.

„Ja millal see juhtub?“ küsisin kõige lootusrikkama küsimuse.

„Siis, kui valmis oled, kuid nüüd pean ma minema. Lapsed ootavad,“ jättis naine kiiresti hüvasti ning tagataustal kuulsin veel laste kilkeid.

Mühatasin ning puhusin küünlad ära. Siis, kui õige aeg on? Millal see veel olema peaks? Viskasin küünla käest minema. Põrgu nad kõik! Kuid, kuidas saaksid nad minna? Nad on juba. Muigasin kõveralt oma mitte naljaka nalja peale.

Mida ma nüüd tegema peaksin? Justkui mu küsimusele vastates ilmus aknale valged tähed:

M N E K LI MID PD TTT RÄKM D

No tore! Veel mõistatust. Mida need tähed peaksid tähendama? Äkiline tuule iil sasis mu juukseid. Olin rohkem, kui kindel, et keegi tahtis mind vastu pead lüüa mu mõistuse tõttu. Hea näide pikkade juuste, kuid lolli mõistuse suhtes.

Vaatasin tähti uuesti ning hakkasin vist taipama sõnumit.


Ma pidin kuhugi minema, kuid kuhu? Ning, kes oli veel D? Tuule iil suurenes.

„Ma saan aru, et ma pean aru saama sellest, kuid kurat andke mulle hetk aega!“ röögatasin lõpuks, mis su suust tuli välja nagu mingi piiksumine.

Äkki see sõnum on viide mu keha tagasisaamiseks? Sulgesin silma korraks, et mõtteid koguda ning vaatasin siis uuesti tähti.

MINE KOOLI MUIDU PEAD TÕTT RÄÄKIMA DEEMONIGA

Päike tuli välja. Nüüd sain siis õigesti aru? Ma pean kooli minema? Kas see peaks olema mingi haige nali? Mul pole mingitki kavatsust minna tagasi koolipinki nühkima! Pluss, ma peaksin olema ju mingis tite klassis! Ma ei saaks gümnaasiumis hullutada. Tundsin, kuidas pisarad kurku tulid. Ma ei tahtnud!

Kuid, kas see aitaks mind mu keha juurde tagasi? Olin rohkem, kui kindel, et jah. Jah, see aitaks. Ohkasin masendunult ning istusin voodile. Eks ma siis kannata selle ära. Siis helises uksekell.

„Toateenindus! Teie lapse koolivorm tuli,“ lausus mees rõõmsalt. Päev vara veel.

Tõusin püsti. Millal ma veel koolivormi olin tellinud? Kuulsin pisikest kuradilikku naeru. Nõid. Kui ma oma keha tagasi saan, siis ma veel teen teisele üht ja teist.