MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Natuke päikest

Go down 
AutorTeade
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Natuke päikest   16/12/2012, 14:04

Et jah, ma hakkasin uuesti kirjutama. Muljetavaldav, mis? Pärast pikka pausi suutsin ma ennast viimaks kokku võtta ja midagi valmis kribada. Tunnen ennast kohutavalt. Ausalt. Mul on nii palju jutte pooleli ja kui varem olid nende jaoks igasugused ideed olemas, siis nüüd ei suuda ma neid oma vanast ja mädanevast ajusopist üles leida.
Igatahes, sellest uuest loost siis: ma ei ole kindel, kas see tuleb üldse pikk. Võimalik, et piirdun 5 pt. võimalik, et kümnega.


~*~

„Aga minu vanemad?“
„Sa saad neist lahti. Kas see ei ole mitte sinu soov? Vabaneda oma ema igapäevastest kisadest ja isa pidevast kamadamisest ja närvidele käimisest...“
Tõmban sügavalt hinge ja vaatan üle õla.
Meesterahvas, nii umbes viis aastat vanem kui mina, seisab ja silmitseb mind rahulikult. Teda vaadates julgen väita, et ta on tõesti nägus. Peenikese nina ning suurte silmadega meenutab ta ikoonidelt pärit jumalusi. Kui ma vaid usuksin seda.
See mees on kõike muud, kui Jumal. Ma ei ole isegi kindel, kuidas ma talle otsa koperdasin, kuid ühel hetkel ilmus ta minu juurde pakkumisega.

Pakkumisega, millele ma ei osanud ära öelda.
Vaatan uuesti kõrvale.
Tänane päev on olnud... erakordne, kuigi algus ei olnud eriti kiiduväärt. Ema äratas mu üles enda igapäevase kriiskamisega, isa karjus mu peale sest ma ei jõudnud viie minutiga riidesse pandud ning tal jätkus isegi piisavalt palju jultumust, et mulle vastu põske lajatada ning süüdistada mind kõiges. Isegi minu noorema venna surmas, kes oli hukkunud vaid kuu aega pärast sündi.
Veel enne, kui järeldusi tegema hakatakse, ütlen ausalt, et ma armastasin oma nooremat venda. Ausalt. Mulle meeldis tema eest hoolt kanda ja alati, kui ma koolist koju saabusin, läksin tema juurde ning kandsin tema eest hoolt. Tundus, et vanemad unustasid selle pisiasja kiirelt ära. Ma ostsin ju enda taskuraha eest talle uue pehme kaisukaru. Tänu sellele ei saanud ma nädal aega koolis süüagi. Kuid asi oli seda väärt. Praegu on see kaisukaru minu toas, voodil ja ootab minu tagasitulekut. Ma isegi andsin talle oma noorema venna nime – Sam.

„Kas sulle sellest mõtlemisajast ei piisanud, mis ma sulle andsin?“ küsib deemon minu kõrvalt. Ma ei olnud tähele pannud, et ta oli mulle selle lühikese ajaga lähemale tulnud.
Pigistan huuled kokku ning vangutan pead. Ta ohkab vaikselt. „Ma saan aru, et see on raske valik, kuid sa pead mõistma, et sa teed sellega endale head. Võib-olla isegi oma vanematele... Ei ole vaja mind niimoodi vaadata. Me mõlemad teame, et su isa ja ema tahtsind tegelikult poissi, mitte tüdrukut. Sa olid nende jaoks pettumus. Siiamaani oled.“
„Võib-olla oleks siis targem üle ääre hüpata?“ kergitan kulme ja vaatan üle katuse. Oma sõnade tõestamiseks oli deemon mu ilmutanud ühe pilvelõhkuja.
Kuigi ma ei karda kõrgust, tunnen sellegi poolest, kuidas mu sisikond krampi tõmbub kui ma maapinda vaatan. See tundub nii kutsuv ja pehme olevat. Võib-olla oleks tõesti targem...
„Siis sa jääksid kogu lõbust ilma.“ Deemoni hääl on muigav ja ta paneb oma käe mu õlale. See on esimene kord, kui ta mind nii hellalt puudutab. „Vaata, see, mida ma sulle pakun, on... Eriline. Ja usu mind kui ma ütlen sulle, et sul ei tule enam teist sellist võimalust. Kas võta või jäta.“
Pööran katusele selja ning vaatan mehele otsa. Päikesevalguse käes on tema nahk nagu lumi. Tema silmad, mis meenutavad musti sitikaid, peegeldavad minu nägu tagasi. Ma ei suuda ühtegi emotsiooni sealt välja lugeda ja ma olen sunnitud pea kõrvale pöörama.
Annan alla. Ma ei olegi kunagi suurim võitleja olnud ning nüüd, kui ta tõi ette kõik need asjad, mis on minu elu suurimateks miinusteks olnud, ei oska ma talle vastu hakata. Lisaks kõigele sellele on tema ettepanek kõike muud, kui hea. „Mida ma tegema pean?“ küsin viimaks.
Deemon naeratab esimest korda ja ma kohkun, nähes tema teravat hambarida. Mul on tunne, et kui tal soov tekib või kui ta tüdineb minust, siis võib ta mu kaela väga vabalt pooleks rebida. Ja seda kõigest oma kihvadega. „Hea valik,“ kiidab ta mind. Ei kusagilt ilmub välja pärgament koos kuldse sulepeaga. Selle ulatab ta mulle ja surub pärgamendi nina alla. „Kirjuta siia alla,“ osutab ta sõrmega joonele, mille all on minu ees- ja perekonnanimi.
Ma vaatan ridu, mis on kaunite gooti tähtedega kirjutatud ja tõmban sügavalt sisse. Jäise tuulega tunnen selgelt väävli vastikut lõhna.
Vaatan kirjutatut hoolega ja üritan sellest aru saada. Deemon muutub aeglaselt kärsituks. Ta raputab pärgamenti. „Kaua sul veel läheb?“ nõuab ta läbi kokkusurutud hammaste. Ohkan vaikselt ja heidan talle ühe pilgu ning tõstan siis sulepea. See on meeldivalt soe, kuid ebaharilikult raske. Kritseldan oma allkirja ning astun sammukese eemale, et vaadata, kuidas veinipunane tint korraks päikese käes kuldseks tõmbub ning siis ära kaob koos meie lepinguga.
Naeratus Deemoni näolt ei kao. Ta astub mulle lähemale ja paneb käe mu õlgade ümber. „Nii... Meie tehingut sa juba tead. Kõik su soovid, mida sa tahad, täituvad. Oota, ära kiirusta, kuula mind lõpuni.“ Krimpsutan nina, kuid noogutan. „Soovide täitumisega läheb maksimaalselt kakskümmend neli tundi, see oleneb muidugi, milline su soov on. Ma ei soovita sul paluda mingisuguseid supervõimeid. Inimesed ei ole loodud lendama või mõtteid lugema.
Teiseks – mida me su vanematega teeme? Kui sa tahad, et nad sureksid, siis pole see mingi probleem. Ma võin...“
„Ei, ma ei taha neid tappa.“ tõukan ta enda juurest eemale. Hoolimata sellest, kuidas nad mind vihkavad, ei ole ma mõrtsukas.
„Ei?“ Tema hääl on kuidagi pettunud. Ma ei tee sellest välja.
„Ma... Ma tahan, et nad unustaksid mu. Ma tahan, et kõik, kes mind on kunagi näinud, minuga koolis käinud või suhelnud...Ma tahan, et nad kõik unustaksid mu ära!“
„Sa... Oled... Olgu peale. Tehtud. Midagi veel?“
Hingan taaskord sügavalt sisse ja vaatan ringi. Inimesed, kes meie all kõnnivad, näevad välja väiksemad kui sipelgad. Korraks toob see naeratuse mu näole, kuid see on sunnitud. Rõõm on minu seest kadunud. „Vii mind siit ära.“ Neelatan ja sulen silmad. „Vii mind Pariisi.“
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
R.
Kuri põhjapõder(???)
avatar

Female Postituste arv : 193
Age : 16
Asukoht : Pärnu maakond

PostitaminePealkiri: Re: Natuke päikest   22/12/2012, 14:25

Väga hea. Midagi muud ei ütlegi Very Happy
Uut.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
lovekixxu
Tasane


Female Postituste arv : 4

PostitaminePealkiri: Re: Natuke päikest   23/12/2012, 23:17

samad sõnad mis arbuusilgi Very Happy .uut!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Natuke päikest   

Tagasi üles Go down
 
Natuke päikest
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Pizza looming-
Hüppa: