MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Taevas on siin sinine.

Go down 
AutorTeade
White Wolf
Inetu päkapikk
avatar

Female Postituste arv : 390
Age : 21

PostitaminePealkiri: Taevas on siin sinine.   23/12/2012, 13:58

No tervist!
Üle pika aja olen otsustanud hakata kirjutama järjejuttu, mis mul kuskil tagakuklas päris kaua on tiksunud, aga varem pole nagu mahti olnud seda päriselt ka kirjutama hakata.
Aga mis aeg võiks siis olla selleks parim, kui mitte vaheaeg?

Loost rääkides siis võin öelda, et selline...tore jutt tuleb. Ma pole päris kindel, mis ¾anri alla see liigitub, seepärast sai valituks ka see kaust.

Aga mis ma ikka siin palju räägin. Esimene osa on esimene osa, seda teame me kõik, kuid loodetavasti suudab mingil määral põnevust ka sütitada.
Loodetavasti.

1.osa

Mustamägi, Tallinn


,,Sa ju tead, m i k s , meil seda raha vaja on."

Triinu vahtis süvenenult aknast välja, pigistas peopesade vahel musta kohvikruusi ning kissitas taeva poole silmi. Ikka käis see sama jutt- rahast ja elust ning elust rahata ja vastupidi. Tüdruk ei kavatsenudki isa poole vaadata, surus huuled vaid trotslikult kinni, just nagu laps, kes kibedat rohtu keeldub võtmast. Raha.
Laual lebas veel kaks kahekümne eurost.

Kesine hommikusöök oli äsja lõppenud, esimene väsimus kohviga peletatud ning nüüd ootasid mõlemad, et õhku rippuma jäänud ärritus laiali hajuks. See oli vaikus pärast tormi. Püüdluslikult kannatlik, kangekaelsetele tuttavalt pikk.

Kalev hõõrus tavalisest tugevamalt sinist võileivataldrikut, valge triiksärgi varrukad hooletult üles keeratud. Poole tunni pärast peaks ta juba tööl olema-viimast korda, et anda oma närune "karjäärikoht" üle kehkenpüksist nohikule. Sellisele, kes oli terve elu saatnud mööda matemaatikaõpikute seltsis, et kõige magusamas nooruses andmeid arvutisse toksida.
Kalev muigas mõrudalt, oma peas sai ta kõik alati ära öeldud, aga päriselus kuivas kogu julgus kokku.

,,Isa."

Kuidas Triinu küll vihkas esimesena alla anda. Aga kuidagi ju algust tegema pidi. Olgu see täpselt nii ebameeldiv, nagu olema pidi.
Ning pealegi võis varnast endale alati lohutuse võtta- tark annab järele.

,,Isa."

Kalev pöördus aeglaselt ringi, haaras toolilt käterätiku ja kuivatas paari ropsuga oma seebised käed. Ta oli siiani natuke ärritatud, meeled segatud tütrest ja tööst ja varahommikutest pidutsejatest, kes oksendasid väliskoridori täis.

,,Kas me peame alati niimoodi lõpetama? Miks sa lihtsalt ei lase mul siia jääda?"

Triinu hääl kõlas lootusetult. Kössi vajunud, põrnitses ta vaheldumisi põrandat ja isa.
Seekord oli tüdruk isegi lootnud, et ehk mängivad argumendid tema kasuks, kuid nagu alati, tundis Kalev teda ses vallas paremini.

,,Me oleme sellest rääkinud, Triinu. Sa tead seda. Sa ei saa siia jääda. Oleks liiga palju...liiga palju o h t e. Eriti sinu... seisundis."
Mees valis oma sõnu. Suur tülitsejat polnud temas kunagi olnud, pigem pani kauakestev karjumine ta pea valutama.

,,M i s seisundis, isa?"

Triinu teadis juba vastust. Sellistel puhkudel tavatses isa enesele märkamatult Tooli poole vaadata. Haletsevalt, kuigi ta teadis, kui väga tüdruk sellist käitusmaneeri vihkas.

,,Sa lähed ja lõpul lõpp! Ma...ma ei kavatse sind siia jätta!"

Sinine võileivataldrik lendas vihaselt riiulisse, Kalev haaras esikust pintsaku ning sihtis nimetissõrmega tüdrukut. Kõva meeshääl oleks enamus peredes sellisele jutuajamisele joone alla tõmmanud, kuid nagu alati, leidus ka lärmakaid erandeid.

,,Sa arvad, et ma ei saaks hakkama! Sa arvad, et ma olen nõrk! Sa ei tea minust midagi!"

Viimaseid sõnu karjudes pääses tüdruku kurgust välja ebaloomulik urin. Ta raputas ägedalt oma tumepruuni lokkis juuksepahmakat ning kui Kalev lõpuks ukse paugu saatel välja jooksis, näitas Triinu ninakripsutades talle keelt järele.

Mõndaaega istus tütarlaps oma igahommikusel kohal- aknalaual ja põrnitses kollase-punase ruudulist lillepotti. Väiksena pidi isa teda sinna pidevalt ülesse tõstma, siis, kui Triinu käed veel liialt nõrgad olid. Vanaema oli alati öelnud, et tema jäsemed on rohkem hernekeppide moodi. Nüüd enam vanaema ei olnud, oli ainult pilt tumepruunide raamide vahel esikukapil. Nüüd sarnanesid ka Triinu käed rohkem inimloomale omaste moodi. Tuli tõdeda, et aeg muutis nii mõndagi, ükskõik, kui väga tütarlaps seda "mõttetera" ka välja naeris.

Lõpuks, kui niimoodi filosoofilikult istudes naeruväärselt igav hakkas, libistas tüdruk end Tooli tagasi. Selle nipi oli ta juba ammu selgeks saanud, tuli ainult haarata ühe käega külmikust ning teisega aknalauservast ja seejärel end oskuslikult pehmele istmele istutada. Või siis jääkülmale põrandale, kui väga palav hakkas.

Isutult näksis Triinu oma poolelijäänud juustusaia, valas kohvipurusesse kruusi grebimahla ja keskendus "kõigele heale ja positiivsele mis maailmal pakkuda oli". Silme ette kerkis pilt trullakast Keidi Metsvahist, blondid lühikesed juuksed turritamas, helehall professionaalne kostüüm viimastest sõõrikutest liiga pingul. Inimesed kutsusid teda "psühholoogiks", Triinu kutsus teda "tolaks".

Kohvine mahl oli rõve, juustusai liiga kuiv ning lõpuks viskas tüdruk mõlemad tagasi söögilauale.
See päev, nagu ka kõik viimased sel nädala, oli alanud halvasti. Veel kunagi varem polnud isa ja tütar omavahel nii pikki ja sõimlevaid tülisid pidanud läbi tegema, mõlemad näitasid oma kangekaelsust üles ning ei kavatsenudki oma nõudmiste eest taganeda. Ometigi tundis Triinu, kuidas jõud tema sees raugema hakkas. Ja see ajas teda veel rohkem vihasemaks.

Aeglaselt mööda korterit veeredes kogus tüdruk oma väheseid naiselikke iluasju kokku. Alla anda ta vihkas, kuid rumalust tüdruk jälestas. Ning tema ei tahtnud rumal olla, kõlagu see nii nõmedalt, kui keegi arvab. Kokkulepe oli juba ammu jõus olnud, väljasõit "suvekoju" toimus ülehomme. Osa temast tahtis veel vaielda, karjuda ja oma õigusi taga nõuda, teine osa püüdles aga leppimise ja isale järeleandmise poole.

Nii või teisiti, leidis Triinu mõlemad valikud tema väikest vaimu kurnavat.

Kosmeetikat ei jagunud siin majas palju. Kolm odavat lõhnaõli- üks neist kuulus Kalevile; üks ripsmedu¾¾ ja kaks huuleläiget. Jõuludeks klassiõe poolt kingitud hiiglaslik meigikott oli sama raske nagu oli olnud tühjana.

Varsti pidi tulema Iivi, kes heanaaberlikult oli juba viimased seitse aastat Triinu järele vaatamas käinud. Iga päev, üks ja sama. Valmistas söögi, pesi pesu ja viis tütarlpase "värsket õhku hingama" . Mõnikord tuli nendega kaasa ka Miina, kes kärutas oma ratastooliga Triinu kõrval, sädistas liiga palju ja vaikis vaid selleks, et hinge tõmmata.

Päev päeva järel tundis ta, kuidas rutiin kõri pigistab. Vaikselt, aga visalt.

Kusagilt trepikojast kuulis Triinu kellegi komberdavaid samme. Kuskil keerati uks lukku. Keegi naeris.

Tõsiselt veeretas tüdruk end esikusse, meigikott põlvedel.
Kohe varsti võis kuulda Iivi kärmet koputust uksele.

Triinu oli otsustanud. Nagu alati, andis ta isale alla.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
R.
Kuri põhjapõder(???)
avatar

Female Postituste arv : 193
Age : 16
Asukoht : Pärnu maakond

PostitaminePealkiri: Re: Taevas on siin sinine.   23/12/2012, 19:01

Hea. Mõned näpukad olid, aga suva see, eks Very Happy
Ootan uut! :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
lovekixxu
Tasane


Female Postituste arv : 4

PostitaminePealkiri: Re: Taevas on siin sinine.   23/12/2012, 23:21

uut! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
White Wolf
Inetu päkapikk
avatar

Female Postituste arv : 390
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Taevas on siin sinine.   25/12/2012, 00:07

Tänud! rendeer

Uus osa on kirjutamisel. Kui veab, siis saan ehk homme valmis. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Taevas on siin sinine.   

Tagasi üles Go down
 
Taevas on siin sinine.
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Kui kuskile ei mahu-
Hüppa: