Teispool piire. (1. Osa; Lõpetatud!)

Leidsin ühe vana jutu. Tahab õudukas olla, vist. Noh... tunnused on vist kõik olemas, aga õudne see küll pole.. Tglt ma lugesin seda ja armusin kirjeldustesse. Vott.
Nimi on... ma ei tea. Ma olin siis hullem selle filmi fänn vist... Ei hakka midagi muud ka mõtlema.
Loodan, et meeldib. :)
Viie olen saanud.

Teispool piire.

Mees haaras oma peast kinni, justkui kartes, et see kohe lõhkeb. Kostus tuhm mütsatus, kui kogu maha langes ning teadvuse kaotas.

Saabus hetk vaikust, mida rikkus vaid kauge huikamine, mis iga korraga aina lähemale paistis tulevat. Õues oli pime ning läbi üksikute puhaste aknaruutude immitses tuppa haiglaslikku kollakat kuma, mis toa nurgas olevalt räämas peeglilt üksikute kiirtena tagasi peegeldus.

Peegli kõrval, väikese tabureti peal, asetses vana grammofon, mis ainsana toas oli hoolitsetud välimusega. Selle läikiv pind peegeldas hägusalt maas lamavat peremeest. Justkui märguande peale hakkas too end lõpuks liigutama. Vaiksed ja jõuetud tõmbed enda püstiajamiseks jäid tulemusetuks. Pikkade, räpaste juuste all üritasid väikesed, sitikmustad silmad ümbrusega kohaneda. Mees oli võimeline takseerima vaid taburetti ja lagunevat lauda, mis kuuvalguse üksikute kiirte ees nukralt seisid. Laua peal asetses, nagu alati, must märkmik ja sulepea. Märkmik oli määrdunud ja armetu olemisega, kuid sisaldas ometi nii palju tähtsat.

Mees tõmbas mõned hetked sügavalt hinge ning ajas end seina toel püsti. Ta oleks tahtnud oksendada, magada, surnud olla... Ta ihkas kõike muud, kui see poolteadvus siin.

Pikkade, lohisevat sammudega vedas mees end siiski vana grammofonini, millele sai osaks üks väheseid kiindunud pilke, milleks ta veel võimeline oli. Mees pani grammofoni käima ning loivas aeglaselt, taustaks James Brown, laua juurde.

Lahtisest märkmikust vaatasid talle vastu kuupäevad ja need vähesed sündmused, mida ta mäletas tühimikest, mis ta peas valitsesid. Mees lehitses tagasi esimese päevani.

8. mai
Tundsin, kuidas miski pooldus. See oli tunne, nagu sa oleksid kaks isikut. Ma tundsin endas kasvavat viha ja tungi kedagi rünnata. Ärkasin kodus, vermel sõrmenukkide ja katkiste riietega. Kodu oli segi pekstud.
Mis toimub?

12. mai
Sama tunne. Nagu sa poolduksid. Ma muutusin vihasemaks, tahtsin kellelegi kallale karata, teda vigastada, isegi tappa.
Ärkasin taas kodus.

17. mai
Ärkasin üles keset surnuaeda, Liina haua kõrval. Selle juures oli suur mullahunnik. Kirst oli kadunud. Mina tegin seda?

Mees toetas pea kätele ning ohkas sügavalt. Ta hõõrus oma meelekohti, justkui lootes, et see aitab asjas selgust saada. Peaaegu kuu aega olid teda vaevanud need jubedad poolikud mälestused ja teadmatus.

Ta haaras nõrgalt pastaka ning pani selle kirjutusvalmilt paberile.

Üksteise järel vilksatasid tal silme eest mööda pildid möödunud päevast ning käsi kirjutas justkui iseenesest need üles. Esimest korda selle pika kuu jooksul mäletas mees kõike. Iga üksikut detaili.

"Mina tegin seda, mina tegin seda, mina tegin seda..." pomises noormees palavikuliselt. "Mina, mina, mina..." Käsi lakkas automaatselt töötamast ning mees tõusis püsti. Viimast korda vaatas ta lahtiselt lebavale märkmikule enda ees.

Mehe paremasse kätte oli pigistatud revolver, mis järjekindlalt ülespoole liikus. Käis kõrvulukustav kõmakas ning vaikne potsatus, kui mees põrandale varises.

Verepritsmetega märkmikust, mis ikka veel laual lebas, võis lugeda järgmist:

6. juuni
Esimest korda mäletan ma kõike, kuid seekord on teisiti. Nagu oleksin ma olnud kolmas isik. Ruum oli pime, valguseks vaid üksikud kiired küünlast, mis laual põles. Ma nägin ennast teisest toa otsast lähenemas. Lähenesin vaikselt ja käratult, näol jõhker ilme. Meenutasin kodutut oma katkiste, räpaste riiete ning pesemata näoga. Vasakus käes rippus nuga, mille tera küünlavalguses helkis.
Kuulsin kedagi karjumas.
Ma tapsin oma õe.
Nagu kõik teised oma ümber. Oma ema, isa, Liina... Kõik loksub paika.
See oleks nagu... ma olen päeval mina, aga ööl keegi teine. See pooldumise tunne. Ma pooldusingi. Minust sai kaks erinevat inimest, kes tegid asju oma tahtmist mööda, mäletamata eelnevat.
See on lõpp.

Esimesed päikesekiired, mis üle taeva joonistusid ning toas laiali valgusid, lõpetasid grammofonimängu ning ruumi vallutas haudvaikus.

Omg kui heaaa.
Kirjeldused on tõesti.. võimsad. Jälle pean ma ütlema, et ka seda lugu oleks olnud võimalik poole lühemalt kirja panna, et peamine mõte edastada, aga sa rõhusid just kirjelduste peale, võib-olla et alguses natuke isegi liialdasid nendega (noh, kuhugi järjeka ühte ossa ju nii pikalt kõike ei kirjutaks), aga nii ongi hea. :)

Idee on hea, teostus veel parem.

Heh.
Tänan. :)

Kirjedused on jaa head! :)
Eriti see viimane lause: Esimesed päikesekiired, mis üle taeva joonistusid ning toas laiali valgusid, lõpetasid grammofonimängu ning ruumi vallutas haudvaikus.
(Y)
Meeldib =)

:)

Hirmuäratavalt hea, judinad tulid peale

Hah.
Hea teada.:)

see oli huvitav. nagu loeksid mingi raamatu viimast peatükki lõpuks saab kõik selgeks ja eelnev on mõttetu

Heh.
Aitäh. (: