MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Sage - The girl who started the Apocalypse

Go down 
Mine lehele : 1, 2, 3  Next
AutorTeade
Avis-raa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 87
Age : 19
Asukoht : Pärapõrgu

PostitaminePealkiri: Sage - The girl who started the Apocalypse   27/12/2012, 19:29

Kes teab, võib-olla saabub maailma lõpp juba täna õhtul?
- Robert Browning

„Sage, keegi soovib sinuga kohtuda,“ lausus vanem valvur tõsiselt ja valmistus avama mu kongiust. Mehe ilmest oli raske midagi välja lugeda, kuid siiski suutsin ma aru saada mehe Ilmest, et ta kardab. Tõenäoliselt oleks ta praegu soovinud öelda, et inimene, kes soovib minuga kohtuda on hull.
„Kes see inimene on?“ uurisin tasasel toonil ja kössitasin edasi pimedas nurgas, nii nagu olin teinud seda juba aastaid. „Ja millest selline meelemeetus? Te pole mul lubanud, kellegagi kohtuda aastakümneid.“
„Täna me teeme erandi sulle,“ pomises valvur oma habemesse ja avas mu kongi ukse, mis kriuksus vastikult, „nii-et tõuse püsti ja tule siia. Mul ei ole tervet igaviku nagu mõnedel.“
Katsin kätega enda kõrvad, et ei kuuleks vastikut kriuksumist, mis mu meeli nüristas. Lihased mu kehas tõmbusid pingesse ja väljusid minu kontrolli alt. Ma ei tea kaua ma kössitasin nurgas, kattes kätega kõrvu ja taludes pinget lihastes. Lõpuks, kui pinge mu lihastest kadus, tõusin vappudes püsti. Imelik tunne oli jälle seista pimedas kongis.
Silmitsesin valvurit ja tegin tema poole paar nõrka sammu. Põrand põletas mu taldu igal sammul ning tuletas mulle meelde, et mul ei olnud võimalik põgeneda. Valvurini jõudes mu jalad tegid mulle põrgu valu, kuid kandsid mind ikka.
„Sa võid sellele inimesele öelda, et ta võib ennast ära uputada ja oodata sajandeid, aga mina enda kongist ei välja,“ sisistasin tusaselt ja hingasin raskelt. „Kelleks see inimene ennast üldse peab, et tulla siia ning loota, et te lasete tal minuga rääkida? Mis ta nimi üldse on?“
„Sage, käed,“ käsutas valvur mind ja pani mu käed raudu.
Käeraudadest tulenev järjekordne põletus tunne võttis mu hingetuks. „Kurat,“ vandusin, „millest need veel tehtud on?“
„Rauast, põletatud pühas tules ja pühitsetud vaimulike poolt. Minu arust üsnagi nutikas vanglaülema poolt sulle, seesugused käerauad meisterdada,“ tähendas valvur veidi lõbusamalt. „Sa tead, et ma ei saa sulle tema nime öelda, kuna vaid kurat teab, mida sa oskaksid siis teha. Tule.“
Astusin kongist välja ning mu kongi uks sulgus. Ma vihkasin seda vanglat, kus ma olin. Rauast seinad ja põrandad, mis tekitasid valu neid puudutades ning liiga erevalgus. Vangla oli mõeldud minusugustele, kes ei suutnud taluda liigset valgust ja rauda.
Järgnesin valvurile, kes kõndis kiirel sammul mööda eredaid koridore. Käänulised koridorid ja eredalt valgustatud koridorid terroriseerisid mu pead. Surusid pahuralt hambad kokku ja sammusin edasi. Ma ei mäleta enam, kui kaua oli möödunud ajast, kui ma viimati neis koridorides käisin.
Valvur peatus suure ukse ees ja sisestas koodi, et pääseda edasi järgmisesse vanglatiiba. Ta mõõtis mind oma range pilguga ja andis mulle märku, et ma läheksin uksest sisse. Vanglatiib kuhu sisenesin oli moodsam, kui tiib kus asus minu kong. Mu ees laiusid kitsamad koridorid , mis olid võõbatud kahvatu halli, sinise ja valge segu.
„Me oleme kohe kohal, Sage, pea ennast korralikult üleval,“ sõnas valvur ja hakkas kõndima mööda üht kitsast koridori.
„Ma pean ennast hästi üleval, härra valvur,“ teatasin ükskõikselt ja laksatasin keelt, „ma ei virise valguse üle ega raua üle, mis mu käsi põletab. Ma saaksin aru, et sa paluksid mul ennast korralikult üleval pidada, siis kui ma vingun või üritan mõnda teist vangi fileerida.“ Mu suu oli väändunud kavalaks irveks ja mu silmad olid terav.
Valvur saatis mürgise pilgu minu poole ja raputas pead. „Ma ei uskunud, et sa kongist väljudes muutud nii jutukaks.“
„Ma oleksin veel jutukam, siis kui saaksin ühe paari kingi ja natuke viskit,“ nurrusin kavalalt ja hoidsin irvet oma suul edasi. Aastatega olin unustanud, millist lõbu võib pakkuda valvurite tüütamine või manipuleerimine. Paljude vangide arust oli kõige magusam hetk see, kui valvurid murdusid ja kaotasid vaimse tasakaalu.
Lõpp kitsastel koridoridel. Me olime jõudnud lõpp-punkti ehk suuremat sorti tuppa. Tuba oli valgustatud eredamalt, kui koridorid ning mu silmad tõmbusid iseenesest kissi. Läbi ereda valguse suutsin näha laudu, toole ja valgust kiirgavaid lampe, mis surisesid häirivalt. Lauad olid nelinurksed ja kõik olid paigutatud iidse malelaua tehnika järgi. Keskmises lauas istus kahekümnendates naiste rahvas, kelle välimus oli hoolitsetud ja elegantne.
„Istu naise juurde, kes on seal lauas,“ sõnas valvur rahutult ja osutas käega naise suunas, „aga pea meeles, et sa oled vanglas, mis on mõeldud sinusugustele värdjatele. Sa ei saa siit põgeneda ning mina hoolitsen selle eest.“
„Kas lõpetasid? Tore,“ pomisesin pahuralt ja hakkasin minema naise poole, kes ruumi keskmises lauas istus. Mu sisetunne ütles mulle, et ma ei tohiks enam ühtegi sammu, selle naise poole teha, kuid uudishimu trumpas sisetunde üle.
Vajusin naise vastas olevale toolile istuma ja piidlesin naist. Naine ei olnud vanem, kui kakskümmend viis, kuid riietus end elegantselt ja daamilikult. Tema kallist kangast kleit ning jakk olid helerohelist värvi ja need sobitusid hämmastavalt hästi naise oran¾i tooni juustega. Helehallid silmad uurisid mu nägu ning suu oli vormitud leebeks muigeks. Naisest kiirgas soojust ja tarkust, nagu lamp kiirgab valgust.
„Ja sina oledki Sage. Sage Foster,“ lausus naine aupaklikult ja kallutas pead, „ma ootasin ausalt öeldes midagi suurejoonelisemat.“
„Tuleb leppida sellega, mida on hetkel pakkuda,“ sõnasin enda üllatuseks äärmiselt rahulikult. Naises oli midagi tuttavat, mis kiirgas temast välja. „ja kuidas ma võin sind kutsuda.“
„Cassiel,“ mainis naine vaikselt „Cassiel on minu nimi. Pärisnimi.“
„Sa pead olema peast põrunud, kui ütled mulle oma pärisnime,“ teatasin külmalt ja panin oma raudus käed lauale. „Cassiel, ütle mulle, kes kurat sa oled ning mis põhjusel sa mind näha tahtsid.“
Cassiel ohkas sügavalt ja pani enda käed kokku. „Kas siis põhjus pole ilmselge. Mul on uudiseid sulle,“ ütles Cassiel süütult ja vaatas oma tarkade silmadega mulle otsa. „Ma olen juhataja sõjaväeosas, mis püüab sinusarnaseid olendeid. See sõjaväeosa asub Tres Regiones. Ma käisin sinu pärast pika tee maha.“
„Tres Regiones?“ küsisin üllatunult. „Ma arvasin, et teie tegevus on ammu kolm väikest Balti riiki minema pühkinud. Muide, Cassiel, ma ei küsinud, sinu positsiooni ühiskonnas, vaid seda kes sa oled. Ühiskonnapositsioonil ja mingiks isikuks olemisel on suur vahe.“ Mu hääl kõlas sama kalgilt nagu ma räägiksin vanglaülemaga.
„Inimesed on aastatega muutunud, Sage, kui sa siin oled konutanud,“ lausus Cassiel teravalt ja ajas oma selja sirgu.
„Auts,“ pomisesin ülbel toonil ja kratsisin kohta, kuhu käerauad olid mu randmele haava põletanud.
„Ma olen Belance lapselaps,“ teatas Cassiel ja irvitas kavalalt. „Ma ei arvanud, et nimi Belance sulle midagi ütleb, aga paistab, et ma eksisin. Sa vist ikkagi mäletad teda. Sage, jahmunud ilme sobib sulle, usu mind.“
Jahmatus asendus raevuga minust. Mind ei huvitanud, et Cassiel võis olla Belance lapselaps, kuid praegu ma tahan, selle elegantse mõrra tükkideks rebida, vaid Belance nime mainimise eest. Hingasin sügavalt sisse ja surusin oma käed rusikasse.
„Kas see ongi sul uudis minule, et oled tema lapselaps? Kui jah siis sinu asemel kaoksin siit vanglast koheselt,“ sisistasin vihaselt ja vaatasin Cassieli. Kagu see ärkav raev ja mälestused minus tegid rohkem haiget, kui spetsiaalselt minule tehtud käerauad ja ere valgus.
„See ei ole uudis,“ kostis Cassiel, üritades rahu säilitada, „uudis on see, et Belance suri eelmisel nädalal. Ma mõtlesin, et oleks hea, kui sa saaksid sellest teada.“
„Ma sain uudise kätte, sa võid nüüd siit vanglast igaveseks lahkuda või sa ootad, et ma kallistaksin sind ja ütlesin, et mul on kahju, et Belance ära suri? Nutaksin äkki paar minutid koos sinuga ja ulataksin sulle salvrätti?“
„Oled sa alati nii ülbe?“
„Enamus ajast. Valgus ja need käerauad ajavad meelemustaks,“ teatasin pahuralt. „Kui sa tahad veel midagi teada, siis sul tuleb pikk päev minu ja mu ülbuse seltsis.“ Vilistasin lapsikult ja vangutasin pead.
Cassiel pööritas silmi ja ohkas, taibates et minuga vestlemine on nagu rääkimine lapsega, kes ei taha midagi aru saada. Ta andis valvurile märku, et mees siia tuleks.
Valvur tuli kiirel sammul meie poole ja noogutas Cassielile austavalt. „Kas saan teile midagi tuua, preili Simond?“
„Tooge mulle üks kohv, palun,“ sõnas Cassiel elegantselt ja möögis seejärel mind oma pilguga, „talle tooge palun vett.“ Cassiel naeratas valvurile võluvalt.
„Kas midagi veel, preili?“
„Jah,“ lausus Cassiel ja vaatas võluvalt oma suurte hallide silmadega valvurit, „kui kaua läheb aega kohviga ja veega?“
„Mitte üle viie minuti, preili,“ ütles valvur kindlalt ja kummardus. Ta saatis mulle mürgise pilgu ja sammus meist eemale.
„Nii, saime valvurist lahti ja kaamerad ei salvesta. Sage, jah ma ootasin midagi. Ma ootasin, et me jääksime siia kahekesi, sest valvurid kipuvad alati pealt kuulama asju, mis ei ole mõeldud nende kõrvadele,“ tähendas Cassiel salapäraselt ja sulges silmad. „Mul on ka teine põhjus siin olla. Esimene põhjus – uudis – oli mõeldud valvuritele, vaid ettekäändeks. Teine põhjus siin viibimiseks on isekam ja tingitud uudishimust.“
Tõmbasin silmad veel rohkem kissi ja kallutasin pead. „Räägi, ma olen uudishimust lõhkemas,“ sõnasin elavamal toonil, kui tavaliselt. Heitsin pilgu surisevale lambile ja krigistasin hambaid. Valgus pani mu pea valutama ning surin mõjus mu lihastele kummaliselt.
Cassiel muigas lapsikult ja teatas ilmekalt: „Ma tahan kuulda sinu lugu.“
Turtsatasin naerda. „Sa võid võtta lahti suvalise ajaloo raamatu, mille sa leiad ja sa saad sealt lugeda mu lugu,“ mainisin lõbustatult ja panin jalad risti.
Ohe, mis lipsas Cassieli huulte vahelt ei olnud enam lapsik, vaid kuulus tõsisele inimesele. „Sage, ma tahan kuulda tõde, selle kohta mis juhtus. Ajalooraamatud sisaldavad, vaid kuulujutte, legende ja arvamusi,“ sõnas Cassiel kindlameelselt ja sobras oma kotis. Ta tõi nähtavale väikese pudelikese, mis oli täidetud punase vedelikuga.
„Mis see on?“ uurisin raevukalt. Mu süda kloppis, sest sisimas ma juba teadsin, mida Cassiel oli lauale asetanud. Surusin end tugevamalt vastu tooli ja hammustasin instinktide vaigistamiseks huulde.
„Sa tead mis see on, Sage,“ lausus Cassiel kavalalt ja pööras pudelit nii üht kui ka teist pidi. „See on veri ja sa ihaldad seda.“
Nihelesin ebamugavuses enda toolil. „Ma ei ole vampiir, kes sõltub verest,“ sisistasin vihaselt. „ma saan vereta äärmiselt hästi hakkama.“
Cassieli näol laius irvitus, mida ta ei üritanud varjata. „Kuid verest sõltuvad su võimed või täpsemalt üks osa su võimetest. Arvestades, selle vangla tingimusi pole sa vist saanud verd juba aastakümneid. Muide, kuidas üks osa sinust reageeris, sellele et sa verd ei saanud? Suurem tundlikus raua suhtes ja palju nõrgemad võimed?“
Hingasin sügavalt sisse ja kostsin: „Sa arvad tõsiselt, et suudad mind ära osta, vaid ühe armetu pudelikesega, mis sisaldab verd?“ Silmitsesin raevukalt altkulmu Cassieli, kes oli endaga ilmselgelt väga rahul.
„Ma ei arvestanud, et saan su lugu kuulda, vaid ühe pudelikesega,“ teatas Cassiel rahulikult ja ta silmad lõid kavalalt särama, „sellepärast ongi mul neis pudeleid mitu ja kõige magusam osa on see, et peale oma loo jutustamist, saan ma asjad korraldada nii, et sa lahkud siit vanglast ega näe mind enam kunagi.“
„Sa oled samasugune manipuleeriv mõrd nagu, seda oli Belance,“ sisistasin pahaselt. „Ma olen nõus. Üks lugu vere ja vabaduse vastu.“ Mu suule ilmus mu vanale minale omane irve, mis muutis mu enesetunde hoobilt paremaks.
Cassiel avas vere pudeli ja lükkas, selle minu poole aeglaselt.
„Sa oled üks põrgulik sõjaväe juhataja,“ teatasin ja haarasin valust hoolimata vere pudeli. Kogu me keha janunes vere järgi ja kisendas, et ma seda juba jooks. Hommikul ei suutnud ma isegi unistada, et võin pärastlõunal saada verd ja pakkumise vabadusele.
Kallutasin pudelit ja tundsin vere maiku enda huultel. Jõin ahnelt pudeli tühjaks ja limpsasin enda huuled puhtaks. Panin pudeli tagasi lauale ja sulgesin silmad. Raud, mis oli sepitsetud pühas tules ei põletanud enam mu käsi, vaid lihtsalt oli seal. Venitasin enda lihaseid nagu kass ja muigasin rahulolevalt.
Avasin silmad ja tajusin ruumis enneolematut energialaengut. Lambid lõhkesid üksteise järel, jättes ruumi mõnusalt hämaraks. Mu käerauad avanesid võlujõul ja kukkusid kasututena põrandale.
„Hämmastav, mida üks pudelikene verd võib teha,“ nurrusin kassilikult ja ringutasin end.
„Sa näed parem välja, Sage,“ mainis Cassiel üllatunult, „ja su võimed tugevamad, kui ma oleksin osanud arvata.“
„Ma tunnen ka ennast paremini,“ pomisesin ja vaatasin Cassieli. „Cassiel, see mida ma praegu tegin, ei olnud isegi mu võimete tipp, see oli kõigest nende ärkamine.“ Muigasin kavalalt ja seadsin ennast mugavalt toolile istuma.
Sulgesin silmad ja panin enda sõrmed kokku. „Hea küll, alustame minu osaga tehingust,“ sõnasin aeglaselt. „Ma olen minevik, olevik ja isegi tulevik. Ma sündisin korra, kuid olen surnud olnud mitmeid kordi. Mul oli valida hea ja halva vahel, aga ma ei valinud kumbagi. Ma kasvasin üles hullumaja rangetes tingimustes, armastan juustusaiu ning päikeseloojanguid. Tere, minu nimi on Sage Foster ja ma alustasin Apokalüpsise.“
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Avis-raa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 87
Age : 19
Asukoht : Pärapõrgu

PostitaminePealkiri: Re: Sage - The girl who started the Apocalypse   27/12/2012, 19:57

1. peatükk

Pereat mundus, fiat iustiti. Need neli sõna kaunistasid mu toa valgeid seinu. Must kiri sobitus ideaalselt valge taustaga. Ma ei tea, mis ma nendes sõnades nägin või tajusin, kuid need meeldisid mulle. Nendes sõnades oli hämmastav salapära ja jõud, mida teistes sõnades tavaliselt ei leidunud.
Istusin rätsepistes pehmete seinade vahel ega mõelnud millestki. Mu tuba oli naeruväärselt valge – välja arvata must kiri, mis mu seinal ilutses – nagu iga kong, siis hullumajas. Hullumaja kus ma olin olnud nii kaua, kui mäletasin, oli vana. Mõned patsiendid väitsid, et kui südaööl sulgeda silmad ja hoolikalt kuulata võid tunnetada surnute patsientide vaime. Minu arust oli see, vaid puhas jama.
Koputus uksele tõi mind taas välja maailmast, mille ma olin endale loonud. Pöörasin kiirelt pea ukse poole ja tõusin püsti. Ruttasin ukse juurde ja piilusin lahtrist välja. Ukse taga seisin nooremapoolne sanitar, kes mind päevas üks või kaks korda külastas. Sanitar oli noor naine, kes oli üleni valgesse riietatud ning, kes kandis juukseid alati punupatsis. Ta sinised silmad kiirgasid rõõmu ja suu oli alati vormitud lõbusaks naeratuseks.
„Kopp, kopp, Sage, kuidas sul täna läinud on?“ uuris sanitar lõbusalt.
Kallutasin pead ja vaatasin lapsikult säravate silmadega sanitari. „Suurepäraselt, päike paistab ja muru on roheline,“ teatasin sõbralikult. „Kas ma saan täna siit toast välja. See tuba ajab mu veel rohkem hulluks.“
„Peavalusid, hullushooge või midagi see sarnast on sul täna esinenud?“ päris sanitar tavapäraselt.
„Ei, ma tunnen ennast täna hämmastavalt hästi,“ pomisesin rutakalt. „Kas ma saan siit toast välja? Palun.“ Tammusin ühelt jalalt teisele kannatamatult ning surusin huuled kokku.
Sanitar noogutas ja otsis midagi enda taskust. Ta ulatas mulle läbi lahti kaks valget tableti ja ütles: „Neela need alla ja siis läheme puhketuppa. Kas vajad neelamiseks vett või ei?“
„Pole vaja,“ laususin kiirelt ja neelasin kaks tableti korraga alla. Tabletid kraapisid mu kurku ja muutsid mu hetkega kummaliselt rahulikuks. „Neelasin alla tabletid.“
„Hea küll. Oota, ma avan ukse. Astu igaks juhuks samm tahapoole,“ soovitas sanitar. Järgisin sanitari soovitust ja astusin sammu tagasi. Kuulsin, kuidas sanitar tõmbas kiipkaardi läbi ja avas võtmetega ukse. Uks läks lahti ja avanes mu ees.
Astusin uksest välja naeratades ja silmitsesin rahulolevalt koridori, mis sisaldas endas hulga kinniseid palateid. Kõik palatid olid vaiksed, mis oli loomulik, sellisel kellaajal. Möödusin neist palatitest aeglaselt ja suundusin puhketoa poole.
Sanitar oli vaikne ja jäi minust, vaid mõni samm tahapoole, kuid tundsin endal tema valvsat pilku. Kõndisime sõnagi lausumata puhketuppa. Sinna jõudes tõmbas sanitar oma kiipkaardi läbi vastava koha ja andis mulle märku, et ma võin sisse minna.
„Kui midagi on, Sage, siis kutsu mind,“ sõnas sanitar leebelt ja lahkus minu juurest.
Astusin puhkeruumi sisse. Puhketuba oli avar ja seinad olid värvitud soojadevärvidega. Mõned üksikud inimesed istusid diivanitel või toolidel, lugedes vanu raamatuid või kuulates hommikusi uudiseid. Ühel neljast seinast ilutses jämedate tähtedega kirjutatud „Katoliku kiriku vaimuhaigla puhketuba“. See nimi oli ajanud mulle alati peale naeruturtsatuse, sest ma poleks kunagi kuulnud ühtegi hullu ütlemas, et see koht siin on katoliku usku.
Silmitsesin inimesi ruumis. Nad kõik sarnanesid oma ilme ja riiete poolest. Nende ilme ei öelnud midagi ning riided olid lumivalged. Ainuke inimene, kes erines teistest oli vanem naisterahvas, kes naeratas lugedes.
Kõndisin vana naise juurde ja istusin tema vastas olevale toolile. Tema pilk püsis raamatul, kuid ta kehakeel reetis, et ta märkas minu tulekut. Ta luges raamatut vaikides edasi minuteid, kuniks ta viimaks raamatu kinni pani ja mind oma vanade silmadega silmitses.
„Kas sa istud alati teiste juurde ja vaikid?“ päris vana memm tõsiselt ja hoidis raamatud enda käte vahel.
„Sa lugesid ja ma ei tahtnud sind segada,“ pomisesin maha vaadates. Tõstsin pilgu üles ja osutasin tema raamatule. „Sa paistsid olevat, sellesse süvenenud.“
Naine noogutas ja sõnas: „See on hea näitekirjandus. Vanasti osati kirjutada häid näidendeid.“ Ta andis mulle raamatu ja naeratas. „See siin on pea kuussada aastat vana, aga trükk on uuem. Trükk on ise kakssada aastat vana.“
Vaatasin raamatut ja üritasin sõnu, sellest kokku veerida. „William Shakespeare, „Hamlet“? Vabanda, ma ei saa vana inglise keelest hästi aru,“ vabandasin naise ees ja ulatasin talle raamatu tagasi. Ma sain vana inglise keelest vaevalt aru, see oli nii kuradima raske, et paari sõna kokku veerimine võttis mul minuteid.
„Sa ütlesid autori ja peakirja õigesti. Proovi natukene veel lugeda,“ julgustas naine ja ulatas raamatu mulle lahke naeratusega tagasi. „Ava see suvalise koha pealt. Vanade legendide järgi avaneb, siis lehekülg, mis sobib sulle kõige rohkem.“
Ohkasin ja avasin raamatu suvaliselt leheküljelt. „ „Jah, tema, verepilastaja, see ihar loom, kes taibu nõiavoega…““
„Mitte nõiavoega, vaid nõiaväega,“ parandas naine mind koheselt, kuid saatis mulle seejärel naeratuse julgustamiseks mind edasi lugema.
Ohkasin ja suunasin pilu taas raamatule. „ „… nõiaväega ja reetja-andega – oo kuri taip ja anne, mil on võim nii võrgutada! – on jälgi himu täiteks võitnud meele mu näivalt vooruslikul kuningannal.““ Krimpsutasin arusaamatult nina ja silmitsesin vana naist altkulmu. „Need sõnad on siin nii rasked ja ebaloogilised,“ tähendasin tusaselt.
„Tänapäeval ei ole enam olemas seda kirjandust, mis oli sajandeid tagasi. Praegune kirjandus on, vaid teatmeteosed,“ lausus naine. „Sa suudaksid lugeda, seda raamatut kui sooviksid. Mina saaksin aidata sul, vaid hääldust parandada ja öelda ebaloogiliste sõnade tähendust. Jäta raamat praegu enda kätte. Kui soovid võime hommikuti hakata su lugemis oskust siin lihvima.“
„See meeldiks mulle, ma arvan,“ sõnasin sõbralikult ja tõmbasin sõrmedega üle raamatukaane.
„See raamat on kaua kuulunud minu perele, hoia seda korralikult ja ära rebi sealt lehti välja,“ mainis naine noomivalt, kuid naeratas peagi ja sirutas minu poole käe. „Mina olen Luce.“
Piidlesin naise sirutatud kätt, mis oli sõbralikult minu poole suunatu. Nihelesin korraks toolil ja kallutasin vaevu pead. „Sage,“ sõnasin napilt. „Miks sa hoiad oma kätt välja sirutatult?“
Luce silmitses hetkeks oma kätt ja vastas: „Nii on kombeks siit väljas. Inimesed tervitavad nii üksteist ja näitavad üles austust ning viisakust. Tavaliselt surutakse üksteisel kätt tervitades ja end tutvustades.“
Kallutasin arusaamatult pead ja surusin kulmu kortsutades Luce kätt. „Kas nii või?“ Ta noogutas mu küsimuse peale ja lasi mu käest lahti.
„Ole natuke enesekindlam, kui inimeste kätt surud, lase endast välja kiirata uhkust ning elegantsi,“ soovitas Luce ja hingas sügavalt sisse ning tegi ¾esti, mis pidanuks rõhutama enesekindlust. Luce hallid õlgadeni lokkis juuksed jäid vabalt õlgadele langema ning tema säravad sinised silmad vaatasid mind.
„Sa mainisid ennem mööda minnes, et sa oled pärit sealt väljast. Linnast,“ laususin tasaselt ja hammustasin huulde. „Kuidas seal väljas on?“ Kuulsin oma südame valju kloppimist, mis ootas vastust küsimusele, mis oli minus olnud juba aastaid.
Luce surus huuled kokku ja tema ilme muutus mõtlikuks. „Kas sa pole siis kunagi väljas käinud?“
„Ei,“ vastasin teravalt ja lühidalt, „või vähemalt ma ei mäleta, et oleksin siit väljas käinud.“
Luce silmad väljendasid kaastunnet ja ta sõnas: „Kui sa siit hullarist välja pääsed on see kõige parem tunne. Usu mind, sest siis on sul vabadus ja võimalus valida endale ise oma saatus.“
„Mis asi on hullar?“
„Hullar on“ – ta osutas käega ruumi poole, kus me istusime – „Katoliku kiriku vaimuhaigla. Siin ei saa sa kogeda elu ja istud ruumides ööpäevad läbi. Aasta sadu tagasi ei olnud vaimuhaigla selline nagu see on praegu. Sadu aastaid tagasi hoitigi siin tegelike hulle. Inimesi, kes sõid üksteist, üritasid endalt elu võtta või sooritasid jõhkraid mõrvu, tänapäeval nimetatakse hulludeks juba teisitimõtlejaid,“ seletas Luce tõsiselt ja pani käed risti rinnale.
„Miks pidi inimene teist inimest mõrvama või, miks pidi võtma inimene endalt elu? Elu võtmine on ju patt ja selle eest lähed sa põrgusse. Sinu hing saab neetud ja sa ei suuda enam selgelt mõelda,“ teatasin arutlevalt ja tõmbasin end kägarasse ning hoidsin põlvede ümbert kinni.
„Nüüd sa saad aru, miks ma nimetan seda kohta hullariks. Inimesed väljas ütlevad, et ei ole olemas põrgut või taevast, nad väidavad, et on olemas vaid üks igavene tuli ja hulk õnnetuid hingi, kes puhastuvad igaveses tules. Hinged need on hinnalised ja just nende pärast tapeti,“ selgitas Luce ja lasi kätel kõrvale vajuda. Ta niheles toolil ja sõnas: „Mina ei tule linnast.“
Silmitsesin hämmeldunult Luce. Vaikus levis katkuna mööda tuba, pannes mind kiiremini hingama. „Kõik tulevad linnast, erandeid pole.“
„Sa oled tark arvestades seda, et sa oled kasvanud üles siin kohas,“ lausus Luce targalt ja vaatas mind altkulmu. „Sul on õigus erandeid ei ole, aga kunagi oli. Inimesed elasid maal, kus laiusid rohelised väljad ja paksud metsad, kuid ajaga inimesed hävitasid sellised kohad. Sa ei kujuta ette, millised nägid need kohad enne hävimist välja nelikümmend aastat tagasi.“
„Ei kujuta,“ nõustusin vaikselt ja sulgesin silmad. Kuulsin lähenemas samme meile. Avasin silmad ja tabasin end vaatamas sanitari, kes silmitses mind ja Luce leebelt. Naeratasin sanitarile viisakalt ja seejärel vahtisin Luce segase pilguga.
„Luce, Sage, kas te liituksite meie pärastlõunase ühisteraapiaga?“ uuris sanitar meie käest ja kallutas pead.
„Meeleldi,“ vastas Luce enda ja minu eest.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Avis-raa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 87
Age : 19
Asukoht : Pärapõrgu

PostitaminePealkiri: Re: Sage - The girl who started the Apocalypse   27/12/2012, 20:16

2. peatükk

Istusin hallikas-sinakas väikeste mõõtmetega ruumis. Nihelesin tooli peal ja silmitsesin teist nelja vaimuhaiget, kes istusid minuga praegu samas ruumis. Brady, Eliz, Thomas ja Luce. Brady ja Eliz paistsid väliselt normaalsed olevat, aga siiski nende ülemine korrus oli korrast ära. Thomas plõgistas närviliselt hambaid ja silmitses meid kõiki paranoilise pilguga. Luce oli rahulik ning elegantne, kuid mõtlik. Ta istus toolil ega rääkinud minuga. Ja siis veel mina. Vanemateta laps, kes on elanud terve oma elu vaimuhaigla seinte vahel ega pole kordagi välja pääsenud.
Meie kõigi ees oli vanem mees psühholoog, kes hoidis enda käes pabereid. Ta kandis valgeid riideid nagu iga inimene siin ning tumeda raamiga prille, mis lösutasid tema ninal. Psühholoogi silmad olid tumepruunid ning neist peegeldus väsimust ja kurbust, mida ta pidi igapäev nägema.
„Sage, Luce, tore et te saite meiega liituda,“ sõnas psühholoog meeldivalt tasase tooniga ja silmitses meie teraapiagruppi, mis oli kokku pandud. „Kas keegi teist sooviks alustada? Jagada enda ideesid või mõtteid teistega?“
Silmitsesin teisi. Ma teadsin, et doktor näeb meis, vaid kampa haledaid hulle, kes ei suuda oma peaga mõelda ega lahendada probleeme. Ega ma ise parem ei ole. Ma olen kõigest neist noorem, pole kunagi siit väljas käinud ja üritan selles majas mitte päris ära keerata. Vaikne, ei suhtle kellegagi, jah see olen mina.
Thomas tõstis tasakesi käe ja vaatas suurte silmadega psühholoogia, kes talle julgustavalt naeratas. „Söök,“ teatas Thomas ning ta suunurgad kerkisid üles, „ma tahan rääkida söögist.“
„Mida sa sooviksid meile siinsest söögist rääkida, Thomas?“ päris doktor üllatunult ja kergitas kulme. Ta silmitses Thomas, kes mängis oma sõrmedega ja otsis enda väljendamiseks õigeid sõnu.
„Söök mis meile jagatakse on kuidagi kuiv ja teistsugune, soolane on see ka kindlasti,“ lausus Thomas mõtlikult ja kallutas lapsikult pead.
„Kui söök on soolane, siis on kokk armunud,“ tähendas keskeale lähenev Eliz, kes kõigutas lapsikult oma jalgu, „mu ema ütles mulle kunagi nii.“
„Eliz, see ei ole nii! Kui toit on soolane, siis kokk haub kättemaksu,“ teatas Brady tusaselt ja hoidis pilgu maas.
Ja nüüd see algab. Vahetasime Lucega pilke ning hammustasin huulde. Ma vihkasin vaidlusi. Need tekitasid mulle alati tunde, et olen pisike täpp linnas, mis kohe õhku lastakse. Surusin kramplikult käed rinnale ja jälgisin vaikides vaidlust.
„Me pidime arutama söögist, mitte sellest milline on kokk, siis kui toit on üle soolatud,“ pahandas Thomas pettunult ja puuris meid kõiki oma lapsikult terava pilguga.
„Kuule söök on söök ning…“
„Lõpeta, Eliz. Palun lõpetage vaidlus või ma saadan teid kõiki tagasi oma tubadesse ja me jätkame homme lõunal,“ kostis doktor rahustava tooniga.
Nihelesin rohutult. Tundsin tohutut peavalu hoogu, mis hõlmas põhiliselt mu pea parema poole. Vist migreen. Surusin valu maha ja üritasin keskenduda teistele, kuid peavalu andis endst ikka märki.
„Sage, Luce, te olete täna vähe rääkinud. Kas sooviksite meiega oma mõtteid jagada?“ uuris psühholoog, kes oleks teelt tahtnud öelda, et visake mulle päästerõngas ja tirigi mind hullude keskelt välja.
Luce naeratas vanaemalikult ning raputas pead. „Ei, aitäh. Mul pole omalt poolt kahjuks midagi lisada. Võib-olla Sage sooviks midagi öelda.“
Silmitsesin üllatunult Luce oma nime kuuldes ja neelatasin. Segadus levis üle mu keha ning ei lasknud mul aru saada mis toimub. Mul on külm, pea valutab meeletult, kuulen ähmaselt enda nime. Ei ma olen korras, see on kõigest hullushoog. Peab olema.
„Sage, on sinuga kõik korras?“ päris vana psühholoog murelikult.
Tundsin teiste murelike silmi endal ja vastasin: „Minuga on kõik korras. Rõhk on lihtsalt muutunud.“ Mu hing jäi kinni ning hakkasin järsult köhima. Õhk mu kopsudest pahises halastamatult välja. Tõmbusin köhahoo poolt tekitatud valust kössi ja üritasin meeleheitlikult hingata. Märkasin oma kätel verd, mida olin välja köhinud ning seda oli palju. Hoog lõppes. Kukkusin hingeldama ja silmitsesin jõuetult teisi.
„Minuga on kõik korras,“ teatasin vaikselt ja ajasin ennast sirgu. See oli vale, sest järgmisel hetkel olin ma kramplikult põrandal maas ja rapsisin hullumeelselt. Kuulsin uduselt, kuidas psühholoog kutsus arste ning Luce mu kõrvale tormas.
Lapsed. Päike. Rahu. Hobused. Viis. Veri. Pimedus. Välk. Mu silme ees käis värvikas teater, mis oli äärmiselt tumeda sisuga ning andis enda mõtet meeleldi edasi. Lapsed, kes mängisid põllul päikese käes olid nii süütud ja haprad, kuid järsku kõik katkes. Muusika ja mängud lõppesid ning taevas mattus pimedusse. Neli hobust, ja nende omanikud ratsutasid ees tuues endaga kaasa hävingu, vere ja surma. Kõike juhtis olend, kes ei tohiks näha ilmavalgust.
„Sage!“ hüüatas Luce hirmunult ning raputas mind õlgadest. „Sage, tule meie juurde.“
Värisesin hirmust ja siplesin meeletult. Kuulsin ukse avanemist ning nägin sanitare, kes hakkasid mind ruumist välja vedama.
„Luce, ma nägin neid,“ sõnasin hirmunult ning sulgesin silmad.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
R.
Kuri põhjapõder(???)
avatar

Female Postituste arv : 193
Age : 16
Asukoht : Pärnu maakond

PostitaminePealkiri: Re: Sage - The girl who started the Apocalypse   27/12/2012, 20:37

Hea, huvitav ja mulle meeldib, kuidas sa kirjutad. :)
Uut.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Avis-raa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 87
Age : 19
Asukoht : Pärapõrgu

PostitaminePealkiri: Re: Sage - The girl who started the Apocalypse   27/12/2012, 20:58

3. peatükk

Pärast oma hullushoogu oli mulle nädala jooksul sisse söödetud erinevaid rahusteid ja muid tobedaid ravimeid, mis pidid mind hoidma tasakaalus. Hoolimata rahustitest tundsin ma end närviliselt ning veetsin enamus ajast kössitades puhkeruumi akna juures toolil. Ma olin vait ega suhelnud, kellegagi kui välja arvata Luce, kuid temagagi rääkisin napilt.
Ma ei oska seletada seda kõike, mida ma tundsin peale oma hullushoogu. Nälga ja igatsust, millegi järele, mida ma polnud näinud. Tajusin oma keha ja meele loidust, kuid mu hing oli ergas ja otsis väljapääsu.
Raamat lebas mu käte vahel, mille Luce oli mulle andnud ning millesse ma olin lootusetult kiindunud. Päevad, mil ma raiskasin aega raamatut lugedes oli parandanud mu lugemisoskust, kuna nüüd ma hakkasin mõistma, miks olid sõnad nii idiootses järjekorras – „Hamlet“ oli näitekirjandus. Lisaks olin ma ka aru saanud, et „Hamlet“ on kuradima keeruline kirjandus. Hommikuti kuulas Luce mu lugemist ja parandas mind üksikute sõnadega, mille hääldus ei olnud mul hea. Ettelugemisest tüdinesin ma kiiresti ja lõin raamatu kinni ning uppusin taas enda rahusteid täis mulli. Inimesed, kes mind ei tundnud oleksid võinud mind kirjeldada kergesti ärrituv, tusane, omas maailmas ning on valmis võtma oma ravimite üledoosi .
Nii nagu viimastel päevadel tuli ka täna Luce mu juurde ja päris, kuidas mul on. Saatsin ta pahuralt kohta, kuhu päike ei paista ja kus haiseb. Hoolimata mu sarkasmilistest lausetest ja raevu täis sõnadest, kannatas Luce mu ära ning eiras mu tusast meeleolu.
„Piparmünditee,“ sõnas Luce rahulikult ja lükkas minu pool tassi, mis oli kuum ning auras, „joo seda, see aitab sul mõtteid selgemaks teha. Kaotab tumedad pilved su meeltest.“
Vaatasin tassi põlastava pilguga ja raputasin pead. „Ma ei taha teed, Luce, ma tahan, et kogu,“ – osutasin kätega endale – „see kaoks. Ma ei talu end! Ma olen hale ning ravimeid täis topitud ja elanud kogu oma kuradima elu siin haiges kohas. Sa peaksid olema õnnelik, et oled siit väljas käinud,“ nähvasin vihaselt ja sain koheselt sanitaridelt hoiatava pilgu. Krigistasin hambaid ning tõmbusin kössi.
Luce ei teinud minust välja, vaid uuris: „Kas sa sooviksid mulle rääkida, sellest mis sul juhtus?“
Turtsatasin. Piidlesin altkulmu Luce, kuid tüdinesin tema silmitsemisest kiirelt. Haarasin tassi ning kirusin kuumust, mida tundsin. Lonksasin teed ja tundsin mööda keha levimas kummalist rahu ja soojust. Üle mitme päeva tundsin end taas tasakaalustatuna ning mõtlemisvõimelisena. Jõin teed olles lummatud, sellest ja lõpetasin alles siis, kui tass oli tühi. Pühkisin enda suu kuivaks ja kergitasin kulme.
„See oli hea,“ teatasin Lucele ja naeratasin.
„Isikliku retsepti järgi tehtud. Mul läks kaua aega, et sanitarid lubaksid mul seda keeta.“
„Ma peaksin sinu ees vabandama vist,“ laususin vastutahtmist ja nihelesin enda toolil. „Ravimid muudavad mu, millegi pärast närviliseks ega lase selgelt mõelda.“
„Sa ei pea vabandama, aga ma tahaks kuulda, mis sul juhtus eelmisel nädalal grupiteraapia,“ sõnas Luce leebelt ning naeratas.
Ohkasin. Luce oli proovinud minuga korduvalt, sellel teemal rääkida, aga ma kartsin. Alati lõi mulle blokk ette ega kadunud ennem, kui ma olin unustanud, selle mis minuga juhtus. Kortsutasin kulmu, kuid mis sai ikka juhtuda, kui ma räägin, sellest Lucele. Ma olen juba niigi hullumajas.
„Põhiliselt nägin ma verd ja pimedust, mis täitsid taeva ja ma. Ma nägin sõda, mis katkestas õnne. Ei see ei olnud ainult sõda, mis ma nägin. See oli katastroof ja ohverdamine. Süütud surid ja nad tõusid, et nõuda verd nendelt, kes polnud veel pattu teinud,“ ütlesin tasaselt ning vaatasin maha. Nägin Silmanurgast Luce kulmu kortsutust ja pea vangutamist.
„Sa kõlasid praegu täpselt nagu uus ilmutusteraamat, mis avastati natukene rohkem, kui kaks sada aastat tagasi,“ sõnas Luce erutunult ja vaatas oma säravate silmadega mind. Vana naise kohta oli Luce äärmiselt lapsik ja elujõuline. „Äkki oled sa Issanda prohvet,“ pakkus Luce välja teooria, mis oli üpriski napakas.
„Ma olen hull, Luce, pea seda meeles. Lisaks olen ma kasvanud üles Katoliku kiriku vaimuhaiglas ja pole ime, kui mu hullushoogudel on religioone alatoon,“ väitsin vastu ja tõusin püsti. Jalutasin raamaturiiuli poole ja silmitsesin raamatuid tühja pilguga.
Luce järgnes mulle aeglaselt. Tema samm oli muutunud ebaühtlaseks, mis näitas, et ta tervis on muutunud halvemaks. Ja põhiliselt tänu sellele, et mina olen talle peale meie tutvumist tekitanud muresid.
„Mõtlemine, Sage, mõtlemine ajab sind hulluks. See sööb vaikselt su mõistust. Preestrid on inimestele sisestanud, et emad ei saa olla pühakud, prohvetid või jumalike võimetega, aga nad eksivad. Tuhat aastat tagasi elas üks naine, Jeanne d´Arc . Ta suutis oma riigi juhtida välja sõjast, mida ei suutnud teha isegi kogenud väejuhid. Jeanne rääkis, et inglid olid talle öelnud, mida teha ja nad külastasid teda unenägudes. Jeanne prohvetlikke unenägude pärast ta hukati ja tembeldati nõiaks, aga ometi sai temast pühak ja austatud naine, kellele kingiti Jumala poolt eriline kingitus. Sage, ka inimestel võib olla taevalike andeid, hoolimata sellest, et me oleme haprad,“ tähendas Luce ja astus minu kõrvale. „Sinus on väge ja oleks patt seda mitte kasutada.“
Ma ei pööranud pilku raamatutelt ning võtsin ühe vana, tolmuse ja õhukese raamatu. Ma ei avanud seda, vaid hoidsin seda lihtsalt käes. Sulgesin silmad, kuid avasin need taas. Nägin silmanurgast vilksamisi pealt nähes tavalise välimusega meest, kuid ta silmad olid erksinised ning neist kiirgas tõde. Silmitsesin kohta, kus mees oli seisnud, kuid ta oli kadunud juba. Järjekordsed viirastused, tuletasin endale meelde.
„Luce, ma tahan olla normaalne või noh, nii normaalne nagu annab vaimuhaiglas olla, eks.“ Mu hääl oli vaikne, kuid anuv. Praegu tundsin ma end küll hästi, aga ma kartsin, et see tunne kukub maha ja puruneb tuhandeks killuks. Loll nagu ma olin, klammerdun uppuva paadi külge lootes, et see hoiab mind pinnal.
„Lähme ja jalutame natukene, Luce,“ pakkusin välja ning sain Lucelt nõustuva vastuse. Välisume puhketoast ja koheselt järgnes meile üks sanitar, kes valvas meid oma range pilguga. Hetkeks arvasin, et ta käib meil sabas sellepärast, et ma unustasin raamatu enda kätte, kuid sain peagi aru, et asi on minus. Kohutava hullushooga patsient, kes hakkab lambist köhima verd ja väänlema kujutluspiltide käes.
„Luce, Tohin ma sult midagi küsida?“
„Ikka, Sage, küsimine teeb head,“ vastas Luce rahulikult ning naeratas. Tema samm oli raske, kohati lombakas, aga temast paiskus välismaailma poole enesekindlust.
„Ära pahanda, aga sa paistad täiesti terve mõistuse juures olevalt. Mis juhtus, et sa siia sattusid?“ uurisin ning surusin raamatu vastu enda rinda, nagu oleks see mu üks kallimaid asju.
„Elu juhtus,“ pomises Luce, „mu pere ei kannatanud mind enam. Ma olen ju ometi vana naine, kes elab teiste kulul. Ma ei teeninud neile raha ega suutnud neid aidata raskete töödega. Kui vana inimene muutub nõrgaks, siis on ju lihtne otsida põhjus ja ta panna vaimuhaiglasse. Üks suu vähem toita.“ Luce ilme muutus kurvaks ja ta vaatas maha.
„Miks peaks pereliige niimoodi tegema? Kui mul oleks vanaema, siis ei paneks ma teda kunagi, sellisesse asutusse kinni,“ teatasin kindlameelselt. Lonkisime Lucega vaikides edasi. Ebamugav vaikus trügis meie vahele halastamatult.
„Inimesteloomus on juba selline. Lojaalsus ja ausus on haruldased omadused inimeste puhul. Oled sa näinud kunagi inimest, kes oleks puhas, süütu, aus ja lojaalne? Jah, mina ka ei ole,“ sõnas Luce vaikselt ja ohkas.
„Luce, kas mina saaksin olla puhas, süütu, aus ja lojaalne?“ uurisin uudishimust. Pilk, millega lUce mind vaatas oli täis siirast üllatust.
„Kõik sõltub sinust,“ lausus Luce, „kui su südametunnistus on puhas, siis sa isegi saad olla puhas ja süütu, kuid sul on kaks poolt. Hea ja halb pool. Oled aus, abivalmis ja hea südamega, siis uinub sinu tume pool, kuid kõigest jääb magama. Valetad, reedad, valad verd või teenid kuradit ning sa toidad oma kurja poolt, mis on võimsam, kui puhas ja valge sina.“
Olin jäänud kuulama Luce juttu. Vana naise sõnad puurisid end mulle mällu, kuid samas lummasid mind võõral ja tundmatul moel. Kõik see tunne ei lasknud mul märgata ei olime peatunud minu palati ees. Vaatasin kramplikult enda palatit ja neelatasin.
„Tänan sind, Luce.“
„Ja, ja, mine nüüd söö enda kõht täis. Homme näeme, ma teen sulle teed ka,“ lubas Luce ja lahkus minu juurest naeratades.

Olin lõpetanud äsja oma kuiva ja üksluise õhtusöögi ning istusin koos oma tühjaks söödud taldrikuga aknalaual ja vaatasin igavlevalt aknast välja. Raamat, mille ma olin puhketoast kaasa võtnud lebas mu voodil ning oli häiriv. Iga natukese aja tagant ma märkasin, et silmitsen taas raamatut. Ma polnud seda avanud ja ma ei tea miks. Tõusin kannatamatult püsti ja võtsin ennast kokku. Hingasin sügavalt sisse ja välja ning võtsin raamatu oma voodilt.
Lehitsesin huviga raamatut, kuid pean tõdema, et ma ei saanud mitte midagi aru. Seal olid segased sümbolid, segased tähed ja veel hullemad sõnad. Kogu selle kirja pandud segaduse puhul paelus mind üks asi. Kogu see lugu oli kirjutatud käsitsi. Ma ei teadnud, kedagi kes oskaks kirjutada pastaka või pliiatsiga, võib-olla mõned vanad veel oskasid, sest kirjutamine on kunst, mis vajub unustustehõlma.
Lõpetasin äkitselt lehtede keeramise ja jäin imestunult vaatama üht lehekülge. Tervet lehte kattis keerukas, kuid imeline sümbol, mis tundus mulle nii tuttav, kuid samas ka võõras. Tõmbasin sõrmedega õrnalt üle sümboli ja kallutasin uudishimulikult pead. Tähed mu ees hakkasid virvendama kummaliselt ja vahetasid asu kohta. Ma võin kihla vedada, et mu süda jättis äsja löögi vahele, kuna äärmiselt segane tekst oli mullemuutunud just aru saadavaks. Või vähemalt osad sõnad. Ja need sõnad kutsusid mind kummalisel moel, mida oli võimatu kirjeldada.
„ „Joonista verega ja lausu kutsung““ Kergitasin kulme. Ma ei eita, et ma ei soovinud näha, mida see sümbol teeb, kui see on joonistatud verega, aga minu probleem seisnes selles, et ma ei teadnud, kust verd saada. Ei, mul oli idee, kust võisin verd leida. Silmitsesin hetkeks enda veene ja seejärel teravat sööginuga, mis lebas taldrikul. Haarasin noa järele ning neelatasin sügavalt. Minus ei leidunud enesetapjalikke tunnuseid ja tegelikult ma kartsin seda valu, mis tekkis noaga endale kätte lõikamisel.
Raputasin pead ja võtsin väikeselt nelinurkselt laualt käteräti. Lõikasin kohmakalt rätiku pooleks ning keerasin selle kokku. Toppisin räti endale suhu ja surusin hambad käterätti. Ma olen valmis, valu on kõigest hetkeks.
Surusin noa ettevaatlikult randmele ja hakkasin kümnest alates numbreid tagurpidi lugema. Numbrid jõudsin nulli. Tõmbasin järsu liigutusega noaga üle oma veenide ning mu kätt läbis terav ja kuum valu. Sülitasin käteräti oma suust välja ja tõmbasin sõrmedega üle vasakukäe veenide, millest immitses erkpunast verd. Heitsin pilgu raamatus olevale sümbolile ning hakkasin seda kiirelt seinale maalima.
Kõik mu liigutused olid täpsed ja kiired. Iga uue tõmbega, kandus mu veri seinale ja hakkas kujutama iidset sümbolit. Sekunditega muutus mu vasak käsi aina tuimemaks, tundsin peapööritust ning iiveldust. Astusin seinast eemale ja sain aru, et sümbol on valmis. Haarasin raamatu ja laususin kutsungi.
Sõnad jooksid rutakalt üle mu huulte, kuid kõlasid imeliselt. Mulle meeldis sõnade kõla ning sõnade kõla oli üks põhilisi asju, miks ma ei lõpetanud. Kutsungi viimastes lausetes, muutus mu hääl energilisemaks ja jõulisemaks.
Sümbol seinal hakkas vaikselt helendama, kuniks säras eredalt üle mu palati. Pigistasin silmad kinni ja värisesin põrandale. Mu lihased ei allunud enam minu käskudele. Hetkeks arvasin koguni, et elan taas läbi hullushoogu, mis leidis aset grupiteraapial. Praegune oli, aga grupiteraapiast kümneid kordi hullem.
Valgus kadus ning ma avasin vaikselt silmad. Silme ees virvendas, kuid ma nägin sanitare, kes tormasid mu tuppa ja karjusid mulle midagi. Ma ei suutnud neid kuulata. Suutnud pole õige sõna, paremini sobiks „ei tahtnud“.
Sanitarid tõstsid mu kande raamile ja see ongi enam –vähem kõik, mida ma mäletan ennem, seda kui mul laks pilt taskusse.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Avis-raa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 87
Age : 19
Asukoht : Pärapõrgu

PostitaminePealkiri: Re: Sage - The girl who started the Apocalypse   27/12/2012, 23:16

4. peatükk

Ärkasin. Kogu mu keha valutas, eriti ranne ja pea. Ma ei mäetanud enam täpselt, mis juhtus, kuna kõik mu mälestused olid ühtlane udukogu. Mul oli raskusi mõista, kas ma ei suutnud meelde tuletada seda, mis juhtus või ma lihtsalt ei tahtnud.
Avasin aeglaselt silmad ning avastasin ennast avarats, väiksest ja heledast toast. Miski selle toa juures mulle ei meeldinud. See ei olnud silmaga näha, kuid oli tajutav. See häirivus oli nagu pind perses.
Ma olin kinni. See oligi pind perses. Ma ei olnud ainult kinni, lisaks oli mul seljas nii-öelda hullusärk, et ma endale viga ei teeks. Mu mälu paranes tänu hullusärgile. Üksikud pildid sähvatasid mu silme eest tuletades meelde, mis juhtunud oli. Uudishimu, veri, õmblused, arstid, tüütud palved ja muretsemine. Ilmeselgelt polnud arstidele tavapärane vaatepilt hullust, kes on oma randmed puruks lõiganud ja joonistanud oma verega seina täis.
Nihelesin ebamugavalt voodil ja tõusin püsti. Sammusin edasi-tagasi toas ringi ja otsisin silmadega kella. Leidsin. Kell seinal polnud, selline nagu see oli olnud mu vanas palatis – ma igatsesin oma vana palatit juba. Siine kell oli ehitatud seina sisse, ja näitas eredalt punaseid numbreid. Kell oli natuke neli läbi.
Ohkasin. Kas mulle tundus või veniski aeg siin ruumis. Enne viimase numbri vahetumist jõudsin kella vaadata oma viis korda uuesti. Üks minut tundus siin ruumis nagu üks tund.
Uks avanes ja tuppa astu vanem meeste rahvas, keda ma polnud ennem näinud. Tema kongus nina ja paksud hallid kulmud andsid talle vanaaegse multikakangelase moe. Mees oli kiilakas ning ta nägu kaunistasid kortsud, mis olid ta näos olnud aasta kümneid.
„Sage Foster, hea on sinuga kohtuda. Me pole vist ennem kunagi otseselt rääkinud, sellepärast peaksin ka end tutvustama. Mina olen Peter Smith, Katoliku vaimuhaigla juhataja, kui võib nii öelda,“ lausus mees madala häälega ja köhatas. Ta istus mu voodile, mis oli sassis ning linadeta. Vaikus, mis levis üle ruumi andis mulle märku, et mees haletseb mu olukorda.
Noogutasin nõustuvalt. „Jah, mina ta olen. Mis vaja?“ küsisin tusaselt ja kallutasin pead.
„Sage, me peaksime arutama sinuga arutama asjadest, mis viimasel ajal on aset leidnud,“ lausus doktor aeglaselt. Ta kohendas oma prille ja silmitses aeglaselt üht lehte. „Sellel nädalal on sind tabanud mitu kummalist hoogu. Esimene tabas sind möödunud pühapäeval, kus sa viskusid valust maha, rapsisid, olid krampides ja su silmad olid pahupidi. Teine…“
„Mu silmad olid pahupidi?“ küsisin üllatunult. Luce polnud mulle rääkinud, et mu silmad oleksid olnud pahupidi. Mind läbis kõhedust tekitav tunne, mis jäi mu sisemust närima.
„Jah, ning see on üpriski ebatavaline hoogude juures,“ sõnas Peter aeglaselt ja surus huuled kokku. „Eilne hood oli täiesti teistsugune ja sellist pole siin haiglas kunagi esinenud. Ükski patsient pole lihtsalt joonistanud heast peast seinale verega tundmatuid sümboleid,“ – õhuke raamat ilmus Peteri lehtede vahelt välja ja ta viskas, selle hooletult minu ette – „Sage, ütle mulle, kust sa selle raamatu leidsid.“
„Puhketoa raamaturiiulist,“ pomisesin vaikselt ja vastumeelselt. Istusin ükskõikselt põrandale ja tõmbasin end kössi. „Ma olen täiesti terve mõistuse juures,“ vaidlesin pigem iseendaga, kui arstiga, kes mind mureliku pilguga silmitses. Normaalsus pole olemas ning ma kahtlen, kas isegi on olemas terve mõistus, mida ma praegu vajasin. Üks hoog veel ja ma olen tugevate rahustite ja unerohtude all. Kunagi ma oleksin nõustunud rohtudega, aga viimane nädal oli minu midagi muutnud ning see muutus soovis vabaks pääseda mu seest.
„Puhketoa raamaturiiulis pole kunagi olnud seesuguseid raamatuid,“ väitis doktor kindlalt ja ohkas. „Sage, kes sulle selle raamatu tõi?“
Mind ei kuulatud, aga see pole ime, kui olen veetnud terve oma elu siin. Vaatasin maha ja surusin endas keema hakkava raevu maha. Hambaid kokku surudes, panin enda käed rusikasse ja lugesin tasakaalu leidmiseks numbreid kümnest üheni. Kõik need abivahendid ei suutnud mind eriliselt rahustada.
„Kurat küll! See oli seal,“ nähvasin vihaselt ja vaatasin raevuka ilmega Peterit, „see raamat oli seal, kui mina ta võtsin. Pole minu mure, et te ei pea oma raamatute üle korralikult arvet.“ Mu hääl enesekindel ja täis kõike tumedat, mida suutsin ette kujutada. Sõnad, mis mu suust välja olid tulnud ei kuulunud minule, vaid kellelegi pimedale ja vaikselt ärkavale minu sees.
„Hea küll, Sage, me peaksime arutama täna sinu tulevikust,“ sõnas Peter. Pingutused, mis doktor tegi, et minuga rahulikuks jääda võtsid tal edu. Ta lihtsalt eiras seda, millest me olime rääkinud ja võttis uue teema. Tõeline psühholoog.
„Mis siin rääkida, ma sündisin siin, elan ja suren ka. Kõik on väga lihtne. Lühidalt öeldes mul pole tuleviku ja selle jama keerasin ma endale ise kokku,“ laususin tasase tooniga ja kraapisin küüntega põrandat. Ausalt ma ei tea, miks ma kurtsin doktorile seda kõike.
„Ma ei pidanud midagi sellist silmas,“ tähendas Peter sõbralikult. „Ma tahaksin sulle selgitada, mis juhtub siis, kui sul hakkavad tulema peale vägivaldsed hood ning kui su praegune olukord muutub hullemaks. Kui sinu olukord peaks minema hullemaks, siis parimal juhul me hoiame sind siin toas, aga halvimal peame sind siit haiglast minema toimetama rangema süsteemiga vaimuhaiglasse. Kas sa mõistad mind?“
Noogutasin nõutult. „Jah, ma saan aru.“
„See tuba on ajutine. Me tahame sind paarpäeva jälgida ennem, kui laseme sul hakata jälle teistega suhtlema.“
„Homme,“ teatasin enesekindlalt ja lõpetasin põranda kraapimise.
„Homme?“ küsis doktor huviga. „Mis homme?“
„Ma tahan homme juba teiste sekka tagasi,“ teatasin lapsikult ja tõusin püsti. „Minu hood olid ohtlikud ainult minule. Ma ei vigastanud nende käigus kedagi. Ükski minu hetkeline hullusseisund pole sisaldanud vägivalda. Hea küll viimane võimendas võib-olla mu enesetapjalike instinkte, aga muidu ma olen peaaegu terve,“ selgitasin doktorile asjaolusid ning kallutasin uudishimulikult pead, kuid ma ei oodanud Peteri reaktsiooni, vaid enda. Ma olin öelnud äsja, et olen peaaegu terve. Ma valetasin. Viimati olin ma peaaegu terve nädal tagasi, kui ma istusin mõtlemata enda vanas palatis ning vahtisin tuimalt sõnu. Praegu olen ma haige… ei see ei ole isegi õige. Katki. Täpselt, ma olin katki. Mu kindel tervik oli lagunenud, murenenud kaheks osaks, mis üks teisega pidevalt sõda pidasid ning seda ka mu tujudega väljendasid.
„Kindel, et sa soovid juba homme minna oma kaaspatsientide lähedusse? Minu arvates on see ikkagi riskantne,“ jäi Peter endale kindlaks ja vangutas pea mõtlikult.
„Ma olen kindel. Doktor, ma tean, et te arvate, et minuga ei ole kõik korras ning selles osas on teil õigus,“ sõnasin vaikset ja osutasin käega ruumile kus istusime, „ma olen hullumajas kinni, juba sünnist saati ning ausalt ma ei oska öelda, kas see oli puhas õnn või ei, et mind siia jäeti, kuna üheksateist aastat hiljem ma vaevlen järsku mingisuguste kummaliste haigushoogude käes, mis teevad teile ja mulle muret. Samas jään ma endale kindlaks, arvates, et teiste patsientidega suhtlemine aitaks mul tagasi tulla oma tavapärase olukorra juurde, kus mul pole hullushooge.“ Kõne, mida ma pidasin oli täis hoolega valitud sõnu, sest üks libastus oleks tähendanud eluaeg seda tuba ja eraldust.
„Jah, ma nõustun, et su jutus on mõte olemas, aga me peame ennem läbi viima mõned vaimsed testid. Sobib sulle see, Sage?“ küsis Peter minu käest igaks juhuks üle.
Noogutasin nõustumise väljendamiseks ja ajasin selja sirgu. Vaatasin Peterile otsa ja andsin talle kerge naeratusega märku, et ta võib alustada.
Peter kohendas enda prille ja köhatas kurgu puhtaks. „Enne alustamist ma selgitaksin sulle veel korra üle, kuidas see vaimne uuring käib. Jah, ma tean, et sa oled juba neid teinud ning tead, kuidas need käivad, aga sellised on reeglid. Sage, mina annan sõna ja sina pead ütlema, mis sulle selle sõnaga esimesena meenus. Mõistad mind? Tore, siis võime alustada,“ lausus Peter tõsiselt ja võttis enda paljude paberite seast ühe. „Raamat.“
„ „Hamlet“,“ vastasin kõhklemata. Kohendasin enda istumist ning jäin pidama rätsepiste juurde. Hoidsin jalgadest kinni ja kõigutasin ennast mõtlikult.
Peter tegi paberile märkme ja lausus: „Hobune.“
Tardusin. Silme ette kerkisid taas pildid, mis ma olin näinud ühisteraapial. Kõik see veri ja kaos ajas mind iiveldama ning segadusse. Kas ma oleksin pidanud valetama, vastama ausalt või vajuda pikali ning väriseda hirmust, kui ma valiksin viimase oleksin selline elupäevade lõpuni.
„Valge,“ sõnasin. Hääles oli kuulda hirmunooti, mis mängis end tähtede vahele.
Doktor vaatas mind altkulmu hetke ja kirjutas midagi paberile. „Inimesed,“ ütles ta aeglaselt.
„Normaalsust pole olemas.“
„Vanemad.“
„Inimesed, keda ma ei tundnud.“
Nii see jama kestis üle poole tunni. Paljud sõnad olid minu jaoks tähtsusetud, kuid mõned mis tähendasid mulle midagi, purustasid mu seina ja lasid kõik mälestused lahti, mis olin pannud luku taha. Protseduuri lõpuks olin ma äärmiselt närviline ning nihelesin pidevalt. Mu mõistus näitas mulle üpriski võikaid pilte mida ma polnud kunagi ennem näinud.
Ja lõpuks kõlas viimane sõna Peteri poolt: „Kaos.“
Mu sisemus kisus krampi, pulss tõusis, veri tulitas mu soontes ning mõistus lakas töötamast. Sein võigaste piltide ja hullushoogude vahel oli niigi habras, kuid nüüd ma tajusin müüri kokkuvarisemist. Verdtarretavad pildid ja hetked, tulvasid mu mõttesse. Ma olin, vaid sammu kaugusel muutumaks ilastavaks kadunud mõistusega inimeseks, kes on vajunud kängu kusagil nurgas ega suuda mõelda.
Surusin käed rusikasse ja üritasin tugevaks jääda. „Veri,“ sõnasin tasaselt. Pildid kadusid. Järsult oli kõik kristall selge ning ma tundsin end taas iseendana. „Ma olen korras,“ kinnitasin pigem iseendale, kui doktorile.
„Jah vist küll,“ kostis doktor minuga nõustuvalt, taipamata, et viimane lause polnud mõeldud temale. „Ma arvan, et sa peaksid puhkama, Sage, kui tahad homme teistega kohtuda. Uni teeb sulle praegu ainult head,“ tähendas mees rahulikult ja korrastas oma paberid. Ta tõusis püsti ja kõndis minuni. Peter kükitas minu juurde ja otsis enda taskutest paar tableti.
„Need peaksid sul aitama paremini uinuda,“ sõnas ta ametlikul toonil ja võttis mu käe. Ta asetas mu peapessa kaks sinist tabletti. Peter surus mu peapesa rusikasse ja tõusis püsti. „Ma külastan sind homme jälle.“
„Tänan,“ pomisesin nõrgalt ja neelasin tabletid alla.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Avis-raa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 87
Age : 19
Asukoht : Pärapõrgu

PostitaminePealkiri: Re: Sage - The girl who started the Apocalypse   28/12/2012, 14:45

5. peatükk

Tabletid ei mõjunud mulle enam. Lihtne järeldus, kuid mul võttis päevi, et selleni jõuda. Tänu kasututele tablettidele olin pidevalt närviline ja tusane. Ma käitusin äkiliselt, olles üks hetk rõõmus ning lahke, kuid juba järgmisel sekundil olin ma õel ja raevukas tüdruk, kes oli valmis saatma kõik inimesed põrgusse. Arstid olid mulle lõpuks määranud kahtlaselt tugevad rohud, mis suutsid mu mõneks tunniks kuidagi maha rahustada, kuid lõpuks olin ma ka nende rohtude suhtes immuunne.
Minu muutlikud tujud polnud ainukesed asjad, mis mind häirisid. Luce oli kadunud. Iga hommik enne sööki olin ma puhketoas, oodates koos väikese lootusega Luce, kes ei ilmunud kohale. Algul ma lihtsalt arvasin, et Luce väldib mind, kuna ma olin muutunud järsult arstide seas populaarseks jutu teemaks, kuid peagi hakkasin aru saama, et Luce polnud isegi hullumajas. Peter oli mulle väitnud, et Luce perekond oli ta ajutiselt siit minema viinud – kohe peale minu juhtumit, kahtlane värk. Ausalt öeldes, ei uskunud ma doktorit, kuna Luce oli mulle rääkinud, et tema vihkab oma perekonda ja omakesed ei salli teda. Lõpuks olin ma tüdinenud vastuste otsimisest ja loobusin Luce leidmisest. Tihtilugu oli mul tunne, et otsin Luce, vaid tema salapärase tee pärast.
Samas on ka positiivseid külgi hulluks olemisel. Bardy, Eliz ja Thomas olid mind omaks võtnud. Mul oli kujunenud välja rutiin, et vähemalt ükskord päevas mängin ma nendega kaarte, joon kummalist karamelli teed või jutustame üksteisele napakaid ning õudseid lugusid, mis on juhtunud hullaris. Tänane oli täpselt samasugune nagu olid olnud ülejäänud päevad.
Oli pärast lõuna ning ma istusin koos Brady, Elizi ja Thomasega puhketoas väikese laua taga. Terve päev oli väljas vihma sadanud ja möllanud suurejooneline äikesetorm. Mõnel korral kadus elekter ära pooleks tunniks ning koheselt suutsid leida Eliz ja Brady enneolematu lahenduse meie elektri kadumisele. Eliz teatas esimese elektrikatkestuse ajal, et mõni vihane vaim on lihtsalt juhtmete peale pissinud, kuid Brady hakkas koheselt esitama oma teooriat, mis kujunes välja tüütuks võistluseks. Võistlus katkes alles elektri tagasi tulekuga ning lubas meil kaarte edasi mängida.
„Minu võit,“ teatas Eliz lapsikult ja krabas endale ¹okolaadi, mille peale olime mänginud, „aga ma ei lubanud teil lõpetada. Mängime viimase kaardini, lapsed.“ Elize näol mängles vallatu naeratus ja ta asus ma ¹okolaadi paberist välja kookima.
„Tead Eliz,“ sõnas Thomas ja võttis kaardi, „see on raskelt saadud ¹okolaad, sa ei peaks seda kohe ära sööma. Säh tappa, Sage.“ Thomase näol oli õnnelik naeratus ja üle nädalate oli ta otsustanud enda habeme maha ajada ning käis mulle emanda.
„Mulle maitseb ¹okolaad,“ pomises Eliz ning murdis tüki ¹okolaadi. Ta asetas selle laua keskele ja teatas: „Kui Sage sind võidab, siis saab tema ¹okolaadi endale, kui sina võidad, Thomas, siis sa saad selle tüki endale.“ Õnnelik naeratus näol asus Eliz muretult ¹okolaadi sööma.
„Kas ma pean osalema kihlveos? Te teate, et see kord, kui ma ei kaotanud oli Brady ravimite mõju all,“ tähendasin vinguval toonil.
„Mh?“ ühmas Eliz ¹okolaadi vitsutades. „Jah sa pead kihlveos osalema. Varastatud ¹okolaadi nimel pead pingutama, noh pigem tüki.“
Ohkasin. „Ma ei saa sellest mängust ikka aru. Sulle käiakse kaart, mis mõttes käiakse? Sa pead kaardi ära tapma samast mastist tugevama kaardiga või trumbiga – see kõlab vägivaldselt ja segaselt. Ehk siis Ärtu emandat saan tappa, vaid ärtu ässa ja kuningaga või siis trumbiga,“ mõtisklesin valjult. Kortsutasin kulmu ja võtsin enda nelja kaardi seast poti kümne ning viskasin selle hooletult emanda juurde.
„Maas,“ teatas Brady rõõmsalt ja piidles ¹okolaaditüki. „Sage, kui sa võidad mind ja Thomast praegu, siis ma otsin sulle kusagilt kaks väga tugeva toimega rahustit, mis isegi sulle mõjuvad.“
„Mõne kuu pärast sa hakkad neid otsima,“ sõnas Thomas enesekindlalt. „Ma võin kihla vedada paki sigarite peale, et ta teeb meile juba mõne kuu pärast ära. Käi.“
Kehitasin õlgu ja kallutasin pead vasakule. Saatsin Bradyle risti ja ruutu ässa. Üks kaart oli mul veel käes. Esimest korda ma olen teisele kohale nii lähedal. Thomasel on kolm kaarti käes ja Bradyl neli. Võin vanduda, et tunnen juba ¹okolaadi enda suus.
„Pole paha,“ tähendas Eliz ja tegi oma maiustusele otsa peale. Ta kortsutas paberi ära ja sõnas: „Poisid ta teeb teile varsti ära ja tema on turakat alles mänginud alla nädala.“ Vile, mille Eliz kuuldavale tõi oli tunnustav.
Brady kratsis kukalt ja päris: „Thomas, kui raske on arstidelt rohte ära näpata?“ Kaartide üles korjamise suhtes oli Brady alati tundlik. Kui ta kaarte korjas oli ta nägu nutuse kutsika moodi.
„Vägev, tüdruk,“ pomises Thomas mulle ja naeratas julgustavalt. „Brady, edu sulle, sest kangemaid ravimeid hoitakse suure ja pahura luku taga. Hea küll, minu käik.“ Thomas valis enda kolmest viimasest kaardist ühe ja teatas: „Sage, see on otsustav käik. Teine koht käib siiski ¹okolaaditüki peale.“
Risti äss.
Ohkasin kergendunult ja viskasin lauale oma poti kahe. Ma sain esimest korda teiste koha ning olin selle saavutuse üle äärmiselt õnnelik. Plaksutasin käsi ja võtsin laua keskelt ¹okolaaditüki.
„Brady, Thomas, ma sain endale äsja tüki ¹okolaadi, mille Eliz mängu pani,“ teatasin rõõmsalt ja vilistasin. „Brady, sa oled mulle ühed tugevad rahustid võlgu.“
„Edu mulle,“ pomises Brady ja saatis minu kaks ässa Thomasele. „Thomas, on mäng viimase koha peale.“
„Mis jääb sinule,“ tähendas Thomas ning muigas. Ta asetas nimetissõrme huultele ja saatis trumpässaga Bradyle kaardid tagasi. „Korja, poisu, ja nüüd sa tapad ära selle.“ Thomas käis Bradyle oma viimase kaardi, milleks osutus risti seitse.
„Hea mäng,“ mainis Eliz, kes limpsas keelega pidevalt oma huuli, lootes leida veel ¹okolaadi maitset. „Teeme uue mängu?“
„Minugi poolest“ sõnasin napilt ja kortsutasin kulmu vilkuvate tulede peale. „Kui kauaks nüüd elekter kaob, mis arvate? Brady, sega kaardid.“ Tõmbasin õhukese teki rohkem enda keha vastu ning panin enda käed risti rinnale.
„Ei oska öelda, loodetavasti mitte kauaks. Ma tahaksin uudised ära kuulata,“ lausus Thomas ja sügas enda peaaegu olematut habemetüügast. „Mille peale nüüd mängime? Mul on, vaid paar vana aegset münti ja kõik.“
„Ma olen niigi Sagele tabletid sees,“ pomises Brady ja hakkas kaarte jagama nobedalt. Ta Jagas igale inimesele kuus kaarti ja pani laua keskele trumbi ja kaardipaki. Trumbiks tuli ärtu, mille peale Thomas laialt naeratas oma kaarte nähes.
„Ma panen seekord võitjale auhinna välja,“ teatasin enesekindlalt ja asusin otsima kaht sinist tableti, mille Peter oli mulle täna hommikul andnud. Mu sõrmed riivasid tablette ning ma peitsin need rusikasse. Tõin rusika taskust välja ja asetasin kaks tabletti kaardipaki kõrvale.
„Mida need teevad?“ uuris Eliz, heites pilgu tablettidele ning seejärel hakkas ta uuesti oma kaarte silmitsema.
„Need,“ – tegin suurejoonelise ¾esti tablettide poole – „muudavad su nii uimaseks ja sa tunned, et sa oleksid taevas ning jooksid kõige kallimaid veine. Teile peaks see mõjuma kaksteist tundi ehk üks teist saab ööseks endale ilusad unenäod.“ Võtsin laualt enda kaardid ning kehitasin õlgu. Mu kaardid ei olnud just parimad, samas need ei olnud ka äärmiselt sitad. Kolm trumpi, üks emand, kümme ja neli. Kui ma esimest korda elus võidan, siis saan tagasi oma kallid tabletid.
Seinale ilmus järsult värelev hologramm ning koheselt pöörasime pilgud mehele, kes oli mitmemõõtmeliselt meie seinal. Mees oli ülemaailma tuntud uudistereporter, kes oli isegi mõned aastad tagasi osalenud mingisuguses mälumängus, kus ta sai päris kopsaka auhinna. Praegu seisis, aga seisis mees Uus Ameerika Ühendriikide linnas New Yorkis, kus jooksid inimesed paaniliselt mööda tänavaid ringi. Kaameraklaas oli täis vihmapiiskasid, mis muutsid pildi segaseks.
„Täna, kahekümne kolmandal juunil, olen ma tulnud New Yorki, et tuua teieni viimase kümnendi tormi. Tuul puhub kohati üle kolmekümne meetri sekundis ning hooti on tugevad äikesetormis, mis on elektri võtnud juba rohkem, kui miljonilt majapidamiselt. Äikesetormid ulatuvad ka üle Atlandiookeani Euroopasse, kus tormid võivad olla veelgi tugevamad, kui siin. Kõigil püsida kodus ning kuulata uudiseid, kust saate uut informatsiooni…“
„See jama ulatub ka siiani?“ segas Eliz vahele ja ristitas käed rinnale. Ta reageeris kerge võpatusega tulede vilkumisele ning pomises midagi pahaselt.
„Tõenäoliselt,“ sõnas Thomas ning käis Elizele kaardi. „Tapa, Eliz. Kui see mis toimub ei oli maailmalõpp, siis mina olen kõige tervema mõistusega inimene siin maailmas.“
Jäine külmus vallutas hetkeks ruumi. Hingasin rahutult ja küsisin: „Keegi tundis seda?“ Sain teistel segased pilgud ning ohkasin. „Näpistav ja nahka kraapiv külmus. Ah unustage ära.“ Surusin huuled kokku ja vaatasin, kuidas Eliz kaardid maha pani. Ma hakkasin närviliseks muutuma vaikselt. Muutumine närviliseks tähendas minu puhul kas hullushoogu või äärmiselt sitta tuju.
Tänu närveerimisele ei märganud, et minu kord oli tappa. Võtsin enda kaartide hulgast kõige nõrgema trumbi ja viskasin selle kaardile. Ma vahtisin ruumis ringi ning pigistasin silmad kinni alati, kui tuled hakkasid vilkuma. Ainuke tunne, mis mind praegu valdas oli segadus. Mu sisemus oli nagu kaheks rebitud, keha oli üks ja hing teine osa. Ja mõlemaga mängisid praegu mu sügaval peidus olevad tumedad varjud.
Ma ei suuda enam. „Eliz, ma lähen korraks eemale. Mul on vaja hetke vaikust,“ sõnasin rutakalt ja tõusin püsti. Kõigest paar sammu ja ma saan enda sisemuse korda teha. Vale arvamus. Ma peatusin poole sammu pealt ning kallutasin pead.
Ukse juures seisis kahekümnendates mees. Ta silmad olid kuldset tooni ja juuksed olid tumepruunind ning raamisid mehe nägu imehästi. Tema tugevad näojooned andsid talle karmi, kuid õiglase välimuse. Seljas oli tal musta värvi pintsak, mustad kingad ning valge pluus. Ma võin öelda, et kogu mehe välimus kokku oli imeline ning ma oleksin võinud teda jõllitada tunde. Ta ei saanud olla vanem, kui kakskümmendviis aastat.
Tundsin, kellegi kätt enda õlal ning võpatasin. Pöörasin kiirelt ümber ja jäin tõtt vaatama Elizega. Elize pilk oli haruldaselt emalik ning hooliv. Tema pilgust võis välja lugeda kõiki neid emotsioone, mida sa väljendad, kui küsid inimeselt, kuidas ta end tunneb.
„Sage, on sinuga kõik korras?“ päris Eliz ning võttis oma käe mu õlalt. „Sa lihtsalt vahtisid üle kahe minuti seina. Me hakkasime Brady, Thomasega muret tundma.“ Eliz mängis lapsikult oma sõrmedega ja vaatas mulle siira ilmega otsa.
„Minuga on kõik korras,“ laususin kiirelt.
„Sage, palun. Me võime olla küll hullud, aga me ei ole pimedad. Ma olen näinud, kuidas sa oled muutunud viimaste nädalate jooksul. Ennem sa olid lahke, kogu aeg rõõmus ja hullu kohta ei olnud sa hull, kuid peale ühisteraapiat sa muutusid. Ma ei oska öelda, aga peale seda ma näen sinus midagi, mis mulle ei meeldi. Sage, sinu endapärast, räägi mulle, mida sa nägid äsja ja mida sa oled ennem näinud,“ ütles Eliz ning nohistas paar korda nina. „Inimesed siin hoolivad sinust.“
Ma rääkisingi. Jutustasin Elizele kõigest, surmast verest, Peteri testist ning kuidas see mulle mõjus. „ Praegu ma nägin meest,“ sõnasin aeglaselt, „temas oli midagi erilist. Kuldsed silmad, viisakas riietus, saad aru? Ma ei tea, aga ma jäin teda lihtsalt vaatama, kuna ma ei teadnud, kas kardan teda või ei.“
„Sage, võta need, sa ütlesid, et need mõjuvad sulle paariks tunniks. Noh praegu sa vajad neid paari tundi,“ teatas Eliz ja surus mulle kätte kaks sinist tabletti. „Brady arvas, et oleks praegu sinu puhul ebaõiglane nendega mängida.“
„Aitäh,“ pomisesin ning neelasin tabletid alla. Luristasin enda tatist nina ja pühkisin pisarad ära. Vaatasin Brady ja Thomast, kes mulle julgustavalt naeratasid. Muigasin leebelt ja pöörasin pilgu nendelt ära. Jäin silmitsema naist, kes uksest sisenes.
Luce.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Avis-raa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 87
Age : 19
Asukoht : Pärapõrgu

PostitaminePealkiri: Re: Sage - The girl who started the Apocalypse   28/12/2012, 19:15

6. peatükk

„…mina olen Ray Smith ja Teie vaatasite otse ülekannet New Yorkist.“
Luce. Ma ei teadnud mida arvata või tunda. Seisin tardunult Elize kõrval ning seedisin äsja alla neelatud tablette. Kõrvadesse tungis vägisi kella rütmikas tiksumine ja vilkuvad tuled panid mu silma kissitama.
Ma tahtsin oksendada, tahtsin kaduda siit toast. Luce oli olnud ma ainuke sõber ajani, mil ma olin hakanud Elize ja teistega kaarte mängima. Tänu Luce emalikule hoiakule suhtlesin ma nüüd inimestega. Sage, kes istus ainult oma toas oli kadunud, kuid kadunud oli ka Sage, kes oli lapsik ning omas suurepärast empaatiatunnet. Peale puhta ja süütu Sage kadumist oli minus ärganud midagi, mida ma ei oska kirjeldada. See oli tumedam, kui öö, kuid samas nii ere, et pani silmad valutama. Luce oli aidanud seda asja mu sees äratada, kuid ma ei oska öelda kuidas.
Luce sammus aeglaselt minu poole. Tema näol oli rõõmus naeratus ning vana naise silmad särasid.
„Hei, Sage,“ tervitas Luce mind ja peatus minust pooleteise meetri kaugusel. Ta mõõtis mind leebe pilguga ning naeratas. Terve nädal olin ma Luce otsinud, kuid nüüd, kui ta mu leidis, tahtsin temast võimalikult kaugele.
„Luce, pole ammu näinud,“ sõnasin võltsrõõmuga. „Kus sa olnud oled?“ Eliz mu kõrval tõmbus pingesse ja vaatas mulle segaduses oleva pilguga otsa.
„Sage, Luce, ma arvan, et lahkun teie seltskonnast,“ lausus Eliz vaikselt, et hoida kontrolli all oma hirmu. Ta astus sammu tagasi ning oli juba valmis lahkuma, kuid Luce katkestas teda.
„Eliz, ära lahku, lähme teeme kolmekesi ühe ilusa jalutuskäigu,“ teatas Luce lõbusalt. Ta kallutas oma pead ning vaatas uuriva pilguga Elizt.
Eliz heitis närvilise pilgu Thomasele ja Bradyle, kes raputasid märkamatult pead. Eliz ohkas sügavalt ning noogutas Lucele. Iga Elize liigitus oli hästi valitud, kuid puine. Oli ilmselge, et Luce oli talle vastu meelt.
„Teed soovid, Sage?“
Tee. Ma polnud teed saanud sellest ajast saaki, kui mul oli esimene hullushoog. Mulle meenus kiirelt tee hõrk ning magus maitse. Juba ainu üksi mälestuse peale soovisin teed. Ainuke põhjus, miks ma polnud veel Lucele vastanud oli pilk, millega Eliz mind silmitses. See oli anuv ja hirmunud. Teadsin, et minu tabletid, mille Eliz oli mulle andnud kaotavad varsti mõju ning siis olen ma pahur ja tusane.
„Jah, Luce, ma sooviksin ühte teed,“ ütlesin enesekindlalt. Naeratasin Lucele, kui ta tõi mulle sooja tee ning ulatas selle mulle. Hoidsin kuuma tassi enda käes ning lonksasin teed. Tee maitses täpselt sama imeliselt nagu ma mäletasin. Soe, magus ning ideaalne.
„Tulge,“ sõnas Luce ning viipas meile käega. Luce kõndis minu ja Elize ees reipal sammul vana inimese kohta. Jalutasime puhketoast halli koridori, mis oli valgustud värelevate lampidega.
„Mul on kahju, et ma lahkusin niimoodi, et ei öelnud sulle, Sage,“ vabandas Luce ning heitis mulle sõbraliku pilgu. „Mu perekonnal oli äärmiselt kiire ja nad ei salli, kui ma viivitan.“ Ta hingas sügavalt sisse ja aeglustas sammu.
„Minu arust sa oled ütlesid, et vihkad oma perekonda. Miks sa siis nende juurde läksid? Nädalaks,“ küsisin teravalt ning jõin edasi teed. Tundsin endal pidevalt Elize hirmunut pilku, kuid üritasin vältida seda, kuid siiski hakkas mul tänu Elizele ebamugav.
„Me tähistasime koos vanu pühasid. Talvist pööripäeva. Mu perekonna usk on natukene hälbinud, aga juhtub,“ sõnas Luce ning kehitas õlgu. „Õnneks nad tuletasid mulle meelde, kui väga ma neid teelt vihkan ja mille pärast. Uskuge mind, kuigi see hullar on kohutav, siis võrreldes minu perega on see koht siin paradiis.“ Luce itsitas vaikselt ning vaatas meid lõbusa pilguga.
„Noh tore, et sul oli põnev koos oma perega,“ ütles Eliz vastumeelselt ja pani käed kaitseks risti rinnale. „Mina, Brady ja Thomas üritasime aidata su väikest sõpra Saget. Sage õppis isegi selgeks kaardimängu ning tegi poistele pähe.“ Eliz nohistas nina ning kallutas pead. Ta üritas näida vankumatu ning kindlana, kuid ta kartis sisemas.
„Tore, et te Sage lõbustasite. Ma kartsin, et tal hakkab siin igav,“ mainis vana naine ja heitis mulle küsiva pilgu. „Oled sa oma teega lõpetanud juba?“
„Ah?“ pärisin imestunult ja silmitsesin tassi enda käe. Olin ilmselgelt süvenenud Luce ning Elize vestlusesse. Kortsutasin kulmu ja ohkasin sügavalt. Minu see toimus just kui lahing, mis oli verine ja tasakaalutu. Üks osa minust karjus, et ma ei jooks teed ära, kuid teine osa õhutas mind, et ma teeks tassile põhja peale. Ma vihkasin seda.
„Ja, ma kohe lõpetan, Luce,“ laususin rutakalt ja eirasin külmavärinaid, mis jooksid üle mu selja. Külm tass puudutas mu huuli ning ma kallasin nüüdseks jahtunud tee endale suust alla. See tundub võimatuna, et kümne minuti jooksul ma suudan unustada selle tee maitse. Andsin tühja tassi Lucele ja naeratasin talle tänavalt. Mu enesetunne oli märgatavalt paranenud, kuid kumb oli rohkem aidanud, kas tablett või tee. Ma panustasin tee peale.
„Mõjus?“ uuris Luce ning sokutas tassi esimesele ette juhtuvale sanitarile.
„Jah, ma arvan küll,“ sõnasin ükskõikselt ning kratsisin pead. Sõda mu sees oli vaibunud sosinaks, mis ainult kergelt häiris. Üle nädala ma tundsin end jälle täisväärtusliku inimesena.
„Sage, ära seda teed liiga palju joo,“ mainis Eliz aeglaselt ning sai mu pahura pilgu ohvriks. „Ma tahan lihtsalt öelda, et kõik hea ei paista alati täpselt sellisena nagu nad on.“ Eliz lükkas näolt ära enda heleblondid juuksed.
Peatusin ning ohkasin sisse. „Kuidas te suudate kogu aeg teha selliseid kommentaare, millel on tagamõte?“ küsisin teravalt . Olin valmis nende peale karjuma, kuid mu plaani nurjasid taas vilkuvad tuled. „Olge nüüd! Te peate nalja tegema. Kui kaua need tuled suudavad veel sedasi vilkuda?“
„Meie Lucega ei talu üksteist, eks. Tema tegi minu olemise vägagi ebamugavaks kunagi ja ma ei kavatse seda talle andestada.“
„Aga sa andestad, kuna täna õhtul me mängime kõik ilusasti kaarte ja teie saate… lepite vähemalt ära,“ sõnasin ning üritasin raevu endas magama panna. Kas tee oli üldse mulle mõiganud? Naljakas, kuidas mu keha toimis kõigi rohtude ja muude asjade puhul, mida mulle sisse söödeti või joodeti. Peale esimest korda rohtude sisse võtmist, muutusin ma nende vastu immuunseks.
„Meie kõik mängime koos kaarte?“ päris Luce imestusega ja ohkas sügavalt. „Sa teed nalja, Sage! Ma ei suuda temaga koos istuda ühe laua taga kauem, kui viis minutit! Lisaks ma arvasin, et tee rahustas su maha.“
„Ja tabletid ka,“ pomises Eliz ning vaatas maha.
Jäin seisma. „Mulle on viimasel nädalal söödetud sisse selliseid asju, millest teie kaks, vaid unistada oskate. Ma isegi enam ei suuda enam imestada, miks ravimid mulle ei mõju,“ teatasin pahaselt ning lasin pea norgu. „Ma olen väsinud sellest, et pean end pidevalt kontrollima, kuna midagi ei rahusta või ravi mind. Arstid on nõutud. Ma olen uuel tasemel hull!“
„Sage…“
„Millal sul viimane hullushoog oli?“ uuris Luce kiirelt ning peitis suu käe taha, et peatada köha, mis peale tükkis. Ta tõmbus hetkeks kössi, kuid ajas end uuesti sirgu.
„Täna. Ma näen nüüd juba hallutsinatsioone keset päeva! Mu unenäod sisaldavad asju, mis ajavad mind keset ööd üles ning hoiavad mind kusagil une ja teadvuse piiril. Viimane tõsine hullushoog oli mul peale meie viimast jutu ajamist, Luce! Ma lõikasin pärast seda endal randmed nii sügavalt lõhki, et mulle pidi pärast tegema üheksa ilusat õmblust,“ laususin raevukalt ning tõstsin üles enda vasakukäerandme, et Luce näeks mu sidemes kätt. „Mulle pandi diagnoosiks ettearvamatu ning kahjustav käitumine.“
„Sage, kas sa suudad ennast korralikult üleval pidada? Su käitumine hakkab kontrolli alt väljuma. Võta ennast kokku või sa pead tagasi oma palatisse minema,“ sisistas Eliz ning haaras mu käest kinni. Tema puudutus oli külm, ilmselt oli tal madal vererõhk, mis tulenes rahustitest, kuid ei väljendunud käitumises.
Luce silmitses ükskõikselt, meid jälgivaid sanitare. Ta ohkas kergelt ning sõnas: „Sage, sa pead rahunema või muidu sulle söödatakse sisse jälle ravimeid, mis ei mõju sulle. Eliz, sa tead, et ma saan teda aidata. Sa pead ainult lubama mul seda teha. Oleme ausad, me mõlemad teame, et vihane Sage on kuri Sage.“ Luce kallutas pead ning muigas kergelt.
„Selle mõte võid sa pista endale haisvasse ja pimedasse kohta,“ nähvas Eliz tasaselt ning lasi mu käest vaikselt lahti. Leek Elize silmis ei olnud enam emalik või lapsik, pigem kaitsev ja valmis ründama.
„Vabandust, ma ei kuulnud sind eriti hästi, Eliz. Kas ma võin, siis Sage aidata. Sa tead, et ma suudan seda,“ nurrus Luce harjumatul viisil. Tema suunurgad püsisid üleval ning ta laksutas keelt. Vana naise kohta oli Luce kaval ja valmis alati oma tahtmist saama.
„Hästi,“ pomises Eliz vastutahtmist ning niheles.
„Tore, et jõudsime lahenduseni tänu, millele kannatame me tänases kaardimängus üksteist kauem, kui viis minutit,“ tähendas Luce lõbusalt ja naeratas kavalalt. „Hea küll, sina Eliz, mine rahusta Sage ja mina vaatan, mis teha annab. Teeme kaardimängu pärast õhtusööki. Hiljem näeme.“ Luce lehvitas meile ning lahkus.
Seisime Elizega keset koridori. Eliz piidles mind altkulmu ja pomises: „Olgu ma neetud, et luban teda sul aidata.“ Ta raputas pead ja ohkas sügavalt. Leek tema silmist oli kadunud ning asendunud väsimusega.
„Luce paistab ju täiesti toreda inimesena,“ sõnasin vaikselt. Ma tegin vist vea, kuna mõni sekund hiljem lajatas Eliz mulle pahase pilgu, mille peale pööritasin silmi. Ta viipas mulle, et ma talle järgneksin. Hakkasin jälle kõndima, kuid see kord Elize mitte Luce järgi.
„Luce on inimene, kelle kohta sa ei taha palju teada. Tema perekond – jah ma olen neid näinud – on hullemad, kui meie siin,“ ütles Eliz ning sisenes kablisse. „Ainuke põhjus, miks ma Lucel sind aidata on see, et ta rääkis tõtt.“
Tundsin, kuidas jahe kabeli õhk end mulle näkku surus ja mu naha endasse mässis. Tõmbasin pikkade varrukatega valget jakki rohkem enda keha ümber ja küsisin: „Eliz, miks sa mind kabelisse tõid?“ Kabel oli vana ning ehitatud kivist. Võiks öelda, et siine kabel oli kogu vaimuhaigla nurgakivi. Põhjapoolses seinas oli vitraa¾ aken, mis oleks sillerdanud päikselise ilmaga, kuid ilmaga nagu täna see oli lihtsalt silmailu.
„Istu,“ soovitas Eliz. „Sul on vaja rahuneda. Luce rääkis tõtt, kui ütles, et vihane Sage on kuri Sage ja kuna sulle ravimid ei mõju siis tuleb sind rahulikuna hoida, mis on omamoodi kunst. Kabel on lihtsalt koht, kus on hea rahuneda. Mulle meeldib siin,“ tunnistas Eliz vaikselt.
Istusin kõige tagumisele pingile ning silmitsesin kabelit. „Vabandust, et ma ennem niimoodi närvi läksin. Ma ei suutnud ennast taltsutada,“ vabandasin ning peitsin näo ära. Ma olin väsinud ning tahtsin mõelda. Mõtlemine oli alati mind selliste olukordade puhul aidanud.
„Pole vaja vabandada,“ lausus Eliz. Ta kallistas mind õrnalt ja ümises mingit rahustavat viisi, mis mulle isegi meeldis. „Sinuga saab kõik korda, Sage, pea see meeles. Õhtuks, kui sa oled rahunenud siis mängime kaarte, koos poiste ja Lucega. Loodame, et selleks ajaks on elektriga kõik okei ning tormid on lõppenud.“
Nuuksatasin kergelt. Ajasin selja sirgu ja silmitsesin Elizt. Ta oli jälle emaliku ning lahke olekuga nagu alati. See sobis talle. Elizest õhkus armulikust, lootust ja kõike muud head, mida võid ette kujutada.
„Võidame poisse?“ pärisin lapsikult ja panin näole tulnud juuksesalgu kõrva taha.
„Ikka ja alati,“ vastas Eliz rõõmsalt. „Ma pean otsima midagi, mille peale saame mängida. Ilma motivatsioonita on igav mängida ju.“ Eliz kortsutas kulmu mõtlikult, kuid naeratas koheselt. „©okolaad. Ma armastan seda ning selle peale on hea mängida.“
„Mulle sobib,“ teatasin napilt. Silmitsesin altarit, mis oli kabeli põhjaosas ning surusin huuled kriipsuks. Kuigi ma olen religioosses kohas üles kasvanud ei tähendanud tingimata, et ma armastan ja usun Jumalat, ingleid ja teisi selliseid tüüpe.
Meie ümber oli vaikus, mis pigistas, kriipis ja oli igati ebamugav, kuid Eliz katkestas selle. „Millisena sa Luce näed?“ päris ta mulle silma vaadates. Ta oli surm tõsine, kui minult seda küsis.
„Mis mõttes, millisena ma Luce näen?“ küsisin vastu ja kallutasin uudishimulikult pead. Ma ei saanud aru, mida Eliz mõtles küsimuse all millisena ma näen Luce?
„Nagu välimuse poolest, vanus, mis iganes,“ sõnas Eliz ja vaatas kella oma käelt. Ta kehitas õlgu ning pööras pilgu kellalt ära.
„Vana naisena, hallid juuksed, sinised silmad, kortsus nahk,“ kirjeldasin Luce ja kortsutasin kulmu. „Miks sa seda üldse küsid minu käest?“
Eliz tõusis püsti ning ohkas. „Sage, inimesed ei näe välja mõnikord sellistena nagu nad paistavad. Mina näen Luce noore naisena, kellel on pruunid silmad ning hele nahk. Mõtle selle üle. Ma pean praegu minema ¹okolaadi otsima. Või varastama. Hiljem näeme,“ lubas Eliz ning naeratas mulle. Ta lahkus kiirel sammul kordagi tagasi vaatamata.

Jäin istuma külma kabelisse. Mu ümber oli vaikus ja külm õhk, mis mässisid mind endasse. Ma oleksin isegi nõud ennast unustama täna jäisele õhule, kuid mind hoidis valvsa ja terava mõistuse juures ikkagi küsimused.
Mida oli Eliz mõelnud sellega, et Luce ei ole see, kellena näib? Miks ta üldse küsis, mis moodi ta välja näeb? Ja kogu mu küsimused võttis ta kokku lausega: „Sage, inimesed ei näe välja mõnikord sellistena nagu nad paistavad.“ Kas ta ei arvanud, et ma soovin natukene täpsemat ja arusaadavamat vastust?
Ohkasin. Ma olin väsinud. Soovisin kogu hingest magada, kuid praegu oli see võimatu, kuna tabletid ja tee oli minu puhul täiesti välja hääletatud. Lisaks hoidis mind üleval külm ning kare õhk, mis mu keha igalt poolt näpistas. Miks ma üldse siia istuma jäin? Ma võiksin ju siit ära minna. Ei ma ei suuda. Vale. Ma ei taha. Tahan praegu siin istuda, mõelda kõige üle ning unustada ennast ja jätta keha külma meelevalda.
Mu vaatasin kõike siin kabelis. Miski meeldis mulle siin, kuid see oli väike ning koheselt tajutav. Ma võisin seda väikest asja kirjeldada nii puhta ja süütuna, kui suudab inimene ette kujutada. Ning mina suutsin. Endalegi märkamata olin ma üksinda istudes otsinud silmadega seda puhtuse sümbolid ja ma leidsin selle.
Minust kõige kaugemasse nurka oli pandud marmorist inglikuju, mis oli peaaegu märkamatu. Tõusin püsti ja kõndisin vaikselt kujuni. Puudutasin sõrmeotsadega inglit ning mu näole ilmus tilluke naeratus. Marmor mu sõrmede vastas oli jääkülm, kuid tundus soojana.
Tõmbasin näpud inglist eemale ja asetasin need vastu enda paremat meelekohta. Mind tabas tuikav ja terav peavalu, mis tekitas tunde, et keegi mängib mu pea sees golfi ja pall lendab koguaeg vastu mu meelekohta. Vajusin kergelt kössi ning krimpsutasin suud. Iga uus valu pani mind keelde hammustama või silmi kissitama. Kohutav peavalu lakkas hetkeks. Suutsin end sirgu ajada ning asetada käed põskedele. Mu hingamine oli ebastabiilne ja süda tagus vastu rinnakorvi.
Veri. Ingel nuttis verd.
Taganesin sammu ega teadnud enam, mida mõelda. Kui ennem soovisin ma mõelda, siis nüüd ma tahaksin, et sellist asja poleks olemas. Ma ei oska kirjeldada, mida see vaatepilt minus tekitas. Nii palju segaseid emotsioone. Verd nuttev ingel oli mulle nii tuttav, kuid samas ma polnud seda kunagi näinud.
Peavalu ei lahkunud, ta lihtsalt oli teinud uinaku ja tuli tagasi nüüd võimsamana, kui ennem. Valu surus mu põrandale istuma. Peitsin pea põlvede vahele ning surusin hambad kokku. Silme ette sähvatasid pildid, mida oli võimatu kirjeldada. Neid pidi rohkem tunnetama.
Surusin silmad kinni ja mu keha tõmbus krampi. Nägin ikka veel oma mälestustes verd nutva ingli kuju, mida ma ei suutnud unustada. Järsku see kadus. Mu mälestus asendus tuhande erineva pildiga, mis mulle mõtteisse tulid.
Haav haavaga kokkupuutest sünnib kaos, kui ta kõnnib, koos oma vennaga. Lause turgatas mulle pähe, kuid õnneks või kahjuks lõpetas peavalu.
Tardumus võttis minu üle võimust ning laskis külmal mind paitada. Vaikus oli kõrvulukustav ja valus. Tahtsin ära siit kohast, riigist ja maailmast, aga ma olin siin ikkagi. Tõde, et ma olen siin üleskasvanud ning jään siia tegi mulle haiget.
Kuulsin ukse avanemist, kuid ei reageerinud sellele. Soovisin, et inimene, kes siia oli end ümber pööras ja mu siia jätaks. Tajusin, kellegi kätt enda õlal ning võpatasin. Mu lihased tõmbusid automaatselt krampi, kuid ikkagi suutsin heita pilgu inimesele, kes kabelisse sisenes.
Ma olin seda inimest näinud. Oma hullushoogudes.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Avis-raa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 87
Age : 19
Asukoht : Pärapõrgu

PostitaminePealkiri: Re: Sage - The girl who started the Apocalypse   28/12/2012, 21:58

7. peatükk

Kui maailm on lihtne, siis ilmselgelt ei mõista ma teda. Ei ma ei mõista vist midagi. Äkki mul on jälle hullushoog, mis mu aju ja mõistust närib? Tõenäoline, sest ma võin julgelt öelda, et ma ei tunne end praegu endana. Hullushoo loomulik osa? Ma loodan. Ma olen hull, kuna pean endaga monoloogi! Kes normaalne inimene räägiks endaga? Mina? Ei ma pole normaalne. Ma olin.
„Sa ei ole päris. Sa oled kõigest mu hoo põhjustatud illusioon, mis haihtub… kaob, mis iganes, kui mu hullushoog lõppeb!“ korrutasin endale valjult ning sulgesin silmad. Surusin käed rusikasse. Hoog oli kuidagi pikale veninud, mis tekitas minus sügavaid kahtlusi hallutsinatsioonide kohta, mida ma nägin. Avasin silmad. Mees seisin ikka oma kohapeal ning silmitses mind murelikult. See ei olnud hullushoog, vaid reaalne olevik, kus ma olen ärkvel. Kurat.
„On teiega kõik korras, preili?“ küsis mees ning kükitas mu kõrvale. Ta kandis tavalisi valgeid riideid, mis sobisid hullumaja patsientidele, kuid tema seljas olid need häirivad. Must pintsak oli rohkem mehe stiil. Tumepruunid juuksed olid vajunud tema silme ette, kuid ometi nägin, ma tema silmade kuldset tooni.
„Ei ole,“ teatasin pahaselt ning üritasin püsti tõusta, „sa ei peaks üldse siin olema! Sa ei ole päris.“ Mu hääl kõlas täpselt samamoodi nagu jonnival lapsel, kes ei olnud nõus täitma oma vanemate tahtmist. Nõjatusin vastu külma kivist seina ja hõõrusin otsaesist.
Mees kallutas pead ning kortsutas kulmu. „Ma olen päris. Lihtsalt, luust ja verest. Sa ju katsetasin kas ma haihtun ära, kui sa silmad kinni pigistasin ja korrutasid, et ma olen üksnes su illusioon. Aga su tegutsemine eriti ei aidanud. Ma olen ju ikka siin,“ sõnas ta rahulikult ja vaatas mind uuriva pilguga. Ta soris oma taskus ning tõi lagedale puhta taskuräti. „Võta, sul läheb seda vaja silmade kuivatamisel.“
Krahmasin taskuräti ning pühkisin silmad pisaratest puhtaks. „Aitäh,“ pomisesin ükskõikselt. „Hea küll, kui sina oled päris, siis ma olen sind ennem näinud, eks?“ Pistsin niiske salvrätiku pükstetaskusse ja luristasin nina.
Mees kehitas õlgu. „Ma pole sind ennem näinud,“ lausus ta sõbralikult. „Kas sa tahad siia jääda või sooviksid kusagile mujale minna?“ Mehest õhkus soojust, lahkust ning jõudu, milleni isegi Eliz ei küündinud.
„Ei, ma soovin siia jääda,“ ütlesin endalegi üllatusena kindlal ja otsustaval toonil. Järsku sain ma aru, mida Eliz oli siin kabelis näinud. Külm õhk aitas mõelda, hall toon suutis rahustada ja usk hoidis elus.
„Sinu otsus,“ kostis mees ning vaatas pinkide poole. „Tahad ma aitan su istuma? Sa ei näe just kõige parem praegu välja.“ Ta naeratas mu noogutuse peale ja võttis mu käest kinni ning andis märku, et ma võin temale toetuda.
Esimesed sammud olid rasked ja paaril korral tundus, et kindelpind kaob mu jalge alt. Pinkide juurde jõudes taipasin, et püsingi veel püsti tänud mehele. Vabandasin ja istusin kiirelt pingile. Hingasin sügavalt ning panin enda käed kokku. Hull olemine on päris tihti mõistmatu. Tihti peab arvama, et kõik mis näen on vale, et veenduda tões. Üldjuhul aitab selline käitumine, kuid mitte täna.
„Sa ei ole siin vaimuhaiglas eriti kaua viibinud, eks ju?“ pärisin uudishimulikult. Ajasin selja sirgu ja üritasin näida võimalikult erksana, kuid sisimas olin ma väsinud ning näljast nõrkemas tänu, sellele tobedale hullushoole.
„On see siis nii ilmselge?“ küsis mees vastu ning naeratas lõbusalt. „Mind kirjutati täna hommikul sisse. Mu eelmisel psühholoogil sai minust vist kõrini.“ Ta tõi oma taskust välja kaks ¹okolaadi tahvlit ja ulatas ühe minule.
Naeratasin tänulikult. „Aitäh,“ sõnasin rutakalt ja arutasin kärmelt paberi ¹okolaadi ümbert ära. „Jah, see on üpriski selge, et sa oled siin uus. Need riided ei sobi sulle, su vasakul käel on kellast jäänud rant ja sind pole nakatanud veel selle kohutava hullumaja masendus. Muide ¹okolaad on ideaalne.“ Sõin tahvlist ära paar rida ning nautisin ¹okolaadi mõnusat kreemjast maitset. Kaardimängus on mul nüüd panna mängu ka midagi peale ravimite.
„Sa oled osav,“ tähendas mees ja hammustas tüki enda ¹okolaadist. „Sa oled hullumajas kaua olnud, kuid ometi sa pole kabelis palju käinud. Hullushood, mis sul on üpriski uued nähtused sinu puhul. Sul on õigus see ¹okolaad on parim.“
„Kaks nädalat,“ pomisesin vaikselt. „Kaks nädalat on mul juba hullushood olnud, aga vaimuhaiglas kohas olen ma veetnud terve oma elu. Siia tulin ma täna esimest korda. Mille pärast sind siia saadeti?“ Mind üllatas, et ma rääkisin mehega üpriski avatult ja vanalt, nagu oleks ta mu sõber olnud juba aastaid, aga tõde on see, et mul pole ühtegi sõpra, kes oleks tundnud mind aastaid.
„Ma ütlesin, et mu arstil sai minust kõrini,“ kordas ta rahulikult ning turtsatas. „Ei, tõde on selles, et ma ei suutnud enam maailma taluda. Kõik tundus nii kitsas ja ahistav. Vahel oli tunne, et ma ei suuda püsida ühes maailma, vaid jõlgun kahe maailma vahel. Mõistad, millest ma räägin?“
Noogutasin. Ma mõistsin meest lausa liigagi hästi. Kõik see, et maailm ahistab ja surub piiridesse, tuletas mulle meelde mind ennast. Ja see kahe mõistuse või maailma vahel tolgendamine oli mulle samuti tuttav. Eriti siis, kui mind tabas hoog.
Mees kergitas kulme ja vaatas mind üllatunult. „Vabandust. Tavaliselt inimesed ei mõista, millest ma räägin. Isegi mu psühholoog ei saanud minust eriti hästi aru. Tänu sellele, et mul on tihti tunne, et ma ei kuulu siia, inimeste hulka, muudab ka inimeste mõistmise raskeks,“ seletas ta kiirelt ning vaatas mind vabandava pilguga.
„Tere tulemast koju siis. Usu mind siin kohas on palju sinu suguseid. Hull ja arst on nagu öö ja päev,“ laususin elavamalt. Tundsin end juba paremini ning suures osas peaksin vist tänama meest, et ta jäi minuga siia ega lasknud mul masendusse langeda. Ja ¹okolaadi.
„Miks sa siia jäid? Sa oleksid võinud ju lahkuda, kui täiskasvanuks said. Ükski tavaline ja normaalne inimene ei jääks vabatahtlikult hullumaja,“ sõnas mees ja vaatas mind uurivalt, „ja sina paistad täiesti tavaline, kui välja arvata see hood, mis on ka üpriski uued.“
Kehitasin õlgu ning vaatasin nutva inglikuju poole. „Võib-olla kui elad terve oma elu hullumajas ja sind kasvatavad arstid ning hullud, siis hiljem ei oska sa ilma nendeta elada,“ ütlesin tõe välja ja pöörasin kujult pilgu ära. Mind üllatas ausus, millega ma mehele vastasin. Isegi Luce ega Eliz või keegi teine, pole suutnud minuga nii kiiresti selliste teemadeni jõuda.
„Ma usun sind,“ kostis mees vaikselt ja ohkas sügavalt. „Kui ma täna siia tulin, siis tundsin juba esimestel, et midagi on puud. Paar tundi hiljem sain aru, et tükike, mida mul hetkel ei ole on mu perekond.“ Ta naeratas kurvalt.
„Sul veab, et sul perekond on,“ teatasin mõtlemata. „Ma sooviksin ka endale perekonda, kuid tõenäoliselt ei suudaks ma neid taluda rohkem kui tund. On tore, kui inimesed hoolitsevad ja muretsevad su käe käigu pärast, kuid ma pole lihtsalt harjunud, kui keegi mul kogu aeg sabas jookseks.“ Murdsin endale ¹okolaaditahvlist tükikese ning pistsin selle suhu.
„Perekond on küll tore, aga minu oma on looduslik katastroof, nagu ka mu tutvus ringkond,“ lausus mees muiates ning vaatas mind oma. „Oma isa pole ma aastaid näinud, mu kunagise parima sõbra väike õde põgenes koos mu noorema vennaga. Mõlemad pandi vangi, kuid vist mu sõbra noorem õde sai vabaks nüüd. Emast pole ma kunagi kuulnud, kuid selle eest pidin ma taluma sadat üht venda ja õde. Ja kogu mu perekond ning punt sõpru moodustavad inimesed, kes suudavad sind viiel minutil ära tüüdata, aga siiski ma igatsen neid.“
Itsitasin vaikselt. „Sul tundub olevalt äärmiselt tore perekond,“ laususin naeru tagasi hoides.
„Sa ei kujuta ette, millised Jõulud meil on,“ sõnas mees elavalt. „Meie Jõulud algavad suure pidusöögiga. Esimesed tund aega peame kuulama, kuidas meie isa kurdab, et mu noorem vend on täiesti saamatu ja täis uhkust ning ülbust. Teine tund meie pidusöömingul on täis piinliku vaikust ja kogu söömine lõppeb suure tüliga. Vahel harva ka toidusõjaga.“ Te manas näole tüdinud ilme ja tegi ¾esti. „Ja nii iga aasta.“
„Tunnen sulle kaasa, et sul selline perekond on. Ma tunnen end praegu õnnelikuna, et mul pole perekonda, aga siiski ma jään arvamuse juurde, et perekonna omamine on hea. Sellise perekonna, mis ei lõpeta Jõule tüliga,“ ütlesin kindlalt. Kuulsin oma kõhukorinat ning turtsatasin. Nälga aitas hästi peita ¹okolaad, kuid ometi vajas mu kõht korraliku sööki.
„Ega sa juhuslikult ei tea, mis kell on?“
„Mh?“ ühmas mees üllatunult ja heitis pilgu oma käekellale. „Kümne minuti pärast viis, mis siis?“
„Õhtusöök,“ laususin lõbusalt ja tõusin püsti. „Kell viis tuuakse õhtusöök, mis näeb välja söödamatu, kuid maitseb imeliselt. Usu mind. Hommikusöök on palju kohutavam.“ Naeratasin ning andsin mehele märku, et ta mind mööda laseks.
Ta tõmbas jalad koomale ning tegi mulle teed. „Kas siin pakutakse, midagi mis on söödav ja näeb hea välja?“ päris mees teeseldud virilusega ning nägi välja hämmastavalt sarnane kutsikaga, kes pole su kinga ära söönud enda arust.
„Neljapäeviti. Siis saab suppi, mis maitseb hästi ja näeb välja ka hea,“ teatasin ja läksin mehest mööda. „Lisaks on neljapäev ainukene päev, mil saab midagi magusat hamba alla, mis ei ole varastatud ega võidetud.“
„Kui sa nii ütles,“ sõnas ta, õlgu kehitades. „Kuule, ennem kui sa lähed, tahaksin sinult midagi küsida. See ei ole seotud söögi või perekonnaga. Mis sinuga juhtus seal kuju juures? Ära ütle, et see oli lihtsalt hullushoog. Ma nägin sind ja sa olid tõeliselt kahvatu ja tardunud.“ Tema ilme väljendas siirast muret, mis oli minuga juhtunud.
„Ma ei tea isegi mida ma nägin. Ma pigem kuulsin või tundsin midagi. Ilmselt hirmutas verd nuttev ingel minust viimsegi julguse välja,“ pomisesin rahutult. Hingasin sügavalt sisse. Ma ei tahtnud enda hullushoogudest eriti rääkida, kellelegi. Luce ja Eliz olid erandid. Luce oli minu kõrval olnud esimesest hoost saati ja Eliz oli lihtsalt olnud ühe tunnistaja.
„Verd nuttev ingel?“ küsis ta imestunult ja vaatas mind suurte silmadega. „Need nuttavad verd ainult siis, kui midagi kurja on lähedal või tulekul. Ma ajan paska, ära kuula mind. Niikuinii ei tea ma eriti midagi piiblist või mütoloogiast.“ Ta lõi käega ning raputas pead.
„Okei, ma ei pööra tähelepanu jamale, mida sa ajad,“ sõnasin ükskõikselt ja hakkasin liikuma ukse poole, kuid peatusin. „Mis su nimi on?“ pärisin kärmelt ning pöörasin ümber.
Ta naeratas leebelt ning tõusis ka püsti. „Bill. Minu nimi on Bill,“ vastas Bill. „Ja kuidas sind kutsutakse?“
Muigasin. „Sage,“ sõnasin lühidalt ja köhisin. „“Hea küll, Bill. Täna peale õhtusööki kavatsevad mu sõbrad teha puhketoas paar kaardimängu, kui soovid võid ka tulla mängima. Kui tuled, siis võta kaasa ¹okolaadi, mille peale mängida. Mu sõber Eliz on nende järele hull ja peale sinu toodud ¹okolaade ta hakkab sind armastama.“
„Ma loodan, et saan tulla peale sööki,“ lausus Bill rutakalt.
„Tore,“ ütlesin kiirelt ja silmitsesin ust. „Ma olen valmis hullumaja söögivarud ära sööma, kui ma kohe midagi ei saa. Hiljem näeme.“ Silmitsesin hetke Billi ning naeratasin talle julgustavalt. Lahkusin kabelist ja kummalisel põhjusel hakkasin ma kohe igatsema külma, mis täitis iidvana ruumi.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Sage - The girl who started the Apocalypse   29/12/2012, 01:22

''Sirvisin'' ka pisut seda lugu ja mainin lihtsalt ära, et sa kirjutad oma 13 eluaasta kohta väga hästi. Praeguse põhjal on positiivne mulje jäänud, eks ma siis oskan rohkem midagi öelda, kui kõik peatükid olen läbi lugenud.

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Avis-raa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 87
Age : 19
Asukoht : Pärapõrgu

PostitaminePealkiri: Re: Sage - The girl who started the Apocalypse   29/12/2012, 12:20

Aitäh, Audrey.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Avis-raa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 87
Age : 19
Asukoht : Pärapõrgu

PostitaminePealkiri: Re: Sage - The girl who started the Apocalypse   2/1/2013, 20:47

Hulluks olemisel on ka paremaid pooli. Ma olen praegu optimistlik, mis on tingitud mu heast tujust, vist. Neid inimesi on raske mõista, kes arvavad, et hulluks olemine on masendav, hall ja olek, kust puudub välja pääs. Hulluks olemine on omamoodi õnnistus ja vahetevahel on see isegi päris lõbus. Lisaks on see tasuta pilet välja sõiduks reaalsusest ning karmist tõest. Kaine mõistuse juures olevad inimesed, ei suuda minusuguseid lihtsalt mõista, kuna me oleme nii erinevad.
Ma ei mõista, miks inimesed meile kaasa tunnevad. Nende ilmed väljendavad, siis ainult valu ja haletsust. Tihti nad lihtsalt tahaksid hulludele öelda, et neil on kahju sellepärast, et me sellised oleme. Puudega, kuid õnnelikud.
„Käi, Sage. Sa ei tulnud siia unistama,“ sõnas Thomas kannatamatult ning pööritas silmi.
„Ah, mida?“ küsisin üllatunult. „Ma alles käisin ju! Ei saa olla kolme sekundi pärast kohe minu kord jälle!“ Jah, mu tuju oli jälle sitaks kiskumas. Ma olin närviline, tusane, pahur, sarkasmiline, irooniline, ettearvamatu, kergesti vihastav ning rahutu. Need tujud moodustasid minust midagi sarnast nagu on varsti lõhkev tuumapomm.
Tapa kaart. Võta juurde. Käi. Kõik need on nagu käsklused, mis ütlevad, et võiksid nüüd tõsta parema käe, ei ikka vasaku, mis sa nüüd! Sa võid vasaku jala ka üles tõsta. Ma tundsin ennast täieliku robotina, kui viskasin Thomase kaardi koos enda risti kümnega maha ja Elizele käisin ärtu kahe.
„Sage, sa oled talumatu, kui su tuju on sitt,“ pomises Brady ning vaatas mind on liivakarva silmadega. „Samas kui sa suudad end vaos hoida, siis oled sa täitsa hea inimene.“ Brady kehitas õlgu ning pani enda kaardid tagurpidi lauale.
„Tal on õigus,“ nõustus Eliz ning naeratas mulle leebelt. „Ära võta seda südamesse. Brady on lihtsalt lapsikult aus. Loodame, et Luce toob sulle varsti teed ja su tuju muutub paremaks.“ Eliz ohkas ning viskas kaardi teiste hulka.
„Mis tee?“ uuris Thomas uudishimulikult ning kergitas kulmu. „Miks mina teed ei saa?
„Esiteks sa oled liiga lühike, teiseks see tee on nii rahustav, et isegi teie kallid tehnilised ravimid ei anna selle mõõtu välja ning kolmandaks, Thomas, see tee on mõeldud Sagele,“ kostis Luce meie selja tagant. „Võta, Sage.“ Ta ulatas mulle aurava teetassi ning naeratas. Luce tõmbas tooli laua juurest eemale ning istus Elize kõrvale.
„Teel on teine värvus,“ ei suutnud ma mainimata jätta ning vaatasin suurte uskumatute silmadega kõiki, kes laua taga istusid. Pirtsakus on osa lõhkevast tuumapommist, tuletasin endale meelde ning turtsatasin.
„Tule taevas appi,“ pomises Luce pahaselt ning sai Elize üllatunud pilgu osaliseks. „Ma lasin teel kauem tõmmata. Ära muretse maitse on isegi parem. Kas ta on terve õhtu selline olnud?“
„Ära sa mitte märgigi,“ turtsatas Thomas ning noppis kõigilt kaardid käest ära. „Me teeme uue mängu, siis saab ka Luce meiega ühineda.“ Thomas hakkas innukalt kaarte segama ning jagas igale ühele kuus kaarti.
„Mille peale mängime?“ küsis Bray ning korjas enda kaardid üles. Tema ilme muutus koheselt. Naeratus ilus näole ning silmad hakkasid särama. Ta on kohutav kaardimängus, kuna juba enne algust reedab ta ilme kõik kaardid ette.
„Saladuse peale, mida see tee sisaldab, siis saame me seda ka Sagele ise valmistada, kui sina oled eemal, Luce?“ pakkus Thomas tuimalt välja ning võttis kaardid maast üles. Ta vangutas pead ning pani kaardid tagasi tagurpidi lauale.
„Thomas!“ sisistas Eliz pahaselt ning vaatas meest altkulmu. „Sa ei taha teada, mida see tee sisaldab, usalda mind. Palun. Kui see tee aitab Sage, siis laseme tee saladusel olla, eks.“ Ta oli närviline, kuigi üritas mind kaitsta, mis oli ta loomusesse sisestatud.
„Aitäh, Eliz,“ sõnas Luce rahulikult ning naeratas leebelt Thomasele. „Thomas, sa ei tahaks teada, mida see tee sisaldab.“ Luce ohkas ning võttis oma kaardid. Ta krimpsutas suud ja küsis: „Mis trump on?“
„Risti,“ pomises Brady ükskõikselt. „Meil on vaja midagi, mille peale mängida, inimesed.“ Brady koputas kaartidega kannatamatult vastu lauda ja surus huuled pahuralt kokku.
„Mul on ¹okolaadi välja pakkuda,“ teatas saabuv Bill mu seljatagant. „Ma loodan, et te pole veel alustanud. Sage palus mul siia tulla. Ma olen Bill.“ Ta istus laua taha ning naeratas kõigile siin viibivatele inimestele. Bill oli justkui loodud siin istuma. Ta tõi ¹okolaadi enda taskust välja ja asetas selle kaardipaki juurde.
„Sa ikkagi tulid,“ sõnasin üllatunult ning silmitsesin Billi, „ma arvasin, et sa lööd kartma.“ Muigasin lõbusalt ja lonksasin enda teed. Ideaalne. Lucel oli õigus, tee maitses isegi paremini, kui lasta sel kauem tõmmata.
Üks asi mida ma ei saanud märkamata jätta oli see, kuidas Luce, Eliz, Brady ja Thomas Billi jõllitasid. Luce oli lihtsalt tardunud ega suutnud oma silmi Billilt lahti rebida. Eliz sai hetkelisest jahmatusest kergelt üle ning naeratas viisakalt Billile, kuid miski temas näitas mehe vastu üles sügavat austust. Brady ja Thomas vahtisid algul nõutult üksteist ning alles siis Billi. Ma võin vanduda, et kõik nad olid juba ennem Billi kohanud.
„Sa tunned Billi, Eliz?“ küsisin otsekoheselt ning mu hääles oli tunda teravust. Kallutasin pead ja vaatasin vastuseid nõudva ilmega Elizt.
Eliz hammustas huulde ning naeratas nõutult. „Pole sind ammu näinud, Bill. Ma ei arvanud, et sa leiad tee siia. Väiksesse hullumajja,“ sõnas ta mind eirates ja silmitses imestunult Billi. Elize hoiak oli väärikas, kuid kaitsev. Ta kartis Billi, kuid hirm Billi ees oli teistsugune, kui Luce ees.
„Eliz,“ lausus Bill lõbusalt ning võttis endale pakist kuus kaarti, „imeline on sind jälle kohata üle pikkade ja süngete aastate. Loodan, et su elu on siin hästi läinud.“ Bill muigas rõõmsalt ning heitis pilgu oma kaartidele.
„Tore,“ pomisesin ükskõikselt. „Kes alustab?“ Ma olin suutnud end lolliks teha kõigi ees. Ideaalne. Ma tahan praegu maa-alla vajuda, kuid hoopis selle asemel, mida ma tahan teha, teen seda, mida soovivad kõik teised. Naeratan, joon kuuma teed ja mängin ¹okolaadi peale kaarte. Enam paremaks minna ei anna!
„Mina,“ ütles Thomas kiirelt ja käis poti nelja Billile. Thomas üritas välistada Billile otsavaatamist, kuid siiski see ebaõnnestus pidevalt, kuna ta istus täpselt Billi kõrval.
„Oleme otse-eetris uudistesaatega „Õhtused uudised“ ja tänaste tõsisemate teemade seast väärivad erilist tähelepanu ootamatu sõda Uus Ameerika Ühendriikide ja Brasiilia vahel ning suur torm, mis on vallutanud terve Põhja-Ameerika mandri…“
„Pane kõvemaks,“ käsutas Luce kiirelt ning vaatas hämmeldunud telerit.
„Luce, pult on sinu juures,“ sõnas Brady ettevaatlikult ning hoidis kaarte kindlalt enda käes.
„Ah,“ pomises Luce üllatunult ning võttis laualt puldi. „Sa oleksid võinud ka ise valjemaks panna, kui sa ei kardaks nii meeletult, et keegi su kaarte üritab näha.“ Luce vajutas hääle pluss nuppu ning naeratas uhkelt, kui kuulis Ray Smithi juttu selgemalt.
„…täna 23. detsembril, 2356. aastal kuulutasid Uus Ameerika Ühendriigid sõja Brasiiliale, tuues põhjuseks ebaõnnestunud läbirääkimised mereväe Brasiiliast välja toimetamisel. Üle kahe saja aastane rahuleping kahe riigi vahel murdus täna kella kaheteistkümne paiku päeval Uus Ameerika Ühendriikide aja järgi ehk kell kolm Brasiilia kelle järgi ning Inglaste jaoks toimus see kõik kell viis õhtul.“ Mulle ei meeldi Ray Smith. Ta näeb äärmiselt võlts välja. Lisaks ta liialdab alati juuksegeeliga, kui esineb teles.
„Algul elektritormid ja nüüd see. Sõda oli nüüd küll kõige vähem vaja,“ lausus Brady ning raputas pead. „Sõjast pole kunagi kaugel katk, nälg ja surm. Seda on minevik juba näidanud. Vähemalt ei toimu see sõda Inglismaal.“ Brady oli närviline ja kartis. Ta armastas harmooniat ning rahu ega talunud konflikte või sõda silma otsaski.
„Oligi juba aeg,“ pomises Thomas ja silus oma habemetüügast. „Ma oleksin rohkem imestunud, kui Brasiilia ja Uus Ameerika Ühendriigid oleksid suutnud veel mõne aasta rahus püsida. Oleme ausad, mõlemad riigid on juba päris jõukaks ja suureks kasvanud. Mõlemad vajavad lihtsalt head sõda, mis lööb piirid paika ning toob nad mõistuse juurde.“ Ta ohkas kergendunult.
„Mõelge, kui te peaksite iga päev mitu korda ütlema: „Uus Ameerika Ühendriigid“ esiteks on see jube pikk ja teiseks läheb keel kergelt sõlme,“ mõtlesin valjult ning jõin teed. „Thomas sõda ei ole kunagi hea. Nagu Brady ütles, et kus sõda seal on ka nälg, katk ja surm. Paljud saavad surma. Eelkõige naised ja lapsed.“ Mind pani imestama, kui sügav ja manitsev ma suutsin olla õigetel momentidel, aga kahjuks peab tõdema, et neid momente, kus ma niimoodi suudan käituda on väga vähe.
„Jah, Sagel, on õigus,“ nõustus Bill minuga ning pani oma kaardid tagasi pakki. „Sõjas pole midagi ilusat, Thomas, vaid veri, surm ning valu. On hea tee, Sage?“ Bill oli lapsikult siiras ning naeratas mulle sõbralikult.
„Mhm, tee on nagu alati ideaalne,“ vastasin Billile ning tegin tassile põhja peale. „Luce, sa pead seda teed mulle iga päev tegema, palun. See on haruldaselt hea ning sina oled siin ainus, kes seda teha oskab.“ Vaatasin suurte anuvate silmadega Luce ning sain vastuseks turtsatuse, mis pidanuks väljendama nõustumist. Olin endaga ääretult rahul.
Eliz tõusis laua tagant püsti ja sirutas ennast nagu kass. „Homme hommikul joon ma siin kohvi, kes tahab võib ühineda,“ lausus Eliz ning naeratas meile soojalt. „Kell üheksa täpsemalt, natukene enne hommikusööki. Lähme, Brady?“
Brady noogutas kiirelt ja ajas end püsti. „Homme näeme, Sage,“ sõnas Brady mulle sõbralikult ning muigas. „Eliz, jäid magama?“ Brady haaras Elize oma käevangu ning lahkus koos naisega ruumist.
„Nad näevad koos head välja,“ lausus Luce aeglaselt. Tema pilk oli unelev ja vanale naisele kohane, kuid siiski mulle meenus see inimene, kellena Eliz kirjeldas Luce. Noor naine, pruunid silmad ja hele nahk. Ei kõlanud üldse Luce moodi.
„Jah,“ kostsin rahulikult ja vaatasin Billi. „Kaua sa Elizt tunned juba?“
Bill kehitas õlgu ning kortsutas kulmu. „Ma ei tea,“ pomises ta ükskõikselt, „igatahes kaua. Ta kasvatas mu praktiliselt üles, kuid ma lihtsalt ei suuda teda taluda.“ Ta ohkas ning võttis kaardipaki juurest oleva ¹okolaadi ning avas selle. Ta jagas ¹okolaadi neljaks ning andis igale ühele paar tükki.
„Elizt, ei olegi alati kerge taluda,“ mainis Thomas oma osa süües. Ta võttis laualt kaardid ja pistis need endale taskusse. Ta tõusis ning vabandas oma enne oma lahkumist kiirelt ning järgnes Elizele ja Bradyle.
„Sage, kas sa vabandaksid meid? Mul on vaja Billiga rääkida, palun,“ palus Luce mind ning kallutas pead.
„Jah, ikka,“ sõnasin rutakalt, et sõnad mu suus sõlme läksid. Tõusin püsti ja laususin: „Luce, ära homme teed unusta.“ Naeratasin Lucele ja Billile ning kõndisin ukse poole. Viiskaus on üks paljudest asjadest, mida ma vihkan. Sa pead mängima kedagi, keda sa ei ole. Viisakas ja taltsas, mitte just päris minu moodi.
Ma olin juba ukse juurde jõudnud, kuid kuulsin, kuidas Luce Billile ütles: „Sa ei peaks siin olema, sest kui sa neid tõeliselt armastad, siis sa ka kaitseksid neid sellega, et sa ei oleks tulnud siia hullumajja.“
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
kiku979
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 168
Age : 19
Asukoht : in Paradise called Fid¾i

PostitaminePealkiri: Re: Sage - The girl who started the Apocalypse   4/1/2013, 03:12

ÜLISUPER! Very Happy mõnus, et osad on pikad jnejne, märkasin ka kirjavigu, enamusajast lahku- ja kokkukirjutamise vead, aga pole hullu :-) ootan kindlasti uut osa! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Avis-raa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 87
Age : 19
Asukoht : Pärapõrgu

PostitaminePealkiri: Re: Sage - The girl who started the Apocalypse   4/1/2013, 21:22

Jätkan kindlasti :), homme äkki panen uue osa üles.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Avis-raa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 87
Age : 19
Asukoht : Pärapõrgu

PostitaminePealkiri: Re: Sage - The girl who started the Apocalypse   4/1/2013, 23:11

Karjatus. See tungis halastamatult mu kõrvadesse ning äratas mu üles. Hääl ajas mind esmalt istuma, kuid siis juba voodist välja. Asjata ei röögita hullumajas kunagi. Ma tean seda. Tõusin püsti ja kõndisin kiirelt läbi tõelistele hulludele mõeldud palati. Asetasin käe lingile ning surusin seda alla, hoides terve aja hinge kinni, et uks oleks lahti. Mul oli õnne.
Lipsasin toast välja ja hakkasin kiirel sammul liikuma sinna, kus oli karjatuse allikas. Jalutasin rutakalt mööda koridore, mis olid tüütult valged ning tuttavad. Paar sanitari jäid mind kahtlase ilmega jõllitama, kui neist möödusin. Suutsin neile, vaid viisakalt naeratada ja hommikust öelda.
Lõpuks, kui ma jõudsin inimeseni, kes oli karjunud ümbritses teda juba kümme inimest. Kaasa arvatud, Luce, Eliz, ja Thomas. Nad olid kogunenud ukseavasse ning vaatasid mind kaasatundva pilguga ning raputasid pead.
„Sage ma arvan, et on parem, kui sa sinna tuppa ei vaata,“ sõnas Eliz aeglaselt ning vaatas mulle anuva pilguga silma. „Palun, Sage. Usu mind sa ei soovi näha, mis seal toas on.“ Ta pühkis silmanurgast ära pisarad, mis hakkasid mööda põske allaveerema.
Kallutasin pead ja kortsutasin kulmu. Silmitsesin plati ust ning taipasin. Bradyt polnud meie juures ja palat kuulus Bradyle. Kurat.
Trügisin inimestest mööda ning tormasin palatisse. Ma ei suutnud uskuda kõike seda, mida ma nägin. Mu jalad läksid nõrgaks ja ma vajusin lihtsalt keset tuba istuma. Ma olin hirmunud, tardunud ja kõike seda, mida võib öelda ¹okis inimese kohta.
Veri. See oli kõikjal, katte seinu ja põrandat. Veri ja valged seinad moodustasid pildi, mille kohta oli raske öelda midagi, mis seda kirjeldaks. Põranda keskel, voodi juures, lamas vereloigus Brady surmkahvatu keha.
Roomasin Brady keha juurde ja haarasin ta õlgadest kinni. „Brady! Brady, ära üles, palun,“ sosistasin ning raputasin meeleheitlikult Bradyt õlgadest. Ei ta ei saanud olla surnud! Ta pidi olema elus. Alles eile olin ma ju temaga kaarte mänginud. Praegune pidi olema lihtsalt halb unenägu, mis läheb varsti mööda. Ma ärkan üles.
Tundsin, kuidas keegi haarab mu õlgadest ning mind taas jalgadele tõstab. Klammerdusin inimese külge, kes oli mind püsti aidanud. Hingasin katkendlikult ning luristasin nina. Ma ei suutnud ohjeldada oma pisaraid, mis voolasid mööda mu põski. Pühkisin pisarad ja nina enda pluusivarrukasse.
„Sage, lähme siit toast minema. Luce teeb sulle teed ja äkki sa saad mõned rahustid, mis aitavad sul rahuneda,“ sõnas tuttav hääl ning hoidis mind oma embuses. Hääle omanik silitas rahustavalt mu juukseid ja ümises rahustavaid viise.
Luksatasin ning vaatasin hääle omaniku. See oli Bill. Olin tänulik, et see oli Bill mitte keegi teine. Sulgesin silmad ning noogutasin Billile. Ma tahtsin siit toast kaduda. Mu emotsioonid olid mu mõistust vabastamas ning lasid laibahaisul mu ninna tungida. Krimpsutasin nina ja hoidsin hinge kinni.
Bill hoidis mind püsti ning juhatas mu aeglaselt ruumist välja. Ta rääkis mulle midagi, kuid ma ei tahtnud teda kuulata. Siiski tema jutt rahustas mind. Pilt Bradyst hakkas vaikselt tuhmuma mu silme ees ning jättis mu pähe halli mõistuse, mis polnud suuteline mõtlema.
Ma tundsin end inimvarena, kes suudab püsti seista, näha, mis ümberringi toimub ja ennast liigutada, kuid kes ei suuda mõelda, kuna kardab näha jälle neid kohutavaid pilte oma silme ees. Öeldakse, et hirm on inimlik, kuid tundub, et hirmu nägemiseks peab olema superinimene. Mina ei ole inimene, kes tahab omaks võtta oma hirme. Olen lihtsalt mina, kes on argpüks ega taha tunnistada kellegi surma.
Toetasin end Billile ning avasin lõpuks silmad. Pilt mu silme ees oli udune, kuid ma suutsin eraldada koridore, mida mööda me liigume. Bill üritas mind viia puhketuppa. Ma olen siiralt üllatunud, et ta ei üritanud mind toimetada mu enda palatisse.
„Istu,“ sosistas Bill vaikselt ning aitas mind puhketoa diivanile istuma. „Luce, mine tee talle teed ja küsi sanitarilt rahusteid. Too tekk ka, kui võimalik.“ Bill vaatas mind hindava pilguga ning surus huuled kokku.
„Sage, kuidas sa ennast tunned?“ küsis Eliz ja istus mu kõrvale. „Ma tean, et pole õige aeg seda öelda, kuid ma ju hoiatasin sind, et sa sinna tuppa ei läheks.“ Ta võttis mu käe enda peopesade vahele ning vaatas mind mureliku pilguga.
„Uimasena, olematuna, kurat ma ei tea,“ pomisesin ning tõmbasin jalad vastu kõhtu. Peitsin pea põlvede vahele. Ma ei teadnud enam, mida edasi teha. Ma oleksin võinud nutta ja korrutada, et Brady on elus või vaadata Elizele ning Billile otsa ja öelda, et minuga saab kõik korda. Esimesel polnud mõtet ja teine oleks olnud vale. Ma polnud enam ammu terve. Mõra minus oli olnud pisike, kuid Brady surm lihtsalt süvendas seda ja pani mind mõistma, et ma ei saa enam kunagi päris terveks.
„See on normaalne, et sa ei tea,“ sõnas Eliz ning naeratas mulle julgustavalt. „Peale kellegi lähedase surma ongi raske mõista, mida sa tunned või tahad.“ Eliz üritas kogu selle naeratusevärgiga end näidata tugevana ning peita oma valu. See oli nii tuntav. Ta võis ju näidata end vastupidavana, kuid temast kiirgus kurbust ja leina.
„Kõik võiks kaduda. Brady ei saa olla surnud! Ta peab olema elus! Alles eile me istusime siin. Sina ja Brady lahkusite siit koos eile,“ laususin nuttu kinni hoides ning silmitsesin Elizt. „Ma tunnen ennast nii tühjana.“
„Uskuda võib,“ teatas meie juurde saabuv Luce ning vaatas mind uuriva pilguga. „Sa oled ka parem välja näinud, Sage.“ Ta ulatas mulle tassi ja vangutas pead. Luce võttis laua juurest tooli ning istus sellele.
Turtsatasin ning vaatasin Luce. „Tänan, Luce,“ sõnasin vaikselt. Hoidsin teetassi enda käes ning hoidsin pilgu tassil. Ma ei oska öelda, mida ma nägin aurava tee vahtimises, kuid see rahustas mind. Jõin väikeste lonksude kaupa teed, iga uue sõõmuga tundsin, kuidas ma suudan end taas paremini valitseda.
„See mõjub vist,“ sõnas Bill ning kallutas pead. „Luce, miks sa talle tekki ega rahusteid ei toonud?“ Billi ilme oli tõsine ja kuidagi sünge. Tema kuldsetes silmades oli midagi tumedat, mis oli nii nähtav, kuid raskelt kirjeldatav.
Luce kissitas silmi ning pani enda käed risti rinnale. „Kas sa oled loll, Bill? Tore, kuna siis peaksid sa välja mõtlema, miks ma talle tekki ega rahusteid ei toonud. Jah, tubli poiss, kuna tee on juba ise üks paras rahusti ning tavalised rahustid Sagele ei mõju. Ja teed on väga lihtne asendada tekiga. Mõlemad annavad sooja.“ Rääkides Billiga oli Luce ninakas ja ülbe, kuid ometi ta muigas kergelt.
Bill turtsatas ning pööritas silmi. „Pean meeles, Luce. On sul juba parem, Sage?“ uuris Bill minu käest murelikul toonil.
„Mitu korda te veel plaanite minult seda üht ja sama küsimust küsida, kui te juba ise teate vastust?“ küsisin pahuralt vastu ja lonksasin teed. „Brady on surnud ja miski ei lähe praegu paremuse suunas! Iga päevaga muutun ma aina rohkem hulluks, teie kõik ei saa oma vahel hästi läbi ja Brady ei tule enam kunagi tagasi!“ Ma kõlasin täieliku teismelisena kõiki oma mõtteid ja tundeid välja öeldes.
„Bill, nagu Luce ütles võid sa olla vahel täielik aju kääbik,“ lausus Thomas ning vaatas Billi. „On ju teada, et peale sõbra surma ei olda enam endised.“ Thomas pani käed kokku ning vaatas mõtliku pilguga maha.
„Igatahes ma ei tea, kas te panite tähele või ei, siis oli Brady palati seinale kirjutatud midagi,“ ütles Luce ning ohkas raskelt.
„Luce, ma suutsin jõllitada, vaid Brady verist ja kahvatut keha. Sa tõesti arvad, et mul oli aega seinu vahtida?“ uurisin pahuralt ning jõin teed edasi. Hommikul ärgates ei oleks ma osanud isegi aimata, et terve mu ülejäänud päev võib nii persse minna.
„See oli kirjutatud teeba tähestikus, aga ma ei oska seda ümber tõlkida,“ lausus Eliz ning kortsutas kulmu. „Äkki mõni patsientidest käis unes, tappis Brady ja kirjutas seinale.“ Ta kehitas nõutult õlgu ning silmitses Luce.
„Teeba tähestiku ei oska paljud. Eriti veel hullud, kes on otsustanud ajaviiteks unes jalutada. Isegi, kui keegi suudaks selle korrektselt ümber tõlkida ladina tähestiku, seisaks ta veel ühe probleemi ees,“ sõnas Luce ning võttis enda taskust kortsus paberi ja harutas selle lahti. „Nimelt on see veel omakorda ladina keeles. Kahe kordne lukk. Inimene, kes selle kirjutas peaks kümme minutit seda teksti tõlkima, kuna see on nii raskelt ja kavalalt tehtud.“ Luce näitas algul algset teksti, siis ladina keelset ning lõpuks ümber tõlgitud kirja.
Kallutasin pead ja kergitasin kulme. „Chaos on tagasi, libud. Libud?“ küsisin Elizt, Thomast, Billi ja Luce vaadates ning hoidsin naeru tagasi. „Kes on Chaos?“ Ma tean, et praegu ei olnud õige aeg itsitamiseks, kuid sõna libud ajas mind tahestahtmata naerma.
Thomas vaatas mind üllatunud pilguga ning küsis: „Sa tõesti ei tea, kes on Chaos? Ise sa oled üles kasvanud sellises kohas, kus usk on üpriski tähtsal kohal.“
„Thomas, ma ei vaja praegu loengut, et miks ma ei tea religioonist midagi, eks. Liskas see ei tähenda, et kui ma kasvan üles tihedalt usuga seotud kohas, siis ma ka tean sellest midagi,“ tähendasin teravalt ja jõin tassi tühjaks.
Bill surus huuled kokku ning raputas pead. „Chaos tähendab otsetõlkest kreeka keelest Kaost. Paljud arvavad, et Chaos on tume, segane ja sünge, kuid tõenäoliselt nad eksivad. Chaos oli kunagi ingel. Michaeli väikene õde, kes langes tänu armastusele, millele ta truuks jäi. Algselt oli viis peainglit, kellest tänaseks tuntakse puhtana, vaid kolme. Michael, Raphael, Gabriel, Lucifer ja Chaos…“
„Lucifer oli peaingel?“ pärisin uskumatult ning turtsatasin. Jah, minu suhe usu ja Jumalaga on haletsusväärselt olematu või siis parimal juhul nulli lähedane.
„Jah, oli ennem, kui ta hakkas Jumalale vastu, kuna oli liiga uhke, et inimeste ees kummardada,“ lausus Eliz ükskõikselt vahele ning vaatas tuimalt seina. Ta niheles rahutult ja hõõrus käsi üksteise vastu.
„Ega ta nii halb ka ei ole,“ pomises Luce ning pööritas silmi.
Bill hõõrus otsaesist kannatlikult ning vaatas manitseva pilguga Luce ja Elizt. „Ma räägiksin nüüd edasi ilma, et te kolm vahele segaksite. Ma oleksin teile siis väga tänulik. Hea küll, viis ustavat peainglit. Chaos armus Luciferi, mis oli inglitele täielikult keelatud. Kõik emotsioonid olid põhimõtteliselt neile keelatud, aga eelkõige armastus ja viha. Peale oma pattu aeti Luciferi Michaeli poolt taevast välja ning Chaos pandi valiku ette, kas ta langeb koos armastatuga või kannatab oma venna põlgust. Chaos langes.
Chaost võib kutsuda nelja ratsaniku emaks ning põrgus kardeti teda isegi rohkem, kui Luciferi. Arvati, et Chaoses on olemas veel alles midagi, mis eristab inglit deemonist. Chaosel oli põrgus vaba voli kuni ajani, mil ta lukustati koos Luciferiga põrgu kõige pimedamasse ja sügavamasse nurka. Räägitakse, et Chaost põrgust välja päästa, peavad ingel ja deemon ühte heitma. Ingli ja deemoni vaheline armastus sümboliseerib tõelist armastust ning valmidust murdma kõiki reegleid. Lõouks, kui Chaos on põrgust vaba murrab ta üks haaval koos ratsanikega seitse pitserit, mis hoiavad kinni Lucit ning laseb Luciferil maapeal veidikene polkat tantsida.“
„Kuidas Chaost saab tagasi põrgusse toppida?“ pärisin uudishimulikult ja hammustasin huulde. Ma olin kindel, et peale Brady matuseid veedan järgnevad päevad vaimuhaigla raamatukogus ning otsin raamatuid Chaose kohta.
„Seda teavad ainult peainglid,“ mainis Thomas. „Sa võid mulle teatada, kui ühte kohtad ning saad temalt teada, kuidas Chaost tagasi põrgusse saata. Praegu peab lihtsalt lootma, et kogu see Chaose värk on legend ja kiri seinal uneskõndija sonimine.“
„Jah, ja kui sa oleksid ära tõlkinud ise selle kirja seinalt, siis arvaksid sa teisiti. Tavaline hull ei tuleks isegi selle peale, et võiks kirja edastada nii, et vaid teatud inimesed saaksid aru,“ porises Luce ning vaatas altkulmu Billi.
„Aga siiski, miks libud?“ uurisin uudishimulikult ning muigasin pea märkamatult.
„Kuidas ikka öelda oma vaenlastele, et sa oled valmis nende elu põrguks tegema?“ päris luce minu käest vastu ning lasi näole ilmuda väiksel irvel. „Lisaks on ka Chaosel imelik ja aru saamatu huumorisoon.“
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
kiku979
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 168
Age : 19
Asukoht : in Paradise called Fid¾i

PostitaminePealkiri: Re: Sage - The girl who started the Apocalypse   5/1/2013, 05:24

Oojeeej, see meeldib mulle endiselt Wink Very Happy see, kui Bradly (võinoh, see tüüp) surma sai, siis see võis küll võigas vaatepilt olla. Võeh!
Enivei, ma arvab, et Sage ongi see deemoni ja ingli sünnitis vn :)
Igatahes seal hullaris on ikka häid tegelasi noh. Kõikse rohkem meeldib Bill :)
Tahaks teada, miks keegi veel oma arvamust pole avaldanud (?)
Kiidan selle eest, et paned osasid ülesse, kuigi vastukaja on üpris vähe :/ Aga viis sulle, et osad nii pikad oled suutnud teha Very Happy niiet UUT ootan! :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Avis-raa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 87
Age : 19
Asukoht : Pärapõrgu

PostitaminePealkiri: Re: Sage - The girl who started the Apocalypse   5/1/2013, 19:15

Mul tuli pisar silma, kui kirjutasin Brady surma kohast :), aga ma üritan kiirelt jätkata.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Avis-raa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 87
Age : 19
Asukoht : Pärapõrgu

PostitaminePealkiri: Re: Sage - The girl who started the Apocalypse   12/1/2013, 21:51

Järgnev nädal peale Brady surma oli kergelt öeldes kummaline ja raske. Kaardimängud olid jäänud harvemaks ning isegi, kui me mängisime tundus Brady koht tühjana, kuigi selle täitis Bill. Siiski oli midagi puudu.
Inimesed mu ümber olid muutunud. Sanitarid vaatasid mind kaasatundva ning vabandava pilguga, et nii läks. Nad teadsid, et on, vaid aja küsimus, kui ma ei jõua enam oma tugevat isiksust teeselda ning varisen kokku ja muutub täiesti hulluks. Millegi pärast ma lootsin, et neil oli õigus, kuna sisimas ma tahtsin siit ära.
Kõige rohkem olid muutunud mu sõbrad. Nii kahtlane, kui see ka ei tunduks, olid mul lõpuks olemas sõbrad, keda ma sain usaldada. Isegi oma kõige ulmelisemas unistustes poleks ma suutnud ette kujutada, et minusugusel on sõbrad.
Eliz hoidus eemale viimastel päevadel kõigist meist, kes temaga üritasid rääkida. Ta oli tõmbunud endasse ja veetis päevi puhketoas kohvi juues. Talle oli määratud psühholoogiline abi ning mingid ravimid, mida ta ei kavatsenud sisse võtta. Brady surm oli teda räsinud hullemini, kui teisi.
Külm süda ja tunnete mitte välja näitamine oli Thomase jaoks päästerõngas, mida kasutada. Ta ei naeratanud ega nutnud. Matustel püsis ta tõsise ilmega ning segas rahutult oma kaarte ja kortsutas aegajalt kulmu. Miski temas oli just kui paika läinud ning puhkas nüüd rahus.
Luce ning Bill olid rahulikud, kuid tegid üksteisele pidevalt ülbeid kommentaare. Nad ei talunud üksteist. Bill arvas, et ma ei tohiks teed nii palju juua, kuid koheselt teatas Luce, et kui ta tahab mind näha koguaeg pahurana ning närvilisena, siis ta võib jah minult tee ära võtta.
Ja siis veel mina. Mind võib kirjeldada väga hästi sõnadega vaikus enne tormi, kuna mu tujud muutusid sekundi pealt ning kõik hood tulid ilma märkideta. Vaevlesin ööseti tunde unetuse käes ja talusin võikaid pilte Brady elutust kehast, mis ajasid mind iiveldama. Päeval veetsin ma enamuse ajast vaimuhaigla raamatukogus ning üritasin mitte välja teha mõtetest, mis kandsid nime „Chaos“ ja „kes Luce on?“.
Järgides oma päeva tavalist rütmi olin ma raamatukogus. Istusin laua peal. Mind ümbritsesid vist kümned raamatud, mis rääkisid legendidest, silmamoondajatest ning inglitest. Ma arvasin, et Chaose kohta info leidmine saab olema lihtne ja kerge, kuid saatus armastab mind vist kiusata. Nimelt on ajalugu Chaose põhimõtteliselt maha vaikinud ja kõik, mis ma ka leidsin, olin teada saanud juba Billi jutust.
Samuti ei saanud ma paskagi teada olendite kohta, kes paistavad ühele inimesele ühtmoodi, kui teisele. Ma olin suutnud enda huviorbiiti valida teemad, mille kohta on võimatu midagi välja kaevata. Super.
Võtsin uue raamatu virnast ning avasin selle. Raamat avanes teema kohal peainglid. Jackpot. Kolm peainglit ja kaks veel sulgudes. Michael, Raphael, Gabriel, (Lucifer ja Chaos). Bill oli mulle maininud, et Chaos oli Michaeli väike õde, järelikult oli mul lootust leida Chaose kohta midagi Michaeli alt.
Ma ei tormanud kohe Chaost otsima raamatust, vaid jäin silmitsema viite nime. Bill rääkis mulle Luciferi ja Chaose kohta. Michaeli oli maininud ta, vaid mööda minnes. Bill polnud mulle rääkinud kahest peainglist. Raphaelist ja Gabrielist.
Keerasin lehekülgi kuni jõudsin leheküljeni, mis rääkis Gabrielist. Kuigi ta oli peaingel, oli temast kirjutatud, vaid pool lehekülge. Ohkasin ja panin raamatu kinni. Tõmbasin nimetissõrmega mõtlikult üle raamatukaane ja sulgesin silmad. Kui raamatutest midagi ei leia, peab kasutama elavat geeniust, kes teab kõike. Billi.
Mulle meeldis Billiga koos aegaveeta. Ta suutis mind maha rahustada, kui olin valmis teatama kõigile, kui idioodid nad on. Kuigi Bill võis olla igapäevaste asjade alal täielik loll, siis teadmiste osas oli ta lihtsalt geenius. Päev peale Brady surma, oli ta mulle rääkinud sadu erinevaid teooriaid ja lugusid, kuhu inimesed peale surma lähevad.
„Tere, Sage. Kas sul on aega?“ küsis, kellegi madal hääl mu seljatagant. Mul läks aega taipamaks, et hääle omanik oli Peter.
Ohkasin raskelt. „Mul on aega. Natukene,“ vastasin vastu tahtmist ning lükkasin raamatud laua ääre poole. Mul oli õnnestunud terve nädal peaaegu arste vältida, hoiduda psühholoogilistest testidest ning uutest ravimitest. Praegu võiks see niimoodi ka jätkuda.
„Tore,“ sõnas arst ning naeratas mulle võltsi leebusega. „Ma kuulsin, mis juhtus ning hakkasin muretsema, kuidas sul on sellest ajast peale läinud ja kuna sind pole haigla peal eriti näha olnud, siis ma kartsin halvimad.“ Doktori hääles oli kuulda siirast mure, kuid ometi ei suutnud ma seda uskuda. Ta istus mu kõrvale laua peale ning heitis pilgu raamatutele, mida ma olin püüdnud varjata.
„Ma polegi eriti haigla peal ringi käinud,“ laususin meeleheitliku kiirusega ja kahetsesin koheselt öeldut. „Kartsid, et lõikan enda veenid läbi või üritan enesetappu?“ Ma tundsin ennast veidralt ning nii ma polnud enam end ammu tundnud. Tajusin endast õhkuvad kaitsehoiakud ja pahurust. Nihkusin vaikselt raamatute ette.
„Ausalt öeldes, jah ma kartsin, et sa võid midagi sellist korda saata,“ vastas Peter mulle küsimuse eest põiklemata. „Kahjuks ei osanud ka su sõbrad mulle öelda, kus sind leida võib. Nende jutust oli ka aru saada, et sa üritad neid vältida.“
Milliste mu sõpradega sa rääkisid, küsisin endalt. „Ma eiran neid praegu, kuna nad tuletavad mulle Bradyt meelde,“ ütlesin otse välja ja jäin tardunult seina vaatama. Mu silme ette vilksatasid verised mälestused Bradyst. Külm ja kahvatu keha, mis lebab vereloigus.
Surusin iiveldustunde alla ja panin peopesad meelekohtadele. Mälestus Bradyst ei lahkunud mu meeltest, vaid püsis seal. Kõik see veri ja hais mälestustes muudab mu tõenäoliselt emotsionaalselt ebastabiilseks ning arstidel on põhjus olemas, miks mind palatisse lukustada.
„Kas on kõik korras?“
„Põrgu päralt ei! Ma tunnen, et oksendan kohe põranda ja enda täis,“ pomisesin kurjalt ning peitsin pea põlvede vahele. Ma tahtsin siit ära, korrutasin paaniliselt endale ja üritasin lootusetult tõrjuda võikaid pilte Bradyst.
„Sage, kui sa soovid rääkida minuga, kui arstiga siis on see lubatud,“ kostis Peter sõbralikult ja vaatas mulle silma. „Kõik jääb meie vahele. Ma luban.“
Iiveldus oli kadunud ning ajasin selja sirgu. „Selles ongi asi. Sa tahad rääkida minuga, kui arst kuna siis saad mind tembeldada hulluks patsiendiks, aga ma ei soovi seda. Ma olen terve nädal vältinud arste ja sanitare kuna nad kõik arvavad, et tahan nendega nii väga juhtunust rääkida! Ei, ma ei taha, kellegagi arutleda selle üle, kuidas mul on läinud või, kuidas ma hakkama saan.“ Miski minus plahvatas ja ma ei suutnud enam endaga hakkama saada. „Paljud arvavad, et juhtunu asjus selgusele jõuda ning luua korda mu peakolus aitab mind, kuid tegelikult on vastu pidi! Las mälestused Bradyst jäävad mineviku! Ma ei taha, et keegi neid mulle meelde tuletaks“ sõnasin vihaselt ja nokkisin puust lauda.
„Mul on seda väga kahju, kuid samas hea meel kuulda,“ lausus arst ning võttis laua äärelt ühe raamatu. Ta avas selle ja lehitses paar lehekülge. Paari sekundi pärast sulges Peter raamatu ja vaatas mulle tõsiselt otsa.
„Mind see ei lohuta küll kuidagi,“ pomisesin ükskõikselt ja surusin käed rusikasse. „Sa ei peaks mind üle üldse tähele panema, kuna ma ei suuda ennast enam normaalsena või no stabiilsena hoida. Ma muutun iga päevaga aina rohkem hulluks.“
„Sage, millal sa viimati ravimeid said?“ päris arst uurivalt ja kallutas uudishimulikult pead. Ta pani võetud raamatu tagasi teiste juurde.
„Ma ei mäleta ju,“ pomisesin tusaselt, „äkki õhtu enne Brady surma. Kurat! Ma ei suuda ausalt meelde tuletada. Ma olen omadega persses.“ Jup, seda tõestas juba see, et ma kasutasin ühes lauses nii ebamoraalseid sõnu.
„Sage, rahune,“ palus Peter. „Kas sa tablette soovid?“
„Ei! Mida ma räägin? Loomulikult tahan,“ sõnasin pahuralt ja lõpetasin laua hävitamise. Ma tundsin ennast narkomaanina, kes pole oma toosi kätte saanud ning annaks kõik, et seda saada. Tänane oli juba ametlikult metsa läinud. Ma vajasin, millegi pärast jälle üle pika aja ravimeid, Luce polnud mulle teed teinud ning ma pean lõpuks arstiga rääkima. Ma vihkan juba tänast ning pole võimalik, et midagi läheb veel rohkem persse.
Arst noogutas ja andis mulle märku, et ma ootaksin sekundi. „Ma lasin sinu jaoks valmistada tugevamad ravimid. Teised arstid vaatasid mind imelikult, kui sellise tellimuse esitasin. Nad arvasid, et üritan elevanti magama panna,“ lausus ta ja naeratas. Ta tõi taskust välja kaks lillakat tabletti ja ulatas need mulle.
Krahmasin tabletid ning jäin neid altkulmu põrnitsema. „Need on lillad, mitte sinised,“ teatasin pettunult ja uurisin asjalikult tablette. Ma vihkasin muudatusi, sest need tõid alati kaasa jamasid ning usaldamatust.
„Koostisosasid muudeti,“ tähendas arst rahulikult ning naeratas. „Neela need alla ja sinu enesetunne paraneb märgatavalt.“ Ta võttis laua ääre pealt uue raamatu ning silmitses seda üllatunult.
Ohkasin raskelt ja neelasin tabletid alla. Need maitsesid teistmoodi, kui eelmised. Paremini ning isegi magusamalt. Ma kõlan praegu täieliku narkomaanina, kes on just proovinud uut uimastit ja on sellest võlutud.
„Sage, mul oleks vaja läbi viia sinuga väikene test, kas see sobiks sulle?“ uuris doktor ning silmitses mind küsiva pilguga. Ma polnud ennem märganud, aga ta helepruunid silmad sisaldasid musta ja sünget varjundit, mis oli kummaline ja harjumatu. Ta oli noor, kuid ometi tundus vana ja elukogenuna.
Noogutasin vastu tahtmist. „Isegi, kui ma ei nõustuks, viiksid sa testi läbi,“ sõnasin ükskõikselt ja kehitasin õlgu. „Mul ei ole ju valiku võimalust.“ Minu süngus andis endast märku, muutes mu hääle külmaks ja kalgiks. Ma olin muutunud. Kindlasti. Kolm nädalat tagasi olin ma õnnelik. Ma ei tundnud siis Thomast, Luce, Elizt, Billi ja Bradyt, kuid ometi olin ma rõõmus.
„Ei ole vist tõesti,“ lausus Peter ning surus huuled kokku. „Sa uurid ingleid?“ Ta lehitses hajameelselt raamatut ning kergitas kulme.
„Ma mõtlesin, et oleks vist viimane aeg end harida religiooni osas,“ vastasin põiklevat ja nihelesin ebamugavalt. „Olen ju siiski üles kasvanud katoliku kiriku vaimuhaiglas.“ Ma kartsin üleliigseid küsimusi Peteri poolt.
„See nimi on jäänud külge vanast ajast,“ pomises Peter. „Kunagi kuulus see hoone kirikule, kuid paar sada aastat tagasi, muudeti see vaimuhaiglaks. Kui sa üritad end harida religiooni osas siis see ei seleta raamatuid muudest olenditest ja vanadest tähestikest.“ Arst silmitses mind altkulmu ning trummeldas sõrmedega raamatukaanel.
Sitt! „Ma lihtsalt…“ alustasin kogelevalt ja hammustasin huulde, „hakkasin huvituma ka mütoloogiast.“ Ja see oli maailma kõige halvem valetamine number üks. Hullumajas veedetud elu oli teinud minust ideaalse valetaja ja varga, kuid praegu põrusin ma läbi.
„Ja vanad tähesikud. Kas midagi ei olnud mitte teeba tähestikus kirjutatud Brady verega tema seinale?“ päris Peter ja kallutas uudishimulikult pead.
Ma ei suutnud enam. Silme ette kerkisid uued pildid Bradyst, kes ei olnud enam isegi Brady, vaid moonutatud ja verine mees. Mu hingamine kiirenes ja ma ei suutnud eristada mälestusi kujutelmadest.
„Ja Chaos. See seletaks ju päris paljud, eks? Miks sa uurid ingleid, olendeid ja vanu tähestike. Kõike seda. Sa otsid informatsiooni Chaose kohta, aga temast pole peaaegu midagi kirjas. Ta on põlatum, kui Lucifer.“
„Lõpeta!“ karjusin meeleheitlikult. Mu süda tagus vastu rinnakorvi ning tegi meeletult haiget. Kaine mõistus oli mu maha jätnud ja nüüd terroriseerisid mind mu mälestused. Piinasid ja veristasid mind.
Keegi raputas mind õlgadest ja sõnas: „Sage! Kas sinuga on kõik korras? Sul on vist mingisugune hoog. Me peame sind sinu palatisse toimetama.“ See keegi oli Peter. Ta oli jälle endine. Must ja sünge varjund oli tema silmadest kadunud, kuid ometi ma kartsin teda.
„Hoia minust eemale,“ sisistasin teravalt ja hüppasin püsti. Heitsin pilgu korraks arstile ja raputasin uskumatult pead. Ning siis ma jooksin.

Ma ei imesta, et mu mõistus oli minuga raamatukogus hakanud mängima ning tegelikult olen ma isegi üllatunud, et see nii hilja juhtus. Brady surm ja kõik muu oli mind mõjutanud. Ravimeid ma ei tahtnud võtta ning see oli ka vist mulle saatuslikuks saanud.
Jooksmise olin ma juba ammu lõpetanud. Võib-olla tunde tagasi. Ma ei tea. Peale raamatukogust põgenemist olin ma lihtsalt jooksnud mööda kõrval koridore ning avastanud vaimuhaigla nurki, kus ma polnud ennem käinud. Sanitari nähes pöörasin ma koheselt otsa ümber ja jooksin tuldud teed tagasi. Oleme ausad, juhtum raamatukogus hirmutas mul pasa lahti.
Mu jalad olid muutunud kõndimisest tuimaks, südame rütm tavapäraseks, kuid mu mõistus oli sodi. Põrmustatud. Piinatud mälestuste ja kujutlusvõimeviljadega. Elasin läbi üha uuesti läbi vestlust Peteriga, mis oli tema arust, vaid minu hullushoog. Iga kord, kui Peter mainis Chaost võpatasin ja tundsin, kuidas mu hing kinni jäi.
Jalutades olin ma mõelnud, vaid paarile üksikule asjale. Brady surmale, verele ja teele. Ma ei saa aru, mis naudingut mulle pakkus enda piinamine Brady surmaga, kuid ma ikkagi tegin seda. Hulluse üks imelikumaid pooli.
Surusin käed risti rinnale ja hoidsin pilgu maas. Temperatuur koridoris langes märgatavalt ning pani mind kiiremini kõndima. Iga hingetõmme tõi nähtavale uue aurupilve, mis tõusis kõrgele üles. Ma ei armastanud küll sooja, kuid eriline külma austaja ma ka ei olnud.
Hakkasin taas jooksma ja hetkeks tekitas see mulle isegi soojema tunde. Esimest korda üle kümnete minutite keerles mu peas jälle üks mõte. On napakas ära joosta külma eest. Mu näole tõusis korraks tilluke naeratus, mis põrmustati koheselt mu sodi mõistuse poolt.
Aeglane sörk oli muutunud kiiremaks ja mu tähelepanu köitsid vilkuvad tuled. Miski minu peas kordas mulle, et see on järjekordne hoog, mis läheb üle varsti, kuid samas turtsatas süngus minus selle peale naerda. Näpistasin ennast käsivarrest. Tundsin valu. Järelikult ei olnud see hoog. See oli asi nimega reaalsus.
Külmus ja vilkuvad tuled panid mu kujutlusvõime täiskiirusel töötama. Mu pähe turgatasid kõige jõledamad ning hirmsamad asjad, mida inimene on võimeline looma oma mõistuse abil. Mõni ette kujutus ajas mind rohkem iiveldama, kui teine.
Ma ei jooksnud enam normaalse kiirusega, vaid spurtisin. Pulss kiirenes iga sekundiga ja süda tootis vereringesse aina kärmemalt verd. Tundsin ennast elava robotina, kes on võimeline jooksma spurtides kilomeetreid.
Hing jäi kinni ning ma kukkusin. Lendasin vastu põrandat ja tajusin pea ja külma kivi kokkupõrget. Iga sekundiga tungis külm üha rohkem mu naha vahele ja tuletas mulle meelde, et ma peaksin püsti tõusma ja edasi jooksma. Põgenema, mida ma hästi oskan. Aga ma lihtsalt ei suutnud. Olin alla andnud.
Iga kord, kui sulgesin silmad püsisid need kinni kauem, kui eelmine kord. Olin end jooksnud viimse piirini ega suutnud ennast enam liigutada. Mu pea valutas ja jalad tuikasid kohutavalt. Ausalt öeldes ma tundsin ennast inimesena.
Must suits levis mööda koridori ja mähkis mind endasse. Ma kadusin, kuid ei oska öelda kuhu. Ma ei suutnud ennast liigutada, ega kontrollida enda jäsemeid. Olin just, kui hing ilma kehata, kuid ometi oli mul olemas keha.
Miski surus mind aina rohkem sügavamale nurka mu enda kehas. Ma mõtlesin, kuid need ei olnud minu mõtted, tõusin, kuid ma ei tahtnud. Meil hakkab olema nüüd väga lõbus, sosistas miski minu peas ning irvitas vastikult.
Hakkasin köhima. Tajusin, kuidas iga köhatamisega kadus võõras minust ja lasi mind vabaks. Mu keha kuulus taas minule. Vajusin jõuetult põrandale ja lootsin südamest, et ei löönud uuesti enda pead ära, kuna ma ei tundnud enam midagi.
Pigistasin silmad kinni ja hingasin ebaühtlaselt. Kuulasin vaiksuses enda nõrkasid südamelööke, mille vahele kostsid ka kiired sammud. Keegi kummardas minu kohale ja silitas mu pead.
„Kõik saab korda, Sage. Sa jäid ellu. Me peame su haiglatiiba viima. Sa oled omadega päris läbi,“ sõnas mees ja võttis mind sülle. „Unusta see,Sage.“ Rääkijaks oli Bill.
Ma valetasin, kui ütlesin, et enam hullemaks mu päev minna ei saa.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Avis-raa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 87
Age : 19
Asukoht : Pärapõrgu

PostitaminePealkiri: Re: Sage - The girl who started the Apocalypse   13/1/2013, 17:31

11. osa

Lamasin pehmel voodil valges ruumis. Lagi oli kõrgel ning seinad kaugel. Haiglatiib. Viimati olin ma siin olnud, kui lõikasin hullushoo käigus veenid läbi ja kaotasin teadvuse. Kissitasin silmi ja hingasin pahinal välja. Halb mälestus.
Mu sodi mõistus hakkas taastuma ja lubas mul taas hakata selgelt mõtlema ning mäletama. Mu silme ette kerkisid hägused seigad enne kokku kukkumist ja ma raputasin pead. See oli minevik, lisaks väga udune, mille eest olen ma tänulik. Targem on see sinna paika jätta.
Ajasin ennast nõrgalt istuma ja avasin lõpuks täielikult silmad. Valgus terroriseeris halastamatult mu silmi ja valged seinad muutsid seda ainult hullemaks. Panin käe silme ette ja tõmbusin kössi. Mu pea lõhkus otsas ja valgus muutis peavalu aina hullemaks.
„Tore,“ sõnas naise hääl, „lõpuks sa ärkasid. Me hakkasime juba vaikselt muret tundma. Oota natukene, ma kustutan mõned tuled ära ja siis on sul parem olla. Hea küll, võid nüüd silmad avada, Sage.“
Avasin pahaselt ning vastu tahtmist silmad. Ruum oli hämaraks muutunud ning valgus ei pannud mu silmi enam valutama. Silmitsesin altkulmu hääle omaniku ja krimpsutasin suud. Naine oli blondi juuksepahmakaga, pruunika naha ja roheliste silmadega. Ta kandis arstidele omaseid valgeid pükse ja pluusi. Võiks öelda, et ta oli igas mõttes täiusliku välimusega ning ta ei saanud olla vanem, kui kolmkümmend.
„Kuidas ma siia sain? Mis ma see kord tegin, et siia sattusin?“ Liiga palju küsimusi korraga minu enda poolt, pani mind märkamatult nihelema. Ma ei olnud seda tüüpi inimene, kes ärkab kusagil üles ja esitab koheselt sada küsimust. Ma armastasin pigem ise uurida.
„Billi nimeline patsient kandis sind siia. Sa olid omadega päris läbi. Pulss oli peaaegu olematu, väike pea põrutus ja äärmiselt nõrk hingamine,“ lausus naine asjalikult ja istus minu voodi kõrval olevale toolile. „Sinu ametlik siia sattumise põhjus on „peaaegu surnuks jooksmine“, kuid on teada, et kui inimene soovib end surnuks joosta, siis ta pea ikka korralikult pingutama. Ning su siia sattumine ei olnud ainuke imelik asi, mida ma tähele panin. Su randmel on jälg päris sügavast lõikehaavast ja sa paraned hämmastava kiirusega. Mis on sinu saladus, Sage Foster?“ Naine kallutas uurivalt pead ja naeratas leebelt.
„Randme lõikasin endal läbi ühe hullushoo käigus, võid minu andmetest üle vaadata. Ma ei jooksnud ennast surnuks. Ma jooksin, vaid spurdiga äkki kakssada meetrit…“ Mu hääl katkes ja ma jäin jõllitama vastasseina. …ma kukkusin. Mu mälu pani üksikud seigad kokku ja näitas mulle salvestusena vestlust Peteriga ja seda, kuidas ma jooksin. Tundsin, kuidas külm õhk nagu oleks mu nahka silitanud, must suits, mis mind minu kehas nurka surub.
Hingasin kiirelt sisse ja surusin käed rusikasse. „Ei, ma ei mäleta enam edasi,“ valetasin ladusalt. Mulle meenus Bill, kes oli mu oimetuna leidnud ja palus mul kõike unustada. Liiga palju mälestusi kukkumisest ja jooksmisest tuli mulle meelde.
„Pole midagi, sa lõid pea ikkagi päris korralikult ära. Nüüd heade uudiste juurde. Kui me su pärastlõunal üle vaatame ja sa oled korras, võid minna enda palatisse,“ lausus arst elavalt ja naeratas. „Ma arvan, et sa ei ole haiglast just eriti vaimustuses.“
„Jah, sul on õigus,“ nõustusin naisega ja kortsutasin kulmu. „Kas te saaks selle üle vaatuse praegu ära teha? Te ise ütlesite, et ma paranen hämmastava kiirusega.“ Tegelikult ei olnud mul haigla voodis lebamisel midagi vastu, kuid vaja oli rääkida Billiga.
„Oled sa kindel, et tahad juba enda palatisse minna?“ päris arst ja tõmbas käega üle oma juuste. Ta heitis pilgu paberilehele ja ohkas.
„Ma ei talu haiglaid eriti hästi ja ma arvan, et saaksin oma palatis väga hästi hakkama,“ ütlesin kähku ja naeratasin võltsilt. „Ma arvan, et kui mul hakkab pea valutama, siis ma saan lähima sanitari käest küsida tablette.“
„Vist küll,“ kostis arst ja tõusis püsti. „Ma näitan sulle paari pilti ja sa ütled mulle, mida sa nendel näed.“ Ta otsis oma rohkete paberite seast üles ühe piltidega.
„Kass, pilv, kirik, ingel,“ lugesin ladusalt ette ja ulatasin paberi tagasi arstile. „Minuga on kõik korras või on teil mulle veel mõttetuid teste plaanis.“ Mu hääles oli kuulda teravust ja tüdinevust. Hoidsin enda mõtteid tugevana, kuna ei tahtnud mõelda testile, mida Peter oli üritanud raamatukogus minuga teha ning mis viis mind hullushooni.
„Jah, mul on veel üks mõttetu test plaanis,“ vastas naine ükskõikselt. „Mina ütlen sulle sõna ja sina vastad mulle, mis sulle sõnaga meenub. Ma arvan, et sa oled seda testi ennem teinud.“ Ta võttis endale uue paberi ja lausus: „Tablett.“
„Ravim,“ vastasin viivitamatult ja panin käed risti rinnale.
„Jooksmine.“
„Põgenemine.“
„Veri.“
Ja ma tardusin. Esimene kohtumine Peteriga kerkis mu silme ette. Sama sõnadega test ja sõna, millele ma olin vastanud „veri“. Ma olin loll, et polnud seda suutnud märgata, vaid olin selle unustanud.
„Kaos,“ sõnasin vaikselt, kuid kindlalt. „Kas ma võin nüüd minna?“ Ajasin ennast voodist välja ja silmitsesin oma katkiseid põlvi. Krimpsutasin suud ja pööritasin silmi. Need olid head püksid, kuid nüüd olid need katki.
„Jah, sa võid minna. Ma annan pärast tulemused su psühholoogile. Kui sul peaks hakkama pea valutama otsi lähim sanitar ja küsi valuvaigisteid.“
Kortsutasin kulmu ning silmitsesin aru saamatult naist. „Mul on psühholoog? Sa teed nalja eks,“ laususin. Tajusin, kuidas mu pulss kiirenes. Ma ei tahtnud psühholoogi. Ma olen täiesti korras. Vahetevahel käin ühisteraapias ja sellest mulle piisab.
„Jah, alates eilsest. Su psühholoogiks sai Doktor Peter Smith. Ta on oma alal hea,“ sõnas naine ja pani enda paberid kausta vahele. „Ma ütlen talle edasi, et lasin sind tagasi enda palatisse, Sage.“
„Aitäh,“ pomisesin kiirelt ja seadsin sammud ukse poole.

Chaos tähendab tõlkes kaost. Pildid, mis mulle meenusid esimesest testist Peteriga, kui ta ütles mulle kaos, olid võikad ja verised. Ja lisaks kiri Brady palati seinal. Chaos on tagasi, Libud, sosistas miski minu sees ning irvitas vaikselt.
Raputasin pead ja üritasin tähelepanu mitte pöörata mälestustele. Mul oli ka praegu tähtsamat teha. Näiteks üles otsida Bill ja Luce. Bill teadis, mis oli minuga juhtunud ja Luce käest sai teed, ilma, milleta olin ma juba olnud kaks päeva.
Suundusin puhketoa poole, kust lootsin leida ühte neist. Avasin puhketoa ukse ja sisenesin ruumi. Oli vaiksem, kui tavaliselt. Uudised oli pandud hääletu peale ning raadio ei mänginud. Lasin pilgul üle ruumi käia, kuid ei leidnud Luce ega Billi.
Tundsin, kuidas keegi mul õlale koputas ja lausus: „Hei, Sage. Nagu ma näen oled sa haiglast välja pääsenud.“
Pöörasin ennast ümber ja ohkasin kergendunult. „Jumal tänatud, Bill,“ sõnasin kiirelt ja naeratasin korraks. „Ma otsisin sind.“ Panin käed risti rinnale ja vaatasin Billile otsa. Tajusin, kuidas mu pulss jälle langes ja lasi mul rahulikumalt hingata.
„Nüüd leidsin mu üles või õigemini leidsin mina sinu,“ kostis Bill ja muigas sõbralikult. „Sa näed palju parem välja, kui ma sind haiglas viimati nägin. Tule lähme istume.“ Bill võttis mu käest kinni ja tõmbas mind õrnalt diivani poole. Ta vajus diivanile istuma.
Võtsin istet Billi kõrvale ja silmitsesin teda. Tema kuldsed silmad särasid rõõmust ja olid elavad. Suu oli tõmbunud naerule ning tema tumedad juuksed olid sassis. Temast kiirgas lapsikust, mis ei jäänud märkamata.
„Kuule ega sa pole Luce viimasel ajal näinud?“ küsisin mõtlematult ja surusin huuled kohe kokku, kui kuulsin oma küsimust. Lisaks olin ma ka arg. Ma ei julgenud otse Billilt küsida, mida kuradit ta oli teinud koridoris samal ajal, kui ma omadega metsa keerasin.
„Kolm päeva tagasi, ma pole eriti Luce ega Elizega suhelnud. Kui sa Elize peaksid üles leidma, siis ürita teda kaardimängule meelitada ¹okolaadiga. Ta ei peaks praegu üksi olema,“ mainis Bill ja kratsis kukalt.
„Üritan meeles pidada,“ ütlesin aeglaselt ja vaatasin põrandat. „Sa kandsid mu haiglatiiba, eks?“ pärisin Billilt ja pöörasin pilgu temale. Bill oli segaduses ja jahmunud, rõõmus olek hakkas kustuma ning temast kiirgav lapsikus kadus.
Ta noogutas tõsiselt ja hingas sügavalt sisse. „Tõsi,“ nõustus Bill minuga ja hingas välja, „kust sa seda kuulsid?“ Ta hammustas huulde ja kallutas süngelt pead. Ma polnud kunagi näinud, et Bill oleks olnud nii tõsine. Tavaliselt oli ta positiive kuju.
„Arst ütles mulle,“ laususin ja nägin, kuidas Billi ilme leebus, „kuid ma mäletan üht teist enne teadvuse kaotamist. Ning need mälestused ei ole eriti meeldivad.“ Silmitsesin Billi murelikult ja hoidsin ennast vaos. Oleksin tahtnud nutta ja kurta talle kõik oma kuradima mured, kuid ma ei saanud. Vale, ma ei julgenud.
Ta surus käed rusikasse ja vaatas süngelt minust mööda. „Mul on kahju, et sa mäletad seda,“ pomises Bill ja raputas pead. „Väga kahju. Ma tean, et sa tahad vastuseid sellele, mis juhtus, kuid usu mind, jäta see kord see teema puutumata. Täna saatust, et sa ellu jäid.“
„Bill, ma tahan teada, mis kurat juhtus! Mind ei huvita, et sa kardad minu mõistuse pärast, aga uudis sulle, mu mõistus on nii sodi, et seda ei anna enam rohkem terroriseerida!“ nähvasin pahaselt ja kissitasin silmi. „Ma saan, et sa võib-olla tahad mind kaitsta, aga alati ei ole õige see, mida sina arvad õige olevat!“
„Sage, võta vaiksemalt,“ sisistas Bill ja heitis kiire pilgu sanitarile, kes meid altkulmu silmitses. „Sa peaaegu andsid otsad ning jooksid ennast oimetuks! See juhtuski.“ Ta sulges silmad korraks ja ohkas raskelt.
„Sa väidad, et ei tundnud koridoris külma õhku ega näinud musta suitsu?“ küsisin arusaamatult. Vaatasin Billi altkulmu ega suutnud uskuda seda, mida ta oli mulle just öelnud. „Sa valetad, Bill.“
„Ma ei valeta, Sage. Ma arvan, et sa nägid lõpuks lihtsalt hallutsinatsioone. Sa lõid pea ära ju siiski,“ väitis Bill professionaalselt. Ta oli külm ja kalk, valmis haiget tegema ning mõrvama. Ma ei tundnud teda enam ära.
„Sage, kas sa sooviksid tassikest teed?“ kostis Luce minu seljatagant. „Tere, Bill.“
Vaatasin kergendunult Luce poole ega suutnud kinni hoida paari pisarat. „Meeleldi, Luce,“ sõnasin kiirelt ja tõusin püsti. „Lähme.“ Heitsin Billile uskumatu pilgu ja raputasin valust pead. Ma ei suutnud teda enam kannatada, miski mu sees murdus tänu temale. Bill oli mu sõber.
Kõndisime Lucega puhketoa köögiosast läbi ja ta võttis aurava tassi. Luce ulatas tassi mulle ja naeratas sõbralikult. Lahkusime puhketoast rutakalt, tagasi vaatamata.
Puhketoast välja saades ei suutnud ma enam ennast ohjeldada ja tundsin, kuidas pisarad mööda põski voolavad. Hoidsin enda käes sooja tassi, mis hoidis mu vererõhu üleval. Billi käitumine ei olnud tavaline ega normaalne. See oli kõike muud, kui puhas ja süütu.
„Aitäh, Luce, et mu sealt ära tirisid,“ pomisesin vaikselt ja pühkisin varrukaga pisarad ära. „Kui sa poleks mind sealt ära vedanud, siis oleksin enda margi veel rohkem Billi ees täis teinud.“ Noristasin nina ja surusin huuled kokku.
„Bill üritas sind kõigest kaitsta, aga ta lihtsalt ei mõistnud, et sa talud tõde ja oled selle vääriline,“ lausus Luce mulle. Ta sinised silmad olid tuhmid ja hetkeks võisin vanduda, et need välgatasid pruuniks, aga peale viimaseid päevi ei usaldanud ma enam enda silmi.
„Ta oli õel jobu,“ vastasin pahuralt ja jõin teed. „Ta arvab, et ma olen nõrk ja lähen kohe hulluks, kui mu mõistus hakkab minuga trikke mängima.“ Tundsin ennast praegu lumekuningannana, kes on külm ja tugev ning võimeline kõike taluma. Mingis mõttes tekitas see isegi hea tunde. Tunde olla võitmatu ning ületamatu.
„Bill eksib. Ma tunnen teda sinust kauem ning varsti saab ta oma veast aru,“ teatas Luce sõbralikult ja kohendas enda patsi. „Sage, miks sa üldse arvad, et su mõistus mängib sinuga trikke?“ Luce hääles oli kuulda siirast uudishimu.
„See oleks ju ainuke loogiline seletus. Ma kuulen asju, mida tegelikult ei räägita, tunnen ja näen asju, mida keegi teine ei näe,“ ütlesin aeglaselt ja jätsin välja selle osa, kus ma tunnen, et keegi on mu keha üle võimust võtnud. Minu arust üsnagi arukas tegu.
„Mis juhtus enne seda, kui sa sattusid haiglatiiba?“
„Kuidas sa said sellest teada?“ pärisin imestunult ja jõin sooja teed. Magus tee puudutas mu huuli ning andis mulle tunde, et kõik kuri on möödas ning võin nüüd minema lennata ja olla õnnelik taas.
„Esiteks ma olen elanud siin hullaris pool oma elu ja teiseks ei tulnud sa täna hommikul oma tee järgi ning sanitaride jutu järgi kukkusid sa kokku,“ vastas Luce. Ta uuris mind oma siniste silmadega ja sõnas: „Ma arvasin lihtsalt, et see vastab tõele.“
Ohkasin ja istusin pingile, mis oli paigutatud koridori seina äärde. „Ma sattusin jah haiglatiiba. Ametlikult jooksin ma ennast peaaegu surnuks, seda ka Billi arvates. Jah ma jooksin, kuid mitte ennast surnuks. Mul oli külm, koridoris oli alla seitsme kraadi sooja, ja tuled vilkusid. Ma kartsin. Järsku ma kukkusin. Lõin pea ära ja nägin musta suitsu. See mähkis mind endasse. Ma mõtlesin, kuid need polnud minu mõtted. Ma ei saanud ennast kontrollida. Järsku hakkasin ma köhima. Tundsin, kuidas iga köhatusega sai mu keha aina rohkem taas minu omaks. Siis ma vajusin kukku ja nägin Billi. Ta palus mul kõik unustada.“
Luce vaatas mind ja raputas uskumatult pead. „See on võimetu,“ sosistas ta vaikselt. „Must suits? Külmus ja vilkuvad tuled? Sa pead minuga nalja tegema. Kas sa kuulsid ka midagi samal ajal võI?“
Kortsutasin pead ja noogutasin. „ „Meil hakkab olema nüüd väga lõbus“ seda ma kuulsin, kuid see oli nagu mu mõistuse sees,“ sõnasin vastu tahtmist.
„Oli see naise või mehe hääl, Sage?“
„Mida?“ Turtsatasin ja raputasin pead. „Mehe oma vist. Ma ei mäleta. Miks sa seda üldse küsid?“
„Sage, sul on jama kaelas. Kui Bill üritab sind kaitsta, siis ta kukub läbi. Kuula mind nüüd hoolega, sind ründas deemon,“ lausus Luce tõsiselt ja vaatas mind mureliku pilguga. „Puhta vereline ja vägev deemon.“
Turtsatasin naerda. „Sa tõesti arvad, et ma usun seda, Luce? Ma olen hull, kuid ma ei usu deemoneid,“ sõnasin ning jõin enda tee ära.
„Sa näed nägemusi, tundsid äkilist temperatuuri muutust, tuled vilkusid, pärast olid oma kehas nurka surutud ja võib-olla haistsid sa isegi väävli haisu.“
„Mul on nina kinni,“ pomisesin vaikselt ja panin tassi põrandale. „Oletame, et see oligi deemon, siis miks ta mind ründas? Ma olen hull ja väärtusetu.“ Kas ma uskusin deemoneid? Ei. Aga Jumalat? Mingis mõttes.
„Sa oled väärtuslikum, kui sa arvata oskad, Sage. Ning see deemon ei ole lihtsalt deemon. Ta on deemonitejuht, ta peaks olema praegu põrgus kinni, kuid ei ole,“ ütles Luce ja vaatas mulle silma. „Ta on Azazel.“
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Avis-raa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 87
Age : 19
Asukoht : Pärapõrgu

PostitaminePealkiri: Re: Sage - The girl who started the Apocalypse   19/1/2013, 09:14

Azazel. Liigagi tuttav nimi. Tundsin, kuidas mu mälestused tahtsid mulle midagi näidata, kuid ei suutnud. Ta ütles, et meil kolmel hakkab olema väga lõbus, nurrus hääl mu sees vastikult ja irvitas. Surusin käes rusikasse.
„Ole vait,“ sisistasin vaikselt ja raputasin pead. Ma ei talunud, kui miski minus räägib. See hääl oli justkui mina või siis ka mitte. Ta oli õelam ja süngem. Ma olin hakanud teda alles täna kuulma, kuid ma ei mõista miks. Võib-olla oli see nii nimetatud deemoni rünnaku tagajärg? Kes kurat seda teab? Lucele ma sellest ei räägi. Ma julgeksin seda talle öelda, kuid ei taha.
„Kas sa ütlesid midagi, Sage?“ päris Luce ning silmitses mind. Ta kergitas kulme ja surus huuled kokku. Tema kehahoiak ütles mulle, et ta oli teinud midagi, mis oli keelatud. Midagi, mida ei julgenud teha isegi Bill.
Raisk Bill. Ma ei tahtnud talle mõelda, kuid ometi ei suutnud ma ennast ohjeldada. Mu mõistus keris mulle taas mõnuga filmi meie viimasest kohtumisest. Hea piinamise meetod, eks. Üks mu parimaid. Kerida üha uuesti mälestusi, mida sa vihkad ja jälestad. Muide, kui sa hakkad mõtlema siis äkki, kas sa nüüd mitte ei ole üks neist, keda Chaos peab libudeks? Deemon üritas su keha üle võtta ja sa näed tuleviku. Lisaks on sul mingid imelikud hood. Jup, tibuke, sa oled nüüdsest libu ning Chaos pind sinu perses.
Surusin hambad kokku ja hoidsin kätega peast kinni. „Ma ei öelnud midagi enda arust,“ valetasin kiirelt ja krimpsutasin nägu. Tundsin, kuidas külmajutid mu seljalt üle jooksevad. Nihelesin ebamugavalt ja vaatasin Lucele oma kõige siirama näoga otsa.
„Sul on küsimusi,“ lausus Luce ükskõikselt. Ta korjas maast minu tassi üles ja tõstis selle pingi kõrval olevale lauale. Ta kahestes oma keelatut tegu, või siis kartis. Millegi pärast ma loodan viimase peale.
„Luce, sa teed eksju nalja,“ pomisesin pahaselt ja pööritasin silmi. „Mul on tuhat küsimust ja üks vastus.“ Näiteks sa tahaksid küsida, miks oli Bill seal. „Keda peab Chaos libudeks?“ Billi küsimus oleks olnud palju väärtuslikum. Hingasin sügavalt sisse ja hammustasin huulde.
„Oma vaenlaseid,“ vastas Luce lühidalt. Ta turtsatas ja pööras pilgu lakke. Luce oli muutnud. Palju. Ta paistis küll vana naisena, kuid tundus nii noore ja energilisena. Võib-olla mu aju oli hakanud niimoodi mõtlema, kuna Eliz ütles mulle seda?
„Seda teadsin ma isegi, Luce,“ sõnasin pahuralt ja vaatasin Luce altkulm, „ma tahan teada täpsemalt. Sa lobisesid mulle välja, et ma elasin üle deemonirünnaku ning see deemon oli mingisugune Azazel. Ma arvan, et mul on suurem õigus teada, millesse ma olen ennast seganud, kui see.“
„Sa arvad endast juba liiga palju, Sage,“ lausus Luce teravalt ja laksutas keelt, „sa oled küll oluline, kuid ära tähtsusta ennast üle. Libude all mõtleb Chaos oma vaenlasi, vanu sõpru, kes hülgasid ta kõige tumedamal tunnil. Kui Chaos oli veel taevas peaingel oli tal oma leegion. Tõsi, mitte nii suur, kui Michaelil, Gabrielil või Luciferil, kuid ikkagi leegion. Seal oli umbes tuhat inglit.
Peale Luciferi mässu, kus Lucifer ja Chaos langesid, käskis ka Chaos oma leegionil perse maale vedada. Mõned täitsid seda, kuid lõpuks nad ikkagi hülgasid Chaose. Reeturid tahtsid taevasse tagasi, kuid taevast saadeti nad pikale pagendusele.“ Luce sulges silmad ja hingas välja.
„Palju reetureid oli?“ uurisin rutakalt. Chaos oli imelik. Ta langes armastuse pärast, kuid ometigi ta üritas oma leegioni maale kaasa vedada. Arvestades seda, et kui tema leegion oleks talle usinalt järgnenud, siis oleksid paljud inglid lõpetanud põrgus.
„Neid võiks nimetada topelt reeturiteks. Reetsid taeva ja Chaose,“ pomises Luce ja avas unelevalt silmad. „Neid oli kolm, kuid kui soovid, siis leiad neist üles, vaid kaks, sest keegi ei ela meist igavesti.“
Noogutasin. „Sa tead, kus Eliz on?“ küsisin tuimalt ja vaatasin maha. Sa lased raisku väärtuslike sekundeid, mil saaksid esitada tarku küsimusi. Ma ei vihasta, ma ei vihasta. Ei, ma tahaksin praegu kedagi lüüa ja juustest kiskuda. See hääl peas ajab mind veel rohkem hulluks.
„Ta on oma palatis,“ kostis Luce ning vaatas mulle otsa. „Ole ettevaatlik. Ta on tasakaalust väljas ega suuda end taltsutada.“ Ta võttis teetassi ja raputas pead. „Ma rääkisin sulle asju, mida sa ei tohiks teada, Sage. Ära räägi neid, kellelegi edasi.“ Luce ohkas sügavalt, heitis mulle viimase pilgu ja lahkus.
Mingi osa minust uskus deemoneid ja kõike seda muud paska, kuid teine pool teatas mulle, et kogu see asi on jama. Ma ei teadnud kumba uskuda. Tõusin püsti ja sirutasin ennast. Hetkeks ma unustasin kõik ja tundsin ennast täisväärtusliku inimesena. Loomulikult ma seda polnud.
Turtsatasin vaikselt. Ma ei teadnud enam, kes ma olen. Luce ei julgenud mulle enam midagi rääkida, Bill oli lihtsalt ülbe, Thomas kadunud ning Brady surnud. Ideaalne lihtsalt, mis ma sellises olukorras peaksin tegema?
Kui ma poleks sina, siis ma tapaksin, lausus vaikne hääleke mu peas, ainult kahjuks ma olen sina. Tead, Sage, mul on hale, et ma sina olen. Sa oled nõrk ning murdud kohe, kui poiss sulle korvi annab. Sa ei esita vajalike küsimusi. Tead, sa oled juba niigi hull ja väike mõrv sinu poolt ei muudaks sind arstide silmis eriti.
Hingasin sügavalt sisse ja hakkasin Elize palati poole sammuma. Üks lamp. Teine lamp. Valgus. Kissitasin silmi. Pöörasin pilgu taas maha. Ma võiksin ju minna raamatukogusse. Natukene võib-olla isegi uurida selle deemoni kohta. Ei, ma pean ennem minema Elizt vaatama, käituma korraliku ja hooliva sõbrana ning ignoreerida häält oma pead, mis mulle ajudele käib. Seda kõige otsesemas mõttes.
Sage! Saaagggeee! Tead, sa peaksid mõtlema selle pakkumise üle, mida Azazel sulle tegi. Noh ta pakkus seda küll kaudselt, kuid siiski. Ta ütles sulle, et meil saab olema väga lõbus ning ta teeks su tugevamaks.
„Mida kuradit sa tahad?“ sisistasin ma vihaselt häälele oma pead, kes ei lõpetanud minu tüütamist. Olin muutunud närviliseks ja kobasin, oma katkiste pükste, taskust tableti järele, mille Peter oli mulle andnud. Harutasin kile tableti ümbert ära ja neelasin selle alla. Pinge langes. Hääl kadus.
Naeratasin õnnelikult. Harukordne rahulikus võttis minus maad ja tuletas meelde, et võib-olla olen ma veel siiski täisväärtuslik inimene, kes saab kunagi siit vaimuhaiglast välja. Kui ma saan siit välja, siis esimese asjana reisin ma Itaaliasse. See on kindel.
Jõudsin Elize palatini. Hingasin sügavalt sisse ja manasin näole sõbraliku ilme. Katsusin linki, kuid uks jäi kinni. Piilusin korraks ukseaknast sisse ja nägin magavat Elizt, kelle nägu oli nutmisest punane. Mul hakkas temast kahju. Tund peale Brady surma oli ta olnud tugev ja enesekindel, kuid nädala pärast oli ta murdunud ja katkine.
Ma mõistan Elizt. Olla vapper ja tugev, kuid järsku kukkuda. See on valus ning haavad paranevad kaua. Või siis kõige halvemal juhul need ei paranegi täielikult. Vahe peal rebenevad lahti, lähevad mädanema ning kasvatavad kärna peale.
„Kas ma saan sind kuidagi moodi aidata, Sage, või oled sa lihtsalt eksinud?“ küsis keegi mu seljatagant tõsise häälega.
Võpatasin. Tajusin, kuidas mu süda löögi vahele jättis. Kogusin ennast paari aeglase sekundiga ja pöörasin ennast vastu tahtmist ümber. See oli Peter. Üks nendest inimestest, kellega ma tahan praegu kõige rohkem suhelda. Tore on. Ma võin vanduda, et esimene asi, mida ma arsti vaadates tundsin oli piinlikus ja häbi.
„Vabandust. Mul pole vaja mingit abi. Eksinud ma ka ei ole,“ sõnasin kiirelt ja vaatasin hirmunud silmadega arsti. „Minuga on kõik korras. Ma peaksin minema hakkama.“ Tahtsin kaduda. Maa-alla kui võimalik.
„Kas sa ootaksid palun. Mul oleks vaja sinuga arutada paari asja,“ lausus Peter ja vaatas mind tõsiselt. „Sage, sind tabad natukene aega tagasi raamatukogus hullushoog. Kas sa oskad mulle öelda, millest see oli põhjustatud?“ Arsti viipas mulle, et ma talle järgneksin ning hakkas kõndima.
Püsisin Peteril pahaselt sabad. „Ma ei tea, millest see tekitatud oli,“ pomisesin vaikselt, „see hood tuli ettehoiatamata. Ausalt, kui ma teaksin, mis selle hullushoo põhjustas, siis ma ütleksin teile.“ See ei olnud üleni vale. Kõigest viimast osa lausest ei tasuks uskuda.
Äkitselt Peter peatus. Olime jõudnud koridori. Vaimuhaigla vanemasse ossa, kohta kus ma jooksin end arstide arust põhimõtteliselt surnuks. Koridor, mis oli minus midagi muutnud. Kõik oli hall, terve pika koridori peale põles, vaid üks tuli. Midagi oli siin valesti ning seda võis lausa näha.
„Tuleb sulle see koht meelde, Sage?“ küsis Peter rahulikult ja vaatas mulle silma. Ta kergitas kulme, kuid säilitas tõsise ilme.
Ma ei suutnud ennast enam kontrollida ning lasin ohjeldamatutel mälestustel silme ette voolata. „Ei, palun mitte,“ sõnasin vaikselt ja silmitsesin kohkunult arsti. Mu pulss kiirenes, süda tagus vastu rinnakorvi. Kõik lagunes.
Peteri rohekad silmad ei olnud enam tõsised ning suu ei olnud enam krimpsus. Ta oli kaotanud enda tõsise oleku.
„Lõpeta,“ sisistasin vihaselt ja hingasin ebaühtlaselt. Taganesin paar sammu Peterist eemale. Ta võis paista küll rõõmus ja nii edasi, kuid temast õhkus süngust. Ma kartsin teda praegu rohkem, kui midagi muud.
„Sa ei pea mind kartma. Vabandust, kui sind hirmutasin, kuid see koridor käib sinu teraapia juurde. Valulik eks? Kõik see vaimne asi teeb palju rohkem haiget, kui füüsiline piinamine. Üsna napakas tegelikult,“ lausus arst ja kehitas õlgu. „Ütle mulle, mis sulle meenub selle kohaga.“
„Ma ei suuda seda,“ teatasin kindlalt, „vabandust. Ma olen selle jaoks liiga nõrk.“ Olin valmis ennast ümber pöörama, kuid tundsin enda randmel Peteri valusat haaret. Ehmatus pani mind õhku ahmima. See valu, mis võis tulla randme pigistamisest oli metsik.
„Sage, sa lahkud minu juurest alles siis, kui ma luban seda sulle. Selge?“ päris Peter, kuid ei lasknud mu randmest lahti, vaid hoopis tugevdas haaret. „Brady surnukeha, külm õhk, tulede vilkumine, veri…“
„Lõpeta palun!“ karjatasin vihaselt ja nägin, kuidas ainuke põlev pirn siin koridoris lõhkes. „Lase minust lahti sa kuradima, idikas!“ Tundsin paari pisarat oma silmanurgas, mis voolasid mööda mu põske alla.
Põrkasin järsult vastu seina. Peter hoidis jõuliselt mu vasaku käe randmest kinni ja surus mu vaevu paranenud haava. Parema käe küünart vajutas ta mu kõrile. Ahmisin valust õhku, mida ma kätte ei saanud. Igahetkega muutusin ma aina uimasemaks ja jõuetumaks.
„Kes kurat sa oled?“ küsisin kähedal toonil sa sulgesin silmad. Surve mu kõrilt ja randmelt kadus. Valu haitus, kuid kõik mu silme eest hakkas mustaks minema.
„Ma olen Azazel,“ sõnas arst ning irvitas. „Mäletad mind? Me oleme ju ennem kohtunud.“
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Avis-raa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 87
Age : 19
Asukoht : Pärapõrgu

PostitaminePealkiri: Re: Sage - The girl who started the Apocalypse   20/1/2013, 11:18

13. peatükk
Pea valutas, ranne ja kael tuikasid. Avasin vaikselt silmad ega suutnud arvata, kus ma olen. Hallikad kivist seinad, mis lagunesid. Seina ääres, vanal puust laual, mille jalad logisesid, asetsesid küünlad, mis valgustasid ruumi. Laual oli veel midagi. Palju erinevates suurustes nugasid, mis ei olnud terasest, vaid pigem puhtast rauast. Peale nugade leidus laual veel kolme erisorti pudeleid. Mõned neist sisaldasid mingeid vedelike, kuid teised tahkeid aineid.
Hingamine muutust raskeks ja vaevaliseks. Hakkasin rabelema, kuid mu käed, jalad, kael ja kõht olid rihmadega kinnitatud mingisuguse laua külge. Olin lootusetult kinni ega saanud põgeneda. Ma kardan. See hirm erines sellest, kui ma olin üritanud ära joosta deemoni eest. Pragune hirm oli ebareaalselt inimlik ja kurnav.
Mu pilk püsis nugadel ja muudel asjadel, mis olid laual. Olin üpriski kindel selles, et need noad olid siin väikses ruumis minu pärast. Ning sama moodi ka muud asjad. Kuid mina? Mille pärast mina siin toas kinni olin? Minu viimased mälestused olid tugevast haardest randmel ja survest kõrile. Arst Peter, ei ta oli Azazel. Mu mälu trikitab minuga, aga vähemalt ei kuulnud ma häälekest enda peas enam.
Uks mu selja taga avanes ning sulgus koheselt. Üritasin vaadata sisenejat, kuid tänu rihmadele oli see rohkem, kui võimatu. Sammud lähenesid ning peagi ilmus välja Peter või Azazel, üldnimetusega arst. Ta muigas rahulolevalt.
„Lõpuks oled sa ärkvel,“ sõnas ta ning lasi vilet. „Ma olen oodanud seda pikalt ja kogu see aeg, mil sa olid audis, mõtlesin ma, et alustaksin ilma sinuta. Õnneks ma seda ei teinud, sest siis oleks mul vähem lõbu olnud.“ Arst kehitas õlgu ja läks laua juurde. Ta võttis laualt keskmise suurusega noa ja tõmbas õrnalt nimetissõrmega üle noaselja.
„Mida kuradit ma siin teen? Sa tead, et mind hakatakse otsima. Ma pole sulle midagi teinud.“ Viha, raev ja küsimused erinevates lausetes, kuid moodustasid terviku. Millegi pärast mind isegi enam ei hirmutanud see, mille pärast ma siin olen, vaid pigem näris mu hinge küsimus, kus ma olen. Vaimuhaiglas olin ma vähese tõenäolisega, kuna olin seal kõik kohad läbi käinud.
„Sage, sa ei tea isegi, mida sa oled mulle teinud ning ütled, et sa pole mulle sittagi korraldanud. Kas sul häbi ei ole?“ uuris arst ja turtsatas naerda hetkeks. „Sind ei hakata otsima. Ma hoolitsesin selle eest. Ja sinu siin oleku põhjus on lihtne. Ma vajan kõigest natukene informatsiooni sinult.“ Ta naeratas leebelt ja mängis noaga oma käes. „Viimast me võime teha ilma valuta kui ka valuga. Sinu valik. Või soovid sa kohe alustada piinamisega? Sa paistad just olevat sellise inimesena, kellele võiksid meeldida sellised asjad.“
Surusin huuled pahaselt kokku. „Aitäh komplimendi eest,“ pomisesin rahutult ja kissitasin silmi. „Ja sina paistad täpselt sellise inimesena või deemonina, kes vajaks hädasti kohta hullarisse. Piinata inimest, kes ei tea midagi, on üpriski arutu.“
„Tead, et valetamine on üks pattudest, Sage?“ uuris arst, silmi pööritades ja astus minule sammu lähemale. „Kuula seda häälekest peas. Tema teab päris palju.“ Ta näitas mulle lähedalt nuga, millega oli mänginud.
„Ma ei kuule teda praegu eks! Ta on vait, sest ma võtsin mingit tableti enne ära vajumist ning see vaigistas hääle. Isegi, kui tema teab midagi siis ma ei tahaks, et ta sulle seda räägiks, kuna tagajärgedega pean mina pärast tegelema,“ nähvasin vihaselt ja vaatasin Peterile või Azazelile silma. Hetkeks võisin vanduda, et tema silmad olid mustad, kuid lugesin selle mõistuse trikkide alla. Kui mu mõistus trikke mängib, siis äkki ei olegi ma siin, vaid hoopis haiglas koomas? Ma loodan seda.
„Ma olen sind siin kaks päeva kinni hoidnud. Selle ajaga peaksid sa teda juba kuulma,“ sõnas arst ja keerutas nuga enda käes. „Mul on tunne, et pean ikkagi kõik sinust välja lõikama.“ Ta tegi mu vasaku käe randmele väikse sisselõike, kuid piirduski esialgu ainult sellega.
Ma poleks osanud oodata valu, mis väiksest haavast võib tulla. Haav põletas vastikult mu kätt ning sundis mind küsima: „Hea küll. Mida kuradit sa tahad? Ma ei saa sulle vastata, kui ma ei tea, millele vastata! Ma ei ole päris loll, sest midagi olen ma isegi kuulnud.“
„Tore, ma ootasingi sinu poolt meeldivat koostööd. Paistab, et sa polegi selline tüdruk, kellele meeldivad piinamised. Ma tunnen end tavaliselt hullemini, kui keegi mind sellise asjaga tükeldab.“ lausus Azazel lõbusalt ja võttis noa minust eemale. „Hea küll, esiteks ma tahaksin teada, mida Chaos siin kohas teeb?“
„Kust mina peaks teadma, mida teeb üks kuradi langenud ingel sellises haledas kohas? Ta võib siin olla sajal erineval põhjusel! Miks sa pidid mind röövima? Luce või Billi käest saaksid sa palju rohkem teada!“ teatasin pahaselt ja vaatasin arsti altkulmu. „Ausalt ma ei tea miks Chaos siin on.“ Lõpeta ära sa, idikas. Sa tead, miks ta siin on, aga jah Azazelile valetamiseks peab olema kas geenius või hull. Sinu puhul pigem hull, Sage. Raisk. Kõige halvem ajastu, kui hääleke mu peas rääkima hakkab.
„Sage, Sage, Sage,“ pomises Azazel ja laksutas keelt, „ja mina veel arvasin, et sa ei ole tüdruk, kes armastab piinamist.“ Ta kõndis aeglaselt laua juurde ja avas ühe pudeli. Azazel vahetas enda noa suurema vastu, mida katsid erinevad märgid ja sümbolid. Ta kallas pudeli sisu noale ja jalutas minu juurde tagasi.
Uus nuga pani mind väriseva ja rapsima. Üritasin meeleheitlikult saada vabaks rihmadest, kuid ebaõnnestusin taas. Vaatasin Azazelit anuvalt ja üritasin talle öelda, et ta ei teeks seda, kuid suutsin, vaid kuuldavale tuua midagi, mis pidi sarnanema nuuksele.
Nuga lõikas mu kõhtu. Sekundi vältel ei tundnud ma valu, kuid siis saabus valu kolme kordselt. Haav kipitas, põletas ja pani tõmblema. Surusin hambas kokku ja silmad kinni. Kui järele mõelda, siis pole ma elus sees sellist valu pidanud kannatama.
„Lõpeta!“ kriiskasin ebainimlikult ja avasin silmad. Mu silmadest valgusid välja pisarad, mis näitasid mind nõrgana. Vasta Azazelile, kuid mitte nii palju, et asi muutub ohtlikuks. Selline taktika aitab sul kaua elus püsida ning piinamisest pääseda. Azazel on piinamise alal tõeline meister. See mis sa praegu oled tundnud pole isegi tema jaoks mitte soojendus. Mu silme ette välgatas pilt verisest laibast, millel puudusid paljud kehaosad ja mida katsid sajad lõikehaavad. See on tema jaoks soojendus, Sage.
„Kas ma kuulsin vastust küsimusele, miks Chaos on siin?“ küsis Azazel ja pani nao kõrvale. Ta ristitas käed rinnale ja kallutas uudishimulikult pead.
„Tal on siin vaenlasi, keda ta kutsub libudeks. Chaos tahab nad vist äratappa, kuna ta jättis sõnumi verega. Loogiline järeldus. Oleme ausad, kui sa natukene tahaksid, siis suudaksid sa ka ise välja uurida, miks Chaos siin on,“ vastasin ülbelt ja üritasin hingamist paika saada, kuid igakord kui ma juhtusin vaatama oma rannet või verist kõhtu, hakkas mul paha ja hingamine muutus ebaühtlaseks.
„Igati mõistlik,“ sõnas Azazel ja istus laua nurgale, mille küljes ma kinni olin. „Ega sina ei kuulu juhuslikult nende alla, keda Chaos peab libudeks? Peteri märkmete järgi olid sul imelikud hullushood, mis olid seotud religiooniga ning ise olin ma tunnistajaks sellele, kui sa vihastasid ja lasid oma emotsioonidega õhku lambipirni. See oli alles vaatepilt kuna sina, Sage, väidad end olevat täiesti tavaline inimene, kes ei tea millestki mitte midagi, kuid ometi peale väikest piinamist tunnistad sa üles kõik, mida ma vajalikuks pean. Kas sa mitte ei sarnane nende inglitega, kes reetsid Chaose? Süütu lambuke, kes püüab pugeda mõlema poole külje alla. Reetur Sage, kõlab hästi.“
„Ole vait,“ sisistasin vihaselt ja raputasin vaevaliselt pead. „Ma ei üritaks iialgi sinult eeskostet või kaitset otsida! Tead mine õige põrgusse oma idiootlike arvamustega.“ Tundsin, kuidas raev mu lahtiseid haavu põletas ning mu sees möllas.
Azazel pööritas silmi ja lõikas äkiliselt mu paremat reit. Karjatus, mille kuuldavale tõin oli kile. Mu jalg põles meeletult, kuid leeke ega kuumust ei olnud. Hetkeks kaalusin Azazelile kõige ülestunnistamist, et pääseda tema soojendus piinamisringist.
„Teeme nii, et ülbus ja käsutamine on, vaid mulle lubatud, Sage,“ lausus Azazel tüdinult ja ohkas. „Tead, ma olen praegu olnud väga armuline. Oodanud, et su sisemine hääl ärkaks ning tänu sellele olen ma olnud nõus taluma su uhkust, kuid kui sa ei lõpeta, siis ei hoolima enam sellest, kas sa tead midagi või ei, või saad hoopis haiget. Ma lihtsalt põletan, lõikan ja mürgitan sinust vastused välja.
Põrgust olen ma juba läbi käinud, kuid kahjuks mitte oma koos idiootlike mõtetega. Sulle aga, Sage, võiks põrgus isegi meeldida, kuid ma kardan, et kallid inglikesed ei jätaks mind siis rahule,“ kostis Azazel ja tõusis püsti. „Kurk kuivab? Tore.“ Ta võttis laualt ühe pudeli ja irvitas vaikselt. Ühe kiire liigutusega tegi ta mul suu lahti ja valas mingit vedeliku suhu.
Hakkasin läkastama ning hingata oli veelgi raskem. Nagu haavade põlemistundest oli vähe, põles nüüd ka mu kurk ja suu. Võisin olla küll kõrgema valulävega, kui tavaline inimene, kuid isegi minu keha ei suutnud taluda sellist piinamist.
„Hea küll, Sage, järgmine on millionni dollari küsimus. Kes on Bill?“ päris Azazel ja pani pudeli põrandale. „Kui sa ei tea või ei taha vastata, siis alustame lõpuks su sõrmede maha lõikamisega.“ Ta hoidis nuga ohtlikult lähedal mu kaelale ning muigas õelalt.
„Õel jobu, kes on isekas ja valelik. Algul võtab sõbraks ja üritab sind kaitsta tõde varjates,“ vastasin pahuralt ja sain väikese haava osaliseks kaelal. Krigistasin hambaid ja ütlesin vihaselt: „Ma ei tea rohkem, ausalt. Ennem kui ta hullarisse tuli olin ma teda näinud, vaid paar korda oma hoogudes ja see on kõik!“ Sa võikene idioot! Mis ma ütlesin sulle selle koha pealt, et ära räägi Azazelile midagi, mis võiks kedagi ohtu panna! Tajusin, kuidas mu nägi peegeldas ehtsat ehmatust ning surusin huuled pahaselt kokku.
Azazel irvitas rahulolevalt. „Lõpuks hakkas häälekene su peas rääkima,“ laulis ta lõbusalt ja koputas õrnalt vastu mu pead. „Nüüd saan ma alustada raskemate küsimustega ning tõelise piinamisega, Sage. Lõpuks.“
„Sa tõesti arvad, et ma räägin sulle midagi või?“ küsisin üllatunult ja turtsatasin. „Ta võib küll mu peas jutustada igasuguseid asju, kuid see ei tähenda seda, et ma sulle midagi ütlen.“ Hammustasin tugevasti huulde. Ma ei tohi rääkida midagi, mis on rohkem, kui hädavajalik, kuid ometi laon ma kõik kaardid rahumeeli ette. Järgmine valujutt läbis mu parema käe rannet. Veenid olid katki lõigatud, sügavalt. Teadsin, et kui ma lähima tunni jooksul abi ei saa, siis esialgu vajun ma kokku ning siis suren. Ma olin tõsises jamas.
„Mis sa arvad? Jätkame homme või ei? Ma isiklikult arvan, et hääleke su peas on homme palju abivalmim. Lisaks sa saaksid natukene oma haavu lappida. Ma ei tahaks jätkata lihtsalt homme surnud laibaga,“ kostis Azazel. Ta läks laua juurde ja pani end noa teiste juurde. Osavalt sulges ta pudelid ja jättis need sinna paika.
Püsisin vaikselt. Ma ei tahtnud vastata Azazelile, kuna kartsin, mida ma võin talle veel rääkida. Rõõmustasin nähes, et Azazel lõpetab mu piinamise. Ajutiselt, kuid siiski.
Azazel kõndis minuni ja avas rihmad. „Nagu ma ütlesin, ei taha ma homme jätkata laibaga ega otsida su hinge põrgust või taevast. See oleks üpriski tülikas minu jaoks,“ ütles ta ning andis märku, et võin püsti tõusta või mida iganes.
Ma ei tõusnud, vaid lamasin tardumusest edasi. Naljakas, kuidas üks inimlik hirm võib halvata ja võtta üle mõistuse. Naerata, homme läheb hullemaks, lausus hääl mu peas. Krimpsutasin nägu. Kui hääl oleks andnud endast märku palju hiljem, siis ei oleks ma praegu nii suures jamas.
„Homme näeme,“ sõnas Azazel ning lasi oma näole ilmuda rahumeelsel irvel. Ta silmitses hetke mind ja lahkus ruumist.
„Jumal tänatud,“ laususin endamisi ning ajasin nõrgalt end istuma. Pea valutas, nägemine tuhmus ning siis jälle läks teravaks tagasi. Oma parema käe rannet tundsin veel vaevu ja mind pani iiveldama vereloik põrandal. Raputasin pead. Ma ei tohi nüüd hakata oksendama, kuna see võib mulle elu maksta. Olen juba niigi palju vedeliku ja verd kaotanud.
Rebisin enda räbalast pluusist, mis oli kaetud vereplekkidega, kohmakalt ühe riba ja üritasin seda siduda ümber oma käe. Esimesed korrad ma ebaõnnestusin ning peale kolmandat katset võtsin ma kinnisidumiseks appi ka hambad. Ohkasin kergendunult, kui tundsin, kuidas riie peatab verejooksu mu käel.
Ma jäin ellu. Täna. See ei tähenda, et sa homme otsi ei annaks, Sage. Krigistasin hambaid. Ma ei tahtnud häälega enda peas suhelda. Lootsin, et tema eiramine toob mingisuguse vaikuse, kuid eksisin.
„Hea küll, mida sina siis soovitaksid mul teha? Ma olen kinni vanas keldris või toas, koos nugade ja mingite mürkidega,“ kostsin ma pahaselt ja surusin huuled pahaselt kokku. Ootasin vastust häälelt, kuid see jäi tulemata.
Tõusin püsti, kuid kukkusin pikali. Mu jalad olid nõrgad ega suutnud mind kanda. Roomasin tänu oma vähestele jõuvarudele nurka ja silmitsesin kõhu ja reie haava. Veri oli hakanud hüübima ning õnneks olid need, vaid pinnapealsed haavad. Mul oli vedanud.
Sulgesin silmad ja neelatasin. See oli vale samm. Mu kurku tabas põletav valuhoog ning pani mind metsikult köhima. Hingasin ebastabiilselt ja värisesin nurgas. Vajasin und, kuid kartsin uinuda, kuna mõte sellest, et Azazel võib naasta, ajas mul südame pahaks.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
kiizukutsu
Piraat


Female Postituste arv : 17
Age : 18
Asukoht : Unistustes :)

PostitaminePealkiri: Re: Sage - The girl who started the Apocalypse   20/1/2013, 11:47

Uut..
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Avis-raa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 87
Age : 19
Asukoht : Pärapõrgu

PostitaminePealkiri: Re: Sage - The girl who started the Apocalypse   20/1/2013, 15:44

Üritan varsti jätkata.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Avis-raa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 87
Age : 19
Asukoht : Pärapõrgu

PostitaminePealkiri: Re: Sage - The girl who started the Apocalypse   20/1/2013, 19:34

„On aeg ärgata, Sage,“ kostis Azazeli irvitav hääl minu kõrvu. Avasin ehmatusega silmad ja nägin esimese asjana Azazeli õelaid silmi. Üritasin eemale rabeleda, kuid oli taas laua külge kinnitatud. Õnn ei soosi mind kohe üldse.
„Nii, millest me täna alustame? Piinamisest või ülestunnistamisest? Loodan, et hääleke su peas on hakanud lobisema,“ lausus Azazel vastiku optimistiga ja keerutas nuga enda käes. „Ma eeldan, et sa oled hakanud ka nõrgaks, närviliseks ja pahaseks minema.“
Tal oli õigus. Enne magama jäämist olid mind vaevanud võikad mälestused, suutsin end vaevu veel kontrollida. Hääl mu peas oli olnud vait hetkest, mil nähvasin temale. Olin selle üle küll õnnelik, kuid väheke head nõu kuluks praegu ära.
Ma ei tahtnud jälle valu tunda. „Sa tõesti arvad ikka veel, et ma ütleksin sulle midagi? Arva uuesti, põrgu poiss! Sa võid mind piinata nii kaua, kui tahad, aga ma ei saa sulle öelda midagi, kuna ma ei tea sittagi, eks. Lisaks kui sa loodad midagi kuulda häälelt minu peast, siis sa ei kuule temalt midagi,“ laususin vihaselt ja kissitasin silmi. Ma ei tea, kas see tuli kasuks, et mängisin tugevat tüdrukut või ei.
„Kahju, mulle oleks meeldinud alustada ülestunnistamisest,“ sõnas Azazel ja lõikas noaga üle mu kõhu. „Sage, ma soovin kõigest teada, kes Bill tegelikult on. Muud ei midagi. Väike ülestunnistus ei võta sinult tükki küljest.“ Ta kõndis laua juurde ja võttis ühe pudeli. Azazel piidles mind ja pudelit korda mööda. Ta kehitas õlgu ja tuli minu juurde tagasi. Avas nõtkelt pudeli ja valas pudeli sisu mu kõhuhaavale.
Karjatasin valust ja tundsin pisaraid enda silmanurgas. Valus oli. Tajusin, kuidas mu nahk ja sisemus nagu põleksid. Tänu kipitavale haavale, kaalusin ma mõelda Billi kohta mingisuguse vale välja ning üritada siit pääseda, kuid kui ma seda teeksin oleksin topelt reetur. Nagu Chaose libud. Reedaksin sõbrad, et päästa oma elu ning siis reeta Azazel. See ei ole eriti minu stiil.
„Lõpeta,“ sõnasin nõrgalt ja vaatasin Azazeli. „Ma ei tea, kes on Bill eks, aga ma võin sulle pakkumise teha, kui sa oled nõus mind kuulama.“ See ei olnud enam mina. Ma ei suutnud enam eristada endas headust ja kurjust. Heledad ja tumedat poolt.
„Peale kerget piinamist oled sa juba nii koostöö valmis, Sage. Sa meeldid mulle,“ lausus Azazel ja võttis endale seina äärest tooli. Ta istus toolile ja pani käes risti rinnale. Azazel silmitses mind uurivalt ning ütles seejärel: „Hea küll, ma kuulan su pakkumise ära.“
„Kui sa tahad teada saada, kes on Bill, siis olen mina su parim võimalus. Kui ma naasen, siis ta üritan tõenäoliselt minu ees vabandada. Peale seda oleme me jälle sõbrad ja ma kannaksin sulle ette kõik, mis ma kuulen tema ning Chaose kohta,“ kostsin kiirelt ja surusin alla valutuike kõhus. Minust oli saamas reetur, mida ma ei tahtnud. Tead, Sage, sa oled hullem, kui mina. Ma võin küll tappa inimesi ja muid tüüpe enda lohutamiseks, kuid iial pole me reetnud oma sõpru ega armastatuid. Võib-olla ühe erandiga. Aga sina oled nõus reetma oma sõbrad peale väikest ja haledat piinamist! Kas ma ei oleks sina, siis ma tapaksin su selle eest, lausus hääl mu peas teravalt. Tore, ta oli minuga rääkima hakanud, vaid selleks et mulle meelde tuletada, mis tee otsustan valida.
„Sa hakkad mulle juba meenutama tüdrukut, kes sa olid,“ lausus Azazel lõbusalt ja muigas, „kahjuks ma kardan, et sa tahad kohe öelda „aga“.“
„Sa tunned mind või?“ küsisin imestunult ja kortsutasin kulmu. „Vahet pole. Aga seisneb selles, et peale seda, kui ma olen sulle öelnud Billi kohta kõik, mis ma välja uurin, sa unustad minu ja aitad mind siit vaimuhaiglast välja.“
„Sa teed odava hinna eest seda tööd,“ lausus Azazel ja kallutas pead. „Oled sa kindel, et sa oma hinnale midagi juurde ei taha lisada, Sage, sest hilisemate muudatustega ma ei arvesta.“ Ta oli rahul, sai oma tahtmise.
Mõtlesin hetke. „Üks asi veel tegelikult, sa ütled mulle, kuidas sa mind tunned ja miks ma näen neid nägemusi või mis iganes asjad need on,“ ütlesin Azazelile vaikselt ja vaatasin talle otsa. „See on siis kõik.“
„See on juba hea hind,“ vastas Azazel mulle ja muigas. „Okei, kui ma lasen sul naasta Luce, Elize, Thomase ja billi juurde, siis käitud sa täiesti normaalselt. Midagi ei ole juhtunud ning kui keegi neist küsib, kus sa olid, siis vastad, et sa viibisid ajutiselt teistsugusel ravil, kuid see ei mõjunud sulle.“ Ta silmis välgatas tume vari ja muie kadus ta näolt.
„Ongi kõik? See peaks olema lihtne.“
Azazel turtsatas. „Las ma räägin lõpuni, eks? Sa saad Billiga suureks sõbraks ja poed igat pidi tema külje alla. Lisaks sa ütled Lucele, et ei soovi enam tema teed,“ lausus ta ning irvitas rahulolevalt. „Ei ole enam nii lihtne?“
„Kas sa tead ka, milliseks ma muutun, kui ma ei saa seda teed?“ küsisin närviliselt. „Ma muutun pahuraks, vihaseks ja raevukaks. Ütle mulle, kuidas ma peaksin plahvatava tuumapommina üritama olla Billi parim sõber! Ma saadaks ta esimese asja persse!“ Minus hakkas ärkama midagi, mille olemas olu olin ma suutnud vaikselt unustada. See kisus mind lõhki, kasvatas raevu ja viha minus. Mälestused ilusast ja rahulikust Sagest olid kustumas. Jäänud olid, vaid tumedad ja sünged.
„Ja ja, tean küll. Sa oled siis ülbe ega suuda taluda häält oma peas,“ lausus Azazel ükskõikselt ja läks laua juurde, „aga sinu õnneks olen ma deemon, kes mõtleb asju pikalt ette.“ Ta võttis laualt ühe pudeli ja tuli minu juurde tagasi. „Vedelik siin pudelis on sama toimega, mis Luce tee, aga poole võimsam ja kestab kauem.“ Ta avas rihmad ja andis lao istuda.
Ajasin end nõrgalt istuma ja krimpsutasin nägu kõhust tuleva valu peale. „Anna see siia,“ sõnasin vaikselt ja vaatasin punast vedeliku pudelis, „ennem, kui ma muutun ülbemaks ja võtan laualt noa ning virutan selle parima meelega su südamesse.“ Hingasin tasaselt ja jälgisin hoolega Azazeli, kes lõbustatult muigas.
„Palun, Sage, kui sa üritad mind naermisega ära tappa, siis see sul ka õnnestub. Kui ma annan sulle selle pudeli, siis sa võiksid silmi pilgutamata mind ära tappa,“ ühmas Azazel ja pani pudeli põrandale. Ta võttis nurgast koti ja tõi sealt välja sideme. Azazel andis mulle märku, et ma püsti tõuseksin.
„Mida sa teed?“ küsisin igaks juhuks ja surusin käed rusikasse. Ma ei usaldanud teda, kuid millegi pärast olin temast nüüd sõltuv.
„Mis sa ise arvad? Seon su haavad kinni! Ma ei viitsi enda jamaks võtta seda, kui keset päeva lähevad su haavad lahti taas ja järsku on su pluus verine,“ pomises ta ja vaatas mind altkulmu. „Ausalt ma ei tee sulle praegu haiget.“
„See sõna „praegu“ seal lauses on küll väga lahutav,“ sõnasin pahaselt ja võtsin seljast ära verise ja räbalais pluusi. Tõusin püsti ning hoidsin lauast kinni, et mitte tasakaalu kaotada.
Algul puhastas Azazel kiirelt ära mu haavad ning seejärel sidus need nõtkelt kinni. Ta oli osav haavade sidumises, kuid kui ta juhtus puudutama mu paljast ja katkist nahka tulid mul tahestahtmata külmavärinad peale. Ma ei taha öelda, et ta puudutused mulle meeldisid, sest siis oleksin ma kõlanud lihtsalt ehtsa hoorana.
„Sa võid istuda,“ lubas ta ning tõi kotist nähtavale hullumaja tavalised riided. Valged püksid ja pikkade käistega särgi. Ta andis mulle märku, et ma need selga paneksin ja pööras ümber.
Ohkasin raskelt ja koorisin vanad riided seljast. Libistasin pluusi selga ja püksid jalga. Sokkide jalga saamine valmistas mulle raskusi, kuna kohe, kui kummardasin tabas mind valu kõhtu ning jalga kõverdades andis valu endast märku reies. Lõpuks, kui sain sokkide ja kingadega ühele poole, sõnasin, et olen omadega valmis ja ta võib ümber pöörata.
Azazel muigas mind vaadates ja lausus: „Sa näed palju parem välja. Ei ole enam nii verine ega räpane. Ennem, kui sa minna võid, siis said sa aru meie lepingust?“
„Jah,“ vastasin rutakalt, „sain aru. Uurin, kes on Bill ja kannan sulle ette ka selle info, mis ma kuulen Chaose kohta. Ma ei ole loll eks.“ Surusin huuled kokku ja silmitsesin hetkeks pudelit, mis maas oli. Endalegi teadmata limpsasin keelt.
„Ja nüüd see osa, mis juhtub, kui sa ei täida oma osa lepingust. Ma leian su ja lõikan kõik sinu kümme ilusat sõrme maha ning topin need sulle hiljem kurku. Tore nüüd on kõik selge,“ kostis Azazel ja naeratas leebelt. Ta kummardas ja võttis maast pudeli ning ulatas selle mulle.
„Tänud,“ pomisesin kiirelt ja avasin pudeli. Algul jõin, vaid ühe lonksu ning nautisin maitset. Alles nüüd sain ma aru, kuidas ma igatsesin selle maitset, mis iganes see ka ei olnud. Maitse meenutas Luce teed, kuid pudelis oli see tugevam. Ma ei olnud enam võimeline ennast ohjeldama ning kulistasin kogu pudeli sisu alla. Jook leevendas põletust mu kurgus ja pani mind tundma nii hästi, nagu ma polnud ammu ennast tundnud.
„Sage, lõpeta, kui sa jood kogu selle joogi nüüd ära, siis ei jää sulle homseks midagi,“ tähendas Azazel ettevaatlikult ja asetas oma käe mu õlale. Ta raputas mind, kuid asjatult.
Eirasin Azazelit ning kuulsin plastpudeli prõksumist. Olin taas elav. Lasin pudelil maha kukkuda ja vaatasin pahaselt altkulmu Azazelit. Tema silmad olid sünged ja raevukad. Tema sarkasmist ja vastikust optimistist polnud jälgegi.
„Sa väike idioot,“ nähvas Azazel ja raputas mind õlgadest, „kus kurat su ajud on? See oli sulle mõeldud ka järgnevateks päevadeks, aga sina suutsid kogus selle joogi ära juua vähem, kui minutiga.“ Ta oli vajutanud sõrmed tugevasti mu õlgadesse ega plaaninud mind lahti lasta.
„Lõpeta,“ sisistasin vihaselt ja nägin silmanurgast, kuidas noad laualt õhku tõusevad. „Ma eeldan, et need noad teevad sulle sama palju haiget, kui minule.“ See ei olnud kohe kindlasti enam mina. Õel mõrd, kes on valmis ähvardama noaga.
Azazel piidles mind ning lasi vastumeelselt mu õlgadest lahti. „Ma ütlesin sulle, et peale pudeli joomist võiksid sa mind tappa ilma erilise pingutusega,“ lausus ta teravalt ja turtsatas. „Hea küll, ülehomme võid sa taas siit ruumist leida oma kalli joogi ning nii nädala otsa. Terve nädal ma ei tüüta sind ega ürita su sõrmi maha lõigata, kuid kui see aeg saab läbi ja sa ei tea Billi või Chaose kohta midagi rohkemat, siis läheb juba asi inetuks.“
Noogutasin. „Sa saad oma info nädala pärast,“ sõnasin rahulikult ja vaatasin Azazeli. „Ma luban, aga selleks, et sulle mingit teavet leida, oleks vaja mul siit ruumist välja pääseda.“ Panin enda juuksesalgu kõrva taha ja surusin huuled kokku.
„Uksest välja ja trepist üles. Peale neid sattud sa koridori, kus me esimest korda kohtusime,“ kostis Azazel ja pööras pilgu minult ära. „Loodan, et saad ilusti välja. Pea meeles, et sinu pudelike ootab sind siin ülehomme ning nädala pärast tahan ma infot saada.“
Kuulsin metalli klirinat ja krimpsutasin nägu. „Nädala pärast näeme,“ ütlesin tõrksalt ja vaatasin Azazelit viimast korda. Kõndisin ukseni ja avasin sulle. Lõpuks sain ma väiksest toast välja ja jalutasin kohmakalt mööda treppi üles.
Koridori jõudes hingasin kergendunult ja naeratasin vaikselt. Sain välja, kuid mu vabadus on piiratud ja ajutine. Pean nuhkima enda sõbra tagant ning neid reetma. Mis minust veel niimoodi saab? Raputasin pead. Ma ei tohi praegu mõelda sellistele asjadele.
Kõndisin tuimalt mööda halli koridori edasi ning eirasin vastikuid mälestusi. Ma ei kartnud neid enam, vaid aktsepteerisin süngeid mälestusi. Ma ei tundnud enam seda Sage, kes oli praegu koridoris peale väikest piinamist. Ta oli süngem ja isekam.
„Oota, Sage,“ kuulsin Luce häält enda seljataga.
Seisatasin ja pöörasin ümber. „Luce, tore sind jälle näha,“ laususin siiralt ja naeratasin Lucele. „Juhtus midagi?“
Luce peatus minu juures ja vaatas mind oma säravate vanade silmadega. „Ei, ma pole sind lihtsalt paar päeva näinud ja mõtlesin, et äkki sa tahad tulla kaarte mängima. Sina, mina, Eliz, Thomas ja Bill. Nagu ennem.“
„Jah, ma tuleksin meeleldi,“ vastasin ning tundsin end jälle vana Sagena. Õnneliku ja naiivsena, kuid ometi olin ma nüüdsest Reetur Sage.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
kiku979
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 168
Age : 19
Asukoht : in Paradise called Fid¾i

PostitaminePealkiri: Re: Sage - The girl who started the Apocalypse   21/1/2013, 02:56

Ohhoo, asjad võtavad päris huvitava pöörde
mulle väga meeldis ja Uut :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Sage - The girl who started the Apocalypse   

Tagasi üles Go down
 
Sage - The girl who started the Apocalypse
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 3Mine lehele : 1, 2, 3  Next

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Ulme-
Hüppa: