MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 My name in Nothing

Go down 
AutorTeade
Avis-raa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 87
Age : 19
Asukoht : Pärapõrgu

PostitaminePealkiri: My name in Nothing   1/1/2013, 22:48

Adam Simond kõndis väsinul sammul mööda halle koridore. Ta silmad vajusid iga uue sammuga ühe rohkem kinni ning portfelli raskus kallutas teda vasakule poole.
Adam oli keskealine mees, kelle kõht püsis kohmakalt veel püksirihma taga. Tema süsimustadesse juustesse oli aastatega segunenud halli. Tema naine oli hallikaks värvuvate juuste kohta alati öelnud: „Kullake, hallvärv muudab inimesed alati targemaks ja elukogenumaks.“ Lena. Ainuke põhjus miks Adam oli nõus ühinema selle Erakorralise nõukoguga. Need nõiad olid tapnud ta naise, jätnud tütre emata. Juba ainuüksi see mälestus ajas Adami alati tagasi leina. Algul oli tema tütar Denna alati küsinud, millal ema tagasi tuleb ning Adam oli tütrele lausunud, et ema läks vanaema ja vanaisa juurde. Nüüd on ta tütar kuueaastane, aga ikka ei suuda ta tütrele tõtt rääkida.
Adam ohkas raskelt ja peatus ukse juures. Hetkeks silmitses ta terasest ust ja ajas selja sirgu. Nõukogu ees peab ta tugevana seisma. Täna on tähtispäev, saatust muutev päev ja uue sõja kuulutamispäev. Oli tulemas sõda, mida oli ajaloos peetud varjatult, vaid ühekorra ja sedagi alustati pea kuussada-aastat tagasi.
Ta vaatas kontrollmasinasse ja ütles: „Adam Simond.“ Masin mõtles sekundi ja avas terasest ukse. Adam jälgis tusasel ilmel ukse avanemist, kui uks oli eest ära nihkunud, sisenes Adam salajasse ruumi. Teda ootasid juba ees viis meest. Üks noor ja neli vana. Kõik mehed istusid ümmarguse laua taga. Laua keskel oli vana ja lagunev raamat, mida Daniel Eichfeldt huviga lehitses. Daniel oli nõukogu noorim liige. Vaevalt kahekümnene ja alles koolilõppetanud. Danielil olid heledad juuksed, mis olid lohakalt salkus igasse ilmakaarde.
„Tere härrased,“ teatas Adam ilmaühegi emotsioonita ja istus lauda. Mehed noogutasid talle vastuseks. Adam avas oma portfelli ja võttis sealt välja kausta, mis sisaldas hunnikutete viisi vanadedokumentide koopiaid. Eelmise sarnase sõja algusest, kuni selle lõppuni.
Adam kergitas prille ninal ja jäi silmitsema jälle lagunevat raamatut. „Mis raamat see on?“ küsis ta.
Üks erakorralise nõukogu liige hakkas midagi ütlema, kuid Daniel jõudis teda peatada sõnadega: „Malleus Maleficarum. Autoriteks Heinrich Kramer ja James Sprenger. Raamat on originaalne. Esmakordselt ilmus see raamat Saksamaal aastal 1487.“
Adam kortsutas kulmu. „Nõidade Haamer?“ päris ta ja avas raamatu. Adam sirvis raamatut ja keeras lehti hellalt. Raamat oli kirjutatud ladina keeles, mida Adam ei mõistnud ja illustreeritud kohati julmade piltidega.
Daniel noogutas. „Julm pealkiri, eks ju. Ja seda veel otsetõlkes, kuigi kaudselt tõlkides ei oleks pealkiri ikka parem,“ sõnas Daniel ning lösutas oma toolil. „Kui sa ei tea, siis raamat sisaldab põhiliselt seda, kuidas saada aru, milline nõid välja näeb ja kuidas panna ta oma tegusid tunnistama. Sellel ajal arvati nõidadeks peamiselt leskesid, vanu naisi ja erakuid. Loomulikult maksid ka koha tuleriidale, sellised asjad nagu su linad olid teiste omadest valgemad või su lehmad ei surnud kunagi haigustesse.“
„Tänan loengu eest,“ pomises Adam. Äkitselt ärkas Adamis miski ja ta kortsutas kulmu. „Oota, kuidas sa üldse, seda loengut teadsid?“
Daniel pööritas silmi ja tähendas: „Paar aastat tagasi võttis ministeerium vastu otsuse, et kõik õpilased peaksid õppima ladina keelt. Nii igaks juhuks. Koolid aga väänasid seadust ja muutsid ladina keele valikuliseks õppeaineks. Koolides pööratakse nüüd rohkem tähelepanu spordile. Mina aga lugesin seda loengut raamatust.“
„Aitäh ajalootunni ja koolikorra eest, Daniel. Adam tõid sa vajalikud dokumendid?“ avas Nicolo rääkimiseks suu. Nicolo oli vanim nõukoguliige. Pea kolmveerand sajandit vana ja kõndis kepi abiga. Vanal mehel oli üks asi, mida polnud teistel nõukoguliikmetel. Elutarkus. Ta oli sündinud Teise maailmasõja lõpuaastatel. Tõeline seenior.
Adam avad kausta ja lehitses seda natuke. Ta võttis sealt välja vajaliku dokumendi, kuhu oli peale tembeldatud punasega ekstra salajane. Adam ulatas dokumendi Nicolole. Nicolo avas dokumendi ja hingas sügavalt sisse. „Täna, kell üheksa õhtul ehk siis pooletunni pärast, kuulutame sõja ja mind ei huvita, mida te ootasite, kui liituste Erakorralise nõukoguga. Võib-olla ootasite kuulsust,“ – Nicolo vaatas altkulmu Danieli – „või äkki seda tuhande aastast rahu, mida piibel ja usklikud ennustavad. Praegu ma tahan kuulda teie põhjuseid, miks te liitusite. Harry alusta oma põhjuse selgitamist.“ Vana mees hakkas köhima ja käsutas: „Renat, too mulle seda paganama vett… salvrätid on ka teretulnud.“
Renat tõusis laua tagant püsti ja lahkus ruumist. Harry vaatas talle järele ja neelatas. „Ma liitusin kuna…“
„Pagan küll Harry. Ma ei viitsi kuulata proosalisi algusi. Näiteks: Elasin kord või Ma liitusin kuna,“ pahandas köhiv Nicolo ja piidles altkulmu Harryt, oodates et mees jätkaks. „Aga ega ma ei lubanud sul katkestada.“
„Igatahes liitusin sellepärast, et nõiad on meie rahvale kahjulikud. Nagu parasiidid…“
„Vaiki, sa andetu,“ nähvas Nicolo luuleliselt ja ajas enda selja sirgu. Ta köhahoog oli lõpenud ja krabas naasnud Renatilt klaasiveega ja salvrätid. Nicolo kulistas vee alla ja pühkis salvrätikuga suud. Vahepeal palus ta, kedagi et ta põhjendada oma liitumist. Siis ta nähvas vihaselt ja pomises.
Adami närvid olid pingule tõmmatud. Veerandtunni pärast, algab otsesaade ja nõukogul pole ikka inimest, kes sõja kuulutaks. Sõja võiks kuulutada Nicolo isiklikult, mõtles Adam ja kujutluspilt kuidas Nicolo kõnniks läkastades kaamera ette, pani Adami suunurgad kerkima. Vähemalt korraks.
„Adam, palun räägi meile põhjus, miks sa selle põrandaaluse nõukoguga liitusid,“ lausus Nicolo väsinult ja osutas ülejäänud liikmetele.
Adam köhatas hääle puhtaks ja alustas ettevaatlikult: „Nõiad tapsid mu naise, jätsid tütre emata. Nõiad on mõnes mõttes samasugused nagu meie. Nad on inimesed, kellel on enneolematu vaimne jõud. Enneolematu anima. Neil on inimlikud nõrkused, kuid jumalikud tugevused.“ Adam niisutas oma huuli. Praegu polnud eksimine lubatud. Sõnastus pidi olema täpne. Ta võttis kausta vahelt aasta vana uurimustöö ja asetas selle liikmete ette laiali. „Malleus Maleficarumi ehk Nõidade Haamri järgi oli nõidade suurim nõrkus see, et nad ei suutnud mitte astuda vahekorda saatana või muu deemoniga. Väidetavalt sai nõid nii omale võimed,“ sõnas Adam ja keeras dokumendilehte. Silmanurgast jälgis ta Danieli, kelle näol sillerdas tasane muie, mis reetis rahulolu.
„Adam…“
„Ole vait, Finn. Lase ma räägin lõpuni,“ kähvas ta ja torkas näpu pealkirja juurde. „Aasta tagasi õnnestus teadlastel kätte saada nõid. Teadlased avastasid, et nõidadele on võimed juba sündides olemas, kuid nad ei jõudnud järeldusele, kas võimed on päritavad või siis fortuuna poolt suvalise valikuga, antud juhuslikule inimesele. Külajuttude järgi on paljude arust nõial olemas veremärk või imeliku kujuga sünnimärk. Teaduses on aga nõidadel teistsugune ühine geen. Nende DNA on muundunud. Nende DNAle on lisandunud, mingisugune element millele me ei oska nime anda. Teaduses oleme selle nimetanud hetkel X-elemendiks. Kui me saaks…“
„…vaadata läbi DNA andmebaasis olevad DNAd ja võtta inimestelt veel DNA-proove saaksime lihtsamini nõiad tuvastada,“ lõpetas Nicolo lause ja hakkas vaimustunult plaksutama. „See oli sul nagu ülikooli ettekanne, Adam. Alustasid oma kogemustega ja jõudsid välja teaduslike asjadeni. Kas kuulsite? Vot see oli asi, mida ma soovisin kuulda. Adam sina loed, selle täna ette,“ vana mees ulatas Adamile paberi, millele oli elegantse käekirjaga kirjutatud tindiga tekst. Ta luges mõttes teksti üle ja noogutas Nicolole kramplikult.
„Kaheksa minuti pärast, hakkad sa seda teksti lugema, Adam. Muide kas me ei peaks juba minema sinna?“ päris Finn, kella vaadates.
„Jah, loomulikult peaksime me minema,“ nõustus Nicolo ning tõusis värisevalt püsti. Ta toetas end jalutuskepile.
Adam pakkis kausta taas kokku ja pani selle portfelli. Ta lukustas harjumuspäraselt häällukuga portfelli ja tõusis teiste järel püsti. Nad lahkusid ruumist ning liikusid edasi stuudio poole. Stuudio oli tänase päeva puhul uhkeks võõbatud ja kaunistatud. Peakaamera oli seatud paralleelselt uhke, kuid mõttetu lavaga.
Adam noogutas endale ja pani portfelli põrandale. Ta heitis pilgu veel korraks peeglisse ja naeratas nukralt. Kas üks väikene kõne võib muuta maailmu? Ilmselt küll, järeldas Adam. Ta teadis, et selle kõnega võib ta tütre tulevik taanduda ilusatest majadest ja poistest, hallide ja illegaalsete tegevusteni. Adam tõotas endale, et ei anna endale andeks seda, kui peaks praegusega Kylee elu metsa keerama. Aga tihti kujunesid eelarvamused, vanemate tegude järgi.
„Kolm minutit eetrini!“ karjus keegi jõuliselt. Kaamera mehed hakkasid end kohtadele sättima. Kõik sagisid. Adam nägi enda poole tulemas lonkavat Nicolo. Vana mees hoidis käes mikrofoni taolist asja ja tema näol virvendas elevus.
„Kurat, kui ma vaid noorem oleksin, teeksin ise seda. Keda suudab, aga vana ja kondine mees ikka veenda,“ teatas Nicolo ja ulatas mikrofoni Adamile.
Adam sättis mikrofoni endale sobivaks ja noogutas. „Sa suudaksid, vähemalt vaatajatele oma arvamuse näkku karjuda, küsimata nende arvamust. Vana ja kondine oled sa küll. Seisad veel vaevu püsti.“
Nicolo naeratas ja ajas ennast sirgu. Isegi kui Nicolo seisis sirgena ei ulatanud ta Adami õlgadeni. Adam hakkas kõndima lava poole. Ta hoidis tempot, mis kõlbas nii kilpkonnale kui ka Nicolole. „Nicolo, mis tunne on seista vana ja nõrgana siin?“ küsis Adam.
„Sa ei tahaks seda tunda. Sa oled abitu ja sõltud teistest. Väga ebamugav,“ vastas vana mees kuivalt ning jäi seisma. „Edasi sa lähed üksi. Sul on veel poolteist minutit eetrini.“ Nicolo vangutas pead ja lonkis minema. Adam vaatas vana mehele järgi. Nicolo võis olla vahel küll täielik #!?!#, aga Adam pidi tunnistama, et Nicolo oskas juhtida rasketes olukordades inimesi taas valguse kätte.
Adam astus nii-öelda lavale ja sammus puki juurde. Ta asetas paberi sellele ja lonksas klaasi vett. Minut oli veel eetrini aega. Adam tajus, kuidas närvirakud tema kehas mäslesid ja külmavärinad mööda keha lainetasid.
„Viisteist sekundit aega… kümme, üheksa, kaheksa, seitse, kuus viis, neli, kolm, kaks,“ – Adam hingas sügavalt sisse – „üks… Ja oleme otse eetris.“
Adam pigistas mikrofoni ja köhatas. Ta keha valdas hirm ja kohematus, kuid praegu enam polnud võimalik tagasi astuda. „Kallid sõbrad, kaasmaalased ja teised inimesed. Pöördun teie poole mitte nagu teadlane või poliitik, vaid pigem inimesena.“ – Kuradile see tekst – „Ma räägin teile täna, üheteistkümnendal juunil, kakstuhat-üheksateist asjadest, mida teadlased või muud sarnased rühmitused on hoidnud enda teada. Ma ei saa praegu väita, et ma ei väriseks hirmust, selle ees millest ma teile kohe rääkima hakkan. Nimelt on juba aastaid tavainimesi terroriseerinud nõiad. Nad on inimesed, kes suudavad teha asju, mida ei võimalda täide viia isegi meie tehnoloogia. Nõiad suudavad liigutada asju, mõningate juttude järgi kuju muuta. Meie andmete teada suudavad nad lausuda sõnu, mis tapavad või panevad armuasjad paremini veerema.
Kallid inimesed, täna astume uude ajastusse. Jahi ajastusse. Tänasest on illegaalsed tegevused jahtida nõidu ilma vastava loata või muid sarnaseid olendeid. Samas ei hakka me kordama seda, mis toimus sadu aastaid tagasi. Me oleme avastanud parema taktika. Igal inimesel on DNA, mis sisaldab adrenaliini, guaniini, tsütosiini ning tümiini. See on harilik DNA koostis, aga nõidade puhul lisandub sinna veel üks asi. Asi mida me kutsume X-elemendiks. Me ei oska sellele nime anda ega öelda, kuidas see reageerib teiste ainetega. Me ei tea X-elemendi kohta midagi, väljaarvatud et seda leidub nõidade DNA-s.“ Adam teadis, et teda jälgivad innukalt miljonitest, kui mitte miljarditest kodudest inimesed, kes ootavad tõtt. Tõtt mida oli teadlaste koorekiht aastaid varjanud. Kui ta kunagi oleks seda teksti lugenud, oleks ta karjunud teadlastele „Läbi kukkusite“ ja näidanud nende peale näpuga, kuna üks väike inimene võis paljastada kogu informatsiooni.
„Paljud teist praegu mõtlevad, mis hea pärast ma seda siin räägin. Vähesed on võib-olla juba põhjuseni jõudnud. Ma ütlen teile üht. Veel pooltundi tagasi ei teadnud ma, et seisan siin ja kergitan teile saladusteloori, mida teadlased kiivalt on varjanud. Pooltundi tagasi ma mõtlesin sellele, miks ma üldse liitusin Erakorralise nõukoguga. Ma jõudsin väga lihtsale järeldusele. Väga inimlikule. Ma liitusin kätemaksu pärast. See on esimene ja kõige loogilisem järeldus, samas ma ise tahan kindlaks jääda teisele järeldusele. Leinale ja masendusele. Aasta tagasi ma vajasin uusi võimalusi ja päästerõngaid. Siis jutustas mu sõber mulle tollasest põrandalausest klubist Erakorraline nõukogu. Seal loovutati mulle tühi koht, mis vajas täitmist ja ma nõustusin sellega, ise olles leinast segane. Nii ma asusingi tegutsema nende poolel ja seisan täna teie ees,“ kostis Adam ja vaatas kaamerasse. Hirm oli kadunud ja asendunud raudse enesekindlusega. Maailm tundus hetkel nii väike, lausa peopesas hoitav. Ei, ma pean pea selgena hoidma. Ma pean praegu maailma muutvat kõnet, kordas Adam endale. „On lõppenud ajastu, mis kestis sada-üks aastat. Algamas on uusajastu ning koitmas päike taas. Me ronime välja sügavast ja pimedast kuristikust ning hoiame käes lootust. Praegu, aga ei saa ma muud teha, kui lausuda alaku Nõiajaht.“

Vabandust, ei suutnud ühtegi pealkirja välja mõelda.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
DragonFly
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 161
Age : 18

PostitaminePealkiri: Re: My name in Nothing   25/5/2013, 14:28

Nii hea (y) Kas edasi kirjutad? Palun kirjuta... :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Avis-raa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 87
Age : 19
Asukoht : Pärapõrgu

PostitaminePealkiri: Re: My name in Nothing   13/8/2013, 19:17

1. peatükk: 2032, varakevad

Pori, pori ja lumi. Jah, ilus algus mu veelgi imelisemale päevale.
Kohendasin enda jakki ja tõmbasin kapuutsi pähe. Mulle ei meeldi kevad, kõik sulab ja igale poole kuhu sa astud lendab sitta. Lisaks on veel ettearvamatud ilmad ja protestid on hoogu kogunud. Möödusin Wildhilli linnaplatsist ning seal toimuv pani isegi mind kulme kergitama. Noor naine oli aetud nurka ja teda ümbritsesid sajad inimesed, kes hoidsid käes protestiplakateid ja karjusid midagi. Eristasin lärmist ühe sõna. Nõid.
Järsku hakkas mu aju tööle. Naine oli midagi teinud – tõenäoliselt öelnud midagi kellelegi ja see läks täide – ja nüüd süüdistasid inimesed teda nõiaks olemises. Nägin naise pilku ja teadsin, et ta on surmani hirmunud. Varsti tulevad kindlasti kohale mõned kõrgemad isikud ja arstid, kes võtavad naise kaasa. Teevad talle testid, otsivad x-elementi ja kui nad selle leiavad, siis on sellel naisel, vaid kaks valikut. Surm või katsed. Nii palju kui mina tean valivad enamus nõiad surma.
Ma peaksin teda aitama, mis siis kui mind süüdistatakse kunagi sellises olukorras, mõtlesin peaaegu meeleheitlikult ja raputasin pead. Ma ei olnud nõid, vähemalt mitte enda teada. Olin lihtsalt veidrik, kes töötab kahel töökohal ja võib ajada täiesti seosetut juttu. Raputasin ohates pead ja pöörasin vastumeelselt pilgu naiselt.
Töö ootas. Päevatöö ootas ja mul on hädasti raha vaja, muidu ei rügaks ma seitse päeva nädalas kahel töökohal. Hoidsin pilgu maas ja kõndisin ükskõikselt läbi Wildhilli räpaseid tänavaid. Kunagi olevat Wildhill olnud ilus ja väike linnake, mis oli rahulik ja vaikne, vähemalt tädi oli seda mulle väiksena rääkinud, kui siia kolisin peale orvuks jäämist. Mina seda loomulikult ei uskunud. Kuidas saakski mahajäetud, kuritegevusest lokkav ja räpane linn olnud selline?
Tänavatel kõmpides jäid mulle pidevalt silma minu vanused naised, kes olid vaevalt riides, liiga ära meigitud ning näpus suits. Litsid. Litsilöömine oli kõige lihtsam viis ära elada, kuid üks kõige ohtlikumaid ameteid, sest kunagi ei olnud teada, kas näed peale karmi ööd veel koiduvalgust. Lisaks ei olnud ka haruldased majadest kosutavad karjatused ja tänavakividel lamavad nälgivad lapsed.
Elu oli kallis, see nii-öelda nõiajaht oli teinud tavainimeste elud võimatuks, samal ajal kui rikkad sõid kalleid roogasid ja veetsid ööd soojas kodus. Ja kõik seda mingi Adam Simondi nimelisele tüübile, nii palju siis ma koolist mäletasin. Oli mingi nõukogu, mis kuulutas välja nõiajahi. Ma isegi mäletan ähmaselt teleülekannet sellest.
Peatusin, Wildhilli kohta, üsnagi viisaka baari ees. Oli pärastlõuna ning pidi algama minu vahetus. See baar oli närune koht, palka sai vähe ja kliendid tegid pidevalt imelikke kommentaare sinu kohta. Tegelikult peaksin ma olema õnnelik, et ma saan siin üldse palka ning et mul on vähemalt üks seaduslik töökoht. Öö töö oli pigem põrandaalune ning riskantne värk, kuigi palga üle seal ei nurise keegi.
Ohkasin raskelt ja lükksasin baariukse lahti. Seisatasin. Mulle tulvas näkku rõve, higi ja õlle segune lehk, mis tekitas mulle tunde, et oksendan välja kogu oma nii-öelda hommikusöögi. Neelatasin kohmakalt ja hingasin suukaudu. Sulgesin ukse ja liikusin vaikselt leti poole. Vältisin osavalt laudu, kus magas joodik või einestas kahtlase pilguga mees. Letini jõudes naeratasin klaase puhastavale noorele mehele, kelle sinised silmad olid jäänud mind silmitsema.
„Hei, punapea,“ lausus mees ning pani kuiva klaasi teiste juurde, „tulid jooma või mulle seltsiks? Peaks mainima, et hommikused joojad ei ole eriti seltsi pakkuvad inimesed täna.“ Ta osutas peaga jotade poole, kes jõid või juba magasid.
„Sa jooksid ka end laua alla, kui su naine oleks surnud tänu valitsusele ja su poja peal tehtaks teaduslikke katseid, Jason,“ sõnasin noomivalt ja heitsin kaasatundva pilgu joodikute suunas, kuid pöörasin pilgu kohe ära, kahtlane oli liiga pikaks jõllitama jääda. „Aga ole õnnelik, et ma pean joomiseks sinu seltsis raha teenima.“ Muigasin ning müksasin Jasonit sõbralikult. Läksin teisele poole letti ja riputasin oma koti ning jaki nagisse. Napsasin jaki kõrvalt määrdunud põlle ja panin selle endale ette. Juuksed panin mänglevalt krunni ja liikusin Jasoni kõrvale leti äärde.
„Ega, sa pole vastu, kui lülitan teleka sisse?“ küsisin Jasonilt. Telekas siin baaris oli vähemalt kümme aastat vana ning jumpsis pidevalt. Aasta tagasi oli omanik lõpetanud teleka remonti viimise, kuid samas ei raatsinud ta ka uut osta. Lõpuks tegi ta Jasonile ettepaneku, et iga kord kui ta parandab telerit võib ta saada tasuta eine või vaba õhtupooliku.
„Ma lülitan ise, see parsa on juba eilses saati sitas tujus,“ pomises ta ükskõikselt ja läks teleka juurde. Ta vajutas nuppu ja kortsutas kulmu, kui ekraan hakkas virvendama. „Sittagi sa tööle ei hakka,“ sisistas Jason ja andis hoobi telekale.
Ekraanile ilmus enamvähem püsiv pilt ning Jason tuli leti juurde tagasi. „Uudised sobivad? Ma ei hakka riskima kanali vahetamisega.“
Noogutasin vaiksel. Ma ei jõudnud telekat vaatama hakatagi, sest keegi hõikas mind madalahäälega. Tõstsin pead ja silmitsesin laudu. Ärkvel oli, vaid üks inimene ning ta põrnitses mind altkulmu.
„Kas sa teenindad või mitte?“ nähvas mees mulle vihaselt ja kobas taskust suitsupaki järele. „Tulen lõunat sööma, aga keegigi ei tee isegi välja, et baari sisenes näljane inimene, kes soovib lõunat tellida.“
Ohkasin raskelt ja võtsin märkmiku ning pastaka. Lonkisin vastu meelselt suitsu süütava mehe juurde ja manasin näole võltsi naeratuse. „Teie tellimus?“ pärisin võimalikult viisakalt ning silmitsesin meest. Ta ei olnud jõukas, seda oli näha tema riietest ja sigarettidest. Tõenäoliselt oli ta lihtsalt üks tavaline tehasetööline, kes vihkas tervet inimkonda.
Mees tõmbas mahvi ja puhus selle paari sekundi pärast mulle näkku. „Tead, tüdruk, sa paistad mulle tuttav. Võib-olla olid sa kunagi lits, keda nurga taga keppisin… kes kurat seda ikka teab. Samas äkki sa oled üks nendest lastest, kes anud mind, et ma nende pere majast välja ei tõstaks…“
„Tellimus!“ surusin pahaselt üle huulte ja kõbistasin pastakat. Mulle ei meeldi kliendid, eks hakkavad mulle rääkima, et äkki oleme kohtunud, see on lihtsalt hale külge löömine, kuid see mees paistis mind lausa mõnitavat.
Mees vaatas mulle turtsakalt otsa ja suitsetas vaikides oma sigaretti. „Viski, praemuna ja võileib,“ teatas ta lõpuks.
Kirjutasin tellimuse üles ja peaaegu põgenesin selle kliendi juurest. Lippasin leti juurde ja viskasin märkmiku Jasonile. „Mine tee sellele värdjale võileib ja praemuna. Ma valan talle nii kaua viskit,“ vuristasin kiirelt ja hingasin sügavalt sisse. Tundis, kuidas mu süda tagus vastu rinnakorvi. Ihkasin, kui võõrad rääkisid minust nagu nad teadsid mind. Igat detaili minu elus. Raputasin pead. Mees ajas lihtsalt paska.
„Kõik okei, punapea?“ küsis Jason ning noogutasin talle. Ta naeratas, kuid tema silmad peegeldasid muret minu suhtes. Ta kartis, ta kartis, et lähen rivist välja ja kaotan tasakaalu, mida olin suutnud päris hästi hoida. Baari tööle tulles olin olnud tasakaalutu väike tüdruk ning isegi omanik kahtles, kas minust saab asja, kuid Jason oli kindlalt väitnud, et minust saab parim tööline, kes tal olnud on. Praegu olin ma üsnagi korras ja seda tänu Jasonile.
„Minuga on kõik okei, mine tee sellele värdjale ta söök ära. Viski valamisega saan ise hakkama,“ pomisesin vaikselt.
„Täna lahkus siit ilmast Nicolo Smith, olles 88. aastane. Nicolo Smith oli Erakorralise nõukogu üks tähtsamaid liikmeid ning andis tõuke meie maailma paremaks muutmisele. Nicolo surmapõhjuseks arvatakse olevat liigne südamepuudulikus, mis on meest ka enne haiglasse viinud,“ rääkis uudistesaatejuht.
Pöörasin pilgu telerile ning kallutasin pead. Nõiavihkaja, õel vanamees, keeras maailma üpriski persse, sõnas mu aju. Võtsin klaasi ja viskipudeli ning jälgisin uudiseid edasi. Järje võttis üle viiekümnendate lõpus olev mees, kelle juuksed olid hõbehallid ning kelle nägu katsid kümned väiksed kortsud.
„Nicolo Smith tõi sellele maailmale palju kasu. Ta aitas teadlasi ja tavakodanikke, temata poleks meil maailma, mis teaks tõde. Just nimelt oligi tema see mees, kes pooltundi enne maailma muutvat kõnet julgustas mind maailma valgustama…“
Adam Simond. Ja… ma kallasin klaasi liiga palju viskit. Sisistasin vaikselt ja haarasin kusagilt lapi ja pühkisin letile läinud viski ära. Mulle hakkasid vaikselt meenuma tunnid, kus rõhutati väikestele lastele, kui ohtlikud on nõiad ja kuidas Nicolo Smith ning Adam Simond muutsid maailma. Räägiti, et Simond oli nõukokku astunud, kuna nõiad olid ta naise vardasse löönud ja tütar kadus üsna pea pärast tema teleesinemist. Kurb saatus, aga õiglane tema jaoks.
Kortsutasin kulmu ja silmitsesin viski klaasi. Mul oli halb eelaimdus. See ei olnud isegi mitte vii väga sisetunne kui järeldus. Kõik oli ärkamisest saati viltu vedanud. Ajasin kohvi ümber, see juhtum platsil, imelik mees laua taga ja Adam Simond. Võib-olla peaksin õhtu ja öö vabaks võtma, minema koju ning püsima voodis.
„Punapea, auu, söök on valmis. Vii need lauda.“
Ehmatasin ning silmitsesin suurte silmadega Jasoni. Noogutasin. Panin viski kandikule, kus olid juba praemunad ja võileib. Võtsin kandiku ja sammusin ebakindlalt taas mehe poole, kes mängis tüdinenult välgumihkliga. Lauani jõudes asetasin ettevaatlikult kandiku lauale ja vaatasin meest.
„See teeb kolm naela,“ sõnasin kohmakalt ja tonksasin jalaga põrandat.
„Tead, tüdruk, ma jõudsin järeldusele, et hoor sa ei ole olnud ega hakka olema, selleks oled sa liiga veider,“ lausus mees ja viskas mulle viis naela, millest kaks naela pidi olema mulle jootrahaks, „aga just su veider käitumine ja punased juuksed sööbivad inimestele mällu. Siis mulle tuligi meelde, et sina oledki see veidrik, kes töötab iga jumala öö Hobi põrandaaluses kõrtsis.“ Mees laksutas keelt ning vangutas pead. „Mõtle, millise autasu ma saaks, kui annaksin su üles. Valitsus otsib viimasel ajal väga neid, kes tegelevad ebaseaduslikke asjadega.“
Ma seisin seal. Jõllitasin tummalt meest, surudes münte enda peopesas. „Te ajate mind kellegagi segamini,“ laususin väriseva häälega, „on olemas palju punapäiseid tüdrukuid, kelle vaimse tervisega on valitsus mänginud.“ Ma valetasin. Siin kandis olin kohanud, vaid paari punapead ja ma tõesti töötasin öösel Hobi jaoks. Neelatasin.
„Ka võimalus,“ sõnas mees ükskõikselt.
Pöörasin ümber ja kadusin kiirelt baari taha ruumi. Sulgesin ukse enda järel ja vajusin pimedasse nurka istuma. Hoidsin kätega põlvede ümbert kinni ja nuuksatasin. Pisarad voolasid mu põskedelt alla ja kukkusid mu käsivartele. Kiigutasin end edasi-tagasi, jõllitasin teadmatult niiskusest räsitud puuseina ning nuuksusin.
Miski oli siin pimedas ruumis nii lohutav ja hubane. Mäletan, et oma esimesed töönädalad olin pidevalt veetnud selles toas, kuna varisesin pidevalt vaimselt kokku, aga selliseid olukordi pole mul olnud enam pea aasta. Miks just täna? Miks just täna tunnen ma, et enam ei suuda? Tean, et mu seljataga räägitakse pidevalt, millal ma täiesti hulluks lähen või miks ma olen selline veidrik. Kõik tagarääkijad on välistanud valitsuse katsed minu peal, sest muidu oleks mul ka mingi füüsilinepuue. Järelikult pidin ma lihtsalt olema vaimselt alaarenenud tüdruk.
Ohkasin raskelt ja sulgesin silmad. Mu silme ette kerkisid tumedad tänavad ja Hobi põrandaalune koht. Mind oli hoiatatud, et seal käivad teistsugused inimesed, kes võivad imelikult käituda, aga ma nõustusin töökohaga, kuna see oli ainuke koht, kus mind ei vaadatud, kui imelikku tüdrukut, kes on hull.
Uks avanes ja avasin hirmunult silmad. Valgus maalis mustale põrandale heleda kolmnurga, kuid siis ma võpatasin. Äkki oli sisenejaks see kummaline mees, kes minu kallal mõnitas. Võib-olla omanik, sest Jasonil võis ülevisata see, et mina ja teler lähme kogu aeg rikki.
Neelatasin ning silmitsesin tulijat. Sinised silmad, helepruunid lühikesed juuksed ja vennalik ilme. Jason. Ta oli ilmselt näinud, kuidas ma minema tormasin või kahtlustas ta juba siis midagi, kui valasin viskit liiga palju ja tulin närvilisena laua juurest tagasi. Jason kükitas ja haaras mind oma embusesse. Ta silitas õrnalt mu selga ning ümises midagi.
„Hush little baby, don't say a word, Papa's gonna buy you a mockingbird. And if that mockingbird won't sing, Papa's gonna buy you a diamond ring. And if that diamond ring turns to brass, Papa's gonna buy you a looking glass. And if that looking glass gets broke, Papa's gonna buy you a billy goat…“ laulis ta vaikselt ja hoidis mind ikka veel oma embuses.
Toetasin pea Jasoni rinnale ja sulgesin silmad. Tundsin, kuidas mu hingamine muutus ühtlaseks ja süda lõpetas kiirelt tagumise. Aegamisi kuivasid pisarad mu põskedel ning suutsin ava-da vaikselt silmad. Vaatasin Jasonile jõuetult otsa ja kergitasin kulme.
„Miks sa mulle järgi tulid?“
„Keegi peab ju sinu eest hoolitsema punapea,“ lausus Jason ja lõpetas mu paitamise. „Tahad rääkida, mis juhtus?“
„Vist mitte,“ pomisesin ebakindlalt ja pöörasin pilgu uuesti seinale. „See mees, keda ma teenindasin, lõi mind rivist välja. Hakkas rääkima, et teab mind, pidas mind litsiks ja teatas lõpuks, et minusugune veidrik saab, vaid töötada ühes kohas. Miks kõik mind veidrikuks peavad?“ Viimast pärisin ma rohkem endalt kui Jasonilt.
„Tss,“ sosistas Jason ja hingas sügavalt sisse, seda oli tunda, „sind ei peeta veidrikuks, sa oled lihtsalt omapärane ja omapärastel ongi tänases maailmas raske hakkama saada, aga Jumal ei anna siiski asjata kõige raskemaid lahinguid oma parimatele sõduritele.“
Nuuksatasin ja tõmbusin kerra. Ma kartsin ja taipasin üsna kiiresti, et ka Jason teab, et ma kardan. „Mul on vaja tööd teha,“ sõnasin jõuetult ja tundsin enda peopesas külmasid münte. Nee-latasin ja avasin peopesa. Mündid kukkusid põrandale. „Kolm naela kassase ja kaks on mulle antud jootraha.“
„Mhm,“ ühmas Jason ja pani kolm naela põlle taskusse. „Maga nüüd, sa vajad natuke und, ole mureta, ma saan ka ilma sinuta baaris hakkama.“
Noogutasin nukralt ja pilt silme ees muutus aina udusemaks ning mu teadvus libises minust aina rohkem eemale.

Baar suleti. Tegin krunni lahti ja astusin pimedale tänavale. Tundsin end palju paremini ning mu tuju oli isegi uskumatult hea. Siiski tänavatel liikudes hoidsin ma varjudesse, aeg-ajalt seljataha pilke heites ning kahtlaseid isikuid vältides. Mul oli vaja jõuda enda teisse töökohta.
Tuul sasis mu juukseid. Tänavad olid harjumatult vaiksed, hoolikalt kuulates võis kuulda isegi paberplakatite sahinat. Aga mul polnud aega kuulata tänavatel öist elu. Aeg on raha ja mul on vaja raha. Pöörasin ühele nii-öelda tänavale ja jäin seisma pealtnäha laguneva maja ees.
Muigasin kavalalt ja avasin ukse. Tere, kallis põrandaalune töökoht. Viimne Peidupaik.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
DragonFly
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 161
Age : 18

PostitaminePealkiri: Re: My name in Nothing   13/8/2013, 19:39

Läks aega, aga oli ootamist väärt! Sul on tõsiselt annet! :) Millegi pärast tundsin ma ennast kohutavalt kurvalt, kui see Nicolo Smithi surmakuulutus tuli. Sad Kindlasti on see "punapea" mingi nõid või midagi sellist. Very Happy Aga mõnusalt pikk osa ja loodan, et uus tuleb kiiremini! :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Avis-raa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 87
Age : 19
Asukoht : Pärapõrgu

PostitaminePealkiri: Re: My name in Nothing   13/8/2013, 19:43

Tegelt, mul polnudki plaanis seda juttu jätkata, aga tuli tuju kirjutada. Uue jutu jaoks polnud mõtteid nii et kirjutasin sellele ühe osa. Aga üritan jätkata seda juttu :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
DragonFly
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 161
Age : 18

PostitaminePealkiri: Re: My name in Nothing   13/8/2013, 19:59

Tore, et tuli mõtteid. :) Ja loodan, et tuleb veel mõtteid! :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: My name in Nothing   

Tagasi üles Go down
 
My name in Nothing
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Ulme-
Hüppa: