MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Milleks üldse proovida?

Go down 
Mine lehele : 1, 2, 3  Next
AutorTeade
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Milleks üldse proovida?   2/2/2013, 20:31

Ohjah, ma ei tea, mitmes jutt see mul juba on, aga idee tuleb, siis peab selle ju kirja panema. Ja nüüd kus paar osa on valmis kirjutatud, siis jagan seda teiega ka:)
1.

"Muinasjutud ei lõppe ju õnnelikult," laususin pead raputades ja heitsin talle pahase pilgu.
"Aga Tuhkatriinu ja prints, Lumivalgeke ja prints, Okasroosike ja prints ja.." alustas ta ega nõustunud minuga.
Pööritasin silmi ja segasin ta jutule vahele. "Ilmselgelt on su parasiitsõna prints."
Muigasin korraks, nähes ta näol kerget kohmetust, kuid tõsinesin kiiresti. "Aga mis sai kurjast võõrasemast, kes Lumivalgekekest mürgitada tahtis või Tuhkatriinu õelatest kasuõdedest? Neil ei olnud ju õnneliku lõppu."
"Celina, palun jätame nüüd selle jutu," vastas ta vaikselt.
"Isabelle" sõnasin peaaegu kuuldamatult.
"Mida?" küsis ta kannatamult.
Ohkasin ja sõnasin:" Oleks väga meeldiv, kui sa jätaksid mu nime lõpuks meelde."
Mees kortsutas kulmu ja otsis midagi oma laual olevast paberihunnikust. Jälgisin teda ja muigasin irooniliselt, kui ta otsitavat ei leidnud.
"Ehk hoiaksid veidi rohkem korda, Robert," rõhutades meelega mehe nime.
"Celina," sõnas mees paluvalt.
Kas see tüüp oli tõesti nii idioot? Needsin mõttes oma ema, kes oli mind tema juurde saatnud. Ma tõesti ei vajanud mingit totakat psühholoogi, kes seletas mulle muinasjuttudest ega õppinud mu nime ära. Ma ei vajanud kedagi...kui siis ainult ühte inimest, kelle pärast ma siin õigupoolest olingi. Minu mõtisklust katkestas see sama idioodist psühholoog, kes püüdis köhatades minu tähelepanu võita.
"Jah?" pärisin pahaselt.
"Niisiis, sa ütled, et su nimi on Isabelle," lausus Robert, tegemata välja mu hääletoonist.
"Oli ka aeg, et see sulle kohale jõuaks," pomisesin ja noogutasin.
"Siis, miks seisab siin paberil nimi Celina?" jätkas ta, sirvides oma käes olevat paberit ning võisin vanduda, et nägin ta näos muiet.
Kurat!
Manasin näole mesimagusa naeratuse ja talle silma vaadates laususin:" Unusta ära, mis seal kirjas on. Ma olen Isabelle."
Mehe nägu oli kahtlev ning tema rohelised silmad vaatasid ainult mind, justkui lootes, et ma muudan meelt ja tunnistan, et olen Celina. Seda ei teeks ma kunagi.
"Niisiis, Cel..." Minu pahase ilme tõttu parandab ta end kiiresti. "Isabelle, kuhu me jäimegi?"
"Sinu printsijama juurde," sõnasin ükskõikselt.
Paistis, et talle mu lause ei meeldinud, sest ta vaikis pikka aega, kuid mina sellest ei hoolinud. Minugipoolest võiks ta ülejäänud pool tundi, mis meil jäänud veel oli vait olla, siis ma saaksin ära minna ja veenda ema, et mul pole psühholoogi vaja.
Kahjuks, aga osutus mu psühholoog endiselt idioodiks ega plaaninud kuigi kaua vait olla.
"Su ema rääkis, et sul oli ühe poisiga probleeme," sõnas ta mõne aja pärast ja jäi mu reageeringut ootama.
Ta poleks pidanud seda ütlema.
"See ei ole sinu ega minu ema asi, mis minu ja Scott'i vahel juhtus," pahvatasin vihaselt ja olles samas ahastuses, kuidas ema sai võõrale inimesele minust ja Scott'ist rääkida.
"Ta lihtsalt mainis seda," püüdis Robert end kaitsta.
"Suvalisele inimesele."
"Ma olen su psühholoog," tuletas Robert mulle meelde.
"Võõras psühholoog."
Mees muigas, kuid see ei kestnud kaua. Hetke pärast oli ta nägu tõsine ning ametlik. "Niisiis millest said alguse sinu ja...Scotti probleemid?" küsis ta ning proovis mu pilku tabada.
Tal ei vedanud, sest ma põrnitsesin tema segamini lauda ega teinud ta jutust väljagi.
Pärast pika vaikushetke laususin ebamääraselt:" Ma arvasin, et psühholoogid on korraarmastajad."
Robert kergitas kulmu ja mühatas midagi, mis jäi mulle arusaamatuks.
"Ma arvasin, et nad räägivad nii, et inimesed neist aru saavad," jätkasin ja nägin, et ajasin sellega meest segadusse. See mulle meeldis.
"Me räägimegi nii, sina lihtsalt ei taha minust aru saada," püüdis Robert mulle selgeks teha.
"Kas ema pole sulle õpetanud, et patsiendiga peab viisakalt käituma," jätkasin, tegemata mehe eelmisest lausest välja.
"Kas ema pole sulle õpetanud, et psühholoogiga nii ei räägita?" sõnas Robert, tehes mind järgi.
Seis on praeguse seisuga 3:1, minu kasuks. Kas on võimalik, et minu kallis psühholoog hakkab asjadest tasapisi aru saama?
"Kui vana sa õieti oled?" küsisin otsekoheselt. "Kolmkümmend?" pakkusin huupi. Kolmkümmend viis?"
"Kakskümmend kolm," pomises ta solvunult. Tõenäoliselt talle ei meeldinud, et ma teda nii vanaks pidasin. Mul oli ükskõik.
"Kas sa oled kunagi kedagi tõeliselt armastanud?" jätkasin pärimist.
Mul oli üsnagi lõbus vaadata, kuidas mu küsimus mehe kohmetuma pani. Ta vist isegi punastas.
"Mis see siia puutub?" küsis ta ennast kogudes.
"Kui oled, siis sa mõistad mind paremini."
Robert ohkas, kui lausus siiski:" Hea küll, hea küll, ma olen kedagi kunagi tõeliselt armastanud. Ja mis sellest?" lisas ta kärsitult.
"Siis sa ehk tead, mis tunne on, kui kaotad kellegi, keda armastad."
Ma ei jäänud ta reageeringut ootama, vaid tormasin ukse juurde. Kell näitas, et minu aeg oli selleks korraks läbi ja ma ei kavatsenud sekunditki kauem seal kabinetis passida.
"Näeme järgmine kord," kuulsin oma seljataga tema tõsist häält, enne kui välja tormasin.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
R.
Kuri põhjapõder(???)
avatar

Female Postituste arv : 193
Age : 16
Asukoht : Pärnu maakond

PostitaminePealkiri: Re: Milleks üldse proovida?   2/2/2013, 22:19

Mulle meeldis :)
Ootan uut. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Milleks üldse proovida?   3/2/2013, 18:34

Tore, et meeldib:)
2.

Celina Pearl, palun," teatas mingi naine, mille peale ma teda vihaselt jõllitasin.
"Isabelle," laususin kõva häälega, enne kui taaskord oma psühholoogi kabineti sisenesin. Kujutasin ette, et see naine ja teised inimesed jäid mind imelikult vaatama, kuid ma olin Isabelle ja mitte enam Celina.
Kergitasin kulmu, kui minu psühholoog Robert saatis mulle oma laua tagant särava naeratuse. Sellel tüübil on hoopis probleeme, mitte minul.
Istusin tema vastas olevasse pehmesse tugitooli ja jäin ootama, mida põnevat ma tema suust, siis täna kuulen. Eeldatavasti oli see jutt sama tüütu, kui eelmine kord.
"Celina, kuidas sul täna läheb?" küsis Robert endiselt oma tobeda naeratusega.
Ausõna, see tüüp oli uskumatu.
"Kas sul on mäluga probleeme?" pärisin ja üritasin jääda võimalikult rahulikuks.
"Ei?" vastas ta kahtlevalt.
Ohkasin ja pööritasin silmi. Ema väitel oli Robert Smith üks selle linna parimaid psühholooge. Ma kahtlesin selles sügavalt.
"Ma olen sulle miljon korda öelnud, et minu nimi on Isabelle," vastasin üha kasvava ärritusega.
Kui ta mind jätkuvalt Celina'ks kutsub, siis ma vist viskan teda millegagi. Kuidas oleks selle tooliga näiteks?
Roberti näol püsis endiselt tobe naeratus. "Kõigest ühe korra," lausus ta. "Või kaks," lisas ta hetke järele mõeldes.
Sundisin end rahulikuks. "Piisavalt palju, et sulle see meelde jääks."
"Kehv mälu, mis teha," vastas ta muiates.
Palun päästke mind siit!
Viisin pilgu mehele ja silmitsesin teda mõne hetke. Tundus uskumatu, et olin arvanud, et ta on kolmkümmend. Ta nägi välja väga noor, umbes nagu minu vanune. Ometi ütles ta oma vanuseks kakskümmend kolm, seega on ta minust neli aastat vanem. Ta oli palju tõsisem, kui need tema vanused, keda ma tundsin. Näiteks minu vend Andrew...Vabandust Drew. Mitte keegi, kaasaarvatud tema oma õde, ei tohtinud teda Andrew'ks kutsuda. Tal oli sellega samalaadne kiiks nagu minul Celinaga. Igatahes ma polnud oma venda kunagi tõsisena näinud, mitte et ma teda nüüd väga tihti näeksin, aga siiski. Varem kodus elades vedas ta alatasa tüdrukuid oma tuppa ja see polnud kuigi meeldiv, arvestades seda, et minu tuba asus just tema toa kõrval. Robertist ma nii ei arvanud. Arvatasti oli tal oma kindel tüdruksõber, kellega ta koos elas ning kes oli samasugune nagu temagi. Ma ei imestanud, kui ta oleks samuti psühholoog ja töötanud siinsamas.
Oodake nüüd...Kas ma just mõtlesin oma psühholoogist ja tema eraelust? Ma võin enda kaitseks öelda, et see kõik oli ainult tema süü.
Kuulsin Roberti köhatust ja taipasin kohkumusega, et olin teda terve selle aja jõllitanud. Pöörasin pilgu kiiresti mujale ja jäin seina jõllitama. See oli väga igavat halli tooni ning olin sunnitud pilgu taas oma psühholoogi poole pöörama.
Ta muigas kergelt. "Kui sa oled mu vaatamise lõpetanud, siis kas me võiksime oma jutuga jätkata."
"Ma ei vaadanud sind," vaidlesin vastu. "Ma vaatasin..." Tegin väikse pausi ja püüdsin midagi usutavat välja mõelda. "Aknast välja," lõpetasin oma lause.
Mees kergitas kulmu ja ma nägin, et ta ei uskunud mind.
"Vaatasin küll," sõnasin end õigustades.
"Ma pole öelnud, et ma sind ei usu," lausus mees, kuid hääletooni järgi võisin öelda, et ta siiski ei uskunud mind.
Vaikisin solvunult ja põrnitsesin tema lauda, mis oli taaskord segamini. Kas ta üldse koristab ka seda?
"Niisiis," alustas Robert, kuid samal hetkel avanes tema kabineti uks ja sisse astus punapäine noor naine.
Ta heitis minule ühe kiire pilgu, keskendudes seejärel Robertile.
"Ma tõin need paberid, mida sa soovisid," teatas ta ning naeratas mesimagusalt Robertile.
Pööritasin silmi. Asi oli selge, sellele naisele meeldis Robert ja ehk...oligi ta tema tüdruksõber. Või mitte? Roberti naeratus tundus vaid viisakas olevat, sama ei saanud selle punapäise naise kohta öelda. Või olid nad kokku leppinud, et hoiavad töö-ja eraelu rahus, kuid naine ei suutnud sellest kinni pidada.
"Aitäh, Eden," sõnas mees ja viis oma pilgu tagasi mulle.
Eden oli sellise näoga nagu ta ei tahaks ära minna. Ta tabas mu pilgu ja muigas üleolevalt. Oli selge, et tema mulle küll meeldima ei hakka, mitte et mulle siit keegi meeldiks, aga tema ei meeldinud mulle kohe üldse. Tundus, et talle ei jõudnud kohale, et ta peaks ära minema.
"See on praeguseks kõik," teatas Robert viimaks ja kummalisel kombel pilgutas mulle silma.
Eden sai viimaks vihjest aru ja ma peaaegu ohkasin kergendatult, kui uks tema taga sulgus.
"Ta on tüütu," laususin, enne kui sain sõnasabast kinni.
Mees kergitas kulmu. "Arvad?" küsis ta.
Ohkasin sügavalt. "Minu arust küll, aga see mida mina arvan, ei loe."
"Tõenäoliselt," vastas Robert lühidalt.
Seejärel valitses tema kabinetis vaikus, mis häiris mind, kuid ma ei osanud midagi öelda, mis selle katkestaks.
Viimaks lõhkus vaikuse Robert, kes oli hetke Eden'i toodud paberites sorinud. "Celina," lausus ta, eirates, et ma olin palunud tal seda mitte teha," nagu ma aru sain, siis Scottist ei taha sa rääkida?"
Noogutasin lühidalt.
"Aga, kuidas oleks selle kaklusega, mille käigus see tüdruk, kellega sa kaklesid, haiglasse sattus?" päris ta minu üllatuseks. "Mis ta nimi oligi?"
"Dianna" sisistasin. "Ja ma ei taha temast rääkida," laususin ärritunult.
Olin Diannat üheks oma parimaks sõbrannaks pidanud...kuni avastasin ta Scottiga flirtimast. Nimetada meie väikest tüli kakluseks, oli väga julm. Me lihtsalt karjusime üksteise peale ja poolkogemata virutasin talle nii, et ta kukkus peaga vastu kappi ja sai peapõrutuse. Ja selles mind süüdistada oli väga vale. Ise ta flirtis Scottiga, teades väga hästi, mis juhtub siis, kui ma neile peale sattun.
"Miks te tülitsesite?" küsis ta mu vastust eirates.
"Ma arvan, et see pole sinu asi."
Mees raputas pead. "Hetkel on kõik sinusse puutuv, minu asi."
Vaatasin teda jahmunult. "Kas mu ema ütles seda?" pärisin seejärel kiiresti.
"Jah," vastas Robert.
"Ja mis ta siis ütleb, kui ma praegu minema lähen?" laususin vihaselt ning oma sõnade kinnituseks tõusin toolilt püsti ja kõndisin ukse juurde.
"Sa ei saa veel ära minna. Meie seanss kestab veel kümme minutit," kostis Robert ärevalt, tõustes oma laua tagant püsti.
"Käi kuradile selle seanssi ja koos mu emaga," sõnasin otsustavalt ja astusin uksest välja.
"Oi tere Eden," sõnasin mesimagusalt, olles naise Roberti kabineti ukse tagant avastanud. Ilmselgelt kuulas ta meie juttu pealt.
"Käi sina ka kuradile!" lisasin endiselt naeratades ja sammusin püstipäi uksest välja.
Ma ei kavatsenud siia enam tagasi tulla!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
*Nastik.
Kärameister
avatar

Female Postituste arv : 1048
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Milleks üldse proovida?   10/2/2013, 17:28

Viimase lause lõpus tundus see hüüumärk kuidagi dramaatiline Very Happy Mulle oleks sinna väga hästi punkt ka sobinud.
Aga jutt mulle meeldib :) Mõned näpukad on, aga ei midagi hullu. Ootan uut Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.nnastik.blogspot.com
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Milleks üldse proovida?   10/2/2013, 17:43

Alguses oligi vist punkt, aga jah Very Happy
Mul on viis osa valmis ja pärast lisan uue siia.:)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
R.
Kuri põhjapõder(???)
avatar

Female Postituste arv : 193
Age : 16
Asukoht : Pärnu maakond

PostitaminePealkiri: Re: Milleks üldse proovida?   10/2/2013, 17:55

Miks ma pole seda lugenud, ah? Evil or Very Mad

Hea! cheers
Ootan k i n d l a s t i uut! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Milleks üldse proovida?   10/2/2013, 18:15

See pole nii hea osa, neljas osa on parem, aga eks lugege ise:)

3.

Hea küll, ma oleksin pidanud mõistma, et asi nii lihtsalt ei käinud.
"Celina Isabelle Pearl, palun tule kohe siia," kuulsin sel õhtul oma ema ärritunud häält. Ma vihkasin, kui ta mu täisnime kasutas.
Ohates läksin elutuppa, kus mu ema mind vihaselt silmitses. Saage tuttavaks-Christine Walker, tuntud ka, kui minu ema. Ta seisis oma hallis pükskostüümis, keset elutuba, näos samasugune ärritunud ilme nagu mul. Kuigi ma ei tahtnud seda tunnistada, olime emaga väga sarnased. Lisaks sellele, et olime mõlemad väga kangekaelsed, olid meil ka samasugused pikad mustad juuksed ja pruunid silmad. Ma vihkasid seda, kui mõned ema töökaaslased pidasid meid õdedeks. Tõenäoliselt olid nad pimedad.
"Ma kuulsin su psühholoogilt, et sa lahkusid sealt varem," lausus ema ja ma märkasin, kuidas ta nägi vaeva, et end vaos hoida. Talle oleks meeldinud minu peale karjuda nagu tavaliselt, kuid mingil põhjusel ta seda ei teinud.
Kuradi Robert! Ta ikka pidi mu emale kõik ära kaebama.
"Aga ta ise lubas,"sõnasin ja püüdsin kutsikasilmi teha, teades samas, et minu ema puhul oli see lootusetu ettevõtmine.
"Hmm...ja miks ta siis mulle sellest teatama pidi?" päris ema kahtlustavalt.
"Sest, et...sa teaksid, et järgmine kord läheb meil kümme minuti kauem," ütlesin esimese ettejuhtuva mõtte.
Olin kindel, et ema ei jää seda uskuma, kuid minu üllatuseks ta noogutas. "Selge mul on nüüd kiire," lisas ta ning jättis mind jahmunult elutuppa.
Mis ajast mu ema mind uskus? Hea küll, olgem realistlikud, ta ilmselgelt ei uskunud mind, kuid tal oli kuhugi kiire ja tõenäoliselt pidime sellest homme rääkima. Ma juba ootasin seda...

"Miks sa minu emaga rääkisid?" pärisin Robertilt pahaselt, kui olin taaskord tema kabinetis.
Jah, ma olin eelmisel korral otsustanud, et ma ei tule enam siia, aga ma ei saanud midagi teha, sest ema sõidutas mu siia, lubades pärast ka järgi tulla. Oli selge, et ta sai aru, et ma valetasin.
"See oli minu kohus," vastas Robert ametlikul toonil.
Krigistasin vihaselt hambaid. "Kas psühholoogi ja patsiendi vahel ei peaks mitte usaldusväärne suhe olema?" pärisin külmalt.
Märkasin, kuidas mees hetkeks võpatas, kuid siis manas ta oma näole läbitugimatu ilme. "Sa ei ole siin, et sellest rääkida, ega ju?"
"Sa tead väga hästi, et ma ei soovi siin üldse olla," laususin ja vaatasin mehele otsa. Ta pööras pilgu ära.
"Jah, ma tean," vastas ta lihtsalt. "Aga kuna sa juba oled siin, siis oleks tore, kui me räägiksime..." Ta tegi pausi ja jätkas:" Asjadest, mis on olulised, selle asemel, et vaielda täiesti mõttetute teemade üle."
"Ja mis on siis olulised?" küsisin irooniliselt. "Scottist ei räägi ma kindlasti mitte."
Robert vaatas mulle seekord silma. Tema roheliste sillmade pilk häiris mind, kuid ma ei vaadanud kuhugi mujale. Nii nõrk ma ka polnud. Silmitsesin teda ootavalt.
"Sinu enesetapukatse näiteks." Tema hääl kostis rahulikult ja kindlalt, kuid pilk millega ta mind jälgis oli veidi ärev.
Tundsin, kuidas mu süda kiiremini lööma hakkas. Ma olin lootnud selle tobeda asja unustada, kuid muidugi oli see võimatu.
"Ma ei tahtnud ennast tappa," sõnasin vaikselt, kuid kindlalt. Ma kinnitasin oma pilgu Roberti taga olevale punasele vaasile, mis asus keset aknalauda. Punane värv oli mind kummalisel kombel alati rahustanud.
"Sa siis ei tahtnud ennast tappa?" päris mees, püüdes mõista, kas oli õigesti kuulnud.
Noogutasin kiiresti, pilk endiselt vaasil.
"Ütle mulle, siis üks hea põhjendus, miks sa seisid silla äärel ning nägid välja, et valmistud kohe hüppama," sõnas ta ootamatult, pannes mu võpatama.
Ma tahtsin selle unustada. See oli jube mälestus, mis mind tihti öösiti kummitas. Ausalt öeldes, ma ei teadnud, miks ma tol ööl seal sillal viibisin ja ma olin südamest tänulik, inimesele kes mu sealt päästis.
"Ma ei taha sellest rääkida," vastasin murduval häälel, tundes oma üllatuseks, et pisarad polnud enam kaugel.
"Sa oledki siin selleks, et rääkida asjadest, mis on valusad," lausus Robert halastamatult.
"Aga kui ma ei taha?" Ma olin ootamatult häält tõstnud. "Sa ei saa mind sundida. Keegi ei saa," lisasin karjudes.
Tundus, et Robertile mu karjumine ei meeldinud. Ta kortsutas kulmu, avas suu, ent sulges selle siis taas. Ta trummeldas oma sõrmedega närviselt laual, püüdes leida sõnu, mida öelda.
Selleks ajaks olid mul juba pisarad voolama hakkanud ja tundus, et mees oli sellest pisut ehmunud. Tema rohelistes silmades oli ühtlasi ärevus, kui ka uudishimu.
Ma olin alati kartnud teiste inimeste ees nutmist, aga nüüd ulgusin siin, peaaegu võõra inimese ees. Kujutasin juba ette, kuidas ta sellest mu emale räägib ja see kujutluspilt ajas mind veelgi enam nutma.
"Ära nuta," sõnas Robert kohmetult ja aimasin, et nutvate noorte naistega polnud tal eriti kogemusi. Eden polnud kohe kindlasti selline inimene, kes ulgus tühjade asjade pärast.
"Sul hea öelda," püüdsin kõlada sarkastiliselt, kuid mu hääl kostis pigem haledalt.
Mees ohkas. "Kas ma kutsun su ema sulle järgi?"
"Ainult mitte seda." Ma peaaegu sosistasin ega suutnud pisarate voolu peatada.
Mulle meenus Scott ja tema kalk ilme, kui ma teda viimane kord nägin. See ajas mu veelgi enam nutma. Ühtäkki kuulsin teisel pool lauda tooli kolinat ning siis oli Robert siin...minu kõrval, silmitses mind ning tema näost paistis kaastunne.
"Mine ära," laususin vaevaliselt ja tõusin püsti.
Ta seisis otse mu ees ega mõelnudki seda teha. "Sa ei saa sellises seisundis kuhugi minna," ütles ta vaikselt.
"Saan küll," vaidlesin vastu, üritades temast mööduda.
Mees haaras mu käest ja tõmbas mu tagasi. "Kui sa lähed, siis..." Ta ei lõpetanud oma lauset.
"Siis mida?" pärisin ärritunult, üritades tulutult oma kätt lahti tõmmata.
Ma ei saanud sellega muidugi hakkama ja see vihastas mind kohutavalt. "Lase lahti," sõnasin pahaselt.
"Mitte enne, kui sa lubad, et ei lähe kuhugi," ütles Robert kindlalt.
Ohkasin kuuldavalt. "Hästi, ma luban."
Ta lasi mu käest lahti ja ma istusin põrandale. Muigasin pooleldi, kui nägin tema näoilmet. Ta vaatas mind nii nagu oleksin hulluks läinud, aga mulle meeldis seal istuda.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
R.
Kuri põhjapõder(???)
avatar

Female Postituste arv : 193
Age : 16
Asukoht : Pärnu maakond

PostitaminePealkiri: Re: Milleks üldse proovida?   10/2/2013, 18:22

Wow Very Happy
Mulle korraks tundus, et Robertile meeldib Isabelle Very Happy

Ootan uut! Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Milleks üldse proovida?   10/2/2013, 19:29

4.

Oli reede õhtu ja ma istusin kodus. Või kui täpsem olla, siis istusin ma põradal...taaskord. Kui veel täpsustada, siis istusin ma oma venna toa põrandal. Ta oli üle pika aja koju tulnud, sest ema oli töökaaslastega paariks päevaks kuhugi reisile sõitnud ega usaldanud mind üksi koju jääma. Niisiis minu vend Drew oli minu "lapsehoidja" ja loomulikult polnud ta selle üle rõõmus. Ta oli kaks tundi minu peale karjunud, enne kui tuli ideele, et võiks mõned sõbrad siia kutsuda ja end täis juua. Õnneks oligi ta kutsunud mõned sõbrad, mitte terve maja täis rahvast.
Täpsemalt oli meiega kokku siin kaheksa inimest. Minu venna parim sõber Sebastian, kes parajasti sasis oma tuhkblonde juukseid ja saatis särava naeratuse oma tüdrukule Adriannale. Adrianna oli blondide juustega lõbus tütarlaps, keda võisin isegi oma sõbrannaks pidada. Hetkel rääkis ta oma kõrval istuva tumedapäise Heatheriga, keda nägin esimest korda. Esmapilgul tundus ta tore, kuid see võis olla ka petlik.
Minu kõrval istus Dexter, kes oli samuti mu venna ammune sõber. Tema hallid silmad olid pööratud Heatheri poole, kes ei teinud temast väljagi. Temast vasakul istus Ethan, kes pilgutas mulle muiates silma. Tema helesinised silmad ja blondid juuksed olid tüdrukutele alati peale läinud, aga mitte mulle. Toas viibiv viimane isik oli Lucas, kes oli konkurentsitult kõige vaiksem. Ma nägin teda täna esimest korda ja olen tema suust kuulnud kõigest kahte lauset. Ta ütles saabudes tsau ning lisades seejärel oma nime. Minu venna sõbrad oli alati olnud lärmakad ja seeõttu oli huvitav, et tema siia seltskonda kuulus. Tuleb tunnistada, et ta pakkus mulle huvi, mitte küll romantilises mõttes, kuid midagi meeldis mulle tema juures väga. Nagu juba mainitud oli ta teistsugune, kui teised toas viibijad ja see polnud halb.
Üldiselt meeldis mulle mu venna sõpradest ainult Adrianna ja mingil määral ka Dexter, kes oskas mind alati naerma ajada, kuid teised mitte eriti. Me saime küll enam-vähem läbi, kuid ega ma nendega väga suhelnud. Lucase puhul oli asi teistmoodi. Ma tundsin, et tahtsin tema juurde minna ja lihtsalt rääkida. Mul ei olnud aimugi millest. See poleks olnud isegi mitte veider, kui ma oleksin lihtsalt tema juurde läinud ja midagi öelnud. Ma olin seda rakendanud Dexteri puhul, kui teda esimest korda nägin ja me olime jutustanud tundide kaupa mõttetutest asjadest. Lucase puhul tundsin, et ma ei saanud nii käituda, seega pidin jääma oma kohale ja taluma Ethani jõllitasmist.
"Hei Isabelle," sõnas Ethan kähedalt ja saatis mulle naeratuse. Vähemalt ei kutsunud ta mind Celina'ks.
" Mida?" pärisin kannatamult.
"Mis oleks kui meie kaks läheksime homme välja?" päris ta endiselt naeratades.
Pööritasin silmi. "Ethan, seda ei juhtu kunagi."
Ethan haaras ühe õlupudeli ja tuli minu kõrvale, astudes seejuures Dexterile varba peale, kes oli sunnitud oma pilgu Heatherilt ära pöörama.
"Kuule mees, jäta mu varbad rahule," porises Dex kulmu kortsutades.
"Midaiganes," pomises Ethan temast õieti välja tegemata. "Niisiis, Isabelle lähme homme koos välja eks?" sõnas noormees ja silitas käega minu tumedaid juukseid.
Liikusin temast kiiresti kaugemale. "Kindlasti mitte," laususin pahaselt ja tabasin siis Lucase pilgu. Nähes, et ma teda vaatasin, pööras noormees oma pilgu kõrvale ja küsis midagi mu vennalt. Mu vend noogutas ja saatis mulle kiire pilgu.
"Isabelle, tule lõbusta palun Lucast," teatas Drew siis ja kõndis toast välja.
Vaatasin Lucasele hämmeldunult otsa ning ta noogutas. Heitsin ettevaatliku pilgu Ethanile ning minu õnneks oli ta koos Dexteriga oma tähelepanu Heatherile koondanud. Tõusin püsti ja läbisin paar meetrit, mis mind ja Lucast lahutas.
"Hei," laususin tema kõrvale istudes.
Noormees vastas samaga. Tema tumedad silmad puurisid mind ainiti, kuid ta ei lausunud rohkem midagi.
"Mida sa mu venna käest küsisid?" pärisin viimaks.
Lucas vaikis hetke. "Küsisin, kas sa oled tema noorem õde."
Kergitasin hetkeks kulmu. See oli küll kummaline küsimus. Iga inimene oleks kohe aru saanud, et ma olen tema noorem õde, mitte vanem.
"Selge," vastasin mõtlikult.
Lucas muigas kergelt. "See oli veidi tobe küsimus, ma tean."
Minu näole kerkis siiras naeratus ja ma noogutasin. "Kui kaua sa mu venda tead?" pärisin seejärel.
"Kaks kuud," tuli vastus kiirelt. "Ta on mu naaber," lisas ta selgituseks.
Peaks ehk vennal tihemini külas käima. Tavaliselt käisin seal nii harva, kui võimalik, sest jah, minu ja Drew suhted polnud kõige paremad. Võib-olla oli aeg neid parandada.
"Sinu ja Drew suhted pole väga head?" küsis Lucas ootamatult.
"Sul on õigus," teatasin ohates. "Me peaksime palju paremini läbi saama."
Lucas ainult naeratas selle peale.

Järgmise päeva hommikul ei kuulnud ma äratuskella ja magasin piisavalt palju sisse, et jääda järjekordsele psühholoogiga kohtumisele hiljaks. Kell näitas kümme minutit kümne läbi, kui ma viimaks kiirustades tema kabineti jõudsin.
"Palun vabandust, et ma hiljaks jäin," teatasin hingeldades ja istusin Roberti vastas olevale pruunile toolile.
"Miks sa hilinesid?" tuli kohe küsimus.
"Sisse magasin," laususin, surudes haigutust alla.
Ma olin öösel vaevalt kolm tundi maganud, sest kõik kuus inimest olid meile ööseks jäänud ning Ethan oli otsustanud just minu toas magada. Mul oli kulunud pool tundi, et ta toast välja visata ja lõpuks mõneks ajaks unne suikuda.
"Siis teinekord ära pidutse nii kaua," lausus Robert etteheitvalt.
Vaatasin talle pahaselt otsa. "Ma ei teinudki seda."
Mees ohkas. "Celina, räägi mõnikord tõtt ka."
Mis tal jälle viga oli? Mitte kunagi ta mind ei uskunud.
Näitasin talle keelt. "Ära usu, kui ei taha."
Robert kergitas kulmu. "Kas me peame absoluutselt igakord vaidlema?" päris ta väsinult.
"Mina ei vaidle, sina vaidled," vastasin ärritunult.
"Celina, palun," sõnas mees vaikselt. "Jätame nüüd selle jutu."
"Eks jäta siis," teatasin pahaselt ja haigutasin laialt. Ma oleksin palju parema meelega maganud kodus.
Robert vaatas mulle etteheitvalt otsa. "Kas sa tõesti pead niimoodi haigutama?"
"Kuidas?" pärisin süütult.
"Sa tead ise ka kuidas," sõnas mees ainult. "Igatahes su ema pole paar päeva linnas eks?" päris ta seejärel.
Milleks ta üldse seda küsis, kui ta juba teadis? Idioot...
Noogutasin. "Aga sa teadsid seda niigi ju."
"Lihtsalt kontrollisin," vastas ta napilt.
"Selge," laususin ükskõikselt ja panin pea tema lauale, lükates enne mõningad tema paberid eest ära. Ta peaks tõesti rohkem korda looma.
"Celina, kas sa tulid siia magama?" kuulsin Roberti häält, kui olin vaevalt jõudnud silmad sulgeda.
"Jah," vastasin siiralt ja lootsin, et ta jätab mu rahule.
Kaheks sekundiks ta tegigi seda.
"Sa ju tead, et see pole mingi magamise koht," kõlas mehe hääl.
"Mis siis?" laususin.
Kuulsin mehe ohkamist. "Mine parem täna koju ära," lausus ta tõsisel toonil.
Avasin aeglaselt ühe silma, siis teise ja vaatasin talle hämmeldunult otsa. "Päriselt?" küsisin üllatunult. Ma olin kindlasti valesti kuulnud.
Mees noogutas. "Päriselt."
Kargasin oma toolilt püsti ja hetke kõheldes, läksin Roberti juurde ja kallistasin teda.
"Sa oled maailma parim psühholoog," teatasin õnnelikult ja astusin rõõmsalt tema kabinetist välja.
Ma sain lõpuks magada.


Viimati muutis seda shine (10/2/2013, 19:49). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
R.
Kuri põhjapõder(???)
avatar

Female Postituste arv : 193
Age : 16
Asukoht : Pärnu maakond

PostitaminePealkiri: Re: Milleks üldse proovida?   10/2/2013, 19:46

Haha, see eelviimane lause, mida Isabelle ütles, oli lihtsalt rõõmust, eks?
Sest minumeelest pole Robert üldse hea psühholoog. xD
Ootan uut! Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Milleks üldse proovida?   11/2/2013, 20:33

R. -Oli küll jah. Very Happy
5.

Ja ma magasin. Ma magasin kohe päris kaua. Umbes kella üheksani õhtul. Ja ma ei saa öelda, et siis läks uni ära, sest ei läinud. Ma oleksin umbes hommikuni välja pannud, kui juhuslikult või kaldusin arvama, et mitte päris juhuslikult oli Ethan mu toa ukse taga ja üritas seda maha lüüa. Vähemalt arvasin ma seda hääle järgi, mis kostis toa ukse tagant.
"Isabelle, kui sa kohe toast välja ei tule, siis..." kostis ukse tagant Ethani karjumist.
"Siis on mu vend selle üle täiega rõõmus," lõpetasin ta lause ega plaaninudki nii teha nagu ta ütles.
Haigutades heitsin pilgu peeglisse ja pöörasin pilgu kohe mujale, sest nägin veidi liiga jube välja. Minu mustad juuksed olid erakordselt sassis ja kartsin et võtaks tunde, enne kui suudaksin nad normaalsesse olukorda viia. Ohates läksin vannituppa ja viskasin veidi külma vett näkku, mis leevendas mu uimasustunnet, kuid juukseid paremaks ei teinud.
Selleks ajaks, kui ma sealt väljusin oli mu toa ukse taga veelgi rohkem inimesi, kui häälte järgi otsustada. Kuulsin Dexteri lõbustatud häält ja Adrianna murelikku. Isegi Sebastian pomises midagi.
"Belle, meil on ilma sinuta nii igav," kostis ukse tagant Dexteri energiline hääl.
"Aga mul on ilma teieta väga lõbus," vastasin.
"Valetaja," kõlas Dexteri hääl. "Su vend tahab ka, et sa välja tuleksid," lisas ta hetke pärast.
Pööritasin silmi. See oli aasta vale või midagi.
"Eks ma siis tulen," laususin viimaks ohates. Olin kindel, et kui Dexter kambas oli, siis nad juba järgi ei jätaks.
Hetk hiljem vallandus mu ukse taga tõeline lärm, nii et ma pidin hetkeks kõrvad kinni katma. Uskumatu, et seitse inimest sai sellist lärmi teha. Või siis kuus, sest mu vend seda kindlasti ei teinud. Või viis, sest Lucas ei teinud seda ka. Või neli, sest Sebastianil oli minust ükskõik. Või äkki kolm, sest Heather ei tundnud mind. Seega tegid kolm inimest kõrvulukustavat heli, mis tekitas mul tahtmise pea padja alla panna ja silmad kõvasti kinni pigistada. Muidugi ei saanud ma seda teha.
Avasin aeglaselt ukse ja esimene, mida nägin oli Dexteri lõbustatud pilk. Naeratasin talle kergelt ja viisin siis pilgu oma vennale, kes oli palju vähem rõõmus. Ta kortsutas kulmu, kuid ei öelnud midagi. Seda ei andnud võrreldagi Ethani rõõmsa ilmega ja ma kahtlustasin, et ta oli juba midagi joonud.
"Isabelle," lausus ta lõbusalt. "Nüüd, kui sa lõpuks tulid, saame jooma hakkata," jätkas Ethan ja naeratas mulle.
"Unista edasi," vastasin, kuid kõndisin siiski teiste järel Drew tuppa.
Tema tuba oli üllatavalt korras, mis viis mind segadusse, sest Drew tuba polnud kunagi korras. Eriti veel pool kümme õhtul, kui külas olid tema sõbrad, kes hiilanud just korraarmastusega. Ma jätsin parem mainimata, milline Dexteri tuba enamasti välja nägi.
"Kes siin koristas?" küsisin vennalt üllatunud ilmega.
"Ahh, Dexter ja Sebastian läksid hommikul veidi segi ja tegid siin ühteist," ühmas Drew.
"Mina ka," püüdis Ethan Sebastiani kõrvalt mu tähelepanu püüda.
Mu venna voodil istuv Dexter turtsatas kergelt. "Muidugi, sina ka," lausus ta sarkastiliselt. "Õllepudelite aknast välja loopimine, aitas meid väga," lisas ta muigega.
"Aitaski," õigustas Ethan end. "Tuba sai puhtamaks vähemalt."
"Aed selle eest, mitte nii väga," teatas mu vend silmi pööritades.
"Aga Drew," hüüatas Ethan. "Dex ja Seb ei lasknud mul muud teha."
Dexter ja Sebastian pööritasid silmi. "Sinust poleks mingit abi olnud," lausus Sebastian ja tema kõrval istuv Adrianna naeratas.
"Just, Ethan, ära parem hakka nendega vaidlema," lausus Adrianna ja saatis minu suunas naeratuse.
Naeratasin talle vastu ning seejärel heitsin pilgu Lucasele ja Heatherile, kes polnud ainsana midagi öelnud. Heather küsis Lucase käest midagi vaikselt, kuid noormees kehitas vaid õlgu. Ma polnud endiselt suutnud otsustada, kas Heather meeldis mulle või mitte. Muidugi ta polnud mulle nii vastumeelne, kui Ethan, kuid Adrianna meeldis mulle temast tunduvalt rohkem.
"Belle, kuidas muidu läheb?" päris Dexter umbes kell kaks öösel, kui Ethan lobises Heatheriga ning mu vend arutas midagi Lucasega. Adriannast ja Sebastianist ma parem ei hakkanud rääkimagi.
Ohkasin ja vaatasin noormehele otsa. "Läheb kah kuidagi," pomisesin vaikselt.
Dex noogutas. "Ikka Scott jah?"
Naeratasin nukralt. "Kahjuks küll."
Dexter pani mulle käe ümber ja ma toetasin oma pea tema õlale. Ta oskas mind alati ennast paremini tundma panna. Tema toetus oli mulle alati väga oluline ja vahel soovisin, et hoopis tema oleks minu vend, mitte Drew. Kui juba mu vennast rääkida, siis mulle ei meenunud ükski hetk, mil oleksime samamoodi olnud nagu meie Dexteriga praegu. Mul ei olnud aimugi, miks oli meie suhe selline nagu oli. Isegi lapsepõlves tülitsesime tihti. Ohkasin vaikselt ja sulgesin silmad.
Pühapäev möödus meil kõigil uimaselt, kuigi Dexter püüdis kell kuus hommikul pannkooke küpsetada. Arvestades tema söögitegemisoskust ja seda, et tal kunagi midagi meeles polnud, siis polnud see üldse hea mõte. Ta oleks köögi peaaegu põlema pannud, sest unustas ära, et ta midagi üldse tegi. Õnneks päästis köögi Lucas ja me olime kõik talle selle üle tänulikud. Rääkides Dexi pannkookidest, siis need mis alles jäid, maitsesid täiesti kohutavalt. Ethan näiteks sülitas selle köögi aknast välja ja ega me keegi ei pahandanud selle üle, kui siis ainult Dexter, kes mitu tundi ei lausunud sõnagi.
Esmaspäeva hommik saabus mulle kella kümne ajal peavaluga. Ma olin juba ärgates pahas tujus, sest lisaks peavalule ootas mind järjekordne kokkusaamine oma kalli psühholoogiga. Mul ei olnud tõesti tuju, kuulata tema tobedaid küsimusi, kuid muud ei jäänud üle. Mu ema pidi homme tagasi saabuma ja ta kuuleks kindlasti, kui ma jätsin psühholoogi juures käimata, arvetades ka seda, et eelmine kord lasi Robert mu niisama koju. Tahaks näha, kuidas ta seda mu emale selgitab.
Seekord jõudsin õigeks ajaks ja astusin kabineti ilma koputamata sisse, mis oli muidugi vale otsus. Nimelt oli Robert kabinetis koos selle punapäise Edeniga, kellele meeldis mind üleolevalt vaadata. Ka nüüd tegi seda. Robert seevastu naeratas kohmetult.
"Celina, miks sa ei koputanud?" küsis ta veidi etteheitval hääletoonil.
"Ma ei ju ei teadnud, et sul tegemist on. Eriti veel siis, kui minu seanssi algusest on möödunud juba kaks minutit," teatasin sarkastiliselt ja põrnitsesin pahaselt Edenit ning istusin siis Roberti vastas olevale toolile.
Tundus, et Robert ei olnud heas tujus. "Sa jäid eelmine kord kümme minutit hiljaks," lausus ta karmilt. Ma arvasin, et täna juhtub sama."
Pööritasin silmi. "Sa arvad alati valesti."
"Robert!" hüütas Eden korraga. "Ta ei tohi sinuga nii rääkida," teatas ta ¹okeeritult.
Mees naeratas talle. "Eden, pole midagi, ta on selline."
Milline ma siis olin? Tüütu ja sarkastiline plika?
Saatsin Robertile pahase pilgu, kuid ta ei teinud sellest väljagi. Ta vaatas ainult väljuva Edeni poole. Pidin vähemalt kaks minutit köhatama, enne kui ta oma pilgu viimaks minuni suunas.
"Mis on?" päris ta eemalolevalt.
"Töö juures ei unistata," laususin pahaselt. "Võid pärast tööd Edeniga välja minna."
Mees punastas kergelt. "Kes ütles,et ma unistan?" küsis ta tõsisel hääletoonil, kuid tema pilk oli ikka veel eemalolev.
"Ega ma pime ei ole," vastasin irooniliselt. Lehvitasin oma käega tema näo ees. "Lõpeta ära nüüd ega ma selleks siia tulnud, et sinu armunud pilku vaadata."
"Ma ei ole armunud," vaidles mees kohe vastu, kuid tema punastamine rääkis muud. "Me peame üldse sinust rääkima," lisas ta kohe ja vähemalt polnud ta hääl enam nii eemalviibiv.
"Kui sa nii väidad," sõnasin ja silmitsesin teda kahtlevalt.
Tõepoolest, me keskendusime ülejäänud tunni minule, kuigi ma jätsin enamikule küsimustele vastamata, kuid Robert oli sellega juba harjunud.
"Näeme järgmine kord siis," teatas ta viimaks, kui minu aeg hakkas otsa saama.
Noogutasin. "Vii Eden siis hiljem välja," ei suutnud ma sarkastiliselt lisamata jätta.
"Celina!" kuulsin oma selja taga Roberti pahast häält, enne kui väljusin.
Ta võiks tõesti Edeniga välja minna. Nad sobiksid hästi. Mõlemad olid idioodid.


Viimati muutis seda shine (11/2/2013, 21:34). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
R.
Kuri põhjapõder(???)
avatar

Female Postituste arv : 193
Age : 16
Asukoht : Pärnu maakond

PostitaminePealkiri: Re: Milleks üldse proovida?   11/2/2013, 21:14

Oii, see viimane lause oli hea! Very Happy
Mul muidu läks vahepeal nii sassi, et alguses oli hommik ja siis õhtu. Või läkski aeg nii kiiresti?
Või .... ma ei tea kah Very Happy
Ootan igatahes uut! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Herbts
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 202
Asukoht : Tähistaeva all...

PostitaminePealkiri: Re: Milleks üldse proovida?   12/2/2013, 21:43

Psühholoogid ei ütle patsiendile, et ära nuta. Nad just lasevad nutta ja rahustama ei tule ka üksiki psühholoog, sest patsient peab saama rahus nutta. (lihtsalt häirima hakkas see fakt 3 osas)

Ja tegelikult oleks ikka huvitav teada, mis täpselt varem juhtus ja mis teemaa selle Lucasega nüüd on..
Miks pole juttu olnud Celina isast ja miks ta emal teine perekonnanimi on..

iseenesest huvitav
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://sidrunisiirup.blogspot.com
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Milleks üldse proovida?   17/2/2013, 16:48

Herbts-See pole tõenäoliselt ainus asi, millega ma mööda pannud olen.
6.

Jõudes koju oli esimene inimene, keda ma nägin Dexter, kes lebas meie elutoa valgel diivanil. Noormehe silmad olid suletud, kuid ma kahtlesin sügavalt, kas ta magas. Mul oli õigus, sest ta avas silmad niipea, kui istusin tema jalgadele.
"Ai, Belle," lausus ta pahuralt, tõustes istukile. "Kas sa tõesti pidid mu üles äratama?"
"Sa ei maganud ju," sõnasin enda õigustuseks.
"Magasin küll," vaidles noormees vastu.
Muigasin ja istusin tema kõrvale. Dex vaatas mind küll pahase näoga, kuid tundes teda, oli see varsti möödas.
Taaskord oli mul õigus, sest juba vähem, kui kahe minuti pärast särasid tema kastanpruunid silmad ning tema pahasest olekust polnud järgegi.
"Belle, su ema tuleb homme koju jah?" päris Dexter hetke pärast.
Noogutasin nukralt. Ma ei tahtnud, et ta koju tuleks.
Dex nägi mu nägu ja sõnas lohutavalt:"Siis teeme täna ühe korralikku peo."
Turtsatasin korraks. "Kaheksa inimesega tuleb ikka hull pidu, eriti kui üks nendest on minu vend."
Dex muigas kergelt ja pani mulle käe hooletult ümber. "Ja Ethan on idioot," lisas ta. "Seega pole temaga kuigi lõbus.
"Adrianna ja Sebastian on koguaeg koos," jätkasin mina.
Dexter naeratas ja tõmbas mind endale lähemale. "Lucas on nii vaikne ja Heather..." Ta vaikis mõtlikult ja kortsutas kulmu.
"Ta on tore...," alustasin mina kõhklevalt.
"Aga, mitte nii tore, kui sina," lõpetas Dexter mulle silma pilgutades.
Naeratasin. "Seega pidutseme kahekesi?" tegin ettepaneku.
Dex turtsatas. "Nagu me saaks, teades Ethanit ja su venda."
Ohkasin ja tõmbusin Dexterist eemale. "Lähme üles ja vaatame, mis teised teevad," teatasin.
Me leidsime nad kõik Drew toast nagu ikka. Adrianna ja Sebastian istusid Drew voodil ja rääkisid midagi vaikselt. Meie sisenedes tõstis Adrianna pilgu ja naeratas. Mu vend istus arvutis ega pööranud pilkugi. Ethan paistis olevat põrandale magama jäänud. Heather lobises telefoniga ning Lucas...vaatas mind ja Dexterit. Ta istus hooletult põrandal ja jälgis mind ainiti. Tema pilk tekitas minus ebamugavust ja vaatasin selle asemel oma kõrval seisvat Dexterit.
"Tahaks nagu pidu või midagi. Belle'i ema tuleb juba homme ju," lausus Dex energiliselt, vaadates igaüht siin toas.
Ethan avas silmapilkselt oma silmad ja noogutas kiirelt. "Polegi ammu pidutsenud."
"Jah, sa magasid kolm päeva lihtsalt maha," sõnas Dexter sarkastiliselt ja pöördus siis kohe mu venna poole. "Drew, mis sa arvad?"
Mu vend ohkas sügavalt ja pööras end meie poole. "Sa oled kolm päeva järjest täis olnud. Kas juba aita?"
Kergitasin kulmu. Poleks uskunud, et kuulen midagi sellist oma venna suust. Ta oli tavaliselt kõige hullem pidtuseja, koos Ethaniga muidugi.
Tundus, et ma polnud ainus, kes seda tähelepani, sest Ethan sõnas imestunult:"Kuule mees, mis sulle sisse on läinud? Juua ei meeldigi enam?"
"Rhiannon pidi siia tulema," vastas mu vend vaikselt.
Ma olin ainus, kes teda küsivalt vaatama jäi. "Kes Rhiannon on?" küsisin huviga.
"Minu tüdruk," vastas vend, mulle otsa vaatamata. Tüüpiline.
Sebastian naeris. "Ja ta ei lubas sul end täis juua?" päris ta ja vahetas Dexteriga kiire pilgu, mis mulle arusaamatuks jäi.
Esimest korda elus nägin oma venda veidi kohmetuna. "Ta...noh, talle ei meeldi see väga," lausus ta viimaks.
"Mis ajast sa hoolid kellegi arvamusest?" küsis Dex kerge muigega. " Susan palus sul ka mitte juua, aga sa tegid seda ikkagi ja t¹ikk jättis su maha."
"Rhi'ga on teine asi," lausus mu vend otsustavalt. "Aga teie võite ikka end täis juua. Me Rhiannoniga vaatame, et keegi aknast alla ei kukkuks või midagi."
"Nagu keegi oleks kunagi aknast välja kukkunud," porises Ethan ja haigutas kergelt.
"Sina näiteks oled," lausus Dexter ükskõiksel toonil.
Ethani silmad olid imestusest pärani ja ka mina olin veidi jahmunud. Ethan kukkus aknast välja-vaat see oli huvitav.
"Eelmisel aastal, Sami juures," lausus Dex, ennetades minu ja Ethani küsimust.
Ethani silmad läksid särama ja ta sõnas:" Ja ma mäletan, see oli äge."
"Kindlasti oli," lausus Dexter irooniliselt. " Lendame nüüd kõik palun aknast välja, sest Ethan ütles, et see on äge."
Igatahes pidu oli nagu pidu ikka. Või noh, see polnud päris pidu, kui täpne olla. Üheksakesi ei saa ju mingit erilist pidu olla, seega oli see pigem väike koosviibimine, mis lõppes sellega, et Dexter oksendas aknast alla. Ma ei laskuks rohkem detailidesse, sest see oli suhteliselt rõve. Samas ma oleksin arvanud, et seda teeb Ethan, mitte aga Dexter, kes suudab enamasti olukorda siiski kontrollida. Kuigi Ethan võis seda ka ju teha, näiteks mingist teisest aknast, mitte minu omast....Jah, Dexter tegi seda minu toa aknast ja...Ma parem ei räägi edasi.
Järgmisel päeval kell kaksteist oli kõik läinud, ka minu vend. Ema pidi kella kaheks tagasi olema, kuid minu järjekordne kohtumine psühholoogiga oli pool üks.
Roberti kabineti ukse taga, ma kõhklesin hetkeks, kas koputada või mitte. Siiski ma ei teinud seda ja marssisin lihtsalt sisse. Õnneks oli ta seal üksi ja paistis mu tulekut juba ootavat.
"Kus Eden on?" küsisin koheselt, istudes ta vastu.
Mees mühatas korraks. "Kust mina pean teadma?"
Sattusin kergesse segadusse. "Aga te käisite ju väljas?"
Robert eiras mu küsimust. "Räägime sinust nüüd. Kuidas sul läheb? Räägi palun ausalt."
"Päris hästi," pidin tunnistama. "Mul on maailma parim sõber," laususin, viidates Dexterile muidugi.
"Ahsoo, milline ta on?" päris mees, vaadates mind uurivalt.
Kortsutasin kulmu. Kuidas Dexterit kirjeldada?
"Ta on naljakas," sõnasin kõhklevalt.
Mees muigas kergelt. "Ja edasi," jätkas ta pärimist.
"Ta on tore, suudab mind koguaeg naerma ajada."
"Milline ta välja näeb?" küsis Robert edasi.
"Noh tal on lühikesed meeblondid juuksed, pruunid silmad. Tal on mõnusad kõhulihased," tunnistasin muiates.
Robert kergitas kulmu. "Su sõbrannal on mõnusad kõhulihased?"
Hakkasin naerma. "Ära unista nii palju ja kuula rohkem mind. Ma rääkisin parimast sõbrast," laususin, rõhutades viimast sõna.
"Ahsoo," lausus mees napilt.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Shadowpaw
Totaalne lumememm, noh!^.^
avatar

Female Postituste arv : 258
Age : 18
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Milleks üldse proovida?   17/2/2013, 17:51

Mulle väga väga meeldib.
Uut osa tahaks. Rolling Eyes
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Milleks üldse proovida?   17/2/2013, 19:14

See on viimane valmis kirjutatud osa, järelikult läheb kaheksanda osaga kauem aega. Very Happy
7.

Mu ema jõudis teisipäeva hilisõhtul koju. Tundsin end selleks ajaks veidi üksikuna, sest mu vend ja teised olid lahkunud juba ammu, kartes mu ema kohata. Ma oleksin ka ise tahtnud kuhugi põgeneda, aga pidin "head" tütart mängima, kuigi ma ei osanud seda hästi.
Teretasin oma ema vaikselt, kui ta saabus. Selle asemel, et samaga vastata, ta hoopis päris, kuidas mul psühholoogi juures läheb.
"Fantastiliselt, ema," laususin sarkastiliselt.
Ta kas ei saanud aru minu irooniast või ei tahtnud saada. "Mul on heameel sinu üle kullake," lausus ta, mille peale ma pööritasin silmi. Järeldasin, et ta siiski ei saanud aru.
Järgmisel päeval sain linnas Dexteriga kokku. Mul oli nii öelda psühholoogi vaba päev ja ma ei kavatsenudki seda kodus veeta. Pealegi oli praegu suvi, mis muutis kodus olemise veelgi raskemaks.
Pidime Dexteriga ühes kohvikus kohtuma ning minu sinna jõudes, istus ta laua taga ja silmitses igavlevalt oma mobiili.
"Isabelle, sa jäid hiljaks," teatas ta manitsevalt, kui olin tema vaatevälja ilmunud.
Istusin tema vastu ja muigasin kergelt. "Sul on kell vale."
Dex turtsatas kergelt. "Ära otsi vabandusi.
"Ma ei otsigi," õigustasin end.
Dexter pööritas silmi. "Ma tellisin sulle ¹okolaadikoogi," lisas ta hetke pärast.
"Äkki ma ei tahtnud seda täna," vastasin.
"Siis ma söön selle ise ära," lausus Dexter, samal hetkel mil meile koogid lauda toodi.
Dexter jäi blondi ettekandjat veidi liiga pikalt vaatama ning ma pidin köhatama, et tema tähelepanu võita.
"Mida?" päris ta süütult.
Võtsin oma koogist ampsu ning küsisin:"Kas sul mitte Heatheriga midagi polnud?"
Dexteri nägu tõmbus pilve. "Ethan," lausus ta ainult ühe sõna.
Oleksin koogitüki peaaegu kurku tõmmanud, kui purskasin naerma. "Tahad väita, et tema ja Ethan...?"
Noormees mühatas pahaselt. "Ma ei väida midagi."
"Oi, Dex, tahad ma annan sulle oma koogi?" pärisin muiates.
Dexter kõigest kortsutas kulmu ega lausunud sõnagi.
Pööritasin silmi ja silmitsesi kohvikus olevaid inimesi. Kaks itsitavat plikat, kes aeg-ajalt heitsid minu ja Dexteri poole pilke. Vanem mees, kes jõi kohvi ja paistis olevat tujust ära. Noor heledapäine naine oma röökiva lapsega ja mees, kes paistis olevat tuttav, aga ma ei suutnud meenutada, kes ta on.
Vaatasin teda nii kaua, et Dex pidi mind müksama.
"Belle, inimesi ei vaadata nii. Kus su kombed küll on?" sõnas ta muiates.
Võtsin oma ¹okolaadikoogist viimase ampsu ja laususin pahaselt:" Ära tule õiendama, kui sul endal kombed puuduvad. Su nägu on ¹okolaadiga koos ja inimesed juba vaatavad," teatasin talle ühe pisikese vale, mis ajas ta ärevusse.
Ta puudutas oma nägu ja üritas olematut ¹okolaadi ära pühkida. Tema käitumine ajas mu naerma.
"Natuke ülevalt poolt," ütlesin ja püüdsin turtsatust alla suruda. "Ei, paremalt," lisasin.
Märkasin, kuidas kaks itsitavat plikat meie poole kõndisid. Tõenäoliselt olid nad Dexteri käitumist märganud. Nad sammusid aeglaselt ja veidi kõhklevalt.
"Dex, su fännklubi on siin," teatasin noormehele sekund, enne seda, kui tüdrukud meie laua juures seisid.
"Belle, saada nad minema kohe. Ma ei taha, et nad mu nägu näeksid," sosistas noormees ja pööras oma näo akna poole.
Mul oli suuri raskusi, et mitte koheselt naerma hakkata. Pöörasin pea tüdrukute poole ja silmitsesin neid küsivalt.
"Ee...kas see seal,"päris üks tüdrukutest osutatades käega Dexteri poole, kes vältis neile otsa vaatamist," on Dexter Morgan?"
Enne, kui ma sain midagi öelda, tegi Dexter ise suu lahti. "Ei ole," lausus ta kõlava häälega, kuid ei pööranud pilku meie poole.
Tüdrukute näod väljendasid pettumust, kui nad lahkusid. Sosistades ja meie poole vaadates, kõndisid nad uksest välja.
"Dexter, vaata nüüd siia," laususin noormehel viimaks.
"Ma ei taha."
Pööritasin silmi. "Dex, su nägu on okei. Väike nali oli."
Dexter pööras oma pea aeglaselt minu poole ja silmitses mind uskumatult. "Kas sa" ta hingas sügavalt sisse," tõesti tegid praegu nalja?"
Noogutasin rõõmsalt. "Kuule Dex, ära ärritu nüüd."
Tundus, et Dexter oli väga tujust ära, mis mind üllatas, sest tema tuju oli väga raske rikkuda.
"Ma ei ärritu, aga sa lihtsalt," ta ohkas kuuldavalt," sa tegid mu margi täis."
Kergitasin üllatunult kulmu. "Tegin su margi täis? Poleks uskunud, et see võimalik on."
Noormees pööritas silmi ning viisin oma pilgu kohviku teise otsa. Mulle tuttav mees oli äsja püsti tõusnud ning kõndis ukse suunas. Kui ta möödus meie lauast, siis jõudis mulle viimaks kohale, kes ta oli.
"Robert!" hüüatasin ootamatult, nii et isegi Dexter kergitas oma kulmu.
Mees reageeris koheselt oma nimele ja pööras ringi. Tema näost paistis üllatus ja isegi...rõõm, see hämmastas mind veidi.
"Tere Celina," vastas ta viisakalt, mille peale Dexter turtsatas. Ta teadis, et lubasin ennast Celinaks kutsuda ainult vähestel ja isegi tema polnud nende hulgas.
Robert pööras oma pilgu koheselt Dexterile ning tema näos välgatas äratundmine. Tõenäoliselt mõistis ta, et see oli Dex, kellest ma meie eelmisel seanssil rääkisin. Ka Dexter sai aru, kes Robert on.
"See on mu sõber Dexter," tutvutasin teda Robertile.
Mehed silmitseid hetke teineteist, kuid see oli ka kõik. Kahe sekundi pärast olid mõlemate silmad minul.
"Niisiis,Robert, alustasin ma meeldival hääletoonil,"ma ei teadnudki, et sa siin kohvikus käid."
Dexter irvitas vaikselt. "Belle, ma ei teadnudki, et psühholooge kutsutakse eesnime pidi."
Müksasis Dexterit kergelt ning naeratasin Robertile. "Ära pane Dexi tähele. Ta on minu peale vihane, et ma ta margi täis tegin."
Roberti muie laienes, samas, kui Dex mind vihaselt jõllitas.
"Jah, ma nägin, et siin midagi toimus," vastas mees lõbusalt. "Muide Celina, sul on nägu ¹okolaadiga koos," lisas ta ning kõndis siis naerdes minema.
Jõllitasin Dexterit vihaselt, et ta mulle midagi öelnud polnud.
"Tegin sulle tagasi," teatas ta irvitades.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Toadily Insane
Narkar
avatar

Female Postituste arv : 44
Asukoht : Eks kusagil ikka...

PostitaminePealkiri: Re: Milleks üldse proovida?   17/2/2013, 19:28

See on nii hea jutt!
Palun UUT osa!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
®ebra
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 230
Age : 18
Asukoht : In my dreams

PostitaminePealkiri: Re: Milleks üldse proovida?   17/2/2013, 19:30

Mulle ka väga meeldib! Very Happy
UUT, UUT ja veelkord UUT!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Shadowpaw
Totaalne lumememm, noh!^.^
avatar

Female Postituste arv : 258
Age : 18
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Milleks üldse proovida?   17/2/2013, 20:17

Mulle ka väga väga väga... meeldib Very Happy
Ootan uut osa!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Milleks üldse proovida?   18/2/2013, 19:33

Aitäh teile!
Uut osa saab kunagi...vb neljapäeval. Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Milleks üldse proovida?   19/2/2013, 20:31


8.

"Celina, tore, et tulla said," teatas Robert ning aimasin tema hääletoonis sarkasmi.
Palun vabandust, aga see ei olnud süü, et Dexter mu basseini lükkas ja ma selletõttu haigeks jäin. Oli suve kohta äärmiselt külm ilm ja nii see haigus mind tabaski, sundides mind nädalaks ajaks voodisse jääma. Süüdistage kõiges Dexterit.
"Jah, mul on ka väga tore," vastasin ega varjanudki oma hääles olevat irooniat. "Polegi ammu näinud. Kuidas sul läheb?"
Mees muigas hetkeks. "Ma parem ei vasta sellele küsimusele."
Teesklesin üllatunult. "Kõik on siis nii halvasti?"
Mees eiras mu küsimust. "Ühesõnaga, kõik on sinuga nüüd korras?" päris ta.
Raputasin pead. "See küll üks sõna ei olnud. Mm...üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus," teatasin viimaks muiates.
Robert ohkas sügavalt. Tema tumerohelised silmad vaatasid mind väsinult. "Celina, " sõnas ta vaikselt.
"Ma ju tean, et mu nimi Celina on," sõnasin ning lisasin siis kiiresti:" Tegelikult Isabelle ikkagi."
"Miks sa ei taha, et keegi sind Celinaks kutsub?" küsis Robert ootamatult ja vaatas mulle otse silma.
Pöörasin pilgu kiiresti ära. Jäin taaskord mehe segamini töölauda vaatama. Miks ta kunagi seda ei koristanud?
"Kas see on mingil viisil Scottiga seotud?" kostis minuni mehe hääl.
Eirasin taas tema küsimust. Miks ta juba vait jääda ei võinud? Kas ta ei mõistnud, et ma ei tahtnud temaga rääkida? Vähemalt mitte teemadest, mis mulle haiget tegid.
"Kas sa millegist muust ei taha rääkida?" pärisin viimaks, kuid ei vaadanud talle otsa.
Robert kergitas kulmu. "Ei tea millest? Sa ise tahad ju ainult ebaolulistest asjadest rääkida."
"See pole nii," kaitsesin ennast. "Ma lihtsalt..." alustasin, kuid jäin vait, sest ma ei teadnud, mida öelda.
"Sa lihtsalt...?" ärgitas Robert mind rääkima.
Püüdsin meeleheitlikult midagi head välja mõelda, kuid nagu arvata oli, siis see ei õnnestunud. Pühkisin oma musta juuksesalgu silmilt ja raputasin pead. Ma olin täiesti lootusetu.
Robert silmitses mind mõtlikult. "Kas sa tahad äkki mulle ise midagi öelda?"
Kehitasin õlgu. "Ma ei tea," sõnasin kahtlevalt. "Need, millest ma rääkida tahan on sinu arvates ebaolulised."
Mees vaatas mind mõne hetke vaikides. "Sa saad ise ka aru, et need pole kuigi tähtsad, " lausus ta tõsiselt.
Näppisin mõtlikult oma hõbedast käevõru, mille ema oli mulle kinkinud ja raputasin pead. "Minu jaoks on need olulised."
"Sind siis tõesti huvitab, kuidas mul läheb, " päris mees skeptiliselt.
Naeratasin kergelt. "Aga miks mitte? Sina ju aitad mind ja kui sa oled halvas tujus, siis ei saa ka mul hästi minna."
Robert turtsatas hetkeks. "Jah, su loogikaga on kõik kenasti." Seejärel vaatas ta hetkeks mind ning jätkas. "Kui sa tõesti teada tahad, siis mul läheb hästi. Tõesti väga hästi."
Elavnesin veidi. "Käisid Edeniga väljas?"
Robert kortsutas kulmu. "Miks ma oleksin pidanud?"
Pööritasin silmi. "Ta ju meeldib sulle."
Mees kohmetus hetkeks, kuid päris siis kindlameelselt:"Kust sa võtad, et ta mulle meeldib?"
Mehed!
"Ega ma pime pole. Ma nägin, kuidas sa teda ükskord vaatasid. Sa ei reageerinud isegi minu köhatusele," sõnasin lõbusalt, nautides seda, kuidas ta punastas.
Mees sõnas vaikselt:" Sa nägid valesti."
Turtsatasin hetkeks. "Nagu ma ütlesin, siis ma pole pime. Miks sa ei võiks seda tunnistada?"
Kabinetis valitses minutiline vaikus. See ajas mu naerma, kuid üritasin seda tema eest varjata. Oli naljakas, et ta ei julgenud oma tundeid Edeni vastu tunnistada. Eden oli küll tõeline mõrd, aga südant ei saa ju sundida.
"Mis sa muidu Edenist arvad?" päris Robert viimaks veidi kõheldes.
"Sinu jaoks ehk liiga hea," laususin kiirelt.
Mees kergitas kulmu. "Mida sa sellega öelda tahad?"
"Sa väärid kedagi paremat," ütlesin. "Aga see on kõigest minu arvamus," lisasin kiirelt. "Ja kuna ma olen sinu ebanormaane patsient, siis see ei ole."
Mehe näol oli korraga lai naeratus. "Sa pole ebanormaalne, sa oled...veider kõigest."
Pidin tunnistama, et temaga oli päris lõbus. Aeg-ajalt suutis ta mind isegi naerma ajada. Näiteks praegu.
"Suur aitäh sulle," sõnasin pahameelt teeseldes, kuid naeratus tuli vägisi mu näole.
Robert muigas kergelt ja viis siis pilgu kellale. Hetke pärast vaatas ta mulle otsa ja tema pilk oli range. Sellisel hetkel polnud temaga lõbus.
"Celina, miks me pole tunni aja jooksul jälle sinust eriti rääkinud?" päris ta karmil hääletoonil.
"Sest, sinu elu on huvitavam, " vastasin otsekoheselt.
"Kui su ema seda ainult kuuleks..." vastas ta, kuid naeratas mulle.
Viie minuti pärast olin väljas ning minu kõrval seisis Dexter. Tema hallid silmad särasid, kui ta mind kallistas.
"Nüüd teeme midagi toredat, " teatas ta energiliselt ja hakkas hoogsal sammul suvalises suunas liikuma.
Järgnesin talle kiiresti, kuigi tema tempo oli minu jaoks veidi liiga kiire. Ühel hetkel jäi ta seisma ja vaatasin üllatunult midagi meist paremal pool. Hetk hiljem haaras ta mu käest ja hakkas mind vasakule tirima.
"Mis on?" pärisin üllatunult, kui ta raputas üksnes pead.
Uudishimulikult pöörasin oma pilgu paremale ja tardusin hetkeks paigale.
Scott seisis seal ja lehvitas mulle.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
®ebra
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 230
Age : 18
Asukoht : In my dreams

PostitaminePealkiri: Re: Milleks üldse proovida?   19/2/2013, 20:50

Põnev!
Ma ei oska öelda muud, kui UUT!

PS: Mõni kirjaviga oli ka, aga need eriti ei häirinud Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Toadily Insane
Narkar
avatar

Female Postituste arv : 44
Asukoht : Eks kusagil ikka...

PostitaminePealkiri: Re: Milleks üldse proovida?   19/2/2013, 20:51

Meeldib! Very Happy
Palun ruttu UUT!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Milleks üldse proovida?   22/2/2013, 21:45

Täna saab ehk uue osa:)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
®ebra
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 230
Age : 18
Asukoht : In my dreams

PostitaminePealkiri: Re: Milleks üldse proovida?   22/2/2013, 21:49

Väga tore siis! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Milleks üldse proovida?   

Tagasi üles Go down
 
Milleks üldse proovida?
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 3Mine lehele : 1, 2, 3  Next

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: shine'i looming-
Hüppa: