Milleks üldse proovida?

Jah, ma ikka üritan jätkada. Mõtteid on, kuigi vahepeal on pikk paus olnud

Nii ruttu küll mitte. Ehk järgmisel aastal alles.

Mu kirjavead oh jah. Kuna ma viimase osa kirjutasin nii ammu, siis ma ei imesta üldse. Loodetavasti on neid nüüd vähem.
Viimati postitasin uue osa üleelmisel aastal ja järgnev osa on kahjuks väga lühike, kuid siiski midagi.

16.

„See oli minust kohutavalt rumal sind suudelda ja...“ alustasin hoogsalt, kuid jäin vait, kui märkasin, kuidas ta ilme muutus veelgi süngemaks kui enne.
Uskumatu, et ma pean oma psühholoogiga sellist vestlust. Pagan võtaks, ema saatis mu tema juurde, et ma talle Scottist ja oma enesetapukatsest räägiksin, aga selle asemel pidin ma vabandama tema ees, et teda suudlesin.
„See oli väga mõtlematu tegu,“ nõustus Robert minuga ning soe pilk ta silmis oli jälle kadunud.
Ohkasin kärsitult. „Ja on nüüd unustatud,“ ütlesin valjult ning panin käed puusa.
Noormees noogutas tõsisel ilmel. „Muide, su vend tundub väga mõistlik olevat,“ lausus ta ootamatult.
Drew? Mõistlik? Need kaks sõna ei sobi oma vahel.
„Sa oled asjast valesti aru saanud,“ vastan pahaselt. „Kas ta püüdis eile hoolitsevat venda mängida, kui sa mu tuppa tassisid?“ küsisin irooniliselt ning turtsatasin, kui Roberti pilk muutus kohmetuks. „Tegelikult oleksid sa võinud mu basseini äärde jätta, küll keegi teine oleks minu eest hoolitsenud,“ lisasin valelikult, sest teadsin, et keegi teine poleks seda teinud.
Roberti kulm oli kortsus, kui ta mulle vastas:“ Celina, sa tead väga hästi, et seal polnud kedagi, kes oleks sinu eest hoolitsenud.“
„Ma olen kindel, et su töökohustuste hulka ei kuulu kliendi eest hoolitsemine väljaspool tööaega,“ nähvasin pahaselt. „Ma saan väga hästi endaga hakkama. Mu sõbrad olid läheduses.“
„Jah, muidugi, parim sõber, kes vaevu püsis jalgel,“ kostis Robert ning nüüd kõlas ka tema toon vihaselt.
„Minu sõbrad ei puutu sinusse,“ ütlesin teravalt. „Hoolitse parem Edeni eest,“ tuletasin mehele meelde ja meenutan toda punapäist neidu, kes mulle põrmugi ei meeldinud.
Robert avas suu, kuid sulge selle taas. „Minu ja Edeni vahel pole midagi,“ ütles ta lõpuks.
„Ta on sinusse kõrvuni armunud,“ pahvatasin endalegi ootamatult ega polnud oma sõnades sugugi kindel.
„Celina.“ lausus ta hämmeldunult ning silmitses mind veidral pilgul,“ minu elu ei ole absoluutselt sinu asi.“
Naeratasin talle armsalt. „Tundub, et siiski on.“
„Celina,“ ütles ta uuesti ja seekord karmimalt,“ lõpetame jutu minu eraelust ja...“
Katkestasin teda sujuvalt. „Kuigi ma mõtlesin, et punapead pole sinu maitse,“ laususin häirimatult,“ aga ilmselt ma eksisin, sest sina ja Eden paistate üsna hästi sobivat. Muidugi soovin ma teile igavest õnne ja nii edasi,“ jätkasin, nautides seda, et Robert läks näost üha punasemaks. „Ja...“
„Celina,“ õnnestus mehel viimaks mu monoloogile vahele öelda,“ sa läksid liiale.“
„Vähemalt sain oma arvamuse välja öeldud,“ ütlesin rõõmsalt.
Robert seevastu ei näinud sugugi rõõmus olevat. Ta hingas sügavalt sisse-välja ning avas alles siis suu: “Sul oleks parem nüüd ära minna.“
„Miks?“ küsisin süütul ilmel. „Meil on igati põnev vestlus käsil.“
Ma ei teadnud, miks ma tundsin nii suurt lõbu Roberti kiusamisest. Ta oli mu psühholoog ja ma pidasin teda endiselt idioodiks, aga ma ometi nautisin praegust vestlust temaga.
„See ei ole isegi vestlus, vaid rohkem sinu monoloog,“ väitis mees ning nüüd paistis ta tõesti pahane olevat.
Kehitan muretult õlgu. „Aga ise sa ei sekku eriti,“ sõnasin rõõmsalt ning naeratasin. „Pealegi olen ma sinu patsient ja sa pead laskma mul rääkida,“ tuletasin mehele meelde, kes selle peale pead vangutas.
„Sa oled kõige raskem patsient eales,“ tunnistas ta süngel ilmel ning kortsutas kulmu.
Saatsin talle särava naeratuse, mis polnudki teeseldud. „Aga sa saad ju minuga hakkama, sest sa oled linna parim psühholoog,“ tähendasin ning sarkasm mu hääles ei jäänud Robertile tabamatuks.
Rohelised silmad piidlevad mind arupidavalt. „Belle...,“ lausus ta viimaks, kuid jäi järsult vait, saades aru, mida ta öelnud oli.
Belle? Ta nimetas mind Belle'ks. Ei mingit Isabelle'i, vaid Belle. Kas ta arvas, et kuulus mu parimate sõprade hulka?
Põrnitsesin teda uurivalt. „Ma olen nädalate viisi püüdnud sind õpetada, et sa mind Isabelle'iks kutsuksid, aga selle asemel ütled sa mulle hoopis Belle nagu teevad mu kõige lähedasemad inimesed,“ sõnasin pead vangutades, selle peale läks ta näost veelgi punasemaks, kui ta juba oli.
Tema suust kostis alustuseks arusaamatu häälitsus, mille peale ma kulmu kergitasin. „Celina,“ libises viimaks üle tema huulte,“ miks sa mul käsid end nii kutsuda, aga mitte Isabelle'iks?“
„Sest mulle ei meeldi see nimi,“ nähvasin ning üritasin mitte liialt sellest küsimusest ärrituda.
Nüüd oli Roberti kord kulmu kergitada. „Sulle ei meeldi Celina nimi?“ kontrollis ta, mille peale ma noogutasin. Ta jäi korraks vait ning heitis mulle kummalise pilgu. „Inimesed, kes sulle ei meeldi peavad sind Celinaks kutsuma?“ ei jätnud ta endiselt oma pärimist.
„Õige,“ kinnitasin ja muigasin kibedalt. „Loodan, et sa ei pahanda, et mind nii kutsuma pead.“
Tema näoilme ütles, et pahandab küll. „Loomulikult ei tee ma seda,“ kostis ta, kuid ta hääles oli midagi muutunud.
Naeratasin talle. „Niisiis, Robert, meie vahel on kõik korras, eks ole?“ kontrollisin.
Ta põrnitses mind pikka aega sõnagi lausumata. „Ootan sind homme seansile,“ ütles ta lõpuks järsult, mille peale ma kulmu kergitasin.
„Huvitav viis teemat lõpetada,“ märkisin irooniliselt.
„Tõepoolest,“ pomises ta vastuseks ning viipas siis käega, et ma lahkuksin.
Lahkusin hüvasti jätmata ja mõttesse vajunult. Mu peas hakkas kuju võtma üks huvitav küsimus ning vastuse teada saamiseks plaanisin ma ette võtta ebameeldiva vestluse oma vennaga.

Ma pidin kaks korda lugema, enne kui ma selle vea leidsin.

Mina ka ei saa ja Celina samuti mitte. Mul on endal tunne, et Robert ei sobi väga psühholoogiks või on Celina lihtsalt väga halb patsient.

Selle nimejandi koha pealt ma enam ei mäletagi, mida ma kirjutada tahtsin. Esimestes osades olin Celinal sellega probleem.

Ja aitäh sulle! Uuega ei tohiks nii palju aega võtta, kui seekord juhtus, aga väga varsti seda ka ei saa.