58074216 (37 osa; Lõpetatud!)

Mhm, sa ära piina mind ja Joshi ja loe NP-d. Sa vist pole kahte osa lugenud

Ma ei suuda enne, kui mul järgmine osa ka valmis. Ja ma vist ikka panen üles ka. Ja SIIS. A promise. Enne kui magama.
Asi selles, et ma praegu on a roll, kui ma üle tüki aja nii sees selles loos olen jälle.

Pinky promise Sõna ei pea, jääd pinkyst ilma

Sellel ei tohi küll juhtuda lasta.

Jaaaaaa järgmine osa tuleb jälle kahes väljaandes siis. :)


36,5. osa

LIIVI

Kõigepealt üks jalg, siis teine. Astun vanni ning tõmban kardina ette, et sellest veest kogu vannituba üle ujutatud ei saaks. Hüppan, nagu ikka, esimese külma veejoa alt ära ning katsun siis ettevaatlikult käega, kas nüüd on soojaks läinud, kas nüüd on soojaks läinud.

Lõpuks astun selle kuuma veejoa alla ning tunnen, kuidas koos veeniredega, mis üle mu selja ja rinna ja käte ja jalgade, läbi juuste voolavad, kaob ka pinge. Panen silmad kinni ning lihtsalt seisan seal.

Panen käed endale ümber ning kallutan pea kuklasse. Avan suu.

Ja siis tõmmatakse kardin eest ära ning ma kuulen, kuidas kõigepealt üks ja siis teine paljas jalg vanni astub. See teeb sellist naljakat plärtsuvat häält. Naeratan endamisi, sest tunnen oma selja taga lähedust.

Ma ei liigu veejoa alt ära, vaid lasen Stenil enda juurde astuda. Ja peagi tunnengi oma selja vastas tema paljast keha. Ta paneb oma kuumad käed ükshaaval mu kehale. Ta üks käsi on nii suur, et katab mu kõhu. Tunnen, kuidas see ootusest krampi tõmbub.

„Ma olen sind nii kaua oodanud,“ ütlen talle vaiksel häälel.

Ta kuuleb seda, sest järgmisel etkel paneb ta oma lõua mu õlale. Ma toetan oma pea tema oma vastu ning tõstan ühe käe, et tema põske silitada. Tal on päeva jooksul kasvanud habe, mis nii mõnusalt torgib.

Hakkan ümisema ning ta tõmbab mind endale lähemale, me hakkame mu ümisemise taktis õõtsuma. Vesi voolab üle meie üksteise embuses olevate kehade ning mööda me jalgu alla.

„Mmm...“ Pööran oma pead, et paljastada oma kael. Sten suudleb seda.

Juhuslikult satub mu pilk meie jalgadele ning ma ehmatan, nähes, et me seisame punases vees. Kuid ei, se evesi pole lihtsalt punane. See vesi on veri.

„Steeeen....“ ütlen väriseval häälel. See ei ole õige. Midagi on valesti. See on jube. Miks me seisame vere sees? „Sten?“ küsin ümber pöörates.

Kuid see, mis mulle vastu vaatab, ei ole Sten. See ei ole Sten, aga on ka. Selle Steni juuksed on verest peadligi ja tema põsel on kohutav sügav haav. Tema silmad on verd täis valgunud. Kui ta mulle naeratab, on ta suus esihammaste asemel suur must auk.

Ta suurnurgast voolab verd.

Ahmin õhku ja taganen, otsides kaitset ma ei tea millest. Siin pole ruumi. Pole ruumi ümber pöörata, pole ruumi kuhugi taganeda. Hakkan hingeldama ning vaatan paaniliselt ringi. Mu juustest, mis mu pea ümber mu liigutuste taktis lendlevad, pritsib verd.

Paanikas, vaatan ma üles, ja dušiotsikust sajab mu peale verevihm.

Sten, naeratamas oma hambutut naeratust, astub minu poole.

Mu vaade on udune. Pilgutan, ja see selgineb hetkeks. Aga vaid hetkeks.

Hakkan karjuma.

Peaaegu kohe paiskub vannitoa uks lahti ning ma peaaegu et kukun üle vanniääre emale otsa, kui sellest õudusest põgenen. Aga ma ei tunne, et pääsenud oleksin. Vaatan hirmunult vanni poole tagasi, kuid kõik, mida mu silmad seletavad, on selge vesi, mis alla tuleb.

Ei, see on vale. See ei ole õige.

„Sten... Seal oli... Sten. Ausõna. Veri, ta... STEEEEEN!“ karjun end emast vabaks võideldes ning vannituppa tagasi tormates. Ma ei oleks tohtinud põgeneda. See oli Sten. Ta oli vigastatud. Ta vajas abi. Ma ei... ma ei oleks pidanud ehmatama. Ma oleksin pidanud teda aitama.

Ja nüüd on ta läinud.

„STEEEEEEEN!“

Kuid teda ei ole kuskil. Ei vannitoas vanni all ega kapi taga. Aga ma pean ta leidma. Ma pean, ma pean. Ta on vigastatud. Torman läbi esimese korruse nagu vaimuhaige. Köök, esik, elutuba... Mitte midagi. Ja alles siis, kui ema isa ka appi saab, suudavad nad mind kahekesi kinni hoida.

Kogu mu keha valdab äkitselt nõrkus ja ma vajun põrandale istuma. Kuulen justkui läbi udu, kuidas ema isal teki tuua käsib ja mulle jõuab kohale, et ma olen alasti. Oma vanade vanemate ees. Aga mind ei huvita, mind lihtsalt ei huvita.

Toetan pea vastu ema õlga ja lihtsalt nutan. Nutan ja nutan ja nutan kuni on tunne, et enam nutta ei jaksa. Aga see tunne on petlik, ma tean. Ma olen seda ennegi tundnud. Aga ega uus nutuhoog seetõttu tulemata jää. Ta on lihtsalt nurga taga, ootamas hetke... Ootamas seda nõrka hetke, mis on tulemas. Mis on alati tulemas.

Tunnen, kuidas miskit külma ja pehmet mu õlgadel maandub ning järgmine asi, mida tean, on enda toas ärkamine. Veeretan end selili ja lihtsalt olen seal mõnda aega, üritades oma pead võimalikult tühjana hoida. See on nii ressurssenõudev, et peaaegu õnnestubki.

Peaaegu.

Aga kui need mõtted tulevadki, täidavad nad mind vaid tühjusega. Sellise iiveldamaajava tühjusega. Ma suudaksin justkui peaaegu midagi käega katsuda selles tühjuses, aga siis... aga siis on see läinud. Ja asemel on taas iiveldus.

Mu silmad kipitavad ja ma kompan neid hellalt oma sõrmedega. Paistes. Ja punased, ma vean kihla.

Avastan, et olen oma teki all alasti ning tõmban endale püksid jalga ja särgi selga. Ukse kõrval peegli ees on reas mu rohud. Akna all lumes on need rohud, mida ma pole alla neelanud, aga mis siit kadunud peavad olema.

Tundub, et nende mittevõtmine on minu tee tagasi Steni juurde. Ma tahan sinna. Oo, kuidas ma tahan. Päevadel nagu täna tundub see viirastus, pelk mõte temast, üles kaaluvat kõik muu. Ma pean temalt vabandust paluma.

Lähen aeglaselt alla. Kõik on vaikne, välja arvatud elutuba, kus telekas käib ja kui väga kiivalt kuulatada, võib kuulda spordikommentaatoreid. Võiks arvata, et mu vanad vanemad vajavad kõvemat häält, et kuulda, aga ju nende eesmärk täna polegi kuulda.

Lihtsalt millegagi vaikust täita.

Nad istuvad mõlemad mõtteisse vajunult oma tugitoolides ning nende silmad on ekraanil. Ma kahtlen, kas sellest midagi kohale jõuab. Nad lihtsalt... on.

Köhatan.

Ema võpatab ning vaatab minu poole. Isa poole ma ei vaata, sest kujutan ette, et... aga mis ma siin ikka ette kujutan. Vaatan talle otsa. Isa põsed värvuvad roosaks, ta vaatab eemale.

Okei siis.

Köhatan uuesti.

„Ma... ma arvan, et ma olen valmis,“ ütlen neile.

Ma olen tegelikult ammu valmis. Aga ma ei teagi, mis mind tagasi on hoidnud... Hirm, mõistagi. Aga samas kardan ma praegu ka. Kuid see on lihtsalt miski, mida ma tegema pean.

Ema ei vaata mulle otsa. „See, mis varem juhtus, ma... ei tea. Parem on oodata.“

Avan suu, et vastata, kui tema telefon helisema hakkab. Meie kõigi kolme pead nõksatavad laua poole, kus ema telefon vibreerib. Oleme hetke vaiksed ja piidleme seda, kui ema lõpuks telefoni võtab, ekraani poole kulmu kortsutab, ning siis sellega kööki kiirustab.

Vaatan ootavalt isa poole.

„Kui ema mind ei vii, viid sina,“ ütlen talle.

Isa kohmetub. „Ma ei usu, et see hea mõte on. Pärast seda, mis hommikul juhtus...“

Hammustan huulde, et mitte kohe karjuma hakata. Kuid mul on lihtsalt valus. „Kas sa siis ei saa aru, et just seepärast mul ongi vaja minna!“ ütlen häält tõstes. „MA. POLE. ISEGI. TA. HAUAL. KÄINUD!“ hüüan isale, iga sõna täpselt välja hääldades.

„Ja see haud ei lähe sealt kuhugi,“ ütleb isa resoluutselt.

Tunnen, kuidas raev kasvab. On esimene jaanuar. Uus aasta. Esimene aasta, mille ma pean tervenisti Stenita veetma! Ja ma TEAN, et Steni haud ei lähe sealt kuhugi. Isegi Sten ei lähe enam kuhugi!

Silme eest hakkab virvendama ja kõrvus vilistab. Tunnen, kuidas oma keha üle kontrolli kaotan. Kibedad vihapisarad voolavad üle põskede. Võtan laualt esimesed asjad, mis kätte juhtuvad: teleka ja digiboksi puldi. Virutan need vastu seina puruks.

Korraks, sekundi murdosaks, on mul hea olla. Haaran sealt kõrvalt vaasi ja viskan ka selle vastu seina kildudeks. Tapeedile jääb märg laik ja on näha, kuidas veenired mööda seda alla voolavad.

„MA, KURAT, TEAN, ET SEE KUHUGI EI LIIGU! AGA MUL ON SEDA VAJA, KAS KUULED?!“ hüüan isa ette astudes ning käega vehkides. Ma näen ainult tema hirmunud nägu, ei midagi muud. Ja see ajab mind veel vihasemaks. Kuidas kurat julgeb ta hirmunud välja näha, kui minu mees ja poeg on surnud! Mida on tema pidanud minu kõrval läbi elama! Ma tahan lihtsalt tema hauale!

„MA VAJAN SEDA!“ hüüan isa kraest kinni võttes. Ja siis jõud mu põlvedest kaob. Vajun tema ette põrandale hunnikusse ning lasen kätel enda kõrvale langeda. Lasen neil enda kõrval rusikasse tõmbuda. „Ma ei ole saanud korralikult head aega öelda,“ ütlen nutma hakkamas. Ja niivõrd, kuidas mu vihapisarad asenduvad kurbuse omadega, tajun ka isa olekus muutust.

„Ma tahan lihtsalt... Ma ei tea. Sinna lilli viia. Temaga rääkida. See aitaks kaasa. Sellest on juba nii kaua aega... Ja ma tean, et kuigi ta matuste ajal olin ma endiselt meelemärkuseta ja hiljem ei olnud ma sellises olukorras, et minna... siis nüüd... millal veel? Ma pean sinna minema. Ma tahan. See on mu kohustus. Ma lihtsalt... palun...“

Peidan oma näo kätesse.

Tunnen, kuidas isa raske käsi mu pead paitab. Ühe, kaks korda.

Ja siis avab ema oma suu.

„Ma lähen panen auto sooja.“

Oeh, ma eile hommikul lugesin kiiruga osad läbi, aga kommenteerida jõuan alles täna. Mulle ei meeldi, et Liivi kõigub, kuigi ilmselt reaalsuses see peakski nii olema. Andre meeldib mulle veel vähem. Iga osaga muutub ta minu jaoks aina suuremaks seaks  . Aga mulle meeldib, et nad tahavad surnuaiale minna, sest ma loodan, et seda hauda pole seal, sest Sten on tegelikult elus, sest lootus sureb viimasena ja minu jaoks alles siis kui see lugu on läbi, sest ma olen põikpäine suure tõenäosusega ka mitte siis.
Uut!

Ma ei oskagi väga midagi öelda, tunded on enamvähem samad, mis Mezilasel, kuid see-eest meeldib mulle Andre vaikselt rohkem.

Ootan uut ning loodan, et juhtuks mingi ime! :)

Oh. Nii kurb jälle.

Aga jah, jube mönus oli 3 osa järjest lugeda ja ma ootan vägavägaväga uut.

Mezilane - mulle meeldib optimism sinu teoorias, et hauda pole seal. :)

Unicorn - ime... hmm.

Milky Orange ^^ - ja uus ongi siin. :)


.... mis on aga konks, on see, et uus osa on viimane osa. 24 tundi tagasi ma veel ei teadnud, et see viimane osa on, nii et... muljetan pärast osa/jutu lõppu.

Loodan, et see osa, ükskõik mis tundeid ta viimase osana tekitab, pettumust väga ei valmista.


Viimane osa.

LIIVI

Ma olen esimest korda terve selle aja jooksul pärast õnnetust autoga sõites nii rahulik. Okei, esimesed korrad pidid ema-isa mulle unerohtu ja siis rahustit sisse söötma, et ma sõita suudaksin. (Või et ma isegi ei teaks, et ma sõidan.) Ja siis, kui me selle ära lõpetasime, oli iga autosõit minu jaoks suur närvesööv katsumus. Ma higistasin, kontrollisin pidevalt enda turvavööd, vaatasin ema turvavööd, eirasin spidomeetrit, ei julgenud aknast välja vaadata.

Aga nüüd... Sellel sõidul olen ma omas mullis. Ma otseselt ei mõtle, aga ma ei öelda, et ma ei mõtle ka. Ma lihtsalt... eksisteerin kerges mullis väljaspool iseennast. Maastik lihtsalt liigub mööda ühes hallis hägus.

Hoian oma käte vahel lillekimpu, mille me vanematega ostsime. Ma kartsin, et esimesel jaanuaril on natukene keerulisem avatud lillemüügiputkat leida. Aga mitte Tallinnas. Mitte Tallinnas.

Kui isa lõpuks surnuaia kõrval olevas parklas peitub, jääme kõik kolmekesi niisama istuma. Ma ei oska midagi teha. Ma olen siin. Ma olen lõpuks siin.

Aga selle asemel, et see teadmine mind rahustaks, mõtlen ma hoopis sellele, kuidas Sten oleks minu hauale tulnud palju varem. Kohe, kui ta teadvusele oleks tulnud. Kohe, kui oleks saanud. Tema ei oleks venitanud ega oma masenduses haudunud.

Ja see pole mingi vabandus, et ma tema matuste ajal veel haiglas ja võimetu üksinda vetsugi minema olin. See ei ole vabandus, et ma pärast väljasaamist oma toas istusin ega millestki peale enese hävitamise ei hoolinud. Ja viimased kuu-poolteist? Mõningaste tagasilöökidega olen ma päris funktsioneeriv olnud.

Miks ma alles nüüd siis siia jõuan?

Panen silmad inni ning hingan sügavalt sisse.

Sest ma vajan mingisugust kinnitust. Ma ei saa endale enam lubada seda, et ärkan hommikuti tema kaisus, et kuulen öösiti meie poja häält allkorruselt vaid selleks, et sinna jõudes avastada eest pimendatud tühi elutuba.

Ja kuidas ma saaksingi käia duši all viirastusega, pelga varjuga mehest, keda ma armastan? Mehest, keda enam füüsiliselt ei eksisteeri, kes on vaid üks verine tomp?

Nuuksatan ning surun rusika suhu, et rahuneda. Hingan paar korda korralikult sisse ja välja, sisse ja välja.

Vanemate poole vaatamata teen oma turvavöö lahti, avan ukse ja astun välja. Õues on päris karge, mitte nii nagu eelmisel aastal, mil me Steniga läbi poriloikude käsikäes poodi jalutasime.

Ehmatusega avastan, et mul pole ju õrna aimugi, kus tema haud asub. Pööran end auto poole just siis, kui ema välja astub. Ta nõksatab peaga vasakule ning astub minu poole käsi pikkas, justkui tahaks mul käe alt kinni võtta, kuid ma raputan pead ja astun eemale.

Ma ei vaata talle otsa, kuid järgnen talle, kui ta liikuma hakkab.

„Kas sa... kas sa oled siin varem käinud?“ küsin talt lõpuks.

Ema noogutab. „Kord kuus. Alati lillekimp ja küünal. Sinu eest ka.“

Tean, et ema mõtles seda vaid heaga, kuid see „sinu eest“ jääb mu peas kajama. Mina olen see, kes oleks pidanud iga kuu siin käima ja lilli tooma. Võib-olla... võib-olla saan nüüdsest mina seda tegema hakata.

„Aitäh.“ Ma ütlen seda nii vaikselt, et kahtlen, kas ema seda üldse kuuleb.

Aga siis jõuab mulle kohale, et ema ei teinud seda ainult minu pärast. Ta tegi seda osaliselt ka enda pärast. Mina polnud ju ainus, kes Stenist ilma jäi. Temast jäid ilma ka tema vanemad, sõbrad, töökaaslased... ja minu vanemad. Aga kellel on õigus leinata? Minuga ühes majapidamises olles tunnevad ema ja isa, et nende lein pole miski, et neil pole õigust. Mina olin see, kes kaotas oma kihlatu ja sündimata lapse isa.

Steni haud asub üksinda võrdlemisi värskete haudade keskel. Mu samm aeglustub, mida lähemale ma sellele jõuan. Ma ei taha, ei julge. Pisarad tikuvad silma.

See ongi see. Lõpp. Sten lamab seal all, surnud, ja ma ei saa sinna midagi parata. Mina panin ta sinna.

Tunnen, kuidas põlvedest jõud kaob, kui näen seal tema nime, mille all on sünni- ja surma-aastad. Ta oli kõigest kolmkümmend. Liiga noor selliseks asjaks. Kaugeltki liiga noor.

Jõuan kuidagi tema haua ette, kuid siis ma enam ei suuda. Kõrvus hakkab kohisema ning ma lasen endal tema haua ette põlvitada. Külm mingu persse. Ma näen vaid tema nime. Langetan pea ning sulgen silmad, kuid pisarad immitsevad nende alt välja sellegipoolest.

Ma olen sinuga nii kaua rääkida tahtnud. Sa ei kujuta ette, kui kaua. Ma olen seda oma peas läbi mänginud. Mida öelda, mida teha... Aga nüüd, mil ma siin olen... ma ei oska. Ma ei tea, mida. Mitte miski, mida ma ütlen, ei saaks heaks teha seda, mis ma tegin sulle, meie pojale, meile...

Ma palun vabandust. Ma palun vabandust iga oma rakuga. Aga sa tead seda juba. Mul on nii kahju. Sõnad ei ole piisavad selle väljendamiseks, mida ma tunnen, ma... Ma tahan, et ma ei peaks sind igatsema.

Panen kimbu hauale. Õues on külm ja õied juba närbuvad.

„Kui ma... kui ma oma tagasihoidlikkuse kõrvale jätaksin, siis...“ ütlen lõpuks oma pisaratest märga nägu tõstes. Tunnen, kuidas tuul mu nägu kipitama paneb, kuid ei pööra sellele tähelepanu. „Siis sa tahaksid, et mul läheks hästi. Ma arvan, et isegi seda, et ma ennast ei süüdistaks... Ja ausalt, Sten?“

Pean mõttepausi.

„Ma tahaksin sulle sedagi headmeelt teha. See tundub nii vähe... ennast mitte süüdistada ja eluga edasi minna. Aga see on kuradi raske. See on kuradi, kuradi raske. Ma tean, et ma tahaksin sama sinule, aga kahtlen, kas sa sellega hakkama saaksid. Nii et kuidas oleks... kokkuleppega? Konsensus? Või mis iganes see juriidilistes terminites oleks.“

Endalegi ehmatuseks naeran selle peale.

„Ma annan endast parima. Ma... ma üritan. Ma luban, et ma üritan. Ma hoiatan, et tuleb tagasilööke. Ma kardan, et palju. Kuid ma tõusen uuesti üles ja... Oh issand.“ Pühin kindaga silmast järjekordse pisara ning raputan uskumatusest pead. „See, minu siin istumine, tundub nii sürreaalne. Et ma lõpuks siin olen. Ja siis ma ajan mingisugust imalat juttu...“

„Aga lihtsalt... Ma ei ole veel valmis sinust lahti laskma. Mõni varastatud hetk siin ja seal, mul on neid veel vaja.“ Vaatamata mu veidrustele oled sa mind alati mõistnud.

Ja ühtäkki on mul sõnad otsa saanud. Ma tahaksin, et ta mulle vastaks. Kuidagigi märku annaks, et ta on minuga, et ta kuulis ja mõistis. Üks lause, üks sõna, kasvõi üks ohe. Ma neelaksin selle ahnelt alla, saaksin sellest jõudu, et edasi rääkida.

Ma ootan.

Ja ootan.

Ja langetan pea.

Ma olen lihtsalt nii kurnatud.

Vaatan üles, kuna mulle jõuab kohale, et ema kuulis seda kõike, kuid minu üllatuseks teda pole. Luristan nina ning vaatan surnuaias ringi. Ta seisab paarkümment meetrit minust eemal kõige kujuldamatute inimestega – Andre ja Toomasega. Andre pea on langetatud ning ema käsi on tema õlal ning Toomas seisab seal niisama.

Pööran pea ära.

Ma ei jaksa nende leina ka kanda.

Avastan, et ema on kilekoti küünla ja välgumihkliga minu kõrvale maha asetanud. Võtan küünla sealt välja ning panen ta Steni hauaplaadi ette eelmise ärapõlenud küünla asemele lume sisse. Võtan kindad käest ning panen selle põlema.

Pimedas hakkab minema ning see võbelev leek tundub ühtäkki tähtis osa sellest päevast.
Panen oma käe vastu Steni hauakivi ning lasen oma käe soojusel läbi sellel oleva kerge jääkirme sulatada. Kui ma lõpukks käe ära jätan, on tema kuju Steni nime kõrval nähtav.

Millegipärast paneb see mind naeratama.


***


„Mis sa põed selle esitluse pärast nii palju,“ ütleb Sten naerulsui, kui ta minu kõrvale voodisse hüppab ning käe üle mu õla paneb ning mind endale lähemalt tõmbab. Ta uurib mu ekraanil olevat slaidi. „Sa pole üldse selline argpüks nagu sulle mõelda meeldib,“ kinnitab ta tõsimeeli.

„Asi pole selles, et mulle meeldiks argpüks olla,“ selgitan talle kannatlikult. „Ma lihtsalt olen. Sa ei kujuta ette ka, kui hirmus on kõigi nende inimeste sees seista ja-“

„No nende SEES on tõesti hirmus seista, ma arvan. Võtan oma sõnad tagasi,“ naerab Sten.

Müksan teda mänguliselt ning raputan pead. „Näed?! Mul lähevad sõnad sassi ja raudselt ma värisen seal ja...“

Sten naerab ning võtab aeglaselt mu sülearvuti sülest ära ning paneb selle meie kõrvale öökapile. Siis pöördub ta uuesti minu poole, paneb kõigepealt ühe käe ja siis ka ühe oma jala üle minu, jäädes mu kohale kõrguma. Üritan oma trotslikku ja pahurat ilmet kõigest väest säilitada.

Ta lükkab ühe käega mu juuksed kõrva taha ning kallutab siis kergelt oma pead. „Sul läheb hästi. Sa saad selle aine A. Ja kas sa tead, kuidas ma selles nii kindel saan olla?“

Raputan pead, ise vaikselt sõrmega mööda tema käsivart mustreid joonistades. „Ütle mulle.“

„Ma tean seda seetõttu, et ma tunnen sind. Esiteks oled sa selle esitlusega juba tublisti vaeva näinud ja see teema on sul nii selge kui selge ta vähegi olla saab. Vaidled vastu?“

Raputan pead. „Kuid siiski-“

Ta paneb oma sõrme mu huultele, et ma tasa jääksin. Muigan.

„Ja teiseks ei ole sa kaugeltki argpüks. Kuigi ma ei saaks enam õnnelikum olla, et sa mulle helistasid, ei saa ma siiani aru, kust sa selleks julgust said. Pahur advokaadihärra, kes käitus natukene nagu mingisugune... väga pahade pahade mõtetega mees,“ ütleb ta naerma pahvatades. „Kes ei tahtnud sinust alguses tegelikult midagi kuulda. Ja tead mis? Sa panid mind neelama igat sinu suust tulevat sõna üpriski kiiresti.“

Raputan naerdes pead. „No on sul alles fantaasia! Ei ole sa nii heidutav midagi, kui sulle mõelda meeldib! Mu number oli varjatud ja pealegi oli mul Kaia kõrval ja me oleksime selle üle lihtsalt naerda saanud, kui midagi halvasti oleks läinud.“

„Mis toob mind mu viimase ja minu arust kõige parema argumendi juurde,“ ütleb Sten. „Aga enne pean ma sind suudlema.“

„Sa pe-“ alustan, kuid Steni suu sulgeb minu oma ning kui paariks hingetuks hetkeks mu käed tema särgi alla ekslevad, jõuan ma juba kogu selle nõmeda esitluse jama ära unustada. Kuid siis tõmbub Sten must eemale. Olen pettunud.

„Ja kolmas põhjus-“

„No ma nüüd ei tea. Üks asi korraga. Me suudlesime just,“ ütlen tema särginööpe sõrmitsedes.

Sten muigab ning toetab oma lauba minu oma vastu. „Ja kolmas põhjus või rohkem nagu... kergendav asjaolu on see, et kui sa seal ees oled, kujuta ette, et sa räägid seda minule. Ja ma olen toetav ja sõbralik ja kohe kui see on läbi, võid sa minu juurde joosta ja sädistada ja end välja elada. Ma kuulan ja olen kannatlik ja aitan. Ma luban seda.“

Sosistan: „Kõlab hästi...“

„Muidugi kõlab. Ja tead mis veel?“ küsib Sten.

„Mm?“ Vaatan, kuidas ta juuksed, mis on natukene liiga pikaks kasvanud, tikuvad talle silma ja kuidas, kui ta naeratab, joonistuvad ta suunurkadesse kurrud ja ei lähe kaua, kui need on isegi ta silmade juures. Ja ma saan näha nende tekkimist. Ja see helk tema silmis... ma armastan seda helki. Nagu ka kõike muud tema juures, tüütud harjumused kaasa arvatud.

„Ma armastan sind."



__________________________________________________________________________________________________________

Okei... okei.
Seda lõppu kirjutades jõudis mulle esimest korda kohale, mida ma Liivit üle elama panin, millest ma kirjutasin. Ma teadsin enne ka, et see on kohutav, kui midagi sellist juhtub, kui millegi sellisega elama peab. Aga nüüd ma tajusin seda asja sellena, mis ta oli - täielik tragöödia. Vähemalt nende inimeste jaoks, kes Steni eluga (lähedalt) seotud olid.
Sellest ajast saati, kui Andre siia juttu tuli, olete te kõik olnud segaduses ja ka korduvalt küsinud, et mis tema mõte on, miks teda vaja on.
Kui ma seda juttu alguses kirjutama hakkasin, oli idee: esimene pool ilus armastuslugu, mis algab telefonimüügist; teine pool lugu sellest, kuidas kaotuse üle elanud inimene eluga edasi läheb ja armub, ja kui raske on sellel uuel teisel poolel võidelda surnud mehega.
Kui ma aga lugu juba kirjutasin ja Liivit tundma õppisin, siis sain ma aru, et isegi kui ta uuesti armub, läheb selleks meeletult pikka aega. Ja selleks ajaks, kui Sten surma sai, oli Andrel juba täiesti uus funktsioon. Seega, ma tahan rõhutada, Andre ei olnud mõeldud love interestina. Mitte mingil juhul.
Liivi ja Andre olid/on mõlemad katkised inimesed ja ma arvasin, et nad vajavad taastumisel üksteise abi. Või noh, Liivi oleks vajanud Toomase abi, et see kuidagi temasse jälle elurõõmu süstiks - küll natukene twisted moel, kuna tegu oli väikese poisiga, sarnaselt sellele, kes tal endal oleks varsti olnud - ja Andre oleks pidanud vajama Liivit, et mõista, milline rõõm ja õnnistus Toomas tegelikult on.
Reaalsuseks sai aga see, et Andre oli Toomasega mul juttu sisse toodud, aga tuli välja, et Liivi ja Andre ei vajanudki teineteist. Oleksid nad kohtunud mõnel teisel hetkel üksteise elus, võib-olla siis. Aga selleks ajaks, kui Liivi hakkas oma kookonist välja tulema ja üldse teisi, eriti uusi inimesi, registreerima, oli Andre hakanud jalgele saama. Ja Liivil ei olnud paranemiseks vaja väikese lapse lähedust, vaid aega ja, tõsi küll, enda piinamist mälestustega ja isegi tema hallutsinatsioone, et asjast järk-järgult lahti laskma hakata. Tema lihtsalt pidi selle kõik läbi elama, eriti arvestades tema niigi nõrka närvikava.
Ja siin ma olengi jõudnud põhjuseni, miks jutt lõpeb just siin. Rääkisin eile sellest jutust Lambaga ja siis ta pani mind mõtlema. Üldiselt tundub mulle, et mulle meeldib viimasel ajal kirjutada lihtsalt kulgevaid jutte ilma eriliste kliimaksiteta (näiteks Tuba) ja tõesti - siin loos ei ole enam mingit suurt sündmust tulemas. Ma tahaksin kirjutada pikalt vaid sellest, kuidas Liivi paraneb - ja see, kuigi iseenesest nagu üks Ameerika mägede atraktsioon, ei ole midagi sellisesse järsku kõrgpunkti jõudmine. See on järjepidev, tagasilangustega tee.
Ma kirjutaksin teile sellest, kuidas Liivi kevadel, kui ilmad seda lubavad ja ta füüsiline tervis on kuudepikkusest näljutamisest ja muust traumast taastunud, jooksma hakkab. Ma võiksin sellest kirjutada tuhandeid sõnu, kuidas see talle teraapiliselt mõjub, kuidas see füüsiline koormus ja väsimus, alguses ajutiselt, võtab natukene ruumi ära mõtetelt. Ma kirjutaksin sellest, kuidas ta arstide juures käib, kuidas ta näeb vaeva, et kas ja kuhu uuesti kooli/tööle minna. (Ta läheb tööle, aga ma ei tea, kuhu. Mitte kassiiriks igal juhul, ega koristajaks.) Ma räägiksin sellest, kuidas Kaia veel paar korda üritab Liiviga ühendust võtta, kuni ühel päeval nad mõlemad lihtsalt avastavad tänaval kohtudes ja üksteist rõõmsalt tervitades, et nad pole ammu suhelnud, aga sellest pole midagi, ja nad jäävad üksteist süüdistamata teineteist tänavatel tervitama. Ma räägiksin sellest, kuidas Liivile lõpuks meenub tema ja Steni kass ning kuidas ta praegusest punktist umbes aasta hiljem Steni vanematele külla läheb.
Andre puhul poleks mul väga midagi emotsionaalset kirjutada, aga võib-olla teid huvitab, et ta saab Liivi perega headeks tuttavateks/sõpradeks ja lõpuks Liivi ema Toomase hoidmise eest enam kommikarpigi ei küsi ja nad lihtsalt tihedalt läbi käima hakkavad. Kuidas Andre käib veel kokku-lahku Kristiniga, kuigi nad mõlemad teavad, et see ei ole hea mõte, ja kuidas ta siis lõpuks ühel firmapeol kohtub toreda naisega, kes on malbe ja rahulik ja kellega ta saab Toomasele pakkuda hea koduse elu.
Miks ma seda kõike siia jutule järgmiste osadena ei kirjutanud? Sest see, mida ma just kirjeldasin, on Liivi ja Andre elu. Nende jaoks juhtub asju veel aastakümneid. Ja see on igapäevane, isegi igav. Ma ei usu, et Liivi edasi-tagasi sõelumine paremuse ja halvemuse vahel teile veel pikalt pinget pakuks, kui ta enam pakubki.
Ja Liivi Steni haual... See on omamoodi hetk. Võib-olla mitte küll nii tundeline ja tormiline, nagu te oleksite oodanud, aga... Ta on väsinud. Tunded on tema sees ja see kõik ei jõua talle kohale enne, kui ta õhtul magama üritab jääda, aga ei saa seda päevast pilti silme eest. Surnuaias olemine jõuab talle kohale siis, kui ta õhtul end jälle magama nutab.
Andre ja Toomas sattusid ka samal ajal hauale. Surm neid ju tegelikult kokku tõigi, nii et minu arust on see selline... ilus kujund.
Ja palun vabandust, kui keegi tahtis oma kujutlusvõimel lennelda lasta ja mina nüüd enda vaatenurgast nii paljut rääkisin.
See jutt on mul peaaegu sama südames kui MG. Liivi ja Sten ja kogu see lugu oma heade ja halbade aegadega. Mulle meeldis seda kirjutada ja ma täna teid kõiki, kes te selle aasta jooksul seda lugu lugenud ning talle kaasa elanud olete. :)

Hetkel mul pole plaanis uut juttu alustada. Pöördun tagasi MG juurde, käin ta üle. Et siis lõpuks näeks, mis sellest saab - kas tuleb siia üles tagasi või sobib ta siis minu jaoks üritamaks saada millekski enamaks.
Mul on üks lühijutuidee, mis siia küll mingi aja pärast võib ilmuda, kui ma just selle jutu osas ei jahtu.
Nii et... jah.

Aitäh.

See lõppes nii ootamatult, et ma ei teagi mida öelda. Ja Sten oligi surnud. Oeh, nüüd pisarad hakkasid jooksma, sest lootus suri. Mina oleks küll tahtnud näha kogu lugu, kuidas Liivi paraneb ja paraneb ja kuidas ta leiab lõpuks kellegi (thank god, et see polnud Andre) armub, saab lapse ja elab õnnelikult elu lõpuni. Toomas ka, mu üks teooria oli see, et Andre annab lapse lastekodusse ja Liivi lapsendab ta . Ja see tärnidega eraldatud koht... see läks hinge. Kogu lugu läks hinge. Ma elasin neile tohult kaasa.
Suurepärane järjejutt :)

PS! Mind häirib, et ma ei saa kirjutada, et ma ootan uut, sest ma tahaks rohkem teada .

*teeb Mezilasele ühe suure suure kalli* :)
Aitäh sulle. Armas oli seda kommentaari lugeda. :) Nii hea kuulda, et hinge läks. :)
Ja vahepeal ma mõtlesin, et vbl juhtub tõesti nii, et Liivi hakkab Toomast kasvatama. Aga õnneks hakkas Andre oma uude rolli sisse elama. :)
Aitäh!

Ma juba pikka aega mõtlen, mida siia kirjutada. Ma ei tea..kogu see lugu tekitas minus nii palju emotsioone, aga püüdes neid siia kirja pannes, ei sobi miski.
Nõustun sellega, et lõpp tuli ootamatult, aga ilmselt oli see vajalik.
Mulle meeldis, kui Liivi Steni haual käis. See oli kuidagi nii õige ja tema mõtted seal, need meeldisid mulle. Kuigi Liivi mulle alguses ei meeldinud, siis viimaks sain ma temast aru.
Aitäh sulle, selle jutu eest!   
Ja ma tõesti loodan, et MG tuleb tagasi siia üles. Ma üks päev sirvisin selle kommentaare ja mulle tuli see fantastiline lugu jälle meelde.

Nii kurb, et nüüd ongi see suurepärane jutt läbi. Üks asi vähem, mille pärast ma siin sisse-välja käin, et vaadata.. ehk on uus juba üleval!
Lõpp oli ootamatu, kuid ma elasin sellele kõigele kogu hingega kaasa. Mulle meeldis, et lõpus rääkisid sa enda vaatepunktist. Nii said asjad mulle palju selgemaks.
Mulle tohutult meeldis su jutuke ja loodan Sille, et sinu sulest on veel mõnd järjejuttu oodata! See järjejutt tõstis alati mu tuju, viis mu korraks muredest eemale. Aitäh! :)

Aitäh sulle, Sille. See oli suurepärane. Igatepidi.

Nasicc, sa oskad tõsiselt hästi kirjutada.
See jutt oli üks mu lemmikumaid.
Aitäh sulle :)

Oi, see oli küll pisut ootamatu üllatus nüüd.

Igatahes... Mulle meeldis selle viimase osa neutraalsus. Kõik tundus nagu korras olevat, Liivi olekski pidanud võib-olla selle valu endast võimalikult varakult välja saama. Et oleks võinud varem Steni hauale minna, kuid mõistetav-mõistetav... Mu ema on selline 'veidrik', et ta näiteks näeb mu isapoolset vanaema unes, kui kaua tema haual käinud pole... No ja ema nägi unes ette mu tädipoja surma ka... Okei, offtopic.

Oeh, ma tahaks praegu oma teist poolt siia, et talle kaissu pugeda ja hästi tugevalt temast kinni hoida...   

Aitäh Sille! Kurb jutt oli aga ikkagi väga hea... Ja kui kirjutad midagi uut, paluks midagi lõbusat.

Aitäh kõikide nende emotsioonide eest, mis sa seda lugu meiega jagades tekitasid!

Üllatav lõpp, kuidagi nii järsku. Aga see oli nii fantastiline lugu, olgugi et nii nii kurb. Aga jah. Sa oled üks parimaid kirjanikke, keda ma siin foorumis kohanud olen. Aitäh nende elamuste eest.

Kell on mingi fucking neli hommikul, mina ikka üleval. Istun voodil kolme teki all ja fliisist hommkumantel seljas ja lugesin um... 21 osa läbi. Eile öösel lugesin veel viis...

Mõned kokkuvõtlikud kommentaarid siis sulle veel:

1. Mulle ei meeldi pruunid silmad mitte üldse!!!!
2. Mulle tundus, et kuskil alguse pool oli mingi pisike aps vanustega, võib-olla kujutan ette...
3. Ma oleks ikkagi tahtnud, et neil oleks varem ka mingi pisem nagin olnud. Aga et oleks kohe ära leppinud ja kõik oleks õnnelikud olnud.
4. Kusjuures Liivi tundus esimestes osades ikka nii plikakene ja lõbus ja naljakas. Aja jooksul ta kuidagi... Ma ei tea. Muutus tõsisemaks.

Praegu tuli nii lollakas idee, et jutt oleks eriti karm vist siis ka tulnud, kui Sten oleks ellu jäänud ja nende poeg ka aga Liivi poleks vastu pidanud... Üsna masendav oleks olnud lugeda, kuidas Sten oma pojaga tegeleb ja Liivit igatseb...

Ja viimase osa kohta, millest just silmad üle kiirelt lasin, pean ütlema seda, et kuigi see kõik on nii kurb ja masendav, meeldib mulle viimase osa puhul, kui leplik see kõik kuidagi on. Ülimalt rahulik ja hea... Kuidagi pehmendab kõike, samas kinnitab, et Liivi ja Sten on läbi...

Mul on põhimõtteliselt pisarad siin silmas ja ma ei leia hetkel oma mõteteski selgust... Oleks pidanud lugemise ajal Wordi kommentaari kirjutama, siis see kommentaar oleks vist lõpuks pikem saanud, kui sinu üks jutu osa.

Ma lugesin neid oma kommentaare ka, kus ma oma kutist ja endast midagi plärasin ja mulle sai uuesti selgeks, et see jutt on nii KOHUTAVALT midagi sellist, millega end samastada saab. Ma olen väga heas suhtes ja seda üliimelise inimesega... Sõna otseses mõttes mu teine pool... Ma oletan, et võib-olla ma ka seepärast pillin siin praegu, et ma suhtes. See kõik mõjub kuidagi tugevamalt. Kõik see kokkukolimise/ühise kodu jutt ja pereloomine ja kohtumine vanematega ja...

Ah kurat. Ma peaks magama aga ma siin mingi töinan, kuna ma ei saa isegi oma kuti kaissu pugeda, kuna ta ära tööl

Ma saan aru, et see on sinu jutt ja sinu tegelased ja sa oled nendega siiski väga kokku kasvanud. Mina olen ka. Ilmselt väga teistmoodi. Ja loomulikult mõjutab see jutt mind teistmoodi kui sind, ma julgen kahtlustada. Ma ei tea sinu suhtestaatust ega sele ajalugu, kuid kui sa kunagi jõuad faasi, kus sa kedagi nii palju armastad, et see armastus ei mahu sinu sisse enam ära, loe see lugu uuesti läbi. Praegu lihtsalt unusta (kuigi sul pole vist sellised plaanid) aga leia see siis, kui sul kaljukindel suhe on. Siis võib-olla tunned seda valu ka teistmoodi. Ja võib-olla ajan ma lihtsalt mingit lolli teksti siin.

Mul on oma suhtes nii palju ootusi, lootusi, unistusi ja neist natuke vähem hirme. Kui sellest loost, midagi õppida on siis seda, et naised peavad kuulama meeste sõna. Kui öeldakse, et teema on lõppenud on see lõppenud...
Mul juba ammu vitsadest triibud käes- mul oma kutiga ei tasu üldse tülitseda, sest ta võidab lõpuks nagunii. Aga meie tülid on ka õnneks nii mõtetutel teemadel Aga näiteks ka armukadedusega ei tasu liialdada Üks sõbranna soovis talle õnne ja kutsus teda musiks ja kallistas ülevoolavalt jne no ma siis hiljem tundsingi huvi, et kaua ta siis selle sõbranna musi olnud on No ja siis oli pisut kaklemist ja minu poolset tujutsemist ja ta ikka mingi sada korda, et ma ära lõpetaks sellise käitumise. Natuke aega olin vait ja siis ütlesin talle, et ta on ainult minu musi ja siis saingi kohe musi ka temalt  

Ohjah. Aga see lugu... Kõik on nii raske...

Ma üritasin Steni ka endale ette kujutada kui lugema jälle hakkasin aga mitte midagi. Siis korra mõtlesin, et googeldan ta nime pildiotsingus. Esimesel pildil oli mingi tumedate juustega mees aga üldse mitte kena

Mul tuli meelde ka, et ma süüdistasin Liivit kogu selles jamas. Tegelikult praegu selle lugemisega ma sain aru, et mõnes mõttes oli Sten isegi pisut rohkem süüdi... Minu jaoks. Ta ema ju ei teinud Liivile midagi. Ja kutse oli ju ainult Ritale. Eira isa. Miks karistada Ritat? Aga sellel kõigel pole enam tähtsust...

Ma loodan, et sellised lood jäävadki niiöelda kirjanike omaloominguks. Et sellised tragöödiad never ever ei leiaks aset. Seda on liiga palju, et kanda.

Igatahes... Mnjah.

Ma ei tea, mida ma teen nüüd. Ma ei nuta enam, lihtsalt olen ülikurb. Ja üksi. Magamajäämine on raskendatud. Jälle. Oleks palju parem pugeda kellegi kaissu, töinata nagu laps ja lasta tal unisena end lohutada, kuna ta emotsionaalselt ülevoolav tüdruk luges mingit head lugu, mis talle nii kohutavalt mõjub...

Ma ei taha endale haiget ka teha, et mõtlen, millised nende pulmad oleks olnud, esimesed hetked lapsega... Tema kasvatamine, nende õnnelik pereelu, veel üks laps, kes oleks võib-olla siis juba tüdruk olnud... Mõtlen, kuidas nende poeg oleks lasteaeda läinud ja siis kooli ja kuidas nad läbi aja oma aastapäevi tähistavad... Oeh.

Ma tean, et sa saad aru, kui palju haiget sa tegid. Tubli oled ikkagi, ega see sullegi kerge pole *kallikalli*

PS: Huvitav kas see on mu foorumiaastate pikim kommentaar? :O

Wow Audrey sa ütlesid kõik praegu täpselt ära ja enamgi veel. Nii hea oli seda kommentaari lugeda ja siis varasematele osadele mõelda. Aitäh sulle! :)

See tuli tõesti ootamatult, et see viimane osa on. Aga su selgitusi lugedes taipasin, et seda sama uuesti ja uuesti kirjutada oleks väga mõttetu ja ilmselt oleks ma selle lugemisest lõplikult väsinud, tüdinenud.

Aga mulle meeldis see lõpp. See oli nukker, aga samas tundub, et Liivi sai nüüd midagi, mida tal vaja oli.
Ja mul on hea meel, et Andre ja Liivi ei armu ega midagi. Kuigi ilmselt enam mul Andre vastu väga midagi ei ole, aga siiski on see hea. Liivi vääriks kedagi, kellel pole vaja sadat aastat, et hakkama saada, end muuta oma lapse heaks.

Ja jah. Kokkuvõtlikult mulle siiski meeldis see jutt. See on midagi teistsugust.

Aitäh sulle. :)

Ei, ta peab küll edasi liikuma, aga siin jutus see.. Ma ei tea. See traagiline osa on kuidagi tõetruum kui see edasi liikumine. Noh samas ma pole kunagi enda kihlatut ja sündimata last kaotanud ka, aga minu kogemuse läbi on igasugusest valust taastumine kuidagi.. Kohmakam ja piinarikkam ja natuke pime ja.. Osa ununeb ja.. Ta on selline segane ja ma ei näe seda segasust siin peegeldumas.

*Siin on koht, kus Käro avastas, et Sille on jutu lõpuni kirjutanud ja luges edasi*

Okei, vat see viimane osa. SEE oli see segasus, mida ma otsisin. See.. Jah. See oli see.

Aitäh selle eest.

Ja mina võiksin vabalt lugeda terve raamatu sellest, kuidas Liivi kevadel jooksma hakkab, kui see oleks sinu kirjutatud.

Sille, Sillekeneeeeeeeeeeeeeee.

Mäletad seda jubedat uudist, kus noormees sai autoõnnetuses surma ja neiu kaotas lapse? Mul tuli kohe seesama jutt siin meelde... Lihtsalt nii meeletult kurb, et keegi peab selle valuga elama

Vaimude Tund - aitäh veelkord. :)

Audrey - jup... (lihtsalt ei oska midagi targemat kosta)