MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Põgenik

Go down 
AutorTeade
Karro
Our little cutie pie (L)
avatar

Female Postituste arv : 1722
Age : 24
Asukoht : Tähtedel

PostitaminePealkiri: Põgenik   8/3/2013, 22:12

Üllatus mis sugune, aga mulle tuli ka mingi inspiratsiooni vaim peale.. Very Happy Ma loodan et on ikka loetav asi, mida ma kokku kirjutasin :)

Rasked koputused mu korteri uksele ajasid mind mu tusaselt voodist välja. Raske ohkega kobasin oma hommikumantli järele, mille järel ma ennast oma soojast voodist välja pugesin.

Paljajalu, üle oma külma põranda jalutades, kadus see viimnegi une kübe mu silmist, mida ma viimased kolm tundi nii kannatlikult oodanud olin. Kogu see hirm, mis linna valitses, ei lubanud mul isegi korralikult magada ja nüüd, kui ma lõpuks olin magama suutnud jääda, aeti mind ikka üles.

Lõpuks koridorini jõudnud, kobasin silmi hõõrudes lüliti järele, mis väikese tulukese, keset lage, põlema pidi süütama. Selle leidnud, pimestas ere valgus silmi, mis pani mind neid tobedalt kiiresti pilgutama.

Endiselt prõmmimist kuuldes, astusin hinge kinni hoides ukseni ning avasin selle. Nähes oma venda ukse taga seismas, pahisesin, kergendatult. kogu õhu oma kopusedest välja.

"Mida sina siin teed?" küsisin teda tuppa tõmmates. Tema järel ukse sulgenud, jäin teda kulmu kortsutades vaatama.

"Nad tulevad," puhkis ta hirmunult.

"Kes tulevad?" küsisin, kulmu veel rohkem krimpsutades.

"Ma nägin seda nimekirja ja sinu nimi oli seal. Palun paki oma asjad ja hakkame minema. Nad ei tohi sind leida," pobises ta arusaamatult.

"Mis nimekiri? Millest sa räägid?"

"See kuradi nimekiri, mis kõiki minema saadab!" nähvas ta mulle kulmu kortsutades. "Meil ei ole kaua aega. Nad pidid juba täna järele tulema. Palun mine paki nüüd oma asjad ja ma viin su siit minema," palus ta mind kurvalt.

Võtsin oma venna nõu kuulda nind suundusingi oma tuppa asju pakkima.

Kuna ma elasin üksi, oma tillukeses korteris, ei olnud mul suut midagi kaasa pakkida. Pakkisin mõned riided ja hinnalisemad pere reliikviad ning asusimegi teele.

Vend aitas mind oma auto kasti, mis oli kaetud kuuse okastega, et saaksin oma kohvrit peita ja mis oleks hea ette kääne miks ma seal kuradi kastis üldse istusin. Nimelt olime me kokku leppinud, et kui meid kinni peaks peetama, on meil klappiv jutt, et me käisime metsas tööl puid tegemas. Igaksjuhuks andis ta ka mulle selga oma töömantli, mis oleks meie jutuga ikka klappinud. Mulle oma mantli andnud, jättis ta mu üksi sinna auto kasti ning läks siis ise kabiini et meid siit minema viia.

Üksinda seal kastis istudes. olin ma jäetud oma mõtete küüsi. Ma ei suutnud millelegi muule mõela, kui vaid sellele, miks ma seal nimekirjas olin? Miks mind küüditada taheti? Ma ei teeninud rohkem, kui mu naabrid või teised keskklassi töölised. Jumala päralt ma olin keskklassist! Mul oli väike korter. Korter, kuhu ma isegi ära ei mahtunud. Ma ei olnud ka kuskil põranda aluses klubis või midagi. Mind ei olnud lihtsalt põhjust küüditada.

Ohkasin muserdatult. Kuid siis tabas mind, miks mind minema taheti viia. Aleksander. Tema oli ainus inimene, kelle pärast mind oleks võinud ära viia. Oma venna aitamise eest. Kuhu me küll oma ühiskonnaga oleme jõudnud? Ei tohi isegi oma perkonda aidata. Sõda või mitte sõda, aga pere on ilmselgelt esikohal, mitte riik või miski muu.

Püha viha täis olla, peksin rusikatega vastu oma reisi, kuni äkitselt auto seisma jäi. Hirmust vabisedes tõmbasin mantli krae endale nõo ette, surusin mütsi endale tugevamalt pähe ning jäin väljas toimuvat kuulama. Kuulsin, kuidas mu vend vene keeles seletas ning hetk hiljem kuulsin samme kasti poole lähenemas.

Kasti luuk tõmmati lahti ning vahiti siis kulli pilguga mulle otsa.

Köhatasin oma hääle kähedamaks, et see natukenegi mehe hääle moodi tunduks.

"Tervist härra," ütlesin oma hirmu varjates.

"Näidakke dakumeeenti," ütles valvur, mind enda poole kutsudes.

Tõmbasin hirmunult kopsud õhku täis nind vedasin end siis kasti välja pääsu poole. Enne kui ma aga kastist välja sain ronida, kukkus valvur teadvusetult maha.

Ehmunult lõin käega vastu suud, et mitte karjuma hakata. Silma nurgast kedagi liikumas nähes, hakkasin automaatselt sellest isikust kaugemale tõmbuma, aga kui see isik nähtavale tuli, pahisesin, kogu kinni hoitud õhu, välja.

"Tule," käsutas ta, mind autost välja aidates.

Mu käest tugevalt kinni hoides, juhtis ta mind autost ja sellest valvurist eemale metsa poole.

Ühe künka jalamile jõudes, jäi ta äkitselt seisma ning keeras ennast mulle otsa vaatama.

"Ma pean sul nüüd minna laksma," sosistas ta hirmunult.

"Millest sa räägid?" küsisin talle hirmunult otsa vaadates.

"Kas sa siis ei saa aru? Sa oled siin, sest et sa aitasid mind. Kui ma poleks sinu juurde tulnud, poleks sa praegu selles jamas ja sa ei peaks praegu kuskile põgenema. Seega ma pean sinuga hüvasti jätma ja sul minna laskma," raputas ta mind, ise samal ajal pisaraid tagasi hoides.

"Ma aitasin sind, sest et sa oled mu vend.Ma teeksin seda veel, kui vaja. Ma oleksin su ise üles otsinud, kui sa minu juurde poleks tulnud. Kas sa sisi ei mäleta? Juba väiksest saadik oleme meie olnud.. meie," seda öelnud, otisin ma ta silmi. Ma teadsin, et see teema on tema jaoks hell koht, kuid midagi ma pidin ju tegema, et talle au pähe jõuaks.

"Me oleme juba väiksest saadik kokku hoidnud. Me oleme alati mingites jamades koos olnud. Ja see ei lõppe ka nüüd. Sul oli mind vaja ja ma aiatasin sind. Ja kui ma oleksingi sinna rongi jõudnud, siis põhjusega," jätkasin ma kurvalt.

Aleksander raputas pead. "Ma ei oleks sul sinna lasknud minna. Ja nagu näha siis ma ei laksnudki," ütles ta kurvalt naeratades.

Rakselt ohates, kallistasin ma teda. Kui me oleksime, mingil põhjusel, surma pidanud saama, siis vähemalt ei olnud me riius ja meil oli vähemalt see, ilus õe ja venna hetk.

"Me peaksime minima hakkama, et mitte vahele jääda kellegile," kostsin talle, pea vastu tema rinda surutud.

Kuulsin kuidas vend ohkas nind siis lasi ta mu lahti. Vaatasime üksteisele veel korraks otsa ning asusime siis teele.

Künkast alla jõudnud, kuulsime selja taga mingit liikumist. Keerasime mõlemad ehmunult ringi, ning jäime silmitsema seda samust valvurit, kes ennist teadvusetult maas lamas.

"Stop!" karjus too, mäe künkale jõudes.

Vaatasime hirmunult üksteisele otsa ning asusime siis jooksma. Kuulsime, kuidas valvur meile järgi jooksis, mis sundis meid veel kiiremini, läbi lume, jooksma.

Millegi taha koperdades, kukksin ma, Aleksandrit kaasa tirides, maha. Valjult vandudes, ajas Sass ennast ülesse ning üritas ka mind püsti ajada, kuid tulutult. Kuulsime valvuri raskeid hingetõmbeid meie lähedalt, mille peale me mõlemad oma pead hääle suunas keerasime.

Ehmunult lasin ma Aleksandri käest lahti, ning kukkusin tagasi lumme, mille peale Aleksander veelgi rohkem vihasemaks muutus.

"Mja ju ütljesin stop," ähkis valvur.

Kartes oma vennale otsa vaadata, silmitsesin ma nüüd seda valvurit. Nähes relva tema käes, mis mu venna poole oli sihitud, kiljatasin ma, pälvides mõlema noormehe tähelepanu.

Ennast hirmunult püsti ajanud, liikusin ma kaitsvalt oma venna ette. Oma pilku valvurilt pööramata, seletasin ma vennale mida teha.

"Aleksander, kui ma ütlen sulle jookse, siis jookse ilma tagasi vaatama metsa. Sa pead mulle lubama, et sa ei tule siia mitte mingi hinna eest tagasi," sosistasin ma talle."Luba mulle!" sisistasin vihaselt, kui ma talt vastust ei kuulnud.

"Ma luban," sosistas ta kurvalt.

Talle vastuseks noogutades, astusin ma sammu valvurile lähemale. Ja siis veel ühe. Ja veel ühe. Ja veel ühe, kuni valvur mul seisma käskis jääda.

Sügavalt sisse ja välja hingates, vaatasin ma viimast korda oma venda ning siis uuesti valvurit, kes mind vihaselt silmitses.

"JOOKSE!" karjusin ma Aleksandrile, ning hüppasin valvurile kaela. Vali lask, läbis kogu ümbrust.
Linnud, kes seal läheduses maganud olid, lendasin nüüd valjult kraaksudes, kes teab kuhu.
Verisena maha prantsatades, kuulsin kuidas Aleksander mind hüüdis, kuid selleks ,et talle vastata, olin ma liiga väsinud.
Tasapisi, kadus kogu mu ümbrus kuskile taha plaanile. Mu silmalaod muutusid iga sekundiga aina raskemaks ja raskemaks. Iga hingetõmme, mida ma tegin, muutus iga korraga aina vaevalisemaks. Kuni ma lihtsalt kutsuvale tühjusele järele andsin, ning sinna kadusin.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
 
Põgenik
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Karro looming-
Hüppa: