What goes around, comes around...

Okei, ma olen Saksamaal tööl ja mul on 24/7 masekas. Seega ma avastasin mingi vana jutu ja kirjutan seda edasi... Please be nice :)

See on siin vist kunagi üleval olnud, paar osa, seega... Jah. Kellelegi võib tuttav ette tulla...


Ma sündisin Indiaana osariigis, Fort Wayne'i linnas peaaegu kaheksateist aastat tagasi. See küll väga ei oma tähtsust, sest kui ma olin kuue aastane, otsustasid mu vanemad, et neile aitab ning kolisid. Tülid tüütu naabriga nagu ma aru sain. Millegipärast otsustasid nad, et inglite linnas on neil parem elu, seega nad vedasid minu, mu õe, pool meie maja sisustust, kassi ja kaks koera üle terve riigi Californiasse. Ühesõnaga ma sain käia 5 aastat Clover Avenue algkoolis. Täiesti masendav. Mu ema arvas, et ma võiks osa võtta koorilaulust ja tantsimisest, mina ei arvanud sellest midagi. Igatahes tüdinesid meie vanemad sellest linnast. Jumal tänatud, et enne kui mind oleks taritud kuhugi balletitundi või mõnda veel hullemasse kohta. Kolisime jällegi üle riigi. Seekord oli sihtkohaks Miami ning osariigiks Florida. Mõtleme... Seal ma käisin Southwoodi koolis. Suhteliselt normaalne oli. Ütleme nii, et ma väga ei pannud tähele, mis seal toimus. Nimelt astusin ma kohalikku poniklubisse. Oeh, vat see oli tore aeg. Mingeid muresid polnud, et mis saab edasi ja kuidas peaks oma elu elama, ainult mu kaks parimat sõbrannat ja meie ponid. Kablutasime seal maastikel ringi ja võtsime osa ka väikestest võistlustest... Kõik tundus nii perfektne. Kuni õnnetuseni. Ja me kolisime. Jälle. See oli sinnamaani kõige raskem hüvastijätt. Sarahiga ja Jane'iga suhtleme me õnneks siiamaani, aga ratsutanud ei ole ma enam sellest ajast. Järgmine sihtkoht oli Arizona. Phoenix, kui täpsem olla. Ja sealt saigi kõik alguse...
Me kolisime siia kui ma olin 15 ning mu õde 16. Tema läks keskkooli teise klassi ja mina esimesse. Me läksime mõlemad Desert Vista keskkooli, kus Jen kohtas Dave'i. Oh, see ajas mu vanemad hulluks. Jen kadus mõnikord ööseks ära ja ilmus alles varahommikul. Mõnikord oli ta kui välk söögilauast kadunud kui kuulsime Dave'i Mitsu pidurikriiksatust maja eest. Hämmastav aeg. Mina muidugi olin tol ajal vanematele rohkem meelt mööda. Passisin kodus ja harva käisin väljas. Mitte, et mul sõbrannasid poleks olnud, oli küll. Aga ma ei viitsinud rääkida nendega sellest, kuidas neil viimases kehalise tunnis küüs murdus ja kui palju maksavad ikka geelküüned. Ma ei taha moest rääkida pidevalt, mind ei huvita see. Aga noh, paar naeratust ja muud sellist seosetut lauset ning ma võisin seltskonnas juttu kuulata küll. Enamasti otsisin ma koolis pilguga aga oma õde ja tema kutti.
Nüüd te kindlasti arvate, et ma olin Dave'i armunud ja kavatsesin ta Jenilt üle lüüa? Ei olnud. Õõh, andke andeks, aga mul ei ole oma õega samasugune maitse. Lisaks sellele ei ole mina Dave'i maitse, nii et jah. Kahjuks pidite pettuma. Miks ma aga nende seltskonda otsisin, oli see, et Dave'il oli auto. Mitte mingi tavaline auto, vaid Mitsubishi 3000 GTO. 207 kilowatti, kaksikturbo ja v6 mootor... Võite ette kujutada, mis tunne oli seal istuda. Mina muidugi selle rooli taha ei saanud, küll aga võisin tunde garaazis vaadata, kuidas ta seda putitab. Alguses oli meil õega muidugi sellepärast tüli, kuna ta arvas, et ma tahan talt Dave'i üle lüüa. Pärast pikka arutlust ja minupoolset selgitustööd, sai ta aga lõpuks aru, et asi ei ole nii hull. Dave võttis mind kui väikest õde. Kohati tundus mulle, et kui väga tülikat väikest õde. Aga ausalt öelda, ega see mind väga ei morjendanud, kuna järgmisel hetkel asus ta juba seletama, kuidas vahetada pukse või rooliotsa ning kuidas kontrollida kas sild on paigast ära. Oh see oli samuti hea aeg. Aga keskkooliaastad sai läbi ja mu õde hakkas kolledzi poole vaatama. Kaasaarvatud Dave muidugi. Ja nii nad kadusidki tagasi inglite linna poole. Platti kolledzisse. Ja mina jäin üksi Scottsdale'i. Või noh, okei ma läksin praegu dramaatiliseks. Mu vanemad ja mu koer olid kah siin.

Esimesed pool aastat oli mul suhteliselt masendus. Mu õde oli tol ajal mu parim sõbranna ja nüüd ei olnud mul enam kellelegi muresid kurta. Muidugi telefoni teel sai, aga ma ei tahtnud teda tüütada, oli see ju tema jaoks tähtis aeg. Uued tuttavad ja uus keskkond... Samas ei viitsinud ma ka oma klassi tüdrukutega väga suhelda, mingi hetk hakkasin nendest võõranduma ja nii see läks. Muidugi ma sain nende käest abi küsida, kui midagi vaja oli, kuid see ei olnud enam selline suhtlemine, nagu minevikus.

Elu läks edasi ja kevadel hakkasin ma õhtuti käima Sammyga pikemalt jalutamas. Sammy on mu koer, musta põhivärviga kolli. Ma polnud varem tähele pannud, kui palju huvitavaid elemente oli mu kodulinnas, seega kogusin taskuraha ja ostsin kaamera, et neid jäädvustada. Mitte midagi uhket, täiesti tavalise musta Canoni, millega oli võimalik enam-vähem normaalseid pilte saada ka pimedas. Vähemalt oli mul millega end lõbustada. Ma mäletan hästi seda päeva suve alguses, kui jalutasime Sammyga kaugemale kui tavaliselt, üsna vanade tehaste juurde, sest ma olin seal hiljuti näinud üht ägedat seina, mille ma kavatsesin üle vaadata, et kas sobib pildistamise taustaks. Ning seal nägingi ma neid esimest korda. 4 autot, nii üksteise sabas, et kui esimene oleks järsult pidurdanud, siis oleks vist teised seljas olnud tal. Ja ometigi liikusid nad hämmastavalt sünkroonselt, nagu neid oleks ühendanud miski nähtamatu liin... Toyota Supra, Nissan Skyline R33 GTR, M5 BMW ja Ford Mustang. Ilusad, puhtad ja kaugelt kuulda, et võimsad. Ma mäletan, et vaatasin kohta, kuhu nad kadusid veel pikka aega, lootes, et nad tulevad tagasi. Lõpuks pöörasin ringi ja läksin koju tagasi. Järgmine päev möödus kiiresti, ma ei suutnud koolis keskenduda ja koju jõudes olin väga rahutu. Isegi Sammy tajus seda ning ring, mille ma temaga too õhtu tegin, erines suuresti meie tavapärastest jalutuskäikudest. Kui ma Sammy ära viisin, seadsin sammud tehaste poole. Eelmise õhtu piiripunktini jõudes seisatasin kahtlevalt. Ma ei olnud veel kunagi nii hilja üksi sealkandis olnud ja ausalt öeldes, seda ka ei soovitatud. Järsku kahetsesin, et olin koera koju jätnud. Pimedus ja valgus jätsid seinale süngeid varje, kui ma edasi kõndisin. Läksin umbkaudu, kuna see kant oli mulle tõesti tundmatu, kuid järsku kuulsin tuttavaid helisid. Muusika ja auto mootorite müra, sekka ka inimeste häält, seda küll väga vaikselt. Järgmise hoone nurga tagant välja jõudes nägin suhteliselt suurt hulka inimesi ja autosi. Ja need ei olnud tavalised autod, sellised mida võib iga hommiku tööle või kooli sõites hulgim näha. Need olid autod suure tähega. Tuunitud ja kiired. Ääres märkasin tuttavat Bemmi, tema kõrval Mustang ja Skyline. Neljas, Supra, oli kuhugi kadunud. Äkitselt kuulsin kuidas kahel autol pöörded üles lasti ja pöörasin kiirelt pilgu vasakule, kust paistsid kahe auto tagumised otsad. Ühes tundsin ära Supra ja teine oli mingit sorti Evo. Murdosa sekundi vältel autod startisid ja ma tundsin kuidas minust käis jõnks läbi. Tol hetkel ma taipasin, et see on minu maailm, et seda ma tahangi teha. Et ma kuulun siia...
Järgmisel momendil võpatasin uuesti. Seekord kuna keegi oli mulle käe õlale pannud ja midagi küsinud. Pöörasin aeglaselt ringi ja vaatasin suhteliselt noore kuti hallidesse silmadesse.
"Kuidas?" küsisin kerge värinaga hääles.
"Ma küsisin, mida sa siin teed. Noor neiu, nagu sina, ei tohiks poole öö ajal ringi hulkuda. Eriti veel nii kahtlases paigas."
"Ma... Ma hakkasingi just minema."
"Mismõttes, kuhu? Tule ja lõbutse kui sa juba siin oled." sõnas noormees vastuvaidlemist mitte lubava hääletooniga.
"Mu vanemad kindlasti mure-..." jäin hetkeks kõhklema. Mu vanemad olid kellegi sünnipäeval ja ei pidanud sealt enne järgmist päeva tulema. Meenutasin seda tühjust mis mind oli valitsenud sellest hetkest kui Jen ja Dave lahkusid. Kuidas mu sõbrad olid mind järjest maha jätnud või mina neid, kes teab... Mõtlesin õnnetuse peale Miamis. Ja otsustasin. Nüüd või mitte kunagi. Noorukile otsa vaadates nõustusin: "Okei. Ma tulen. Aga mu õde teab, kus ma olen, seega..."
Poiss naeris. Nagu tõsiselt ja südamest.
"Rahune maha, ega me mingid pätid ja kaabakad pole. Või vähemalt enamus meist."
Ta juhatas mind musta Mitsubishi Eclipse'i juurde, mis ei seisnud väga kaugel mulle "tuttavast" nelikust. Muusika ei olnudki nii vali kui ma olin arvanud, sai täiesti omavahel suhelda. Muidugi rohkem rääkisin mina, kuna tundus, et mu vestluskaaslane ei olnud väga aldis endast rääkima. Mark oli ta nimi, vähemalt selle ta mulle avaldas. Mingi hetk tulid ta mingid tuttavad temaga rääkima ja ma sain rahulikult ümbrust vaadata. Eemal, kus autod kiirendasid, nägin Hyundai Coupe'd ja temaga mõõtu võtvat Honda S2000't. Honda haaras vähemalt stardis liidripositsiooni, rohkem ma ei vaadanud. Alateadlikult suunasin pilgu tagasi neliku poole. Seal tundus täitsa tore olevat, kolm kutti ja üks tüdruk ning veel mõned inimesed. Mingil põhjusel tõmbas mind nende poole, ning ma nihkusin veidi paremale. Märgates, et Mark on süvenenud juttu, hakkasin teistele lähenema, samal ajal tehes nägu, et uurin autosid. Supral oli kapott üleval ja ma võtsingi suuna tema poole. Piidlesin parasjagu kapoti alla, kui mind üllatas järjekordne hääl selja tagant, seekord aga küsimusega, kas meeldib?
"Meeldib küll." vastasin ümber keerates. Mind vaatas tõsise näoga pikemat kasvu kutt, keda olin enne näinud Mustangi juures teistega rääkimas ning kes mu vastuse peale muigas. Tol hetkel ma veel ei teadnud, et temast saab üks minu parimaid sõpru, kuid ma tundsin, et teda saab usaldada.
"Tunned autode vastu huvi?"
"Just nii."
"Kui vana sa oled?"
"Piisavalt"
"Sõitnud oled, load on?"
"Ei."
Ausalt, ma ei tea, kust ma selle julguse võtsin, aga mu hääl oli vastates kindel ja ma ei kõhelnud hetkegi.
"Tahad sõita?"
"Sa veel küsid."
Ta muigas uuesti, siis viipas Supra poole.
"Sellega ma sul kahjuks ei saa sõita lubada, kuid sellega seal, " noormees näitas Mustangit, "võid sõita küll. Aga mitte siin."
Vaatasin talle kerge naeratusega otsa.
"Miks sa peaks mind lubama? Ma olen sinu jaoks võhivõõras tüdruk. Äkki ma olen narkar või prostituut... Või kas sa ei karda, et ma su kalli Mustangi niimoodi ära lõhun?"
Nooruk piidles mind uurivalt.
„Sa pole narkar. Usu mind, ma olen neid piisavalt näinud oma elu jooksul. Sa pole ka prostituut...“

„Mis, kas sa oled ka neid näinud piisavalt oma elu jooksul?“

Ta vaid muigas. Jälle.
„Ja mis puutub su ülejäänutesse küsimustesse. Ei karda. Ja miks ma peaks lubama? Sest su silmad ütlevad mulle seda. Sest viis aastat tagasi tulin ma samamoodi siia, ilma autota, kuid huviga selle maailma vastu. Tookord oli Dean see, kes mind samamoodi kõnetas. Ta võttis mu vastu ja pani sõitma. Sa meenutasid mulle mind ennast kui sa siin seisid."
"Okei. Noh... Seda on nüüd keeruline kommenteerida.." Ma jäin hetkeks mõttesse ja siis jätkasin "Millal ja kus?"
"Homme, kell neli. Ma võtan su seal peale, kus sa eelmine kord koeraga seisid." ta naeratas ning läks tagasi teiste juurde. Mina jäin sinna seisma. Ja ausalt, mul peaaegu vajus suu lahti. Kust ta mäletas mind ja Sammyt? Läksin tagasi Marki juurde, kes oli nüüdseks jutu lõpetanud ja ootas mind.
"Kus kadusid vahepeal?"
"Ma vaatasin autosid." Tundsin, et ei taha oma uut tutvust veel kellegagi jagada. "Ma pean nüüd minema, mu õde helistas ja lubas oma vana roostes Sierraga mulle järgi tulla, kui ma kohe koju ei lähe. "
Mark naeris: "Selge, ma mõistan sind. Eks mine siis. Ehk kohtume veel"
Lehvitasin ja jalutasin minema. Nii väikese aja jooksul toimus nii palju, et ma ei teadnud, mida mõelda. Mark... Tore poiss küll ja üldse mitte kole, aga tundus selline naistemees. No pole ka ime, sellise kehaehitusega... Musklid.. Oeh... Aga ei. Sõbraks on okei...
Ja homme lähen sõitma võõra kutiga. See ei ole kohe üldse minulik. Mis toimub... Mis ta nimi üldse on???
Koju jõudes viskasin voodisse pikali, ma ei olnud kella vaadanud ja see näitas juba järgmist päeva. Mõtlesin, et leban veidi ning seejärel lähen sööma, kuid tundsin kuidas silmad raskeks läksid ja kinni vajusid. Läbi une kuulsin veel, et Sammy hüppas mu kõrvale ja siis uinusin päriselt.

See jutt meeldib mulle
Ja esimese osa kohta mõnusalt pikk ka :)
Vigasid ei märganud ja midagi poleks vaja muuta ka
Jätka seda kindlasti :)
Ning UUT ootan!

Jaa... Tänud sulle :)

Aga ma avastasin, et kaldkiri ei tulegi iseenesest wordpressist kaasa XD

Hommikul ärkasin nõude klirina peale. Hüppasin voodist välja, käisin vannitoas ja läksin alla. Ema mässas köögis millegagi, mis vähemalt lõhnas hästi.
"Oi, tere hommikust kullake. Ma vist äratasin su üles, kui mul kandikud käest pudenesid. Igatahes teen ma kooki, su õde tuleb külla."
"Hei, ema, juba sünnipäevalt tagasi?" naeratasin vastuseks.
Jalutasin külmkapi juurde ja võtsin sealt võileivamaterjali ning jogurti. Istusin laua taha ning asusin võileiba tegema, kui mu ema vastas "Jah, jõudsime umbes 10 paiku, su isa läks poodi ning Jen tuleb umbes poole seitsme paiku. Nad jäävad ööseks, seega õhtul tuleb suurem söömaaeg. On sul õhtuks plaane ka?"
"Nelja paiku pidin ühe tuttavaga kokku saama."
"Et siis kahe tunni pärast."
"Misasja!? Kell on kaks juba w? Kas keegi Sammyga on väljas käinud." Kontrollisin telefoni ja tõdesin, et mu emal oli õigus. Käigu pealt haarasin oma võileiva ning tõttasin trepi poole, mu ema jõudis veel järgi hüüda, et Sam oli hommikul tagaaias väljas olnud pikalt. Sellegipoolest vahetasin riided ning otsustasin temaga välja minna. Närvide rahustamiseks või nii... Teksad ja dressipluus seljas, võtsin Sammy rihma otsa ja tegin temaga väikese tiiru, enne kui sammud äärelinna poole seadsin.
Jõudsin kohale kümme minutit enne nelja, kuid sellegipoolest oli tuttav Mustang juba seal. Tundsin, kuidas mu süda ootusärevusest kiiremini lööma hakkas ja avasin kõrvalistuja ukse. Tuttavad sinised silmad piidlesid mind juhi poolt.
"Sa tulidki." olid tema ainukesed sõnad
"Jah, miks ei oleks pidanud?"
"No ma ei tea. Sa ei arvanud, et äkki ma võin olla potensiaalne vägistaja või pervert?"
"Ma ei tea. Oled w?"
Ta naeris. "Ei ole, võid rahulik olla."
Dialoogi ajal olin jõudnud istuda ning ukse kinni tõmmata, seega läks auto liikvele.
"Kas ma võin sult midagi küsida?" uurisin vaikselt
"Noh?"
"Mis su nimi on?"
Kerge muie ja pilk minule "Lucas. Ja sinu?"
"Katherine. Lühendatult Kat."
"Meeldiv tutvuda Kat."
"SInuga samuti." Naersime mõlemad ja Lucas keeras kuhugi tehaste vahel asuvale platsile ning seiskas auto.
"Esmalt ma oleks väga uudishimulik ja uuriks veidike su kohta, kui tohib?"
"Ikka," naeratasin talle vastuseks
"Kust sa siis pärit oled?"
"Sündisin Fort Wayne's, Illinoisis, siis kolisime L.A'sse, sealt Miamisse ja nüüd siis oleme siin. Äkki sa tead mu õe kutti Dave'i? Sõitis Mitsu 3000 GTO'ga"
"Hmm... Muidugi tean. Ta ikka rääkis vahepeal teist. Eriti su õest Jenniferist... Kuid paar sõna oli sinust ka...Et siis sina oledki pisiõde. Algul ma eeldasin, et sa oled 10aastane, kui ta sinust juttu tegi. Aga noh, eks hellitusnimed olegi sellised kahtlased." Poiss naeris hetkeks südamest, kuid siis tõsines "Ma peaks mainima, et ma tean ka sinust ja Alexist, sest Alex on samuti ühes meie tuttavas pundis..."
Vari jooksis üle mu silmade ja ma muutusin koheselt poole tõsisemaks kui enne. "Tead jah... Noh... Ma ei oskagi midagi öelda... Mina ei teadnud siiani teist midagi, sest Alex ei rääkinud minuga sellest maailmast. Kuigi ta teadis, et mind see paelub. Mina olin tema jaoks lihtsalt üks mõttetu blond piff... Tema aga oli ehtne sitapea..."
Noormees muigas. "Sa pole veel sitapead näinud. Sa peaks Ianiga kohtuma selle jaoks."
Ma kujutan ette, et ma nägin välja nagu üks paras küsimärk, sest ta naeratas veel laiemalt.
"Nojah, sa ju ei tea meist midagi. Põhimõtteliselt on meid 5. Ja ma tean, sul on nüüd järgmine küsimus, aga üks vend lihtsalt ei ole hetkel meiega. Olen mina, Dean - kes sõidab Supraga, Thomas on see tüüp kellel on Skyline ja Ian... Noh, temal ilmselgelt on too M5. Ja puudu on meil Damien. Tal on kah BMW. M3 kupee. Palju lolli jõudu. Ta on seda aastaid ehitanud."
Seedisin natuke aega kuuldut ja vastasin "Okei. Ma loodan, et mul jäi meelde kah. Ja Ian on siis sitapea kuna...?"
"Ta on meil selline mängur veidike. Meie arust jumala normaalne vend, aga olen mitu korda kuulnud, kuidas naised teda sitapeaks kutsuvad..."
Vaatasin korraks noormehele otsa ja nägin ta silmis helklevat lõbusust, kuigi ta ise püüdis olla väga tõsise näoga.
"Noh, ma loodan, et ma ei saa teda kunagi niimoodi tundma, sel juhul." Muigasin samuti.
Lucas vaatas mind korra ja siis vahetas teemat.
"Aga okei... Tuled hüppad rooli?"
Kerge värinaga hinges nõustusin ja ronisin enda istmelt välja, et kõndida ümber auto ja vajuda juhipoolsesse sportistmesse. Noormees istus mulle kõrvale ja vaatas otsa.
"Nonii. Närv on sees?" Minu noogutuse peale ta jätkas "Ei ole hullu midagi, vasakult alates sidur, pidur, gaas. Vajuta sidur alla."
Tegin nii nagu ta käskis ja ta sai jätkata.
"Nii, nüüd käigud. See auto on kuuekäiguline. Pane oma käsi käigukangile ja lükka seda natuke vasakule ja üles. See on esimene, otse tema all on teine. Nii, lükka esimene sisse ja lase sidur õrnalt-õrnalt lahti ning auto liigub."
Tegin täpselt nii nagu ta käskis ning tundsin kuidas auto vaikselt liikuma hakkab. Lucas julgustas mind natuke gaasi andma ja teist käiku sisse panema, kuid ma raputasin pead.
"Ma ei julge."
Poiss naeris korra ja vaatas pöörete arvu.
"Okei, lase gaas lahti ja vajuta sidur alla." Kui ma olin seda teinud, siis pani ta kiiresti teise käigu sisse. "Nii, nüüd lase jälle sidur lahti. Aeglaselt."
Kerge jõnksatusega küll, kuid auto liikus siiski edasi. Ja kiiremini.
"Okei, nüüd pidurda."
Ja mida tegin mina? Vajutasin pidurit. Päris hästi pidurdasin, aga sidurit alla ei vajutanud. Mistõttu auto otseloomulikult suri välja. Vaatasin punastades Lucasele otsa, kuid noormees ainult naeris.
"Misasi see nüüd oli? Sidur tuleb kah ikka alla vajutada ju."
"No sa ju ei öelnud. Sa ütlesid pidurda ja ma vajutasin pidurit." Nüüd naersin ka ise, kuigi ma võisin kihla vedada, et näost olin ikka nagu peet.
Ja nii see siis läks, see minu esimene sõidutund elus. Avastasin Lucase kohta suhteliselt palju uut infot ja kui lõpuks kella vaatasin, avastasin, et Jen peaks olema juba kohale.
"Oi! Kuule, ma pean koju minema nüüd. Ja kiiresti."
"Okei, ma viskan su ära."

Vaikides vahetasime kohad ning Lucas tegi mulle teel majani paar muljetavaldavat kiirendust.
Vaikselt mürisedes veeres Mustang mu maja ette ning ma nägin elutoa aknast, mis avanes sõidutee poole, et Dave ja Jen istuvad lauas juba. Leppisime Lucasega järgmise kohtumise kokku, järgmiseks õhtuks. Seekord mitte sõidutund, vaid ta lubas mind kiirendusele kaasa võtta ja lippasin koju.
Rõõmus tsau koridorist, viskasin oma jaki nagisse, tervitasin Sammyt ning astusin elutuppa. Esimesest pilgust Dave'i näole sain aru, et talle ei olnud raskusi tekitanud arusaamine, kellele Mustang kuulus.
"Niisiis... Lucas..."
Kuna ma kuulsin ta hääles veidi halvustavat nooti, siis vastasin trotslikult. "Lucas jah."
Jen vaatas meid ausalt öeldes, nagu me oleks lolliks läinud... Nohjah... Kuid Dave'i häälde oli siginenud minu vastuse peale veidike vabandavat tooni
"Ma lihtsalt arvan, et see ei ole vastav seltskond, milles võiks sinusugune noor tütarlaps ringi liikuda. Mitte paha pärast..."
Ma hakkasin juba vaidlema, kuid siis segas Jen vahele.
"Misasja, millest te räägite? Mis Lucas, mis seltskond?"
"Streetracerid," pomises Dave mokaotsast ja Jen'i suu tõmbus kriipsuks.
"Kate..." Sõnas ta etteheitvalt. "See maailm on ohtlik. Sa ei tohiks nendega liikuda."
Lugesin vaikselt mõttes kolmeni ja vastasin rahulikult.
"Dave sõitis kah seal ju... Ma ei näe, et see sind oleks takistanud..."
"Dave lõpetas selle ära. Sai ise kah aru, et see on seadusega vastuolus! Ma keelan sul nendega suhelda!"
Tundisin, kuidas hakkan närvi minema.
"Sina ei saa mind keelata!"
"Ma räägin emale ja isale!"
"Midaiganes" pöörasin ringi ja hakkasin trepist üles minema, kui mu õde mulle järgi karjus.
"Ma mõtlesin seda tõsiselt! Nad on sulle halb eeskuju."
Ma ei viitsinud isegi välja teha sellest. Tundsin end järsku väsinuna. Ma ei jaksa koguaeg vaielda. Sellest kõigest oleks puhkust vaja. Igal pool on mingid intriigid... Läksin lihtsalt üles ja keerasin ennast tukkuma, kuni mu ärkasin ema koputuse ja hääle peale, et söök on valmis. Teadsin, et Jen on kah all, seega loivasin nii aeglaselt kui võimalik elutuppa. Mulle ei meeldinud oma õega tülitseda ja ega seda tihti ei juhtunud kah. Kuid teadsin, et seda maailma ma enne ei jäta kuni nad mind sealt välja viskavad. Ma tundsin, et ma kuulun sinna...
***
Järgmine hommik loivasin ma veel aeglasemalt allakorrusele. Eile oli läinud päris karjumiseks lausa, sest Jen loomulikult ei suutnud oma suud kinni hoida. Ja minu vanemaid teades... Hea, et nad mind koduaresti ei pannud. Muidugi ei hakanud ma Lucasele helistama ja meie kokkusaamist tühistama, saatsin lihtsalt sõnumi, et ta päris mu maja ette ei sõidaks, vaid jääks paar tänavat eemale.
"Ema, ma viin prügi välja ja käin Sammyga suurel ringil!" hüüdsin üle maja, enne kui koera vilistasin ja talle kaelarihma kinnitasin.
"Okei." Kuuldus köögist vastuseks. Vähemalt seegi hea, et ta ei keelanud mul päise päeva ajal väljas liikumast. Pealegi ta eeldas, et streetracerid on nii autopeded, et nad koera nagunii autosse ei võtaks. Ja noh... Ilmselt oli tal ka õigus. Nii et ma võisin lausa tajuda rahulolu tema hääles...
Ma olen suhteliselt alati olnud selline hea laps oma vanematele. Kunagi välja ei hiili kodust ja pahandused olid küll vahepeal kooliga, kuid siis nad mängisid mu süütundel ja ma parandasin end. Täna aga... Täna on kõik vastupidine... Ma lihtsalt tunnen, et ma ei ole enam see, kes ma olin varem ja ma ei taha seda tunnet kaotada. Ma tahan selgusele jõuda... Eriti peale Alexit. Ma üritasin mitte tunda peale teda, ma üritasin olla emotsioonitu ja külm, aga ma ei saanud. Ma olen lihtsalt nii kuradi empaatiline inimene...
Ja nüüd kõik mõtlevad, mis juhtus nagunii. Ei mitte midagi hullu. Tüüpiline stoori. Poiss ja tüdruk kohtuvad, tüdruk armub, poiss teeskleb, saab kätte mis tahab ja siis murrab tüdruku südame. Klassikaline sitapea sündroom. Ainuke asi, mis lööki pehmendas oli see, et ma teadsin algusest peale, et sellest midagi välja ei tule, aga kuna ma hoolisin, siis lasin endaga mängida ja tegin nägu, et see ei mõjuta mind absoluutselt. Südamest aga mõjutas. Me tegelikult läksime ka suhteliselt rahumeelselt lahku. Nii et ma ei tea, kuidas Lucas asjast teadis... Ju siis on väike seltskond, kus räägitakse kõigest. Mina Alexi jaoks... Ilmselt ei olnud midagi erilist. Ma ei teadnud isegi tema sõpru... Ta ei pidanud mind vääriliseks neile tutvustada...
Aga see selleks. Vahepeal olin jõudnud juba oma lemmikpoe juurde. Eluhead saiakesed, ma ütlen. Scottsdale'i parimad. Võtsin endale paar viineripirukat ning liikusin edasi. Pirukaid loomulikult jagasin Sammyga. Korraks tundus nagu oleksin näinud ees tänavanurgal tuttavat Suprat, kuid kui ma sinnani jõudsin, siis sain aru, et ilmselt oli see silmapete. Pealegi, mis ma selle Supraga ikka teinud oleks. Ma isegi ei mäleta selle venna nime, kes sellega sõitis. Ma mäletan ainult Iani nime ja teda ma ei pane isegi mitte pildiga kokku. Oeh. Mu mälu sakib ikka.
*Piiks-piiks* käis järsku mu taskus ja mul käis südame alt jõnks läbi. Lucas? Kuid telefoni taskust välja õngitsedes ja sinna vaadates tundsin kerget pettumust. Mitte küll kauaks, kuid siiski. Sõnumi nimelt oli saatnud mu kallis kadunud sõbranna Sarah, kes kirjutas, et nad sõidavad vanematega siis läbi järgmisel nädalal ja et ma otsiks kuskilt mingi koha, kus saaks ratsutada, et tuletaks vanu aegu meelde. Ilmselt oli ta ära unustanud, et sellel oli põhjus, miks ma hobustest eemaldusin... Ohkasin jälle vaikselt ning panin telefoni taskusse tagasi. Tuju oli kadunud ning isegi Sammy lõbus kekslemine ja liblikate tagajamine ei saanud mind rõõmustada. Istusin lähedal asuvale pargipingile ja silmitsesin oma käsi. See kõik oleks olnud nagu eile...

Me läksime maastikule, mina, Jane ja Sarah. Me liikusime ilusti oma rajal nii nagu peab. Kõik läks hästi. Sarah läks ees, siis Jane ning mina olin viimane. Kui me ratsutamisrajale jõudsime tegime veidi traavi ning galoppi kuni meie oma kohani ühe puu juures, kus pidasime kerge pikniku ja lasime ponidel puhata. Seejärel pöördusime tagasi. Peale ratsutamisraja lõppu oli meil oli 200 meetrit minna tee kõrval enne teepervest allaminekut põllule, kust saab otse tallini, kuid siis see juhtus. Me olime vahetanud kohti ning nüüd oli Jane kõige taga, mina ees ning Sarah keskel. Järsku kuulsime kõva signaali ning pidurite kriginat, mäletan, et jõudsin selja taha vaadata enne kui Välk koos minuga jooksu pistis. Sarahi hobune oli tagajalgadel ning suur SUV libises külg ees meie poole, samal ajal kui teiselt poolt sööstis mööda teine auto. Rohkem ei suutnud ma märgata, sest Välk galopeeris sündmuskohalt minema nagu segane, mina laka külge klammerdumas. Kui ma ta lõpuks pidama sain olin üksi võsa taga põllul. Ainus mida ma kuulsin oli karjumine, tundsin ära Sarahi hääle ning kiirustasin poni sinnapoole. Enne teepervest üles jõudmist peatasin poni ning ronisin ta seljast maha, lähenesin teisele poole teed käekõrval. Õhus oli vere lõhna, üks auto oli katusel, tee ääres seisis paar autot, karjumine... Välk oli täiesti närvis, kuid ma ei usaldanud teda maha jätta... Pilt mis mulle avanes oli kohutav, Sarah oli hobuseta. Jane oli kadunud ning tema poni lebas pooleldi SUV all. Teeääres peatunud naine helistas ilmselt kiirabisse parasjagu ning tema mees rahustas Sarahit, kes endiselt karjus hüsteeriliselt Jane'i nime ning osutas näpuga maasturi poole. Keegi lähenes mulle ja küsis talli nime, kust me pärit olime, ma vastasin talle juskui unes. See kõik oligi nagu unes. Õudusunenäos...
Kiirabi jõudis ilmselt kohale ruttu. Politsei samuti. Ma ei ole kindel. Kõik toimus nagu aegluubis. Ja keset seda kaost seisin mina, koos oma porise halli poniga, vaikides ja šokis.
Ma mäletan hetke mil jõudis kohale James, meie talli omanik, koos paari tallitüdrukuga. Nad võtsid mult Välgu, panid ta ilmselt treilerisse. Vikerkaar, Sarahi poni, oli ise koju jooksnud, seega nad juba aimasid, et midagi on juhtunud. Paraku ei kandnud meist keegi peale Jane'i kaasas mobiili... Ja Jane... Mina teda ei näinud sündmuskohal, sest ta oli pooleldi auto all nagu ka tema poni Carter.
Hiljem sain teada, et kui Välk oli minuga jooksu pannud, oli ka Vikerkaar seda teinud. Sarah aga kukkus... Jane ja Carter said täistabamuse SUV'lt selga, poni ei jõudnud isegi reageerida. Purjus juht... Carter suri ilmselt kohe, Jane jäi eluks ajaks ratastooli. Ja mina lõpetasin ratsutamise. Mu vanemad ei müünud Välku, kuid ta jäi sinna talli edasi. Juhuks kui ma peaks kunagi tahtma ratsutada veel... Jeah... Right... Ta on pensionil.
Varsti pärast seda me kolisime jälle. Mulle on korduvalt öeldud, et ma ei peaks ennast süüdistama, kuid ma teen seda siiski... See oleks pidanud olema mina seal taga. Mitte Jane.

Ilmselt olin nii oma mõttetesse süvenenud, et ei märganud, kuidas Sammy oli eemaldunud ühte pargi nurka. Vilistasin ning ta tuli tagasi, mõtlikult panin rihma uuesti ta kaelarihma külge ning me liikusime koju.

„Ema ma tõin Sammy ära ning lähen pildistan natuke, okei?“ hüüdsin Sammyt tuppa lastes. Nõusolekut kuuldes seadsin sammud uuesti uksest välja. Me kohtusime Lucasega paari kvartali kaugusel ning kohe kui autosse istusin märkas ta, et mu tuju on kehv.

„Mis juhtus?“
Vaatasin nukralt tema poole. „Mu kunagine parim sõbranna kirjutas, et ta tuleb külla. Tahtis, et ma leiaks koha, kus ratsutada... See tõi tagasi mõned halvad mälestused.“
Lucas kergitas kulme. „Sa ratsutad?“
„Ratsutasin,“ parandasin teda.
„Mul on 13 aastane õde. Ta on täiesti hull hobuste järgi. Kohaliku poniklubi liige ja puha... Aga see selleks. Ma ei küsi mis juhtus, sest ma olen kindel, et see teeks su tuju hullemaks. Räägime siis kui sa selleks valmis oled. Ütleks hoopis seda, et ma sain väga huvitava telefonikõne eile Dave'ilt... Arvan, et see on seotud sellega, miks ma sind täna ei tohtinud maja juurest peale võtta?“
Kortustasin kulmu. „Ma ei saa aru, ma olen kohe 18aastane, miks nad ei võiks lasta mul oma elu elada. Dave ja Jen flippisid eile sajaga ära kui nad nägid, et sa mu koju tõid. Ajasid mingit jama, et teie seltskond ei ole minusugusele noorele tüdrukule paras. Mida nemad ka teavad. Nad ei tea, et-...“ vakatasin järsku. „Oeh. Anna andeks, ma mõnikord lasen end emotsioonidel kanda liialt.“
Lucas vaatas mind uurivalt ning vastas: „Ei ole hullu. Ma mõistan ilmselt. Dave igatahes ähvardas, et kui sinuga peaks midagi juhtuma, siis ta teab, kust mind leida. Mida iganes see ka tähendama ei oleks pidanud...“
„Lihtsalt... Ma ei ole mitu aastat niimoodi tundunud nagu ma tundsin üleeile seal platsil. Ja ma ei taha, et keegi seda tunnet minult ära üritaks võtta...“ ohkasin sügavalt.
Sinised silmad leidsid minu rohelised. „Ma tean. Sa ei pea seletama.“
Vaikselt nurrudes keeras Mustang minu tuttavale platsile. Seal seisis Skyline ning mõned mulle tundmatud autod veel. Rahvast oli vähe, kuid nagu Lucas seletas, siis oli veel pisut vara. Kui autost välja astusime, ligines veel paar autot, neist ühes tundsin ära Mark'i Eclipse'i. Ta naeratas ja lehvitas mulle rooli tagant ning signaliseeris, et tuleb minuga pärast rääkima.
Pöördusin Lucase poole, kes vaatas otsivalt ringi. Eeldasin, et ta üritab leida Skyline'i omanikku, misiganes ka tolle nimi poleks olnud.
„Kuidas politsei teid ei kimbuta?“
Lucas muigas: „Ooo, nad kimbutavad meid küll. Kuid meil on oma inimesed, kes meid hoiatavad sellistel puhkudel. Me oleme siin nagu üks suur perekond, hoiame üksteist.“ Seejärel pöördus ta vaatama kedagi minu selja taga. „Oo, hei Tom.“
Vaatasin samuti taha ning meile lähenes tumedate juustega keskmise kehaehitusega minupikkune mees. Lähemale jõudes naeratas ta laialt ning ulatas mulle käe.
„Tervist, mina olen Thomas.“
Vastasin tervitusele „Katherine, kuid kutsu mind Kat'iks“
„Meeldiv tutvuda, Kat. Ma jääks teiega hea meelega lobisema, kuid ma võtsin kogemata Iani autovõtmed kaasa ning ma pean need kiiresti talle tagastama, enne kui ta väga närvi läheb.“ Rääkides võttis ta suuna Skyline'i poole ning enne sinna istumist viipas veel käega hüvastijätuks. Samal ajal vaatasin mina küsivalt Lucase poole jälle.
„Ta võttis Iani autovõtmed kaasa?“
„Ahjaa, ma unustasin sulle mainida, Tom ja Ian on vennad. Nad elavad koos, kuna peavad koos garaazi.“
„Ookei.“
Ma istusin Lucase autosse ning sulgesin mõneks minutiks silmad. Kuigi ilmselt oli see rohkem kui mõni minut, sest kui silmad avasin oli meie ümber tunduvalt rohkem autosid. Kaasa arvatud tagasi ilmunud Skyline koos Supra ning M5'ga. Lucast ei olnud mitte kuskil näha ning ma otsustasin, et ma teesklen tukkumist kuni ma suudan eristada tema tuttavat kogu. Jumal tänatud toonringi eest.
Nägin Supra juures Thomast koos kahe teise kutiga. Neile lähenes parasjagu erakordselt nägus pikka kasvu noormees, kellel rippus kaelas mingi punapea. Tundus nagu kutti ei huvitaks tüdruku kohalolu absoluutselt. Ta ei pööranud neiule väga tähelepanu ning rääkis pigem teistega kui temaga. Jah. Kirjelduse järgi tundus mulle, et olin just tuvastanud Iani.
Huvitav oli muidugi see, et Thomasel ning Ianil ei olnud välimuses mitte mingisugust sarnasust. Välja arvatud muidugi see, et nad mõlemad nägid head välja. Ohkasin sügavalt. Ma ei kujuta ette, mis iluprotseduure ma peaks tegema hakkama, et nende kõigi kõrval hea välja näha... Eeldusel muidugi, et ma nendega rohkem aega veedan...

Minutite möödudes märkasin lõpuks sõpra lähenemas ning väljusin autost. Koheselt kohtus minuga viis silmapaari ning vaikus. Selle lõhkus eeldatavasti Iani hüüatus
„Tohoh, Lucas, sa kah naistemeheks hakanud? No oli ka aeg...“
Lucas, kes oli minu kõrvale jõudnud asetas käe mu seljale ning juhatas mu lähemale.
„Saa tuttavaks, see on Ian.“ Helesiniste silmadega noormees noogutas mulle ning punapea jälgis mind kadedusega. Peaks mainima, et Ian nägi lähedalt vaadates veel parem välja kui kaugelt. Pole ime, et ta seltskonna suurim mängur oli.

„See on emm... Sarah? Ei. Kelly? Ei. Angela?“
Ian muigas. „Liz.“
„Nohjah, kes neid su naisi suudab meeles pidada?“ aasis Lucas ning pöördus ülejäänud kahe noormehe poole.
„Thomasega sa juba tutvusid. Ning üle on jäänud veel Dean.“
Rohesilmne noormees ulatas mulle tervituseks käe ning naeratas hetkeks.
„Ja kellega on mul au tutvuda?“
Punastasin pisut enne kui oma nime ütlesin. Vahetasime veel paar sõna kuid üldiselt oli neil jutt eelseisva võistluse peal. Suutsin nende rääkimisest haarata seda, et Deanil on mingi vennaga kana kitkuda ning see tüüp pidavat täna võistlema tulema, seega Dean peaks minema üsna varsti stardijoonele. Ian vaatas aeg-ajalt õrritavalt minu poole ning pilgutas silma, millest ma ei lasknud end häirida. Lucas oli minu situatsiooni neile selgitanud ja ma olin näinud seda pilku, millega Ian mind vaatas. Ma olin enam kui kindel, et tal ei olnud minuga mitte mingisuguseid kurje plaane. Punapea seevastu aga... Liz, kui ma ei eksi, oli kindel vastupidises. Oh need pilgud millega ta mind kostitas...
See välja jätta, sulandusin ma seltskonda üpris hästi. Üle pika aja tundsin ma end õnnelikuna kuna olime Phoenixisse kolinud. Umbes viie minuti möödudes hüppas Dean autosse ning me liginesime teistega stardijoonele. Tema vastaseks oli uuemat sorti Pontu. Musta värvi ning toonklaasiga, nii et ma ei näinud juhi nägu. Järele mõeldes oli enamustel nendel autodel täistoonring... Ilmselt mentide tõttu. Igatahes autod startisid ning Dean võitis suhteliselt pika puuga. Sellel Supral küll midagi originaali enam kapoti all pole...
Lucas kutsus mind tagasi, kuid otsustasin mõneks hetkeks sinna jääda. Olin näinud tuttavat nägu ning otsustasin, et võiks Mark'iga paar sõna vahetada. Seega lähenesin tuttavale autole ning vaatasin otsivalt ringi kui keegi mu selja tagant sõnas
„Hei tüdruk.“
Pöördusin naeratades ja vaatasin Marki.
„Sa pead tõesti lõpetama mulle seljatagant ligi hiilimise.“
„Äkki mulle meeldib vaade...“ vastas ta silma pilgutades, mille peale me mõlemad naersime.
„Kuidas sul siis läheb?“ sõnas noormees tõsinedes.
„Kuule hästi... Tutvusin Lucasega ning ta õpetab mulle autosõitu. Tutvustas mind ka teistele oma nii öelda kambas. Nad tunduvad väga toredad.“
„Ma märkasin jah, et sa temaga tulid. Lucas on hea kutt. Aus. Ega teistel kah väga viga pole. Hoia end Iani eest ainult. Sa ei pane tähelegi kui ta sind ära võlub.“ naeris kutt jälle.
„Oo, ma olen seda juba kuulnud. Ära muretse, ma oskan enda eest seista. Pealegi mulle tundub, et ta suhtub minusse rohkem nagu sõpra.“
„Jep. Ta teeb hetkel kindlaks kas sa oled Lucasega. Neil on nagu selline aukoodeks või midagi...“
„Haahaa. Ei tegelt kah.“
„Tegelt-tegelt. Aga ausalt öelda on nad kõik 5 väga head sõbrad kui nende usalduse võita. Vähemalt nii räägitakse. See seltskond ilmselt teeks ükskõik mida kui keegi neist hädaohus oleks. Sa oled väga õnnelik kui sa nendega ringi liigud. Eriti kui sul on huvi meie maailma vastu. Pole kedagi, keda nad ei teaks... Ja Dean, liider, on väga palju elus läbi elanud. Ta teab elust palju. Ole tähelepanelik kui ta midagi räägib...“
„Vau. Sa räägid nagu... Ma ei teagi...“ olin pisut vapustatud.
„Ma olin kunagi seal. Aga ma tegin palju vigu... Ära muretse me saame nüüd jälle hästi läbi, kuid mitte päris nii nagu vanasti...“
„Ahaa...“
Mark naeratas. Küll pisut nukralt kuid siiski. „Aga ma liigun nüüd sinnapoole. Näeme, siis räägime jälle.“
„Jep, ma peaks kah minema vaatama, mis toimub. Tsau.“ Lehvitasin talle ning liikusin tagasi. Mõtted keerlemas oma tuttava seltskonna juures. Kohale jõudes märkasin liitunud autot. I generatsiooni Camaro seisis Mustangi kõrval. Pingutasin oma mälu, kuid ei suutnud tuvastada kedagi, kellel oleks pidanud vana ameeriklane olema... Oeh, ma loodan, et see ei ole mõni Iani tüdrukutest. I can't handle these dirty looks...
Seltskonda märgates ei näinud ma tuttavat punast juuksepahmakat, küll aga pikemat kasvu heas väljenägemisega selga, mis oli mulle võõras. Lähenedes pöördus ta ringi ning minu silmad kohtusid pruunidega, millesse ma hetkega uppusin. Võõral olid puhast pruuni karva silmad. Mitte sellised nagu paljudel – porikarva, vaid sädelevad, mitmes erinevas toonis.
Võõras naeratas ning ulatas mulle käe.
„Kat ma eeldan. Mina olen Damien. Meeldiv tutvuda.“
Hetkeks olin ma sõnatu, kuid siis vastasin ta tervitusele.
„Ma olen Kat jah. Rõõm on minupoolne...“ Järgmisel hetkel ma kirusin ennast. Kas ma saaks rohkem läbinähtav olla???
Damien vaid naeratas uuesti ning pöördus tagasi teistega rääkima. Samas kui Lucas teadliku naeratusega mulle lähenes.

Super hea
Midagi nuriseda küll ei ole

Niiet paluks UUT! :)