Siin on siis minu esimene proovikatse. Ei loodagi olla midagi erilist kõigi nende andekate kõrval, kelle jutte siit foorumist lugenud olen. Soovin ainult edasiviivat kriitikat. Kuna ma enne seda midagi erilist kirjutanud ei ole, siis negatiivsed kommentaarid ja solvangud võib endale jätta. Lisan veel selle, et praegu pole aega kooli kõrvalt edasi kirjutada, aga suvel kavatsen jätkata, sest olen ise alati nii pettunud kui keegi jutu poolikuks jätab. See, et ei kommenteerita ei tähenda, et te hästi ei kirjuta. Palun ärge lõpetage kirjutamist ja ärge jätke jutte poolikuks, sest teil on kõvasti annet!!!
Kolmapäev
Aeg on juba üsna hiline, seisan teisel korrusel oma toas ja silmitsen end peeglist. Sealt vaatab vastu murelik noor neiu. Järsku kuulen koputust oma selja taga. Keeran end kiirelt ümber. Akna taga rõdul seisab Brad. Tema tavaliselt nii rõõmus nägu on täna teistmoodi, mitte pahur, vaid justkui närvis. Kõnnin rõduukseni, avan selle ja jään kohmetu näoga Bradi ees seisma.
„Tule,“ sosistab ta vaikselt, samal ajal mu käest kinni võttes.
„Kuhu?“ küsin ma juba naeratades.
Ta viipab käega rõdu vastas õunapuu otsas oleva onni poole. Mul vajus suu lahti. Loomulikult olin ma onnist teadlik; see suur, mugav ja privaatne mängumajake oli üks mu lemmikkohti. Mind lõi pahviks vaatepilt, mille moodustas rõdult onnini viiv rada või õigemini rippsild ning onnis olevad küünlad, mis muutsid selle nii õdusaks.
„Sa võtad mu sõnatuks,“ suutsin vaid lausuda.
„Siis on midagigi hästi välja tulnud,“ lausus ta muheledes.
Ta aitas mu tasakesi toetades üle õhus rippuva raja. Ma pole tavaliselt nii saamatu ja olen üsna sportlik, aga kõrgust kardan meeletult. Kui olime lõpuks tervete ja õnnelikena onni jõudnud maandusin ma kähku maas lebavatel lambanahkadel. Ning üllatusin veelgi: onni põrandale lambanahkade keskele oli asetatud klaaskauss maitsvate puuviljadega ja pudel veini. Hakkasin vaikselt itsitama. Brad kohkus.
„Kas midagi on valesti?“ oli ta kohe mures.
Naeratasin.
„Ei. Mitte sugugi. Lihtsalt, et.. ,“ ma ei suutnud seda sõnadesse panna.
„Et.. ?“ julgustas ta mind.
„Kas sa ei arva, et sa hellitad mu ära?
Kes mind pärast kannatada suudab kui ma vähemaga ei lepi?“
Naeratasin uuesti.
„Ainult mina. Igavesti.“
Nüüd ta juba lagistas naerda. Ma ei suutnud seda mõista. Kuidas saab üks inimene öelda selliseid sõnu ja samas nalja teha?
Ta oli selle ajaga jõudnud pokaalid välja otsida ja minu kõrvale maha istunud. Seejärel kallas ta meile kummalegi natuke veini ja võttis mul ümbert kinni.
„Kallis oled,“ sosistas ta mulle kõrva. Ja rohkem polnud vajagi.
Õues oli hiliskevad, ehkki õhk oli mõnus ja värske; olin õnnelik, et meil siin onnis on soojem. Jutustasime Bradiga terve õhtu ning lõpuks uinusin tema käte vahel. Viimane asi, mida ma mäletan on see, et ta silitas vaikselt mu juukseid ja ümises mingit viisi. Üle pika aja suutsin ma ilusat und näha.
Pealkiri: Esimene. 
22/5/2013, 17:09
