Hetked (lühijutt)

Sille, sul on homme kirjanduse eksam. Mis sellest, et sul jutu mõte tuli, kasvõi lühikese jutu mõte, sa ei realiseeri seda.
-Aga Sillleeeeee, see jutt vajab väljapääsu.
-No kurat küll, naine! See jutt pole isegi midagi erilist!
-Minu jaoks on.
-Lihtsalt mingisugused episoodid. Mitte midagi isegi ei juhtu!
-Juhtub küll. Elud juhtuvad.
-Mitte midagi halba ei juhtu. Mingsugust pinget ei teki.
-Ma tahan lihtsalt kirjutada.
-Sille, raisk! Sul on homme eksam, mäletad? See eksam, milleks sa veel midagi ei oska. Räägi mulle Elizabethi-aegsest draamast, eh? Kes siis kirjutasid? Mida kirjutasid? Kas siis oli luule pidurduskäik?
-No ma ei tea juuuuuuuu, jäta mind rahule.
-No fain siis. Ise tead. Kui tahad pool õhtut sellele kulutada ja halva hinde saada... psh. Mis see minusse puutub. Mina olen kõigest üks kaaskannataja.
-Psh, ole vait, Sille. Lase huvilistel lugeda nüüd.





„Too mu käärid, palun. Need on mul laua peal,“ karjub ema mulle elutoast.
Ohkan ja ajan end köögilaua tagant püsti, et neile järele minna. „Mõrva ja tapmise vahe on,“ korrutan vaikselt, et õppimise järg käest ära ei läheks. „Mõrva ja tapmise vahe on...“
Päike paistab aknast sisse ja paneb mind silmi kissitama. Ema laud on muidugi ka nagu prügimägi, midagi eriti kerge siit üles leida ei ole. Tõstan paberilehed lauaäärele hunnikusse ja sobran selles kontoritarvete säbrus, mis siin on.
Leian mingisugused kollased.
Tõstan pea, et emalt üle küsida. „KAS NEED-?“
Me elame Tartus, tee ääres. Aken algab täpselt kõnnitee piirilt. Ja teisel pool akent on kaks jalga. Kaks pikka, päikese käes kuldset jalga. Ja järgmisel hetkel nende jalgade omanik kummardub, sirutab oma saleda käe ning võtab oma jalanõu jalast.
Tal on pikad blondid juuksed ja need varjavad tema näo.
Need kingad on päikesekollased. Ja tal on seljas kollane satsidega kleit. Kui ma natukene ettepoole kummarduksin, oleks mul võimalik ka selle alla näha.
Ta varbaküüned on kuldsed.
Ja ta võtab oma teise kinga jalasti, läheb minema. Ja mina lihtsalt seisan siin.
„Käärid, poiss!“ ilmub ema uksele.

***

„Kindel, et nüüd midagi peale õlu ei olnud?“ küsin veel sõbralt igaks juhuks üle.
„No too krõpsu ka. Meil siin näljased koos.“
Naeran ning luban krõpsu ka tuua. „Näeme siis.“ Võtan telefoni kõrva äärest, hakkan teda taskusse panema ning vaatan poes ringi. „Krõpsud, krõpsud, krõpsud...“
Ja mu pilk jääb pidama kolmel tüdrukul, kes üks riiulivahe edasi vorstileti ees seisavad. Või ei, mu pilk jääb pidama Tüdrukul. Tüdrukul kollaste kingade ja kollase kleidiga. Ning seekord näen ma ka tema nägu. Ja see on ilus nägu.
Kergelt jumekas, suured ilmekad silmad ja naeruselt kaardunud suu. Ta hoiab käes Tõmmu poolsuitsuvorsti ja naerab oma sõbrannadega millegi üle.
Ja mina lihtsalt seisan siin, ühes käes korv, mis on täis õllepudeleid, teises käes telefon, lollakalt tasku kohal.
„Käib kah,“ ütleb Tüdruk kollastes kingades ning nad pöörduvad, lahkudes minule teistpidises suunas.

***

Kõnnin parasjagu linna, et sõpradega kokku saada, kui tõstan korraks oma kinganinadelt pilgu. Lihtsalt niisama. Ja saan kohe selle pilgu tõstmise eest tänatud: vastu kõnnib ilus pikkade blondide juustega tüdruk.
Meie pilgud kohtuvad ning ma tunnen end naeratamas. Neiu naeratab mulle vastu ning kui me üksteisest mööda astume, on mul korra kihk seisma jääda ja teda kõnetada.
Vaatame selle asemel hoopis järgi üksteisele.
Tüdruk lõpuks lõhub meie silmsideme ja hakkan ka parasjagu pilku jälle ettepoole pöörama, kui mu pilk mööda tema selga ja tagumikku ja jalgu allapoole liigub.
Kollased kingad.
Tema on see Tüdruk.
Peatun.
Hingan sügavalt sisse.
Ja otsutan riskida. Enne kui ma liigselt mõelda jõuan.
Pööran otsa ringi ning olen paari jooksusammuga tema kõrval. Tüdruk peatub ning vaatab mulle sõbralikult naeratades otsa.
„Mis sul praegu plaanis on?“

***

Üks mees ja üks naine jooksevad kinoekraanil üksteise poole. On õhtu ja päike loojub. Nad on rannas. Natukene maad enne üksteiseni jõudmist teeb naine väikese hüppe ja on mehe käte vahel. Nad suudlevad nagu homset ei tuleks.
Leian Tüdruku käe ja pigistan seda õrnalt. Ta vaatab ekraanilt ära, minu poole, ja lükkab ühe juuksesalgu kõrva taha. Ta silmad sädelevad. Vist pisaratest. Õnnelik lõpp.
Kummardun ettevaatlikult ettepoole ja suudlen teda.
Mul on tunne, et ma armastan seda Tüdrukut.

***

„Kas me sinu juurde tuppa ei lähegi?“ küsib Tüdruk mind vaadates.
On uus suvi. On päike. Ta juuksed on pealael hobusesabas, päikeseprillid varjavad pilku. Astun sammu tema poole ja lükkan päikeseprillid hellalt ta pealaele. Ja astun uuesti eemale.
„Sul on täna jälle need kollased kingad jalas,“ ütlen.
Tüdruk naerab. „Hakkavad ära kuluma, aga mis parata... need on mu lemmikkingad.“
„Minu omad ka.“
Me oleme mu koduakna ees. Ja ma tean, et ema praegu vaatab meid kaitsvate pitskardinate tagant. Olin loll, et oma kavatsustest talle rääkisin.
Võtan Tüdrukul kätest kinni ja laskun ettevaatlikult põlvili. See on siiski väga mitte korras tee siin.
„Mida...?“ küsib ta ehmunult. Kuid ma tean, et ta teab. Ta saab aru. Ta on tark Tüdruk. „Oh, issand...“
„Ma tean, et võib-olla oleks sinu jaoks olnud romantilisemaid viise, aga... see siin, niimoodi, tundub mulle õige,“ ütlen. Kurk on kuiv. Kähe. Tahaks juua. Miks ma enne ei joonud? Mu süda taob. See on see hetk. Kõik mu elus siiani on toonud selle hetkeni siin.
Nüüd ja praegu.
Tüdruk katab ühe käega oma suud, ta nagu hakkaks nutma.
Ma ei taha, et ta nutaks.
„Ei, see on ideaalne. See on lihtsalt ideaalne.“
„On? Siis on hästi. Siis on hästi...“
Ja ma võtan oma taskust värisevate kätega karbi välja.

***

„Me oleksime pidanud seda harjutama,“ ütleb Tüdruk, kui me kahekesi ühte nuga hoiame, et oma pulmatorti lahti lõigata.
Naeran ja suudlen teda põgusalt. Pulmalised huilgavad selle peale. Tüdruk punastab.
Ja me lõikame oma tordi koos lahti.

***

„Millal ma tema juurde saan?“ küsin järgmiselt medõelt, kes mulle ette jääb, kärsitult.
„Tulingi teid just sisse laskma,“ ütleb naine arusaajalt naeratades ning mind palatiuksest sisse lastes. Mu Tüdruk on voodil ja väsinud olemisega. Juuksed kõik higist pea külge kleepunud ja tumedad rõngad silme all.
Aga kuidagi pole ta kunagi varem ilusam olnud.
Ja siis keegi tema käte vahel vääksatab.
Astun justkui unenäos edasi, kuni olen Tüdruku voodi kõrval. Vaatan meie tütart ja mu süda paisub armastusest ja uhkusest ja heameelest. Tüdruk naeratab väsinult ning ulatab tekikese sisse mähitud hapra keha minu kätele.
„Oh sa...“ pomisen oma taguotsa voodiäärele toetades ning sellesse väiksesse armsasse punasesse krimpsus näkku vaadates. „Oh sa...“

***

„Ja kui nad veel surnud ei ole, elavad nad endiselt õnnelikult oma lossis,“ lõpetab Tüdruk meie lastele unejutu lugemise. Poiss juba magab, ammu. Mõlemad tüdrukud on veel äkrvel, kuid vaevu.
„Head ööd.“
Teeme kõikidele lastele öömusi ja kallistame neid õrnalt. Siis kustutame tule, tõmbame ukse enda järelt kinni ja vajume otse enda voodisse.
Tüdruk nihkub mulle lähemale ning paneb oma pea mu rinnale, libistades käe mu särgi alla. See tunne on hea, kuid enne, kui ma seda talle öelda saan, tajun, et mu Tüdruk magab.
Surun ta pealaele ühe suudluse ning lasen ka iseendal magama jääda.

***

Tüdruk ilmub elutoa uksele ning vaatab mulle kavalalt otsa. Kergitan kulmu ning panen ajalehe lauale.
„Vaata, mis mina üles leidsin,“ ütleb Tüdruk elutuppa astudes ning teda pealaest jalatallani silmitsedes näen tal päkkade otsas kahte kollast kinga.
Mu suu kisub suurele naerule.
„Ma arvasin, et need kadusid viimati kolides ära.“
„Mkm.“ Tüdruk hammustab huulde ning astub painava aeglusena minu poole.
„Ma tean, et ma oleme juba üpriski vanad, aga nii aeglane sa küll ei ole,“ õrritan Tüdrukut ning viimased sammud astub ta juba kiiremini.

***

Tüdruku nägu ujub mu silme ette. Need hallid juuksed ja nägusad silmad ja nii ahvatlev suu. Ta naeratab, aga kurvalt.
„Kuidas sul täna läheb, mu Tüdruk?“ küsin ma oma viimast jõudu kokku võttes.
Ta silitab mu kiilast pealage ning noogutab, silmad pisarais. „Täna läheb hästi, mu Poiss. Täna läheb hästi.“
„Siis on hästi.“ Köhin. „Siis on väga hästi. Järgmised päevad ka, eksole?“
Tüdruk sulgeb silmad ning noogutab. Ta neelatab paar korda, sõnade leidmine võtab aega. „Järgmised päevad ka ikka, jah.“
Vaatame teineteisele lihtsalt otsa.
„Aitäh sulle,“ ütlen vaikselt.
„Teine kordki, mu Poiss. Teine kordki.“
Ja minu Tüdruk kummardub aeglaselt mu kohale ja ma tunnen ta niiskeid huuli enda omade vastas.
Aitäh.

Da dam dam, ma vist never ei hakka enam kirjutama...

See oli armas. Tõepoolest oli.

Audrey - Hakkad. Ja kuidas veel! NP2 ootab uut osa!!!!

Cilen - aitäh. :)

Vaatab. I'm too busy...

Oehhh.

Mhmh. Kool, praktika, töö, seltskonnaelu... Ja täna on veel kallikesega tähtpäev ka... Muudkui midagi toimub. Ei ole üldse aega kirjutada :S

Oeh. No ootame siis seda aega, ega muud üle ei jää.

Tõeliselt tore lühijutt! Mängisin need hetked oma mõtetes läbi ja see kõik oli nii tohutult armas :)

Aitäh!!! :)

Kohutavalt armas

:)