Don't give up .. like i did..

Needusemurdja... lalalala Postituste arv : 300

I hope u like it. 1# Kõik uus..
Kõik see õrnus, naeratus on taaskäivitunud. Cassidy Lawson on tagasi!
Cassidy Lawson on 18 aastane kurjategija..
..
Cassy jalutas mööda rahulikku kõnniteed. Ta ohkas ning piidles autosi mis mööda sõitsid. Ta jalutas rahulikult, jalg jala järel mööda kõnniteed oma uue kodu poole.. Cassy oli olnud kõva narkodiiler, topeltspioon, mida iganes, varem. See algas kõik kui ta oli alles kolmteist. Kuda isa, nõnna tütar. Jah, ja ta oli selle eest istunud kinni ka. Nüüd oli ta vaba. Taas. Cassie jalutas mööda kõnniteed edasi. Ta hakkas pöörama vasakule, juba oli ta nurga peal, kui järsku peatus tema ees must kaubik ning kaks maskidega meest tõmbasid Cassy sisse. Cassy siples ja peksis mehi aga nood ei andnud alla. Kui Cassidy oli sisse lükatud tõmmati maskid eest, pandi uks kinni ja sõideti edasi.

"Kuhu te muu viite?! Peatuge, kohe. Ma palun." Anus tüdruk. Pisarad voolasid üle tüdruku põesesarnade. "Ma ju ütlesin, ma ütlesin, et tegin selle jamaga ammu lõpparved!" nuttis tüdruk. Jutt oli tõsi. Aga mehed ei teinud välja.
Auto sõitis. Klaasid olid tumendatud, ei saanud öelda mis ümber oli ning minu pea oli maha surutud.

Tundus, et see kuradima kaubik ei peatugi? Niivõrd kaua veeres see. Siiski, see kuradima auto peatus. Cassy, kelle käsi hoiti selja taga, veeti välja, kuhugile mingi maja keldrisse. Ärge arvake, et see oli must ja räpane sitakomberdis, ei. See oli üsna kena kelder, kust moosipurgid puudusid. Cassy oli lõpetanud anumise ning nuuksus vaid natuke.
Cassidy pandi istuma valgele voodile ja lasti lahti. Seejärel ilmusid välja kaks meest. Okei. Üks näis olevalt üsna Cassy, tähendab, üsna Cassy vanune. Üle 18 ei pakuks. Teine oli juba vanem, äkki mingi 42? Äkki poisi isa?

Mehed istusid Cassidy vastu, nahkdiivanile.

"Cassidy." alustas see vanem. " Olen Richard Fanning. Sa ju ikka tead mind?""Miks ei oleks pidanud teadma, Christopher Fanning oli topeltspioonide "jumal". Peaks olema siis Richard tema poeg. "Mõtles Cassy. Ta noogutas. "Meil on sulle ülesanne. Võtad vastu, või sured." Mees eputas relvaga. Cassy hirm. Ta noogutas taas. "Ma ei kuulnud.." pomises see mees kulme kergitades. "Kurat, ta oskab seda mängu mängida." pomises Cassidy. "Ei võta." Cassy oskas mängida. Kui meestel oleks Cassyt vaja, siis nad ei laseks teda maha. Richard ainult muigas. Ta lahkus ja jättis oma poja sinna. (Srry, hakkan ma vormis kirjutama) . "Palun aita meid."sõnas see poiss. Tema mahe hääl rahustas mind, siiski raputasin pead.

Poiss tuli lähemale ning ma kargasin tahapoole. Ta muigas ja tutvustas end: "Ma olen Kyle. Ning.. ma ei taha olla kurjategija.." Ajasin silmad pärani. Nagu ausalt? "Ausalt?" Küsisin igaks juhuks üle.. Vastus üllatas mind.

Jätkub
Hope u like it.

Pealkiri: Re: Don't give up .. like i did.. 16/7/2013, 08:33

mulle meeldib Very Happy

Uut!

Needusemurdja... lalalala Postituste arv : 300

Ex vaatab

Nagu mina tegin ma algul umbes samapika jutu ja kustutasin selle kohe ära ja hakkasin tegelema oma lemmik valdkonnaga järjejuttudes Very Happy

Kui tuleb lugejaid juurde siiis panen siia oma kunagise, blogijutu ka

Kojamees Postituste arv : 28

Mõni üksik kirjaviga torkas silma ja vahepeal oli vist natuke kirjutatud mina-vormis (jutu keskel), muidu minu arust ehk pisut liiga lühike, aga esimese osa kohta tundub üsna põnev, nii et ootan huviga uut! :)

Needusemurdja... lalalala Postituste arv : 300

Ma hakkan jh mina-vormis tegema, sest ma ikka ei suuda xD Lühike, eile öösel kribatud ja kui keegi ei taha nt lugeda siis rohkem vaeva säästetud

Needusemurdja... lalalala Postituste arv : 300

2.osa

Me vajame abi..

"Jah" vastas ta. Ma teadsin ja olin kindel, et ma ei tohiks Cristopher'i lapselapsega semmida. "Segane oled või?" oleks Angelika küsinud, kui ta vaid oleks siin olnud. Ta oli hämmastav spioon ja kohtus minuga ühel mu suurimal spiooniretkel. Kahjuks on nii, et taevas on ta röövinud tänu selle kuradima Cristopher Fanningule. Jah, just täpselt. Tema tappis mu kullakalli sõbranna. Äsja kirjutasin, et ma teadsin ja olin kindel, et ma EI tohiks Kylega semmida, aga mu süda ütles midagi muud ning too on mind palju kordi aidanud peale selle, nagunii ma poleks rahu saanud, kuni ütlen jah.

"Kui see on sinu või sinu isa trikk siis pead sa selle eest rohkem kui eluga maksma." hoiatasin teda.

Poiss noogutas ja lausus: "Me peame siit välja saama." Noogutasin. "Kuidas?"esitasin ma talle küsimuse. Keldrisse tulles oli lugematu arv turvamehi ja kood-uksi. "Täpselt."kiitis Kyle.."Raskendavaks asjaoluks on turvad ja kood-uksed"pistsin vahele enne, kui ta midagi öelda suutis."Ooja. Kuid ma tean kuidas välja saab.. see on kahjuks.. ekstreemne." sõnas Kyle.

Noogutasin ning läksin üle rätsep-istesse. "Ma pean oma isale ütlema, et sa ei nõustunud ja pakkuma, et ma veenan sind veel. Kindlasti ta laseb, meie aga samal ajal teeme oma plaani"otsustas ta koheselt. Noogutasin ning lükkasin oma jalad üle voodi ääre. Seal oli pisike laud, kus vedeles kaks pudelit cocat. Sirutasin käe nende järele, aga Kyle peatas mind."Seal on uimasti, oota ma toon kohe sulle juua.." Ütles ta kiiresti ja uuris voodi alla. Ta tõi sealt välja paki krõpsu ja coca-cola.

"Ma tänan."vastasin ma talle. Ta kehitas õlgu ja tegi "See-on-tühi-asi" ilmet.

"Ma kardan, et pean minema" sõnas ta siis veidi kurvalt. Nihkusin temale lähemale ja ta kergitas kulme. See polnud ühepoolne. Ta surus oma huuled õrnalt minu omadele ja suudles mind. Ma suudlesin vastu. "Brauhhhh"Keegi hüppas mulle selga, või üritas, sest ma olin ennem püsti ja see konnahakatis kukkus voodile. Kuradi turva raisk ja ma pean kihla, et ta kuulis kõike. Hüppasin talle peale ja surusin ta käed oma käte vahele. Ma lükkasin ta pea vastu voodit. Kyle vaatas kogu 'show'-d suurte silmadega. "Sa kuulsid kõike.." sisistasin ma vihaselt. "Ma.."alustas turva juttu. Ei lähe läbi. Ma vajutasin ta pea korralikult madratsisse, enne kui ta midagi veel öelda jõudis.

"Mis me teeme nüüd?" otsisin Kylelt abi. Ta ulatas vastumeelselt oma püssi"On see summutiga?"uurisin. Ta noogutas. Vaatasin püssi igast nurgast, meenutas mu oma vana Chillingerit. Ainult graveering puudub, minu omal oli selleks "Kill or Hell". Muigasin oma mõtete üle ning naeratasin. Tõmbasin turva püsti, hoides relva tema südamel. See mõrv, oli liigagi kerge. Millal küll inimesed mõistavad, et salajutud pole pealt kuulamiseks?"Hea summuti ikka." kiitsin ning lõin jalaga laipa. "Mis me selle sita-Aaduga teeme siis?" uurisin ma Kylelt. Ega mina ei tea ju kus need kohad, kuhu selle laiba visata võib asuvad. "Ma viskan ta kuhugile teepeale ära, ma olen nagunii niisama paar turvat maha lasknud, isa teab." sõnas Kyle. "Palun ärge tapke mind." sosistas laip. Kurat raisk, need kuulivestid on ju ammu moest läinud. Vaatasin Kylele otsa. "Mul on korralikku summuti ja kaliibrimahutiga relva vaja." sõnasin ma. Laipa on meil võibolla vaja minna. "Selljuhul jäta see endale." vastas Kyle üsnagi tusaselt ja viskas mulle paari käeraudu. Lükkasin selle kuradi turva oma voodi alla ja aheldasin ta raudadega.

Võtme panin oma rinnakasse peitu."Kaval."kiitis Kyle ning naeratas. Ta tuli kaheldes lähemale ja suudles mind õrnalt. Ma ei hakanud vastu. Seejärel ta lahkus. Mina asusin oma kaloririkka toidu kallale ja viskasin paar krõpsu ka turvale ei taha, et ta keset ööd vinguma hakkaks.

Kui ma oma toidu lõpetasin siis ma istusin voodi peale ja tõmbasin teki endale peale.

Jätkub.

Juubilar Postituste arv : 161 Age : 23

Mulle meeldib see lugu :) Algus oli veidi segane (heas mõttes), ma küll osast aru ei saanud, aga muidu oli lahe. Mulle meeldib see idee, aga see kuidagi läks liiga kiiresti. Et just nad nägid üksteist ja siis juba suudlesid. Võib-olla oleks võinud rääkida natuke rohkem minevikust Wink

Muidu ilmed kirjutatakse (minu arust) nii: see-on-tühi-asi ilmet.
Ja veel, mis mõttes öösel haisema? Very Happy

But I want new Very Happy

Kojamees Postituste arv : 28

Ootan ka uut :) Laibad hakkavad ju haisema, aga sellest ei saa mina ka aru, kuidas see talle krõpsu viskamine selle vastu aitab? Very Happy

Needusemurdja... lalalala Postituste arv : 300

`Noo see polnud ju päris laip noh, kuulivest. Haisema.. ah majtea mis ma sellega mõtlesin, hakkab äkki vinguma et kõht tühi? on jh see-on-tühi-asi aga no savi see Very Happy

Issand marmelaad, ma naeran su posti peale end ribadeks. "Kuidas see talle krõpsu viskamine selle vastu aitab?" kuradi mättasse Igastahes jh laip kandis kuulivesti ja ei surnud ära. Aga jhh.. issand mis ma podisen

Pealkiri: Re: Don't give up .. like i did.. 19/7/2013, 07:51

Mulle meeldib, aga lugemisel häiris keskjoonendus JA kuibkeegi mainib, et miski on valesti ei saa vastata talle, et savi see

Kojamees Postituste arv : 28

Vahepeal oli küll kirjas, et ta oli laip Very Happy

Aga ma sain siis vist valesti aru Razz

Needusemurdja... lalalala Postituste arv : 300

Ellukas: Ma ei hakka muudma lihtsalt Wink

OKei. ma seletan uuesti siis Very Happy

Cassidy lasi talle südamesse ja arvas, et ta on surnud. Tegelikult oli turval olnud see vest noh, seljas, kust ei tule neid kuule läbi ja siis ei läinudki läbi ja ta teeskles surnut ning Cassidy arvaski, et ta oli surnud. Aga siis ta tegi häält ja ta sai aru. Wink

Kuri admin Postituste arv : 1928 Age : 29 Asukoht : London

Hah, väga sürr lugu ikka. Ma ei saagi aru, kas sa tegid seda meelega või kogemata Very Happy

Needusemurdja... lalalala Postituste arv : 300

Mis see "sürr" tähenab xd?

Kuri admin Postituste arv : 1928 Age : 29 Asukoht : London

sürrealistlik. Natuke nihkes ja ebareaalne, aga mitte halvas mõttes Very Happy

Needusemurdja... lalalala Postituste arv : 300

Siis kogemata. Natuke..natuke ebareal jah, aga see ongi natu.. ulme.

Needusemurdja... lalalala Postituste arv : 300

Püüan midagi pikka teha

3.osa

Hevy

Kortsutasin unes kulmu ning tõusin istukile. Ma olin jälle nutnud järeldasin ma märgadest põskedest. Ohkasin ning surusin pea patja. "Cassy.. Cassy, ärka üles!" kuulsin ma kedagi sosistamas. See kõlas väga... ei. See poleks olnud võimalik. Siiski tõstsin pea ja vaatasin kuhugile vasakule poole. Seal olid lihtsalt tühjad riiulid, ent umbes kaheksa riiuli tagant võis tõesti näha midagi. Käeraudadega aheldatud tüdrukut."Hevy,oled see sina?" ei suutnud ma uskuda. Pruun, sassis ja lokiline juuksepahmakas kuulus kindlasti Hevyle. Aga see nägu.. see nägu oli liiga kurnatud, liiga moondunud, liiga armiline. Ah, et kust ma Hevyt tunnen? See oli mitu aastat tagasi, siis kui ma osalesin FBI salajasel uurimisel. Nad otsisid üht massimõrvarit, kes pidi olema ka suuremate juveelide sisseparseldaja. Nad kahtlustasid Hevy, aga mina teadsin, et Hevy polnud selle kõige taga, sest ma ise oma kõrvadega kuulasin teda üle. Ma aitasin tal põgeneda ning sellekäigus pidin alla andma selle juhtumi uurimisest. "Yes, it's me, Hevy. Aita mind, Cassie." sõnas ta mureliku tooniga. Murelik toon - tema suust? Minu teade oli tema väga vapper. Ajasin oma varbad üle voodi ja kõndisin paljajalu Hevy poole. Poole tee peal tõkestas mind turvaseade. Teate neid laserkiiri mis on filmide põhi? Inimesed ronivad alt ja igalt poolt, selle asemel, et tühistada. Cassie läks vastu laserjoont ning lasi alarmil peale hakata. Seejärel sulges ta silmad ja teeskles unes kõndivat. Turvad jooksid kohale ja võtsid alarmi maha ja minu nad panid mu voodisse. Alarmi nad ei pannud tagasi, või mis. Ootasin kuni turvad läksid minema ja läksin vabalt Hevy juurde. Tal oli pingile kinni pandud. Jalad olid muljutud ja verised, käed veel hullemas seisus. "Mis sinuga juhtus?" pärisin ning uurisin kuidas ahelaid lõdvemaks lasta. Niisama lihtsalt ei tohi ära võtta, muidu tapetaks meid mõlemaid. "Ma osalesin ühel teemandite röövimises, aga see kes mind kaasas, nad lasksid ta maha ja võtsid mu kinni. Nad pressivad mult infot, et nende rööv õnnestuks paremini. Nad piinavad ja tapavad, Cassy. Sa pead kiiremas korras põgenema.."selgitas ta kiirelt. Ma ei ole egoist, seega ma ei jätaks teda siia. "Ja jätaks sinu siia? Nalja teed?"turtsatasin ma ning võtsin omA JUustest ühe võtme. See oli nende käeraudade oma, aga ehk toimib ka nende ahelate puhul. Surusin võtme sisse ja tore, toimiski. Küll nad on lollid ikka. Lasin aheldad lõdvemaks ja panin siis taas kinni. "Rohkemat ma ei saa hetkel teha." Hevy noogutas mõistvalt. "Mul on Kylega plaan, me saame siit kolmekesti välja, ma luban." Ta noogutas taas. Jooksin kiirelt ja võtsin oma eilse pooliku krõpsupaki ja ühe coca, mis oli järgi jäänud. Eemaldasin aheldad kätelt ja lasin Hevyl pista need nahka. Seejärel aheldasin teda taas ja jooksin oma voodisse tagasi. Krõpsupaki ja pudeli panin madratsi alla. Täpselt õigel ajal jõudsin kah, sest ma kuulsin trepist tulevaid samme. Oh, õnneks see oli Kyle. Ta märkas mu murelikku nägu ja istus minu kõrvale voodile. "Mis nad Hevyga teevad?"uurisin ma Kylelt, nähes tema küsilikku nägu. Ta vaatas hetke mõistmatult otsa ja osutas siis pöidlaga riiulite poole. Ta kergitas kulme. Ma noogutasin innukalt. "Sa tunned teda?" uuris ta koheselt. Noogutasin taas.

Ta ohkas."Ma ei tea miks ta seal on, isa ei öelnud. Sa tahad ta kaasa võtta?".Noogutasin taas. "See teeb asja raskemaks. Ta on nõrk, märgatakse, kui ta kosub ning.. ta ei jõuaks joosta, kui seda oleks vaja."selgitas ta. Noogutasin taas. "Me võime ju proovida" sõnas ta siis. "Ma kontrollisin. Minu plaan peaks täielikult töötama"Noogutasin ja ohkasin. "Ma loodan, et me same siit välja." sõnasin ma. "Kindlasti." lubas Kyle ja tegi mu laubale väikse musi. Naeratasin. Ta saatis mulle ma-pean-nüüd-minema-mul-on-väga-kahju pilgu ning lahkus.

Ohkasin ja lasin end pikali voodisse. Järsku kuulsin samme.

Sammud vaibusid. Oh, muidugi. Need olid Kyle lahkumissammud. Piilusin voodi alla. Mu ninasõõrmetesse tungis jäle hais. "Kuradi kana, pidin ma sulle süüa andma. Sitahais on teavani,"kirusin end. Taas oli kuulda samme. See oli Kyle."Miks sa siin oled?"küsisin temalt. Ta vaid raputas pead, lasi oma püstoliga ühe kuuli valvurile pähe, võttis ta voodi alt ära ja vedas ta minema. Kulmukortsutusega võtsin seljast oma jaki ja panin mingid puhtamad riided selga, mis olid minu voodile ilmunud. Ilmselt keegi valvur või Kyle.

Jätkub

See pole teabmis pikk aga.. siiski.

» Dont say anything tonight